Rahvasta Leviaatan_
Peatükk 9—Uusupuhastaja Sveitsist Inimeste valiku puhul, keda Jumal kutsus kogudust reformeerima, ja nende valiku puhul, kes kogudusele omal ajal aluse olid pannud, ilmnes üks põhisuund: taevane Õpetaja ei valinud nende ülesannete täitmiseks maailma suurmehi, tähtsaid ja rikkaid isikuid, kes olid rahva juhtidena harjunud kiituse ja austusega. Ta ei saanud neid valida sellepärast et need mehed olid uhked ja oma üleolekus niivõrd ennastusaldavad, et neid polnud võimalik kujundada ligimeste suhtes kaastundlikeks Naatsareti Mehe kaastöölisteks. Harimatutele, raske tööga harjunud Galilea kaluritele esitati kutse: „Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!“ (Matt. 4,19). Need järelkäijad olid alandlikud ja õppustvõtvad. Mida vähem olid inimesi mõjutanud omaaegsed vale-õpetused, seda edukamalt sai Kristus neid õpetada ja teiste teenimiseks kasutada. Sama seaduspärasus kehtis ka reformatsiooni päevil. Juhtivad usupuhastajad olid madala päritoluga mehed, vabad uhkusest oma suguvõsa ja silmapaistvate saavutuste üle, suhteliselt vabamad ka preestrite poliitika mõjust. Jumala plaanis on silmapaistmatute vahendite kaudu teostada suuri asju, et au ei antaks inimestele, vaid Temale, kes töötab nende läbi, kes tahavad ja tegutsevad Tema hea meele järele. {SV 123.1} Mõned lühikesed nädalad pärast seda, kui ühes Saksamaa kaevuri majakeses oli sündinud Martin Luther, sündis väikeses majas Alpide nõlval Ulrich Zwingli. Zwinglit ümbritsev keskkond, tema lapsepõlv ja kasvatus olid sobivaks ettevalmistuseks elutööle. Kodukandi looduse ilu ja hämmastav ülevus istutasid Zwingli hinge juba varakult tunnetuse Jumala suurusest, väest ja majesteetlikkusest. Jutustused kodumäestikes sooritataud vapratest tegudest leidsid kõlapinda poisi südames. Jumalakartliku vanaema käest kuulis Zwingli neid väheseid väärtuslikke Piiblilugusid, mida usklik naine oli kiriku legendide ja pärimuste seast omandanud. Sügava huviga kuulas poiss lugusid usuisade ja prohvetite suurtest tegudest, karjastest Palestiina küngastel, kellele inglid jutustasid Petlemma lapsukesest, ja Kolgata Mehest. Nii nagu Hans Luther, nii soovis ka Zwingli isa, et tema poeg saaks hea hariduse, ja seetõttu lahkus poiss varakult kodusest orust. Ulrichi mõistus arenes kiiresti ja peagi tekkis mure, kust leida talle sobivaid õpetajaid. Kolmeteistkümne-aastasena suundus Zwingli Berni, kus asus tollal Šveitsi kõige silmapaistvam kool. Seal kerkis esile aga hädaoht, mis ähvardas hävitada nooruki paljutõotava tuleviku. Kerjusmungad püüdsid andekat poissi igati kloostrisse meelitada. Dominikaani ja frantsiskaani ordude mungad võistlesid omavahel rahva poolehoiu pärast. Seda püüti saavutada kirikute hiilguse, tseremooniate toreduse, kuulsate reliikviate ning imet-tegevate kujude kütkestavuse abil. Berni dominikaanlased mõistsid, et andeka nooruki ordusse võitmine tooks neile suuresti kasu ja au. Zwingli noorus, tema loomupärane kõneosavus ja kirjutamisand ning eriline talendikus muusika ja poeesia alal oleksid meelitanud rahvast jumalateenistustele enam kui ükskõik millised kaunistused kirikus. Loomulikult oleksid suurenenud tunduvalt ordu sissetulekud. Pettuse ja meelitustega püüdsid mungad Zwinglit kloostrisse ahvatleda. Luther oli ülikoolis õppimise 100
