Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Emakeelepäeval, 14. märtsil kuulutati välja <strong>Audentese</strong> omaloominguvõistlus „Heategu“,<br />
mille eesmärk oli poeetiline:<br />
<br />
<br />
<br />
1. - 4. klass kirjutas luuletuse,<br />
5. - 8. klass oodi,<br />
9. klass koos spordigümnaasiumiga ballaadi.<br />
Parimate <strong>tööd</strong>e valimisel hinnati eelkõige sobivat teemalahendust ja sisukust; žanrile<br />
vastavust ja luulekeele valdamist. Suur tähtsus oli meeldejääval teostusel, et töös tuleks välja<br />
autori isikupära ja oleks nauditav sõnakasutus.<br />
9. klassi ja gümnaasiumi arvestuses parimad:<br />
I - II koht „Sada aastat tagasi“ Eric Schmalz 11.d<br />
I - II koht „Et luua kodu“ Kaisa Siimann 10.c<br />
III koht „Kas tahan olla keegi muu“ Marite Ennuste 11.c<br />
Käesolevasse e-raamatusse on kogutud valik võistlustöid.<br />
„Ammune ootus“ Marietta Urva 11.c<br />
„Üks kurb ja õnnetu mees“ Randel Uibo 11.d<br />
„Teekond Rooma“ Ron Pehka 11.d<br />
„Sada aastat tagasi“ Eric Scmalz 11.d<br />
„Poiss“ Annabel Aer 11.d<br />
„Ohverdus“ Karl Laanet 11.c<br />
„Meelemürgimelanhoolia“ Kertu Laak 12.c<br />
„Kevadtrall“ Kristjan Lindsalu 10.d<br />
„Kas tahan olla keegi muu“ Marite Ennuste 11.c<br />
„Hüantsindid“ Kertu Ly Alnek 11.d<br />
„Heategu“ Debora Lehtsalu 10.c<br />
„Et luua kodu“ Kaisa Siimann 10.c<br />
TALLINN 2017
Ammune ootus<br />
Leidsin end lamamast lauda katuselt,<br />
teine oli nii torkivate õlgedega.<br />
Varakevadine lõõmav päike<br />
hellalt paitas mu põski.<br />
Olen olnud seal juba vist tund või paar,<br />
ei jaksa ära liikuda.<br />
Nii mõnusalt hea on pikutada<br />
sel varajasel kevadepäeval.<br />
Mõtetes kool ja treeningud,<br />
kiire, väga kiire pealinnaelu.<br />
Süda on nii tühi,<br />
tühjus valitseb seal pikemat aega.<br />
Soov on edasi liikuda.<br />
Lahkuda siit, minna edasi, näha maailma.<br />
Vangistus, reeglid, distsipliin.<br />
Muserdav.<br />
Nauding peaks tooma naeratuse näole,<br />
puudub.<br />
Kõike tuleb teha maksimaalse pingutusega,<br />
puhkust on vähe.<br />
Stress, depressioon on garanteeritud.<br />
Ainult kurvad mõtted peas.<br />
Vaba linnuke tahab laulda,<br />
tahab lennata sinna, kuhu süda kutsub.<br />
Mõtted keerlevad koduste ümber.<br />
Kuidas neil läheb?<br />
Mida kõike tahaks juba koos teha.<br />
Matkata rabades ja metsades,<br />
lahkuda pikaks ajaks reisile.<br />
Kõike teha südamest ja armastusega.<br />
Mida kõike tahaks juba koos teha.<br />
Varsti saab, varsti.<br />
Pikad päevad, rasked treeningud.<br />
Jätnud sügava jälje tervisele.<br />
Vaimne kokkuvarisemine,<br />
nõrkus, jõuetus, tujutsemine.<br />
Palju kohustusi, ülesandeid, kokkusaamisi.<br />
Tähtajad.<br />
Kõik need saavad varsti läbi.<br />
Hing saab rahu.<br />
Meel nõuab väljakutseid,<br />
keha adrenaliini.<br />
Mõte jooksis kokku,<br />
fantaasia pole enam endine.<br />
Süda tahab lüüa teises rütmis,<br />
jalad minema joosta,<br />
silmad näha kedagi uut ja<br />
lihasmälu vaheldust.<br />
Metsa salapärane kohin,<br />
lindude poolt korraldatud kontsert,<br />
vihmajärgne värske õhk –<br />
kõik komponendid, mida elus läheb vaja.<br />
Väikestes asjades peitub õnn,<br />
suurtes aga katastroof.<br />
Tuleb osata otsida,<br />
tuleb osata hinnata.<br />
Mida eluga teha?<br />
Mõte nagu on,<br />
kuid hea tagala ja teostus napib.<br />
Unistama peab,<br />
tuleb kuulata oma südant.<br />
Armastama peab,<br />
pettuma peab.<br />
Iga tiiger tsirkuses usub,<br />
Et kord ta saab priiks.<br />
Joosta metsas,<br />
Otsustada iseseisvalt,<br />
Veeta aega teistega.<br />
Armastada ja unistada,<br />
kõigest millest soovib.<br />
Mõte tuleb tagasi,<br />
reaalsusesse.<br />
Küll oli hea unistada.<br />
Vabadus paistab.<br />
Ainult natukene veel,<br />
siis on sellega kõik.<br />
Lahkun niipea kui võimalik<br />
sealt kõledast kohast.<br />
Laman siin lauda katusel,<br />
mõtetest hõivatud.<br />
Järsku kuulen häält.<br />
Keegi läheneb.<br />
Mind otsitakse,<br />
õhtusöögi aeg läheneb.<br />
Ei pane teist tähele,<br />
keeran teise külje.<br />
Naudin vabadust.<br />
Marjetta Urva 11.c
Üks kurb ja õnnetu mees<br />
Üks kurb ja õnnetu mees<br />
