John Kander - Vanemuine

John John Kander Kander
Ämbliknaise Ämbliknaise Ämbliknaise
suudlus
Muusikal
kahes
vaatuses

John Kander
Ämbliknaise suudlus
Kiss of the Spider Woman
Muusikal kahes vaatuses / Musical in two acts
Libreto / Libretto Terrence McNally
Laulusõnad / Lyrics Fred Ebb
Dramaturgiline töötlus /
Dramaturgic work Roman Hovenbitzer (Saksamaa / Germany)
Tõlge / Translators Leelo Tungal, Hannes Villemson
Lavastaja / Director Roman Hovenbitzer (Saksamaa / Germany)
Muusikajuht ja dirigent / Musical Director and Conductor Tarmo Leinatamm
Kunstnik / Stage Designer Walter Perdacher (Austria)
Valguskunstnik / Light Designer Palle Palmé (Rootsi / Sweden)
Koreograaf / Choreographer Antton Laine (Soome / Finland)
Repetiitor / Repetitor Marika Aidla
Helirežissöör / Sound Director Andres Tirmaste
Lavastaja assistendid / Assistants to the Director Taisto Noor, Robert Annus,
Krista Kotselainen
Kontsertmeistrid / Rehearsal Pianists Jaanika Rand-Sirp, Irina Oja, Ele Sonn
Koormeister / Chief Chorus Master Piret Talts
Koori kontsertmeister / Rehearsal Pianist of Choir Katrin Nuume
Video Kalju Nugin
Inspitsient / The performance is managed by Ülle Tinn
Subtiitrid / Subtitles Ragne Saul
Lavastaja tõlk / Director`s interpreter Liina Tordik
Esietendus 31. oktoobril 2009 Vanemuise suures majas /
The Premiere on 31 October 2009 in the Grand Building of the Vanemuine
(Maailmaesietendus 20. oktoobril 1992 West Endi Shaftesbury teatris /
The World Premiere on October 20, 1992 in the West End at the Shaftesbury Theatre)
Eesti keeles, ingliskeelsete subtiitritega / In Estonian, with subtitles in English

Osades / Cast:
Molina LAURI LIIV
Valentin KOIT TOOME
Aurora, Ämbliknaine / Spider Woman TANJA MIHHAILOVA
Molina ema / Molina`s mother KARMEN PUIS
Marta SIIRI KOODRES
Vanglaülem / Prison warden MÄRT JAKOBSON või/or TAISTO NOOR
Esteban TÕNU KATTAI
Marcos JAAN WILLEM SIBUL
Gabriel JOOSEP TRUMM
Amnesty Internationali vaatleja / AI observer VIKTOR MÄGI
Aurelio EGON LAANESOO
Fuentes Rasmus Kull ja/and TAMAR NUGIS
Vaga mees / Holy man ENDEL KROON
Molina lapsena / Molina as a child PAULA POKINEN või/or OSKAR PUIS
Vangid, valvurid, arstid, patsiendid, Aurora saatjad, ohvitserid /
Prisoners, guards, doctors, patients, Aurora’s escorts, officers:
Solistid / Soloists
Joosep Trumm, Egon Laanesoo, Rasmus Kull, Tamar Nugis
Balletitrupp / Ballet Troupe
Fenella Cook, Emily Hughes, Rosamund Ford, Milena Tuominen, Julia Kaškovskaja,
Maarja Paugus, Rita Dolgihh, Daniil Kolmin, Elias Girod, Alens Piskunovs,
Daniel Szybkowsky, Jonathan Ammerlaan, Matthew Jordan,
Vjatšeslav Ladoškin, Anthony Maloney
Ooperikoor / Opera Chorus
Rainer Aarsalu, Endel Kroon, Edgar Mikkel, Viktor Mägi, Elmar Pool, Erkki Rebane,
Andres Ross, Ivar Saks, Uku-Markus Simmermann, Tarmo Teekivi, Margus Toode
Lisakoor / Supplementary choir
Gunnar Raud, Mario Kroon, Marek Markus Kroon, Remo Paatsi,
Sander Sokk, Ruudo Vaher, Risto Orav
Valvurid / Guards
Martin Truupõld, Andres Oras, Kristo Tennosaar, Kaimo Kukk,
Martin Hanson, Aapo Reitak, Joosep Eendra, Tauri Västrik
Bänd / Band
Klahvpillid Jürmo Eespere, Andrus Rannaääre
Basskitarr Alari Piispea
Trummid Tiit Kevad
Vanemuise Sümfooniaorkester /
Vanemuine Symphony Orchestra
Muusikajuht ja peadirigent / Musical Director and Head Conductor Mihkel Kütson
Kontsertmeister / Concertmaster Kadri Sepalaan
I viiul / I violin Kristiina Birk, Andri Annus, Evelin Tammiku, Laura Miilius, Madli Sokk,
Katrin Pai, Kattrin Ojam, Anne Vellomäe, Denis Strelkov, Helena Valpeteris
II viiul / II violin Maria Zarubina, Anna Samsonova, Sirli Laanesaar, Žanna Toptši,
Triinu Raudver, Marju Villak, Maria Kesvatera
Vioola / Viola Kadri Rehema, Svetlana Nukka, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets,
Tiina Enniko, Merike Ots
Tšello / Violoncello Lauri Sõõro, Heiki Palm, Heli Ilumets, Olga Raudonen,
Marina Peleševa, Maie Kostabi
Kontrabass / Contrabass Linda Viller, Aivar Eimra, Jaanus Roosileht
Harf / Harp Kai Visnapuu
Flööt / Flute Lande Kits, Heili Mägi, Margus Kits
Oboe / Oboe Anna Šulitšenko, Riivo Kallasmaa, Maimu Kaarde
Klarnet / Clarinet Margus Vahemets, Tõnu Kalm, Heimo Hodanjonok
Fagott / Bassoon Kulvo Tamra, Johanna Tuvi, Elle Fuchs
Metsasarv / Horn Jan Pentšuk, Urmas Himma, Kaido Otsing, Silver Mesi,
Kreete Perandi, Marie Jaksman
Trompet / Trumpet Karl Vakker, Marti Suvi, Viljar Lang, Kalev Helmoja
Tromboon / Trombone Kait Tiitso, Rain Kotov, Tõnu Pärtin, Aivo Koddanipork
Tuuba / Tuba Tanel Tamm
Löökriistad / Percussions Ilja Šarapov, Valdeko Vija, Margus Tammemägi

„Ämbliknaise suudluse“ tegevus toimub konkreetsel ajaloolisel taustal: peale Juan Peroni
surma ning tema abikaasa Isabella marionettrežiimi haarasid 1976 sõjaväelased kindral
Jorge Rafael Videta juhtimisel võimu ning algatasid Argentiinas „Rahvusliku reorganisatsiooni
protsessi“. Nad lubasid, et „haiglased ühiskondlikud arengud“ lõigatakse läbi ning riigis
taaskehtestatakse „vanad konservatiivsed väärtused“. Režiim teatas avameelselt: „Kõigepealt
hävitame õõnestajad, seejärel neile sümpatiseerijad, siis ükskõiksed ja viimaks leiged.“ Selle
nõndanimetatud „räpase sõja“ käigus mõrvati riigiaparaadi poolt tõestatult 2 300 inimest,
üle 11 000 vahistati ning hinnanguliselt 30 000 kadus jäljetult.
Manuel Puigi 70ndate lõpus ilmunud romaan, mis on lavateose aluseks, kujutab endast valjuhäälset
protesti ühiskondliku terrori, rõhumise ja meelevaldsuse vastu. Muusikali autoreid
tuleb tunnustada selle eest, et nad säilitasid ühemõtteliselt poliitilise hoiaku.
Argentiina vanglas kohtuvad kaks täiesti erinevat inimest: homoseksuaalne vaateakende
dekoreerija Molina, kes on vahistatud alaealise väidetava ärakasutamise eest, põgeneb brutaalsest
tegelikkusest filmi säravasse unistustemaailma ja klammerdub sellesse kui ainsasse
võimalusse ellu jääda. Heteroseksuaalne režiimivastane Valentin mõistab selgelt poliitilist
olukorda ja tahab ühiskonda muuta. Need algselt nii erinevad mehed, keda juhus on vangikongis
kokku toonud, unistavad mõlemad teistsugusest, paremast maailmast, ja sellest saab
nende lähenemise alus. Üldistatult kirjeldab lavateos igapäevast heitlust inimväärikuse,
armastuse ja õnne eest. See kutsub üles sallivusele üksteise suhtes ja sunnib vaatajaid toimuvat
mõistma – mitte üksnes episoodina kaugest ajast ning võõralt mandrilt, vaid otsima
paralleele siin ja praegu.
„Ämbliknaise suudluses“ on seega kõrvuti meelelahutus ning tõsine, ajakohane ja võib-olla
isegi häiriv teema. Ent just see ühendus laseb vaatajal toimuvast vahetult osa võtta – ja nõnda
sünnibki hea teater.
Roman Hovenbitzer (oktoobris 2009)
The musical „Kiss of the Spider Woman“ has a particular historical background: after Juan
Peron’s death and the following puppet regime of his wife Isabella, the military junta under
General Jorge Rafael Videtta seized power in 1976 and started the “process of national reorganization“
in Argentina. “The morbid social developments“ had to be suppressed and the
country had to re-establish “old conservative values”. The dictatorship declared openly: “First,
the subversive elements must be destroyed, followed by their sympathizers’, those who are
indifferent, and finally, those who are feeble.” During the so-called “dirty war”, the Establishment
murdered 2,500 people, more than 11,000 were imprisoned and approximately 30,000
simply disappeared. The libretto is based on Manuel Puig’s novel written at the end of the
seventies that is a powerful accusation against the atmosphere of fear, terror, oppression
and tyranny. We must give credit to the authors of the musical who have conveyed this unambiguous
political pressure. Two totally different people meet in an Argentinian state prison.
Molina, a homosexual window dresser who has been unjustly detained for an alleged
seduction of an adolescent, escapes from brutal reality into the glamourous world of movies,
clinging to this concrete possibility of survival. Valentin, a heterosexual, an enemy of the
regime and a resistance fighter, faces the political situation and seeks a social solution. These
completely different men who are brought together by misery in their prison cell, both
dream of another, better world, which becomes the foundation of their close relationship.
Basically, the play describes the everyday individual struggle for human dignity, personal
love and happiness. It appeals for tolerance and helps us see the story not only as an episode
from a distant time and foreign continent, but to draw parallels with the present day.
„Kiss of the Spider Woman“ presents good entertainment along with serious, topical, and
perhaps even disturbing issues. After all, it is exactly this mixture that enables the audience
to participate directly in the events, and thus, good theatre is born.
Roman Hovenbitzer (October, 2009 )

