25. 25. GÃœNEKOLOOGIA 26. RASEDUS 27. RASEDUSE VÃ„LTIMINE

25. GÜNEKOLOOGIA 

Tõlkija: Maike Parve 

Keeletoimetaja: Eevi Ross 

25.01 Pap-analüüs ja endomeetriumipreparaat ................................................................ 650 

25.12 Günekoloogiline alakõhuvalu ................................................................................ 652 

25.20 Menstruatsiooni puudumine e. amenorröa ja oligomenorröa................................. 654 

25.23 Menstruatsioonihäired............................................................................................ 655 

25.25 Menstruatsioonivalud ............................................................................................. 657 

25.26 Premenstruaalsündroom (PMS) ............................................................................. 658 

25.29 Menstruatsiooni nihutamine................................................................................... 659 

25.30 Rindade ja nendes esinevate tihendite uurimine .................................................... 659 

25.31 Eritis rinnast ........................................................................................................... 660 

25.32 Rinnapõletik e. mastiit ........................................................................................... 661 

25.33 Rinnavähk .............................................................................................................. 662 

25.34 Günekoloogilised kasvajad .................................................................................... 663 

25.40 Endometrioos ......................................................................................................... 667 

25.50 Vaginiit................................................................................................................... 669 

25.51 PID-i diagnostika ja ravi ........................................................................................ 671 

25.55 Bartoliniit ja Bartholini näärme tsüst ..................................................................... 672 

25.60 Menopausi sümptomid ........................................................................................... 673 

25.61 Hormonaalne ravi postmenopausis ........................................................................ 675 

25.65 Günekoloogilised ultraheliuuringud ...................................................................... 677 

25.69 Günekoloogilised allavajed .................................................................................... 678 

25.90 Vägistatu ravi ......................................................................................................... 680 

26. RASEDUS 



26.10 Uuringud, ravi ja naistenõuandlasse saatmise põhjused ........................................ 682 

26.11 Töö nõuandlas – nõuanded arstile.......................................................................... 685 

26.12 Emakaväline rasedus .............................................................................................. 688 

26.13 Rasedusaegne verejooks (I ja II trimestril, enne 28. rasedusnädalat) ..................... 689 

26.14 Habituaalne abort ................................................................................................... 691 

26.15 Rasedus ja vererõhk ............................................................................................... 692 

26.16 Ähvardav enneaegne sünnitus ................................................................................ 693 

26.17 Kroonilised haigused ja rasedus ............................................................................. 693 

26.19 Sünnituse juhtimine väljaspool haiglat .................................................................. 697 

26.20 Loote kromosomaalsete anomaaliate biokeemiline skriining ................................ 698 

26.21 Rasedusaegne ultraheliuuring ................................................................................ 699 

26.30 Antibiootikumid ja rasedus .................................................................................... 700 

26.50 Lastetuse põhjused ................................................................................................. 701 

26.51 Viljatus: uuringud ja ravi ....................................................................................... 702 

26.52 Viljatuskriis ............................................................................................................ 703 

27. RASEDUSE VÄLTIMINE 



27.10 Kontratseptsioon: eeluuring ja jälgimine ............................................................... 705 

27.12 Rasestumisvastase meetodi valik ........................................................................... 705 

27.13 Hormonaalsed kontratseptiivid (kombineeritud tabletid, 

minipill, hormoonspiraal) ...................................................................................... 707 

647 

25.


648

27.14 Spiraal .................................................................................................................... 710 

27.15 Mehaanilised rasestumisvastased vahendid ........................................................... 711 

27.18 Postkoitaalne kontratseptsioon ............................................................................... 712 

27.19 Kroonilised haigused ja kontratseptsioon .............................................................. 712 

27.20 Sterilisatsioon ........................................................................................................ 712 

649 

25.


25.01 PAP-ANALÜÜS JA 

ENDOMEETRIUMI- 

PREPARAAT 

Toimetus 

Kasutamine 

– Kõige tähtsam: emakakaela vähi ja selle varaste 

staadiumide diagnoosimine. 

– Peale selle saadakse kliiniliselt kasutatavat teavet 

günekoloogilistest põletikest 

valitsevast hormonaalsest seisundist (hormoonide 

määratlust on parem kasutada häirete 

diagnoosimisel). 

– Piisav peaks olema iga viie aasta tagant läbiviidav 

rutiinkontroll. Vaevuste esinemine ja riskirühma 

kuulumine annavad põhjust sagedasemaks 

kontrolliks (näiteks eelnenud HPV-infektsioon). 

Analüüsi võtmine 

– Alati kirjeldatakse lähteandmed (vähemalt viimane 

menses ja tsükli pikkus). 

– Ühele klaasile võetakse kolm eri preparaati (vt. 

joonis 25.01): 

tupe tagumisest võlvist spaatli ümara otsaga 

kogu emakakaela ala kergelt kaapides (ektotserviksist) 

spaatli teise, kumerdatud otsaga 

emakakaela kanalist (endotserviksist) soovitatavalt 

selleks otstarbeks ettenähtud harjaga või 

steriilsesse NaCl-lahusesse kastetud vatipulgaga. 

– Kõik preparaadid kantakse klaasile risti kergete 

ühesuunaliste tõmmetega (edasi-tagasi tõmbed 

vigastaksid rakke). 

Fikseerimine 

– Preparaat fikseeritakse võimalikult kiiresti. 

– Tavaliselt kasutatakse selleks fikseerivaid aerosoole 

(Cytofix ® , Spray-Cyte ® jt.), mis annavad 

hea tulemuse ja mida on hõlbus kasutada. Pi- 

Joonis 25.01 Pap-analüüs 

650 

hustada tuleb küllalt kaugelt, et joa surve ei kahjustaks 

preparaati. 

– Veel parema kvaliteediga preparaadi saab, kui 

klaas kasta korraks 85–90%-lisse etanooli. 

Rakupreparaatide usaldatavus 

– Rakupreparaat on eriti usaldatav emakakehavähi 

diagnoosimisel, usaldatavus on 85–90%. 

– Emakakehavähi puhul hinnatakse usaldatavust 

vaid 50–60%-le. 

– Munasarjavähi diagnoosimisel rakupreparaat 

tähtsust ei oma. 

Papanicolaou klassifikatsioon 

– Pap I 

Normaalne leid 

– Pap II 

Tähendab beniigset, tavaliselt põletiku, viirusinfektsiooni, 

regeneratsiooni või metaplastiliste 

protsesside baasil arenenud rakuatüüpiat. 

Trihhomonoosi tuleb alati ravida. 

Mittespetsiifilisi põletikke ei ravita, Pap-analüüsi 

korratakse 4–6 kuu pärast. 

Kui on leitud III puhtuskraad või kui esineb 

clue-rakke, ravitakse patsienti ainult sümptomite 

korral. Kui kontrollpreparaadis on Pap 

II, kontrollitakse Pap-analüüsi veel kord 6 kuu 

pärast. Kui leid on endiselt Pap II, suunatakse 

patsient kolposkoopiale. 

– Pap III 

Tähistab preparaati, mis on kergelt vähikahtlane 

või vähi suhtes ebaselge. Varajased premaliigsed 

epiteeliatüüpiad ehk nn. kerged düsplaasiad 

määratletakse tavaliselt Pap III kuuluvaks. 

Pap III nõuab alati kolposkoopiat + 

biopsiat. 

– Pap IV 

Sisaldab rakke, mis on vähi suhtes eriti kahtlased. 

Patsient suunatakse kolposkoopiale. 

– Pap V 

Näitab, et suure tõenäosusega on tegemist vähiga. 

Valepositiivsete vastuste arv V klassis on eriti 

väike. 

Põletik 

– Tupepuhtuse astet hinnatakse 1–3-ni. 1 tähistab 

puhast keskkonda: fertiilses eas on valitsevaks 

Döderleini floora ja selles esineb sageli ka tsütolüüsi. 

Võetakse arvesse nii puhtusastet kui ka 

patsiendi kaebusi. Kaebusteta patsienti ei ravita 

isegi siis, kui puhtusaste on 3. 

– Pap-analüüsi abil tehtav Trichomonas vaginalis’e 

diagnoos on väga usaldusväärne. 

– Seenkolpiidi diagnoosimine pole nii kindel. 

Seenkahjustuse esinemine viitab Candida’le. 

Ravitakse ainult kaebuste esinemisel.

– Viirusinfektsioonidest on rakupreparaadi abil 

võimalik diagnoosida herpest ja kondüloome. 

Kondüloomi või selle kahtluse puhul tehakse 

kontrollanalüüs 4–6 kuu möödudes (spontaanne 

paranemine). Kui atüüpia on Pap II või Pap 

III või kontrolli ajal on kondüloom alles, 

suunata patsient kolposkoopiale. Vt. ka 12.20. 

– Kui analüüsis esineb clue-rakke, viitab see bakteriaalsele 

vaginoosile. Kaebuste puhul ravi. 

– Vaginiidi ravi vt. 25.50. 

Hormonaalne mõju 

– Hinnata saab ainult suunavalt: hormoonpreparaatide 

kasutamine mõjub. 

Progesterooni- ehk luteaalne toime ilmneb rakupreparaadis 

selgelt alles tsükli 19.–24. päeval, 

3–4 ööpäeva pärast ovulatsiooni. 

– Hormonaalse seisundi, eriti luteiinfaasi kohta 

saab märksa usaldusväärsema tulemuse, kui ühe 

tsükli jooksul võetakse kaks preparaati: üks 

tsükli keskel ja teine lõpus. 

– Kui postmenopausi ajal on suur östrogeenide 

mõju ilma östrogeenikuurita, arvesta hormoonaktiivse 

munasarjakasvaja võimalust. 

– Küpsusindeks 

annab erinevate rakutüüpide osa protsentidena: 

parabasaalrakud/vahekihirakud/pindmised rakud. 

Mida suurem on östrogeenisisaldus, seda 

enam on pindmisi rakke (näit. vahetult enne 

ovulatsiooni 0/30/70, hüpoöstrogeense amenorröaga 

patsiendil 80/20/0). 

Ovulatsiooni järel lisandub vahekihirakke 

(näit. 0/50/50). 

Postmenopausi ajal on ülekaalus parabasaalrakud 

(näit. tüüpiline postmenopausaalne 

atroofia 100/0/0). 

Analüüsi vigade põhjusi 

– Põhiprobleem on puudulikud lähteandmed. 

– Uuritavaid rakke peab olema piisavalt. Kui portio 

või tserviksi äiges on endotserviksi rakke, on 

preparaat tõenäoliselt võetud õigesti. 

– Hooletult võetud ja eelkõige liiga napid preparaadid 

on suurimad vigade põhjustajad. 

– Põletik ja rohke veri, aga ka tsütolüüs ja vahetult 

eelnenud lokaalne ravi takistavad hormonaalse 

tasakaalu hindamist. 

Bethesda klassifikatsioon 

– Bethesda klassifikatsioon on uus rahvusvaheliselt 

heakskiidetud klassifikatsioon. Bethesda 

klassifikatsiooni juurde kuulub alati konsultatsioon, 

mis eeldab häid andmeid, aga ka tsütoloogi 

erilist hoolsust ja vastutust. 

Vastus 

1. Preparaadi kirjeldatavus 

– Hea 

– Rahuldav 

651 

25.01 

– Pole tõlgendatav 

2. Üldine klassifikatsioon 

– Normaalsed rakud 

– Healoomuline rakumuutus, vt. kirjeldavad 

diagnoosid 

– Epiteelrakkude atüüpia, vt. kirjeldavad diagnoosid 

3. Kirjeldavad diagnoosid 

– Healoomulised rakumuutused 

Infektsioon (trihhomoonas, seened, segafloora, 

Actinomyces, herpes simplex, muu) 

Reaktiivsed rakumuutused (iseloomulikud 

põletikule, koeregeneratsioonile, põletikulisele 

atroofiale, kiiritusravi või spiraali 

põhjustatud muutustele, muu) 

– Epiteelirakkude atüüpia 

Lameepiteel 

Lameepiteeli seisukohalt määratlemata 

atüüpia, vt. kirjeldus 

Kerge astme lameepiteeli muutus (low grade 

squamocus intraepithelial lesion = low 

grade SIL): HPV e. dysplasia levis (CIN1; 

CIN = cervical intraepithelial neoplasia, 

emakakaela (tservikaalne) intraepiteliaalne 

neoplaasia) 

Raske astme lameepiteeli muutus (high 

grade SIL): keskmise raskusega e. dysplasia 

moderata ja raske düsplaasia e. dysplasia 

gravis (CIN2, CIN3), carcinoma in situ 

Lameepiteelivähk 

– Silinderepiteel 

Healoomulised endomeetriumirakud on 

näha postmenopausis oleval naisel 

Silinderepiteeli seisukohalt määratlemata 

atüüpia, vt. kirjeldus 

Emakakaela adenokartsinoom 

Emakakeha adenokartsinoom 

Väljaspool emakast asuv adenokartsinoom 

– Muu pahaloomuline leid (näit. sarkoom) 

– Hormonaalne toime (tuperakkudest) 

Vastab eale ja anamneesile. 

Ei vasta eale ega anamneesile ... (põhjus) 

Ei ole interpreteeritav ... (põhjus). 

4. Otsus 

Tegevusjuhend 

– Kui preparaat ei ole hästi interpreteeritav, tuleks 

võtta uus preparaat. 

– Põletikulisi muutusi ravida vastavalt tekitajale. 

– Reaktiivsete muutuste korral tuleks võtta kontrollpreparaat 

2–4 kuu möödudes. 

– Epiteelirakkude atüüpia korral 

Lameepiteeli tähtsuselt määratlemata atüüpia: 

kontrollida 6 kuu möödudes, uus kolposkoopia 

Kerge astme lameepiteeli muutus: kolposkoopia 

Väljendunud lameepiteeli muutus: teha kiiresti 

(alla ühe kuu) kolposkoopia 

Silinderepiteeli tähtsuselt määratlemata atüüpia: 

kergetel kontrollida, väljendunud juhtudel


kolposkoopia ja endotserviksi biopsia (endomeetriumi 

biopsia) 

Endomeetriumirakud postmenopausis: endomeetriumi 

biopsia (ja ultraheliuuring) 

Kartsinoomid vastavalt juhtumile. 

Endomeetriumi rakupreparaat 

(IU-preparaat, Pipelle ® , Pistolet ® , 

Vabra ® , Endobrush ® ) 

– Endomeetriumi preparaadi abil saab määrata endomeetriumi 

seisundi näiteks tsüklihäirete korral. 

– Uuring on suhteliselt hõlbus, võimalik teha 

ambulatoorselt, eriti kui see ühendada transvaginaalse 

ultraheliuuringuga. 

Põhjused 

– Postmenopausaalne verejooks, kui anamnees on 

ebakindel (“veidi pruun”, “paar tilka”). Kui patsiendil 

on olnud verejooks, on soovitav teha abrasioon. 

– Kerge, ühekordne tsüklihäire alla 40-aastasel naisel 

– Tsüklihäire minipille või kontratseptiivseid kapsleid 

kasutavatel naistel 

– Endomeetriumipreparaat aitab hinnata pikaajalise 

hormoonravi mõju. 

Tehnika 

– Aspiratsiooni võib teha näiteks Isaacsi kanüüliga 

või Unimed-kanüüliga ega nõua anesteesiat. 

1. Esmalt günekoloogiline staatus emaka asendi 

määramiseks. 

2. Vajadusel tupe ja portio kerge loputus (kloorheksidiiniga). 

3. Kuultangid portio ülahuulele ja kerge tõmme, et 

muuta emakakaela ja -keha vahelist nurka: nii on 

sondi kergem sisse viia. 

4. Sond viiakse emakaõõnde ja mõõdetakse selle 

pikkus. 

5. IU-kanüül (20 ml süstlaga ühendatult) viiakse 

emakaõõnde ja samaaegselt aspireerides liigutatakse 

kanüüli piki emakaseina. Kolvi tõmbeasend 

säilitatakse ja süstal eemaldatakse ettevaatlikult 

kanüülist (et tservikaalrakke ei tuleks 

endomeetriumi preparaati liialt palju). 

6. Tavaliselt saadakse koepreparaat, mis loputatakse 

formaliinpurki PAD-i jaoks. 

Kui materjali on vähe, või soovib seda patoloog, 

pannakse preparaat etanoolipurki tsütoloogiliseks 

uuringuks. 

25.12 GÜNEKOLOOGILINE 

ALAKÕHUVALU 

Toimetus 

Põhimõtteid 

– Alakõhuvalu on sagedamini tingitud sooletraktist 

(8.33) kui günekoloogilistest põhjustest. 

652 

– Günekoloogilistele põhjustele viitavad valu tsüklilisus, 

tsüklihäired ja halvalõhnaline voolus. 

Staatus 

– Ärge unustage kõhu palpatsiooni. 

– Günekoloogilises staatuses pange eriti tähele 

eritist emakakaelast 

emaka valulikkust liigutamisel 

resistentsust emaka kõrval. 

Laboratoorsed analüüsid 

– Rasedustest, CRV, leukotsütoos 

Täiendavad uuringud 

– Ultraheliuuring (vt. 25.65, 26.21) 

Fertiilses eas naine 

Põletikud 

– PID (25.51) 

– Akuutne endometriit 

Seostub enamasti sünnituse, abordi, spiraali 

paigaldamise või muu instrumentaalse vahelesegamisega. 

Põhjuseks tavaliselt tupe normaalsesse mikrofloorasse 

kuuluvad mikroorganismid, aeroobsed 

või anaeroobsed kokid. 

Halvalõhnaline voolus võib viidata anaeroobsele 

põletikule. 

Sümptomid: 

- äge haigestumine paar päeva pärast protseduuri 

või sünnitust. 

- külmavärinad 

- alakõhuvalu 

- väsimus 

- palavik 39–40° C 

- vahel üldseisundi halvenemine 

- vahel lihas- ja peavalu 

Leid: 

- palpatsioonil suurenenud emaka piirkonnas 

valu, ülakõht valutu ja pehme 

- vaginaalsel uuringul emakas tundlik, pinges 

ja liikuv 

- adneksid ei ole suurenenud 

- rektaaltemperatuur sageli 38–40° C 

Diagnoos: 

- anamneesis mõni päev varem toimunud 

protseduur või sünnitus, kliiniline pilt tüüpiline. 

Ravi: 

- alati antibiootiline ravi (tsefalosporiinid ja 

metronidasool), soovitatavalt haiglas (vt. 

25.51) 

– Erinevalt gonorröast on klamüdioos sageli väheste 

sümptomitega ja põhjustab harva alakõhuvalu. 

Emakaväline rasedus 

– Vt. 26.12.

– Valude esinemus ja verise vooluse hulk on vahelduv. 

– Anamneesis võib olla atsükliline veritsus või 

tsüklihäire, mitte alati amenorröa. 

– Alati tuleb kahtlustada emakavälist rasedust, kui 

rasedustest on positiivne ja emaka sees ei ole 

rasedust. 

Ovulatsioonisündroom 

– Äge, sageli ühepoolne valu tsükli keskel 

Munasarja või selle tsüsti ruptuur või 

keerdumine 

– Vt. 25.34. 

– Anamneesis sageli, et patsient pöördub kogu 

kehaga näit. golfimängu, kõhutantsu puhul või 

on põrandat pestes põlviliasendis. 

– Kollaskeha ruptuur 

Sümptomid on väga sarnased emakavälise 

raseduse puhustega. 

Leid: veri kõhuõõnes 

Ravi operatiivne, kui patsiendi kaebused on 

tugevad. 

– Endometrioidtsüsti ruptuur 

Sümptom: äge ja äkiline peritoneaalärritus 

Raviks praktiliselt alati viivitamatu operatsioon 

– Dermoidtsüsti ruptuur 

Harva esinev 

Valulik, sest kõhuõõnde jõudnud tsüsti sisu on 

väga ärritava toimega. 

– Munasarja ja -juha keerdumine 

Tavaliseks põhjuseks tsüst 

Leid günekoloogilisel läbivaatusel: valulik, 

võimalik, et liikuv resistentsus 

Munasarjade hüperstimulatsiooni sündroom 

(MHS) 

– MHS-i puhul on munasarjade reaktsioon steriilsuse 

raviks kasutatavate hormoonide suhtes ülemäärane. 

– Kõik ovulatsiooni stimulatsiooniks kasutatavad 

hormoonid, nagu klomifeen, gonadotropiinid, 

GnRH ja selle analoogid, võivad põhjustada 

MHS-i. 

– Algus on tüüpiliselt 3–10 päeva peale induktsiooni. 

– Sümptomid: kõhuvalu, tenesmid ja iiveldus. 

– Risk on suurem alla 35-aastastel, väikse kehakaaluga 

naistel või kui induktsiooniks on kasutatud 

GnRH analoogi. 

– MHS-i kahtlusel on põhiline transvaginaalne ultraheliuuring 

ja diferentsiaaldiagnostikas CRV. 

Munasarjade suurus määratakse ultrahelis, kui 

see on võimalik. 

– Günekoloogiline läbivaatlus on vastunäidustatud 

(surve võib vigastada õrnu munasarju). 

– Kergeid juhte võib jälgida ambulatoorselt. 

– Keskmise raskusega või raske MHS esineb, kui 

patsiendil on 

653 


tugev iiveldus või kõhulahtisus või kaalu tõus 

vähimgi hingamisraskus 

leukotsütoos üle 10 või hematokrit üle 0,45 

munasarjade suurus ultraheliuuringul üle 10 

cm. 

– Patsiendid, kellel on vähemalt üks nendest 

sümptomitest, suunatakse kohe haiglasse. 

Varre otsas müoomi keerdumine ja nekroos 

– Sümptomiks on hootine valu, sarnane sünnitusega. 

– Tekkinud müoom täidab kogu tupe. 

Pahaloomulised kasvajad 


– võivad põhjustada ägeda kõhuvalu perforeerudes, 

lagunedes või andes verejooksu. Esineb harva. 

– Leiuks on sageli astsiit. 

Sünnitus 

– Sünnitus võib olla ägedate kõhuvalude põhjuseks, 

ilma et naine või tema vanemad oleksid rasedusest 

teadlikud või siis (tavaliselt kooliealine) 

naine teab, aga vanemad mitte. 

Tuperebend 

– Tavalisim põhjus on koitus. Patsient on tihti purjus. 

Noor patsient, kellel ei ole veel olnud 

menstruatsiooni 

Menstruaalvere äkiline sattumine kõhuõõnde 

– Menstruaalvere normaalne äravool on takistatud. 

– Sümptomid: 

ägedaloomuline kõhuvalu, tugev peritoneaalne 

ärritus 

valule eelnenud kergemad perioodilised alakõhuvalud, 

vahel perioodiline uriinipeetus. 

– Põhjused: 

Tavalisim põhjus on hüümeni atreesia. . 

Võimalikud on ka erinevad emakaanomaaliad 

(näit. kaheosaline emakas, millest üks tühjeneb 

tuppe ja teine korjab menstruaalvere endasse). 

– Ravi on operatiivne. 

Keerdunud või perforeerunud ovariaaltsüst 

– Äkiline valude algus. 

– Ravi on kirurgiline. 

Postmenopausis naine 


Mädane emakapõletik (püomeetra) 

– Põhjuseks on kaelakanali ahenemine, mille 

taustaks on sageli emakavähk. 

– Sümptomid 

Algavad järk-järgult. 

Ambulatoorsele vastuvõtule tullakse tavaliselt 

verise ja mädase vooluse, valu ja palaviku 

ilmnedes. 

– Ravi 

Vajalik eriarsti konsultatsioon.


Pahaloomuline emakakasvaja 

– Sümptomiteks on voolus ja valu. 

Munasarjakasvajad 

– Sümptomid: kõhuvalu, tsüklihäired, sisemine 

verejooks, urineerimishäired. 

Pikaajalised alakõhuvalud 

Endometrioos 


– Sümptomid 

Valud tugevnevad jalgratta- ja autosõidul, 

istumise hetkel, seoses põrutusega. 

Roojamine ja koitus on valulikud. 

Kui endometrioos on levinud põie ja soole 

pinnale, tajutakse lisanähte nende 

organite piirkonnas või tupes. 

Kasvajad 


Krooniline tservitsiit 

– Põhjustab ebamääraseid valusid ja valgevoolust. 

– Tuleb teha põletike ja suguhaiguste analüüsid. 

Veenilaiendid naaberorganites 

– Põhjustavad ebamääraseid valusid, mis tugevnevad 

päeva jooksul, eriti seistes. 

Premenstruaaltensioon 

– Vt. 25.26. 

– Tsükli teises faasis kõht puhitub ja muutub valusaks, 

enesetunne on halb, ärrituvus. 

25.20 MENSTRUATSIOONI 

PUUDUMINE e. 

AMENORRÖA JA 

OLIGOMENORRÖA 

Toimetus 

Põhimõtteid 

– Primaarse amenorröa korral tuleb alati selgeks 

teha etioloogia. 

– Sekundaarse amenorröa diagnoosimisel lülitatakse 

välja rasedus, selgitatakse välja võimalik 

kõhnumine, uuritakse, kas rindades on piima ja 

kas patsient kasutab hüperprolaktineemiat põhjustavaid 

ravimeid. Tehakse progesteroonkats. 

– Diagnoositakse PCO (polütsüstiliste munasarjade 

sündroom, Steini-Leventhali sündroom) 

(võib hiljem põhjustada viljatust). 

Üle kahe aasta kestnud oligomenorröa või oligomenorröa, 

millega liitub hirsutism (liigkarvasus) 

ja adipoossus, viitab PCO-le ja nõuab 

täiendavaid uuringuid. 

Määratlus 

– Amennorröa all mõistetakse menstruatsiooni 

puudumist. 

654 

– Tegemist on primaarse amenorröaga, kui naisel 

ei ole menstruatsiooni kunagi olnud, ja sekundaarse 

amenorröaga, kui varem esinenud menstruatsioon 

puudub vähemalt 6 kuud. 

– Oligomenorröa all mõistetakse menstruatsiooni 

puudumist üle 36 ööpäeva. 

Primaarne amenorröa 

– Eristatakse üldjoontes 2 rühma: 

tüdrukud ja naised, kel on infantiilne kehaehitus 

ja genitaalid 

tüdrukud ja naised, kel on normaalsed sekundaarsed 

sugutunnused ja normaalne kasv. 

– Esimeses rühmas alustatakse uuringuid 13–14aastastel, 

võimaluse korral varemgi. Teises rühmas 

ei ole uuringuid vaja alustada enne 16–17eluaastat. 

Amenorröa põhjuseks võivad olla nii 

pärilikud tegurid kui ka intensiivne sportimine. 

Diagnoos ja diferentsiaaldiagnoos 

– Umbes 60%-l juhtudest on põhjus munasarjades: 

kromosoomhäire 

Turneri sündroom 

polütsüstilised munasarjad 

androgeene produtseerivad munasarjakasvajad. 

– Peaaegu 20% primaarse amenorröa juhtudest 

põhjustab tupe puudumine. 

– Umbes 20% on teisi põhjusi: 

hüpotüreoos 

diabeet 

raske üldhaigestumine. 

– Diferentsiaaldiagnoosi puhul tuleb silmas pidada 

orgaanilisi takistusi: kui hüümen on sulgunud, 

koguneb menstruaalveri tuppe ja emakasse, 

moodustades hematomeetra. Tüüpiline on tsükliline 

alakõhuvalu. Tuleb meeles pidada ka muid 

harva esinevaid arenguanomaaliaid nagu tupe 

vahesein, emakakaela atreesia või emaka ja tupe 

puudumine. 

Ravi 

– sõltub haiguse põhjusest. Kirurgiat nõudvail juhtudel 

suunatakse patsient günekoloogi juurde. 

Muudel juhtudel vt. sekundaarne amenorröa. 

Sekundaarne amenorröa 

– Häired hüpotalamuse-hüpofüüsi-ovaariumi telje 

hormonaalfunktsioonides ilmnevad kõige sagedamini 

ebaregulaarse menstruatsioonina või 

amenorröana. Amenorröa väljaselgitamisel on 

abi tasemediagnostikast. 

1. Uteriinne tase (1%). Normaalse menstruatsiooni 

eelduseks on funktsioneeriv endomeetrium, 

mille puudumine või kahjustumine (Ashermani 

sündroom) võib põhjustada amenorröa. 

2. Ovariaalne tase (10%). Normaalne menstruatsioon 

nõuab östrogeenide ja progesterooni 

tsüklilist vaheldumist, mis tuleneb normaal-

sest folliikuli moodustumisest, ovulatsioonist 

ja kollaskeha moodustumisest. 

3. Hüpofüsaarne tase (2%). 

4. Hüpotalaamiline tase (80%). 

5. Muu kesknärvisüsteem ja korteks. 

Anamnees 

– Rasedus 

– Järsk kehakaalu langus (juba 5 või 10 kg kaalulangust, 

ilma et tegemist oleks anorexia nervosa’ga, 

võib põhjustada amenorröa) või tõus 

– Suurenenud füüsiline koormus 

– Psüühiline stress: kolimine, eksamid, muutused 

tööl 

– Soov rasestuda 

– Menopausi lähenedes perekonna anamnees (varajane 

menopaus on suguvõsas pärilik nähtus) 

– Ravimid (vt. 25.31). 

Staatuses on vaja eriti uurida, kas esineb 

– viiteid kilpnäärme- või neerupealiste haigustele 

(24.53) 

– peavalu või muutusi nägemisväljas (24.75) 

– piimaeritust ilma sünnituseta (25.31) 

– lisandunud aknet, karvakasvu suurenemist, naha 

rasvasust 

– östrogeeni vähenemisest või puudumisest tulenevaid 

klimakteerilisi vaevusi. 

Diagnostika 

– Määratakse S-prolaktiin ja S-TSH, üle 40aastastel 

ka S-FSH. 

Kui prolaktiinitase on suurenenud, võib kahtlustada 

hüpofüüsi tuumorit (suunata naistenõuandlasse). 

Madal FSH viitab hüpofüüsi-hüpotalamuse 

ala häirele, kõrge tase viitab menopausile. 

– Tehakse progestiinitest, andes näiteks iga päev 

nädala jooksul 15 mg düdrogesterooni (Terolut 

® ), 10 mg megestroolatsetaati (Megerol ® , 

Megestin ® ) või 10 mg medroksüprogesterooni 

(Gestapuran ® , Lutopolar ®, Provera ® ). 

Kui on tegemist kerge funktsionaalse häirega, 

siis tuleb menstruatsioon 3–7 päeva pärast. 

Ravi 

– Kui progesteroonitestiga tuleb menstruatsioon, 

on patsiendil olemas oma östrogeene. Osteoporoosi 

riski sel juhul pole. Tsükliline progestiinravi 

hoiab siiski ära pikaajalise östrogeenstimulatsiooniga 

seotud endomeetriumi vohamise 

(hüperplaasia). 

– Kui progesteroonitestiga ei õnnestu menstruatsiooni 

esile kutsuda, on tegemist hüpoöstrogenismiga 

sellisel astmel, et on põhjust alustada 

östrogeenasendusravi. 

– Kui prolaktiinitase on kõrge või kui patsient 

soovib rasestuda, tuleb ravi läbi viia eriarsti 

juures. 

– Kui tegemist on kergeastmelise hüpotalaamilise 

häirega (kehakaalu vähene langus, õppetöö al- 

655 

gus, eksam, kolimine), prolaktiinitase on normaalne 

ja menstruatsioon saavutatakse progestiiniga, 

võib ravi määrata üldarst. 

Antakse näiteks düdrogesterooni 10 mg/päevas 

tsükli 15.–24. päevani või 15 mg/päevas 

tsükli 18.–24. päevani või megestroolatsetaati 

või medroksüprogesterooni 10 mg/ööpäevas 

tsükliliselt 7–10 päeva 3–6 kuu jooksul. 

Kui menstruatsioon ei taastu spontaanselt 2–3 

kuu jooksul, võib teha uue ravikuuri või saata 

patsiendi eriarsti vastuvõtule. 

PCO oligomenorröa põhjusena 

– Prevalentsus on juba üle 20%. 

– Munasarjade androgeenide produktsioon on 

tõusnud (seerumi LH/FSH suhe ja androgeenide 

tase on tõusnud). 