kord mõtles, et otsib ta õnne.<br />
Peaks teekonna võtma, et veel<br />
oleks lootust ja juhustki enne,<br />
kui elu tast möödub, kõik jääb…<br />
Ühel hommikul asuski teele<br />
see kurb ja õnnetu mees.<br />
Võttis joogi, toidu ja raamatu,<br />
selle mis tarkust ja lootust on jaganud,<br />
alati sõbraks ainsaks ta teel.<br />
See rada, mida mööda ta käis,<br />
tundus võõras ja raske ja kõle.<br />
Kõikjal kohtas ta kurbust hallimat veel,<br />
ja see oli tuttav ja rusuv ja kole.<br />
Kus ometi kohtan ma õnne maist?<br />
Päevad möödusid, mehe tee oli pikk,<br />
taas kurbus ja vaesus ja hädad.<br />
Ei ühtegi rõõmu, ei soojust, ei sära -<br />
seda mees ei kohanud, tee, mis sa teed.<br />
Vahel lootuski kustuma hakkas sel teel.<br />
Maailm ta ümber tundus valudest pinges,<br />
igal naisel ja mehel vaid nukrus hinges.<br />
Mis see ometi on, et kõigil on halb,<br />
nende silmad ei sära ja hingel on külm,<br />
pole armastust, soojust, ei hellustki…<br />
Kord hommikul vara, kui vesi sai otsa,<br />
kurb mees pöördus Jumala poole,<br />
et see joodaks ja söödaks teda siis<br />
kui on nälg ja elu veab metsa.<br />
Aga Jumal ei aidanud, oh armas aeg.<br />
Pole mõtet loota, aru saamas on mees.<br />
Ma pean lootma vaid iseenda peale,<br />
kui olen näljas või olen haige.<br />
See tõde on, kindel see,<br />
vaid iseenda peale.<br />
Ja jälle on hommik, mees otsimas õnne,<br />
kurbust ei talu, ei Jumalat palu.<br />
Ainult õnne ja armastust vajab ta,<br />
muidu loobub, muidu kustub ja sureb ta.<br />
Nii ta arvas, kuid otsustas võidelda.<br />
Taas hommik, päike säramas taevas,<br />
linnud laulvad ja kõikjal on sära.<br />
Mees märkas, et miski on teisiti,<br />
tõesti teisiti – ta silmis on sära<br />
ja südamest valu läinud on ära.<br />
Kõik tundusid head ja kenad,<br />
ja naine, keda kohtas ta teel,<br />
ta oli kui päike, kui lootusekera,<br />
mis lootust andis sel mehel.<br />
Kas nüüd on see hetk tal käes...<br />
Mees taipas, et igaüks peab<br />
ise oma õnne eest seisma,<br />
ei Jumal, ei loodus, ei keegi veel<br />
saa tema eest kosta või seista,<br />
seda ikka ise teeb mees.<br />
Randel Uibo 11.d<br />
Teekond Rooma<br />
Ükskord ennemuistsel aal<br />
elas kõikvõimas baal<br />
Hannibal Barca<br />
Oma eluaja jooksul<br />
oli ta roomlaste ees jooksus<br />
kaugel Aafrikas.<br />
Üks päev mõtles<br />
ja siis ütles,<br />
et vallutab Rooma.<br />
Plaan oli ambitsioonikas,<br />
Kaheldi ta metoodikas,<br />
kuna puudus laevastik.<br />
Sellepeale Hannibal,<br />
igivana kannibal, ütles:<br />
„Meil on maastik.“<br />
„Üle Mauritaania,<br />
läbi sooja Hispaania,<br />
niiskesse Galliasse.<br />
Seal me peatume,
ingi korra vaatame<br />
ning ruttame Alpidesse.<br />
Roomlaste võitmiseks,<br />
nende skalpide võtmiseks,<br />
vajas Hannibal armeed.<br />
Iga mees,<br />
kes jõi teed,<br />
oli Hannibali poole teel.<br />
Hannibal seda haistis,<br />
oma elu pärast kartis,<br />
kuid jäi plaanile kindlaks.<br />
Ilm muutus karmimaks,<br />
meeste read hõredamaks<br />
ja pahameel kasvas.<br />
Ühel külmal õhtul,<br />
kui Hannibal sügas kõhtu,<br />
telki ilmusid pahameelsed pealikud.<br />
„Sa vedasid meid hukatusse,<br />
mõttetusse tupikusse,<br />
me kõik siin kärvame.“<br />
Hannibal tõusis,<br />
vurrud paika seadis<br />
ning ütles:<br />
„Rahunege, mehed, plaani tehes<br />
ma seda arvesse võtsin.<br />
Usaldage mind,<br />
see on karm hind,<br />
ent me saame hakkama.<br />
Roomlasi me üllatame,<br />
Itaaliast välja kihutame,<br />
taastame oma hiilguse.“<br />
Pealikud rahunesid,<br />
usu Hannibali taastasid<br />
ning lahkusid telgist.<br />
Homne päev oli piinarikas,<br />
Hannibal end üha rohkem vihkas,<br />
hakkas kaotama usku.<br />
Mauritaania läbiti nipsuga,<br />
ilma suurema kismata,<br />
kaasas suured elevandid.<br />
Hispaanias peatuti ja<br />
ringi vaadati,<br />
otsiti lusitaane.<br />
Äkitselt ilmus metsast mees,<br />
kel habe suur ja karvane,<br />
kaasas väga tähtis sõnum.<br />
„Pikalt koos istusime,<br />
asjad läbi arutasime,<br />
lusitaanid liituvad Hannibaliga.<br />
Rõõmsalt võeti jalad selga,<br />
enam kartaagolased kedagi ei peljand,<br />
kuni jõuti Gallia.<br />