Varem või hiljem te kohtute seal,
kas salongis, tualetis või tänava peal…
Ta suudluse eest
küll pageda sa ei saa!
Varem või hiljem
ta valgusejoas
keset punaseid küünlaid
on seismas su toas.
Märkad võppumas tuld,
aknaeesriideid sa –
sind suudleb ta!!
Tõmbus täiskuu tuhmiks,
muutub mõõnaks tõus.
Ning sa õhku ahmid,
aga minna ei saa,
sest on võrk juba jõus –
see on Ämbliknaine,
õlul sametkeep.
Karju vaid –
ei sa page ta eest!
Varem või hiljem sind puudutab arm.
Ämbliknaise suudlus
Sõnad Fred Ebb
Tõlkinud Leelo Tungal
Ja su hinges siis tärkab nii sära kui sarm.
Ainsast torkest kõik kaob,
kui vaid suudelda saab sind ta.
Varem või hiljem
sa kuulsuseks saad,
sul on soosikuid hulk,
ja sind kiidavad nad.
Kuid su võimgi kaob uttu,
taas vaeseks said –
suudlusest vaid!
Tõmbus täiskuu tuhmiks,
muutub mõõnaks tõus.
Ning sa õhku ahmid,
aga minna ei saa,
sest on võrk juba jõus –
see on Ämbliknaine,
õlul sametkeep.
Jookse vaid!
Karju vaid!
Jookse vaid –
ei sa page ta eest!
Muusikali „Ämbliknaise suudlus“ aluseks on Argentiina kirjaniku Manuel Puigi samanimeline
romaan („El beso de la mujer araña“). Esmakordselt toodi teos lavale 1992. aastal Londoni
West Endis ning 1993 Broadwayl. Tony auhindade jagamisel tunnustati Ämbliknaise suudlust
parima muusikali tiitliga, kokku võitis lavateos toona auhinna seitsmes kategoorias.
Muusikali tegevus on paigutatud vanglasse nimetus Ladina-Ameerika riigis. Homoseksuaalne
Luis Alberto Molina istub kolmandat aastat alaealise ärakasutamise eest. Põgenemaks
vanglaelust, piinamistest ja alandamisest, elab ta fantaasiamaailmas. Tema kujutlusi toidavad
peamiselt vanad filmid ja nende staarid, eelkõige Aurora, ämbliknaine, kes tapab suudlusega.
Ühel päeval tuuakse kongi uus vang: Valentin Arregui Paz, marksistist revolutsionäär.
Mees on peale piinamist kehvas seisus ning Molina hakkab tema eest hoolitsema. Esialgu
Valentin ei talu Molinat ja tema fantaasiaid, ent pikkamööda saavad need kaks täiesti erinevat
meest lähedaseks. Viimaks jagavad nad omavahel saladusi, millest oleks huvitatud ka
vangla juhtkond. Õnnelikku lõppu sel lool olla ei saa, sest ämbliknaine ootab üksnes hetke
surmavaks suudluseks …
Spider Woman:
Sooner or later
You’re certain to meet
In the bedroom, the parlor or even the
street
There’s no place on earth
You’re likely to miss
Her kiss
Sooner or later
In sunlight or gloom
When the red candles flicker
She’ll walk in the room
And the curtains will shake and the fire
will hiss
Here comes her kiss
And the moon grows dimmer
At the tide’s low ebb
And her black beads shimmer
And you’re aching to move
But you’re caught in the web
Of the Spider Woman
In her velvet cape
You can scream
But you cannot escape
Kiss of the Spider Woman
Lyrics Fred Ebb
Sooner or later your love will arrive
And she touches your heart
You’re alert and alive
But there’s only one pin
That can puncture such bliss
Her kiss
Sooner or later you bathe in success
And your minions salute
They say nothing but “YES”
But your power is empty
It fades like the mist
Once you’ve been kissed
And the moon grows dimmer
At the tide’s low ebb
And your breath comes faster
And you’re aching to move
But you’re caught in the web
Of the Spider Woman
In her velvet cape
You can run
You can scream
You can hide
But you cannot escape!
The musical „Kiss of the Spider Woman“ is based on the namesake novel by the Argentine
writer Manuel Puig („El beso de la mujer araña“). The piece was first brought on stage in
1992 in London’s West End and in 1993 on Broadway. At the Tony Award Ceremony, „Kiss of
the Spider Woman“ was awarded the best musical award, all together the play then won
awards in seven categories.
The musical’s activity takes place in a prison in a nameless Latin-American country. The homosexual
Luis Alberto Molina serves time for the third year for the abuse of a minor. To escape
from prison life, tortures and humiliation, he lives in a fantasy world. His imaginations
are mostly nurtured by old movies and their stars, primarily Aurora, a spider woman who
kills with a kiss. One day a new prisoner is brought into the cell: Valentin Arregui Paz, a Marxist
revolutionary. The man is in a poor state after being tortured and Molina starts to take
care of him. At first Valentin cannot stand Molina and his fantasies but gradually those two
completely different men become close. Finally they share secrets among themselves that
would interest even the prison management. There cannot be a happy ending to that story
for the spider woman waits only for the moment of the deadly kiss…

Manuel Puig John Kander ja Fred Ebb
John Harold Kander (1927) alustas Broadway karjääri 1950. aastatel koorijuhi, dirigendi ja
arranžeerijana. Tema esimeseks muusikaliks oli 1962 lavale jõudnud „A Family Affair“ koos
James ja William Goldmaniga. 1965 algas aastakümneid kestnud koostöö laulusõnade autori
Fred Ebbiga (1928-2004), esimeseks ühisprojektiks oli „Flora, the Red Menace“, milles
debüteeris noor Liza Minelli. Samal aastal salvestas teine tõusev täht Barbra Streisand kaks
Kanderi ja Ebbi laulu, mis pani aluse paari edule. Nende kõige edukamateks muusikalideks
peetakse tavaliselt „Cabaret’d“ (1966) ja „Chicagot“ (1976), mis mõlemad on ka kinolinale
jõudnud (vastavalt 1972 ja 2002, „Cabaret“ võitis 8 ning „Chicago“ 6 Oscarit). Lisaks on nad
kirjutanud laule mitmetele teleprogrammidele ja filmidele. Tuntuim neist on tõenäoliselt
Martin Scorsese linateose „New York, New York“ (1977) nimilugu, mida filmis esitas Liza
Minelli, mille Frank Sinatra laulis maailmakuulsaks ja mida peetakse New Yorgi mitteametlikuks
hümniks.
Manuel Puig (1932-1990) huvitus juba noorena kinost, tudeeris aga alates 1950 Buenos
Airese ülikoolis arhitektuuri ning kirjandusteadust. 1956 õnnestus tal stipendiumi toel alustada
filmikunsti õpinguid Roomas. Hiljem töötas hispaania ja itaalia keele õpetajana, aga ka
nõudepesijana ning kirjutas oma esimesed stsenaariumid. 1961-1962 oli Puig assistendiks
erinevate filmide juures Buenos Aireses ja Roomas. 1963 kolis ta New Yorki, kus kirjutas oma
esimese romaani „La traición de Rita Hayworth“ („Reedetud Rita Hayworthi poolt“, valmis
1965, ilmus 1968).
1967 pöördus Puig tagasi Buenos Airesesse, kus ilmusid romaanid „Boquitas pintadas“
(„Mingitud musikesed“ 1969, eesti k 1993) ja „The Buenos Aires Affair“ (1973). Viimase teose
levitamine keelati Argentiina parempoolse valitsuse poolt. Lisaks sai kirjanik telefonitsi
ähvarduskõne paramilitaarselt Argentiina Antikommunistlikult Assotsiatsioonilt ning oli
sunnitud emigreeruma Mehhikosse. Seal ilmus 1976 tema kõige kuulsam teos „El beso de
la mujer araña“ („Ämbliknaise suudlus“). 1983 seadis Puig ise oma romaani näidendiks,
mis esietendus inglise keeles 1985 Londoni West Endis (Eesti Draamateatris 1994, lavastaja
Georg Malvius, peaosades Ain Lutsepp ja Jüri Krjukov). 1985 kirjutas Leonard Schrader
selle alusel stsenaariumi, mille tõi kinolinale argentiina-brasiilia režissöör Héctor Babenco
(peaosades William Hurt, Raúl Juliá ja Sonia Braga; William Hurt sai osatäitmise eest parima
näitleja Oscari). 1988 ilmus Manuel Puigi viimane romaan „Cae la noche tropical“ („Troopilise
öö saabudes“). Kirjanik suri 1990 Mehhikos, temast jäi maha lõpetamata romaan „Humedad
relativa 95%“ („Suhteline niiskus 95%“).
Tänapäeval arvatakse Manuel Puigi suurimate Argentiina kirjanike hulka, ent tema tee tunnustuseni
ei olnud kerge. Eelkõige kodumaal kohtasid teosed, milles kirjanik ühendas massikultuuri
elemendid ning avangardistlikud vahendid, teravat kriitikat. Paljud nägid teda vaid
triviaalkirjanduse autorina. Läbimurre saabus alles „Ämbliknaise suudlusega“. Selle romaani
omapäraks on jutustaja täielik puudumine. Tekst koosneb vaid dialoogidest, teadvusevoogude
kirjeldustest ja politseiraporteist. Tegevusest lahus käsitletakse üheksas mahukas
joonealuses märkuses psühhoanalüütilist teooriat homoseksuaalsuse olemusest ja põhjustest.
Puigi romaanide läbivaiks kujundeiks on Hollywoodi filmid, tango, Argentiina provintsi
värvitud tegelaskujud. Tema looming on selgelt mõjustatud isiklikest kogemustest. Ikka ja
jälle käsitleb vasakpoolsete poliitiliste vaadetega ja avalikult homoseksuaalne kirjanik just
ühiskondlikku ja seksuaalset rõhumist konservatiivses ning moralistlikus ühiskonnas.