ajal peitnud end klaastri kongi, kus ta oleks maailmale kaduma läinud, kui Jumala ettenägevus ei oleks teda sealt vabastanud. Zwinglit ei lubatud sattuda samasse ohtu. Jumalik juhtivus korraldas asjad nii, et Ulrich isa sai kerjusmunkade kavatsusest teada. Soovimata näha poega tulevikus munga mõttetut jõudeelu elamast, käskis ta pojal viivitamatult koju tagasi pöörduda. {SV 123.2} Noormees kuulas sõna, kuid ei olnud oma koduorus kuigi kaua rahul. Ta jätkas peagi õpinguid ja siirdus selleks Baaselisse. Siin kuulis Zwingli esimest korda evengeeliumi Jumala vabast armust. Vanade keelte õpetaja Wittenbach oli kreeka ja heebrea keelt uurides jõudnud Pühakirja juurde ja nii jõudsid selle valguseni ka tema õpilased. Wittenbach kuulutas, et Piibel sisaldab tõde, mis on varem ja lõpmatult väärtuslikum kui skolastikute ja filosoofide teooriad. Igavene tõde, ütles ta, on see, et Kristuse surm on patuse ainus lepitus. Zwingli jaoks olid need sõnad esimesteks koidukiirteks. {SV 124.1} Varsti kutsuti Zwingli Baaselist ära oma elukohustuste juurde. Tema esimeseks tööpõlluks sai piirkond Alpides, ko duoru läheduses. Saanud preestri ordinatsiooni, „pühendus Zingli kogu südamega jumaliku tõe uurimisele, kuna ta teadis hästi, nagu ütles üks tema kaasusupuhastaja, „kui palju peab teadma see, kelle kätte on usaldatud Kristuse kari.“ (Wylie, 8. kd. pkt. 5). Mida rohkem Zwingli Pühakirja uuris, seda selgemini nägi ta vastuolu selles esitatud tõdede ja Pooma eksiõpetuste vahel. Ta tunnistas Piiblit kui Jumala Sõna ja ainsat eluks piisavat eksimatut juhtnööri. Ta mõistis, et Pühakirja tuleb tõlgendada ainult Pühakirjaga ja seepärast ei usaldanud ta Jumala Sõna seletamisel toetuda varem heaks kiidetud teooriatele. Ta pidas oma kohuseks selgusele jõuda Sõna otseses ja selges õpetuses. Zwingli püüdis kasutada kõiki abinõusid, et Pühakirja tähendust täielikult ja õigesti mõista; ta palus Püha Vaimu juhtimist, kes, nagu ta kuulutas, ilmutab tõde igale siirale ja paluvale otsijale. {SV 124.2} „Pühakiri“, ütles Zwingli, „tuleb Jumala, mitte inimese käest. Seesama Jumal, kes need tõed on andnud, selgitab sulle ka sõnade mõtte. Jumala Sõna ei saa eksida. On selge, et Kiri seletab ennast ise, ilmutab ennast ise, valgustab hinge lunastuse ja armuga, trööstib teda Jumalas, alandab teda nii, et oma mina kaob ja hing klammerdub Jumala külge.“ Need sõnad väljendasid Zwingli enda kogemust. Hiljem kirjutas ta selleaegsete läbielude kohta: „Kui... ma andusin täielikult Pühakirja uurimisele, äratasid filosoofia ja skolastika minu hinges alatisi keerdküsimusi. Lõpuks jõudsin ma tõdemuseni: „Sa pead kõik need mõtted kõrvale jätma ja õppima Jumalat tundma ainult Tema ilmutatud Sõnast.“ Ma pa-lusin Jumalalt valgust ja Pühakiri hakkas mulle muutuma aina selgemaks.“ (samas, 8. kd. ptk. 6). {SV 125.1} Õpetus, mida Zwingli kuulutas, ei olnud Lutherilt saadud. See oli Kristuse oma õpetus. „Kui Luther jutlustab Kristusest,“ ütles Šveitsi usupuhastaja, „teeb ta seda, mida teen minagi. Neid, keda tema on Kristuse juurde toonud, on rohkem kui minu poolt juhituid, kuid see pole oluline. Mina ei taha kanda kellegi muu kui vaid Kristuse nime, kelle sõdur ma 101
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95 and 96: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 97 and 98: Sõnum reformaatori lähenemisest W
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
- Page 107: südametunnistust, kes Jumala Sõna
- Page 111 and 112: Töö Einsiedelnis valmistas Zwingl
- Page 113 and 114: sellesse tõppe. Raske seisund kõn
- Page 115 and 116: kahtlustusi, kandsid noormehed pea
- Page 117 and 118: tegevus tekitas elevust. Lutheri ju
- Page 119 and 120: Ma tahan jutlustada, ma tahan kõne
- Page 121 and 122: autoriteedi ja õpetlaste ratsional
- Page 123 and 124: Peatükk 11— Vürstide protest Ü
- Page 125 and 126: soodsad võimalused avanevad tulevi
- Page 127 and 128: puudutab inimese vajadusi, kergesti
- Page 129 and 130: vaenlasega.“ Kuid teised julgusta
- Page 131 and 132: kirjutas Saksi kuurvürstile: „Me
- Page 133 and 134: Hämmastuse ja vastikustundega jät
- Page 135 and 136: nagu ütleb üks kirjamees, „suur
- Page 137 and 138: Reformeeritud usu õpetajad, kellel
- Page 139 and 140: osav võitleja teoloogilisel võitl
- Page 141 and 142: korraldati näiliselt „püha sakr
- Page 143 and 144: hüüdis üksmeelselt: „Me tahame
- Page 145 and 146: Raehoone ümber kihas raevutsev rah