– Diagnoos põhineb ultraheli uuringutel: vaatlusel 

nähakse tüüpilisi mikrotsüstilisi munasarju (ühesed 

diagnostilised kriteeriumid puuduvad). 

Ravi 

– Günekoloog annab juhised. 

– Tsükli säilitamine on põhjendatud, et leevendada 

endomeetriumi hüperplaasiat ja androgenismist 

põhjustatud sümptomeid. 

– Kasutatakse rasedusvastaseid vahendeid. 

– Määratakse antiandrogeeni sisaldavaid preparaate 

(Diane Nova ® ). 

– Fertiilsust ravitakse klomifeeniga. 

Praktikas esinevad probleemid 

Hüpoöstrogenism: osteoporoosi areng 

– Riskirühmad: kõhnuda soovijad, anorektikud 

– Pole täpselt teada, millise östrogeenide taseme 

juures algab luu hõrenemine ja kui pika ajaga 

osteoporoos välja kujuneb. 

Kui progestiinidega õnnestub menstruatsioon 

esile kutsuda, siis tõenäoliselt on osteoporoosi 

vältimiseks östrogeene piisavalt. 

Umbes aasta võib patsient olla ilma menstruatsioonita, 

seejärel teha östrogeenravi. 

Anorektikud 

– Esmatähtis on psüühika ravi, kaalu normaliseerimine. 

– Anorektikud tavaliselt ei talu ravi ega menstruatsiooni 

enne, kui psüühika on korras. 

– Kui patsient on hormoonraviga nõus, võib sellega 

alustada. 

25.23 MENSTRUATSIOONI- 

HÄIRED 

Toimetus 


Põhimõtteid 

– Täpne menstruaalanamnees on sageli olulisem 

kui günekoloogiline läbivaatus.


M = menarhe e. menstruatsiooni algus 

P = periood 

D = duratio e. sümptomite tugevnemine 

– Tuleb eristada orgaanilisi ja hormonaalseid verejookse: 

kui diagnoosi ei õnnestu muidu täpsustada, 

tuleb teha abrasioon. 

– Ebaregulaarne menstruatsioon noorel naisel on 

tavaline healoomuline häire. Patsienti jälgitakse 

üldarsti juures. 

Normaalne tsükkel 

– Regulaarselt korduv, 14 päeva pärast ovulatsiooni 

algav ja 3–8 päeva kestev emakaverejooks. 

– Tsükli pikkus võib olla 21–35 päeva, tavaliselt 

26–30 päeva vahel. Menstruatsiooni esimest 

päeva loetakse tsükli 0-päevaks. 

Normaalne menstruatsioon 

– Kogu verehulk menstruatsiooni ajal on 25–40 

ml. Küsida, mitu sidet või tampooni päevas kulub 

(normaalselt 1–4). 

Menorraagia ehk hüpermenorröa 

– Regulaarne menstruatsioon, kuid verehulk normaalsest 

suurem. 

Tavalised põhjused 

– Müoomid 35–50-aastastel 

– Spiraali kasutamine 

– Primaarne, idiopaatiline menorraagia (orgaanilist 

viga ei ole) 2–10%-l naistest 

– Adenomüoos 

Anamnees 

– Varasemaga võrreldes on sidemete hulk kahekordistunud 

(üle 6 päevas). 

– Sidet tuleb öö jooksul vahetada. 

– Väsimus ja peapööritus menstruatsiooni ajal. 

Uuringud 

– Anamnees ja günekoloogiline läbivaatus 

– Hgb tase 

– Abrasioon annab harva lisainformatsiooni, tuleks 

võtta endomeetriumipreparaat. 

– Kui esineb põletikusümptomeid, teha põletikuproovid. 

– Transvaginaalsel ultraheliuuringul on võimalik 

diagnoosida submukoosset müoomi ja endomeetriumi 

polüüpe. 

Ravi 

– Sobib põletikuvaluravim (Atsetüülsalitsüülhape 

ei sobi!): mefenaamhape, naprokseen, tolfenaamhape 

ja ibuprofeen (kasutamist on palju 

uuritud). Ravi vähendab verejooksu umbes 30% 

võrra. 

– Traneksaamhape Caprilon ® , Cyklocapron ® , 2–3 

tabletti 3 korda päevas 2 päeva jooksul. Kui 

verevool on kõige suurem, vähendab verejooksu 

50% võrra. Põletikuravimi ja traneksaamhappe 

kombinatsiooni ei ole uuritud. 

656 

– Kombineeritud hormonaalne kontratseptiiv. 

– Spiraal tuleks eemaldada. Hoiatada patsienti 

rasestumise eest! 

– Hormoonspiraal (Levonova ® ). 

– Emaka limaskesta või submukoosse sõlme eemaldamine 

hüsteroskoopial. 

– Emaka eemaldamine või endomeetriumi abrasioon. 

Andke patsiendile mõtlemisaega. Rääkige 

operatsioonist. 

Metrorraagia (normaalsest pikem 

menstruatsioon) 

– “Tilkumine”: metrorraagia, kus verd tuleb väga 

vähe ja pole isegi tingimata vaja hügieenilist 

sidet. 

Põhjused 

– Spiraali kasutamine. 

– Hormonaalsed põhjused (vt. allpool). 

– Orgaanilised põhjused: 

rasedusaegsed probleemid 

põletikud: endometriit ja salpingooforiit 

polüpoos või haavandiline submukoosne 

müoom 

emakakaela- ja emakavähk 

emakakaela ja emaka polüübid 

ovariaaltuumorid 

– Muud põhjused 

hüpotüreoos, diabeet, Cushingi tõbi või adipoossus 

maksatsirroos ja südamepuudulikkus, kardiovaskulaarsed 

haigused 

ravi antikoagulantidega 

Diagnostika ja uuringud 

– Anamnees ja kliinilised uuringud 

– Hemoglobiini tase, B-Trom 

– PAP-analüüs 

– Põletikud (klamüüdia) 

– Noorte tütarlaste puhul tuleb diferentsiaaldiagnostiliselt 

silmas pidada hüübimishäireid ja premenopausaalsetel 

naistel maligniteedi võimalust. 

– Vaginaalne sonograafia on eriti sobiv submukoossete 

müoomide, endomeetriumi polüüpide, 

endomeetriumivähi ja hüperplaasia diagnoosimiseks. 

– Premenstruumis võib teha abrasiooni. Histoloogiline 

uuring annab sel juhul vastuse ka hormonaalse 

etioloogia kohta. 

– Hormonaalse ravi vähene efektiivsus annab alust 

kahtlustada orgaanilist põhjust. 

Ovulatoorsed tsüklihäired 

– Noortel, veidi ülekaalulistel tütarlastel esineb sage 

(< 22 päeva), kuid regulaarne menstruatsioon, 

millega ei liitu mingeid hormonaalseid 

häireid ning mis ei vaja ravi. 

– “Irregular shedding” ja “irregular ripening” 

seostuvad kollaskeha talitlushäiretega.

Anovulatoorsed verejooksud 

– Tavaliselt on neid noortel tütarlastel (metropathia 

juvenilis) või premenopausis olevail naistel 

(hyperplasia cystica glanduralis). 

– Tavalisim avaldumisvorm on vähehaaval vererohkemaks 

muutuv ja pikenev menses, vahel 

algab menses hilinemisega. 

Düsfunktsionaalse verejooksu 

peatamine 

– Östrogeen peatab hüpoöstrogeense verejooksu, 

kuid see üksi on harva piisav. 

– Sobivaimad progestiinid on noretisteroon (5 mg 

x 3), noretisteroonatsetaat (10 mg x 2) ja lünesterool 

(10 mg x 2). 

– Östrogeeni (näit. 1 mg estradioolvaleraati) ja 

progestiini antakse samaaegselt 7–10 päeva). 

Lõpetab enamasti hormonaalse verejooksu, kuid 

orgaanilistest põhjustest johtuvat mitte. Kohe 

ravikuuri järel tekib verejooks. Ei tohi unustada, 

et patsienti peab sellest informeerima. 

– Ravi jätkatakse tsükliliselt progestiiniga menstruaaltsükli 

15.–25. päevani. Selleks sobivad ka 

väiksemad annused ja nõrgemad progestiinid. 

Ravi kestus 

– Noortel naistel kaovad häired, kui tsükkel muutub 

ovulatoorseks. Premenopausis on ovulatsiooni 

taastamine ebatõenäolisem ja seetõttu 

tuleb ravi jätkata menopausi saabumiseni, katsudes 

leida väikseima toimiva annuse progestiini, 

mis ei põhjustaks metaboolseid ega subjektiivseid 

kõrvalnähte. 

Abrasiooni näidustused tsüklihäirete 

korral 

– Vt. ka 25.1. 

– Tuleb kaaluda, kas paratservikaalanesteesias või 

narkoosis tehtavat abrasiooni võiks asendada 

endomeetriumi biopsiaga (25.1), mida täiendatakse 

transtservikaalse ultraheliuuringuga. 

– Abrasiooni ei ole tõenäoliselt vaja teha, kui 

naine on alla 40 aasta (sellesama diagnostilise 

tulemuse annab vaakumbiopsia) 

naisel on ainult menorraagia (abrasioonist pole 

üldjuhul diagnoosimisel abi) 

nn. ovulatoorse verejooksu võib sageli ära tunda 

anamneesist: patsiendil on tunne, et verejooks 

kordub regulaarselt ovulatsiooni ajal; ovulatsiooni 

vereeritust võib esineda igas vanuses, 

kuid tüüpiliselt algavad need pärast 30. eluaastat 

tegemist võib olla ühekordse postmenopausaalse 

verejooksuga, mis tekib vähem kui aasta 

pärast viimast menstruatsiooni (on tingitud 

östrogeeni vähesusest) 

endomeetriumi ultraheliuuring näitab õhukest 

endomeetriumi. 

657 

– Abrasiooni on põhjust teha, kui 

postmenopausaalne verejooks esineb hiljem 

kui üks aasta pärast viimast menstruatsiooni; 

postmenopausaalse verejooksu põhjus tuleb 

alati välja selgitada, kuna 10% neist on põhjustatud 

vähist 

verejookse esineb menstruatsioonide vahel 

tegemist on pikenenud metrorraagiliste verejooksudega. 

– Kui naisel on kontaktverejooksud, näiteks pärast 

suguühet, koormuse või tõstmise ajal, tuleks 

kahtlustada emakakaela kartsinoomi. Kui tsütoloogia 

või kolposkoopia annavad põhjust kahtlustada 

vähki, tuleb teha abrasioon. 

25.25 MENSTRUATSIOONIVALUD 

Toimetus 


Epidemioloogia 

– Regulaarseid menstruatsioonivalusid on umbes 

13%-l , aeg-ajalt esineb valusid rohkem kui ühel 

kolmandikul fertiilses eas naistest. 

Primaarne düsmenorröa 

– Menstruatsioonid on valulikud peaaegu algusest 

peale. 

Etioloogia 

– Vahetult enne menstruatsiooni algust toimuv 

progesterooni taseme langus ja seerumi östrogeenipeegli 

tõus muudavad ilmselt emaka tundlikuks 

menstruatsiooni ajal erituva prostaglandiini 

suhtes ning põhjustavad emakas ebaregulaarseid 

valulikke kokkutõmbeid. 

– Düsmenorrröa on mingil määral päritav. 

Sümptomid 

– Menstruatsiooni ajal koolikutaolised alakõhuvalud, 

tuhud, autonoomse närvisüsteemi mõjul 

esineb iiveldust, oksendust, peapööritust, peavalu 

ja seljavalu. 

– Kestab tavaliselt 12–24 tundi, vahel 48 tundi. 

Diagnoos 

– Selge tavaliselt anamneesi põhjal. 

– Vahel ei osata menstruatsioonieelses eas patsiendi 

tsüklilise alakõhuvalu korral kohe ära 

tunda, et menses on tegelikult juba alanud. 

– Harva esinev põhjus: hematokolpos (vt. 25.12). 

Uuringud 

– Günekoloogiline staatus on normaalne. 

– Laboratoorseid uuringuid ei pea tegema. 

Ravi 

– Kergetel juhtudel piisab, kui selgitada patsiendile 

häire ohutust ja seda, et nähtus ei põhjusta 

steriilsust. 

– Valulikuma düsmenorröa puhul soovitatakse 

prostaglandiinisünteesi takistavaid ravimeid. Ra-


vi tuleb alustada kohe, esimeste vaevuste ilmnedes. 

Ravi jätkub sama kaua kui valud, 1–2 päeva. 

– Juhul, kui prostaglandiiniinhibiitorid ei aita või 

nende kasutamisega kaasnevad kõrvalnähud, 

võib tarvitada kombineeritud kontratseptiive, 

eriti siis, kui samal ajal on vajadus kaitsta end 

soovimatu raseduse eest. Need medikamendid 

takistavad ovulatsiooni ja ühtlasi ka düsmenorröa 

tekkimist. Minipillidest pole abi ja 

emakasisene kontratseptiiv (v.a. hormoonspiraal) 

halvendab olukorda. 

Sekundaarne düsmenorröa 

– Varem valutu menstruatsioon muutub valulikuks. 

Etioloogia 

– Endometrioos, adenomüoos 

– Emakasisene kontratseptiiv 

– Submukoosne müoom 

– Korduvad günekoloogilised põletikud 

Sümptomid 

– Nagu primaarse düsmenorröaga, kuid võivad 

alata juba enne menstruatsiooni ja kesta kogu 

menstruatsiooniaja. 

Diagnoos 

– Põhineb anamneesil ja günekoloogilisel läbivaatusel. 

– Vajadusel uuritakse 

põletikuparameetreid 

klamüüdiat 

PAP-i. 

– Edasised uuringud 

transvaginaalne või abdominaalne ultraheliuuring 

abrasioon. 

Ravi 

– Patogeneetiline ravi. 

– Kui düsmenorröa on põhjustatud spiraalist, tuleb 

see väljutada. Põhjuseks võib olla spiraali vale 

asend. Uue spiraali võib paigaldada kohe, kui ei 

esine põletikku. Vastasel juhul ravitakse enne 

põletik ära ja seejärel pannakse uus spiraal. 

– Prostaglandiini inhibiitoritest võib olla mingil 

määral abi spiraalist johtuvate vaevuste puhul, 

endometrioosi puhul harvemini. 

25.26 PREMENSTRUAAL- 

SÜNDROOM (PMS) 

Toimetus 

Määratlus 

– Premenstruaalsündroom (syndroma praemenstruale, 

PMS) kujutab endast erisuguste füüsiliste 

ja psüühiliste vaevustena avalduvat sümptomite 

kompleksi, mis ilmneb fertiilses eas naistel 

658 

menstruaaltsükli II faasis, tavaliselt 3–10 päeva 

enne menstruatsiooni. 

Esinemissagedus 

– Sümptomeid esineb mingil eluperioodil peaaegu 

kõikidel naistel. PMS-i võib olla juba alla 20aastastel, 

kõige tüüpilisem on see 30–45-aastastel 

– 1/5–1/3 naisi hindavad neid vaevusi igapäevast 

elu häirivaiks. 

Etioloogia 

– Põhjust või põhjusi kindlalt ei teata. Sümptomeid 

on püütud seletada hormonaalsete muutustega, 

peamiselt östrogeenide ülekaaluga progesterooni 

suhtes. Oma osa võib olla ka prolaktiini 

produktsiooni suurenemisel. 

Sümptomid 

– Suuremal osal naistest halb enesetunne ja närvilisus 

enne mensest 

– Lisandunud nutu- ja riiuvalmidus 

– Masendus ja unetus 

– Migreenitaoline peavalu ja iiveldus 

– Rindade turse ja tundlikkus 

– Jalgade ja ülakõhu tursed 

– Vedelikupeetusest võivad tursuda ka sõrmed, 

igemed, silmalaud. Kaal võib tõusta isegi kuni 

kaks kilo ja tekkida võib oliguuria. Seisund laheneb 

vähemalt paari päeva jooksul pärast mensese 

algust, võib esineda polüuuriat. 

Diagnoos 

– Kõige olulisem on sümptomite anamnestiline 

seos menstruaaltsükliga. 

– Laboratoorsetest testidest pole abi. 

– Günekoloogiline staatus on normaalne. 

– Rindade palpatoorne leid on normaalne (tuleb 

alati uurida). 

Diferentsiaaldiagnoos 

– Depressioon 

– Mastopaatia ja muud tursed ning valud rindades 

– Turseid põhjustavad üldhaigused 

Ravi 

– Ravi tähtsaim osa on patsiendi ärakuulamine, tema 

seisundi uurimine ja asja selgitamine patsiendile. 

Tegemist ei ole haiguse, vaid normaalse nähtusega. 

See teadmine aitab sageli, eriti kui PMS ei 

esine alati ühesugusena. Patsiendilt küsitakse, kas 

vaevused on nii suured, et ta soovib ravi. 

– Ühegi ravimi mõju pole kontrollitult tõestatud. 

Empiiriliselt on leitud, et paljudest ravimitest on 

kasu. On põhjust proovida erinevaid ravimeetodeid. 

Kui ravim ei aita, siis selle kasutamine 

katkestatakse.

– Esmajärjekorras kasutatakse pikemaajalise ravina 

progestiine tsükli 15.–24. päevani. Kui 

PMS-i periood on lühike, võib rakendada ka 

lühemaajalist ja hiljem algavat ravi. Progestiini 

antakse korrapäraselt 3–6 tsükli jooksul ja 

sümptomeid jälgitakse vähemalt niisama kaua 

selle järel (siis ravimeid ei anta). Ravimitest 

võib kasutada medroksüprogesterooni, megestrooli 

või düdrogesterooni. 

– Abi võib olla ka kombineeritud kontratseptiividest, 

eriti juhul, kui samaaegselt on vaja rasestumisest 

hoiduda. 

– Seerumi prolaktiinisisaldust vähendavat bromokrüptiini 

võib kasutada günekoloogi või neuroloogi 

poolt alustatud ravi korral. Sageli võib 

esineda ravimise kõrvalnähte. 

– Antidepressante või rahusteid on põhjust kasutada 

vaid juhul, kui PMS-vaevused seonduvad 

depressiooni või selge hingelise surutusega (vt. 

35.32). 

– Raskeid, objektiivselt selge kaalutõusuna avalduvaid 

turseid võib ravida lühiajaliselt väikeste 

diureetikumiannustega, näit. hüdrokloortiasiidiga 

25 mg x 1. Diureetikume võib anda kord 

päevas menstruatsioonile eelneval nädalal või 

ainult vajadusel. 

– B 6-vitamiini on katsetatud suurtes annustes 

(100–300 mg/päevas). 

25.29 MENSTRUATSIOONI 

NIHUTAMINE 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Menstruatsiooni nihutamine õnnestub progestiinidega, 

mille antiöstrogeenne toime on hea. 

– Menstruatsiooni tasuks nihutada juba enne reisi 

või muud sellist ettevõtmist, mitte reisi ajal. 

Naised, kes ei kasuta e-pille 

– Progestiini toimet raseduse algperioodil pole 

välja selgitatud. Patsient ei tohi ravi alustamisel 

olla rase. Ravi ajal tuleb hoolitseda selle eest, et 

ei rasestutaks (emakasisene kontratseptiiv, kondoom, 

vahekorrast hoidumine). 

Ravimid 

– Noretisteroon (Primolut N ® 5 mg) XXX 

Kõige soovitavam ravim 

Üks tablett kolm korda päevas, mitte rohkem 

kui 14 päeva. Ravi alustatakse hiljemalt kolm 

päeva enne oletatavat menstruatsiooni. Menstruatsioon 

algab mõni päev pärast ravikuuri 

lõppu. 

– Lünesterool (Orgametril ® 5 mg)XXX 

Kui soovitakse pikemat (üle 14 päevast) amenorröad. 

659 

Üks tablett päevas menstruaaltsükli 5. päevast 

alates. Ravi jätkatakse kuni soovitud menstruatsiooni 

alguseni. Kui vähest veritsust, nn. 

“määrimist” esineb ravikuuri ajal, võib doosi 

tõsta 2–3 tabletini päevas 3–5 päeva jooksul. 

Ravimi manustamist tuleb alustada hiljemalt 

nädal enne oodatavat menstruatsiooni. 

E-pillide kasutajad 

Kombineeritud hormonaalkontratseptiivide 

kasutajad võivad võtta tablette ilma vaheajata 

ühtejärge 35 päeva, menstruatsioon lükkub 

edasi sama aja võrra. 

Menstruatsioon algab 2–4 päeva pärast viimase 

tableti võtmist. Pärast 7-päevast vaheaega 

jätkatakse tablettide võtmist nagu ennegi. 

Ravimid 

Levonorgestreel: Microgynon ® , Neo-Primovlar ® 

- Noretisteroon: Conlumin ® , Econ ® 

- Gestodeen: Femoden ® , Minulet ® 

- Desogestreel: Marvelon ® , Mercilon ® 

- Lünesterool: Restovar ® 

- Norgestimaat: Cilest ® 

- Tsüproteroonatsetaat: Diane Nova ® 

– Sekventsiaal-, kahe- või kolmefaasiliste pillide 

kasutajad võivad toimida samamoodi, kuid uut 

originaali tuleks menstruatsiooni vältimise huvides 

alustada lõpust, kus tablettide progestiinisisaldus 

on kõige suurem. 

Ravimid 

- Levonorgestreel: Trikvilar ® , Trinordiol ® . 

- Gestodeen: Trimenulet ® , Trifemoden ® 

- Tsüproteroonatsetaat: Femilar ® (müügil ainult 

Soomes) 

– Minipillides sisalduv progestiiniannus on liiga 

väike tagamaks usaldusväärset menstruatsiooni 

nihutamist. Minipillide kasutajatele võib anda 

noretisterooni nagu eespool kirjeldatud, lisaks 

tuleb jätkata minipillide kasutamist. 

Menstruatsiooni toomine ettepoole 

– Primolut N ® võtmist alustatakse tsükli 10. päevast 

doosiga 1 x 3 10 ööpäeva jooksul. 

– E-pillide kasutajad: lühendatakse esimese poole 

tablettide võtmist 5 ööpäeva võrra (visatakse 5 

tabletti minema), lõpuosa tabletid tarvitatakse 

ära nagu tavaliselt. 

25.30 RINDADE JA NENDES 

ESINEVATE TIHENDITE 

UURIMINE 

Toimetus 


Vaatlus 

– Patsient istub esmalt käed külgedel ja seejärel 

käed kukla taga.


Rinnad peavad liikuma sümmeetriliselt ja perifeersed 

osad olema käte liigutamisel normaalsed, 

rindade piirjoon peab käsi liigutades 

püsima korrapärasena. 

– Pannakse tähele, kas esineb 

märgatavat erinevust rindade suuruses 

naha sissetõmbeid (esmalt lõdvestusasendis, 

seejärel pingutab patsient rinnalihaseid, mille 

puhul fastsiale kinnitunud kasvaja põhjustab 

naha kerge retraktsiooni) 

tihendeid 

“sidrunikoore fenomeni” 

haavandeid 

rinnanibude löövet 

rinnanibude sissetõmbumist 

eritist rindadest. 

Palpatsioon 

– Rindade palpeerimise ajal patsient lamab, käed 

kukla taga, ja ka käed külgedel, piki keha. 

– Rindu uuritakse kvadraatide kaupa või kätt 

ringikujuliselt liigutades kogu rinna ulatuses. 

– Ainult sõrmeotstega sooritatav palpatsioon ei 

ole usaldusväärne. Rinda tuleks palpeerida 2.– 

5. sõrmega terves ulatuses ja peopesaga. Käe 

kergelt pöörlev liigutamine parandab tulemust. 

– Naha sissetõmbed tulevad tihti paremini esile 

siis, kui kahtlast ala sõrmede vahel üles tõsta. 

– Kaenlaaluste uurimisel toetatakse istuvat patsienti 

õlavarrest. Seejuures lihased lõdvestuvad 

ja käsivart on kerge juhtida. Kaenlaalust palpeeritakse 

vastu rindkeret, nii saab ülevaate ka 

kõrgel kaenlaaluses asetsevatest lümfisõlmedest. 

– Menstruatsioonieelses faasis võivad rinnad olla 

pinges ja hellad, seega pole sel perioodil sooritatud 

uuring usaldusväärne. Patsient tuleks 

kutsuda korduvuuringule pärast menstruatsiooni. 

– Suurte rindade palpatsioon ei ole usaldusväärne. 

Järeluuringud 

– Iga palpatsioonil leitud tihend või kahtlane vaatlusleid 

(retraktsioon, nahamuutused) tuleb täpsustada 

vähemalt mammograafiaga, kuid veelgi 

parem – ka peennõelbiopsiaga või kogu tihendi 

eemaldamisega. 

Kui enne menstruatsiooni on leitud ebamääraste 

piiridega resistentsus või valutundlikkus, 

võib rindu kontrollida pärast menstruatsiooni 

läbiviidud korduvuuringul. Patsient suunata 

täiendavale uuringule alles siis, kui leid on 

endiselt normist kõrvalekalduv. 

– Eritis rinnast (vt. 25.31). 

– Mammograafia sõeluuring (vt. 16.15). 

660 

25.31 ERITIS RINNAST 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Ühepoolse eritise korral tuleb alati sooritada 

küllaldaselt uuringuid (röntgenoloogilised ja 

raku-uuringud), et saaks välja lülitada lokaalse 

kasvaja võimaluse. 

– Endokrinoloogilised põhiuuringud (prolaktiin ja 

TSH) täiskasvanud naise galaktorröa puhul, 

täpsemad lisauuringud alati lastel ja meestel. 

Etioloogia 

– Ühepoolne seroosne või verine eritis on põhjustatud 

duktektaasiast, tsüstilisest mastiidist, intraduktaalsest 

papilloomist või kartsinoomist. 

Vähk esineb umbes 1%-l juhtudest. 

– Galaktorröad võivad põhjustada paljud ravimid: 

fenotiatsiinid 

kolmefaasilised antidepressandid 

tamoksifeen 

rasestumisvastased tabletid 

medroksüprogesteroon 

metoklopramiid 

verapamiil 

antihistamiinid 

isoniasiid. 

– Galaktorröa endokrinoloogilisi põhjusi: 

prolaktiini eritav adenoom (tavalisim põhjus) 

muud hüpofüüsikasvajad 

kilpnäärme funktsionaalsed häired (eriti hüpotüreoos) 

hormoone eritavad kasvajad teistes organites 

(väga harva) 

– Piimavoolust võib põhjustada ka rinna mehaaniline 

või muu pikaajaline ärritus galaktorröad 

(puudutused, masseerimine, herpes zoster). 

Anamnees 

– Ühe- või mõlemapoolne eritis 

– Kohalik valu või valutundlikkus rinnas (ka varasem) 

– Rasedus ja imetamine (oluline, kas piimaeritus 

kestab ka pärast rinnaga toitmise lõppemist) 

– Menstruatsiooni anamnees (amenorröa?) 

– Peavalu 

– Nägemishäired (kahelinägemine) 

– Haistmishäired. 

– Üldseisundi, söögiisu, kaalu, temperatuuritaluvuse 

ja seksuaalsuse muutused 

– Tarvitatavad ravimid 

– Korduv rinnanaha ärritamine. 

Patsiendi uurimine 

– Rindu palpeerides selgitatakse välja, kas eritist 

tuleb mõlemast rinnast. See on eriti tähtis siis, 

kui patsient väidab eritise olevat ühepoolne.

– Ühepoolse seroosse või verise eritise uuringute 

hulka kuuluvad 

rindade palpatsioon (tihendid; eritise koha 

täpsustamine, surudes mamilla ümbrust sõrmega: 

kui siis tuleb eritist ühest kohast, mõeldagu 

papilloomile) 

eritise tsütoloogiline preparaat rinnanibust 

otse alusklaasile: preparaat fikseeritakse samuti 

nagu PAP-i puhul 

mammograafia ja duktograafia. 

– Mõlemapoolse piimja eritise korral 

rindade palpatsioon 

neuroloogiline staatus, eriti nägemisväljad, 

silmapõhjad ja kesknärvisüsteem 

S-prolaktiin (ühekordne määramine ei ole 

usaldatav, kuna näiteks koitus, rindade palpatsioon 

ja stress suurendavad kergesti S-prolaktiini) 

– S-TSH 

– kolju röntgenipilt, kus paistaks sella turcica. 

Näidustused edasisteks uuringuteks 

– Ühepoolne eritis nõuab üldreeglina eriarsti 

uuringuid. 

– Vastsündinutel võib esimeste nädalate jooksul 

esineda piimaeritust, mis on ohutu ega nõua uuringuid. 

– Piimaeritus meestel, lastel ja murdeealistel nõuab 

alati eriarsti uuringuid. 

– Kui täiskasvanud naise mõlemapoolse galaktorröa 

puhul laboratoorse uuringu tulemused on 

normaalsed, menstruatsioon on regulaarne ja 

kõrvalekaldeid staatuses pole, võib patsienti jälgida 

ühe aasta vältel ambulatoorselt. Kui galaktorröa 

jätkub üle aasta, suunatakse patsient eriarsti 

juurde hüpofüüsi täiendavaks uurimiseks. 

Amenorröauuringud vt. 25.20. 

Ravi 

– Sünnitusjärgse piimaeritise võib lõpetada ühekordse 

1 mg kabergoliiniannusega (Dostinex ® ). 

Ravim võib põhjustada vererõhulangust 3–4 

päeva jooksul. Kabergoliinil on vähem kõrvaltoimeid 

kui broomkrüptiinil. 

– Teistel põhjustel esinevat piimaeritust ei ravita 

ilma eriarsti uuringuteta. 

– Psühhotroopsete ravimite kasutamisel tuleks 

proovida ravimi vahetamist. Piimaeritust pidurdav 

ravi ei ole põhjendatud. 

25.32 RINNAPÕLETIK e. MASTIIT 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Võimalikult kiire antibiootilise ravi alustamine 

imetaval emal tüsistuste ärahoidmiseks. 

661 

– Mitteimetaval emal esinev rinnapõletik nõuab 

alati lisauuringuid. 

Etioloogia 

– Mastiit on tavaliselt põhjustatud stafülokokkidest, 

kuid mitte kõik mastiidid pole bakteriaalsed. 

– Rinnanibude haavandid ja halvasti tühjenev rind 

soodustavad põletiku teket. 

Sümptomid 

– Kõrge palavik, sageli isegi 40° C 

– Punetav ja valulik rind 


Ravi 

– Ravi alustamine ei nõua üldjuhul laboratoorseid 

uuringuid, piisab kliinilisest pildist. 

– Palaviku korral tuleb antibiootilist ravi alustada 

kohe. 

– Patsiendi jälgimisest ja rinna tühjendamisest aitab 

siis, kui palavikku ei ole ja rinnas pole 

abstsessi. Tegemist on ilmselt piimapaisuga. 

Rinna soojendamine on heaks abiks. Emal palutakse 

pöörduda arsti poole kohe palaviku tekkides. 

Rinna tühjendamine: imetatakse esmalt haigest 

rinnast. Imetatakse nii, et rinna valus koht 

on kõrgemal (siis pääseb põletikuline eritis 

välja). 

Antibiootikumid 

– Valitakse välja stafülokokkidele toimiv antibiootikum, 

ravi kestab (7–) 10 päeva. 

– Esimese põlvkonna tsefalosporiinid: 

tsefaleksiin või tsefadroksiil 500 mg x 3 

kloksatsilliin 500 mg x 4 

– Erütromütsiin: 

erütromütsiin 400–500 mg x 4 

roksitromütsiin 150 mg x 2 

Muu ravi 

– Imetada tuleb põletikulisest rinnast või rind rinnapumbaga 

tühjendada. See vähendab valu ja 

hoiab ära abstsessi tekke. 

– Kui rinda tekib abstsess, tuleb see tühjendada 

(intsisioon, dreen). 

Kontroll 

– Kui vaevused kaovad, ei kutsuta imetavat ema 

kontrolli. 

– Mitteimetaval naisel ravitakse mastiiti samade 

meetoditega, kuid pärast ravi peab tegema 

mammograafia võimaliku kartsinoomi avastamiseks. 

– Ka imetava ema puhul tuleb silmas pidada kartsinoomi 

võimalust, kui on tegemist retsidiveeruva 

protsessiga, eriti kui pärast põletikku 

jääb rinda tihend.