Koit Toome Lauri Liiv
Taisto Noor Tanja Mihhailova
Poliitiline olukord Argentiinas
1976 - 1983
Romaani „Ämbliknaise suudlus“ ilmumise aastal algas Argentiina ajaloos periood, mida
tuntakse Rahvusliku Reorganisatsiooni Protsessina (Proceso de Reorganización Nacional
1976-1983). Võimude antud nimetus pidi viitama selle „protsessi“ ajutisele iseloomule, mille
käigus üritati rahvas konservatiivsete ideaalide alusel „uuesti organiseerida“, et seejärel taastada
demokraatia. Maad valitses sõjaväeline diktatuur, ent üldine olukord sarnanes pigem
kodusõjaga, kus terrorit kasutasid nii riik kui selle vastu võitlevad geriljaorganisatsioonid
(arvatavalt üle 30 000 ohvri).
Juba 1960. aastate lõpus lahvatas Argentiinas ühiskondlik kriis, mille põhjuseks oli lõhe parempoolse
militaarvalitsuse ning töölisliikumise ja vasakpoolsete organisatsioonide vahel.
Konflikt sai avalikuks arvukates rahutustes. Viimase väljapääsuna näis režiimile ühiskonna
demokratiseerimine. 1955. aastast Hispaanias eksiilis viibinud Juan Perón naases ja tõusis
1973 kolmandat korda võimule. Tema surma järel juulis 1974 sai presidendiks Peróni kolmas
abikaasa Isabel. Ent majanduslikud probleemid kuhjusid ning taas puhkes vägivald riigi ja
vasakpoolsete geriljaorganisatsioonide vahel. Lisandusid mitmed korruptsiooniskandaalid
ja valitsuse populaarsus langes kiiresti.
24. märtsil 1976 toimus riigipööre. Isabel Peróni valitsus asendati sõjaväelise diktatuuriga,
mida juhtis Jorge Videla. Võimu ülevõtmine kestis vaid mõne tunni, mingit vastupanu ei
osutatud. Režiim saatis veel samal päeval laiali parlamendi, vabastas ametist ülemkohtu ja
lõpetas kõigi poliitiliste parteide tegevuse määramata ajaks. Alguses nautis hunta suhteliselt
suurt rahva toetust, kuna rahulolematus Isabel Peróni valitsusega oli üldine. Mõneks ajaks
stabiliseerus ka majanduslik olukord. Diktatuur kuulutas, et nende poliitika orienteerub
kristlik-konservatiivsetele väärtustele ja teeb lõpu nii geriljaorganisatsioonidele kui igasugustele
„õõnestusaktidele“. Demokraatia uuendamiseks lubati dialoogi oluliste isikutega
poliitika, ametiühingute ning religiooni alal.
Mõne nädalaga sai selgeks, et uue valitsuse meetodid on üsna brutaalsed, algas nn „räpane
sõda“ (guerra sucia). Linnades toimusid sümboolsed marksistliku kirjanduse põletamised.
Ajakirjandus allutati rangele tsensuurile, paljud nimekad loomeinimesed olid sunnitud
maalt lahkuma. Loodi salajased kinnipidamisasutused, mida hiljem võrreldi natside kontsentratsioonilaagritega.
Neis hoiti kuude või isegi aastate kaupa sageli meelevaldselt
väljavalitud „kahtlusaluseid“. Piinamised ja hukkamised said vanglates tavaliseks. Valitsuse
julgeolekuteenistus tegi koostööd mitmete paramilitaarsete surmaeskadronidega. Diktatuuri
kritiseerijad kadusid jäljetult. Mõiste desaparecidos (kadunud) sai kõigi Ladina-Ameerika
sõjaväeliste diktatuuride ohvrite sünonüümiks.
1977 raporteeris režiim esimestest „edusammudest“: geriljaorganisatsioonid olid enamuses
maha surutud, nende mõju elanikkonna hulgas vähenes. 1978 teatas Videla, et „sõda“ terrori
vastu on lõppenud. Riigipoolne terror jätkus sellegipoolest. Näiteks tehti samal aastal Argentiinas
toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste eel maatasa mitmed vaestelinnaosad,
nende asukaid piinati ja tapeti, et maailmale „puhast Argentiinat“ näidata. Need võistlused,

kus argentiinlased tiitli võitsid, kergitasid mõneks ajaks režiimi populaarsust, mis aga erinevate
probleemide tõttu peagi taas hajus.
Peale Leopoldo Galtieri võimule tõusmist 1981 halvenes riigi majanduslik olukord veelgi.
Toimusid laiaulatuslikud protestid sõjaväelise diktatuuri vastu. Selles kriitilises olukorras
otsiti 1982 abi väikesest võidukast sõjast ning otsustati vallutada Suurbritanniale kuuluvad
Falklandi saared Tulemaa ranniku lähistel. Argentiina kindralid lootsid, et Suurbritannia ei
hakka võitlema saarte pärast, kus elas vaid 2000 inimest. Paraku nad eksisid. Režiimi olukord
oli peale kaotatud sõda veel halvem kui enne ning Galtier astus tagasi.
Uus valitsusjuht Reynaldo Bingone sai aru, et „protsessi“ jätkamine on tulutu. Juba esimeses
kõnes kuulutas ta välja vabad valimised, mis toimusid 1983. Oma viimastel päevadel üritas
režiim endalt ära veeretada vastutust inimõiguste rikkumise eest. Nõndanimetatud „eneseamnestia
seaduses“ deklareeriti, et kõik aastatel 1973-1982 kohtute ja politsei poolt langetatud
otsused annulleeritakse. See seadus kuulutati aga kehtetuks juba taas kokku tulnud
parlamendi esimesel istungil. Riigis ennistati kõik demokraatlikud institutsioonid ja tsiviilkontroll
armee üle. Sõjaväelise hunta liikmed anti kohtu alla ning mõisteti eluks ajaks vangi.
2006. aastal kuulutas Argentiina kohus 1970. aastate valitsuse tegevuse inimsusevastaseks
kuriteoks ja genotsiidiks.
Eskapism
„Eskapism (inglise keeles escape ’põgenemine’), sotsioloogias põgenemine ühiskonna
tegelikkuse vastuolude eest kujutlusmaailma (nt. illusoorsed kujutlused, joomarlus, narkomaania).
Eskapism võib ilmneda isiksusliku suundusena või grupiviisilise avaliku lahtiütlemisena
ühiskonna normidest ja väärtustest (nt. munklusena, hipiliikumisena) …“ ENE 2, 1987,
lk 611.
Sageli arvatakse, et nähtus on eriliselt omane just tänapäeva urbaniseerunud ja tehnoloogilisele
ühiskonnale, mis võõrandab inimesed nende normaalsest bioloogilisest keskkonnast.
Rahuldamaks vajadust eemalduda igapäevaelu taagast, on tekkinud terved tööstusharud,
mis hõlmavad valdkondi nagu ilukirjandus, popmuusika, religioon, sport, kino, televisioon,
pornograafia, arvutimängud, mõnuained, mood ja internet. Ent ajalooliselt on kunstile tervikuna,
eriti kirjandusele, ette heidetud, et see kujutab endast tegelikkusest põgenemise
vahendit. Seisukoht, mida piltlikustatakse „elevandiluutorni pagemise“ kujundiga.
Mitmed sotsiaalkriitikud on viidanud asjaolule, et nii minevikus kui tänapäeval varustavad
võimulolijad – tegelike ühiskondlike olude parandamise asemel – inimesi sageli hoopis
vahenditega tegelikkusest põgenemiseks. Tuntud on Karl Marxi väide religioonist kui oopiumist,
mille uimaga varjatakse omandisuhete ebavõrdsust. Selle kõrvale võib asetada püha
Augustinuse seisukoha, et inimesed püüavad ajutise ja seega illusoorse asjade omamisega
rahuldada vajadusi, mida üksnes Jumal saab reaalselt täita.
Enamasti mõistetakse eskapismi niisiis negatiivselt. Inimest, kes pole võimeline või ei taha
tegelikkusega ühenduses olla ja põgeneb unistuste maailma, tuleb pidada haletsusväärseks.
On siiski ka neid, kes selle põhimõtte vaidlustavad. Näiteks kirjutas J.R.R. Tolkien 1939 anglosaksi
akadeemilises debatis osaledes tähelepanu äratanud essee „On Fairy-Stories“, milles
väidab, et eskapismis, mis püüab kujutada teistsugust reaalsust, sisaldub ka vabastav osis.
C.S. Lewiselt pärineb aga humoorikas märkus, et iga põgeneja ehk eskapisti ainsad looduslikud
vaenlased on … vangivalvurid.
Saksa sotsiaalfilosoof Ernst Bloch leidis, et kõik ajaloolised utoopiad ja kujutluspildid täiuslikust
olukorrast, ükskõik kui takistavad või tarbetud need ka tänapäeval tunduvad, sisaldasid
omas ajas ometi impulssi ühiskondlikuks muutuseks. Tõelise ühiskondliku õigluse teostamiseks
tuleb asju alati vaadata totaalselt teisiti. Sellest, mida tehnoloogilises ja ratsionaalses
ühiskonnas nähakse tühipalja unistamise või eskapismina, võib kunagi saada uue ja
humaansema ühiskonnakorra seeme, tegemist võib olla „revolutsiooni ebaküpse, ent ausa
aseainega“.

