Rahvasta Leviaatan_

Jumal andis Saksi Friedrichile tarkust reformaatori elu kaitsta. Ustavate sõprade abiga viidi
kuurvürsti kavatsus täide ja Luther kadus nii vaenlastele kui sõpradele teadmata paika.
Koduteel võeti reformaator kinni, eraldati kaaslastest ja toimetati kiiresti läbi laante
Wartburgi lossi, üksildasse mägikindlusse. Lutheri kinnivõtmine ja tema varjupaik jäid nii
suure saladuskatte alla, et isegi Friedrich ei teadnud kaua aega, kus ta oli. Teadmatus kuulus
plaani juurde, sest nii kaua, kui kuurvürst Lutheri asukohta ei teadnud, ei saanud ta midagi
selle kohta ka öelda. Friedrichit rahuldas täielikult teadmine, et refor maator viibis kindlas
kohas. {SV 121.3}
Möödus kevad, suvi ja sügis. Saabus talv. Luther oli endiselt paos. Aleksander ja tema
pooldajad juubeldasid, kuna evangeeliumi valgus näis tasapisi sumbuvat. Tegelikult aga
täitis reformaator oma lampi tee varaaidast, et selle valgus siis veel heledamalt särama
lööks. {SV 122.1}
Turvalises Wartburgi lossis tundis Luther mõnda aega rõõmu võitluse palavusest ja
möllust eemal olemisest, kuid vaikus ja rahu ei veedelnud teda kuigi kaua. Tegevusrohke
elu ja karmide konfliktidega harjunud mehena oli raske taluda jõudeolekut. Nendel
üksildastel päevadel mõtiskles ta sageli koguduse olukorra üle ja hüüatas meeleheites: „Oh,
häda! Sellel Jumala viha päeval ei ole ühtegi, kes seisaks Issanda ees ja päästaks Iisraeli!“
(samas, 9. kd., ptk. 2). Ta mõtles võitlusest tagasi tõmbumisele ja süüdistas ennast
enesehellitrmises ja arguses. Samal ajal töötas ta iga päev rohkem kui üks inimene üldse
näis suutvat. Reformaatori sulg ei seisnud kunagi jõude. Vaenlased, kes rõõmustasid Lutheri
vaiki jäämise üle, sattusid tema vaibumatu tegevuse käegakatsutavatest tõenditest
segadusse. {SV 122.2}
Lutheri sulest tulnud värsked traktaadid levisid kogu Saksamaal. Pagulasaeg oli ülimalt
tähtsa ettevõtmise aeg. Reformaator tõlkis Uue Testamendi kaasaegsesse saksa keelde. Oma
mägedevaheliselt Patmoselt, kus ta viibis ligi aasta, jätkas Luther evangeeliumi kuulutamist
ning pattude ja eksituste noomimist. Tundus, et Jumal eemaldas oma sulase avalikust elust
mitte niivõrd selleks, et kaitsta teda vaenlaste viha eest, vaid et anda talle teatud ajaks rahu
nii tähtsa töö teostamiseks, mis pidi viima veel hinnalisemate tulemusteni. Mägipelgupaiga
üksinduses oli Luther eemal maisetest tugedest ja inimeste ülistusest. Nii kaitsti teda uhkuse
ja eneseusalduse eest, mis eduga sageli kaasneb. Kannatlikkuse ja allaheitlikkuse läbi
valmistati teda uue kindlusega käima neis peadpööritavates kõrgustes, kuhu ta nii äkki oli
tõusnud. {SV 122.3}
Inimesed, kes tunnevad rõõmu vabaduse üle, mille tõde neile toob, kalduvad sageli
ülistama isikuid, keda Jumal on tarvitanud eksituse ja ebausu ahelate murdmiseks. Saatan
püüab suunata inimeste mõtted ja kiindumused Jumalalt inimestele. Ta ajendab neid
austama tööriistu ja unustama kätt, mis kõike suunab. Liiga sageli kaotavad vaimulikud
juhid, keda selliselt kiidetakse ja austatakse, silmist tõsiasja, et nad sõltuvad Jumalast ning
hakkavad usaldama iseennast. Sellele järgneb püüd hakata kontrollima nende meeli ja
98