25.33 RINNAVÄHK 

Toimetus 

– Soomes on rinnavähk naistel kõige sagedamini 

esinev vähiliik (iga kümnes haigestub). Haigestumisjuhtude 

tõus on tunduv pärast 45. eluaastat, 

kuid harvadel juhtudel esineb seda ka alla 30aastastel. 

– Ka meestel võib olla rinnavähki. 

Etioloogia 

– Rinnavähki haigestumise kindlat põhjust ei teata, 

kuid mingil määral seonduvad riskitegurid hormonaalse 

tasakaalutusega. 

Rinnavähki haigestumise riski lisavad tegurid 

– Kui naine pole sünnitanud 

– Varane menarhe 

– Hiline menopaus 

– Postmenopausaalne östrogeen- või östrogeenprogestiinravi 

– Proliferatiivne mastopaatia 

– Atüüpiline lobulaarne hüperplaasia ( risk on 

neljakordne) 

– Suguvõsas esinenud rinnavähk 

– Postmenopausaalne adipoossus 

– Kõrge haridustase 

– Rasestumisvastaste tablettide tähendust ei teata. 

Rinnavähi riski vähendavad tegurid 

– Munasarjade eemaldamine premenopausis 

– Sagedased täiskantud rasedused 

– Esimene sünnitus noores eas. 

Sümptomid 

– Rinnas on tuntav enamasti valutu tihend (~ 

80%-l patsientidest); tihend võib vahel olla hell. 

– Naha või nibu sissetõmme. 

– Lööbetaoline muutus mamilla alal (Pageti tõbi). 

– Eritis mamillast. 

– Esimeste sümptomitena võivad esineda ka 

ebamäärane valu, pisted või raskustunne rinnas. 

– Vahel tulevad patsiendid ravile alles kas kaenla 

alla tekkinud tihendite tõttu või kui metastaasid 

on juba kaugemal luustikus või kopsudes. 

Diagnostika 

– Kliinilised uuringud, kuhu kuuluvad vaatlus ja 

palpatsioon. Täpsemalt vt. 25.30. 

– Mammograafia ja võimaluse korral täiendavad 

röntgenoloogilised uuringud. 

– Ultraheliuuring täiendab enamasti mammograafiat. 

Võimalik eristada tsüstid kasvajatest. 

– Peennõelbiopsia. Tehakse kas mammograafia 

või sonograafilise uuringuga koos või nende 

järel. Õige diagnoos püstitatakse 80–90%-l juhtudest, 

valepositiivsete tulemuste tõenäosus on 

662 

0–1%. Diagnoosi ei tohi jätta ebakindlaks. Beniigseid 

tsütoloogiavastuseid ei saa usaldada, 

kui esineb selge väike tihend, sest preparaat võib 

olla võetud kolde kõrvalt. 

– Esmasel diagnoosimisel pole laboratoorsetest 

uuringutest abi. 

Histoloogia 

– Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb mõelda healoomulistele 

protsessidele nagu mastopaatia ja fibroadenoom. 

Lõplik diagnoos eeldab tihendi opereerimist 

ja histoloogilist uuringut. 

– Duktaalne kartsinoom, nii carcinoma in situvorm 

kui ka mitmetesse alatüüpidesse jagunev 

infiltreeruv vorm. Infiltreeriva duktaalse kartsinoomi 

sagedus on ~ 80% kõigist rinnanäärme 

kartsinoomidest. 

– Lobulaarne kartsinoom, samuti in situ ning infiltreeruv 

vorm. Infiltreeruv lobulaarne kartsinoom 

on esinemissageduselt teine, 10–15%. 

Esmasvähi ravi 

1. Kirurgiline tuumori operatsioon kogu rinna või 

selle osa eemaldamisena. Säästliku operatsiooni 

võib teha, kui tuumori läbimõõt ei ületa 2 cm ja 

aksillaarseid metastaase ei ole. Muudel juhtudel 

tehakse modifitseeritud radikaalne mastektoomia. 

Aksillaarsed lümfisõlmed tuleb kindlasti 

eemaldada. Pärast rinnaeemaldust võib teha rinna 

rekonstruktsiooni kas kohe või hiljem. 

2. Kiiritusravi võib olla esmaseks raviks kaugele 

arenenud protsessi korral. 

Operatsioonijärgsed probleemid 

– Seroomi (vedelikukogumi) ablatsioonijärgselt 

operatsiooniväljalt võib tühjendada ambulatoorselt 

steriilse nõelaga punkteerides. 

– Lümfivool kaenlaaluse piirkonda põhjustab 

turset, valu, pingetunnet, punetust, hellust ja 

palavikku. Haiguspilt on eksitavalt sarnane infektsiooniga. 

Punktsiooniga tehakse kindlaks, et 

vedelik ei ole mädane. Ei vaja antibiootilist ravi. 

– Hematoomi punkteerib või dreneerib kirurg. 

– Flebiit kaenlaalustes pindmistes veenides põhjustab 

valu õlavarres ja on näha naha all. Seisund 

paraneb iseenesest. 

– Kaenla-õlavarre valulikkus, tundlikkus johtub 

interkostobrahhiaalnärvi läbilõikamisest (jääv) 

või venitusest (mööduv) operatsioonil. 

Postoperatiivne ravi 

1. Kiiritusravi (5–6 päeva) tehakse säästliku operatsiooni 

järel alati. Muudel juhtudel määravad 

kiiritusravi vajaduse primaarkasvaja suurus, levi 

ja muud kasvaja omadused. 

2. Ravimid kaasnevad kaugele levinud vähkide puhul 

operatsiooniga või postoperatiivse kiiritus-

aviga. Ravimitest kasutatakse kas tsütostaatikume 

või hormoone. Valik tehakse patsiendi ea 

ja hormonaalse seisundi põhjal ning sõltuvalt 

kasvajarakkude retseptoorsest staatusest. 

Premenopausis, eriti kui retseptoorne tase on 

madal või negatiivne, on esikohal tsütostaatikumid. 

Ravi kestab tavaliselt 6 kuud. 

Hormoonraviks kasutatakse antiöstrogeene, 

tamoksifeeni ja toremifeeni. Eelkõige sobivad 

need postmenopausis olevaile patsientidele, 

kellel on retseptorpositiivne tuumor. Ravi 

kestab 2–3 aastat. 

Retsidiveeruva ja kaugele arenenud 

vähi ravi 

– Umbes 70%-il retsidiveerub protsess 3 aasta 

jooksul pärast operatsiooni. Retsidiiv võib tekkida 

ka tunduvalt hiljem, isegi 20 sümptomiteta 

aasta järel. Osa kartsinoome on eriti agressiivsed, 

kasvavad ja levivad kiiresti, osa aga areneb 

väga aeglaselt. 

– Umbes 1/3 esimestest retsidiividest tekib operatsioonialale, 

rindkere nahale, subkutaansetele 

aladele või regionaalsetesse lümfisõlmedesse. 

Kaugmetastaasid tekivad luustikku, kopsudesse 

ja pleurasse, teise rinda, maksa ja ajju. 

– Kiiritusravi võib kasutada siis, kui retsidiivid on 

üksikud ja lokaalsed. Kiiritusravi kasutatakse 

eriti valulike luukollete ravis. 

– Tsütostaatikume antakse tavaliselt kombineeritult 

(3–4 ainet) 3–4 nädala kaupa. Tsütostaatikumidega 

saab tuumorimassi vähendada või 

kaotada, kuid tuumor hakkab pikemagi remissiooni 

järel uuesti kasvama. Ravi on palliatiivne. 

– Hormoonravi kasutatakse juhtudel, kui tuumor 

on levinud (antiöstrogeene nii pre- kui ka postmenopausis 

olevaile patsientidele). Parimal juhul 

kestab raviefekt aastaid. Premenopausis olevail 

naistel võib eemaldada munasarjad. 

Taastus 

– Opereeritud patsiendiga peab alustama võimalikult 

ruttu pärast operatsiooni käe ja õlaliigese 

asjakohast füsioteraapiat. Patsient peab harjutusi 

tegema iga päev kogu elu jooksul. Nii takistatakse 

ja vähendatakse jäsemete turseid ja armistumist: 

võimlemisharjutused 

baroteraapia (ambulatoorselt) 

lümfimassaa• alternatiivse ravimeetodina baroteraapiale. 

– Ablatsiooni järel peaks rinnaproteesi kasutama 

ka kodus, et õlgade koormus oleks sümmeetriline. 

– Rinna rekonstruktsiooni võib teha, kui primaarsest 

ravist on möödunud üks aasta. Kui patsient 

on saanud täieliku kiiritusravi, siis soovitatavalt 

663 

pärast kahte aastat. Rinnaproteesid on tasuta ja 

neid võib vajadusel uuendada. 

– Ka rinnavähipatsientidele korraldatakse kohanemistreeningu 

kursusi. 

Jälgimine 

– Haigus retsidiveerub 10 aasta jooksul alla viiendiku 

patsientidest, kui ei ole kaenlaaluseid siirdeid 

lümfisõlmedesse. Kui metastaseerunud sõlmi 

on 1–3, on tõenäosus retsidiveerumiseks 

65%, ja kui sõlmi on üle nelja, 85%. 

– Jälgimisperiood on 10 aastat, kuid soovitatavalt 

kogu patsiendi eluaja. 

Esimese kahe aasta jooksul kontrollitakse 2–4 

kuu tagant, sõltuvalt kasvaja agressiivsusest. 

Järgmise 2–5 aasta jooksul kontrollitakse 6 

kuu tagant. 

Viie aasta järel kontrollitakse kord aastas. 

Uuringud 

– Kliiniline uuring: tähelepanu pööratakse armialale, 

kaenlaalustele ja supraklavikulaaraladele, 

teisele rinnale, maksale ja kopsudele. 

– Mammograafia 1–2 aasta tagant. 

– Kopsu röntgeniülesvõte, luu-uuringud ja maksa 

ultraheliuuring üksnes metastaase oletades. 

Rasedus ja hormoonravi 

rinnavähihaigel 

– Rinnavähihaige võib rasestuda, kui esmane ravi 

on õnnestunud, vähirakke ei ole tuvastatud ja 

ravist on möödas vähemalt kaks aastat. 

– Hormonaalsete kontratseptiivide kasutamiseks 

pole põhjust. 

– Üleminekuaastate probleemide lahendamiseks ei 

soovitata östrogeenravi. Vajadusel võib siiski 

kasutada lokaalset salvi. Kui rinnavähi lokaalsest 

ravist on möödunud 5 aastat ja vähk ei ole 

retsidiveerunud, võib kaaluda östrogeenravi võimalust. 

25.34 GÜNEKOLOOGILISED 

KASVAJAD 

Pentti K. Heinonen 


Põhimõtted 

– Diagnoositakse erinevaid suguelundite kasvajaid. 

– Vähi varajane diagnoosimine ja selle ravi parandab 

näit. munasarjavähi prognoosi tunduvalt. 

– Enamikku healoomulisi ja kõiki pahaloomulisi 

kasvajaid ravib eriarst. 

– Patsienti ei tule ravida mitte sümptomitele tuginedes, 

vaid alati tuleb teha ka eakate naiste günekoloogiline 

läbivaatus (vajadusel juhatatakse 

patsient kohta, kus saab läbivaatlust teha).


Emakakaela kasvajad 

Sümptomid ja diagnostika 

– Sümptoomideks on rohkenenud valgevoolus, 

verine voolus, veritsus pärast koitust. Alati ei 

esine spetsiifilisi sümptomeid, vaid muutus tuleb 

ilmsiks korralisel kontrollil. 

– Diagnoosimisel on tähtsaim Pap-analüüs (25.01). 

– Järgmisteks uuringuteks on kolposkoopia ja 

biopsia ning/või emakakaela abrasioon. 

Emakakaela healoomulised muutused 

– Nabothi tsüst on põletikuline näärmejuha epiteeli 

sulgumine. 

– Emakakaela polüübi sümptomiks on veritsus, 

mis esineb tihti postkoitaalselt. Polüübi suurus 

võib olla mõnest millimeetrist kuni paari sentimeetrini, 

varre otsas polüüp lähtub endotserviksist. 

Polüüp haaratakse tangidega ja eemaldatakse 

pöörates. Retsidiveerub kergesti. Korduvatel 

juhtudel on kasu emakakaela kanali abrasioonist. 

– Emakakaela HPV-viirusest johtuv kondüloom 

on kas eksofüütse kasvuga või nn. lame kondüloom, 

mis on diagnoositav Pap-analüüsi abil (vt. 

12.20). 

Kui Pap-analüüsi põhjal kahtlustatakse kondüloomi 

ja soovitatakse seda kontrollida näit. 

6 kuu möödudes, võib lokaalselt kasutada 

näit. Betadin ® / Nelex ® -it ja võtta kontrollanalüüs 

6 kuu pärast. 

Eksofüütselt kasvavaid polüüpe võib eemaldada 

operatiivselt. 

Kolposkoopiale eelnev rakumuutuste täpsem 

diagnoos põhineb histoloogilisel leiul. Algstaadiumid 

jaotatakse: kerge düsplaasia (CIN 

1), keskmise raskusega ja raske düsplaasia 

ning carcinoma in situ (CIN 3). Vt. 25.01. 

Kui emakakaelas diagnoositakse düsplastilisi 

muutusi, tuleb teha laservaporisatsioon või 

laser- või diatermokonisatsioon. Jälgitakse tavaliselt 

6-kuuliste vahedega naistenõuandlas 

1–2 aastat. Seejärel jätkatakse kontrolli üks 

kord aastas ambulatoorselt (Pap-analüüs). 

Emakakaelavähk 

– Aastas diagnoositakse 120–150 uut haigusjuhtu. 

Massuuringud (Pap-analüüs) ja prekantserooside 

efektiivne ravi vähendavad haigestumust. 

– Tuleb meeles pidada, et ka noortel naistel võib 

olla emakakaela vähki (< 30). 

Sümptomid ja diagnoos 

– Verine või halvalõhnaline voolus või postkoitaalne 

veritsus; põhiliselt on sümptomiteta. 

– Leitakse peamiselt Pap-analüüsi alusel. Levik ja 

invasiivsus määratakse biopsia, konisatsiooni, 

abrasiooni, radioloogiliste, magnetresonants- ja 

ultraheliuuringutega. 

– Enamikul juhtudel on lameepiteelivähk, 20–25% 

664 

adenokartsinoom, mida leitakse aga Pap-analüüsi 

abil palju halvemini kui lameepiteelivähki. 

– Kui kliiniline staatus ja Pap-analüüsi vastus on 

vastukäivad, võetakse biopsia. 

Ravi 

– Sõltub levikust. Levik määratakse radioloogiliste, 

magnet- ja ultraheliuuringutega. 

– Mikroinvasiivse vähi raviks piisab sageli emaka 

ekstirpatsioonist. 

– Invasiivse ja emakaga piirdunud vähi raviks on 

kõigepealt preoperatiivne õõnesisene kiiritus, 

millele järgneb radikaalne Wertheimi operatsioon 

ja vajadusel postoperatiivne väliskiiritusravi 

väikse vaagna piirkonda ja vahel ka paraaortaalselt. 

– Kaugemale arenenud juhtudel rakendatakse ainult 

kiiritusravi, millele vajadusel lisatakse tsütostaatiline 

ravi. 

Jälgimine 

– 3–5 aasta jooksul naistenõuandlas, seejärel aastaid 

ambulatoorselt 

– Pap-analüüs, kolposkoopia, vajadusel vereanalüüsid 

ja radioloogilised uuringud (kopsu röntgeniülesvõte 

1–2 aasta järel) 

Prognoos 

– Viie aasta möödudes on I staadiumi emakakaelavähi 

patsientidest elus 90%, II staadiumi haigetest 

65% ja III staadiumi haigetest 35%. 

Emakakeha kasvajad 

Sümptomid 

– Kõige tüüpilisemad on tsüklihäired. Postmenopausaalse 

verejooksu põhjuseks on ca 10–15%l 

patsientidest emakakehavähk. 

Diagnoos 

– Emakaõõnest tuleb juba enne ravi teha biopsia 

või võtta tsütoloogiline preparaat (25.01). Kasu 

on transvaginaalsest ultraheliuuringust: mõõdetakse 

endomeetriumi paksus, näha on võimalikud 

polüübid ja müoomid (25.65). 

– Postmenopausaalse verejooksu põhjus tuleb 

alati enne ravi välja selgitada. Normaalne Pap ei 

välista sel juhul endomeetriumivähki. 

Kliiniline staatus 

– Suurenenud mügarlik emakas viitab tavaliselt 

müoomile. 

Healoomulised kasvajad 

– Emaka limaskesta polüüp võib põhjustada pikki, 

rohkeid menseseid või määrivat veritsust. Polüüp 

leitakse endomeetriumi biopsial ja sonograafial. 

Ravi: kas polüübi eemaldamine hüsteroskoopial 

või abrasioon. Harva võib polüüp 

olla pahaloomuline. 

Endomeetriumi hüperplaasia 

– On põhjustatud pikaajalisest östrogeenide toi-

mest või progesteroonfaasi puudulikkusest. Esineb 

sagedamini premenopausis, kui suureneb 

anovulatoorsete tsüklite hulk. 

– Diagnoositakse endomeetriumi biopsia või abrasiooni 

vastuse põhjal: 

Endomeetriumi tsüstiline hüperplaasia (hyperplasia 

simplex) on sagedasim (maligniseerumisrisk 

on 2–3%). 

Menopausieelselt ravitakse tsükliliselt progestiinidega 

(näit. medroksüprogesteroonatsetaati 

10 mg tsükli 14.–25. päevani) nii kaua, kui 

patsiendil on veritsus. 

Adenomatootiline hüperplaasia (hyperplasia 

complex) on tugevam muutus. Ilma ravita tekib 

vähk 20–30%-l. Raviks on hüsterektoomia. 

Atüüpiline hüperplaasia (hyperplasia complex 

atypica) on kõige raskem muutus. Ravita areneb 

50%-l patsientidest viie aasta jooksul 

endomeetriumi vähk. Raviks on hüsterektoomia. 

Müoom 

– Esineb igal kolmandal fertiilses eas naisel. 

– Suurem osa müoome on healoomulised, umbes 

0,1% on leiomüosarkoom. 

– On sagedasim näidustus hüsterektoomiaks. 

– Müoomid võivad olla väga erineva suurusega. 

– Submukoossed, emakaõõnt deformeerivad sõlmed 

põhjustavad sagedasi ja anemiseerivaid verejookse. 

– Diagnoositakse günekoloogilisel läbivaatlusel ja 

kinnitatakse sonograafial. 

– Nota bene! Müoomi ja munasarjakasvaja eristamine 

võib olla raske. 

– Ravi 

Hüsterektoomia siis, kui emakas on hulgisõlmeline 

ja naine ei kavatse enam sünnitada. 

Müoomi enuklatsioon, kui tahetakse emakat 

säästa. 

Submukoossed sõlmed eemaldatakse hüsteroskoopial. 

Emakakehavähk 

– Aastas diagnoositakse Soomes umbes 600 juhtumit, 

peamiselt postmenopausis naistel. 

– Sagedasti on endomeetriumi adenokartsinoom. 

– Iseloomulikem sümptom: tsüklihäire. 

– Riski lisavad ülekaalulisus, diabeet, kõrgenenud 

vererõhk, anovulatoorsed tsüklid, hiline menopaus, 

infertiilsus ja pärilikud eeldused. 

Diagnostika 

– Diagnostika nagu eespool kirjeldatud. 

– Endomeetriumi biopsia korralik võtmine võimaldab 

vähki varakult avastada. 

– Levik määratakse abrasioonil, hüsteroskoopial 

ning ultraheli- ja magnetuuringutel. 

Ravi 

– Tavalisim ravi on hüsterektoomia koos munasar- 

665 


jade eemaldamisega (haigus on piirdunud emakaga). 

Sageli eemaldatakse ka väikse vaagna 

lümfisõlmed. 

– Pindmise hästi diferentseerunud vähi puhul rakendatakse 

postoperatiivselt vaginaalset kiiritusravi. 

– Kaugele arenenud ja/või madalalt diferentseerunud 

vähi puhul tehakse väliskiiritusravi väikse 

vaagna piirkonda, vahel paraaortaalsele alale ja 

teatavatel juhtudel kemoteraapiat (tsütostaatikumid, 

hormoonid). 

Jälgimine 

– Naistenõuandlas jälgitakse 3–5 aastat, edasi 

aastaid polikliinikus. 

– Kliiniline uurimine, Pap-analüüs, kopsu röntgeniülesvõte 

ja ultraheliuuring 

– Tavaliselt retsidiveerub tuppe. 

Prognoos 

– Patsientidest 3/4 haigestub I staadiumi vähki, 

neist üle 80% on 5 aasta pärast elus. 


– Munasarjakasvajaid võib esineda igas vanuses. 

85% on heloomulisi kasvajaid. 

– Pahaloomulistest suurim osa esineb postmenopausaalses 

eas naistel. 

– Fertiilses eas patsientidel on sagedasemad funktsionaalsed 

munasarjakasvajad, üle 50-aastastel 

ligi pooled on pahaloomulised. 

Sümptomid 

– Enamasti asümptoomsed, avastatakse kliinilisel 

uuringul. 

– Hormoonaktiivsete kasvajate puhul võib esineda 

tsüklihäireid. 

– Suured kasvajad võivad põhjustada raskustunnet, 

kõhupuhitust ja sagenenud urineerimist. 

Diagnoos 

– Tähtis on kliiniline uuring, tuleb teha ultraheliuuring. 

– Põhimõtteliselt kõik munasarjakasvajad tuleb 

täpsustada, kuna vähidiagnoos kinnitub alles 

eemaldatud kasvaja histoloogilisel uuringul. 

– Täiendavate uuringutena võib kasutada Camarkereid 

(näit. Ca 125), kuigi selle täpsus ei 

ole hea, sest endometrioos ja põletikud tõstavad 

selle väärtusi. 

– Munasarjavähi varajane diagnostika on eriti 

tähtis. See parandab oluliselt prognoosi. Enamik 

munasarjakasvajaist avastatakse alles siis, kui 

vähk on levinud kõhuõõnde. 

– Postmenopausaalses eas naistel on munasarja 

kasvaja sagedasti vähk. 

Patoloogia 

– Munasarjakasvajate etioloogia ja struktuur on 

erinevad, tavalisemad on epiteliaalsed. Kasvajad 

võivad olla nii hea- kui ka pahaloomulised ja nn. 

Borderline-kasvajad.


Healoomulised munasarja kasvajad 

– Epiteliaalsed (seroossed, mutsinoossed) kasvajad 

on kõige sagedasemad (80%). 

– Fertiilses eas on kõige tavalisemad munasarjade 

funktsionaalsed tsüstid: follikulaartsüst ja kollaskehatsüst 

(ühekambriline, läbimõõdus alla 5 cm 

ja kaob iseenesest). 

– Osa tsüstidest rebeneb ja see põhjustab rohke 

verejooksu (näit. kollaskehatsüst), mida saab lahendada 

valves. 

– Osa tsüste võib keerdudes põhjustada kudede 

isheemiat, raviks samuti operatsioon. 

– Ülejäänud on parovariaalsed ja dermoidtsüstid, 

mida tavaliselt opereeritakse, enamasti laparoskoopiliselt. 

– Kui fertiilses eas naisel diagnoositakse ultrahelis 

alla 5 cm läbimõõduga tsüst, milles ei ole näha 

papillaarseid vohandeid ega vaheseinu, võib see 

2–4 kuu iseenesest kaduda. Kõiki tsüste jälgivad 

ja ravivad eriarstid. 

Munasarjavähk 

– Aastas avastatakse Soomes 400–500 uut haigusjuhtu. 

– Esinemissagedus on kõige suurem 65-aastastel 

naistel. 

– Üle 80% kasvajatest on epiteliaalsed (seroossed, 

mutsinoossed). 

Sümptomid 

– Enamasti on haigus asümptoomne ja diagnoositakse 

alles siis, kui ta on levinud juba mujale 

kõhuõõnde. 

– Umbes pooltel patsientidest on puhitus- ja raskustunne. 

Astsiit moodustub kergesti. 

Diagnoos 

– Vt. eespool. Ultraheliuuring tehakse hoolsalt: 

kui kasvaja on mitmekambriline ja/või osaliselt 

soliidne ja/või papillaarsete vohanditega, tuleb 

patsient suunata kiiresti täpsematele uuringutele. 

Pidage meeles, et postmenopausaalses eas iga 

väiksemgi munasarjakasvaja tuleb kohe täpsustada. 

Ravi 

– Tavaliselt operatiivne ravi. Püritakse võimalikult 

hästi eemaldada kasvajakude kõhuõõnest. Samal 

ajal tehakse ka hüsterektoomia, tavaliselt resetseeritakse 

rasvik ja kõik nähtavad vähikolded, 

samuti vaagna lümfisõlmed, võimalusel ka paraaortaalsed 

lümfisõlmed. 

– Järelravina on peaaegu alati tsütostaatikumid ja 

väiksele osale kiiritusravi. Vajadusel tehakse 

korduv operatsioon. 

Prognoos 

– On täheldatav, et munasarjavähki haigestunutest 

80% jääb ellu, aga valdavalt diagnoositakse 

vähk kaugelearenenult, kus 5 aasta elulemus on 

30%, IV astmes alla 10%. 

666 

Välisgenitaalide ja tupekasvajad 

– Tavaliselt on kasvajad healoomulised. 

– Kondüloom on sagedasem noortel naistel. 

– Vulvavähk on vanade naiste haigus. 

Sümptomid 

– Osal ei ole mingeid spetsiifilisi sümptomeid. 

– Osal on sügelus, kirvendus välisgenitaalidel. 

Diagnostika 

– Pap-analüüs ja vajadusel biopsia 

Healoomulised kasvajad 

– Kondüloomid on tavalisimad välisgenitaalide ja 

tupe kasvajad. Osa kondüloome on eksofüütse 

kasvuga, lamedad kondüloomid ei ole sageli silmaga 

märgatavad. 

Üksikuid kondüloome peitsitakse podofüllotoksiiniga 

(Condyline ® , Wartec ® ). Selle kasutust 

piiritletakse vaid välisgenitaalidel olevate 

kondüloomidega. Ei kasutata raseduse ajal. 

Üksikuid kondüloome võib eemaldada kas 

kääride või külmaraviga. 

Retsidiive ja suuri lesioone ravib eriarst (laserkirurgia 

ja krüoteraapia, vt. 12.20). 

Kui välisgenitaalide lesioonis diagnoositakse 

prekantseroosile viitavaid muutusi (VIN, 

vulvar intraepithelial neoplasia), suunatakse 

patsient eriarstile. Edasiste uuringutena tehakse 

tavaliselt kolposkoopia ja biopsia. 

– Nahaga kaetud aladel on tavaliselt hemangioomid, 

neevused või tsüstid. 

Tupeseina tsüstiline muutus on Gardneri tsüst, 

mida võib punkteerida või avada operatiivselt. 

Tsüst võib tekkida Bartholini näärme juhadesse 

(vt. 25.55). 

– Vahel on tupes endometrioos. 

– Lichen sclerosus’ega kaasneb naha õhenemine, 

mis põhjustab sügelust ja ärritust. 

Välisgenitaalidel võib leida valgeid alasid, 

milles on tihti väikseid haavandeid. Diagnoos 

kinnitub biopsial. 

Seisund on ravimresistentne. On kasutatud 

kortisoonsalvi, A-vitamiini ja operatiivset ravi. 

Osa võib maligniseeruda. 

Tupevähk 

– Esineb äärmiselt harva (adenokartsinoom või 

melanoom). 

Vulvavähk 

– Esineb harva. 

– Rohkem kui 80% juhtudest on üle 65-aastastel 

(tipneb 75-aastastel). 

Sümptomid 

– Kirvendus ja sügelus välisgenitaalidel, vahel 

verine voolus. Eriti on täheldatav, et areneb kergemini 

naistel, kellel on varem olnud lichen 

sclerosus.

– Nota bene! Ärge ravige vanade naiste sügelust ja 

kirvendust seda enne uurimata! 

Diagnoos 

– Kinnitub biopsial. 

Ravi 

– Radikaalne operatsioon, järelravina kas kiiritusravi 

või tsütostaatikumid. 

Jälgimine 

– Naistenõuandlas 3–5 aastat, seejärel polikliinikus. 

Prognoos 

– Haigestunutest on 5 aasta elulemus 50%-l, kui 

kasvaja on olnud piirdunud, siis 70%-l. 

Munajuhavähk 

– Alla 20 juhu aastas. Ei põhjusta mingeid spetsiifilisi 

süptomeid ja diagnoos püstitatakse sageli 

alles operatsioonil. 

Trofoblasti haigused 

– Moolraseduse puhul tekivad koorionis põiekesed 

ja kogu platsenta on täis vedelikuga täitunud 

põiekesi. Loodet tavaliselt ei ole. 

Jaotus 

– Täielik ja osaline moolrasedus (mola hydatidosa) 

– Invasiivne mool 

– Koorionkartsinoom 

Sagedus 

– Moolrasedust esineb 1/1000 raseduse kohta. 

– Platsentavähki diagnoositakse Soomes 5 juhtumit 

aastas, sellele eelneb sageli moolrasedus, 

heidend või ka normaalne sünnitus. 

Sümptomid 

– Verine voolus raseduse alguses 

– Tavalisest enam väljendunud iiveldus 

Diagnoos 

– Emakas on raseduse ajal suur ja tavalisest pehmem. 

– Ultrahelis on emakaõõnes lumesaju-fenomen ja 

loodet ei ole näha. 

– Seerumi kvantitatiivne hCG sisaldus on eriti 

kõrge. 

Ravi ja jälgimine 

– Moolrasedus: emakas tühjendatakse hoolikalt. 

– Jälgitakse seerumi hCG väärtusi nädalaid, kuni 

see ei ole enam mõõdetav (tavaliselt 2 kuud). Kui 

hCG tase tõuseb uuesti, on vajalikud lisauuringud 

(retsidiveerumine või invasiivne mool). 

– Uut rasedust ei soovitata aasta jooksul. Rasedusvastaste 

vahenditena kasutatakse hormoonravi. 

– Varem olnud moolrasedus tõstab uue mooli riski 

20-kordseks. Normaalse raseduse diagnoos kinnitub 

ultrahelis. 

– Invasiivset mooli ja platsentavähki ravitakse tsütostaatikumidega. 

– Metastaseerumine sagedamini tuppe, kopsu, 

maksa ja ajju. 

667 

Prognoos 

– 5 aasta elulemus on 80–100%-l haigestunutest. 

25.40 ENDOMETRIOOS 

Olavi Ylikorkala 


Definitsioon 

– Endometrioosi puhul on tegemist endomeetriumi-sarnase 

koe esinemisega väljaspool emakaõõnt 

(munasarjades, väikeses vaagnas). 

– Adenomüoosi puhul vt. kasvab endomeetrium 

emaka lihaskoes. 


– Fertiilses eas naistel diagnoositakse endometrioosi 

tavaliselt 25–29 aasta vanuses. 

– Väga harva on sümptomeid pärast menopausi – 

neid pole isegi neil naistel, kes saavad östrogeenasendusravi. 

– Laparoskoopiliselt diagnoosides on esinemissagedus 

~10%. 

Sümptomatoloogia ja leid 

– Sümptomatoloogia ilmneb tüüpiliselt premenstrumis. 

– Infertiilsus. 

– Alakõhuvalu (düsmenorröa, suguühe valulik, 

mitteperioodiline alakõhu või ristluuvalu). 

– Endometrioos atüüpilistes kohtades võib põhjustada 

erilisi sümptomeid: pleuriit, veriköha, ishiase 

sümptomid, operatsiooniarmi või haavavalu, 

tundlikkus ja turse. Kõiki sümptomeid iseloomustab 

tsüklilisus. 

– Vaginaalsel vaatlusel tuvastatav valutundlikkus 

või resistentsus emaka taga ja külgedel. 

Diagnoos 

– Ainult kliiniline diagnoos ei ole usaldusväärne. 

– Per rectum palpeeritakse ebatasast emaka tagaseina 

– Ultraheli täpsus pole piisav. 