Roman Hovenbitzer on õppinud 1992-1996 muusikateatri
režiid Hamburgi Muusika-ja Teatrikõrgkoolis ja Hamburgi
Ülikoolis Götz Friedrichi juures. 1996-1999 töötas lavastaja ja
lavastaja assistendina Kasseli Riigiteatris. On töötanud assistendina
paljude tuntud lavastajate käe all: Willy Decker, Götz
Friedrich, Kurt Horres, Harry Kupfer, Michael Leinert ja Karoline
Gruber. Alates 1999 vabakutseline lavastajana on ta välja
toonud üle 40 ooperi, opereti ja muusikali Saksamaal, Austrias,
Tšehhis ja Brasiilias. Ta on teinud koostööd paljude ooperimajadega:
Praha („La Bohéme“, “Padaemand” jt), Essen („Manon
Lescaut“), Dortmund („Müüdud mõrsja“, „Andrea Chénier”),
Hamburg (”Nõidkütt”), Braunschweig („Messias“), Oldenburg
(„On the Town“), Kassel („Norma“, „Don Pasquale“ jt), Flensburg
(„Giuditta“), Hagen (“Dead Man Walking”, “A Streetcar Named
Desire”, “Street Scene” jt), Pforzheim („Jevgeni Onegin“, „Tosca“,
„Pajatsid“), Hildesheim („Rigoletto“), Bielefeld („Röövimine
Serailist“), Neusterlitz („Naeratuste maa“, „Minu veetlev leedi“
jt), Innsbruck („Windsori lõbusad naised“) ja Salvador („Hansuke
ja Greteke“ jt). 2008 lavastas Roman Hovenbitzer muusikali
„Ämbliknaise suudlus“ Schleswig-Holsteini Landestheateris
Flensburgis.
Roman Hovenbitzer has studied music theatre direction at the
Academy of Music and Theatre in Hamburg and at the Hamburg
University (1992-1996) under the supervision of Götz Friedrich.
In 1996-1999 he worked as director and assistant to director at
the Kassel State Theatre. He has worked as assistant to many
well-known directors: Willy Decker, Götz Friedrich, Kurt Horres,
Harry Kupfer, Michael Leinert and Karoline Gruber. Since 1999 as
a free-lancer he has directed more than 40 opera, operetta and
musical productions in Germany, Austria, Czech Republic and
Brazil. He has collaborated with opera houses in Prague („Queen
of Spades“ a.o. at State Opera), Essen („Manon Lescaut“),
Dortmund („The Bartered Bride“, “Andrea Chénier”), Hamburg
(“Der Freischütz”), Braunschweig („Messiah“), Oldenburg („On
the Town“), Kassel („Norma“,„Don Pasquale“ a.o.), Flensburg
(„Giuditta“), Hagen (“Dead Man Walking”, “A Streetcar Named
Desire”, “Street Scene” a.o.), Pforzheim („Eugene Onegin“,„Tosca“,
Il Pagliacci” a.o.), Hildesheim (“Rigoletto”), Bielefeld („The
Abduction from the Seraglio“), Neusterlitz („The Land of Smiles“,
“My fair Lady” a.o.), Innsbruck (“The Merry Wives of Winsor”) and
Salvador (“Hänsel und Gretel” a.o.). In 2008 Roman Hovenbitzer
directed the musical „Kiss of the Spider Woman“ at the
Schleswig-Holstein Landestheater Flensburg.
Tarmo Leinatamm lõpetas 1981. aastal Tallinna Riikliku
Konservatooriumi koorijuhtimise erialal. 1981–1991 töötas
ta Vanemuise peakoormeistri ja dirigendina ning 1991–1994
Rahvusooperi Estonia dirigendina. 1994–1999 oli Leinatamm
Tallinna Filharmoonia direktor ja dirigent. Ta on teinud muusikalisi
kujundusi sõnalavastustele, töötanud saatejuhina raadios ja
televisioonis. Dirigeeris 1996. ja 1997. aastal ja osales 2008 lauljana
“Kreisiraadio” trios Eurovisiooni lauluvõistlustel. On olnud
Tallinna Linnavolikogu ja Riigikogu liige.
Vanemuise teatris on ta olnud paljude muusikalide muusikajuht
ja dirigent: Webberi „Evita”, Elton Johni & Tim Rice`i „Aida”,
Webberi „Jesus Christ Superstar”, Bernsteini „West Side Story”,
Webberi „Cats”, Anderssoni & Ulvaeuse „Chess”, Stone`i „Sugar”,
Pajusaare „Detektiiv Lotte”.
Tarmo Leinatamm graduated from the Tallinn State Conservatoire
in 1981 in the field of a choir conducting. In 1981-1991 he
worked as the head conductor’s assistant and conductor in the
Vanemuine and from 1991-1994 as a conductor in the Estonian
National Opera. From 1994-1999 he was the director and conductor
in the Tallinn Philharmonic Society. Tarmo Leinatamm
has been a music designer for many drama productions, and
he has also worked as a programme host on the radio and TV.
Conducted in 1996 and 1997 and participated as singer in 2008
in the “Kreisiraadio” (Crazy Radio) trio at the Eurovision Song
Contest.
He is also known as a politician, as he was a member of the
Tallinn City Council and a member of parliament. Tarmo Leinatamm
has been the musical director and conductor of the
following musicals in the Vanemuine: Webber’s “Evita” and Elton
John & Tim Rice’s “Aida”, Webber’s “Jesus Christ Superstar”,
Bernstein’s “West Side Story” and Webber`s “Cats”, Andersson &
Ulvaeus’s „Chess”, Stone’s „Sugar”, Pajusaar’s „Detectiv Lotte”.

Walter Perdacher on õppinud Grazis ja Viinis lava- ja
filmiarhitektuuri ning kostüümikunsti erialal. 1948-1950 oli
praktikal Viini Burgtheateris, kus töötas tehnilise direktori Sepp
Nordeggi assistendina. Alates 1953 töötas Bonni teatris peakunstniku
ja dekoratsiooniala juhatajana. Samadel ametikohtadel
on ta hiljem olnud tegev Bremerhavenis, Linzis, Nürnbergis,
Kasseli Riigiteatris, Dortmundis ja Freiburgis. Walter Perdacher
on teinud lava- ja kostüümikujundusi rohkem kui poolesajas
teatris Saksamaal, Šveitsis, Austrias, Portugalis ja Hollandis.
Alates 1995 on ta vabakutselisena teinud koostööd Hamburgi,
Düsseldorfi, Müncheni, Wiesbadeni, Saarbrückeni, Leipzigi, Zürichi,
Berni, Luzerni, Baseli, Bieli ja Vispi teatritega. Ta on töötanud
koos paljude tuntud lavastajatega, nagu Ulrich Melchinger, prof
Rudolf Hartmann, Kurt Pscherer, Sigi Schoenbohm, Michael
Leinert, Martin Markun, Heinz Lukas Kindermann, Markus Weber
ja Didier von Orlowsky. Seni viimane koostöö oli lavastaja Roman
Hovenbitzeriga muusikali „Ämbliknaise suudlus“ väljatoomisel
Schleswig-Holsteini Landestheateris Flensburgis.
Walter Perdacher has studied in Graz and Vienna in the field
of stage and film architecture, and costume art. In 1948-1950
he was on traineeship in Vienna Burgtheater where he worked
as assistant to technical director Sepp Nordegg. From 1953 he
worked at the Bonn Theatre as head designer and manager of
the set department. He has been active at the same positions
also in Bremerhaven, Linz, Nuremberg, Kassel State Theatre,
Dortmund and Freiburg. Walter Perdacher has created stage
and costume designs in more than 50 theatres is Germany, Switzerland,
Austria, Portugal and the Netherlands. Since 1995 as a
free-lancer he has collaborated with theatres in Hamburg, Düsseldorf,
Munich, Wiesbaden, Saarbrücken, Leipzig, Zürich, Bern,
Luzern, Basel, Biel and Visp. He has worked together with many
well-known directors such as Ulrich Melchinger, prof. Rudolf
Hartmann, Kurt Pscherer, Sigi Schoenbohm, Michael Leinert,
Martin Markun, Heinz Lukas Kindermann, Markus Weber and
Didier von Orlowsky. The last collaboration was together with
director Roman Hovenbitzer and the staging of musical „Kiss of
the Spider Woman“ at the Schleswig-Holstein Landestheater
Flensburg.
Palle Palmé on üks hinnatumaid oma ala spetsialiste
Rootsis. Olulisemad tööd: Loewe’i “Minu veetlev leedi”, Webberi
“Ooperifantoom”, Porteri “Suudle mind, Kate”, Kanderi “Kabaree”,
Weilli “Kolmekrossiooper”, Elton Johni & Tim Rice`i “Aida”.
Palle Palmé on olnud valguskunstnikuna tegev ka Vanemuises:
Elton Johni & Tim Rice`i “Aida”, Webberi “Jesus Christ Superstar”,
Bernsteini “West Side Story”, Webberi “Cats” ja Styne’i “Sugar”.
Ta on teinud koostööd Cullbergi balletiga. Palle Palmé oli 2000.
aastal Stockholmis toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse lõppkontserdi
valguskunstnik.
Palle Palmé is one of the most valued specialists in his field in
Sweden. His most important works are: Loewe’s „My Fair Lady“,
Webber’s „The Phantom of the Opera“, Porter’s „Kiss Me, Kate“,
Kander’s „Cabaret“, Weill’s „The Threepenny Opera“, and Elton
John & Tim Rice’s „Aida“. Palle Palmé has also worked as a light designer
in the Vanemuine: Elton John & Tim Rice’s „Aida“, Webber’s
„Jesus Christ Superstar“, Bernstein’s „West Side Story“, Webber`s
„Cats“ and Styne’s „Sugar“. He has worked with the Cullberg Ballet.
Palle Palmé was the light designer of the final concert of the
Eurovision song contest held in Stockholm in 2000.
Antton Laine sündis Brasiilias, Mogidaz Gruzes 18. augustil
1972. aastal. Ta kasvas üles Soomes, Kotka linnas, kus ta alustas
oma tantsukarjääri rühmituses Kotkan Hyrrät.
Antton on töötanud nii tantsija kui koreograafina mitmetes
Helsingi teatrites nii Soome kui välismaiste tippartistidega. Vaid
mõned näited on Ricky Martin, Kim Wilde, Lena Phillipson, Jill
Johnson, Peter Jöback, Robert Wells, Arja Koriseva, Katri Helena
ning Jari Sillanpää.
Antton on ka edukas võimlemiskoreograaf ning on sellel alal
tuntud ülemaailmselt. Koostöö oma õega, treener Anneli Laine-Näätäneniga,
on talle toonud palju maailmameistritiitleid
võistlustelt Aesthetic Group Gymnastics (AGG) rühmitustega
Team Dynamot ja Olarin Voimistelijat. Ta on võitnud koos Katja
Törmäläga maailmameistritiitli showtantsu kategoorias, osalenud
Istanbulis Eurovisiooni lauluvõistlustel ning Londoni Royal
Albert Halli lavastuses Rhapsody In Rock. Lisaks AGG võistlusele
on Anttoni loomingulisus koreograafina leidnud rakendust
sellistes spordialades nagu rütmivõimlemine, iluvõimlemine,
sünkroonuisutamine ning sünkroonujumine. Koostöös Georg
Malviusega on ta Vanemuises loonud koreograafia operetile
„Savoy ball“.
Palle Palmé
Antton Laine
Ülle Tinn
(inspitsient)

