Rahvasta Leviaatan_

Riigipäeva liikmed jagunesid selles küsimuses kahte leeri. Paavsti esindajad nõudsid
reformaatori kaitsekirja arvestamata jätmist. „Rein peab tema tuha endale saama nagu Jan
Husi tuha sada aastat tagasi,“ ütlesid nad. (samas, 7. kd., ptk. 9). Saksa vürstid, ehkki
katoliiklased ja avalikult Lutheri vaenlased, protesteerisid sellise truudusemurdmise kui
kogu rahva au riivava häbipleki vastu. Nad osutasid õnnetustele, mis olid järgnenud Husi
surmale ja teatasid, et nad ei kavatse tõmmata Saksamaa ja selle noore keisri kaela
niisugukst viletsust. {SV 117.3}
Karl vastas sellele alatule ettepanekule nii: „Kui truudust ja usku ka kusagil enam ei
sallitaks, peaksid need siiski pelgupaiga leidma vürstide südames.“ (samas, kd. 7, ptk. 9).
Ikka veel nõudsid Lutheri kibedamad vaenlased, et reformaatori saatus jäetaks kiriku
otsustada nagu oli teinud Sigismund Husi suhtes. Kuid viidates stseenile, kui Hus oli
avalikul koosolekul osutanud oma ahelatele ja tuletanud valitsejale meelde tema antud
lubadust, vastas Karl V: „Ma ei taha Sigismundi kombel punastada“ (Lenfant, I kd., lk.
422). {SV 118.1}
Ja ometi oli Karl täie teadmisega hüljanud Lutheri poolt esitatud tõed. „Ma olen kindlalt
otsustanud käia esivanemate jälgedes“ kirjutas valitseja (D’Aubigne, 7. kd., ptk. 9). Ta
otsustas sammuda nende tallatud traditsioonide rada ka hoolimata sellest, et see erines toe ja
õiguse teest. Ta otsustas pooldada paavstlust koos selle julmuse ja kõlvatusega sellepärast,
et tema isad olid seda teinud. Nii võttis keiser seisukoha suurema valguse vastu ja keeldus
täitmast kohustusi, miile kohta isadel puudus tundmine. Tänapaevalgi ripuvad paljud oma
esiisade kommete ja traditsioonide küljes. Kui Issand saadab neile suuremat valgust,
keelduvad nad seda vastu võtmast selle pärast, et seda ei olnud antud nende esiisadele. Meie
ei seisa seal, kus seisid mele esiisad ja sel põhjusel pole meie kohustused ja vastutus samad
kui neil. Jumal ei kiida heaks pöördumist isade eeskuju poole selleks, et panna paika kaasaja
polvkonna kohustusi, Tema tahab, et me uuriksime Tõe Sõna enda jaoks, sest vastutus on
suurem kui oli meie esivanemail. Meie oleme vastutavad selle valguse eest, mille said
nemad ja mis pärandati meile, kuid lisaks oleme vastutavad ka suurema vaiguse eest, mis
pärast neid on meile Jumala Sõnast paistnud. {SV 118.2}
Kristus ütles uskmatute juutide kohta: „Kui me ei oleks tulnud ega oleks neile rääkinud,
siis ei oleks neil pattu. Aga nüüd ei ole neil oma pattu millegagi vabandada.“ (Joh. 15,22).
Sama jumalik vägi oli Lutheri kaudu rääkinud Saksa keisri ja vürstidega. Püha Vaim oli
püüdunud paljusid sel suurejoonelisel koosolekul veenda. Kuid nii nagu Pilaatus sajandeid
varem oli lubanud uhkusel ja popuiaarsuse soovil sulgeda süda maailma Lunastajale; nii
nagu varisev Feliks oli palunud tõe saadikut: „Mine seks puhuks ära — kui mul on aega,
kutsun ma sind jälle“; nii nagu uhke Agrippas oli tunnistanud: „Ei pudu palju, sa meelitad
mind, et ma saaksin kristlaseks!“ (Ap. t. 24, 25, 26, 28), ja ometi keeldunud vastu võtmast
taevast läkitatud sõnumit, nii otsustas Karl V hüljata tõe valguse ilmalikus uhkuses ja
poliitika ettekirjutuste nimel. {SV 118.3}
95