– Kõige kindlam diagnoos püstitatakse laparoskoopia 

või laparotoomiaga. 

Ravi 

– Oleneb ravi eesmärgist. 

– Kui eesmärgiks on valu leevendamine, aitab kõige 

sagedamini progestiinravi. Ravi jätkatakse, 

kuni sümptomid leevenevad, tavaliselt 6 kuud. 

Ravi määrab günekoloog. Ravimeid on mitmeid, 

näiteks: 

medroksüprogesteroonatsetaat 5 mg 1–2 x 1 

danatsool 400–800 mg/päevas 

– Uued GnRH-agonistid (busereliin, nafareliin, 

gosereliin) pärsivad munasarjade funktsiooni ja 

leevendavad sümptomeid.


668

Põletikuline valgevoolus Füsioloogiline valgevoolus 

Leukotsüüte on palju (enamik rakke kogumikena, Leukotsüüte mõni vaatevälja kohta 

vähemalt 10 vaatevälja kohta) 

– Samuti aitavad endometrioosi ravis põletikuvastased 

vahendid. 

– Kui eesmärgiks on fertiilsuse tõstmine, valitakse 

tavaliselt kirurgiline ravi. Tõendid selle ravi fertiilsust 

tõstva toime kohta ei ole veenvad: parimad 

tulemused saavutatakse ilmselt sel juhul, 

kui kirurgilist ravi kasutatakse haiguse algfaasis. 

Kirurgiline ravi vähendab valu võrdselt ravimitega. 

– Parim ravi on emaka ja emakamanuste eemaldamine. 

– Sümptomid vähenevad raseduse ajal. 

25.50 VAGINIIT 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Vaginiidi ravi võib üldiselt määrata günekoloogilise 

läbivaatuse leidude ja lihtsate, kohe tehtavate 

laboratoorsete uuringute põhjal. 

– Kui uurimisvõimalused on piiratud ja kui lokaalne 

staatus ei viita seenkolpiidile, võib valgevooluse 

esinemisel määrata raviks tinidatsoolikuuri 

suu kaudu ilma põhjalikuma uurimiseta. 

Sümptomid 

– Suurenenud valgevoolus ilma alakõhuvaluta või 

üldseisundi muutusteta 

– Sügelus ja kirvendus tavaliselt välisgenitaalidel 

Etioloogia 

– Pärmiseened, enamasti Candida albicans 

– Anaeroobsed bakterid (Gardnerella vaginalis, 

bakteroidid vm.) bakteriaalvaginoosil 

– Trichomonas vaginalis 

Diagnostika 

Kliiniline uuring 

– Kihelus ja kirvendus viitavad tavaliselt seenkolpiidile. 

Valgevoolus on kohupiimjas, valge, kinnitunud 

tupeseintele. 

669 

Tabel 25.50a 

Rohkesti väikesi ümaraid baktereid Selgelt kepikujulisi baktereid, millest osa 

on pikad (Döderleini kepikesed) 

Bakteriaalne vaginoos: clue-rakud 

Soor: silmatorkavad, väiksed, eredad 

homogeensed rakud 

Trihhomoniaas: vilkalt liikuvad algloomad 

– Halvalõhnaline, veniv, hallikas tupeseintele kleepuv 

voolus on omane bakteriaalsele vaginoosile. 

– Vahutav, rohekas valgevoolus viitab trihhomoniaasile. 

Tänapäeval esineb seda harva. 

– Postmenopausaalses eas naistel tupe limaskest 

õheneb, ärritub kergesti ja on kergesti veritsev 

östrogeenide vähesuse tõttu (atroofiline vaginiit). 

Pidage meeles, et kergelt veresegune voolus 

võib olla emakavähi esimene sümptom (teha 

endomeetriumi biopsia). 

– Vaginiidi korral emakas ja adneksid ei ole valulikud. 

Kui emakakaelakanalis on märg voolus, 

võtke gonorröa ja klamüüdia analüüsid (vt. PID 

25.51). 

Uuringustrateegiad 

– Soorkolpiit diagnoositakse kliinilise pildi alusel. 

– Kui kliiniline pilt ei sobi seenkolpiidi diagnoosimiseks, 

tehakse KOH-i test (Flagytest ® ): tilgutatakse 

paar tilka KOH-i lahust peeglile, ja kui tekib 

tugev kalalõhn, viitab see bakteriaalsele vaginoosile. 

– Võib võtta ka külvi (Vagicult ® ) soori ja trihhomoonase 

kindlakstegemiseks. Laboratoorium 

saab diagnoosida clue-rakke samast preparaadist. 

Külv on valmis järgmisel päeval. 

– Kui on võimalik kasutada mikroskoopi 

tilgutage piisk valgevoolust alusklaasile, lisage 

keedusoolalahust ja uurige algul 250- ja 

seejärel 400-kordse suurendusega. 

– Vt. tabel 25.50a. 

– Tüüpilise bakteriaalse vaginoosi puhul ei ole 

leukotsüüte. Kui clue-rakkudele lisaks on näha 

palju leukotsüüte, on alus kahtlustada samaaegselt 

esinevat tservitsiiti. Ärge unustage klamüüdiat! 

– Pärmiseened on näha kas rihmade või spooridena 

või mõlematena. Leukotsüüte võib olla palju. 

Ravi 

Seenkolpiit 

– Sümptomiteta seenkolpiit ei vaja ravi. 

25.50


670

– Diagnoositud seenkolpiit ravitakse vastavalt 

kliinilisele pildile. 

– Korduva seenkolpiidi põhjuseks võivad olla antibiootikumid, 

e-pillid või kõrgenenud veresuhkur. 

– Sümptomite korral ravitakse ka partnerit (näit. 

salviga). 

– Raviks on tupekuulid 1–3 päeva jooksul või peroraalne 

ravi üheks päevaks (Diflucan ® , Sporanox 

® ). 

– Raseduse teisel ja kolmandal trimestril ravitakse 

sümptomite tekkel lokaalselt. 

– Kui patsiendil on varem vastuvõtu käigus diagnoositud 

seenkolpiit ja tüüpilised sümptoomid 

tekivad uuesti, näit. antibiootilise ravi ajal, võib 

ravi määrata telefonitsi. 

Bakteriaalne vaginoos 

– On tavaline spiraali kasutajatel. 

– Kaebuste puudumisel ei vaja ravi. 

– Raviks on metronidasool 400 mg x 2–3 x 5–7. 

– Lokaalse ravina kasutatakse tupekuule metronidasooliga 

või 2%-list klindamütsiinsalvi näit. 

raseduse ajal. 

– Partnerit ravitakse vaid korduvate põletike puhul. 

Atroofiline vaginiit 

– Raviks on lokaalselt östogeen (näit. nädala jooksul 

õhtuti ja edasi vajadusel üks kord nädalas) 

või östrogeenid koos bakteritsiidse ainega (Senicolp 

® ). 

Trihhomoniaas 

– Raviks on metronidasool 2 gr ühekordse annusena 

või 5–7 päeva jooksul 200–250 mg x 2–3. 

– Alati peab ravima ka partnerit. 

Vaginiidi diferentsiaaldiagnostika 

– Vt. tabel 25.50b. 

25.51 PID-i DIAGNOSTIKA JA RAVI 

Klaus Teisala 

Eesmärk 

– Varane diagnoos ja ravi, et vältida hilisemaid 

komplikatsioone: 

Vaginiidi diferentsiaaldiagnostika 

671 

munajuhade kahjustustest põhjustatud lastetust 

emakavälist rasedust 

kroonilist alakõhuvalu. 


– PID (pelvic inflammatory disease) e. vaagnapõletik 

on põhiliselt noorte, fertiilses eas naiste 

haigus. Kõigist fertiilses eas naistest haigestub 

aastas ~1%. 

Haiguse kulg 

– Tüüpiliselt algab pärast mensest. 

– Levib üleneva infektsioonina emakakaelakanali 

kaudu emaka limaskestale, põhjustades emaka 

limaskesta põletiku e. endometriidi ja munajuhadesse 

tungides munajuhade põletiku e. salpingiidi. 

– PID-iga koos võivad esineda ka perihepatiit e. 

maksakapsli pindmine põletik ja periapenditsiit. 

Rasketel juhtudel tekib tuboovariaalne abstsess 

ja peritoniit. 

Haigustekitajad 

– Tähtsaimad haigust põhjustavad mikroobid on 

sugulisel teel levivad Chlamydia trachomatis ja 

Neisseria gonorrhoeae. Need kaks mikroobi 

põhjustavad üle 50% kõigist haigusjuhtudest. 

– Samuti võivad haigustekitajateks olla mittehemolüütilised 

streptokokid, Escherichia coli, Haemophilus 

influenzae, peptokokid, peptostreptokokid 

või bakteroidid. Haiguse etioloogias võib oma 

osa olla ka mükoplasmal ja võib-olla ka viirustel. 

– Tavaliselt on samaaegselt tegemist mitme haigustekitajaga. 

– Etioloogia jääb ebaselgeks umbes 1/4-l juhtudest. 

Kliinilised sümptomid 

– Alakõhuvalu, mis rappumisel tugevneb 

– Rohkenenud valgevoolus 

– Võimalikud tsüklihäired 

– Temperatuuri tõus 

– Sümptomite tugevus võib muutuda; haigus võib 

olla väheste sümptomitega või asümptoomiline 

(eriti klamüüdia puhul). 

Tabel 25.50b 

Normaalne Seen Trihhomonaas Bakteriaalne 

vaginoos 

Eritis Mittehomogeenne, Klimpjas, Mädane, vahutav Homogeenne 

valge valge halvalõhnaline 

pH < 4,5 ≤ 4,5 ≤ 4,5 > 4,5 

KOH-test – – + + 

Natiiv- Epiteelrakud, Seemneniidid Liikuvad Clue-rakud 

preparaat kepikesed trihhomoonased 



Kliiniline pilt 

– Alakõhu pinge 

– Günekoloogilisel läbivaatusel emaka ja adnekside 

valulikkus 

– Peeglitega vaatlusel räpane voolus emakakaelast 

Laboratoorsed uuringud 

– CRV (tavaliselt tõusnud) 

– PLV, tähtis diferentsiaaldiagnostiliselt 

– hCG, vajalik diferentsiaaldiagnostiliselt 

– Gonorröa- ja klamüüdiapreparaadid emakakaelast 

ja ureetrast 

– Võimaluse korral PAP-proov rakumuutuste 

avastamiseks 

Eriuuringud haiglas 

– Laparoskoopia 

– Endomeetriumi biopsia 

– Vaginaalne ultraheliuuring 


– Apenditsiit 

– Emakaväline rasedus 

– Munasarja tsüst 

– Endometrioos 

– Kuseteede põletik 

Ravi 

– Kohe väljutatakse spiraal 

Mikroobiravi 

– Ravitakse eelistatavalt statsionaaris ja parenteraalselt 

(eriti noori ja mittesünnitanuid). 

– Kui otsustatakse peroraalse ambulatoorse ravi 

kasuks, suunatakse ravi eelkõige klamüüdia vastu: 

doksütsükliini 150 mg x 1 või 100 mg x 2, vt. 

samuti 12.10. 

– Kui kahtlustatakse gonorröad (selge mädavoolus 

emakakaelakanalist), võib ravi alustada norfloksatsiini 

määramisega 800 mg ühekordselt või 

spirofloksatsiini 500 mg ühekordselt ja lisaks 

määratakse doksütsükliini. 

– Kui patsient kasutab spiraali või tal diagnoositakse 

bakteriaalne vaginoos, lisatakse ravile metronidasooli 

tavalistes annustes. Metronidasooli ei kasutata 

tavaliselt kergete PID-i vormide puhul. 

– Kui klamüüdia- ja gonorröapõletikud on välistatud 

ja põletik tekib näit. spiraali sisestamise 

järel, on tavaliselt tegemist tupe normaalse 

floora poolt põhjustatud segainfektsiooniga. Raviks 

sobib tsefalosporiini ja metronidasooli 

kombinatsioon. Spiraal väljutatakse. 

Statsionaarsele ravile tuleb suunata 

– noor mittesünnitanud naine (infertiilsuse ennetamine) 

– patsiendid, kelle puhul pole diagnoos kindel, 

näit. diferentsiaaldiagnostika apenditsiidi või 

emakavälise raseduse suhtes 

672 

– patsiendid, kellel on kõrge palavik 

– patsiendid, kel kahtlustatakse väikese vaagna 

abstsessi 

– patsiendid, kelle ambulatoorne ravimine pole 

andnud tulemusi või ei ole võimalik korraldada 

ravi jälgimist. 

– Kui ravi alustatakse ambulatoorselt, tuleb jälgida 

ravi efektiivsust. 

Muu ravi 

– PID-patsiendi partnerit tuleks samuti uurida ja 

võtta preparaadid gonorröa ja klamüüdia määramiseks. 

Ravi tulemused 

– PID-patsiendid paranevad haiguse ägedast faasist 

subjektiivselt õige kiiresti. Võimaliku abstsessi 

tühjendamine kiirendab paranemist. 

– Suuremaid probleeme tekitavad haiguse hiliskomplikatsioonid: 

alakõhuvalud, reinfektsioon, 

lastetus ja emakavälised rasedused. 

25.55 BARTOLINIIT JA BARTHO- 

LINI NÄÄRME TSÜST 

Pentti K. Heinonen 

Põhimõtted 

– Akuutne abstsess avatakse ambulatoorselt (antibiootilist 

ravi ei vaja). 

– Patsient, kel on sümptomitega näärmetsüst, suunatakse 

eriarstile. 

Anatoomia 

– Bartholini nääre asub osaliselt suure häbememoka 

taga, vaagnapõhjas. See on paarisnääre, 

umbes 1 cm suurune. 

– Näärme 2 cm pikkune juha avaneb väikeste häbememokkade 

tagaosa sisepinnale. Normaalselt 

ei ole nääre palpeeritav, aga näärmejuha avaus 

on tihti nähtav. 

Abstsess 

– Juha kerge põletiku korral (vt. 12.10) on ainsaks 

sümptomiks eritis. 

– Raskema põletiku korral tekib abstsess, mis on 

valulik ja segab nii istumist kui ka käimist. Võib 

olla palavikku. 

Tsüst 

– Tekib tavaliselt põletikujärgselt. 

– Tsüst võib olla põhjustatud ka episiotoomia käigus 

tekkinud juhavigastusest või traumast. 

– Sageli sümptomiteta juhuleid. 

– Suurenedes võib põhjustada suguühte valulikkust. 

– Võimalik põletiku teke ja abstsessi moodustumine.


– Välissuguelundite põletikuline hematoom. 

– Põletikuline parauretraalnääre (paikneb Bartholini 

näärmest selgelt eespool). 

Etioloogia 

– Tavaliselt aeroobsete ja anaeroobsete bakterite 

poolt põhjustatud segainfektsioon. Sagedamini 

esinevad haigustekitajad on aeroobidest E. coli, 

anaeroobidest bakteroidide liigid. 

– Tuleb silmas pidada gonorröa ja klamüdioosi 

võimalikkust. 

Uuringud 

– Bakteriaalne külv abstsessist ja põletikulise 

tsüsti eritisest. 

– Kui on põhjust kahtlustada suguhaigust, võetakse 

voolusest ja emakakaelast klamüüdia ja 

Go määramiseks preparaadid. 

Ravi 

Abstsess 

– Fluktueeruv ja küps abstsess avatakse ja dreneeritakse 

limaskesta poolel pärast anesteesiat. 

Abstsess on tihti mitmekambriline, avada tuleb 

kõik kambrid. Õõnde võib panna kummidreeni, 

kuid see püsib tihti halvasti paigal. 

– Järelraviks määratakse antibiootikume, kui 

abstsess on suur 

see on levinud selgelt väljapoole nääret või 

patsiendil on palavik. 

– Soovitatavad antibiootikumid: 

10 päeva jooksul 1. põlve tsefalosporiine (tsefaleksiin 

või tsefadroksiil) 500 mg x 3 ning 

metronidasooli 400 mg x 3. 

Klamüdioosi puhul valitakse antibiootikumiks 

doksütsükliin 150 mg x 1 või erütromütsiin. 

– Kui abstsess ei fluktueeru, alustatakse kohe antibiootikumidega 

ega püüta abstsessi dreneerida. 

Patsienti informeeritakse sellest, et sageli siiski 

paise küpseb ja see tuleb hiljem avada. 

Tsüst 

– Tsüsti ravi kuulub eriarsti pädevusse: tsüsti 

eemaldamine. Kui tsüst põhjustab vaevusi, johtuvalt 

suurusest, võib tsüsti nõelaga tühjendada. 

– Tsüstist põhjustatud abstsessi ravitakse samamoodi 

kui muid paiseid. 

– Raseduse ajal ravitakse patsienti tavalisel moel. 

Välisgenitaalide suurenenud veritsuse tõttu on 

protseduur keerulisem ja tsüst aspireeritakse 

nõelaga. Tsüsti opereerimine lükatakse edasi 

sünnitusjärgsesse perioodi. 

Järelkontroll 

– Patsient kutsutakse järelkontrolli umbes üks kuu 

pärast intsisiooni. Siis tehakse günekoloogiline 

läbivaatus ja küsitletakse patsienti võimalike 

673 

vaevuste esinemise kohta. Järelkontrollis diagnoositud 

sümptomitega tsüst annab põhjuse 

suunata haige günekoloogi juurde. 

– Retsidiivi tekkimisel tuleb silmas pidada, eriti 

postmenopausis olevate naiste puhul, kasvaja 

võimalust (esineb harva). 

25.60 MENOPAUSI SÜMPTOMID 

Toimetus 


Definitsioone 

– Menopaus tähendab menstruatsiooni lõppu. 

– Klimakteeriumi all mõistetakse kogu seda perioodi, 

kui ovaariumide funktsioon alaneb ja esinevad 

östrogeenide langusest ja muudest põhjustest 

tingitud üleminekuperioodi sümptomid. 

Menopaus 

– Saabub tavaliselt veidi üle 50-aastastel (40–57 

eluaasta vahel). 

– Kriteeriumiks on üle aasta kestnud amenorröa. 

– Umbes 75%-l naistest esinevad klimakteeriumiga 

seoses kuumad hood, kuid vaid osa pöördub 

selle tõttu arsti poole. 

Etioloogia 

– Ovaariumide hormonaalfunktsioon lakkab 50aastaseks 

saamisel peaaegu täielikult. Samal ajal 

suureneb hüpofüüsi poolt toodetavate lutropiini 

(LH) ja folliikuleid stimuleeriva hormooni 

(FHS) produktsioon. Östrogeenide madal tase 

võib põhjustada östrogeenide puudulikkuse 

sündroome juba enne täielikku amenorröad. 

Füüsilised muutused 

– Tupes ja vulval atroofia. Tupe limaskest muutub 

õhukeseks, kuivaks ja atroofiliseks, tupp aheneb, 

eesmine võlv kaob ja eessein liitub emakakaelaga. 

– Tupe glükogeeni ja Döderleini kepikeste hulk 

väheneb, pH tõuseb ja tupp muutub vastuvõtlikumaks 

patogeensete mikroobide põhjustatud 

põletikele. 

– Ureetras toimuvad muutused põhjustavad düsuuriat 

ja sagedast urineerimist. Mõnel naisel võb 

tekkida uriinipidamatus, mis on põhjustatud 

põiekolmnurga limaskesta atroofiast. 

– Nahk kaotab elastsuse: kollageeni kadumise 

tõttu tekivad kortsud 

– Rindades toimuvad samalaadsed muutused, 

rinnad kaotavad kuju ja muutuvad väiksemaks. 

– Tähtsaim pikaajalise östrogeenipuudulikkuse 

tagajärg on osteoporoos. 

– Menopausi järel tõuseb märgatavalt naiste haigestumine 

südamehaigustesse.


674

Sümptomid 

– Kestavad tavaliselt 1–5 aastat, mõnel isegi 10 

aastat. 

– Kuumad hood ja higistamine 

Kõige sagedasemateks kaebuste põhjustajateks. 

Siia lisandub ka südamepekslemine. 

Nähud on seotud östrogeenide nivoo alanemisega 

ja seda esineb juba enne menopausi. 

Sümptomid avalduvad isikuti erinevalt. Tugevamini 

tunnevad vaevusi need naised, kellel östrogeenide 

tase langeb äkki ooforektoomia järel. 

Kuumad hood esinevad rohkem öösiti, aga 

neid võib tulla ka teistel aegadel. 

– Urogenitaalsed sümptomid 

Võivad ilmneda tugevate verejooksudena, 

atsükliliste verejooksudena, alakõhuvaluna, 

veritsustena premenopausi ajal. 

Nn. uretraalne sündroom on sage urineerimine 

ja düsuuria ilma põletikuta. Kuseteede põletikud 

võivad korduda. Trigoniit võib põhjustada 

uriinipidamatust. 

– Tugiaparaadi sündroom 

Esineb üleüldiste lihaste- ja luuvaludena. Põhjuseks 

võib olla ligamentide suurenenud venivus 

ja lihaste jõu vähenemine ovaariumide 

funktsiooni lakates. 

Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb silmas pidada 

reuma ja psüühiliste põhjuste võimalust. 

– Psüühilised sümptomid: 

Väsimus, unetus, depressioon, ärrituvus, ootamatud 

meeleolumuutused ja muretsemine. 

Sümptomite seos östrogeeni puudumisega on 

ebaselge. 

– Seksuaalelu sümptomid: 

enesehinnangu langus seksuaalse külgetõmbe 

vähenedes, armukadedus nooremate naiste 

suhtes, soovimatus suguühteks – põhjustena 

ühelt poolt valulikud suguühted ja teiselt poolt 

ebaõnnestunud katsed. 

– Depressiooni 

esineb tavaliselt juba enne menopausi. 

Selget seost östrogeenitasemega pole tuvastatud. 

Ravi 


25.61 HORMONAALNE RAVI 

POSTMENOPAUSIS 

Erkki Hirvonen 

Põhimõtted 

– Hormonaalne ravi on eelkõige patsiendi isiklik, 

arsti antud informatsioonil põhinev valik, mitte 

arsti otsus. 

675 


– Mida noorem on naine, seda tagasihoidlikumate 

annustega tuleks asendusravi alustada. 

– Kui patsiendi emakat ei ole eemaldatud, tuleb 

muule ravile lisada progestiinravi. 

Asendusravi näidustused 

– Klimakteerilised sümptomid 

– Osteoporoosi ennetamine 

– Aterosklerootiliste haiguste ennetamine 

– Urogenitaalsete haiguste ennetamine ja ravi 

Ravi alustamine 

– Östrogeenravi ei tuleks alustada liiga vara, vaid 

alles siis, kui menstruatsioon on lõppenud ja 

patsiendi sümptomid selged. 

Hüsterektoomia järel võib määrata S-FSH taseme, 

kui see võimaldab tarbetut hormoonravi 

vältida. Östrogeenipuudulikkust näitavad üle 

30 IU olevad näidud. 

– Ebaselgetel juhtudel teha progestiinitest (näit. 

medroksiprogesteroonatsetaati (MPA) 10 mg/ 

päevas 10 päeva jooksul). Kui pärast seda 

menstruatsioon tuleb, jätkatakse progestiini 

tsükliliselt (15.–25. päevani), nii kaua kui menstruatsioon 

veel tuleb. 

– Menstruatsiooni ärajäämine tähendab östrogeenierituse 

lõppemist ja siis lisatakse ravile östrogeen. 

– Vähemalt alla 45-aastaste patsientide puhul peab 

enne ravi alustamist selgitama välja, kas tegemist 

on menopausi, oligomenorröa või sekundaarse 

amenorröaga. Diferentsiaaldiagnostikas aitavad 

seerumi prolaktiini määramine (menopausis normaalne) 

ja FSH määramine, aga ka progestiinkatse. 

Võib täpsustada patsiendi ema menopausi. 

Uuringud 

– Enne ravi alustamist tehakse günekoloogiline 

läbivaatus, PAP (soovitatav ka IU-PAP), rindade 

uuring (soovitatav ka mammograafia), mõõdetakse 

vererõhk ja selgitatakse välja võimalikud 

vastunäidustused. 

Hormoonravi vastunäidustused 

– Rinnavähk (üle 5 aasta kestnud retsidiivideta aja 

järel on patsiendile võimalus määrata asendusravi, 

kui sümptomid on väga väljendunud, kuid 

enne ravi tuleks konsulteerida günekoloogiga ja 

vähki ravinud arstiga). 

– Endomeetriumivähk (ravi nõuab alati günekoloogi 

arvamust). 

– Südamepuudulikkus 

– Rasked maksahaigused 

– Korduvad süvatromboosid või kopsuemboolia 

– Ravimresistentne hüpertoonia (hüpertooniaravi 

iseenesest ei ole takistuseks) 

– LED (tromboosirisk).


Ravi 

– Ravi tuleks alustada valmis sekventsiaalsete 

östrogeen-progestiinikombinatsiooniga (Divina 

® , Trisekvens ® ) või östrogeenplaastritega (Climara 

® , Estraderm ® , Evorel ® , Menorest ® ) või 

geelidega (Divigel ® , Estrogel ® ), mida määratakse 

pidevalt ja millele lisatakse progestiine iga 

kuu (näit. iga kalendrikuu alguses) 12–14 päevaks. 

– Kui naine soovib lõpetada mensese, võib kasutada 

näit. pidevat kombineeritud ravi, kus mõlemat 

hormooni antakse iga päev. Seda ravi 

võib siiski proovida alles siis, kui menopausist 

on möödunud mitu aastat või kui ravi alustatakse 

vanemas eas, näit. osteoporoosi ennetamiseks. 

Ravi alustatakse 1 mg östradioolvaleraadiga 

(Progynova ® ) või 25 µg östrogeenplaastriga 

(Estraderm ® , Evorel ® ) või 37 µg (Menorest37 

® ) plaastriga ja peroraalselt lisatakse 

mõnda progestiini, näiteks MPA 2,5–5 mg 

päevas (Provera ® , Lutopolar ® ). 

Östrogeeniannuse võib hiljem tõsta 2 mg 

(Progynova ® , Estrofem ® ) või plaastrina 50 µg 

ja hoida progestiiniannus tasemel, et mensest 

ei oleks. 

Kui siiski esineb veritsust, tuleb neisse suhtuda 

nagu mis tahes postmenopausaalsetesse 

veritsustesse, teha endomeetriumi biopsia (vt. 

25.01) või transvaginaalne ultraheliuuring (vt. 

25.65) või mõlemad. 

Hormooni ja annustamise viisi 

valik 

Östrogeenid 

– Östrogeenina kasutatakse estradiooli kas tabletina, 

plaastrina või geelina. 

– Eelistada tablette, kui patsiendi suguvõsas on 

raskeid veenihaigusi või lipiidide näitajad on 

halvad. Kui suguvõsas on olnud tromboose, on 

parem geel või plaaster. 

– Kui tahetakse ravida vaid urogenitaalseid häireid, 

on parimaks valikuks lokaalne östrogeenisalv 

(Ovestin ® , Pausanol ® ) või östrogeenikuulid. 

Kui eakal patsiendil ei õnnestu lokaalne ravi, 

võib katsetada östrogeenirõngast (Estring ® ) või 

kasutada östriooli suu kaudu. Östrioolraviga ei 

pea kaasnema progestiinravi. Võimalike veritsuste 

päritolu tuleks välja selgitada. 

Progestiin 

– Progestiini kasutatakse tableti kujul, östrogeeniga 

kombineeritult plaastrina (Estracomb ® ) või 

lokaalselt (Levonova ® ). 

– Toime lipiididele on medroksüprogesteroonatsetaadil, 

looduslikul progesteroonil ja düdrogestroonil 

parem kui levonorgestreelil, lünesteroolil 

ja noretisteroonil. 

676 

Kõrvalnähud 

– Ravi alguses võib kõrvalnähtudena esineda turseid 

ja rindade valulikkust. 

– Kui kõrvalnähud on tugevad või kestavad üle 3 

kuu, tuleb annust vähendada. 

– Progestiinide kõrvaltoime vähendamiseks määrata 

vähim võimalik annus, annustada harvemini 

või kasutada transdermaalset või emakasisest 

annustamist. 

Menstruatsioon 

– Eesmärk on, et verehulgalt ja pikkuselt tekiks 

normaalne menstruatsioon sellel nädalal, kui 

ravimi tarvitamises on ette nähtud vaheaeg. 

– Ebakorrapärane menstruatsioon nõuab uuringuid 

(endomeetriumi biopsia (vt. 25.01), ultraheliuuring 

(25.65)). 

– Vaginaalne ultraheliuuring on suurepärane viis 

võimaliku hüperplaasia, polüüpide ja submukoossete 

müoomide diagnoosimisel ja võimaldab 

vältida mitmeid asjatuid abrasioone. 

– Kui patsient ei soovi menstruatsiooni, võib kasutada 

eespool soovitatud kombineeritud ravi. 

Kontroll 

– Algul iga poole aasta järel, edaspidi üle aasta. 

– Esimeses kontrollis tehakse kindlaks, kas kaebused 

on möödunud, kas on kõrvaltoimeid ja kas 

patsient on raviga rahul. Iga-aastasel kontrollil 

mõõdetakse vererõhku, palpeeritakse rinnad ja 

tehakse günekoloogiline läbivaatus. 

– Mammograafiat on põhjus teha kahe aasta järel 

või iga aasta, kui suguvõsas on esinenud rinnavähki. 

Eelised ja riskid 

– Asendusravi eelised üleminekuea sümptomite 

ravis on vaieldamatud. 

– Toime urogenitaalala limaskestadele ja põletike 

vähendajana on ilmne. 

– Östrogeen hoiab ära menopausiga kaasneva 

osteoporoosi ja vähendab luumurdude riski. 

– Östrogeenidel on arvukaid kaudseid (lipiidid) ja 

otseseid toimeid veresoontele. Epidemioloogilised 

uuringud osutavad kardiovaskulaarse haigestumise 

vähenemist 40–50%. Vanemas eas väheneb 

samuti insultide hulk. 

– Nii östrogeenravi kui ka kombineeritud östrogeen-progestiinravi 

kasutamisel on 2–4-kordne 

trombemboolia risk. Risk on suurem asendusravi 

alguses. Planeerides asendusravi, tuleks 

arvesse võtta suguvõsa anamneesi, varasemaid 

trombembooliaid, hoomatavat adipoossust ja 

immobilisatsiooni põhjustavat haigust. Absoluutne 

risk on siiski väike (3,2 x 10 kasutusaasta 

kohta) ja riski kompenseerib ravi kasulik toime 

kardiovaskulaarsetele haigustele ja osteoporootiliste 

murdude vähenemine.

– Östrogeenravi võib mõnikord põhjustada hormonaalseid 

kõrvaltoimeid ja veritsusi ning suurendada 

rinnavähi riski. Endomeetriumivähi 

sagedus ei kasva, kui ravile lisatakse piisavalt 

progestiine. Metaanalüüside põhjal on rinnavähi 

riski suhteline suurenemine on 15 kasutusaasta 

järel 30%. Kumulatiivse esinemissageduse järgi 

tähendab see rinnavähijuhtude kasvu 6,4-lt juhult 

7-le saja naise kohta. 

Ravi hüvitamine 

– Varane menopaus alla 40-aastastel naistel ja 

munasarjade eemaldamine enne 45. aastat annavad 

näit. Soomes õiguse ravi hüvitamisele. 


ULTRAHELIUURINGUD 

Erkki Kujansuu 

Põhimõte 

– Uuring eeldab koolitust spetsialisti juures, piisavat 

kogemust ja sobivat aparatuuri. 

Aparatuur 

– Ultraheliaparaatide lahutusvõime paranemine 

anduritehnikas ja pildi moodustamiseks vajamineva 

arvutustehnika parenemine ning samaaegne 

aparatuuri reaalhinna alanemine on teinud 

ultraheliuuringust günekoloogilise põhiuuringu, 

mis osavates kätes annab hea info. 

– Günekoloogilise ultraheli alla kuulub nii transabdominaalne 

kui ka transvaginaalne uuring. 

Kui tupeandurit ei ole võimalik kasutada, ei soovitata 

uuringut teha. 