Antton Laine was born in Mogidaz Gruzes, Brazil, in the 18th of August 1972. He grew up in
Kotka in Finland, where he began his dancing career in Kotkan Hyrrät.
Antton has worked as a dancer as well as a choreographer in several theaters in Helsinki
with both Finnish and foreign top artists. Ricky Martin, Kim Wilde, Lena Phillipson, Jill Johnson,
Peter Jöback, Robert Wells, Arja Koriseva, Katri Helena and Jari Sillanpää, just to mention
a few. Antton is also a successful gymnastics choreographer and is well-known all over
the world. Cooperation with his sister, Coach Anneli Laine-Näätänen, has brought him many
world championship titles from competitions Aesthetic Group Gymnastics (AGG) with the
group Team Dynamot and Olarin Voimistelijat. Together with Katja Törmälä, he has won a
world champion title in the show dance category, participated at the Eurovision Song Contest
in Istanbul and in the London Royal Albert Hall production Rhapsody In Rock. In addition
to the AGG competition, Antton’s creativity as choreographer has found employment
in such sports as rhythmic gymnastics, synchronized skating and synchronized swimming.
In cooperation with Georg Malvius he has created the choreography for the operetta „Ball at
the Savoy“ at the Vanemuine.
Lauri Liiv õppis aastatel 1996 - 2000 G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis pop-džäss
laulu erialal. Ta on osalenud mitmetes muusikalides: Lun-Tha (Rodgersi “Kuningas ja mina”),
Phaedra (Hermani “Linnupuur”), Herbert, Koukol (Steinmani “Vampiiride tants”), Audrey Uus
(Menkeni “Väike õuduste pood”), Enjorlas (C.-M. Schönbergi “Hüljatud”, Tallinna Linnahallis
ja Neuschwansteini teatris Saksamaal), Pinocchio (Fortini “Ooh, Pinocchio!”), John (C.-M.
Schönbergi “Miss Saigon”), sama rolli on ta mänginud ka Helsingi Linnateatris ning osalenud
külalisetendustel Saksamaal ja Luxemburgis; Webberi “Evita”, Barti “Oliver!”, Radames
(Elton Johni & Tim Rice`i “Aida”), Annas (Webberi “Jesus Christ Superstar”), Collins (Larsoni
“Rent”), Riff (Bernsteini “West Side Story”), Munkustrap (Webberi “Cats”), Anatoli (Anderssoni
& Ulvaeuse “Chess”), Woof (MacDermonti “Hair”, Arena Theater & Festspiel GmbH), millega
andis külalisetendusi Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Taanis, Itaalias, Rootsis ja Luxemburgis.
Tema viimane roll oli Chucki Tallinna linnahallis lavastunud muusikalis “Tutvumiskuulutus”.
On osalenud solistina erinevates kontsert-projektides: “Valge Gospel”, “Memory”, “Väike Öömuusikal”,
“Olav Ehala Laulud” jt. Lauri Liiv on olnud ka bändide Black Velvet ja Family solist.
Lauri Liiv studied pop & jazz song in the G. Ots Tallinn Music School in 1996-2000. He has
performed in many musicals: Lun-Tha (Rodgers’s “The King and I”), Phaedra (Herman’s “Birdcage”)
Herbert, Koukol (Steinman’s “Dance of the Vampires”), Audrey New (Menken’s “Little
Shop of Horrors”), Enjorlas (C.-M. Schönberg’s “Les Misérables”, At the Tallinn City Hall and
the Neuschwanstein Theatre (in Germany), Pinocchio (Fortini’s “Ohh, Pinocchio!”), John (C.-
M. Schönberg’s “Miss Saigon”), he has played the same part in the Helsinki City Theatre and
has participated in guest performances in Germany and Luxembourg; Webber’s “Evita”, Bart’s
“Oliver!”, Radames (Elton John & Tim Rice’s “Aida”), Annas (Webber’s “Jesus Christ Superstar”),
Collins (Larson’s “Rent”), Riff (Bernstein’s “West Side Story”) and Munkustrap (Webber`s
“Cats”), Anatoli (Andersson’s & Ulvaeus’s “Chess”), Woof (MacDermont`s “Hair”) in Arena
Theater & Festspiel GmbH, with whom he toured in Germany, Switzerland, Austria, Italy, Sweden,
Luxembourg and Denmark. His last role was Chuck in the musical „Personals“, staged in
the Tallinn City Hall. Has participated as soloist in various concert-projects: “White Gospel”,
“Memory”, “Little Night Musical”, “Olav Ehala Songs”, etc. Lauri Liiv has been a soloist in the
bands of Black Velvet and Family.
Koit Toome õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klassikalist klaverit ja G. Otsa nim Tallinna
Muusikakoolis džäss-klaveri ja pop-džässlaulu erialal. Lisaks laulmisele, klaverimängimisele
ja muusikakirjutamisele/produtseerimisele on Koit üles astunud ka muusikalinäitlejana paljudes
erinevates rollides nii kodumaal kui ka väljaspool Eestit. Tema rolle: Alfred (Steinmani
“Vampiiride tants”, Tallinna Linnahall 2000), Marius (C.-M. Schönbergi “Hüljatud”, Tallinna
Linnahall 2001), Chris (C.-M. Schönbergi “Miss Saigon” Tallinna Linnahall), sama rolli on ta
mänginud kaks aastat Helsingi Linnateatris ning osalenud külalisetendustel Saksamaal ja
Luxemburgis; Roger (Larsoni “Rent”, Tallinnas ja Arena Theater & Festspiel GmbH Euroopa
turnee); Claude (MacDermonti “Hair”, Arena Theater & Festspiel GmbH Euroopa turnee). Rolle
Vanemuises: Siimon (Webberi “Jesus Christ Superstar”), Tony (Bernsteini “West Side Story”),
Quaxo/ Skimbleshanks (Webberi “Cats”), Frederick (Anderssoni & Ulvaeuse “Chess”). 1998.
aastal esindas ta Eestit Eurovisiooni lauluvõistluse Birminghami finaalkontserdil. Ilmunud on
neli sooloplaati “Duetid” (1998), “Koit Toome” (1999), “Allikas” (2007), “Sügav kummardus õpetajale”
(Jaak Joala lauldud laule, kontsertplaat) lisaks sellele on ta välja andnud kolm plaati
popduoga “Code One”. Praegu salvestab Koit oma uut sooloplaati, mis valmib 2010. aasta
kevadel.
Koit Toome studied classical piano at the Tallinn Music High School, jazz-piano and pop-jazz
singing at the G. Ots Music School. In addition to singing, playing the piano and writing/
producing music, Koit has performed as musical actor in many different roles, at home and
abroad. His roles: Alfred (Steinman’s “Tanz der Vampire”, Tallinn City Hall 2000), Marius (C.-M.
Schönberg’s “Les Misérables”, Tallinn City Hall 2001), Chris (C.-M. Schönberg’s “Miss Saigon”
Tallinn City Hall), he has played the same role for two years at the Helsinki City Theatre and
participated in guest performances in Germany and Luxembourg; Roger (Larson’s “Rent”, in
Tallinn and Arena Theater & Festspiel GmbH European tour); Claude (MacDermont’s “Hair”,
Arena Theater & Festspiel GmbH European tour). Roles at the Vanemuine: Simon (Webber’s
“Jesus Christ Superstar”), Tony (Bernstein’s “West Side Story”), Quaxo/Skimbleshanks (Webber’s
“Cats”), Frederick (Andersson & Ulvaeus’ “Chess”). In 1998 he represented Estonia at
the Birmingham final concert of the Eurovision Song Contest. He has published four solo
albums: “Duetid” (Duets, 1998), “Koit Toome” (1999), “Allikas” (Fountain, 2007), “Sügav kummardus
õpetajale” (An Homage to the Teacher, songs sung by Jaak Joala, concert album), in
addition to that he has published three albums with the pop duo “Code One”. Currently, Koit
is recording his new solo album that will be ready in Spring 2010.