Gallia oli väga niiske,<br />
kõikjal leidus palju tiike,<br />
siis ilmusid kohutavad Alpid.<br />
Matk üles algas<br />
ja vinguralli lasti valla.<br />
Kaotati esimesed mehed.<br />
Ilm oli karm,<br />
kadus meeste sarm,<br />
ilmus valge lumi.<br />
Tekkisid pinged,<br />
Hannibalis poldud enam kindlad,<br />
plaaniti atendaati.<br />
Pealikud seda märkasid,<br />
Asjad läbi mõtlesid,<br />
jõuti suurele otsusele.<br />
Hannibali aidati,<br />
usku temasse süstiti<br />
ja teekond jätkus.<br />
Read aina hõrenesid,<br />
söögid-joogid vähenesid,<br />
olukord tundus lootusetu.<br />
Ent künka tagant ootamatult<br />
tuli päike lootusrikkalt,<br />
paistis suur rohtla.<br />
Meeste silmis tärkas sära,<br />
tehti väga suurt kära,<br />
jõuti sihtkohta.<br />
Sealt edasi valati verd,<br />
loodi pidevat laipade merd,<br />
peeti kuulsaid lahinguid.<br />
Hannibal oli sõiduvees,<br />
ei peatanud teda ükski mees,<br />
kuni roomlased keeldusid alistumast.<br />
Hannibal oli nõutu<br />
ning vägedel polnud piisavalt jõudu,<br />
et hävitada Rooma.<br />
Roomlased hoopis läksid Aafrika,<br />
korraldasid suure paanika,<br />
alistasid Hannibali.<br />
Sellist ootamatut seika,<br />
ajaloos ei kohta,<br />
kuid seda tuntakse kurikuulsa Puunia sõjana.<br />
Ron Pehka 11.d
Sada aastat tagasi<br />
Sada aastat tagasi<br />
algas Vabadussõda siis,<br />
vintpüssid õlal, eestlased<br />
Eestit kaitsma läksidki.<br />
Ootele kõik <strong>tööd</strong> jäid talus,<br />
naised olid murevalus,<br />
hirm halvas äkki kogu maa,<br />
rullus lahti sünge uduna.<br />
Meestel hirmuks polnud aega,<br />
laadida nüüd tuli laeva,<br />
hobustele rakmed pähe,<br />
kuule oli liiga vähe.<br />
Vaprus oli meestel relvaks,<br />
hinges ärevus teeb hellaks,<br />
valida nüüd tuli pooli,<br />
punaseid või valgeid jooni.<br />
Vend see venna vastu sõdis,<br />
terve pere lõhki rebis,<br />
kes see enam aru sai,<br />
kes on hea või kes on halb.<br />
Suurte mängus väike Eesti,<br />
otsis oma idenditeeti,<br />
vabadus, mis kullakallis,<br />
oli ikka väga kallis.<br />
Usk küpses üle kogu maa,<br />
Eesti ükskord vabaks saab,<br />
oma keel ja oma meel,<br />
Eesti vabaduse teel.<br />
Võõra võimu rõhuv maine,<br />
võõrad saapad meie maile,<br />
puudutada maad ei tohi,<br />
Eesti kangus on see rohi.<br />
Kõrini meil võõrast võimust,<br />
saksa, vene, rootsi ikkest.<br />
Eesti mehed omal maal<br />
vabaks saada tahavad.<br />
Nüüd me nagu üks mees,<br />
ründame punaste armeed,<br />
sakstele siis teeme selgeks,<br />
tulevikku peame helgeks.<br />
Samas meestel peas üks plaan,<br />
oma riigiks Eesti saab,<br />
ei siin punaseid ei valgeid,<br />
lipp meil saagu sini-musta-valge.<br />
Mehed manifesti tegid,<br />
Endla rõdult kuulsid kõik,<br />
kajas Hugo Kuusneri hõik:<br />
„Sündinud on Eesti Vabariik!“<br />
Üksi Eestil jõudu nappis,<br />
mehi vajati meil appi,<br />
soome poisid vennad siin,<br />
üle lahe liikusid.<br />
Kuulipildujate kärin,<br />
tankid suured - maavärin,<br />
täägid lõikasid siin liha,<br />
vabaduse iha.<br />
Paljud pikali siin jäid,<br />
kuuseoksad tekiks said,<br />
sammal padjaks - silmist<br />
kadus vabaduse leek.<br />
Ära nuta nende eest,<br />
õiges kohas Eestimaal,<br />
süda rahul, puhkavad<br />
meie vanavanemad.<br />
Nemad näha ei saand seda,<br />
kuidas Eesti vabaks saab,<br />
kuidas läheb ajavoog,<br />
milline on lõpp sel lool.<br />
Sinimustvalge lipp<br />
tõmmatud sai torni tippu,<br />
vabad mehed, silmad vees,<br />
uskumatu tõsi see.<br />
Sellest sada aastat saab,<br />
eestlased siin omal maal,<br />
langesid ka vastaspooltel,<br />
mälestama peame kõiki.<br />
Tänu neile meestele -<br />
SÜNDIS EESTI VABARIIK.<br />
Eric Schmalz 11.d
Poiss<br />
Inglismaa põldude vahel,<br />
elas perekond Waher.<br />
Neil oli väike poeg Brahms,<br />
kes hoolitsemist vajas.<br />
Proua ja härra reisile lähevad,<br />
lapsehoidja palgata lasevad.<br />
Greta pärit on Ameerikast,<br />
Waheritel hea mulje jääb temast.<br />
Greta tuttavaks saab poisiga,<br />
tuleb välja, et tegu hoopis nukuga.<br />
Brahms põlengus surma sai,<br />
nukk nende ainsaks lohutuseks oli.<br />
Waherid reeglid Gretale jätsid,<br />