– Ainult tupeandurit kasutades võib jääda suur 

vaagna tuumor diagnoosimata, kuna kõrgsagedusliku 

anduri lahutusvõime on hea vaid 6–8 cm 

sügavuses. 

Abdominaalseks uuringuks piisab tavalisest 

3,5 MHz konveksandurist. 

Transvaginaalselt vajatakse 5–6,5 MHz vähemalt 

90-kraadise nurgaga tupeandurit. 

– Parem, kui patsiendi põis on tühi, kuna siis pääseb 

transvaginaalse anduriga emaka ja munasarjade 

lähedale (suured tuumorid on näha samuti 

abdominaalse anduriga). 

Menstruaaltsükkel ja infertiilsus 

Endomeetriumi struktuur 

– Emaka limaskesta struktuuri võib jälgida tsükli 

vältel. 

– Limaskesta paksus antakse tavaliselt mõlema 

poole summana. Mensese järel on limaskest homogeenne, 

1–4 mm paksune. Östrogeenisisalduse 

tõusuga proliferatiivne limaskest areneb 

677 


kolmekordseks, 7–10 mm paksuseks. Pärast 

ovulatsiooni muutub vähese ehhogeensusega 

limaskest järjest tugevama ehhogeensusega ja 

luteaalfaasis on limaskest tugeva ehhogeensusega, 

8–16 mm paksune. 

Folliikuli areng ja kollaskeha 

– Vaginaalse anduriga on munasarjades näha tihti 

2–5 mm läbimõõduga uusi folliikuleid. 

– Neist üks või enam kasvavad esimeses faasis. 

– Tsükli 9.–10. päeval võib ultrahelis eristada juhtivat 

folliikulit ca 10 mm läbimõõduga. See kasvab 

edasi kiiresti ja ovulatsiooniks on ta läbimõõt 

20–24 mm. 

– Ovulatsiooni ajal see ruptureerub ja kollaskeha 

moodustudes on selle sisu kergelt sogane. Kollaskeha 

seinas võib vahel eristada paksuna ja tiheda 

ehhogeensusega. 

– Mõnikord moodustab kollaskeha ereda sisuga 

õhukese seinaga moodustise. Folliikuli või kollaskeha 

läbimõõt ei ületa tavaliselt 3 cm. 

Jälgimine infertiilsuse ravi korral. 

– Ultrahelis saab jälgida folliikuli kasvu ja emaka 

limaskesta struktuuri hormoonidega stimulatsiooni 

ajal. Ultrahelis saab loendada arenevaid 

folliikuleid, ajatada ja annustada hormoonravi, 

aga teha ka sellega kaasnevaid manipulatsioone, 

nagu näiteks inseminatsiooni ovulatsiooni ajal. 

Spiraali kontroll 

– Emakasisese vahendi olemasolu ja õige asetsuse 

saab täpsustada ultraheli uuringuga. 

– Cu-sisaldusega spiraal annab tugeva varju ja 

seda on kerge näha 

– Hormoonspiraali eristamine on raske, seda saab 

näha nõrga varjuna emaka sees. 

Tsüklihäired 

Fertiilses eas naistel 

– Sagedasemad põhjused 

Hormonaalselt tingitud funktsionaalne häire 

Kõrvalekalle eespool kirjeldatud emaka limaskesta 

tsüklilisest muutusest ei ole piisav 

diagnoosiks. 

Üle 18 mm paksune endomeetrium tekitab 

kahtluse emaka limaskesta haiguse suhtes. 

Endomeetriumi polüüp ja müoom 

Hästi piiritletud kõrge ehhogeensusega ümar 

moodustis emakaõõnes, paremini eristatav 

proliferatsioonifaasis. 

Müoom 

Submukoosne müoom on vähese ehhogeensusega. 

Postmenopausaalne vereeritus 

– Verist või veresegust voolust tuleb pidada emakavähi 

tunnuseks senikaua, kui see on väljalülitatud 

– Üle 10 mm paksune limaskest postmenopausis 

äratab tugeva kahtluse endomeetriumivähi suhtes.


– Alla 5 mm paksuses limaskestas on eriti harva 

vähki. 

– Ainult ultraheliuuring ei ole piisav diagnoosiks. 

Tuumorid 

– Bimanuaalne palpeerimine on põhiuuring, millega 

on sageli võimalik diagnoosida vaagna piirkonna 

tuumorit, ja see võib olla piisav ka eriti 

emaka lihaskoe kasvajate diferentsiaaldiagnoosiks. 

– Olukorrad, kus ultraheliuuring on vajalik 

Raskusi tuumori tüübi määratlemisel 

Selge munasarjakasvaja 

Ebaselge palpatsioonileid, kui patsiendil esineb 

kliinilisi kaebusi vaagna ja alakõhu piirkonnas 

(turse, valu, voolus, urineerimishäired) 

Munasarjavähk suguvõsas 

Müoom ja adenomüoos 

– Emaka lihaskesta kasvaja on muu lihasega võrreldes 

sageli vähema ehhogeensusega, hästi piiritletud 

tuumor, millel võib tihti näha ka paksu 

kapslit. Kiiresti kasvavas müoomis võib näha 

tsüstilisi moodustusi. 

– Adenomüoos, mille puhul endomeetriumi healoomulised 

rakud kasvavad difuusselt emakaseinas, 

võib esineda pesadena, mis meenutavad 

müoomi, kuid ei eristu selgepiiriliselt emaka 

lihaskoest. Varre otsas müoom või multipleksne 

müoom võib olla raskesti eristatav munasarjatuumorist 

ka ultraheliuuringul. 

Emakavähk 

– Emakakehavähk diagnoositakse alati koeuuringu 

põhjal. 

– Ultrahelis nähakse seda sagedamini ebatasase ja 

paksu (keskmiselt 14–15 mm) endomeetriumina. 

– Invasioonisügavust saab ultraheliuuringuga küllalt 

täpselt hinnata. 

– Emakakaelavähk ei ole tavaliselt ultraheliuuringuga 

diagnoositav. 

Munasarjatsüstid 

– Leitakse ultraheliuuringuga sageli juhuleiuna, 

aga ka ebaselgete alakõhuvalude või ebaselge 

palpatoorse leiu tõttu tehtud ultraheliuuringul. 

– Funktsionaalsele tsüstile on iseloomulik sile 

õhuke sein ja selge ehhogeenne pilt. 

– Hemorraagilises tsüstis või kollaskehatsüstis 

võib sageli leida sisestruktuure, mis kaovad jälgimise 

ajal. 

– Funktsionaalne tsüst ei ole tavaliselt üle 6 cm 

– Ka postmenopausaalsetel naistel esineb healoomulisi, 

alla 5 cm läbimõõduga tsüste, mis võivad 

ise kaduda. 

– Funktsionaalse tsüsti kadumist on põhjust jälgida 

uuesti 3–4 kuu möödudes. Kui tsüst suureneb, 

on põhjust see eemaldada. 

678 


– Healoomuline munasarjakasvaja 

Ultraheliuuringuga ei ole alati võimalik eristada 

munasarjavähist. 

Mitte üle 6 cm läbimõõduga, õhukeseseinaline, 

sileda sisepinnaga tuumor on äärmiselt 

harva pahaloomuline 

Nende omaduste eristamine eeldab hoolsat 

vaginaalset uuringut tehniliselt hea aparatuuriga 

ja piisavat nähtavust. 

– Pahaloomulisele munasarjakasvajale viitavad 

üle 3 mm paksune sein või üle 3 mm paksused 

vaheseinad, papillaarne kasv tsüstiseinas 

polütsüstilisus 

mutsinoosse tuumori poolt tekitatav lumesademetaoline 

ehhogeensus tsüsti sisus (seroosse 

tsüsti sisu on kajata) 

nii tsüstilised kui ka soliidsed komponendid samas 

tuumoris (üle 60% tõenäosusega maliigne) 

astsiit. 

– Endometrioom 

on suhteliselt õhukese- ja siledaseinaline tsüst, 

mille sisu on ühtlaselt peene struktuuriga 

– Dermoidtuumor 

Peenestruktuurse rasvasisalduse juurde lisanduvad 

tihedamad luukomponendid, mis annavad 

tugeva ehhogeensuse ja ka selgesisulisi tsüste. 

Infektsioon 

– Akuutse PID-iga võib kaasneda munajuhasisene 

mädaeritus, mis on nähtav mitmekambrilise, 

paksuseinalise, sogast vedelikku sisaldava tuumorina. 

– Infektsioonist paranemisel tavaliselt põletikuline 

“tuumor” kaob, aga sellest võib moodustuda 

saktosalpinks, millele on iseloomulik piklik, 

mitmekambriline kuju, kus on kerge ära tunda 

munajuha, lisaks võib eristada munasarja erilise 

struktuurina. 


– Munasarjatuumoriks võib vahel ekslikult pidada 

laienenud soolelinge patsiendil, kellel kõhuvaludele 

liitub soole motiliteedihäire. Uuringu käigus 

on siiski võimalik näha soolesisu liikumine 

ja peristaltika. 

– Vaagna piirkonna veenilaiendid võivad olla küllalt 

suured ja meenutada munasarjakasvajat. Kui 

eristamine muidu ei õnnestu, annab värvi-doppleruuring 

veenivereringe tüüpilise pildi. 

– Emakakaelaosa hulgitsüstid võivad jätta mulje 

munasarjatuumorist. 


ALLAVAJED 

Juha Mäkinen 

– Uriiniinkontinentsus vt. 11.14.

Põhimõtted 

– Kaebusi põhjustavad allavajed tuleb opereerida, 

kuni patsient on opereeritav 

– Raseduse ja sünnituse järel saab püsiva allavaje 

teket ära hoida vaagnapõhja lihaste võimlemisharjutustega, 

(eriti nn. taastumisperioodis – 6 

kuu jooksul). 

Määrang 

– Allavajed on sünnitusteede ja neist välja punnituvad 

muutused, nn. günekoloogilised songad. 

Kõhuõõne põhja muutudes nihkuvad need paigast, 

isegi välja sünnitusteedest. Allavajed võivad 

olla 

emakas (uteruse destsensus ja -prolaps) 

kusepõis (tsüstotseele) 

kusejuha (uretrotseele) 

pärasool (rektotseele) 

Douglase õõne põhi (enterotseele, hüsterektoomia 

järgne vagina eversioon/prolaps). 

– Emaka väljasopistumist tupepilust nimetatakse 

prolapsiks. NB! Rektumi ja ureetra prolaps ei 

sopistu välja sünnitusteedest ja seega ei ole nad 

nn. günekoloogilised prolapsid. 

Raskusaste 

– Gradus I: Moodustis ulatub mitte kaugemale kui 

tupe välimine kolmandik. 

– Gradus II: Moodustis on nähtav välisgenitaalide 

või introituse tasandil. 

– Gradus III: Moodustis on nähtav tupe pilust. 

– Gradus IV: Moodustistest on eriti emakas täielikult 

väljunud tupepilust (emaka totaalprolaps). 


– Arvatakse, et iga viies günekoloogiline operatsioon 

on allavajede korrigeerimisega seotud 

(Soomes näiteks 2000 operatsiooni 1991. aastal). 

Etioloogia 

– Vananemisega tõuseb allavajede sagedus. Enamik 

probleemidest ongi naistel just postmenopausaali 

ajal. 

– Östrogeenide eritumise vähenemine üleminekueas 

nõrgendab sidekude, limaskestade ja lihaste 

jõudu, millega nende võime hoida suguelundeid 

paigal nõrgeneb. 

– Umbes 5%-l on allavaje põhjustatud kaasasündinud 

vaagnapõhja sidekoe nõrkusest, mis põhjustab 

vahel emaka allavaje juba noorel sünnitamata 

naisel. 

– Tugikoed võivad saada vigastuse raskel sünnitusel 

(tang-, vaakum- või äkksünnitus). 

– Liigselt võib venitada vaagnapõhja ka mitmikrasedus, 

samuti raske töö, krooniline köha, 

679 


kõhukinnisus, astsiit ja vaagnapõhja suured 

kasvajad. 

Sümptomid 

– Algstaadiumis 

Raskustunne alakõhus, mis suureneb õhtuks ja 

leevendub lamades. 

Patsiendil esineb ristluuvalu ja allapoole 

tuntavat valu. 

– Ravile tullakse sageli siis, kui tupest väljasopistunud 

moodustis on nähtav. Selles perioodis on 

tavaliselt ka juba sellega kaasuvaid sümptomeid: 

probleeme suguelus ja 

kusepõiega 

- sagenenud urineerimine 

- düsuuria 

- stressist tingitud inkontinentsus 

- surveinkontinentsus 

- jääkuriini tunne 

- nõrk või aeglustunud kusejuga 

- kusepõie tühjendamine on kergem, kui kaasa 

aidata käega või muuta asendit 

pärasoole probleemid 

- defekatsiooni vajadus 

- defekatsioonil valu 

- defekatsioon raskendatud 

- mittetäieliku defekatsiooni tunne 

- defekatsioon on kergem sõrme abil 

- flatus-inkontinentsus 

- vedela väljaheite inkontinentsus 

- kõva väljaheite inkontinentsus 

Diagnostika 

– Hinnatakse allavaje eri tüüpe ja nende raskusastmeid. 

Tähelepanu! Kusepõis ja pärasool peaksid 

olema tühjad lamades tehtaval provokatsioonil 

(näit. Valsalva), et saada sama pilt, mis häirib 

patsienti seistes. 

– Vaatlusel võib näha madalat perineumi ja introitusest 

selgelt väljasopistunud moodustist. 

– Peeglitega vaatlusel on näha tupe eesseina allavajele 

viitavat eesmise tupevõlvi kadumist. 

– Peegli eemaldamise järel toetada tupe eesseina 

tõstukiga, on nähtav tagumise tupevõlvi kadumine, 

mis viitab algavale enterotseelele või 

moodustuvale rektotseelele. 

– Allavajega sageli kaasnevat vaagnapõhjalihaste 

halba seisundit testitakse rektovaginaalselt, lastes 

patsiendil punnitada lihaseid, millega selgub 

pärasoole sulgurlihase halb seisund. 

– Lastes patsiendil punnitada või vedades kuultangidega, 

võib täpsustada eelkõige emaka allavaje 

raskusastet. 

– Diferentsiaaldiagnostiliselt lülitatakse välja allavajega 

sarnased moodustised tupes nagu ureetra 

divertiikul, kaasasündinud tuppe ulatuvad Gartneri 

juha tsüstid, pahaloomulise tuumori kaug-


metastaasid või harva tuppe sopistuvad soolesongad. 

Ravi 

Konservatiivne ravi 

– Vaagnapõhjalihaste treenimine (kirjalikud juhendid), 

mida parandab ravikehakultuuri instruktor, 

vajadusel lihaste elektrostimulatsioon. 

– Tuppe asetatavad abivahendid (kuulid, tampoonid, 

rõngad), mida peab sobitama vastavalt raskusastmetele 

ja suurusele, tugevdavad vaagnapõhjalihaste 

jõudu (patsient tunneb lihaste kokkutõmbel 

vastusurvet). 

– Kergetel juhtudel need vahendid aitavad ja patsient 

ei pea minema operatsioonile. 

– Sünnitusjärgsel kontrollil tuleb soovitada võimlemist. 

– Postmenopausis naistel tuleb alustada lokaalset 

östrogeenravi, mis tugevdab limaskesti: seda kasutatakse 

jätkuvalt. 

Kirurgiline ravi 

– Vajalik, kui 

on raske astme muutused (gradus III–IV) 

sümptomid on rängad: 

- valu 

- moodustis välisgenitaalides 

- urineerimishäired 

- soole funktsioonihäired 

- suguelu probleemid. 

Allavajega kaasneb muid probleeme: 

- haavandumine tupes või emakakaelal 

- korduvad uroinfektsioonid 

- urineerimistakistus. 

– Opereeritakse tavaliselt tupe kaudu, kuid tänapäeval 

ka laparoskoopiliselt. Häid tulemusi on 

saadud näiteks tupe hüsterektoomiajärgse prolapsi 

laparoskoopilisel ravil. 

– Allavaje korrigeeriva operatsiooniga koos tehakse 

postmenopausis olevatele naistele ka vaginaalne 

hüsterektoomia. Kui noor patsient soovib 

rasestuda, tehakse nn. Manchesteri operatsioon. 

Kirurgilise ravi vastunäidustused 

– Patsient keeldub operatsioonist. 

– Rasedus ja puerpeerium (6 kuud) 

– Noor patsient (eriti radikaalne või ablatiivne kirurgia) 

– Absoluutsed vastunäidustused operatsiooniks 

või narkoosiks (välisgenitaalide osaline sulgumine 

võib siiski tulla kõne alla) 

Esmaabi 

– Prolaps reponeeritakse komplikatsioonide vältimiseks 

(näit. urineerimistakistus) ja hoitakse 

vaagnapõhjalihaste tasemest ülalpool abivahendiga 

(rõngas, tampoon vms.). 

– Vulkaniseeritud kummist rõngast kasutades tuleks 

patsiendil kasutada ka antiseptilist (näit. 

680 

Starogyn ® ) ja östrogeeni sisaldavat (näit. Dienoestrol 

® ) tupesalvi 

– Eespool mainitud abivahendeid kasutatakse ainult 

kuni operatsioonini. Ainsa ravina kasutatakse 

seda vaid erijuhtudel (raskes seisundis patsiendid). 

25.90 VÄGISTATU RAVI 

Toimetus 

Ootused 

– Võetakse meditsiiniõiguse jaoks vajalikud preparaadid 

(vt. 41.06). 

– Ennetatakse rasedus. 

– Ennetatakse infektsioon. 

– Psühholoogiline tugi. 

Uuring 

– Patsienti uurides peab arstil olema abiline. 

– Anamnees peaks olema täielik, kuid mitte liialt 

personaalselt kirjeldav, kuna nende kirjelduste 

vastukäivus politseile antud tunnistustega võib 

põhjustada hilisemaid probleeme kohtus. 

Vägistamise aeg 

Osalenud inimeste hulk ja isikud 

Vägivalla iseloom ja võimalikud relvad 

Vaginaalse, rektaalse ja oraalse penetratsiooni 

üritamine 

Penetratsioon sõrme või mõne esemega 

Kas ohver tunnetas ejakulatsiooni. 

Ohvri tegevus, mis võiks hävitada või muuta 

tõestusmaterjali: pesemine, duši all käimine, 

tampooni kasutamine, hammaste pesemine, 

defekatsioon, riiete vahetamine. 

Raseduse ennetamine 

– Postkoitaalne ravi etinüülestradiooliga vt. 27.18. 

– Kui vägistamisest on möödunud üle 72 tunni, 

aga alla 7 ööpäeva, võib asetada spiraali. 

Infektsiooni ennetamine, ravi ja 

jälgimine 

– Alati võetakse klamüüdia, gonorröa ja trihhomoonase 

analüüsid. Klamüüdiakülv tuleks võtta 

uurimise jaoks! 

– HIV antikehad ja B-hepatiidi analüüs (HbsAg). 

Hepatiit B vaktsineerimist tuleks soovitada patsiendile, 

kes seda soovib ja kelle HbsAg on negatiivne. 

– Teetanusevastane süst tehakse vajadusel siis, kui 

ohvril on vigastusi (ka tupe ja pärasoole vigastused!). 

– Kui on alust kahtlustada, et vägistaja põeb suguhaigust 

või patsient seda soovib, tehakse profülaktiline 

ravi antibiootikumidega.

atsitromütsiini 1 gramm suu kaudu ühekordse 

anusena VÕI 

tseftriaksooni 250 mg intramuskulaarselt 250 

mg ühekordse annusena. 

– Arstlik järelkontroll tuleks teha 4 nädala möödudes 

Kui profülaktiliselt ei ole tehtud antibiootikumi, 

tuleks võtta kordusanalüüsid infektsiooni 

suhtes 

HbsAg ja HB-IGM 

Süüfilisele seroloogiline uuring nädala pärast. 

– HIV antikehade suhtes uuring (3–) 6 kuu pärast. 

681 


Psüühiline tugi ja jälgimine 

– Ohver peaks saama väljendada oma mõtteid ja 

muresid võimalikult kiiresti pärast juhtunut ja 

kontakt peaks olema alati võimalik, kui ohver 

seda vajab (kaasas kirjalik vihje, kuhu pöörduda). 

– Psüühiline hinnang (arsti või psühholoogi vastuvõtt) 

on tavaliselt vajalik 1–2 nädala möödudes. 

Eriti tähtis on, et ohver saaks avameelselt väljendada 

oma emotsioone. 

– Kui vägistamise ohver on alaealine, on alati vajalik 

lastepsühhiaatri konsultatsioon.


26.10 UURINGUD, RAVI JA 

NAISTENÕUANDLASSE 

SAATMISE PÕHJUSED 

Esko Laes 

Peamised suunamise põhjused 

– 80% peamistest suunamise põhjustest moodustavad 

preeklampsia 

enneaegsed emaka kontraktsioonid 

diabeet 

hepatogestoos 

kahtlus, et loote kasv on pidurdunud 

– Eriti tuleks tähelepanu pöörata vererõhu tõusule 

alates 24. rasedusnädalast. 

Sünnitajate vastuvõtutuppa saatmise 

põhjused 

– Kahtlus, et loote seisund on halvenenud: 

loote südamelöökide sagedus alla 120 või üle 

160 löögi minutis, registreerituna 10 minuti 

jooksul, arütmia või südametegevuse puudumine 

loote liigutuste vähenemine (alla 5 liigutuse 

30 minuti jooksul või alla 10 liigutuse ühe 

tunni jooksul, mõõdetuna õhtul kella 21–23 

vahel) või puudumine üldse. 

– Korduvad (alla 15-minutiliste vahedega) valulised 

emaka kontraktsioonid 20. rasedusnädala 

järel (ähvardav enneaegne sünnitus). 

– Menstruatsioonitaoline või ohtram vereeritus 

tupest 

väiksemgi vereeritus pärast 20. rasedusnädalat 

on piisav põhjus raseda suunamiseks konsultatsioonile 

naistenõuandlasse 

võib olla platsenta eesasetsuse või enneaegse 

irdumise tunnuseks. 

– Gestoosinähud (peavalu, nägemishäired, valu 

rinnaku piirkonnas) samaaegselt mõnega järgmise 

sümptomidega: 

vererõhk üle 140/90 kahel järjestikusel mõõtmisel 

lamades või üle 150/100 pikemaajalisel 

mõõtmisel või on olemas süstoolse rõhu tõus 

30 mmHg võrra või diastoolse rõhu tõus varasemaga 

võrreldes 15 mm/Hg võrra. 

proteinuuria üle 0,3 g/l 

järsk kehakaalu tõus viimasel trimestril üle 2 

kg nädalas. 

Kui patsiendil puudub sümptomaatika, suunatakse 

ta kiiresti haiglasse 

– Lootevete enneaegse puhkemise kahtlus 

– Rasesal esinev herpes või kontakt herpesehaigega, 

kui rase ei ole haigust põdenud. 

Konsulteerida valvegünekoloogiga või terapeudiga 

Herpest ravitakse intravenoosse atsüklovii- 

682 

riga, kontaktsele tuleks teha 4 päeva jooksul 

zosterhüperimmunoglobuliini. 

Anamnestilised andmed ja 

kroonilised haigused 

Kroonilised haigused 

– Kroonilised haigused ja rasedus vt. 26.17. 

– Kroonilisi haigusi põdevad patsiendid tuleks 

suunata naistenõuandlasse. 

– Juba raseduse planeerimise ajal tuleks selgitada 

kroonilisi haigusi põdevatele naistele võimalikke 

raseduse riske. 

– Rasedust planeerides tuleb saata konsultatsioonile 

erialaarsti juurde: 

diabeetikud 

epileptikud 

SLE-patsiendid 

südamehaiged 

anamneesis trombemboolia 

narkootikiumisõltlased. 

– Raseduse planeerimine oleks vajalik, kui emal 

on varem diagnoositud: 

raske vererõhutõbi 

hüübimissüsteemihaigused 

muu raske veresoonkonna haigus 

kilpnäärme funktsioonihäire 

kopsuhaigus (näiteks raske astma) 

ravitud pahaloomuline kasvaja 

krooniline sooletrakti haigus 

hepatiit 

kollagenoos 

muu rasedust mõjutav raske haigus. 

Tüsistunud rasedus anamneesis 

– (Patsiendid suunata nõuandlasse 12.–18. rasedusnädalani) 

– Üle 3 järjestikuse raseduse katkemise 

– Enneaegne sünnitus (enne 36. rasedusnädalat) 

– Surnult sündinud laps 

– Alakaaluline laps (alla 2500 g) 

– Tugev sünnitushirm 

– Lapsel väärareng 

– Kui varasema raseduse ajal on olnud hepatogestoos, 

tuleb teha ultraheliuuring 18. rasedusnädalal 

sünnituse tähtaja täpsustamiseks. 36. rasedusnädalal 

sooritatakse funktsionaalsed uuringud, 

isegi kui sügelus puudub. 

– Kahtlus emakakaela puudulikkusele põhineb eelkõige 

anamneesil ja alles siis staatusele tuginedes. 

Et põletikulised protsessid võivad põhjustada 

raseduse katkemist ja enneaegset sünnitust, 

tuleb teostada uuringud sagedasemate urogenitaaltrakti 

põletike tekitajate suhtes, eriti klamüüdia 

osas, kui 

eelmine sünnitus oli enne 36. rasedusnädalat 

varem olnud korduvaid raseduse katkemisi. 

Varasem emakaoperatsioon 

– (18. rasedusnädalal, et koostada sünnituse juhtimise 

plaan)

– Eelmine sünnitus keisrilõikega 

– Muu operatsioon (konservatiivne müomektoomia; 

plastilised emaka operatsioonid) 

Väärarengu või pärilike haiguste risk 

– Tutvu oma piirkonna prenataalsõeluuringutega. 

Piirkonniti võib sõeluuringuid teha vereanalüüside 

põhjal, vanuse järgi või arvestades mõlemaid. 

– Ära unusta, et uuring on alati vabatahtlik. 

– Uuringut soovivad emad tuleks suunata 8.–10. 

rasedusnädalal ultraheliuuringule, et vereanalüüsi 

saaks teha õigel ajal. Enne analüüsi võtmist 

täpsustatud raseduse suurus vähendab valepositiivsete 

vastuste hulka. 

– Lootevete uuring ja koorioni biopsia teostatakse 

lisaks veel järgnevatel juhtudel: 

ühel vanematest on kromosomaalmuutused 

(näit. translokatsioon) 

peres on enne kromosomaalse anomaaliaga 

laps 

peres varem sündinud lapsel või lähisugulasel 

on mõni pärilik haigus või selle kahtlus 

peres on kaasasündinud nefroosi põdev laps 

varem sündinud lapsel või mõnel pereliikmel 

on esinenud anentsefaaliat, meningomüelotseelet, 

hüdrotsefaaliat või mõnda muud kesknärvisüsteemi 

väärarengut. 

– Foolhapet on vaja määrata närvitoru sulgumishäirete 

preventsiooniks vaid järgmistel juhtudel: 

0,4 mg foolhapet päevas tabletina: 

- Foolhappe vaeguse on põhjustanud epilepsiaravimid 

fenütoniin ja barbituraadid, aga 

ka pikaajaline sulfaravimite kasutamine, 

sooletrakti imendumishäired (näit. tsöliaakia) 

või sagedane alkoholi kasutamine või 

eriti ühekülgne toitumine. 

- Foolhappe lisamist võiks kaaluda ka ema 

diabeedi ning, klomifeenravi korral, aga ka 

siis, kui suguvõsas on olnud närvitoru sulgumishäireid. 

4 mg foolhapet päevas tabletina: 

- Kui risk saada närvitoru sulgumisega laps 

on tavalisest suurem 

- Peres on juba varem olnud sellise anomaaliaga 

laps 

– Suure riskiga pered tuleks suunata geneetilisele 

konsultatsioonile juba siis, kui nad rasedust 

planeerivad 

– Ravi tuleb läbi viia arsti kontrolli all. Enne foolhappe 

määramist ja ka ravi ajal tuleks tagada, et 

patsiendil ei esine vitamiin B 12 puudust. 

– Müügil on 1 mg foolhapet sisaldav preparaat. 

Kui annuseks on määratud 4 mg, tuleb teha retseptile 

Sic!- märge. 

– Foolhappe kasutamist alustatakse selle mensese 

ajal, mille järel soovitakse rasedust, ja jätkatakse 

12. rasedusnädala lõpuni. 

683 


Sümptomid ja objektiivne leid 

Hyperemesis gravidarum 

– Raseduse algul esineb iiveldust ja kerget oksendamist 

~ 70–80%-l rasedatest. 

– Hüperemeesisest võib rääkida, kui kaalulangus on 

5% (< 2 kg/ööpäevas), Kasutada infusioonravi. 

– Ravimeid määrata vaid erandjuhtudel 

Meklotsiinhüdrokloriidi toime on tõestatud 

(Postafen ® ). Annus on 1–2 tabletti või rektaalset 

küünalt ühe doosina enne magama minekut. 

Metoklopramiid 

Kõrvetised 

– Soovitatuim ravi antatsiididega. 

Jalgade paistetus ja krambid 

– Ükski ravim pole osutunud tõhusaks, võib soovitada 

tugisukkade kandmist või jalgade kõrgemale 

asetamist 

Pruritus (sügelus) 

– Terve naha (eriti kõhu, käte, jalapõhjade) sügeluse 

põhjuseks võib olla hepatogestoos (rasedusaegne 

maksasisene kolestaas). Tavaliselt tekib 

hepatogestoos pärast 28. rasedusnädalat. 

– Kui viimasel trimestril on sügelust, uuritakse 

maksa fermente. Normist suuremate näitajate 

puhul suunatakse patsient kohe naistenõuandlasse. 

Pärast 36. rasedusnädalat suunata sügelusega 

või kollased patsiendid naistenõuandlasse 

kohe ilma eelnevate analüüsideta. 

– Haiglas jälgitakse loote seisundit KTG ja ultraheli 

abil, tehakse ema maksaanalüüsid. Loote 

äkksurma ohu tõttu indutseeritakse sünnitus pärast 

38. rasedusnädalat. 

– Rasedustoksikoosi retsidiveerumise oht on 50%. 

Vererõhk 

– Suunamise kriteeriumid vt. eespool. 

Genitaalherpes 

– (34.–36. rasedusnädalal) 

– Märge haige kaardile ja teade sünnitusmajja sellise 

raseda saabumisest. 

Sünnitusteede anomaaliad 

– Diagnoositud või oletatav emakakeha või -kaela 

väärareng, näit. kahesarveline emakas või tupe 

vahesein (18. rasedusnädalal). 

Loote ebaõiged asendid 

– Tuharseisu puhul suunata rase 35. rasedusnädalal 

loote pöörde sooritamiseks statsionaari. 

– Loote ristiseisu kahtluse korral suunatakse rase 

kohe haiglasse (seis põhjustatud platsenta täielikust 

eesasetsusest või emaka anomaaliast). 

Emaka kontraktsioonid 

– Valulised korrapärased emaka kontraktsioonid 

või survetunne alakõhus. 

Sünnituse tähtaja määramine 

– Oletatav sünnituse tähtaeg määratakse raseduse 

alguses tehtud ultraheliuuringu abil.


– Kui ei ole ette nähtud kõigi rasedate skriiningut 

ultraheli abil, tuleks järgmistes rühmades teha 

ultraheliuuring raseduse suuruse määramiseks 

kas naistenõuandlas või kohapeal (10.–14. või 

16.–18. nädalal). 

Sünnituse tähtaja määramine viimase menstruatsiooni 

järgi on ebatäpne (näit. menstruatsioonid 

ebaregulaarsed, viimased menstruatsioonid 

olnud ebanormaalsed). 

Eelmine sünnitus pärast 42. rasedusnädalat. 

Ema on rasestunud rasedusvastaste pillide 

kasutamise ajal. 

Emaka suurus ei vasta raseduse kestusele. 

– Noored ja vanad esmassünnitajad (18. rasedusnädalal 

teostatakse ultraheliuuring kohapeal) 

< 18-aastased 

> 35-aastased 

Rasedus steriilsuse ravi tulemusena 

– Suunatakse jälgimisele naistenõuandlasse, kui 

rasedus on tuvastatud. 