Egon Laanesoo
Tanja Mihhailova

Karmen Puis

Viktor Mägi
Taisto Noor
Koit Toome
Tõnu Kattai
Jaan Willem Sibul

Siiri Koodres
Koit Toome
Märt Jakobson

Tanja Mihhailova lõpetas 2004 Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti erialal.
Laulmisega tegeleb juba alates 4. eluaastast. 1996 saavutas Grand Prix’ laste lauluvõistlusel
„Kuldne hääl“. 1997 aastal valiti Tanja Kirde-Eesti parimaks naisvokalistiks. Alates sellest ajast
on osalenud väga paljudel laulufestivalidel ja võistlustel: 1998 „Hommikutäht” Jurmalas
(I koht), 2000 „Laul” Tallinnas (II koht), 2001 „Slovjanski Bazar“ Vitebskis, 2005 „Uus laine“
Jurmalas. On õpetanud lavaliikumist sellistes projektides nagu „Eesti otsib superstaari“ ja
„Laulud tähtedega“. Välja andnud neli albumit: „Jäljed liival“ (2001), „La Fiesta Del Sol“ (2002),
„JZ Belle“ (2004), „Teemant“ (2006). Osalenud paljudes muusikalides: „Cabaret“ (2003),
„Chicago“ ja „Hull sinu järele“ (2004), „Georg“ (2005), „Fame“ (2006), „Fantoom“, „Lumivalgeke“
ja „Tutvumiskuulutus“ (2007), „Hair“ (2008). 2009 osales Vanemuise teatri kontsertlavastuses
„Queen“. Alates 2008. aastast mängib seriaalis „Kodu keset linna“. Hetkel töötab
tantsuõpetajana laulu- ja tantsukoolis WAF ning õpetab džäss- ja poplauljatele lavaliikumist
Georg Otsa nim Tallinna Muusikakoolis.
Tanja Mihhailova graduated from the Viljandi Culture Academy in 2004 specializing in
dance. She has practiced singing since she was 4. In 1996 she attained Grand Prix in the
children singing contest „Kuldne hääl“ (Golden Voice). In 1997 Tanja was nominated as the
best female vocalist of North-East Estonia. Since that time she has participated in numerous
singing festivals and contests: in 1998 „The Morning Star” in Jurmala (1st place), in 2000
„Song” in Tallinn (2nd place), in 2001 „Slovjanski Bazar“ in Vitebsk, in 2005 „New Wave“ in
Jurmala. She has taught stage movement in projects „Estonia in Search of a Superstar“ and
„Songs with Stars“. She has published four albums: „Jäljed liival“ (Traces on Sand) (2001),
„La Fiesta Del Sol“ (2002), „JZ Belle“ (2004), „Teemant“ (Diamond) (2006). She has taken part
in many musicals: „Cabaret“ (2003), „Chicago“ and „Crazy For You“ (2004), „Georg“ (2005),
„Fame“ (2006), „Phantom“, „Snow White“ and „Personals“ (2007), „Hair“ (2008). In 2009
participated in the Vanemuine Theatre concert production „Queen“. Since 2008 she acts in
the serial „Home in the City“. At the moment she works as a dance teacher at the WAF Song
and Dance School and teaches stage movement for jazz and pop singers at the Georg Ots
Tallinn Music School.
Karmen Puis lõpetas 1993. aastal Tartu H. Elleri nim Muusikakooli Aino Kõivu
lauluklassis ning 1997. aastal Eesti Muusikaakadeemia Tiiu Levaldi lauluklassis. 2005
omandas Eesti Muusikaakadeemias Jaakko Ryhäse juures magistrikraadi (cum laude).
Õpingute ajal EMA-s töötas ta Eesti Raadio kooris koorilaulja ja solistina. Täiendanud on ta
end A. Kapustjanski ning L. Puglisi juures, osalenud prof H. Hölli meistrikursusel. Karmen Puis
on laulnud soolopartiisid paljudes suurvormides: Mozarti „Reekviem” ja „Kroonimismissa”,
Beethoveni Missa C-duur, Schuberti Missa Es-duur, Vivaldi „Gloria”, Bachi „Markuse passioon”,
Mendelssohni „Paulus”, Mahleri 4. sümfoonia, Pergolesi „Stabat Mater”; samuti Bianca osa
Britteni ooperi „Lucretia teotamine” kontsertettekandes. Alates 1997. aastast töötab Karmen
Puis Vanemuise teatris ooperi- ja operetisolistina. Tema rolle: Emilia (Verdi „Othello”),
Amastris (Händeli „Xerxes”), Concepcion (Raveli „Hispaania tund”), Pernille (Nielseni
„Maskeraad”), Alisa (Donizetti „Lucia di Lammermoor”), Dorabella (Mozarti „Cosi fan tutte”),
Olga (Tšaikovski „Jevgeni Onegin”), Hansuke (Humperdincki „Hansuke ja Greteke”), Manya
(Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Suzuki (Puccini „Madame Butterfly”), Flora ja Inez (Verdi„La
Traviata” ja „Trubaduur“), Hodel (Bocki „Viiuldaja katusel”), Teine Daam (Mozarti „Võluflööt”),
Galatea (Händeli „Acis ja Galatea”), Rosalinde (Straussi „Nahkhiir”), Mercédès (Bizet`
„Carmen”), Clarina (Rossini „Abieluveksel”), Solveig, Anitra (Griegi „Peer Gynt”), Giulietta
(Offenbachi„Hoffmanni lood“), Javotte (Massenet’„Manon“). Rahvusooperis Estonia:
Kõrtsinaine (Mussorgski „Boriss Godunov”).
Karmen Puis graduated from Aino Kõiv’s singing class in H. Eller Tartu Music School in
1993 and in 1997 graduated from the singing class of Tiiu Levald in the Estonian Academy
of Music. In 2005 she completed her master’s degree (cum laude) as a student of Jaakko
Ryhänen in the Estonian Academy of Music. During her studies there she worked as a choir
singer and soloist in the Estonian Radio Choir. She has also studied with A. Kapustjanski and
L. Puglisi and taken part in the master classes of Professor H. Höll. Puis has sung solo parts in
many performances of major works: Mozart’s “Requiem” and “Coronation Mass”, Beethoven’s
“Mass C-major”, Schubert’s “Mass E-major”, Vivaldi’s “Gloria”, Bach’s “St Mark’s Passion”,
Mendelssohn’s “St Paul”, Mahler’s 4th Symphony, Pergolesi’s “Stabat Mater”, and the part of
Bianca in the concert version of Britten’s opera “The Rape of Lucretia”. Since 1997 she has
been working as an opera and operetta soloist in the Vanemuine. Her roles have included
Emilia (Verdi’s “Othello”), Amastris (Handel’s “Xerxes”), Concepcion (Ravel’s “The Spanish
Hour”), Pernille (Nielsen’s “The Masquerade”), Alisa (Donizetti’s “Lucia di Lammermoor”),
Dorabella (Mozart’s “Cosi fan tutte”), Olga (Tchaikovsky’s “Eugene Onegin”), Hansel
(Humperdinck’s “Hansel and Gretel”), Manya (Kálmán’s “Countess Mariza”), Suzuki (Puccini’s
“Madame Butterfly”), Flora (Verdi’s “La Traviata”), The Second Lady (Mozart’s “The Magic
Flute”), Galatea (Handel’s “Acis and Galatea”), Hodel (Bock’s “Fiddler on the Roof”), Rosalinde
(Strauss`s “The Bat”), Mercédès (Bizet’s “Carmen”), Clarina (Rossini’s “The Bill of Marriage”),
Solveig, Anitra (Grieg’s “Peer Gynt”), Giulietta (Offenbach’s “The Tales of Hoffmann”), Javotte
(Massenet’s “Manon”).
In the Estonian National Opera she has played the Inn-keeper’s wife (Mussorgsky’s “Boris
Godunov”).
Siiri Koodres õppis H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis klassikalist laulu Jelena Suiki
klassis. 2004. aastal lõpetas Eesti Muusikaakadeemia dots Tiiu Levaldi klassis. On osalenud
Eva Märtsoni meistrikursustel. Aastast 1998 töötab Vanemuise ooperikooris. Siiri Koodrese
rolle Vanemuises: Ema (Puccini “Madame Butterfly”), Angelina (Fortini “Ooh, Pinocchio”),
Electra (Styne`i “Gypsy”), Teresita (Bernsteini “West Side Story”), Demeeter (Webberi “Cats”),
Näitlejatar Ida (Straussi “Nahkhiir”), Juta (Kapi “Talvemuinasjutt”), Lumekuninganna,
Vanaema, Printsess (Ehala “Lumekuninganna”). On osalenud järgmistes muusikalides:
Webberi “Evita” ja “Jesus Christ Superstar”, Elton Johni & Tim Rice’i “Aida” ja Bocki “Viiuldaja
katusel”, Andersson & Ulvaeuse “Chess”, Styne’i “Sugar”.