kõik ette näitasid.<br />
Brahmsile muusikat kuulata meeldis,<br />
luuletusi lugedes ta aega veetis.<br />
Brahms hoolitsust ja armastust vajas,<br />
Greta ta nurka hoopis viskas.<br />
Brahms muutus kurvaks,<br />
kummitama majas hakkas.<br />
Greta riided kadusid,<br />
imelikud hääled kostsid.<br />
Painavad unenäod kummitasid,<br />
karjudes ärkas hommikuti.<br />
Kummalised telefonikõned,<br />
kus ainult kuulda hingamist.<br />
Kord Greta pööningule lõksu jäi,<br />
seal kinni oli hommikuni.<br />
Üks hommik keegi talle moosisaia tõi,<br />
ja tema kohvist jõi.<br />
Järsku telefon helises,<br />
Greta vastas värisedes.<br />
Kurvalt vastas väike poiss,<br />
„Tule mängi minuga, Greta!“<br />
„Tule palun mängi minuga!“<br />
Greta telefoni hargile pani,<br />
kivikujuna nukku vaatama jäi.<br />
Lapsehoidja lubas talle<br />
edaspidi hoolt kanda tema eest.<br />
Greta kõik reeglid täitis,<br />
imelikud nähtused kadusid.<br />
Greta Brahmsi kiindus,<br />
Brahmsi olemasollu uskus.<br />
Ühel tormisel õhtul tuli neile külla<br />
Greta endine mees Tony.<br />
Greta tema pärast oma lapse kaotas,<br />
kuna mees vägivalda kasutas.<br />
Greta siiski armastas teda,<br />
ja lahti ei suutnud öelda temast.<br />
Mehest vabaneda siiski soovis,<br />
Brahsilt abi selleks lootis.<br />
Öösel Tony ehmus üles –<br />
surnud rott tal süles<br />
ja verd tal` näkku tilkus.<br />
Seinal seisis kiri „Kao ära“<br />
ja pihta hakkas majas kõva kära.<br />
Tony nuku kätte võttis<br />
ja õuduses ta katki lõi.<br />
Järsku seinas krabises,<br />
katki läks peegel.<br />
Sealt väljus mees,<br />
nukumask ees.<br />
Brahms oli see mees,<br />
Kes aastakümneid eland seina sees.<br />
Teda maailma eest hoidsid vanemad,<br />
sest mänguhoos poeg oli tüdruku tapnud.<br />
Väike poiss oli ta alles siis,<br />
vanemad temast lahti öelda ei suutnud.<br />
Brahms oli kõik need päevad jälginud<br />
ja alles nüüd tuli välja.<br />
Brahms Tony tappis,<br />
ja siis ta vaiba sisse lappis.<br />
Greta ära tahtis joosta,<br />
Brahms teda aga ei lasknud.<br />
Greta magama ta pidi hoopis panema<br />
ja öömusigi andma –<br />
nii töölepingus oli kirjas.<br />
Greta öömusi andmast keeldus,<br />
Brahms teda kinni hoidis.<br />
Tüdruk ulatus andma musi,<br />
hoopis lõi noa Brahmsi südamesse<br />
ning Greta põgenema pääses.<br />
Annabel Aer 11.d
Ohverdus<br />
Kaugel looduses, kus helesinised veed,<br />
ümber iidsed metsad, orud ja kõrged mäed,<br />
asub suur palee, seest palju uhkemgi veel,<br />
kuldsed trepid, turvamas sõdurite väed.<br />
Lossis elutseb kuninglik perekond,<br />
kel on uhkeimad rõivad, kalleimad ehted,<br />
neil iialgi puudust millestki ei ole,<br />
teenrite, sulaste poolt on <strong>tööd</strong> kõik tehtud.<br />
Kaks vanimat poega kodust nüüd on läinud,<br />
varandused pärinud ja leidnud naised,<br />
mööda ilma reisimas palju on käinud,<br />
nendel muresid pole, veidi on laisad.<br />
Vanemad kodus tütart vaid hoiavad veel,<br />
kuni tütre armastus õiele puhkeb,<br />
ootavad jõukat, kuulsat ja vägevat meest,<br />
mõnda kauge maa kuningapoega uhket.<br />
Tütreke on väga veetlev, siiras ja õrn,<br />
punapõsine, kuldsed on ta kiharad,<br />
talle tähtsam armastus, rõõm ja õnn,<br />
raha ja rikkust ta iial ei ihalda.<br />
Leidnud ta endale hurmava noormehe,<br />
kes alamast klassist, metsavahi poeg,<br />
hakkaja, töökas mees, abivalmis, ehe,<br />
kauni näitsiku mõtteid justkui lennult loeb.<br />
Neiu ja noormees on kokku kui loodud,<br />
teineteise südames sügaval on,<br />
kuid väljavalitu pole vanemate ootus,<br />
pole kuninglikust soost, vähe vara on.<br />
Tähtsaim kõigest on kuulsus, rikkus ja hiilgus,<br />
vanemad tõelist armastust mõista ei suuda,<br />
nende südameist ainult vihkamist kiirgab,<br />
puhtsüdamlikud tunded otsust ei muuda.<br />
Kuid õhtuhämaras, tundidel hilistel,<br />
tasaselt välja armunud paar hiilib,<br />
hiilivad tasa, neiu naeru kihistab,<br />
naudivad üksteist, kadunud neil on piirid.<br />
Enne koitu on neiu lossis tagasi,<br />
poeb voodisse ja teeskleb alles ärkamist,<br />
vanemate kriitikat kuulab vagusi,<br />
ootab meeleheitlikult mõistmise tärkamist.<br />