Emaka mõõtmete mittevastavus raseduse 

suurusele 

– Kui emakapõhja kõrguse mõõtmisel täheldatakse 

üle 2 cm erinevust keskmisest, korratakse 

mõõtmist uuesti kahe nädala pärast. Kui erinevus 

püsib, saadetakse rase edasiseks uuringuks 

naistenõuandlasse. 

– Mõõtmistega alustatakse kohe. Kui kontrollmõõtmistel 

erinevus säilib, suunatakse kiiresti 

naistenõuandlasse. 

– Esimene ultraheliuuring tuleks teha naiste nõuandlas. 

Järelkontrolli võib vahel teha ka kohapeal, 

kui nii on kokku lepitud. 

Mitmikraseduse kahtlus 

– Saatekiri naistenõuandlasse, kui kahtlus on tekkinud 

emaka kiirema kasvu tõttu või kohapealsed 

ultraheliuuringud on näidanud enama kui 

ühe loote olemasolu. 

Patoloogilised kõrvalekalded uriini 

analüüsides 

Proteinuuria (dU-prot > 0,3/ööpäevas). 

– Rasedusaegne proteinuuria aitab eelkõige diagnoosida 

preeklampsiat. Preeklampsia võib esineda 

alates 24. rasedusnädalast. 

Kui juba raseduse alguses on tegemist proteinuuriaga, 

tuleb välja lülitada neeruhaiguse 

olemasolu. 

Valgu esinemisel uriinis tuleb teha uriini bakterioloogiline 

külv. Kui 3 päeva pärast ei ole 

kontrollanalüüsis proteinuuriat, piisab tavalisest 

naistenõuandla jälgimisest. 

Kui proteinuuria on ainus sümptom (ei lisandu 

vererõhu tõusu ega turseid), määratakse 

uurea, kreatiin ja ööpäevane valgu sisaldus 

uriinis. Kui naisel esineb samaaegselt ka hematuuriat 

või kreatiin on normi ülemisel pii- 

684 

ril, suunatakse patsient statsionaari uuringuteks. 

Kui naisel on bakteriuuria, tuleks teha lisauuringud 

raseduse algul ja riskirühmades 

(näit. varem korduvad kuseteede põletikud, 

ähvardav enneaegne sünnitus) ka korduvalt. 

Rasedusaegne asümptomaatiline bakteriuuria 

nõuab ravi. 

Aneemia 

– Vt. 15.22 

– Tuleb välja selgitada aneemia põhjus ja ravida, 

kui 

raseduse alguses on Hb < 110 g/l 

raseduse ajal Hb < 100 g/l. 

Ravi vt.15.22 

– Rase suunatakse naistenõuandlasse, kui tal 

vaatamata kolmenädalasele ravile püsib Hgb 

väärtus alla 100 g/l, ja kohe, kui Hb väärtus on 

alla 90 g/l. 

– Aneemia profülaktikat rauapreparaatidega soovitatakse 

järgmistel juhtudel 

raseduse alguses on Hb alla 110 g/l 

aneemiakalduvus 

eelmisest rasedusest möödas vähem kui 2 aastat 

noored sünnitajad (alla 20-aastased) 

enne rasedust kasutatud spiraali 

vererohked menstruatsioonid 

mitmikrasedus 

dieet, milles puuduvad liha ja lihatooted 

– Profülaktikat alustatakse 20. rasedusnädalast, 

teistel põhjustel ravi rauapreparaatidega peale 

12. rasedusnädalat. Nii profülaktikaks kui ka 

raviks on 50 mg annus piisav. Rauaprofülaktika 

vajadus on vaidlustatav. 

Rh-immunisatsioon, harva esinevad 

veregrupid, antikehade olemasolu 

– Konsultatsioon on põhjendatud, kui on kindlaks 

tehtud, et naine on rase 

– Kui rase on Rh-negatiivne, kontrollitakse antikehi 

uuesti 24.–26. rasedusnädalal ja 36. rasedusnädalal. 

– Rh-positiivset ema, kes on saanud vereülekande 

või kelle last on ravitud kollasuse tõttu, uuritakse 

antikehade suhtes 36. rasedusnädalal. 

Kõik Rh-antikeha-positiivsed rasedad suunatakse 

naistenõuandlasse, kus tehakse igakuine 

Rh-antikehade kontroll. 

Vastus saadetakse lisaks naistenõuandlale ka 

kõrgema etapi sünnitusosakonda. 

Alfafetoproteiin 


– 15. rasedusnädalal vereseerumist määratud alfafetoproteiini 

sisaldus märgatavalt tõusnud või 

alanenud.

Alkoholiga liialdavad, suitsetavad 

või ravimeid valesti tarvitavad 

rasedad 

– Moraliseeriv hoiak tuleb kahjuks. 

– Sage arsti külastamine ja tähelepanelik jälgimine 

võivad rasedat motiveerida elukombeid muutma. 

– Alkoholi tarbimist ja suitsetamist võib vähendada, 

kui emale antakse informatsiooni otse loote 

kasvu jälgimisel ultraheliga. Saatekirja haiglasse 

võib anda tavaliselt ilma mõjuva põhjuseta. 

– Narkootikumide kasutajatel on oht nakatuda 

HIV-i ja hepatiiti. 

Ülekantud rasedus 

– Kui rasedus on kestnud rohkem kui 10 ööpäeva 

üle sünnituse tähtaja. 

Diabeet ja nõrgenenud 

glükoositaluvus 

– Naistenõuandlasse suunatakse 

diabeetikust naine kohe pärast raseduse tuvastamist 

insuliini tarvitavad diabeedihaiged raseduse 

planeerimisel 

– 2-tunnine suukaudne 75-g glükoositest tehakse 

26.–28. rasedusnädalal, kui 

varem on sündinud üle 4,5-kilone laps 

ema on ülekaaluline (BMI > 25) 

hommikuses uriinis on glükoosi 

sünnitaja vanus on üle 40 a. 

esineb loote makrosoomia (≥ 250) (suur loode) 

varasema raseduse ajal on täheldatud diabeeti. 

– Kui raseduse alguses on korduv glükosuuria või 

on eelmise raseduse ajal diagnoositud diabeeti, 

tehakse glükoositaluvuse test kohe. Kui vastus 

on normaalne, korratakse testi 26.–28. rasedusnädalal. 

– Tabelis 26.10 toodud piirväärtusi ületavad näitajad 

viitavad nõrgenenud glükoositaluvusele. 

– Kui on kindlaks tehtud nõrgenenud glükoositaluvus, 

suunatakse rase naistenõuandlasse. Gestatsioonidiabeetikutel 

soovitatakse määrata veresuhkur 

(tühja kõhuga) 6 kuud pärast sünnitust 

ning seejärel kord aastas. 

Veresuhkru väärtused 

Nõrgenenud glükoositaluvust täheldatakse, kui 

685 

26.11 TÖÖ NÕUANDLAS – 

NÕUANDED ARSTILE 

Esko Laes 

Nõustamine raseduse ajal 

– Toidus allergeenide vähendamine ei ole oluliselt 

vähendanud lapse atoopilisi haigusi esimese 18 

elukuu jooksul. Ranget allergiadieeti ei ole mõtet 

soovitada, sest see võib mõjuda kahjulikult 

ema toitumisele. Kui ema soovib siiski dieeti pidada, 

võib soovitada piirata tsitruseliste, šokolaadi, 

kakao ja värskete maasikate söömist (vt. 

32.74). 

– On andmeid, et õige kaltsiumiratsioon vähendab 

preeklampsia tekkeohtu. Riskirühmale (näit. piimatooteid 

mittetarbivad naised) on Ca lisamine 

toidule põhjendatud. 

– Käitumisviis viib suitsetamise lõpetamisele paremini 

kui lihtsalt üleskutsed. Aga et ka parima 

metoodikaga saadakse vaid väike osa emadest 

suitsetamist vähendama, on oluline, et suitsetamisvastane 

propaganda oleks suunatud kogu 

elanikkonnale. 

– Suguelu pole raseduse ajal vaja keelata, välja arvatud 

viimasel trimestril neil, kellel on enneaegse 

sünnituse oht. 

Esmane visiit õe või ämmaemanda 

juurde 

– Tehakse kohe, kui rasedus on tuvastatud. 

– Soovitatav esmassünnitajatele. 

– Teistele võib esimese kontrolli teha 10. rasedusnädalal 

samaaegselt esimese arstivisiidiga 

Esimene arsti konsultatsioon 

10. (–12.) rasedusnädalal 

– Kontrollitakse järgmisi näitajaid. Sulgudes on 

nõuandlasse või ultraheliuuringule saatmise 

põhjused. 

– Raseda vanus (alla18 a. või üle 35 a.) – UH. 

Täpsustage raseda vanus ja informeerige teda 

rasedusega seonduvatest riskidest. Selle põhjal 

otsustab ema, kas ta osaleb uuringutes. 

– Ülekaaluline rase (BMI > 25) -glükoosi koormustest, 

UH. 

Tabel 26.10 

kapillaarveri veeniveri plasma 

– näitaja tühja kõhuga > 4,8 > 4,5 > 4,8 

– näitaja 1 tunni möödudes > 10 > 9,1 > 10 

– näitaja 2 tunni möödudes > 8,7 > 7,9 > 8,7 



686

– Raseduse kestvuse täpsustamine (UH): 

millal ja milline oli viimane menstruatsioon 

(kui tavalisest erinev → UHD) 

millal rasedustest oli positiivne 

mentruatsioonitsükli korrapärasus (väga 

ebakorrapärane) 

kas enne rasestumist kasutati rasestumisvastaseid 

pille. 

– Eelnevate raseduste kulg: 

raseduse kestus (alla 36 või üle 42 rasedusnädala 

→ UH) 

gestoos (alati UH) 

sünnituste kulg (keisrilõige, tangi- või vaakumekstraktsioon, 

kitsas vaagen) 

laste sünnikaal ( üle 4500 g või alla 2500 g → 

UH, glükoosi koormustest) 

kas lapsed on terved (arenguanomaaliad, kromosomaalsed 

häired, surnult sündinud) 

varasemad raseduse katkemised (2 või enam) 

sünnitushirm. 

– Varem põetud haigused ja muud võimalikud 

probleemid: 

ravimite kasutamine raseduse alguses (ravimite 

väärtarvitamine, teratogeensed ravimid, 

psühhofarmakonid 

vererõhk (korduvalt üle 140/90 mmHg ) 

kuseteede infektsioonid (profülaktilised ravikuurid, 

konsultatsioonid) 

diabeet → (glükoosi koormustest) 

tromboosid, embooliad, hepatiit, südameinfarkt, 

pahaloomuline kasvaja (saatekiri haiglasse 

või konsultatsioon eriala arstiga võimalikult 

varakult) 

epilepsia, hemofiilia, südame-, kopsu-, neeru-, 

maksahaigused, neuroloogilised haigused, 

kilpnäärme funktsioonihäired, reuma, gastrointestinaaltrakti 

haigused (saatekiri haiglasse 

või konsultatsioon eriala spetsialistiga edasise 

jälgimise asjus) 

raseduse varajane diagnostika (vanematel või 

lapsel kromosomaalsed häired, lähisugulasel 

pärilik haigus, lapsel või perekonnas kongenitaalne 

nefroos, anentsefaalia, meningomüelotseele 

või muu kesknärvisüsteemi väärareng 

steriilsuse ravi (enne käesolevat rasedust) 

suitsetamine (rohke) 

sotsiaalsed probleemid 

allergia 

emakaoperatsioonid. 

Staatus 

– Esimesel nõuandla külastusel teostatakse alati 

vaginaalsete peeglitega vaatlus. Läbivaatuse 

tähtsaim eesmärk on põletikuliste haiguste avastamine. 

– Hilisemas rasedusjärgus võib vaginaalset järelevaatust 

teha ettevaatlikult, emakakaela ärritamata. 

Vaginaalselt tuleb kontrollida juhul, kui 

rase kaebab emakakontraktsioone või survetun- 

687 

net alakõhus, mis viitavad enneaegse sünnituse 

ohule. 

– Tupepeeglitega läbivaatust võib ettevaatlikult 

sooritada igakordse nõuandla külastuse ajal: 

tähelepanu pööratakse emakakaela pikkusele. 

Võimalik emakakaela avanemine, looteveepõie 

prolabeerumine. 

– Leid 

Raseduse alguses limaskestad tursuvad, mistõttu 

emakakaela suudme leidmine võib olla 

raskendatud. Füsioloogilist valgetevoolust 

esineb kogu raseduse ajal tavalisest rohkem. 

Tupes ja emakakaelal otsitakse põletikutunnuseid 

(erosioon, halvalehaline voolus) Vajadusel 

uuritakse tupe äigepreparaati mikroskoobiga. 

Kui esineb kihelustunne tupes või 

välisgenitaalide piirkonnas ning tupes on valge 

kohupiimataoline eritis, võib diagnoosida 

soorkolpiiti. Tuleb teostada uuringud klamüdioosi 

ja gonorröa suhtes. 

Emaka suurus ja asend 

– Vt. tabel 26.11. 

– Ultraheliuuringuks on vajadus siis, kui emaka 

suurus ei vasta amenorröa kestusele. 

Muu 

– Kuulatakse loote südametoone. Need peaksid 

olema kuuldavad hiljemalt 14. rasedusnädalal. 

– Emale selgitatakse, et normaalne rasedus võib 

kesta 42 nädalat. 

– Ema kannustatakse rohkem liikuma. 

– Kui Hgb on alla 110 g/l, selgitatakse välja, kas 

pole tegemist rauavaegusega (vt.15.22). 

Õe (ämmaemanda) külastus 

(14.–)15. rasedusnädalal. 

– Ema nõusolekul võetakse seerumi alfafetoproteiini 

proov. 


(22.–)24.(–26.) rasedusnädalal 

– Eesmärk: enneaegsuse tuvastamine. 

– Tähtis on emaka funduse mõõtmine (mitmikrasedus?). 

Raseduse suuruse määramine 

emaka mõõtmete järgi 

Rasedusnädal Emaka suurus 

6. Pole märgatavalt 

suurenenud 

8. 9 cm 

12. 12 cm 

Tabel 26.11. 

16. Sümfüüsi ja naba vahel 

20. Ulatub nabani 



– Kui anamneesi põhjal on alust kahtlustada enneaegse 

sünnitust, suunatakse ema günekoloogi 

konsultatsioonile. 

Teisene arsti külastus (26.–)28.(–30.) 

rasedusnädalal 

– Eesmärk gestoosi, mitmikraseduse tuvastamine, 

emakapõhja kõrguse mõõtmine 

– Korduvsünnitajal lastakse võrrelda selle loote 

suurust eelmis(t)ega. 

– Kontrollitakse: 

ema töövõimelisust 

ülekaalu tekke põhjusi (gestoos) 

– Staatus 

Emaka suurus (üle 2 cm-line erinevus keskmisest) 

Emakakaelakanal (suue sõrmele läbitav) 

Loote asend (ristiseis, mis võib olla tingitud 

emaka anomaaliast) 

Oletatav loote suurus ja kaal järgnevalt: 

P = väike selleks ajaks 

N = normaalne selleks ajaks 

S = suur selleks ajaks 


(30.–)32.(–33.) rasedusnädalal. 

– Eesmärk: veenduda loote kasvamises; emakapõhja 

kõrguse mõõtmine 

– Loote suurus (vt. eespool) 

– Loote asend (tuharseis) 

– Loote liigutuste jälgimist ja ülesmärkimist soovitatakse 

33.–35. rasedusnädalal emadele, kellel 

on riskifaktoreid (esimese raseduse käigus surnud 

loode või hepatogestoos, diabeet või nõrgenenud 

glükoositaluvus). 

– Looteliigutuste jälgimine: 

Liigutusi loendatakse tunni jooksul enne magamaminekut. 

Normiks võib pidada vähemalt 

10 liigutust tunni jooksul.(Kui looteliigutusi 

loendatakse vähem kui 10, loendatakse veel 

ühe tunni vältel. Kui ka selle aja vältel saadakse 

alla 10 omaette liigutuse, tuleb kohe minna 

polikliinikusse). Liigutusi võib loendada ka 

päeval. 

– Kaal, vererõhk, proteinuuria 

Kolmas arstlik kontroll (35.–)36.(–37.) 

rasedusnädalal 

– Eesmärk: loote asendi ja suuruse kontroll; emakapõhja 

kõrguse mõõtmine; genitaalherpese 

väljalülitamine 

– Küsitakse 

looteliigutusi 

nahasügeluse kohta (lülitamaks välja hepatogestoosi), 

tehakse maksaanalüüsid 

– Staatus 

Emaka suurus (üle 2 cm-line erinevus keskmisest) 

688 

Välised suguelundid (genitaalherpese kahtlus 

– villikeste või haavandite esinemisel tuleb 

võtta proovid ja informeerida rasedat; konsulteerida 

naistenõuandlas 

Emakakaela seisund 

Loote asend (tuharseis). 

Loote suurus (vt. eespool) 

Sünnitusjärgne kontroll 5.–12. 

nädalal pärast sünnitust 

– Staatus 

Emakakaela ja tupe seisund. 

Kui täheldatakse emakakaela ektoopiat, võetakse 

PAP- analüüs portiolt ja tservikaalkanalist. 

Staatust kontrollitakse 6 kuu möödumisel, 

alles siis alustatakse vajaduse korral raviga. 

Ektoopia üksi ravi ei vaja. 

Kui on infektsiooni kahtlust, võetakse proovid. 

– Kontrollitakse 

rasedusest hoidumise viisi ja vajadust. Emakasisese 

spiraali võib sisestada normaalmõõtmetega 

emakasse. Minipille võib tarvitada ka 

imetamise ajal, kui rasedusest hoidumine pole 

muul viisil võimalik. Kolm last sünnitanud üle 

30-aastastel naistel võib naise soovil teda 

steriliseerida. 

– Uuritakse 

Hgb-d, veresetet, tehakse uriini bakterioloogiline 

külv, kui rasedal on esinenud kuseteede 

infektsiooni. 

– Kui lapsel esineb arenguanomaalia, mis võiks 

olla päriliku iseloomuga, suunatakse vanemad 

pärilikkuskonsultatsioonile. 

26.12 EMAKAVÄLINE RASEDUS 

Juha Mäkinen 

Põhimõte 

– Emakavälist rasedust tuleks fertiilses eas naistel 

kahtlustada siis, kui neil raseduse alguses esineb 

valusid või määrivat vereeritust ja rasedus on 

põhimõtteliselt võimalik. 


– Suurim esinemissagedus 25–34-aastaste naiste 

hulgas. 

– 1980-ndatel aastatel toimus läänemaailmas tugev 

tõus seoses PID-i esinemisega, spiraali kasutamisega, 

paranenud diagnostikaga ja infertiilsuse 

raviga. 

– 1990-ndatel oli vähemalt Soomes see olukord 

möödas. 

– Aastal 1994 oli esinemissagedus aastas 15–44 

aastase naise kohta 155/100 000.

Lokalisatsioon 

– Enamikul juhtudel (98%) paikneb ektoopiline 

rasedus munajuhas. Abdominaalne, ovariaalne 

ja tservikaalne rasedus on haruldased. 

– Esinemissagedus on tõusnud emakasiseste vahendite 

laialdasema kasutamisega ja infektsioonide 

sagenemisega. 

Riskifaktorid 

– Anamneesis emakaväline rasedus 

– Infertiilsus ja selle ravi anamneesis (IVF) 

– Põetud genitaaltrakti infektsioonid (PID) 

– Munajuhaoperatsioonid 

– Rasestumisvastase vahendina spiraal 

– (Anomaaliad) 

– (Endometrioos) 

Sümptomid 

– Vereeritus genitaalidest, valud alakõhus või 

mõlemad. Menstruatsiooni peetus lühiajaline. 

– Sümptomid on enamasti tagasihoidlikud (ei ole 

akuutse šoki ohtu) 

– Kui rasedus lõhkeb juba kodus või töökohal, 

patsient kollabeerub. 

Diagnoos 

– Eelkõige tuleb vereerituse ja valude puhul veenduda 

raseduse olemasolus. 

Soovitatavaim rasedustest tehakse vereseerumist. 

Tundlikumad testid muutuvad positiivseks juba 

tsükli 21.–24. päeval, st.umbes nädal enne 

oodatavat menstruatsiooni. 

Uriini test on vähem tundlik – positiivne tulemus 

on kindel, kuid negatiivne tulemus ei 

välista emakavälise raseduse olemasolu. 

– Kui rasedustest on positiivne, määratakse raseduse 

asukoht kindlaks ultraheliuuringuga. 

Vaginaalse anduriga on emakasisest rasedust 

võimalik 100%-liselt diagnoosida juba 30.– 

33. ööpäeval pärast viimast menstruatsiooni; 

loode on ultraheliga nähtav 36.–41. ööpäeval 

pärast viimast menstruatsiooni. 

– Seerumi kvantitatiivne hCG-tase ja vaginaalne 

UH-leid koos osutavad raseduse asukoha. 

Kui hCG-tase on üle 1000 IU/ml ja vaginaalse 

ultraheliga rasedust emakas ei näe, võib peaaegu 

100%-lise kindlusega väita, et tegemist 

on emakavälise rasedusega. 

– Laparoskoopiliselt määratakse kindlaks emakavälise 

raseduse asukoht, suurus ja iseloom (muu 

hulgas ruptuurioht). 

Ravi 

– Halvas seisundis patsiendil (šoki oht!) alustatakse 

intravenoosse tilkinfusiooniga ja hemodünaamika 

stabiliseerudes opereeritakse kohe. Tä- 

689 

napäeval tuleb hemoperitoneumi tõttu veel ca 5– 

10%-le patsientidest teha laparotoomia. 

– Kirurgilise või konservatiivse ravi valimisel tuleb 

arvestada nii patsiendiotsust, aga ka rasedusmaterjali 

suurust ja iseloomu. Lõplik ravitaktika 

otsustatakse enamasti laparoskoopilise leiu nägemisel. 

Radikaalne ravi (munajuha eemaldamine), 

kui munajuha on tugevalt kahjustatud või patsient 

ei soovi enam rasestuda (on samaaegselt 

võimalus steriliseerida). 

Säästvad laparoskoopilised ja mittekirurgilised 

ravimeetodid on muutumas tavalisteks, 

kui patsient soovib veel rasestuda ja tehnilised 

võimalused säästvaks kirurgiaks on olemas. 

Neist tavalisim on salpingostoomia. 

Mitmete ravimitega on võimalik esile kutsuda 

tubaalset aborti (rasedusmaterjali resorptsioon). 

Parimad tulemused (> 90%) on saadud 

laparoskoopia ajal lootemunasse viidud metotreksaadiga. 

Metotreksaati võib manustada ka 

lihasesse koos foolhappega kas seeriana või 

ühekordselt. 

Ka lihtsalt jälgimine on osal juhtudel võimalik 

(hCG madalad väärtused ja väike lootemuna). 

Sel juhul tuleb ola kindel hCG languses, 

mis on patsiendile tüütu ja pikaajaline. 

Järelravi ja prognoos 

– Säästva ravi lõpptulemuses saab olla kindel, kui 

hCG langeb alla 10 IU/l. 

– Kui hCG langeb halvasti või kahtlustatakse, et 

primaarne ravi on õnnestunud, võib lisada metatreksaati 

i.m. 

– Järgmise raseduse korral tuleb juba alguses määrata 

hCG ja ultraheliuuring, et olla kindel raseduse 

asetsuses. 

– Edaspidi ei soovitata kasutada spiraali. 

– Peale konservatiivset ravi on järgmise raseduse 

prognoos hea; retsidiveerumise oht on 5–15%. 

26.13 RASEDUSAEGNE 

VEREJOOKS (I JA II 

TRIMESTRIL, ENNE 28. 

RASEDUSNÄDALAT) 

Toimetus 


Põhimõte 

– Günekoloogia- või sünnitusosakonda saatmise 

aja kriteerium lepitakse nende osakondade vahel 

kokku kohapeal. 

– Verejooks enne 22. rasedusnädalat 

1. Lamamisre•iim, kui esineb kergeid emakakontraktsioone 

ja vereeritust genitaalidest. 

Lamamisre•iim ei ole teaduslikult põhjen-


datud. Võimaluse korral UH-uuring (kui loode 

on elus, on prognoos üldiselt hea). 

2. Patsient suunata günekoloogia valveosakonda, 

kui vereeritus genitaalidest on rohke või patsiendil 

on valud. 

3. Suunatakse järgmisel päeval günekoloogia 

osakonda, kui 

näib, et loode on emakast täielikult väljunud, 

patsiendi üldseisund on hea ja tal pole 

palavikku 

tegemist on surnud lootega 

verejooks suureneb läbivaatuse ajal. 

– Verejooks pärast 22. rasedusnädalat 

Alati suunata naistenõuandlasse. 

Verejooksu põhjused 

– Raseduse katkemine 

– Emakaväline rasedus 

– Platsenta madal kinnitus või eesasetsus või 

enneaegne irdumine (eriti raseduse teisel poolel) 

– Tupe või emakakaela puudulikkus 

– Trofoblasti haigus (harva esinev) 

Raseduse katkemise põhjused 

– Loote anomaaliad 

– Kromosomaalsed anomaaliad 

– Immunoloogiline äratõuke reaktsioon 

– Emaka ja emakakaela anomaaliad 

– Endokriinne häire, diabeet ja kilpnäärme ületalitlus, 

kollaskeha puudulikkus 

– Viirusinfektsioonid vt. 26.20, listerioos, toksoplasmoos 

– Tühi lootepõis (ovum abortivum) 

Staatus 

– Üldseisund 

Otsitakse infektsiooni, hemorraagilise šoki või 

septilise šoki tunnuseid. Palavikuga või rohke 

verejooksuga patsiendil mõõdetakse temperatuuri, 

RR, pulssi, vajadusel määratakse Hgb, 

CRV ja leukotsüüdid (igal juhul teha kohe 

saatekiri). 

– Günekoloogiline staatus 

Emakas: Kas suurus vastab raseduse kestusele? 

Kas emakas on tundlik? Kas emakas on 

pinges? Kas emakakael on avanenud või lühenenud? 

Kas on voolust ja kas seda on palju? 

Loode: Kas loode on nähtav või emakast väljunud? 

Kui emakakael on suletud, kas on jälgitav 

loote südametegevus UH-ga? Kas rase 

tunneb looteliigutusi (pärast 16.–18. rasedusnädalat). 

Ähvardav raseduse katkemine 

(abortus imminens) 

– Vähene vereeritus genitaalidest, vähene valu alakõhus. 

Patsient heas üldseisundis. Emakas on 

690 

mõõtmetelt suurenenud, emakakael suletud. 

Loote südametegevus on sedastatav doppleriga 

või ultraheliga. 

– UH-uuringut tuleb korrata. 

– Teostatakse klamüüdia ja gonorröa uuringud. 

– Soovitatav on lamamisre• iim. Vajadusel töövõimetusleht 

1–2 nädalaks, eriti füüsilise töö tegijale. 

– Suguelust tuleks hoiduda, sest see võib toimida 

kohaliku stimulaatorina. 

– Ravimite kasutamisest pole kuigi tõepäraseid 

andmeid ja rutiinselt ei maksa kasutada beetasümpatomimeetikume. 

Missed abortion (abortus inhibitus) 

– Loode hukkub ning algab resorbeerumine, kuid 

emakakael ei avane ja alge jääb emakasse. Naine 

tunneb survetunnet alakõhus, emaka kasv pidurdub. 

Veritsus on vähene, eritis pruunjas ja vesine. 

Missed abortion on diagnoositav ultraheliga 

juba raseduse alguses (üldiselt enne 12. rasedusnädalat). 

– Patsient suunatakse järgmisel tööpäeval haiglasse 

emaka abrasiooniks. 

Raseduse katkemine (abortus 

incipiens, abortus incompletus) 

– Rasedust pole võimalik säilitada, emakakael on 

avanenud. Verd tuleb rohkesti ja alakõhus on 

emaka kontraktsioonidest põhjustatud krampjad 

valud. Võib tulla ka verehüübeid. 

– Patsient tuleb kohe saata haiglasse. 

– Kui verekaotus on suur, tuleb transportimise ajal 

alustada i.v. infusiooniga. 

– Loote kaotus tuleb ultraheliga kinnitada.. 

– Ravi: emakaõõne abrasioon. 

– Katkemine võib olla ka täielik (emakasuue on 

avatud ning emakas täielikult puhastunud). Ka 

sellisel puhul on puhastus vajalik verejooksu ja 

infektsiooni vältimiseks. 

Septiline abort 

– Põhjuseks mikroobide sattumine tupe kaudu 

emakasse. Esineb harva, tavaliselt pärast ebasteriilsetes 

tingimustes teostatud abordi induktsiooni. 

Sümptomiteks on sageli tugev vereeritus 

genitaalidest, valud alakõhus, võimalikud on 

toksilise šoki laadsed tunnused. Enamlevinud 

tekitajateks on E. coli ja Streptococcus faecalis. 

– Suunata kohe valvehaiglasse. Vajalik sepsise ravi. 

Korduv raseduse katkemine (abortus 

habitualis) 

– Diagnoositakse, kui anamneesis on 3 või enam 

spontaanset raseduse katkemist. Sünnitada soovivad 

naised suunatakse uuringuteks günekoloogi 

juurde (vt. 26.14).

Ähvardav enneaegne sünnitus 

(pärast 22. rasedusnädalat) 

– Kergeid kontraktsioone võib jääda, raviks puhkus 

ja vajadusel haigusleht füüsilise töö tegijatele. 

– Valvehaiglasse, kui on 

sagedased emakakontraktsioonid 

vähenegi vereeritus 

pehmenenud või avanenud emakasuue 

alanud sünnitustegevus 

loote veepõis prolabeerub 

eesasetsev osa madalal. 

26.14 HABITUAALNE ABORT 

Eero Varila 

Põhimõtted 

– Tähendab vähemalt kolme järjestikust raseduse 

katkemist, on põhjus põhjalikumateks uuringuteks 

– Uuringuid võib alustada juba varem, kui on tõsine 

kahtlus retsidiveerumiseks või patsient on rasestunud 

peale steriilsuse ravi. 


– Juhusliku iseenesliku raseduse katkemise sagedus 

on 15–20% kõigist rasedustest. 

– Korduvaid katkemisi on 0,4–1%–l fertiilses eas 

olevatest paaridest. 

– Heidendi retsidiveerumise oht on endine peale 

ühte raseduse katkemist. Kahe heidendi järgi on 

risk 17–35% ja kolme järel 25–49%. 

– 75% heidenditest toimub enne 13. rasedusnädalat. 

– 77% heidenditest on tühja lootemuna raseduse 

katkemised. 

Korduvate heidendite põhjused 

– Teadmata (37–79%) 

– Geneetiline põhjus (6–60%) 

– Endokriinsed (kollakeha puudulikkus, diabeet, 

kilpnäärme düsfunktsioon) (8–35%) 

– Immunoloogilised põhjused (1–40%) 

– Anatoomiline kõrvalekalle (emaka anomaaliad, 

müoom, polüüp, Ashermani sündroom) (2–15%) 

Uuringud 

– Korduvad heidendid on nii füüsiliselt kui ka 

psüühiliselt rasked. Uuringute eesmärk on selgitada 

põhjused ja ravivõimalused, aga ka saada 

võimalik prognoos järgmiseks raseduseks. Ilma 

põhjaliku uuringuta võib paar karta katsetada 

uut rasedust. 

– Autori nägemusele vastavalt peaks olema uuringutel 

järgmine strateegia: 

691 


1. Lisauuringuid või järgmise raseduse hoolikat 

jälgimist on alati vaja siis, kui rasedus katkes 

ootamatult (näit. eelnevalt nähti ultrahelis 

elusat loodet). 

2. Pärast teist järjestikust heidendit tuleks alustada 

raseda jälgimist vara, juba 6. rasedusnädalast. 

Ainult nii saadakse teada, kas rasedus 

areneb normaalselt. 

3. Hiljemalt pärast kolmandat järjestikust heidendit 

tuleks teha kõik vajalikud uuringud. 

– Anamnees 

Põetud haigused, eriti endokrinoloogilised ja 

autoimmuunsed. 

Mitmendal rasedusnädalal rasedused katkesid? 