Siiri Koodres studied classical singing at the H. Eller Tartu Music School in the class of Jelena
Suik. In 2004 she graduated from the Estonian Academy of Music and Theatre in the class of
senior lecturer Tiiu Levald. She has taken part in Eva Märtson master courses. Since 1998 she
works at the Vanemuine opera choir. Siiri Koodres’ roles at the Vanemuine: Mother (Puccini’s
“Madame Butterfly”), Angelina (Fortini’s “Oh, Pinocchio”), Electra (Styne’s “Gypsy”), Teresita
(Bernstein’s “West Side Story”), Demeter (Webber’s “Cats”), Actress Ida (Strauss’ “The Bat”),
Juta (Kapp’s „Talvemuinasjutt“, Winter Fairy Tale), Snow Queen, Grandmother, Princess (Ehala’s
“Snow Queen”). She has performed in the following musicals: Webber’s “Evita” and “Jesus
Christ Superstar”, Elton John & Tim Rice’ “Aida”, Bock’s “Fiddler on the Roof”, Andersson &
Ulvaeus’ “Chess” and Styne’s “Sugar”.
Taisto Noor lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1977. aastal Linda Sauli klassis, samast
aastast on ta Vanemuise teatri ooperisolist. Taisto Noore rolle: Leporello, Figaro, Osmin,
don Alfonso ja Sarastro (Mozarti „Don Giovanni”, „Figaro pulm”, „Haaremirööv”, „Cosi fan
tutte” ja „Võluflööt”), Bartolo ja Mustafa (Rossini„Sevilla habemeajaja” ja„Itaallanna Alžiiris”),
Sparafucile, Horn ja Ferrando (Verdi „Rigoletto”, „Maskiball” ja „Trubaduur”), Raimondo
(Donizetti „Lucia di Lammermoor”), Don Pasquale ja Dulcamara (Donizetti „Don Pasquale”
ja „Armujook”), Mephistopheles (Gounod’ „Faust”), Peetrus (Orffi„Kuu”), nimiosa Bartóki
„Hertsog Sinihabeme lossis”, Don Inigo Gomez (Raveli „Hispaania tund”), Polyphemus
(Händeli „Acis ja Galatea”), Krahv Des Grieux (Massenet’ „Manon“), Higgins (Loewe’i „Minu
veetlev leedi”), Porgy (Gershwini „Porgy ja Bess”), Cervantes/Don Quijote (Leigh’ „Mees La
Manchast”), Karl Stefan Liebenberg (Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Kaifas (Webberi „Jesus
Christ Superstar”), Frank (Straussi „Nahkhiir”). Taisto Noor on esinenud soolokontsertidega
ning laulnud soolopartiisid suurvormides. Taisto Noor on Vanemuises lavastanud Puccini
„Õde Angelica” ja „Gianni Schicchi”, Donizetti „Don Pasquale” ja „Lucia di Lammermoori”,
Verdi „Traviata”, „Falstaffi” ja„Rigoletto”, Rossini ”Abieluveksli” ja Menotti„Telefoni”. 1981.
aastal pälvis Taisto Noor Eesti Teatriühingu aastapreemia, 1985. aastal Georg Otsa preemia
ja 1991. aastal Eesti Teatriliidu aastapreemia. Teda on autasustatud Valgetähe 5. klassi
teenetemärgiga.
Taisto Noor graduated from the Tallinn Conservatorium in the class of Linda Saul in 1977
and has been an opera soloist in the Vanemuine since then.
His roles include Leporello, Figaro, Osmin, don Alfonso and Sarastro (Mozart’s “Don
Giovanni”, “The Marriage of Figaro”, “The Abduction from the Seraglio”, “Cosi fan tutte” and
“The Magic Flute”), Bartolo and Mustafa (Rossini’s “The Barber of Seville” and “The Italian
Girl in Algiers”), Sparafucile, Horn and Ferrando (Verdi’s “Rigoletto”, “A Masked Ball” and
“The Troubadour”), Raimondo (Donizetti’s “Lucia di Lammermoor”), Don Pasquale and
Dulcamara (Donizetti’s “Don Pasquale” and “The Elixir of Love”), Mephistopheles (Gounod’s
“Faust”), Peter (Orffi’s “The Moon”), Duke Bluebeard (Bartók’s “Duke Bluebeard’s Castle”),
Don Inigo Gomez (Ravel’s “The Spanish Hour”), Polyphemus (Handel`s “Acis and Galatea”),
Sclemil/Crespel/Luther (Offenbach`s “The Tales of Hoffmann”), Count Des Grieux (Massenet’s
“Manon”), Higgins (Loewe’s “My Fair Lady”), Porgy (Gershwin’s “Porgy and Bess”), Cervantes/
Don Quijote (Leigh’s “Man of La Mancha”), Karl Stefan Liebenberg (Kalman’s “Countess
Mariza”) and Kaifas (Webber’s “Jesus Christ Superstar”). Noor has also performed in solo
concerts and sung solo parts in performances of major works. In the Vanemuine, Noor
has produced Puccini’s “Sister Angelica” and “Gianni Schicchi”, Donizetti’s “Don Pasquale”
and “Lucia di Lammermoor”, Verdi’s “La Traviata”, “Falstaff” and “Rigoletto”, Rossini`s “Bill of
Marriage” and Menotti’s “The Telephone”. He received the annual award of the Estonian
Theatre Society in 1981, the Georg Ots Award in 1985 and the annual award of the Estonian
Theatre Union in 1991. He has been awarded the 5 th Class Order of the White Star.
Märt Jakobson lõpetas1998. aastal Eesti Muusikaakadeemia Mati Palmi ja Raimond
Alango lauluklassis. Töötab alates 1997. aastast Vanemuise teatri ooperisolistina. 1999 - 2000
täiendas end Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiaadina Peterburi Maria teatris.
Rollid Vanemuises: Basilio (Rossini „Sevilla habemeajaja”), Raimondo (Donizetti „Lucia di
Lammermoor”), Lodovico, Montano, Doktor, Krahv Ribbing (Verdi „Othello”, „Maskiball”,
„Traviata”), Colline, Alcindor, Carceriere, Bonza (Puccini „Boheem”, „Tosca”, „Madame
Butterfly”), Öövaht (Nielseni„Maskeraad”), Rotnõi (Tšaikovski„Jevgeni Onegin”), Mäger
(Lusensi „Dr. Dolittle ehk lindude ooper”), Henry Murger (Kalmani „Montmartre’i kannike”),
Karl Stephan Liebenberg (Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Alessio (Bellini „La Sonnambula”),
Sarastro (Mozarti „Võluflööt”), Polyphemus (Händeli„Acis ja Galatea”), Amadeus (Straussi
„Nahkhiir”), Norton (Rossini „Abieluveksel”), Schlemil/Crespel/Luther (Offenbachi„Hoffmanni
lood”), Sparafucile, Ferrando (Verdi „Rigoletto”, „Trubaduur“), Krahv Des Grieux (Massenet’
„Manon“).
Rollid Rahvusooperis Estonia: Kadett (Tambergi „Cyrano de Bergerac”), Antonio (Mozarti
„Figaro pulm”), Pristav (Mussorgski „Boriss Godunov”). Peterburi Maria teater: Antonio
(Mozarti „Figaro pulm”); Pärnu Ooper: Monterone (Verdi „Rigoletto”); Tampere ooper:
Suurinkvisiitor (Verdi „Don Carlo“), Bander (Berliozi „Fausti needmine“). On esinenud
kontsertidel Eestis, Soomes, Poolas ja Venemaal. Osalenud mängufilmis„Kõrini!” (režissöör
P. Simm).
Märt Jakobson graduated from the Estonian Academy of Music in the singing class of Mati
Palm and Raimond Alango in 1998. Since 1997 he has been working as an opera soloist in
the Vanemuine. In 1999 and 2000 he studied as a fellow of the Estonian National Culture
Foundation in the Maria Theatre in St. Petersburg.
His roles in the Estonian National Opera have been Cadet (Tamberg’s “Cyrano de Bergerac”),
Antonio (Mozart’s “The Marriage of Figaro”) and Pristav (Mussorgski’s “Boriss Godunov”). In
the St. Petersburg Maria Theatre he has played Antonio (Mozart’s “The Marriage of Figaro”),
and in Pärnu Opera Monterone (Verdi’s “Rigoletto”); Tampere Opera (Verdi’s “Don Carlo”.
His Vanemuine roles have included Basilio (Rossini’s “The Barber of Seville”), Raimondo
(Donizetti’s “Lucia di Lammermoor”), Lodovico, Montano, Doctor and Count Ribbing (Verdi’s
“Othello”, “A Masked Ball” and “La Traviata”), Colline, Alcindor, Prison Guard and Bonza