Kuid isa ja ema on saanud saladusele jälile,<br />
keelavad suhte ning lõhuvad kõik sidemed,<br />
sõdur saadetakse armsamale järele,<br />
ta surmab mehe, käsi mõõgapidemel.<br />
Näitsiku süda valutab, ta leinas murtud,<br />
vanemad on karmid, kadunud on lootus,<br />
lein tapab, tõelised tunded alla surutud,<br />
neiul ees sunduslik rikka printsi ootus.<br />
Peretütar on õnnetu, aina nutab,<br />
sest vanemate soovil ta abielluma peab,<br />
nipsakas kuningapoeg ta naiseks võtab,<br />
õnnetu tütre oma lossi veab.<br />
Tüdruk ikka leinab, kadunud elujõud,<br />
ta ei armasta printsi, tundeid ei leia,<br />
et kaotada hingest kohutav kaos ja õud,<br />
igaveseks vete võimusesse heidab.<br />
Karl Laanet 11.c<br />
Meelemürgimelanhoolia<br />
Oli kord Eesti ja oli kord Läti.<br />
Olid ka teised, kuid need meid ei koti.<br />
Eesti ja Läti on selle loo võti.<br />
Ühiseid hetki neil ajaloos palju.<br />
On omavahel ka lõõpivaid nalju.<br />
Sõprus on seisnud neil kindlalt kui kalju.<br />
Ei ole kombeks neil tülinatoon.<br />
Isegi kui toimub Eurovisioon.<br />
Või on olümpia, kus kord võitis Nool.<br />
Lugu, mis pajatan, on aga erand.<br />
Suhted on üpriski tuliseks keerand.<br />
Kestnud on see juba aasta ja veerand.<br />
Riikide vahel sai alguse ralli.<br />
Ühel pool alkohol oli veits kallim.
Muidugi põhjustas seda vaid Tallinn.<br />
Seal saadi aru, et alko on paha.<br />
Loobuda sest aga keegi ei taha.<br />
Mida me teeme? No nõuame raha!<br />
Tõsteti hinda – kuid rahvas ei väsi.<br />
Alko on see, mille poole veab käsi.<br />
Joomine – see on ju eestlaste asi!<br />
Kust aga saada see ahvatlev kraam?<br />
Soome poolt saaks, kuhu viia võib praam.<br />
Eestlasel on aga kavalam plaan.<br />
Miks maksta palju, kui võiks maksta vähe?<br />
Kõrge hind ei mahu eestlasel` pähe.<br />
Odavalt saada on eestlase tahe.<br />
Selleks peab lõunasse keerama suuna.<br />
Lätlastel alkohol cheap oli toona.<br />
Käi korra ära ja kihuta jooma!<br />
Tundus, et Lätis saab alkot vist kraanist.<br />
Kõik autod said üle koormatud saagist.<br />
Mis arvas Eesti sest eestlaste plaanist?<br />
Eesti sai kurjaks, sest plaan läks tal luhta.<br />
Eestimaa alkopoes personal puhkab.<br />
Ei läind aktsiisike õigesse kohta.<br />
„Paneme piirangud! Sulgeme piirid!”<br />
kisendas Eestike nutus ja kriisis.<br />
Terendas lõpp hinnatõstmise stiilil.<br />
Lätile seevastu olukord sobis.<br />
Joodikupere ju neile nüüd kolis.<br />
Rahapakk käes, ukse pealegi togis.<br />
Eesti kaes Lätit ja tal hakkas kade.<br />
Tallinna tehtu ei olnud ju vale.<br />
Nüüd aga nukker on Eestimaa pale.<br />
Oli kord Eesti ja oli kord Läti.<br />
Korra läks nihu ja korda ei säti.<br />
Kumbki ei ole nüüd kuigivõrd häpi.<br />
Vahel veab viltu see saatuserool.<br />
Ühest või teisest saab vihasem pool.<br />
Nukramat sorti sai lõpp sellel lool.<br />
Kertu Laak 12.c<br />
Kevadtrall<br />
Saabus Kõrgõzstanis hommik,<br />
virgus uimane polkovnik.<br />
Tõusis üles, ringutas,<br />
lihaskudet pingutas.<br />
Suundus hommikust siis sööma,<br />
nälga endast välja lööma.<br />
Võimsa vorstiviilu lõikas,<br />
leiva paksult ära võitas.<br />
Siis puhitus tal kõhus möllas,<br />
vaevund näoga ringi töllas.<br />
Abikäeks Espumisan,<br />
mees ise nägus justkui D'Artagnan.<br />
Kuid naine sellest vähe hoolis,<br />
sõimas Fedjat tugitoolis.<br />
Vaesel mehel kurb on meel,<br />
kõndis vihmas kõnniteel.<br />
Soovis vaheldust ta leida,<br />
elujoone sirgeks treida.<br />
Tahtis endal naisukest,<br />
mitte toda kel kõva kest,<br />
kes sõimab Fedjat tugitoolis,<br />
peksab teda autoroolis.<br />
On too vast paras peletis,<br />
jumal teab mis koletis.<br />
Tapnud palja käega hirve<br />
eit, kel nimeks oli Virve.<br />
Käinud sõjas kaugel Bosnias,<br />
nüüd Fedja neiudel käis kosjas.<br />
Oma saatusega mängis,<br />
istudes seal võõras sängis.<br />
Kui teada sellest saaks vaid Virve,<br />
ta Fedja suunas heidaks kirve.<br />
Tõmbaks naha üle kõrva,<br />
uputaks ta kuuma tõrva.<br />
Fedja õnnetuseks suureks<br />
sai seksihimu kurja juureks,<br />
sest naised saunas latravad<br />
ja jutulõnga ketravad.<br />
Nii Virve juba kõike teadis,<br />
Fedja vastu plaane seadis.