Varases staadiumis katkemine viitab geneetilisele 

põhjusele, mis on halvasti ravitav; 

hilisheidendi põhjus võib olla paremini ravitav. 

Kas oli tühi lootemuna või oli loode nähtav? 

Kui oli näha elus loode, tuleks teha lisauuringud 

juba peale esimest heidendit. 

Kas suguvõsas on olnud heidendeid või 

arenguanomaaliaid? 

– Staatus 

Staatus üldhaiguste väljalülitamiseks 

Günekoloogiline staatus: palpatsioon, põletikud; 

ultraheliuuring ja hüsteroskoopia 

– Laboratoorsed uuringud 

Kilpnäärme uuringud 

Kromosomaalsed uuringud perifeersest verest 

(mõlemal abikaasal) fosfolipiidide antikehad 

seerumis ja hüübimisfaktor V mutatsiooniuuring. 

Ravi 

– Sagedasti ei ole ravitav. Sellegipoolest on prognoos 

hea: peale kolme heidendit on võimalus ka 

ilma ravita saada normaalne rasedus 50%. 

– Geneetilisi põhjusi ja kromosomaalseid haigusi 

ei saa ravida. IVF puhul on siiski võimalik valida 

emakasse siirdatavad embrüod. Preimplantatsiooni 

diagnostika arenedes on võimalik embrüo 

kromosomaalne uuring juba selles staadiumis. 

Kui anomaalia on päritav, võib kasutada kas 

doonormunarakke või doonorspermat. 

– Emaka anomaaliaid ravitakse enamasti hüsteroskoopiliselt. 

Harva on vaja laparotoomiat. 

– Kollaskeha puudulikkuse ravis ei ole kindlalt 

määratletud ravi heade tulemuste saavutamiseks. 

Ravis on kasutatud looduslikku progestiini 

(Lugesteron ® ) 300–600 mg ööpäevas 10 päeva 

jooksul pärast ovulatsiooni või vahel kuni 10. 

rasedusnädalani. Ka hCG-d on kasutatud ravina. 

– Autoimmuunsete haiguste korral (eriti, kui on 

leitud fosfolipiidide antikehi), on kasutatud prednisolooni 

(30–60 mg ööpäevas), atsetosalitsüülhapet 

(75–225 mg ööpäevas) ja hepariini (5000 

IU kaks korda ööpäevas) kohe, kui rasedus on


diagnoositud ja jätkuvalt kuni raseduse lõpuni. 

On kasutatud ka immunoglobuliini intravenoosselt. 

Ravi kohta on vaja siiski veel uuringuid. 

26.15 RASEDUS JA VERERÕHK 

Anneli Kivijärvi 

Eesmärgid 

– Preeklampsia diagnoosida võimalikult vara. 

– Jälgida rasedusega kaasnevat vererõhu tõusu. 

– Jälgida kõrgvererõhutõve diagnoosiga patsienti. 

Määratlus 

– Kõrgenenud vererõhuks raseduse ajal loetakse 

väärtusi > 140/90 või süstoolse rõhu tõusu > 30 

mmHg või diastoolse rõhu tõusu >15 mmHg 

algväärtustest. 

– Hüpertensioon on krooniline, kui vererõhk on 

kõrge enne rasedust või enne raseduse 20. nädalat. 

– Rasedusega seotud hüpertensioon ilmneb peale 

20. rasedusnädalat. 

– Preeklampsia puhul esinevad pärast 20.-ndat 

rasedusnädalat nii vererõhutõus kui proteinuuria. 

– Proteinuuria võib olla normaalse raseduse puhul 

kuni 0,3 g/ööpäevas, ja preeklmpsia diagnoos 

eeldab vähemalt 0,5 g/ööpäevas. 

– Preeklampsia algusstaadiumis võib olla, et 

neerud ei ole veel kahjustunud ja vererõhk võib 

tõusta ilma proteinuuriata. 

– Ladestuseklampsiast räägitakse, kui kroonilisele 

hüpertensioonile liitub proteinuuria pärast 20. 

rasedusnädalat. 

Üldist 

– Preeklampsia võimalikult varajane diagnoosimine 

on naistenõuandla tähtsaim ülesanne. 

– Rasedusaegse hüpertooniaga liitub rasedate kõrgenenud 

haigestumus ja vastsündinute suurem 

suremus ja haigestumus. 

– Korduvrasedatel, kellel esineb kõrgvererõhutõbi 

ja lisandub ladestustoksikoos, on tunduvalt kõrgem 

perinataalne suremus kui esmassünnitajatel. 


– Soomes on aastas umbes 5000 rasedust, mille 

puhul on vererõhk tõusnud, ja umbes 1000 rasedust, 

mille puhul see tõus on märgatav. 

– Proteinuuria liitub umbes 3000 rasedusaegse hüpertooniajuhuga. 

Vererõhk raseduse ajal 

– Normaalse raseduse korral püsib süstoolne vererõhk 

suurema osa rasedusest pisut allpool raseduseelsetest 

vererõhuväärtustest. 

692 

– Diastoolne rõhk püsib allpool raseduseelset taset 

kuni raseduse viimase trimestrini, kus ta saavutab 

raseduseelse taseme. 

– Ligi pooltel rasedatest vererõhk pisut langeb teisel 

trimestril. 

– Tavaliselt sellist füsioloogilist vererõhu käitumist 

raseda kaardilt välja ei loe, vaid vererõhk paistab 

seal tõusvat pidevalt kogu raseduse jooksul. 

Vererõhu jälgimine naistenõuandlas 

– Vererõhu jälgimisel on tähtis teada algväärtusi 

esimesel trimestril ja muutumise suunda raseduse 

kasvamisel. 

– Vererõhku mõõdetakse igal nõuandla külastusel; 

vererõhk võib tõusta väga kiiresti lühikese aja 

jooksul. 

– Vererõhku tuleb mõõta õigesti: paremalt paljastatud 

õlavarrelt pärast seda, kui patsient on 15 

minutit lamanud; ülekaalulistele valitakse piisavalt 

pikk mansett. 

– Erutuvatele patsientidele soovitatakse kodust 

mõõtmist; see kergendab vajalikku jälgimist juhul, 

kui väärtused on üle 140/90 mmHg või kui 

patsient kuulub riskirühma. 

– Kõrgenenud vererõhuväärtuste püsimine öösel 

viitab riski suurenemisele. 

– Raseduse algul tuleb hoolikalt hinnata rasedushüpertoonia 

ja preeklampsia riski. 

– Kui risk on suurenenud, tuleb rasedat kutsuda 

nõuandlasse sagedamini alates 20. rasedusnädalast 

(4 nädalat on liiga pikk vahe sellistele patsientidele). 

Preeklampsia teket mõjutavad 

riskifaktorid 

– Esimene rasedus 

– Mitmikrasedus 

– Vanus < 20 aasta või > 40 aasta 

– Ülekaalulisus 

– Kõrgvererõhutõbi 

– Diabeet 

– Krooniline neeruhaigus 

Uriini valguerituse jälgimine 

– Uriini valgusisaldust uuritakse igal nõuandla külastusel. 

– Neile, kelle vererõhk on tõusnud, tuleks õpetada, 

kuidas teha analüüsi pärast 24. rasedusnädalat 

(sõltuvalt seisundi raskusest tuleb määrata analüüs 

1–3 korda nädalas). 

Teisi laboratoorseid analüüse 

(naistenõuandlas) 

– Hematokrit 

– Hemoglobiin 

– S-ALAT 

– Trombotsüüdid

– S-Uraat 

– Preeklampsiaga kaasnevat hemokontsentratsiooni 

saab määrata hematokriti abil. 

– Transaminaaside tõus, langenud trombotsüütide 

arv ja uurea tõus viitavad seisundi halvenemisele. 

Vererõhu ravi raseduse ajal 

– Soola piiramine ja lamamisre•iim (haigusleht). 

– Vererõhuraviga alustatakse, kui diastoolne rõhk 

on üle 100 mmHg. 

– Kui naisel on diabeet või neeruhaigus, alustatakse 

vererõhuraviga juba varem. 

– Ravi alustatakse vastavalt naistersti konsultatsioonil 

saadud juhistele. 

– Ükski kasutuselolevatest vererõhuravimitest ei paranda 

loote vereringet. Vererõhu järsk langus võib 

vähendada emaka verevarustust. Vererõhu ravimiseks 

valitakse ravim, mis on lootele kahjutu. 

– Üldist kasutust on leidnud labetalool( alfa- ja 

beeta-retseptorite blokaator) 100–400 mg x 3. 

– Võib kasutada ISA-blokaatoreid, nifedipiini, 

klonidiini, verapamiili, pratsosiini. 

– Tuleks vältida ACE-blokaatoreid, diureetikume, 

reserpiini. 

Preeklampsia profülaktika 

– Mini-ASA (50–75 mg/ööpäevs), alustatuna riskirühma 

rasedatele esimese trimestri lõpus, parandab 

loote prognoosi. 

Naistenõuandlasse suunamine 

– Raseduse planeerimise ajal suunatakse naistenõuandlasse 

need naised, kellel on krooniline 

neeruhaigus, raske hüpertoonia, nefrogeenne 

hüpertoonia. 

– Hüpertooniahaiged tuleks suunata juba raseduse 

alguses naistenõuandlasse ravi täpsustamiseks. 

– Naised, kelle vererõhk on tõusnud enne 24. rasedusnädalat, 

tuleks suunata võimalikult vara, et 

saada diferentsiaaldiagnoos essentsiaalse ja sekundaarse 

hüpertoonia vahel. 

– Rasedushüpertoonia või preeklampsia diagnoosimisel 

suunatakse patsient nõuandlasse kohe 

(vt. 26.10). 

26.16 ÄHVARDAV ENNEAEGNE 

SÜNNITUS 

Maija Haukkamaa 

Kas sünnitus on algamas? 

– Enneaegse sünnituse diagnoos on seda tõenäosem, 

mida rohkem järgmistest tunnustest on 

diagnoositavad (tunnused 1–3 on kõige kergemini 

määratletavad ja koos esinedes on peaaegu 

kindlalt sünnituse tunnusteks). 

693 

1. Regulaarsed tuhud alla 10 minutiliste vahedega. 

2. Tuhud on valulikud. 

3. Emakakael on avatud vähemalt ühe sõrme 

jagu või enam. 

4. Emakakael on lühenenud kas osaliselt või 

täielikult. 

5. Loote eesasetsev osa on madalal. 

6. Looteveepõis võlvub välja. 

7. Esineb veresegune limane voolus. 

– Ebakorrapäraseid, nõrku kontraktsioone võib 

normaalse raseduse korral esineda 

– Rasedust ei prolongeerita, kui raseduse kestus on 

üle 36 rasedusnädala (37 rasedusnädalat on 

täiskantud raseduse piir). 

Preventiivne ravi 

– Lamamisre•iim 

– Infusioonravi: alguseks veeni 500 ml Ringeri lahust 

30 minuti jooksul, siis veel 500 ml aeglasemalt 

tilgana 

– Ravimid 

Beetasümpatomimeetikumid: 1 ampull bufeniinhüdrokloriidi 

(Dilaver ® 5mg = 1ml) intramuskulaarselt. 

Veenisisest ravi kasutatakse 

haiglas. 

Teine beetasümpatomimeetikumide võimalus 

on sulindaak (Clinoril ® ) 200 mg tabletina kaks 

korda päevas 12-tunnise intervalliga. Soovitatakse 

kuni 32. rasedusnädalani, ravi pikkus ei 

tohiks olla üle 48–72 tunni. Sulindaak on 

prostaglandiini inhibiitor, mis kontraheerib 

loote veenitihedust. 

Loote kopsude küpsetamine 

– Kortikosteroide manustatakse kopsude küpsetamiseks 

kuni 32. rasedusnädalani. 

Beetametasooni (Celeston Chronodose ® 6 mg/ 

ml ) manustatakse 12 mg intramuskulaarselt 

kaks korda 12-tunnise vahega. Ravi ei mõju 

halvasti, kui ka sünnitus ei alga. Enne ravi 

alustamist konsulteeri günekoloogiga. 

Transport 

– Transportimisel haiglasse on patsient istumisasendis. 

Kui looteveed on puhkenud, on nabaväädi 

prolabeerumise oht: seetõttu patsient lamab 

sõidukis. 

26.17 KROONILISED HAIGUSED 

JA RASEDUS 

Seppo Saarikoski 


Põhimõtted 

– Ravimata kroonilised haigused alandavad fertiilsust, 

kuid hea ravi võimaldab sagedasti rasestuda.


– Juba enne rasestumist on vaja, et raviarst hoiaks 

ravi tasakaalus ja günekoloog tunnistaks suguelundid 

terveks. Samas prognoositakse raseduse 

riskid ja õnnestumisvõimalused. 

– Rasedust jälgitakse hoolikalt varasrasedusest 

alates tihedas koostöös naistearstiga vastavalt 

riskirasedate jälgimise põhimõtetele. 

Südame- ja veresoonkonna haigused 

– Südame minutimaht suureneb juba raseduse 

alguses 30–40%, mis tõstab südame koormust. 

Pulsimaht ja löögimaht suurenevad, perifeerne 

vastupanu alaneb. 

– Raseduse lõpus alaneb veresoonkonna võime 

reageerida füüsilisele koormusele. 

– Südametelg muutub horisontaalsemaks diafragma 

kõrgseisu tõttu, see põhjustab lisalööke. 

– Selili magades surub emakas alumisele õõnesveenile 

ja alandab sellega venoosset tagasivoolu. 

Seetõttu peaks sünnitaja olema pikemaajaliste 

uuringute ajal vasakul küljel. 

Kõrgvererõhutõbi 

– Vt. 26.15 

– Normaalne vererõhu piir on raseduse ajal 140/90 

mmHg 

– Tõusnud vererõhu põhjuseks raseduse ajal on 

70%-l juhtudest preeklampsia, 30%-l krooniline 

hüpertoonia. 

– Kroonilist hüpertooniat esineb Soomes 2–4%-l 

sünnitajatest. Risk tõuseb üle 30-aastastel. 

– Riskiks lootele on platsenta puudulikkusest tingitud 

madalakaalulisus ja hüpoksia, ema riskideks 

on raske hüpertoonia korral aju vereringe 

häired, kardiaalne puudulikkus ja sageli kaasuvad 

preeklampsia tüsistused. 

– Kui vererõhu tõusuga kaasneb proteinuuria, on 

näidustatud haiglaravi. 

– Kerge või mõõdukas vererõhu tõus ilma proteinuuriata 

on väike risk nii lootele kui ka emale, 

aga nõuab hoolikat jälgimist naistenõuandlas, 

olukorra halvenedes haiglas. 

– Rasedusele eelnenud ravi võib sageli jääda samaks 

ka raseduse ajal. Beetablokaatoritest peetakse 

parimaks labetalooli, atenolooli puhul on 

täheldatud loote kasvu aeglustumist. 

– ACE-blokaatorid tuleks välja vahetada juba 

raseduse planeerimise ajal, kuna need tõstavad 

väärarengute riski ja takistavad verevoolu adapteerumist 

rasedusega. Ei soovitata ka diureetikume, 

kuna hüpertoonikutel on tihti hüpovoleemiat. 

Südamerikked 

– Rasedusega kaasnev südame koormuse tõus 

põhjustab südamehaiguste halvenemist, näiteks 

mitraalstenoosi ja tsüanoosi korral. Mitraalstenoosihaigetel 

on tõusnud risk saada virvendusarütmia 

või kopsuturse. 

694 

– Marfani sündroomiga liituv aorditüve laienemine 

võib anda raseduse ajal emade suremuse 

kuni 50%-l juhtudest. Pulmonaalhüpertensiooni 

korral on risk sama suur. Samasse riskirühma 

kuuluvad ka Eisenmengeri sündroomiga ja raske 

müopaatiaga patsiendid. 

– Kui NYHA klassifikatsioon (vt. 4.67) on enne 

rasedust I–II, ei ole rasedus märgatavaks riskiks 

emale. Kui see aga on III–IV, on ema surma risk 

10%, eriti kui enne rasedust ei ole saadud ravi 

tasakaalustada. Sama risk on ka peale müokardi 

infarkti. 

– Ravi valitakse vastavalt ema haigusele. 

Trombootilised haigused 

– Rasedus tõstab varem põetud süvaveenide või 

kopsuemboolia riski mitmekordseks. 

– Kui varem põetud süvatromboosi või kopsuembooliaga 

liitub AT III, proteiin-C või proteiin-S-i 

puudulikkus, alustatakse tromboosi 

profülaktikaga juba 6. rasedusnädalal ja jätkatakse 

3 kuud pärast sünnitust. AT III puudulikkuse 

korral kasutatakse sünnituse ajal AT III 

kontsentraati. 

– Kui emal on varem olnud tromboos ilma AT III, 

proteiin-C või proteiin-S-i alanemiseta, võib 

profülaktikaga alustada raseduse 20.–24. nädalal 

ja jätkata 6–12 nädalat pärast sünnitust. 

– Raviks on madalamolekulaarne hepariin üks 

kord päevas. Ravi monitooring ei ole vajalik. 

Annust tuleb kahekordistada üle 75 kg kaaluvatel 

rasedatel ja pärast 24. rasedusnädalat. Teiseks 

ravivõimaluseks on subkutaanne hepariini 

manustamine 7500–12500 IU kaks korda päevas; 

monitooring on vajalik. See raviviis on 

aegumas. Mõlemad ravid lõpetatakse sünnituse 

alguseks 12 tundi enne sünnituse algust. 

– Varfariini ei kasutada väärarengute riski tõttu. 

Ainevahetushaigused 

Diabeet 

– Soomes sünnitab aastas umbes 200 insuliinravil 

olevat diabeetikut. Rasedal on glükoosi tolerantsuse 

langus ehk gestatsioonidiabeet 10 korda 

sagedasem. 

– Ravi katkestatakse, et haiglas oleks piisavalt 

võimalusi jälgimiseks. 

– Ravi tasakaalustamine on vältimatu juba enne 

munaraku viljastamist, kuna vaid siis saab tunduvalt 

vähendada väärarengute riski. Sisearst on 

kogu raseduse vältel raviga kaasatud. 

– Jälgida tuleb iga kahe nädala järel ambulatoorselt 

ja vastavalt kokkulepitud programmile haiglas. 

– Diabeediga kaasneb ema neerufunktsiooni halvenemise 

risk, glükoosi nivoo häirumine, muutuste 

suurenemine silmapõhjades, preeklampsia 

lisandumine ja polühüdramnion. Lootele on

iskiks väärarengute teke, iseeneslik raseduse 

katkemine, enneaegne sünnitus, üsasisene surm, 

makrosoomia, sünnitraumad eelkõige kaeladüstookia 

tõttu, alakaalulisus, kui emal on veresoonte 

muutusi, või vastsündinu adaptatsioonihäired: 

hüpoglükeemia, hüpokaltseemia, hüperbilirubineemia 

ja kopsude ebaküpsus. 

– Insuliinravis minnakse üle lühitoimelistele insuliinidele 

ja püritakse jõuda normoglükeemiani. 

Raviks ei kasutata tablette väärarengute riski 

tõttu. Pidevat haiglaravi kasutatakse intensiivseks 

jälgimiseks pärast 32. rasedusnädalat. 

– Sünnitus peaks kulgema per vias naturalis tähtaja 

lähedal, kui see on võimalik. Näidustused keisrilõikeks 

on tavalised sünnitusabi näidustused, 

nagu funktsionaalselt kitsas vaagen, ähvardav 

asfüksia, preeklampsia halvenemine või vale 

eesasetsus. Samuti viivad keisrilõikeni proliferatiivne 

retinopaatia ja neerude komplikatsioonid. 

Hüpotüreoos 

– Ilma ravita võib põhjustada lastetust või heidendeid. 

– Raseduse ajal tuleks tõsta türoksiini annust. Ravi 

monitooringuks kasutatakse TSH ja vaba türoksiini, 

T4 ja T3 määramist. Need tuleks hoida 

normiväärtustel. 

– Ravi määratakse enne rasedust, esimesel naistenõuandla 

külastusel ja vajadusel veel 16.–20. ja 

28.–32. rasedusnädalal. Kerge hüperfunktsioon 

ei ole ohtlik ei lootele ega emale. Kilpnäärme 

kartsinoomi järgselt hoitakse TSH tase nii madalana, 

et seda ei saa enam määrata. 

– Pärast rasedust määratakse uuesti endine annus. 

Hüpertüreoos 

– Ilma ravita võib põhjustada heidendit või enneaegset 

sünnitust 

– Kliiniline pilt aetakse tihti segi normaalsest rasedusest 

tingitud muutustega (pulsi sagenemine 

ja tahhükardia, kerge kilpnäärme suurenemine, 

kerge eksoftalm) 

– Laboratoorsed analüüsid on samad kui hüpotüreoosi 

korral. Lisaks määratakse S-TS-Abtase. 

Need antikehad läbivad platsenta ja tõstavad 

loote hüpotüreoosiriski. 

– Raviks on türeostaat (karbimasool), mille annus 

valitakse nii, et analüüsid näitavad kerget hüperfunktsiooni. 

Loote hüpotüreoosi risk on siis ainult 

1%. Vahel on ravi operatiivne. Ravi radioaktiivse 

joodiga ei ole lubatud. 

Ülekaalulisus 

– Üle 90-kilosel naisel on vererõhutõusu risk neljakordne 

ja gestatsiooni diabeedirisk poolteisekordne 

võrrelduna normaalse kaaluga rasedatega. 

– Ülekaalulisus tõstab ka trombembooliliste haiguste 

riski, eriti kui on vajalik lamamisre•iim. 

– Tõuseb loote makrosoomia ja sellega liituva 

695 


pikaleveninud sünnituse, samuti keisrilõike, loote 

õlgade vabastamise raskuse ja sünnitraumade 

oht. 

– Raseduse ajal ei soovitata kaalus märgatavalt 

alla võtta, kuid kaalu juurdekasv peaks piirduma 

4–9 kiloga. 

Neuroloogilised haigused 

Epilepsia 

– Tähtis on teha korrektset ravi juba enne rasedust. 

Eelarvamuste tõttu (kuni 1969. aastani oli see 

haigus takistuseks abiellumisel) tulevad emad 

rasedusega arvele võtma alles teisel trimestril. 

– Ravimi valikul püüda piirduda ühe ravimiga, mis 

on sobivaim hoogude ennetamiseks. 

– Epilepsia tõstab väärarengu riski umbes kahekordseks. 

Väike osa sellest on tingitud kasutatud 

ravimitest, näit. valproaat põhjustab umbes 1%-l 

lastest spina bifidat. Raviga seotud riskid on siiski 

selgelt väiksemad, kui ravi lõpetamisega kaasnevad 

riskid: sest grand mal hood põhjustavad 

johtuvalt ema hüpokseemiast lootel hüpoksia. 

– Ravimi annuseid ja foolhappe taset jälgitakse 

kogu raseduse jooksul. Ravimi annused alanevad 

raseduse ajal. Suur osa sellest langusest on 

tingitud plasmamahu suurenemisest. Albumiiniga 

mitteseotud ravimi hulk väheneb siiski vähe, 

mistõttu ei kasva hooguderisk. Sünnituse lähenedes 

peaks annust tõstma, et alandada hoogude 

tekke ohtu. 

– Foolhappe manustamine on eriti tähtis raseduse 

algul. 

– Soovitatav on normaalne sünnitus. Keisrilõikeks 

on akusöörilised näidustused, kuid sagedus on 

tõusnud umbes kahekordseks. Vastsündinutele 

tuleb tingimata anda K-vitamiini.Tavaliselt lubatakse 

imetada, segada võivad vaid suured fenemaali- 

ja diasepaamiannused, kuna need ravimid 

lähevad piima kaudu lapsele ja väsitavad last. 

Migreen 

– Migreenihoo tekke oht on kõige suurem raseduse 

esimesel trimestril ja viimasel raseduskuul, 

harvem raseduse keskel. 

– Sünnituse lähenemisel on probleem preeklampsia 

diferentseerimisega: esinevad nägemishäired, 

vererõhutõus, peavalu ja ülakõhuvalu. 

– Raseduse algul võib kasutada prostaglandiinide 

inhibiitoreid ja lühiaegselt atsetüülsalitsüülhapet, 

samuti prokloorperasiini. Ergotamiinipreparaadid 

on keelatud. 

– Pärast 32. rasedusnädalat hakkab loode rohkem 

reageerima prostaglandiini inhibiitoritele. Seetõttu 

tuleb neid ravimeid kasutada eriti ettevaatlikult. 

Kui ravi on pikaajaline, sulgub duktus 

intrauteriinselt ja põhjustab vastsündinu vereringes 

katastroofi. Kui hooge esineb sageli, tuleks 

anda profülaktikaks beetablokaatoreid, näit. 

propanolooli.


Ajuvereringe häired 

– Rasedus tõstab ajutromboosi riski 10-kordseks. 

Tõuseb aju aneurüsmidel ja AV anomaaliate risk. 

– Ravi printsiibid on samad kui muidu. Kui aneurüsm 

on korrigeeritud operatiivse raviga, ei 

põhjusta rasedus lisariske. Opereerimata aneurüsmid 

on suhteliseks vastunäidustuseks rasedusele. 

Sünnitust tuleks juhtida nii, et ema ei 

peaks pressima. 

Neeruhaigused 

– Rasedus tõstab päsmakeste filtratsiooni 35–50%. 

See viib kreatiniini alanemisele, normiks loetakse 

< 80 mmol/l. Kusejuha ja neeruvaagen laienevad 

eriti paremal pool. 

– Raseduse prognoos halveneb, kui emal on juba 

enne rasedust vererõhk kõrgenenud, kreatiniin 

tõusnud või esineb proteinuuria. Diastoolse rõhu 

piiriks peetakse 90 mmHg ja kreatiniini tase 

125–175 mmol/l. Kui need arvud on suuremad, 

ei ole rasedus soovitatav. 

– Raseduse jälgimine peab olema intensiivne ja 

toimuma spetsialiseeritud haiglates. 

– Juba kerge neerupuudulikkusega rasedatest üle 

pooltel tõusevad ka vererõhunäitajad ning tekib 

preeklampsia, mis viib platsentaarpuudulikkusele, 

loote alakaalulisusele ja enneaegsele sünnitusele. 

– Lupusnefropaatia, membranoosne glomerulonefriit, 

sklerodermia ja nodoosne polüartriit halvendavad 

raseduse prognoosi palju, kuigi neerufunktsioon 

ei olegi veel eriti halvenenud. Seetõttu 

peetakse neid seisundeid suhteliseks vastunäidustuseks 

rasedusele. 

– Asümptomaatilist bakteriuuriat tuleks ravida 

näiteks nitrofurantoiiniga, tsefalosporiiniga või 

metsillinaamiga juba raseduse esimesel trimestril. 

Ravita jätmine põhjustab tõenäoliselt umbes 

40%-l püelonefriiti. 

– Febriilset püelonefriiti tuleb ravida haiglas. Ravi 

alustatakse parenteraalsete preparaatidega, näit. 

tsefalosporiinidega ja jätkatakse vastavalt antibiogrammile. 

Ravi peaks jätkama veel 3 nädalat 

tabletikuurina. Raseduse ajal retsidiveeruv infektsioon 

nõuab ravi kogu raseduse vältel. Sagedasem 

on ööseks 50 mg nitrofurantoiini, 250 mg 

tsefaleksiini või 200 mg metsillinaami. 

– Pärst neeru siirdamist soovitatakse rasedust alles 

1–2 aasta möödudes, kui neerude funktsioon on 

korras ja immunosupressiivne ravi kontrolli all. 

Hoolika jälgimise korral võib rasedus kulgeda 

hästi, kui need eeldused on täidetud. 

Reumaatilised haigused 

– Sagedamini on raseduse ajal probleemiks nimmereuma 

ja süsteemne lupus erythematosus, 

SLE. 

– Nimmereuma patsientidest tunnevad ennast 75% 

696 

raseduse ajal paremini kui muidu. Sümptomid 

vähenevad juba raseduse I–II trimestril. Pärast 

rasedust tulevad vaevused umbes 90%-l patsientidest 

uuesti esile ja on endisest tugevamad. 

– Raseduse ajal ei soovitata kasutada ravimitest 

kullapreparaate, klorokiniini, D-penitsillamiini 

ega tsüklofosfamiidi. Võib kasutada atsetüülsalitsüülhapet, 

prostaglandiini inhibiitoreid, sulfasalatsiini 

ja glükokortikoide. 

– SLE on alati ohuks rasedusele. Haiguspilt halveneb 

igal kolmandal ja tavaliselt ei leevendu. 

Prognoos on eriti halb, kui patsiendil on fosfolipiidi 

antikehad (näit. kardiolipiin ja lupusantikoagulandi 

antikehad), sest siis kaasneb tõusnud 

tromboosioht: arterite tromboosid, varane platsenta 

fibroseerumine, platsenta infarktid, heidendid, 

loote kasvuhäired ja üsasisene surm. 

– Aktiivses faasis oleva haiguse ravi tulemused on 

halvad. Ravitaktika ei ole juurdunud. Valikuvariandiks 

on prednisoloon 20–40 mg/ööpäevas 

kogu raseduse ajal ja 50 (–100) mg aspiriini või 

hepariini miniannustes. Kuna haigus on harva 

esinev, on raske kliiniliselt tõestada erinevate 

ravivõimaluste efektiivsust. 

Psüühilised haigused 

– Osa psühhiaatrias kasutatavatest ravimitest põhjustavad 

ovulatsioonihäireid tõstes prolaktiini 

taset. Fertiilsuse probleemid võivad olla põhjustatud 

ka seksuaalsetest häiretest. 

– Rasedus on märgatav psüühiline koormus. Varasem 

psüühiline haigus on selge riskifaktor juba 

raseduse ajal, aga selgelt ka puerpeeriumis. Lapsevoodi 

psühhoosi ja ka kergema sünnitusjärgse 

depressiooni riskifaktoriks on varasem psüühiline 

haigus. Samuti korreleerub mehe psühhopatoloogia 

sünnitaja haigestumisega sünnitusjärgselt. 

– Ravi ei tohiks kergekäeliselt katkestada, kui patsient 

on rasestunud. Ohtlikem ravi on liitium, 

mis tõstab südame väärarengute tekke riski. Paremad 

on fentatsiinid ja tioksantiinid. Pisut kahtlusi 

on tekitanud kolmefaasilised antidepressandid 

kasutatuna varasraseduse ajal. Andmed ei 

ole kindlad. 

– Bensodiasepiinid võivad tõsta huulelõhede tekke 

riski, kui neid kasutatakse raseduse 40–60 esimese 

päeva ajal. Hiljem kasutatuna risk ei ole 

oluline. 

– Sünnituse lähenedes põhjustab rohke rahustite 

kasutamine vastsündinule pareesi ja väsimust. 

Astma 

– Rasedus halvendab üldseisundit umbes igal kolmandal 

rasedal, aga võib ka niisama sageli vaevusi 

kergendada. Suuri probleeme tavaliselt ei 

teki. 

– Ravimitest võib kasutada beetasümpatomimeeti-

kume, glükokortikoide aerosoolina, teofüllamiini 

derivaate ja mõnda antihistamiinikumi. Viimatimainitute 

kasutuse kohta raseduse ajal ei ole 

andmeid. Glükokortikoide võib kasutada tablettidena. 

– Sünnitusaegne status asthmaticus on tõeline 

probleem, kuna ema halb oksügenisatsioon võib 

põhjustada lootel hüpoksiat. 

Pahaloomulised kasvajad 

– Vähki esineb raseduse ajal umbes 1:1000–2000 

sünnituse kohta, mis on sama kui selles vanusegrupis 

naistel või veidi madalam. 

– Kõige sagedasem raseduse ajal esinev vähk on 

rinnavähk. Sellest tunduvalt harvem esineb leukeemiat, 

emakakaela-, munasarja- või soolevähki. 

– Vähk ei levi tavaliselt lootele. Erandiks on maliigne 

melanoom. 

– Igasugune ravi (operatsioon, kiiritusravi ja tsütostaatikumid) 

on ohtlik loote elule varasraseduses. 

