Rahvasta Leviaatan_

esitati küsimus, kas ta loobub oma õpetustest. Seepeale vastas Jumala ustav sulane: „Mul
pole midagi muud vastata, kui seda, mida olen juba öelnud.“ Oli ilmne, et ei lubadused ega
ähvardused mõjutanud teda Rooma korraldustele alistuma. {SV 116.3}
Paavstlikke juhte pahandas see, et tähtsusetu munk põlgas võimu, mis oli kuningaid ja
aadlikke värisema pannud. Nad ihkasid oma viha tema peale välja valada ja ta surnuks
piinata. Luther, kes oma hädaohtu mõistis, oli kõigiga rääkinud kristliku väärikuse ja
rahulikkusega. Tema sõnades polnud uhkust, ägedust ega laimamist. Ta oli unustanud enese
ja teda ümbritsevad tähtsad mehed ning tunnetanud ainult Tema kohalolekut, kes on
lõpmatult kõrgem paavstidest ja prelaatidest, kuningatest ja keisritest. Lutheri tunnistuse
kaudu oli rääkinud Kristus väe ja väärikusega, mis täitis nii sõbrad kui vaenlased aukartuse
ja imestusega. Sellel koosolekul oli kohal viibinud Püha Vaim ja avaldanud mõju
riigijuhtide südamele. Mitmed vürstid tunnistasid julgelt, et Lutheril oli õigus. Paljud olid
tões veendunud, kuid mõnede jaoks ei jäänud see mõju püsima. Oli neid, kes ei väljendanud
oma mõtteid kohe, kuid hiljem, olles Pühakirja ise uurinud, said neist julged reformatsiooni
toetajad. Kuurvürst Friedrich oli murelikult oodanud Lutheri ilmumist riigipäeva ette ja
kuulanud tema kõnet suure erutusega. Rõõmu ja uhkusega vaatas ta doktori julgust, kindlust
ja enesevalitsemist ning otsustas veelgi kindlamalt esineda tema kaitsjana. Friedrich
kõrvutas võitlevaid pooli ja nägi, et tõe vägi oli muutnud paavstide, kuningate ja prelaatide
tarkuse nulliks. Paavstlus kandis kaotust, mis pidi tunda andma rohkem kõigi rahvaste
hulgas kõikidel maadel. {SV 116.4}
Kui paavsti saadik tajus Lutheri kõne mõju, lõi ta Rooma võimu julgeoleku pärast tõsiselt
kartma ning otsustas tarvitada kõiki tema võimuses olevaid vahendeid, et häbematu
uuendaja hävitada. Kogu oma kõneosavuse ja diplomaatilise vilumusega, mille poolest ta
eriti tuntud oli, selgitas ta noorele keisrile, kui rumal ja hädaohtlik oleks ohverdada tähtsusetu
munga pärast võimsa Rooma sõprus ja abi. {SV 117.1}
Tema sõnad ei jäänud mõjutuks. Juba järgmisel päeval lasi Karl riigipäeval ette kanda
keiserliku läkituse, milles ta teatas oma otsusest jätkata eelkäijate poliitikat ning toetada ja
kaitsta katoliku usku. Kuna Luther oli keeldunud oma eksitustest loobuma, tuli tema ja ta
eksiõpetuste suhtes rakendada kõige karmimaid abinõusid. „Üksik, oma rumalusest eksittud
munk on tõusnud üldise ristiusu vastu. Sellise jumalavallatuse peatamiseks tahan ma
ohverdada oma kuningriigid, aarded, sõbrad, ihu, vere, hinge ja oma elu. Ma mõstan hukka
augustiinlasest munga, ja ei luba tal tekitada rahva seas vähimatki segadust. See tuleb
rakendada tema ja ta kangekaelsete pooldajate vastu kirikust väljaheitmist, ametist
kõrvaldamist ja kõiki muid vahendeid, mis ketserite hä-vitamiseks on mõeldud. Ma pöördun
riikide esindajate poole üleskutsega käituda ustavate kristlastena!“ (samas, 7. kd., ptk. 8).
Siiski teatas keiser, et Lutheri kaitsekirja tuleb austada ja enne tema kohtulikule vastutusele
võtmist lubatakse tal ohutult koju jõuda. {SV 117.2}
94