Kuid mees tast õnneks jõudis ette,<br />
lükkas naise sillalt vette.<br />
Suundus tädi tuhastama,<br />
kurja hinge puhastama.<br />
Krematooriumisse hiilis,<br />
uksel luku lahti viilis.<br />
Ahjuruumi lõpuks jõudis,<br />
jube ränka vaeva nõudis.<br />
Operaator omas mullis,<br />
pläru näpu vahel rullis,<br />
uuris pingsalt kississilmi<br />
imelikku pornofilmi.<br />
Samal ajal Fedja ruttu<br />
lükkas tädi ahju tuttu.<br />
Ukse kinni virutas<br />
ja nupule siis lajatas,<br />
uhkelt varbaid sirutas.<br />
Vabanes ta kurja juurest,<br />
pääses naisest liiga suurest.<br />
Ahi aina võimsalt huugas,<br />
Fedja karjus: „Oh sa juudas!"<br />
Ajanud ta segi laibad,<br />
Virve lebas alles vaibal.<br />
Surus naise ahju samma,<br />
võõra tädi külje alla.<br />
Nägu mehel tahmane,<br />
ja mõistus kole ähmane.<br />
Tuleb tuhad ära peita,<br />
kaugel-kaugel merre heita.<br />
Vaja leida urnipotti,<br />
et miilits mõrvast ei saaks sotti.<br />
Oma üllatuseks leidis,<br />
et urnis juba miskit seisis.<br />
Pulbri ära tuvastas<br />
ja äärepealt siis minestas:<br />
oh sa ime oh sa piin,<br />
urnis hoopis kokaiin!<br />
Skeemis, millel suur kaliiber,<br />
ununenud kinni siiber.<br />
On see vast üks pandemoonium,<br />
maha põles krematoorium.<br />
Mafioosnik sellest teada sai,<br />
rotveilerile tegi pai.<br />
Istus oma mersusse,<br />
et Fedja saata põrgusse.<br />
Öeldi: „Davai, pojehhali"<br />
ja põllule mees tiriti.<br />
Ütles gangster: „Lidu nüüd,<br />
et lunastada oma süüd."<br />
Oma revolvri laadis siis,<br />
peas vaikselt mängis „Ristiisa” viis,<br />
viina alla kulistas<br />
ja Fedja suunas tulistas.<br />
Kristjan Lindsalu 10.d<br />
Kas tahan olla keegi muu…<br />
Mania karjus kuningast isa peale,<br />
kes keelas tunded teise küla „seale“.<br />
Perepea lukustas noore neiu<br />
tuppa, et eemal hoida peiu<br />
mõtted plikatirtsu vaevatud peast.<br />
„Mu keha hoia pealegi müüride varjus,<br />
kuid Erosele mu süda karjus.<br />
Küll leian hõlpsasti pääsetee Su<br />
ängistusest. Tahan olla keegi muu.“<br />
Kuningas juttu ei kuulnud,<br />
sellest isegi ei hoolinud.<br />
„Tütre südant ma võõrale ei anna,<br />
kasvõi pussnuge taevast alla kalla.<br />
Kerjuseid ei salli,<br />
kuidas annan ära tütre kalli?“<br />
Öö sära taevas kahiseva kohina<br />
tõi akna alla saabaste lohina,<br />
printsessile tuttav heli<br />
paiskas aknad valla öösel kell neli.<br />
„Eros, mu arm, aeg kaduda<br />
eemale siit: tallist sadula,<br />
hobuse selga, et ei tunneks maad.<br />
Kabuhirmus põgeneme<br />
isa juurest kaugele.<br />
Eemale, kus keegi meid<br />
ei tunne, olgu meie saladus.“<br />
„Suudeldes Su huuli<br />
saaksin kuningalt kuuli,<br />
läbi riiete Su soojus läheneb,<br />
hirm valitseja ees väheneb.<br />
Hobused näpsame tallist,<br />
käte vahele ootan ma kallist,<br />
Sind, kes kinni isa mõjul.<br />
Mu tunded nii ausad,<br />
kirglikud ja hingelised Sulle,
kuid rikastel on rohkem võimu.<br />
Hüppa aknast, püüan kindlalt<br />
daami hellalt kätele.“<br />
Hirm hinges, kuid armastus põues,<br />
silmad avades tüdruk õues,<br />
kallima silmad särasid.<br />
Ruttu hobuste poole lipati<br />
ja talli uksed lahti lükati.<br />
Karjusest tasa mööda hiiliti,<br />
lukud eest kiiresti riiviti,<br />
mille peale unimütski ärkas.<br />
„Te kaduge siit otsemaid<br />
või relva välja võtan.<br />
See kuninga vara lõhkumine<br />
toob kaasa ägeda nuhtlemise.“<br />
Põgenejad ratsu seljas<br />
kappasid tuules neljas,<br />
vaatamata tagasi.<br />
Eros Maniat nüüd suudles<br />
kogu metsarahva kuuldes.<br />
Selja taga kuninga õu,<br />
südames prahvatas kõu.<br />
„Hingasime sügavalt samas<br />
rütmis kui isa voodis lamas.<br />
Olgu talle üllatus paras,<br />
et kohtles mu hingega nagu varas.“<br />
Mania süda täitunud<br />
ja mõtted isast läitunud.<br />
Õõvastavas metsas tähti<br />
vaadati, kaugelt nähti linnasära,<br />
kuid armsama käed ümber rinna,<br />
kuhu parem oleks minna?<br />
Mania hüüdis kergendatult:<br />
„Ma ei taha olla keegi muu!“<br />
