Rahvasta Leviaatan_

Laialt levisid kuuldused Lutheri vastu suunatud plaanidest. Need tekitasid kogu linnas
suurt ärevust. Reformaator oli võitnud endale palju sõpru, kes, tundes Rooma reetlikkust ja
julmust kiriku kõlvatuste paljastajate suhtes, otsustasid tema elu säästa. Sajad aadlikud
andsid endale lubaduse Lutherit kaitsta. Paljud nimetasid keiserlikku läkitust avalikult
Rooma võimuga lipitsemiseks. Majade ustele ja avalikesse kohtadesse löödi plakateid, küll
Lutherit hukka mõistvate, küll teda toetavate üleskutsketega. Ühele sellisele loosungile olid
kirjutatud targa mehe tähendusrikkad sõnad: „Häda sulle, oh maa, kui su kuningas on laps!“
(Kog. 10, 16). See poolehoid, mida rahvas kogu Saksamaal Lutherile avaldas, veenis keisrit
ja riigipäeva selles, et iga ebaõiglus usupuhastaja suhtes oleks seadnud ohtu riigi rahu ja
võib-olla ka trooni. {SV 119.1}
Saksi Friedrich käitus rõhutatult tagasihoidlikult ning varjas hoolikalt oma teelisi tundeid
reformaatori suhtes, kuid jälgis samal ajal hoolega kõiki Lutheri ja ta vaenlaste liigutusi.
Paljud ei püüdnudki varjata oma sümpaatiat Lutheri vastu. Teda külastasid vürstid, krahvid,
parunid ja teised nii ilmalikud kui vaimulikud kõrgest seisusest isikud. „Doktori väike
ruum,“ kirjutas Spalatin, „ei suutnud mahutada kõiki külastajaid, kes temaga tutvuda
soovisid.“ (Martyn, 1. kd., lk. 4C4). Rahva silmis oli ta kangelane. Isegi need, kes tema
õpetusi ei uskunud, pidid imetlema tema õilsat ustavust, mis oli nõus pigem surma minema
kui südametunnistust rüvetama. {SV 119.2}
Pingutati kõvasti, et veenda Lutherit Roomaga kompromissi sõlmima. Aadlikud ja
vürstid selgitasid, et siis kui ta ajab oma jonni kiriku ja kontsiilide vastu edasi, aetakse ta
varsti maapakku ja kuulutatakse lindpriiks. Selle peale vastas Luther: „Kristuse
evangeeliumi ei saagi kuulutada ilma pahandusteta ... Miks peaks hirm ja kartus mind
lahutama Issan-dast ja sellest jumalikust Sõnast, mis üksi on tõde? Ei, ennem ma loobun
oma ihust, verest ja elust!“ (D’ Aubigne 7. kd., ptk. 10). {SV 119.3}
Teda keelitati alistuma keisri otsusele, et tagada endale julgeolek. Luther vastas: „Mul
pole midagi selle vastu, et keiser, vürstid või isegi kõige lihtsamad kristlased arvustavad
minu töid, kuid seda ainult Jumala Sõna alusel. Inimesed peavad kuuletuma ainult
Pühakirjale. Minu südametunnistus on seotud Pühakirja külge.“ (samas, 7. kd., ptk. 10).
Teistele vastas reformaator: „Olen nõus oma kaitsekirjast loobuma ja jätma oma elu keisri
meelevalda, kuid mitte iialgi ütlema lahti Jumala Sõnast, (samas, 7. kd., ptk. 10). Ta teatas
oma valmisolekust alistuda üldise kirikukogu otsusele ainult sellel tingimusel, kui kontsiil
nõustub otsustama kooskõlas Pühakirjaga. „Jumala Sõna ja usu suhtes,“ lisas ta, „on iga
kristlane samasugune otsustaja nagu paavst, kuigi teda toetaks miljon konsiili.“ (Martyn, 1.
kd., lk. 410). Lõpuks veendusid nii sõbrad kui vaenlased, et edasised lepituspüüded on
kasutud. {SV 120.1}
Oleks reformaator järele andnud üheski punktis, võinuks Saatan ja tema väed saavutada
võidu. Lutheri vankumatu kindlus sai kogudusele ikkest vabastamise vahendiks ja uue ajastu
alguseks. Selle ühe ainsa mehe mõju, kes julges usulistes asjades iseseisvalt mõelda ja
96