Rahvasta Leviaatan_

oma õpetuste suhtes. Luther vastas vaoshoitult, ilma ägeduse ja ärrituseta. Tema
esinemisviis oli lihtne ja aupaklik. Ometi õhkus temast julgust ja rõõmu, mis koosviibijaid
üllatas. {SV 113.4}
„Teie keiserlik kõrgus,“ alustas Luther, „lugupeetud vürstid, armulised isandad.
Kooskõlas mulle eile antud korraldusega ilmun ma täna teie ette ja palun Jumala armu läbi
teid, keiserlik majesteet, ja teid, auväärt kõrgused, armulikult ära kuulata põhjendused, mille
õigsusesse ja tõesusesse ma usun. Kui ma teadmatusest peaksin üle astuma õukonna
tavadest ja viisakuskommetest, siis palun, andestage, kuna ma pole üles kasvanud
kuningakojas, vaid kloostri eraldatuses.“ (samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 114.1}
Asja juurde asudes teatas Luther, et tema avaldatud tööd ei olnud kõik ühesuguse
iseloomuga. Mõnes oli ta käsitlenud usku ja häid tegusid; neid olid ka tema vaenlased
nimetanud süütuteks ja lausa kasulikeks. Nende tagasivõtmine poleks tähendanud
üldtunnustatud tõdede hülgamist. Teine osa koosnes kirjutistest, mis paljastasid paavstluse
väärnähtusi ja kuritegusid. Nende tööde tühistamine oleks tugevdanud Rooma türanniat ja
avanud ukse veelgi laiemalt suurtele jumalavallatustele. Kolmanda rühma moodustasid
raamatud, milles ta oli rünnanud isikuid, kes olid kaitsnud eksisteerivaid pahesid. Mis neisse
puutus, siis tunnistas ta ausameelselt, oli ta olnud ägedam kui oleks sobinud. Ta ei pidanud
ennast eksimatuks, kuid isegi neid raamatuid ei saanud ta tagasi võtta, kuna selline teguviis
oleks julgustanud tõe vaenlasi ja andnud neile võimaluse Jumala rahvast veel julmemalt
rõhuda. {SV 114.2}
„Siiski olen ma vaid inimene ja mitte Jumal,“ jätkas Luther, „ja sellepärast kaitsen ma
end nii nagu Kristus seda tegi: kus ma olen rääkinud pahasti, siis tõestage, et see on pa-ha...
Jumala armu läbi palun ma pühalikult teid, keiserlik kergus, ja teid lugupeetud vürstid, ja
kõiki mehi kõikidest seisustest: tõendage apostlite ja prohvetite kirjade alusel, et ma olen
eksinud. Niipea, kui ma selles olen veendunud, tunnistan ma iga oma eksitust ning olen
esimene oma raamatuid haarama ja tulle viskama.“ {SV 114.3}
„Ma loodan, et äsjaöeldu näitab, et olen oma seisukohta hoolikalt kaalutlenud ja
arvestanud ohte, millele ma end välja panen; kuid mul on tõsine rõõm näha, et Jumala Sõna
pärast kerkivad tülid ja lahkhelid, sest selline on Jumala Sõna iseloom ja käekäik. „Ma ei ole
tulnud tooma rahu, vaid mõõka, ütles Jeesus Kristus. Jumala plaanid on aukartustäratavad;
hoidke, et te lahkhelide kõrvaldamise ettekäändel ei kiusa taga Jumala püha Sõna ega tõmba
enda peale tagasipöördumatule tagajärgede laviini — õnnetusi ja igavest hu-katust. Ma
võiksin tuua Pühakirjast selleks palju näiteid. Ma võiksin rääkida vaaraodest ning
Babüloonia ja Iisraeli kuningatest, kelle taotlused teenisid kõige tagajärjekamalt nende
hävingut ajal, mil nad püüdsid näiliselt kõige targemate nõusnnete varjus oma kuningriiki
tugevdada. Jumal on see, kes liigutab mägesid, aga nemad ei märka seda.“ (samas, 7. kd.,
ptk. 8). {SV 114.4}
92