Marite Ennuste 11.c<br />
Hüatsindid<br />
Ühel kõrvetaval suvepäeval<br />
kaugel muistsel Kreekamaal<br />
Apollon istus mäe peal,<br />
kui märkas sõpra tulemas taamal.<br />
Nad kokku said mäe<br />
jalamil, kus laotus tasane aas.<br />
Kaks sõpra, näe,<br />
Apollon ja Hyakinthos taas<br />
üle pika aja emmata said<br />
ja nalja heita oli lust.<br />
Nad kahekesi maid<br />
mööda rännanud muist.<br />
Linnas pidustused kirkad<br />
algasid õhtupoolikul, kui päike mäe<br />
taha kaduma hakkas. Neiud silkasid<br />
juba tänavatel, ulatasid sõpradele käe<br />
ja tõmbasid tantsima need.<br />
Mehed jõid ja tantsisid nii, kuis<br />
oskasid. Mööda kitsast teed<br />
voolas pidulistevoog. Võis<br />
neid kuulda iga puu, iga<br />
jõgi. Iga neiu säras kui õis,<br />
kellegi polnud muret ega viga.<br />
Kui aga Apollon märkas<br />
üht imelist õiekest trepi<br />
peal nukrutsemas. Temas tärkas<br />
midagi, mida ta ei lepi<br />
enda sees hoidma. Kuumus<br />
läbi terve keha. Oli vaja puht<br />
hetke, et võimutseks lummus<br />
selle õie vastu, kes üht<br />
pisarat sel trepil nuttis.<br />
Apollon rassis läbi rahva<br />
ja õie juurde jõudis,<br />
kui Hyakinthost nägi ta.<br />
Hyakinthos, vihane kui kõu<br />
käratas, et lilleke temale<br />
juba kuulub. Andis sõbrale nõu<br />
hoida heaga eemale<br />
sellest kurvast õienupust.<br />
Apollon siis sõbra peale<br />
vihastas ja kutsus mehe<br />
võistlusele. Kes kaugemale<br />
heidab aasal ketta, selle<br />
omaks saab õiekese süda.<br />
Ja nii siis kaks võistlejat uuesti<br />
samale aasale läksid, kus<br />
nad viimati sõpradena suurest<br />
rõõmust embasid just.<br />
Kaenlas kettad, mõttes<br />
vaid võit ja auhind meeletu,<br />
heitis esimesena Hyakinthos.
Apollon siis näitama hakkas oma jõudu,<br />
kui aga ketas libises<br />
tal ootamatult käest. Nõutu,<br />
nägi ta sõpra maas lebamas.<br />
Hyakinthosele võistlus surma<br />
tõi. Ketas talle vastu pead<br />
lendas, kui Apollon kurba<br />
õit end võitma seas.<br />
Viimane heitja kätele sõbra<br />
tõstis ja õnnetust rumalat<br />
kirus. Liiga noore ja õrna<br />
mehe oli surm võtnud.<br />
Muru muutus punakaks,<br />
õhtu hämaramaks<br />
ja mees järjest kahvatumaks.<br />
Hyakinthos oli kui lill<br />
Apolloni süles, mille varre<br />
oli murdnud tuuleiil<br />
või hoopis hulk armetuid narre.<br />
Sõbra kaotanud mees<br />
karjus täiest kõrist: „Oh, kui<br />
võiksin anda oma elu sinu eest<br />
või surra koos sinuga!“<br />
Ja samal hetkel hakkas sel<br />
samal kohal aas<br />
uuesti rohetama kui hull.<br />
Seal õitsema hakkasid maas<br />
imeilusad lillakad õied, mille<br />
sarnaseid nähtud varem ei oldud.<br />
Apollon pani neile nime,<br />
mille järgi me ka täna neid<br />
teame.<br />
Kertu Ly Alnek 11.d<br />
Heategu<br />
Antud on käed,<br />
Sa ise neid näed.<br />
Antud on jalad,<br />
teed ise rajad.<br />
Antud on pea,<br />
see mõtlema peab.<br />
Süda sul sees<br />
vihjeks ees.<br />
Kui käed on soojad,<br />
siis veri Sul voolab.<br />
Kui jalad on all,<br />
siis liikumiseks on and.<br />
Kui pea on otsas,<br />
siis mõistuse hääl seal kostab.<br />
Kui süda on rinnus,<br />
siis headus hoia pingul.<br />
Sul valik on ees,<br />
see otsus ise tee.<br />
Sul ees on silmad,<br />
Sa märkama need suuna!<br />
Kui palumas on käsi,<br />
ära andmast Sa väsi!<br />
Sa täida end...<br />
Vend!<br />
Ole eeskujuks,<br />
et kõigil päevatee sujuks.<br />
Olgu, mis aeg see olgu<br />
või mis aeg see ka polgu,<br />
ole nii,<br />
et head tehes puuduks piir.<br />
Kui kellelgi voolab pisar,<br />
siis ole sina visa,<br />
sest olles olemas,<br />
pole Sa koormaks.<br />
Kõik, mis teed,<br />
tuleb tagasi veel.<br />
Seepärast tee<br />
alati üks heategu veel!<br />
Kõik need teod<br />
Sa oma peas seo.<br />
Tunne seda rõõmu,<br />
andmise loomu.<br />
Tegu ei pea olema suur,<br />
piisab raasukesest näljase suus.<br />
Lihtsalt käsi ulata,<br />
teise käsivart enda omaga soojenda.<br />
Ja kui enam polegi anda,<br />
siis on kusagil olemas Sulle andja.
