Märka ja toeta last - Haridus- ja Teadusministeerium

Põhilised märksõnad autismiga laste õpetamisel on struktureeritus,
individuaalsus, koostöö, eesmärkide püstitamine ja hindamine.
Nende laste õpetamine on elukestev protsess, mida saadab edu vaid sihikindla
ja püsiva tegutsemise korral.
Struktureeritus tähendab keskkonna selgemaks muutmist nii ajas,
ruumis, töökorralduses kui ka suhtlemises. Keskkond peab olema selge
ja etteaimatav. Lapsele tuleb väljendada selgelt, mis hakkab toimuma,
pakkuda valikuvõimalusi, õpetada muutustega toime tulema. Heaks
vahendiks on visuaalne ajakava, mis on tugev ja selge kanal ning annab
selged vastused küsimustele „kes“, „millal“, „kus“, „miks“, „kui
kaua“, „kellega“, „kuidas“. Visuaalne ajakava võib olla nii piltidena
(fotod, piktogrammid) kui ka sõnaline.
Ruumi kohandamisel tuleb alati lähtuda konkreetsest lapsest. Näiteks
võib valida iga õppeaine jaoks kindla värvi, võiks olla kindel paigutus
kõigi materjalide (õpikud, pliiatsid) jaoks.
Aja liigendamiseks saab koostada konkreetse päevakava, samuti
nädalakava, kasutades jällegi pilte, piktogramme, sõnakaarte, objekte.
Väga oluline on seejuures lapsele õpetada, kuidas toime tulla muutuste
ja teadmatusega. Selleks võib koostada nimekirja koolis vajaminevatest
asjadest, erinevad tööplaanid ja juhendid.
Mida peaks tegema ja mida kindlasti mitte?
Autismiga lapsega ei tohi rääkida kujundlikus kõnes, ta ei saa sellest
enamasti aru. Juhendid ja korraldused ei tohi olla ähmased ja paljusõnalised,
vaid selged ja konkreetsed ning neid ei tohiks esitada küsimuse
vormis. Korralduste juures peaks vältima liigset informatsiooni
ja väljendada ei tohiks end kahemõtteliselt.
Töölehed ja –ülesanded peavad olema ratsionaalselt ja selgelt järjestatud,
ülesanded lihtsad ja selged. Vältima peaks üleliigset koormust.
Kindlasti tuleb arvestada kõne mõistmise omapäraga (sõna–sõnaline
mõistmine, alltekstide ja alatoonide mittemõistmine) ja vajadusel korraldused–ülesanded
ümber formuleerima.
Kui lapse jaoks on ületamatult vastuvõetamatu nt kehalise kasvatuse
tunnis osalemine koos teistega, siis tuleks leida lahendus individuaalse
tunni näol, kuid kindlasti tuleks eelnevalt olla kindel, et tegemist
pole mitte lapsepoolse „laiskuse“ vms–ga, vaid diagnoosist tuleneva
probleemiga.
Kasuks tuleb, kui osata ära kasutada sageli esinevat väga head nägemismälu
(nn fotograafiline mälu), et aidata lapsel õppematerjali paremini
omandada.
Vajadusel tuleks kindlasti soovitada psühholoogilist nõustamist, et
aidata lapsel toime tulla enda omapäradega.
29