- Page 147 and 148: hajusid väga kiiresti laiali üle
- Page 149 and 150: kirjutistega mõjustas Simonsit ref
- Page 151 and 152: Uue järelevaataja suureks õudusek
- Page 153 and 154: Peatükk 14—Hilisemad Inglise Ref
- Page 155 and 156: Tyndale ustavad sõbrad Barnes ja F
- Page 157 and 158: kangekaelsed. (David Laing, „The
Peatükk 9—Uusupuhastaja Sveitsist<br />
Inimeste valiku puhul, keda Jumal kutsus kogudust reformeerima, ja nende valiku puhul,<br />
kes kogudusele omal ajal aluse olid pannud, ilmnes üks põhisuund: taevane Õpetaja ei<br />
valinud nende ülesannete täitmiseks maailma suurmehi, tähtsaid ja rikkaid isikuid, kes olid<br />
rahva juhtidena harjunud kiituse ja austusega. Ta ei saanud neid valida sellepärast et need<br />
mehed olid uhked ja oma üleolekus niivõrd ennastusaldavad, et neid polnud võimalik<br />
kujundada ligimeste suhtes kaastundlikeks Naatsareti Mehe kaastöölisteks. Harimatutele,<br />
raske tööga harjunud Galilea kaluritele esitati kutse: „Tulge minu järele ja ma teen teid<br />
inimeste püüdjaiks!“ (Matt. 4,19). Need järelkäijad olid alandlikud ja õppustvõtvad. Mida<br />
vähem olid inimesi mõjutanud omaaegsed vale-õpetused, seda edukamalt sai Kristus neid<br />
õpetada ja teiste teenimiseks kasutada. Sama seaduspärasus kehtis ka reformatsiooni päevil.<br />
Juhtivad usupuhastajad olid madala päritoluga mehed, vabad uhkusest oma suguvõsa ja<br />
silmapaistvate saavutuste üle, suhteliselt vabamad ka preestrite poliitika mõjust. Jumala<br />
plaanis on silmapaistmatute vahendite kaudu teostada suuri asju, et au ei antaks inimestele,<br />
vaid Temale, kes töötab nende läbi, kes tahavad ja tegutsevad Tema hea meele järele. {SV<br />
123.1}<br />
Mõned lühikesed nädalad pärast seda, kui ühes Saksamaa kaevuri majakeses oli sündinud<br />
Martin Luther, sündis väikeses majas Alpide nõlval Ulrich Zwingli. Zwinglit ümbritsev<br />
keskkond, tema lapsepõlv ja kasvatus olid sobivaks ettevalmistuseks elutööle. Kodukandi<br />
looduse ilu ja hämmastav ülevus istutasid Zwingli hinge juba varakult tunnetuse Jumala<br />
suurusest, väest ja majesteetlikkusest. Jutustused kodumäestikes sooritataud vapratest<br />
tegudest leidsid kõlapinda poisi südames. Jumalakartliku vanaema käest kuulis Zwingli neid<br />
väheseid väärtuslikke Piiblilugusid, mida usklik naine oli kiriku legendide ja pärimuste seast<br />
omandanud. Sügava huviga kuulas poiss lugusid usuisade ja prohvetite suurtest tegudest,<br />
karjastest Palestiina küngastel, kellele inglid jutustasid Petlemma lapsukesest, ja Kolgata<br />
Mehest. Nii nagu Hans Luther, nii soovis ka Zwingli isa, et tema poeg saaks hea hariduse, ja<br />
seetõttu lahkus poiss varakult kodusest orust. Ulrichi mõistus arenes kiiresti ja peagi tekkis<br />
mure, kust leida talle sobivaid õpetajaid. Kolmeteistkümne-aastasena suundus Zwingli<br />
Berni, kus asus tollal Šveitsi kõige silmapaistvam kool. Seal kerkis esile aga hädaoht, mis<br />
ähvardas hävitada nooruki paljutõotava tuleviku. Kerjusmungad püüdsid andekat poissi igati<br />
kloostrisse meelitada. Dominikaani ja frantsiskaani ordude mungad võistlesid omavahel<br />
rahva poolehoiu pärast. Seda püüti saavutada kirikute hiilguse, tseremooniate toreduse,<br />
kuulsate reliikviate ning imet-tegevate kujude kütkestavuse abil. Berni dominikaanlased<br />
mõistsid, et andeka nooruki ordusse võitmine tooks neile suuresti kasu ja au. Zwingli<br />
noorus, tema loomupärane kõneosavus ja kirjutamisand ning eriline talendikus muusika ja<br />
poeesia alal oleksid meelitanud rahvast jumalateenistustele enam kui ükskõik millised<br />
kaunistused kirikus. Loomulikult oleksid suurenenud tunduvalt ordu sissetulekud. Pettuse ja<br />
meelitustega püüdsid mungad Zwinglit kloostrisse ahvatleda. Luther oli ülikoolis õppimise<br />
100
Change language