Sest teod, mis Sulle väiksed, teisel` suured,<br />
on liikvele puhunud head tuuled.<br />
Kui Sinu käsi pakkus,<br />
siis headus levis kui nakkus.<br />
See kõik, mis saab alguse Sinust,<br />
jätkub nii teistes kui minus.<br />
Meil` võimalus on antud,<br />
meie ette kui kandikul kantud.<br />
See tänulikkust toob<br />
ja headuse võrseid meisse loob.<br />
See südames peituv tunneära<br />
lase sel suikuda unne.<br />
See soontes voolav veri<br />
las lainetab kui meri.<br />
Su suust võib kõlada sõnu<br />
ja nendeski peituda võlu.<br />
See on juba tegu,<br />
heategude segu.<br />
Kui tunned, et tasu ei tule,<br />
Siis see on väikene mure.<br />
Sa rahu püüa leida,<br />
enda sees seda hoida.<br />
Lihtsalt astu üks samm<br />
ja ära seisa nagu tamm.<br />
Ära mine raagu,<br />
vaid headust Su juurest kõik saagu.<br />
Proovi inimesi märgata<br />
ja enda egost ärgata.<br />
Kui tundub, et see on nii raske,<br />
siis uhkus vabaks laskem.<br />
Ole valmis olema<br />
ja teiste mõtteid lugema.<br />
Sest kõik ei ole küsijad,<br />
vaid sageli isepäi edasi rüsijad.<br />
Debora Lehtsalu 10.c<br />
Et luua kodu<br />
Ja sellest pilgust sündis kodu.<br />
Kesk karikakrapõldu,<br />
täis tõusva päikese jõudu.<br />
Kaitsmaks üksteist toetavaid õlgu<br />
kurbuse eest.<br />
Tal vundamendiks sai sära.<br />
Sära ja vaikus.<br />
Vaikus, kuhu mahtunuks ära<br />
terve maailm, aga ainult<br />
neli silma.<br />
Ja vaikselt valmis ka kõik muu.<br />
Kivi peale kivi, peale kivi.<br />
Ta pidi saama tugevaks kui tammepuu,<br />
igavesti püsima jääma see kodu pidi.<br />
Kas jäi?<br />
See maja kasvas terve päeva,<br />
terve öö ka.<br />
Ei ehmunud kordagi ära,<br />
ei peljanud kuud ta.<br />
Julgelt ootas.<br />
Sest koos pimedusega<br />
kerkis kamin<br />
ning maja täitis silmapilguga<br />
piparmünditee valmimise sahin<br />
ja usaldus.<br />
Ja aeg lendas.<br />
Kas juba püsti seinad,<br />
hoides soojust endas?<br />
Ja katus? Ei, nad<br />
veel valmivad.<br />
Veel ette võtta viimne retk.<br />
Üks sammas vajub ära.<br />
See võtab ainult viivu ehk,<br />
tean, kes ta parandab ära.<br />
Hetke oota.<br />
Kuid ei kamin üksikule köe,<br />
ei kaitse pimeda eest.<br />
Vaid raputab üksilduse söe<br />
raskusena enda seest.<br />
Üksi oled.
Kallis, ma tagasi!<br />
Olen tugevam, jaksan nüüd hoida<br />
katust ja lagesid.<br />
Majaga meid ühte köida!<br />
Oleme koos.<br />
Kuid teisel oli raske.<br />
Üksilduse süsi näris ta hinge.<br />
Ta kuulas kõiki söe käske<br />
ja kasvatas eneses kahtluse pinge.<br />
Palun aita!<br />
Ja sammas oli tugevam,<br />
ta aitas.<br />
Raskuse endale võttis säravam<br />
ja teist paitas.<br />
Ma ootan.<br />
Oma õlul kõike üksi kandis<br />
kurtmata.<br />
Ning teisele puhkust andis,<br />
et too end koormamata<br />
terveks saada võiks.<br />
Kuid jõud, mis kahte kandma peab,<br />
ei kaua üksi vastu pea.<br />
On vaja teist, kes appi seab<br />
end toetama<br />
ja hoidma.<br />
Ja ainult nii vaid saabki teada,<br />
mis edasi sest kõigest saab.<br />
Kas on see maja mõeldud jääma?<br />
Kas tammepuu on ta või haab?<br />
Mis saab?<br />
See pilgust sündind maja püsis.<br />
Jäi karikakrapõllule,<br />
kuni kevadest sai sügis,<br />
ning vahtralehekullale<br />
siis kolis.<br />
Ja lumevallidesse siis<br />
läks edasi.<br />
Sest vahet pole ju, kas siin<br />
või seal. See süda kasvab edasi.<br />
Ma tean.<br />
Kaisa Siimann 10.c