(Puccini’s “La Bohème”, “Tosca” and “Madame Butterfly”), Watchman (Nielsen’s “Masquerade”),
Rotnõi (Tchaikovsky’s “Eugene Onegin”), Badger (Lusens’ “Dr Dolittle and the Birds’
Opera”), Henry Murger (Kalman’s “The Violets from Montmartre”), Karl Stephan Liebenberg
(Kálmán’s “Countess Mariza”), Alessio (Bellini’s “La Sonnambula”), Sarastro (Mozart`s “The
Magic Flute”), Polyphemus (Handel`s “Acis and Galatea”), Norton (Rossini`s “The Bill of the
Marriage”), Sclemil/Crespel/Luther (Offenbach`s “The Tales of Hoffmann”), Sparafucile
(Verdi`s “Rigoletto”), Count Des Grieux (Massenet’s “Manon”). He has performed in concerts
in Estonia, Finland, Poland and Russia. He has also appeared in the film “Sick of Everything”
(directed by P. Simm).
Jaan Willem Sibul lõpetas 1988. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi Teo Maiste
klassis. Vanemuise solist aastast 1992.
Tema rolle muusikalavastustes: Enrico ja Belcore (Donizetti „Lucia di Lammermoor”
ja „Armujook”), Falstaff (Verdi„Falstaff”), Gianni Scicchi ja Schaunard (Puccini„Gianni
Scicchi” ja „Boheem”), Valentin (Gounod’ „Faust”), Elviro (Händeli „Xerxes”), Ben (Menotti
„Telefon”), Silvio (Leoncavallo „Pajatsid”), Ramiro (Raveli „Hispaania tund”), Henrik (Nielseni
„Maskeraad”), Isa (Humperdincki „Hansuke ja Greteke”), Bachulus (Lortzingi „Salakütt”),
dr Doolittle (Lusensi „Dr. Doolittle ja lindude ooper”), Peeglirüütel (Leigh’ „Mees La
Manchast”), Motel ja lihunik Lazar Wolf (Bocki „Viiuldaja katusel”), Florimond Herve ja
Louis Philipp (Kálmáni „Montmartre’i kannike” ja „Bajadeer”), Danilo (Lehári „Lõbus lesk”),
krahv Hegedüs (Abrahami „Viktoria ja tema husaar”), Pappacoda (Straussi „Öö Veneetsias”),
Onu Joco ja Herbie (Styne’i „Gypsy”), Saturnin (Antoni „Saturnini mäng”), Bartolo (Rossini
„Sevilla habemeajaja”), Vürst Moritz Dragomir (Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Asparagus/
Growltiger /Bustopher Jones (Webberi „Cats“) jt. Jaan Willem Sibul on osalenud ka paljudes
sõnalavastustes, samuti balletilavastuses „Suveöö unenägu” Mendelssohn- Bartholdy
muusikale.
Jaan Willem Sibul graduated from the class of Teo Maiste in the Tallinn Conservatorium in
1988. He has been a soloist in the Vanemuine since 1992.
His roles in musical productions include: Enrico and Belcore (Donizetti’s “Lucia di
Lammermoor” and “The Elixir of Love”), Falstaff (Verdi’s “Falstaff”), Gianni Scicchi and
Schaunard (Puccini’s “Gianni Scicchi” and “La Bohéme”), Valentin (Gounod’s “Faust”), Elviro
(Händel’s “Xerxes”), Ben (Menotti’s “Telephone”), Silvio (Leoncavallo’s “Clowns”), Ramiro
(Ravel’s “The Spanish Hour”), Henrik (Nielsen’s “Masquerade”), Father (Humperdinck’s “Hansel
and Gretel”), Bachulus (Lortzing’s “The Poacher”), Dr. Doolittle (Lusens’s “Dr. Doolittle and
the Birds Opera”), Knight of the Mirrors (Leigh’s “Man of La Mancha”), Motel and Lazar Wolf
the butcher (Bock’s “Fiddler on the Roof”), Florimond Herve and Louis Philipp (Kalman’s “The
Violets from Montmartre” and “The Bayadere”), Danilo (Lehari’s “The Merry Widow”), Count
Hegedüs (Abraham’s “Victoria and Her Hussar”), Pappacoda (Strauss’s “A Night in Venice”),
Uncle Joco and Herbie (Styne’s “Gypsy”), Saturnin (Anton’s “Saturnin’s Game”), Bartolo
(Rossini’s “The Barber of Seville”), Prince Moritz Dragomir (Kalman’s “Countess Mariza”), etc.
Jaan Willem Sibul has also performed in drama productions and in ballet-production
“A Midsummer Nights Dream” (F. Mendelssohn- Bartholdy, producer Hugo Fanari).
Tõnu Kattai on Vanemuise teatris töötanud alates 1971 koorilauljana ja alates 1979 on
ta Vanemuise ooperisolist.
Tema rolle Vanemuises: Stanislaus (Zelleri „Linnukaupleja”), Yamadori/Goro, Parpignol ja
Spoletta (Puccini „Madame Butterfly”,„Boheem” ja „Tosca”), Borsa, Gaston/Joseph, Bardolfo,
Kohtunik ja Roderigo (Verdi „Rigoletto”, „Traviata”, „Falstaff”,„Maskiball” ja„Othello”), Hans
ja Nõid (Humperdincki „Hansuke ja Greteke”), Juan (Massenet’ „Don Quijote”), Vana Faust
(Gounod’ „Faust”), Fiorello (Rossini „Sevilla habemeajaja”), Triquet (Tšaikovski „Jevgeni
Onegin”), Mirko Zeta (Lehari „Lõbus lesk”), Pipo de Frascatti, Louis Philippe/Dewa Singh
ja Peniček (Kalmani „Montmartre’i kannike”, „Bajadeer” ja „Krahvinna Mariza”), Eisenstein
ja Bartolomeo Delaqua (Straussi „Nahkhiir” ja „Öö Veneetsias”), Janczy (Abrahami „Viktoria
ja tema husaar”), Emile (Friml-Stotharti „Rose Marie”), Sancho Panza (Leigh’ „Mees La
Manchast”), Joe (Styne’i „Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud”), Krupke (Bernsteini „West Side
Story”) jpt.
Tõnu Kattai on teinud kaasa mitmetes draamalavastustes ja osalenud filmides:„Savoy ball”,
„Püha Susanna ehk meistrite kool”, „Narva kosk”, „Kahe kodu ballaad”, „Teatriluulud”, „Keskea
rõõmud” jt.
Tõnu Kattai started as a choir singer in the Vanemuine in 1971 and from 1979 has been an
opera singer here.
His roles in the Vanemuine have included: Stanislaus (Zeller’s „The Bird Seller“), Yamadori/
Goro, Parpignol and Spoletta (Puccini’s „Madame Butterfly“,„La Bohéme“ and„Tosca“), Borsa,
Gaston/Joseph, Bardolfo, Judge and Roderigo (Verdi’s „Rigoletto“, „La Traviata“, „Falstaff“,
„A Masked Ball“ and „Othello“), Hansel and Witch (Humperdinck’s „Hansel and Gretel“), Juan
(Massenet’s „Don Quijote“), Old Faust (Gounod’s „Faust“), Fiorello (Rossini’s „The Barber of
Seville“), Triquet (Tchaikovsky’s „Eugene Onegin“), Mirko Zeta (Lehar’s „The Merry Widow“),
Pipo de Frascatti, Louis Philippe/Dewa Singh and Peniček (Kálmán’s “The Violets from
Montmartre”, “The Bayadere” and “Countess Mariza”), Eisenstein and Bartolomeo Delaqua
(Strauss’s “The Bat” and “A Night in Venice”), Janczy (Abraham’s “Victoria and her Hussar”),
Emile (Friml-Stothart’s “Rose Marie”), Sancho Panza (Leigh’s “Man of La Mancha”), Joe (Styne’s
“Some Like It Hot”) and Krupke (Bernstein’s “West Side Story”).
He has taken part in many drama productions and appeared in films and productions by Eesti
Telefilm. These include: “Savoy Ball”, “Santa Susanna or the School of Masters” (Püha Susanna
ehk Meistrite kool), “Narva Waterfall” (Narva Kosk), “The Ballad of Two Homes” (Kahe kodu
ballaad), “Theatre Delusions” (Teatriluulud) and “The Joys of Being Middle-Aged” (Keskea
rõõmud).

Plakat: Joonas Sildre
Strisdanddolia Vai
KUIDAS
KUNINGAS
KUU
ESITLEB
PEALE
KIPPUS
Lavastaja
Uku
Uusberg
(Eesti Draamateater)
Kunstnik
Jaanus
Laagriküll
Muusika
Peeter
Volkonski
Muusikajuht
(Ugala)
Karl
Laanekask
Koreograaf
Janek
Savolainen
Osades
Martin Kõiv, Markus Luik,
Ao Peep, Maarja Mitt,
Tanel Jonas, Janek Joost,
Karol Kuntsel, Maarius Pärn,
Miina Härma gümnaasiumi
segakoor,
ansambel Estraadiraadio
Esietendus 28. novembril
2009 Vanemuise suures majas
Laulusõnad Tim Rice
Muusika Andrew Lloyd Webber
muusikal kahes vaatuses
Tõlge Peeter Volkonski, Hannes Villemson
Esietendused
27. novembril 2009 Tallinnas
Nokia kontserdimajas
23. jaanuaril 2010 Tartus
Vanemuise suures majas
Lavastaja GEORG MALVIUS (Rootsi)
Muusikajuht ja dirigent TARMO LEINATAMM Kunstnik ELLEN CAIRNS (Šotimaa)
Valguskunstnik PALLE PALMÉ (Rootsi) Koreograaf IGOR BARBERIC (Horvaatia)
Osades MAARJA-LIIS ILUS, MARKO MATVERE, VAIKO EPLIK,
AIVAR TOMMINGAS, ANNA PÕLDVEE
Kaasa teevad Vanemuise ooperikoor, sümfooniaorkester, bänd ja balletirühm
Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete subtiitritega
Vanemuise teatri ja Solarise koostöö The Really Useful Group LTDga

HOOAJAL 2009/2010
TEATRI REPERTUAARIS Teatrijuht / General Manager Paavo Nõgene Muusikajuht / Musical Director Mihkel Kütson Draamajuht
/ Drama Director Sven Karja Balletijuht / Ballet Director Mare Tommingas Trupijuht / Troupe Leader Eda
Hinno Lavastusala juhataja / Technical Director Lui Lääts Pealavameister / Stage Manager Rait Randoja
Lavameistrid / Stage Technicians Rello Lääts, Oliver Pärna Dekoratsiooniala juhataja / Head of the Stage Set
Department Aarne Hansalu Dekoratsioonide teostus / Stage sets by Ain Austa, Innari Toome, Andres Lindok,
Terje Kiho, Leenamari Pirn, Sirje Kolpakova, Marika Raudam, Aleksandr Karzubov, Indrek Ots, Eino Reinapu,
Mart Raja, Arvo Lipping Kostüümiala juhataja / Wardrobe Manager Ivika Jõesaar Kostüümiala juhataja
asetäitja / Wardrobe Manager Assistant Piret Univer Meeste kostüümid / Cutter of men`s costumes Ruth
Rehme-Rähni Naiste kostüümid / Cutter of women`s costumes Külli Kukk Kostüümide teostus / Costumes
made by Luule Luht, Anneli Vassar, Daisy Tiikoja, Elli Nöps, Mairit Joonas, Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire
Arujõe, Irina Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels, Riina Lõhmus, Henn Laidvee, Malle Värno, Mati Laas, Juta
Reben Kostüümilao juhataja / Head of Costumes Warehouse Maris Plado Riieturid / Dressers Anu Kõiv,
Maris Plado, Jane Kask Jumestusala juhataja / Head of Make-Up Department Anne-Ly Soo Grimm / Makeup
by Olga Belokon, Mare Lehtpuu Soengud / Hair Stylists Anne-Ly Soo, Rutt Laikask Rekvisiidiala juhataja
/ Head of Stage Prop Department Liina Martoja Rekvisiitorid / Property Masters Kaie Uustal, Ivika Saaroja,
Liina Martoja Valgustusala juhataja / Head of Lighting Department Andres Sarv Valgustajad / Lighting by
Alvar Fuchs, Madis Fuchs, Tõnu Eimra, Siim Allas, Tauri Kötsi, Villu Adamson, Andrus Treier Heli- ja videoala
juhataja / Head of Audio-Visual Department Toivo Tenno Helirežissöörid / Sound Directors Olari Oja, Kalev
Kääpa Videoinsener-operaator / Audio-Visual Manager Kalju Nugin Kava kujundanud / Programme designed
by Kristina Kütt Kava koostanud / Programme prepared by Marika Petti Fotod / Photos by Aldo Luud
Kaanefoto / Programme cover photo by Madis Palm Tõlked / Translations: Kelli Vilu-Püss, Luisa Tõlkebüroo
Tartus / Translations by Luisa Translation Bureau, Tartu
Täname abi eest Andrus Lauringsoni ja Ellen Cairnsi
Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.
30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi,et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti.
Lubame hea seista fondi käekäigu eest
Olga Aasav, Kalev Kase, Mart Avarmaa, Tartu Linn
Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate erialase arengu ja koolituse toetuseks.
Fondi on võimalik teha annetusi:
SA Tartu Kultuurkapital
Ühispank 10102052050006
Sampo Pank 334408570002
Märksõna: VANEMUISE FOND
Vanemuise teater tänab
Olga Aasavit, Mart Avarmaad, Alar Kroodot, Kalev Kaset, Mati Kermast, Tartu Linna

Vanemuine 140 th Season