Eriti teratogeensed on tsütostaatikumid, samuti 

kiiritusravi, kui seda tuleb teha diafragmast 

allapoole. Neil juhtudel kasvab raseduse katkemise 

oht. 

– Ravi tuleb alati valida individuaalselt ja patsiendiga 

nõu pidades. 

– Prognoos on näha kaks aastat pärast ravi: Halva 

prognoosiga vähk on retsidiveerunud, hea prognoosiga 

mitte. Näiteks pärast rinnavähi ravi soovitati 

hoiduda rasedusest 5 aasta jooksul, nüüd 

soovitatakse selleks kaht aastat. Ei ole kindlaid 

tõendeid selle kohta, et rasedus halvendaks rinnavähi 

prognoosi.Rasedusaegsete muutuste tõttu 

on jälgimine küll raskem. 

26.19 SÜNNITUSE JUHTIMINE 

VÄLJASPOOL HAIGLAT 

Maija Haukkamaa 

– Kui laps sünnib kodus, autos või polikliiniku 

vastuvõtul, on sünnitus tavaliselt kerge. Laps 

sünnib tavaliselt ise ilma kõrvalise abita. 

Apgari punktid 

Funktsioon Punktid 

697 

Kas laps on heas seisundis? 

– Toonuses, jäsemed fleksioonis 

– Reageerib kohe ärritusele. 

– Hakkab spontaanselt hingama või karjuma ühe 

minuti möödudes. 

– Südame löögisagedus on üle 100 löögi minutis. 

– Nahavärv on punakas või kergelt sinakas. 

Apgari punktid 

– Vt. tabel 26.19 

Hingamisteede puhastamine 

– Kui looteveed on selged, ei ole vaja aspireerida 

– Kui looteveed on rohelised, puhastatakse nina ja 

neel kohe, et laps ei aspireeriks mekooniumi 

kopsudesse 

– Kui looteveed on paksud, rohekaspruunid, tuleb 

aspireerida ka mao sisu 

Nabaväädi läbilõikamine 

– Nabaväät klemmitakse kahe Kocheriga ja lõigatakse 

kääridega läbi. Kasutatakse steriilseid 

instrumente. 

– Nabakönt puhastatakse kloorheksidiinpiiritusega 

ja seotakse haiglas klambriga 

– Püüdke võtta vere analüüs nabaväädist süstlaga 

platsenta poolt. 

Kas on vaja elustamist? 

– Kui laps ei hakka hingama, on halva nahavärviga 

ja lõtv ning südame löögisagedus on alla 100/ 

minutis, vajab laps elustamist. 

Ventileerimine väikese maskiga on enamikul 

juhtudest piisav 

Südamemassaa•i tehakse, vajutades rinnakule 

alumise ja keskmise kolmandiku piiril 120 

korda minutis. 

Ärge unustage kaitsta last jahtumise 

eest 

– Kuivatage laps võimalikult kiiresti pehme lina 

või rätikuga. 

– Võite tõsta lapse ema kõhule, vastu paljast ihu. 

0 1 2 

S/l sagedus Ei Alla 100/min Üle 100/min 

Hingamine Ei Harv Hea, nutab 

Ärrituvus Ei reageeri Reageerib aeglaselt Vastab 

Lihastoonus Lõtv Kõverdab jäsemeid Liigutab hästi 

Naha värv Sinine, kahvatu Keha punakas, Punakas 

jäsemed sinakad 


Tabel 26.19


– Katke laps soojalt kinni, unustamata eelnevalt 

uurida nahavärvi ja hingamissagedust (normaalne 

on 40–70 l/minutis) 

Emaka kontraktsioonid ja platsenta 

väljutamine 

– Emale tehakse kohe peale lapse sündi intravenoosselt 

5 TÜ (1 ml = 1 ampull) oksütotsiini 

emaka kontraktsiooniks ja verejooksu profülaktikaks. 

– Kui emal ei ole verejooksu, ei ole platsenta sünnitamisega 

tavaliselt kiiret ja selle võib väljutada 

alles sünnitusosakonnas. 

– Kui platsenta on väljunud, aga ema verejooks 

jätkub, tehakse järgmisena metüülergometriini 

(Methergin ® 1 ml = 1 ampull) intramuskulaarselt. 

Ravimit ei tuleks manustada enne, kui platsenta 

on väljunud, kuna see kutsub esile ka emakakaela 

kontraktsiooni. 

26.20 LOOTE KROMOSOMAAL- 

SETE ANOMAALIATE 

BIOKEEMILINE SKRIINING 

Esko Laes 

Skriiningu taust 

– Loote kromosomaalsete anomaaliate biokeemiline 

skriining on kättesaadav kõigile rasedatele. 

– Vanematel sünnitajatel (vanusepiir on erinev 

maakonniti, sageli 40 aastat) on võimalus teha 

kohe kas koorioni või lootevee uuring. 

– Nooremas eas tehakse uuring eelkõige seerumist. 

– Tuleb alati meeles pidada, et uuring on vabatahtlik 

ja rase otsustab ise, kas ta seda tahab. 

Uuringud raseda seerumist 

kromosomaalsete anomaaliate riski 

hindamiseks 

– Kui lootel on Downi sündroom, on ema seerumis 

alfafetoproteiini- (AFP) ja östrioolisisaldus 

sageli alanenud ning kooriongonadotropiini 

(hCG) sisaldus tõusnud. 

Kui arvestada ka ema vanust, võib nende 

kolme näitaja abil välja sõeluda need 5%, 

kellel sünnib 60% Downi-lastest. 

Mõnes piirkonnas on jäetud määramata östrioolisisaldus 

(sõltuvalt kindlustusest): testi 

usaldatavus sellest oluliselt ei kannata. 

– Tõusnud AFP-le tuginedes saab leida lapsed, 

kellel võib olla 

närvitoru või kõhu eesseina sulgumisdefekt 

kongenitaalne nefroos 

üksikud muud arenguanomaaliad 

– Madal hCG viitab 18-trisoomia võimalusele. 

– Arvutiprogrammi abil võib määrata sünnitaja 

698 

riski saada Downi sündroomiga laps või laps, 

kellel on suurenenud AFP-ga seotud anomaalia. 

Analüüside võtmine 

– Esimesel nõuandla külastusel räägitakse rasedale 

skriiningus osalemise võimalusest. Nõuandlas 

austatakse ema vaba valikut. Lisaks antakse 

emale kirjalikke materjale uuringute kohta. 

– Enne analüüsi võtmist tuleb täpsustada raseduse 

suurus ultrahelis 8.–12. rasedusnädala jooksul. 

Raseduse suuruse täpsustamine vähendab vajadust 

lootevee uuringuks. 

– Vereanalüüs võetakse 15. rasedusnädalal, mil 

tulemus on kõige usaldusväärsem. Hiljem ei 

tohiks analüüsi skriininguks võtta. 

Uuringu tulemuste teatamisest emale 

ja lisaselgitustest 

– Neile 5%-le rasedatest, kelle uuringu vastus ei 

ole normis ja kelle risk sünnitada Downi sündroomiga 

laps on suurem kui 1/350-le, teatatakse 

tulemus telefonitsi. Emaga võib kokku leppida 

lisauuringute aja koorionibiopsia ja looteveeuuringute 

osas, kui ema seda soovib. Ema kutsutakse 

naistenõuandlasse, et sellest täiendavalt 

rääkida. Pere otsustab, kas ta arstilt saadud informatsiooni 

põhjal soovib lisauuringuid. Samas 

selgitatakse ka uuringutega seotud riske. 

Lootevee uuringutega seondub 1% ja koorionibiopsiaga 

2% suurune risk raseduse katkemiseks. 

Riskide võrdlus on tihti väga raske. Kui näiteks 

Downi risk on 0,5% ja punktsiooniga seotud 

raseduse katkemise risk on 1%, on steriilsust 

ravinud paar pigem valmis riskima võimalusega 

saada vigane laps kui kaotada terve laps. 

– Kui lootevee uuringu vastuse saamine võtab 

aega 2–3 nädalat, siis lõplik vastus võimaliku 

kromosomaalse anomaalia kohta võtab peaaegu 

poole ema raseduse ajast. See tähendab nii rasedale 

kui perele ebakindlust ja muret. Naistenõuandlas 

peaks olema võimalus sellistel juhtudel 

saada psühholoogilist abi, kui rase seda soovib. 

– Kui lootevee uuringu vastus on korras, kutsutakse 

ema veel kord raseduse 20.–21. rasedusnädalal 

nõuandlasse vestlusele ja samas tehakse ka 

loote ultraheliuuring, et emale ei jääks ebakindlust 

lapse tervise suhtes. 

Raseduse katkestamine 

– Kui lootevee uuringu vastus ei ole normis, võib 

ema soovida raseduse katkestamist. 

– Rasedus tuleb katkestada enne 24. rasedusnädala 

lõppemist. 

Uuringu usaldatavus 

– Ema vereseerumi uuringuga ei avastata siiski

kõiki rasedusi, kus on lapsel kromosomaal- või 

arenguanomaalia. See lubab avastada 

30–80% Downi sündroomi juhtudest. 

vähemalt 80% kesknärvisüsteemi sulgumishäiretest. 

tõenäoliselt kõik kongenitaalsed nefroosid. 

26.21 RASEDUSAEGNE 

ULTRAHELIUURING 

Ari Yla-Outinen 

Põhimõtted 

– Koolitus tuleb läbida spetsialisti käe all (erandiks 

on südamelöökide määramine 7.–9. rasedusnädalal 

ja looteseisu määramine). 

– Konsulteerige julgelt spetsialistiga! 

Eesmärgid 

– Oletatav sünnituse tähtaeg (kõige tähtsam ja kergem) 

– Loodete hulk 

– Platsenta asukoht 

– Morfoloogia 

– Vajadusel looteseis (kerge) 

– Vajadusel loote kasvu määramine, kui on kahtlusi 

selle kõrvalekalletest 

– Ultraheliuuringute aeg on piirkonniti erinev. Kui 

tehakse seroloogilist skriiningut rasedatele, määrab 

osaliselt see uuringu aja. 

Raseduse diagnoosimine 

Amnioniõõs 

– Vaginaalse anduriga saab diagnoosida emakasisest 

rasedust alates 6. rasedusnädalast. 

– Abdominaalse anduriga on amnioniõõs nähtav 

tavaliselt 7.–9. rasedusnädalal olenevalt emaka 

asendist ja kõhukatete paksusest. 

– Amnioniõõs emakas välistab emakavälise raseduse 

Embrüo 

– Visualiseerub algul väikese ehhopositiivse alana 

amnioniõõne sees. 

– Juba mõne millimeetrise embrüo keskosas võib 

visualiseerida südametegevuse õrna värinana. 

– Kui CRL (= crown rump length) pikkus on 10– 

15 mm, on näha rebukott erilise rõngataolise 

kujutisena amnioniõõnes. 

Kaksikrasedus 

– Kahemunakaksikud on diagnoositavad vara. Teine 

embrüo võib aborteeruda, see väljendub verejooksuna 

varasraseduses. 

Kollaskehatsüst 

– Emaka kõrval visualiseeritakse sageli 7.–11. 

rasedusnädalal selgesisuline tsüst (kollaskehatsüst), 

mis kaob tavaliselt iseenesest 

699 


Raseduse suuruse määramine 

– Enne 20. rasedusnädalat tehtud ultraheliuuring 

on raseduse suuruse määramisel kõige usaldusväärsem. 

– Täpsus on kõige suurem raseduse 10.–12. nädalal, 

kõikudes 3–4 päeva, muul ajal 7 päeva. Kui 

erinevus ultraheliuuringu ja mensese järgi arvutatud 

tähtaja vahel on üle nädala, tuleb sünnituse 

tähtaega täpsustada. 

– CRL-i (crown rump length) määramist kasutatakse 

enne 13. rasedusnädalat. 

– Hiljem määratakse BPD (biparietaaldiameeter) 

või reieluu diafüüsi pikkus (FL= femur length) 

või mõlemad. 

– Saadud tulemustele vastav gestatsiooniaeg saadakse 

tabelist. Mõnes ultraheliaparaadis on tabelid 

sisestatud, siis annab aparaat kohe nii gestatsiooniaja 

kui ka sünnituse tähtaja. 

Loote morfoloogia 

– Parim aeg selleks on 16.–20. rasedusnädal. 

– Morfoloogia määratakse süstemaatiliselt. 

1. Kolju ja seljaajukanal 

– Loote kolju visualiseerub raseduse algul ellipsina 

ja normaalse ehituse puhul on näha keskkõla. 

Mõõdetakse selles tasapinnas. Kui ei ole võimalik 

saada korralikku mõõtu, on alust kahtlustada 

anentsefaaliat Ajukoes on normaalselt näha sümmeetrilised 

alad mõlemal pool keskkõla. Kui 

need on asümmeetrilised või mittehomogeensed 

ja raseduse suurus mensese järgi ei vasta selgelt 

reieluu pikkusele, on põhjust lisauuringuteks. 

– Sagitaalsel uuringul on võimalik diagnoosida 

entsefalotseelet. 

– Spinaalkanal meenutab tõmblukku. Siin esinev 

defekt viitab lülisamba anomaaliale, meningotseelele 

või mõlemale. 

– Loote kaelaosa uuritakse võimalike tsüstide 

osas. 10.–13. rasedusnädalal leitud kotjas moodustis 

võib osutada Downi tõvele. 

2. Kehapiirjooned 

– Seljapoolsed defektid on nähtavad juba tavaliselt 

spinaalkanalit uurides. 

– Kõhukatteid uurides otsitakse eelkõige võimalikku 

omfalotseelet või gastrosiisi. 

– Suurema suurendusega otsitakse sakraalteratoomi. 

– Jälgitakse loote liigutamist. 

3. Rinnaõõs ja süda 

– Ristilõikes on süda normaalselt nähtav neljakambrilisena. 

Saab jälgida südame ja klappide 

sünkroonset tööd. Süda asub keskjoone lähedal 

ja hõlmab umbes kolmandiku rinnaõõne ristlõikest. 

– Südame papillaarlihaste alal nähtavad ehhotihedad 

alad (golfipallid) viitavad kergelt suurenenud 

trisoomia riskile.


– Kopsukude on homogeenne. 

– Diafragmat ja suurte veresoonte lähtekohti on 

raske eristada enne 20. rasedusnädalat. 

4. Kõhuõõne elundid 

– Magu visualiseerub tavaliselt diafragma all ja 

see näitab ka avatud söögitoru. 

– Maks ja neerud ei ole hästi enne 20. rasedusnädalat 

nähtavad. Keha kaudaalses osas nähtav 

kusepõis on märk sellest, et vähemalt üks neer ja 

kusejuha toimivad normaalselt. Kui kusepõit ei 

näe, aga lootevett on normaalselt, kontrollige 

uuesti. 

– Kui lisaks põiele ja maole on näha teisi vedelikku 

sisaldavaid moodustusi, tuleks teha lisauuringuid. 

– Kajarikkana visualiseeritav sool või kergelt laienenud 

neeruvaagnad viitavad kõrgenenud trisoomia 

riskile. 

5. Reieluu ja muud mõõdud 

– Reieluu pikkus on tähtis parameeter raseduse 

suuruse määramisel 15.–19. rasedusnädalal. 

Nende mõõtude väliselt hoomatav ebakõla on 

põhjus lisauuringuteks 

– Püütakse visualiseerida vähemalt proksimaalsed 

pikad luud ja jalalabad. 

– Jälgitakse looteliigutusi. 

6. Platsenta ja looteveed 

– Sageli asub platsenta raseduse alguses ja keskel 

ees, emaka sisesuudme lähedal. Sellistel juhtudel 

tuleb kontrollida platsenta asukohta raseduse 

25.–27. nädalal. Kuna emakas kasvab rohkem 

istmuse osas ja emaka asend muutub, siis platsenta 

”nihkub” üles. 

– Eesseina platsenta asukoha täpsustamist lihtsustab 

täis kusepõis. 

– Tagaseina platsenta on paremini nähtav vaginaalse 

anduriga. 

– Raseduse alguses tekib lootevesi põhiliselt 

lootekestade kaudu. Loode muudab ilma 

raskusteta oma asendit lootevees. 

– Teisel trimestril on lootevesi põhiliselt loote oma 

ainevahetuse produkt. Kui lootevett on vähe või 

see praktiliselt puudub, on prognoos halb, kuna 

piisav hulk lootevett on vajalik loote kopsude 

küpsemiseks. 

– Suurim normaalseks loetav lootevee hulk ühes 

taskus teisel ja kolmandal trimestril on 3–8 cm. 

Sellest erinev lootevee hulk on põhjus lisauuringuteks. 

7. Emakakaelakanal 

– Emakakael on kergesti visualiseeritav raseduse I 

ja II trimestril täis kusepõiega. 

– Lühenenud (alla 3cm) või laienenud sisesuue 

viitab emakakaela puudulikkusele. 

8. Sugu 

– Soo määramiseks ei ole meditsiinilist näidustust. 

– Häbememokad viitavad tüdrukule ja munandi- 

700 

kottidesse laskunud munandid poisile. Jalgade 

vahel asetsev nabaväät põhjustab tihti vale tulemuse. 

Loote kasv 

– Raseduse teisel poolel määratakse lisaks morfoloogiale 

ka loote kasv ja areng. 

– Kiiresti suurenev BPD võib viidata hüdrotsefaaliale, 

aeglaselt suurenev mikrotsefaaliale või 

muudele kesknärvisüsteemi haigustele. 

– Loote kõhuümbermõõdu aeglustunud kasv BPD 

normaalsete näitude korral on sageli platsenta 

puudulikkuse näitajaks. Liigne keha kasv võib 

tähendada loote hüdropsit. 

– Aeglustunud mõõtude kasv vajab lisauuringuid. 

Oletatav loote kaal 

– Tähtsaimaks parameetriks on kõhuümbermõõt, 

mõõdetuna sinus umbilicalis’e ja mao kõrguselt. 

Tuleks mõõta korduvalt ja kasutada lõpptulemusena 

saadud mõõtmiste keskmist. 

– Mõned juhendid annavad kaalu sõltuvalt kõhuümbermõõdust 

ja BPD-st. 

– BPD korreleerub hästi kaaluga raseduse kolmanda 

trimestri alguses, aga lõpus ja eriti makrosoomia 

puhul on parem mõõta reieluu pikkust. 

– Suure loote korral, kui on suured kehamõõdud ja 

väiksem BPD, on oodata sünnitusel õlgade vabastamise 

raskust. 

– Enne raseduse 30. rasedusnädalat ei ole kaalu 

arvutamisel olulist tähtsust. 

Eesasetsus 

– Peale 35. rasedusnädalat on kõik eesasetsused 

peale peaseisu põhjuseks haiglasse saatmisel. 

Ülekandlus 

– Raseduse lõpus lootevee hulga vähenemine korreleerub 

selgelt platsenta funktsiooni halvenemisega; 

platsenta morfoloogilistel muutustel (lubjastumine 

ja sagarlisus) on väiksem prognostiline 

väärtus. 

26.30 ANTIBIOOTIKUMID JA 

RASEDUS 

Anne Heikkilä 

Eesmärgid 

– Ohututeks peetavate antibiootikumide valik ja 

põhjendamatu antibakteriaalse ravi vältimine. 

– Piisavalt suure ravimiannuse kasutamine siis, kui 

otsustatakse antibakteriaalse ravi kasuks. Penitsilliini 

ja tsefalosporiinide annused peaksid olema 

1,5–2 kordsed võrreldes normaalsete annustega.

Üldist 

– Raseda organismi füsioloogiliste eripärasuste 

tõttu raseda organismis jääb penitsilliini- ja 

tsefalosporiinirea preparaatide kontsentratsioon 

plasmas ja infektsioonikoldes tavalisest väiksemaks 

– niisiis ärge vähendage annuseid raseduse 

ajal. 

– Antibiootikumide kontsentratsioon uriinis raseduse 

ajal ei muutu. 

– Ravimata bakterinfektsioon põhjustab riski nii 

emale kui ka lootele: enneaegne sünnitus, intrauteriinne 

kasvupeetus, loote surm, ema septiline 

sokk. 

– Rasedusaegne kuseteede toonuse langus soodustab 

püelonefriidi teket. 

Antibiootikumide kasutamise 

turvalisus raseduse ajal 

1. Nii kliiniliselt kui ka katsetes ohututeks 

tunnistatud preparaadid 

– Penitsilliinirühmast fenoksümetüül- ja bensüülpenitsilliin, 

ampitsilliin, amoksitsilliin 

– Erütromütsiin 

– Metenamiin 

– Nitrofurantoiin 

2. Tõenäoliselt turvalised: kliiniliselt pole 

täheldatud kahjulikku toimet lootele, ka 

loomkatsetes mitte. Piisav kogemus või uuring 

siiski puudub. 

– Suurem osa beetalaktaamantibiootikumidest: 

tsefalosporiinid, amoksitsilliin- klavulaanhape, 

imipeneem, piperatsilliin, floksatsilliin, tsefamütsiin, 

astreonaam 

– Klindamütsiin 

– Seentevastased preparaadid lokaalselt 

3. Tõenäoliselt ohutud: kliiniliselt pole 

täheldatud kahjulikku mõju lootele, 

loomkatsetes mõjud siiski ilmnevad 

– Trimetoprim, metronidatsool, tinidatsool 

Võib kasutada pärast 16. rasedusnädalat ja 

imetamise ajal. 

– Malaariavastased preparaadid hüdroksüklorokiin, 

klorokiin 

Võib kasutada pärast 16. rasedusnädalat ja 

imetamise ajal. 

– Sulfoonamiidid 

Ei soovitata raseduse lõpus. 

– Atsükloviir 

Võib kasutada raseduse lõpus. 

4. Ohtlikuks tunnistatud nii kliiniliselt kui ka 

loomkatsetes: ei soovitata. 

– Tetratsükliin, doksotsükliin 

Võib tarvitada päris raseduse alguses, alates 

16. rasedusnädalast võib tekitada lootel hambavaaba 

ja luukoe kahjustusi. 

– Aminoglükosiidid 

701 

Kuulmisnärvi kahjustus 

– Tuberkulostaatikumidest etambutool, rifampitsiin, 

isoniasiid, streptomütsiin 

– Antimükootikumidest griseofulviin, ketokonasool, 

flukonasool 

– Kloramfenikool 

– Vankomütsiin 

Põhjustab kuulmisnärvi ja neerukahjustusi 

– Tsinoksatsiin, fluorokinoloon 

Põhjustab artropaatiat 

– Viirusvastased preparaadid (välja arvatud atsükloviir 

raseduse lõpul) 

5. Puudub kogemus mõjust rasedusele, ei 

soovitata. 

– Antimükootilised preparaadid süsteemselt. 

– Pürasiinamiid. 

– Fusidiin 

26.50 LASTETUSE 

PÕHJUSED 

Outi Hovatta 


Üldist 

– Umbes 15% peredest ei saa mingil eluperioodil 

lapsi 

– Steriilsuse põhjus umbes 40%-l mehepoolne, 

50%-l naisepoolne ja 10%-l on põhjus ebaselge 

(sõltuvalt kriteeriumidest ka 30%) 

– Ligi kolmandikul paaridest on relatiivsed põhjused. 

Sagedasemad naisepoolsed põhjused 

– Munasarjade funktsiooniga seotud põhjused 

esinemissageduse järjekorras (umbes 30 % kõikidest 

viljatuse põhjustest) 

Amenorröa või oligoamenorröa 

- Ebaregulaarsed menstruatsioonid viitavad 

munasarjade funktsioonihäirele, mis võib 

esineda ka korrapärase menstruatsioonitsükli 

korral 

Polütsüstilised ovaariumid (PCO) 

Kollaskeha puudulik talitlus 

Hüperprolaktineemia 

– Endometrioos (u. 20%). 

– Munajuhade kahjustused (u. 15–20%) 

Salpingiidijärgne seisund 

Emakavälise raseduse järgne seisund 

Teostatud sterilisatsioon 

Liiteline protsess väikeses vaagnas 

– Emakakaelast tulenevad põhjused 

Ebakvaliteetne emakakaela lima (infektsioonid) 

Anatoomilised põhjused (elektrokoagulatsiooni 

ja konisatsiooni järgne seisund) 

– Emakast tingitud viljatus


Submukoossed müoomid 

Polüübid 

Kaasasündinud anomaaliad 

– Spermavastased ained 

– Seksuaalsed probleemid 

Vaginism 

Suguühe harvemini kui üks kord nädalas 

Sagedasemad mehepoolsed viljatuse 

põhjused 

– Varikotseele (u. 30%). 

– Idiopaatiline oligo-, asteno-, ja teratozoospermia 

(u. 30%) 

– Infektsioonijärgsed seisundid 

Parotiitilise orhiidi järelnähud 

Sugunäärmete infektsioonid (eesnääre, seemnepõiekesed, 

seemnejuhad: tavaliselt räägitakse 

ainult prostatiidist ja prostatavesikuliidist) 

Epididümiidijärgne obstruktiivne azoospermia 

– Spermavastased antikehad 

– Krüptorhidismi jääknähud 

– Muud kaasasündinud arenguhäired 

Kromosomaalsed anomaaliad 

Y-kromosoomi anomaaliad 

Kleinefelteri sündroom 

Seemnejuhade ageneesia 

Sertoli cell only-sündroom (germinatiivse koe 

puudumine) 

Seiskunud spermatogenees 

Spermatosoidide ehitusvead 

Immobiilsed seemnerakud (Karthageneri sündroom) 

– Hormonaalsed häired 

Hüpogonadotroopne hüpogonatism (Kallmani 

sündroom) 

Hüperprolaktineemia (adenoom, funktsionaalne) 

– Erektsiooni- ja ejakulatsioonihäired 

Neuroloogilised põhjused (seljaaju kahjustused) 

Diabeet 

Psüühilised põhjused 

Vaagna piirkonna operatsioonide järel 

– Toksilised põhjused 

Alkohol 

Ravimid (tsütostaatikumid, steroidid ja antiandrogeenid) 

Keskkonnamürgid (raskemetallid, lahustid, 

tõrjeained ja muud) 

Kiiritusravijärgsed põhjused 

702 

26.51 VILJATUS: UURINGUD 

JA RAVI 

Outi Hovatta 

– Lastetuse peamised põhjused (vt. 26.50) 

Põhimõtted 

– Lastetusest räägitakse sellisel juhul, kui regulaarset 

suguelu elaval abielupaaril ei ole aasta jooksul 

rasedust tekkinud. 

– Uuringuid ja ravi alustatakse sel perioodil. Kui 

ühel poolel on anamneesis mõni lastetust põhjustav 

tegur (näiteks naisel põetud salpingiit või 

tsüklihäired, mehel ravitud krüptorhism või põetud 

parotiidi orhiit), tuleb uuringuid teha kohe, 

ootamata aasta möödumist. 

Lastetuse anamnees 

– Paar peab tulema esimesele külastusele üheskoos 

Kummaltki anamnees ja staatus 

Paarisuhtega seotud asjaolud 

Naise anamnees 

– Menstruatsiooni anamnees 

– Varasemad rasedused 

– Varasem kontratseptsioon 

– Infektsioonid 

– Valud (endometrioos) 

– Seksuaalanamnees 

– Günekoloogilised operatsioonid ja muud kõhuõõnelõikused. 

Mehe anamnees 

– Munandite laskumine 

– Areng murdeeas 

– Operatsioonid (songad, hüdrotseele, varikotseele 

jt.) 

– Parotiit 

– Muud infektsioonid suguelundeis 

– Vigastused 

– Tööanamnees (plii, lahustid ja pestitsiidid) 

– Ravimid 

– Alkohol 

– Erektsioon ja ejakulatsioon 

Ühised mured 

– Lastetusega seotud tunded, ootused ja pettumused 

– Mõju seksuaalelule 

– Paarissuhte raskused 

Viljatuse uuringud 

– Uuringuid teostatakse süstematiseeritult, lühikese 

ajaperioodi vältel, pidades silmas, et üks 

põhjus ei välista teist. 

– Perearst võib koguda anamneesi ja teha esialgsed 

uuringud, mille põhjal ta otsustab, kuhu 

saata paar edaspidisteks uuringuteks ja raviks.

– Edaspidi aga vastutab günekoloog, uroloog või 

raviasutus, kus teostatakse kunstlikku viljastamist. 

– Mõlema poole uuringuid alustatakse samaaegselt 

ja sooritatakse kõik eeluuringud. 

Naise uuringud 

Eeluuringud 

– Günekoloogiline läbivaatus 

– PAP-analüüs 

– Seerumi progesteroon (tsükli 21–25 päeval) 

– Seerumi prolaktiin 

– Hüsterosalpingograafia (anamneesis infektsioonid) 

Edasised uuringud 

– Täpsemad hormooniuuringud (östradiool, progesterooni 

profiil, prolaktiin, androgeenid, kilpnäärme 

hormoonid, gonadotropiinid) 

– Folliiklite uurimine UH-ga 

– Emaka ultraheliuuring 

– Sonosalpingograafia 

– Postkoitaalne test 

– Endomeetriumi biopsia 

– Laparoskoopia 

– Hüsteroskoopia 

Mehe uuringud 

Esmased uuringud 

– Androloogiline staatus (karvakasv, võimalik günekomastia, 

varikotseele, munandite suurus ja 

konsistents (nn. duubelmunad, võimalik ka tripletsus), 

peenis, eesnahk, prostata) 

Väikesed munandid osutavad alati raskele 

spermatogeneesi häirele, resistentsed munandid 

aga tuumorile või põetud infektsioonile; 

günekomastia Klinefelteri sündroomile või 

hüperprolaktineemiale või munandikasvajale 

– Sperma analüüs 

– Spermavastased antikehad 

Edasised uuringud 

– Hormooniuuringud (testosteroon, LH, FSH, prolaktiin, 

TSH, T 4) 

– Munandikoti ultraheliuuring 

– Kromosomaalsed uuringud 

– Geneetilised uuringud 

– Munandi biopsia 

Viljatuse ravi 

– Ravile võtmisel ei ole vanusepiiranguid, kui naine 

pole just ületanud menopausi. 

– Oma arst jääb viljatuse töörühma liikmeks ja 

ravib vajadusel viljatuskriisi vt. 26.52 (masendus, 

depressioon) ning aitab paari suhtlemisprobleemide 

lahendamisel. 

Naisepoolset viljatust ravib günekoloog 

– Ovulatsiooni induktsioon (klomifeen, gonadotropiin, 

GnRH-agonistid jt.) 

703 

– Endometrioosi laparoskoopiline või muu kirurgiline 

ravi 

– Munajuhade mikrokirurgilised lõikused 

– Anomaaliate kirurgiline ravi 

– Inseminatsioon 

– Kunstlik viljastamine (võimalik ka doonormunaraku 

kasutamine) 

Mehepoolset viljatust ravib androloog või 

uroloog 

– Endokriinsete häirete ravi 

– Infektsioonide ravi 

– Obstruktiivse azoospermia kirurgiline ravi 

– Spermavastaste antikehade medikamentoosne 

ravi 

– Inseminatsioon 

– Elektroejakulatsioon 

– Katseklaasiviljastamine 

26.52 VILJATUSKRIIS 

Outi Hovatta 


Üldist 

– Viljatuskriis on peaaegu kõigil lastetuil paaridel 

mõneti vältimatu. Kui inimene on elanud lapsepõlvest 

peale mõttega, et kunagi on tal perekond 

ja omad lapsed, on lootus omada last süübinud 

temasse. Loobumine sellest lootusest tekitab 

kriisi ja masenduse. Lastetuks jäämist võib võrrelda 

lähedase inimese kaotusest tingitud valuga. 

Kriisi algus on ebamäärane ja abikaasadel võib 

see välja kujuneda erineval ajal. Ka lõpeb kriis 

järk-järgult. 

Kriisi perioodid 

– Algperioodil eitatakse probleemi olemasolu, 

vahetatakse arsti, otsitakse paremaid ravivõimalusi 

jne. 

– Järgmisel, reaktiivsel perioodil on tüüpilised 

süütunne, partneri, ravipersonali süüdistamine, 

alaväärsus- ja häbitunne. Mõlemal sugupoolel 

esineb seksuaalse identiteedi häireid. Masendust 

ja ahistust on kord rohkem, kord vähem. Üllatavalt 

palju on sel perioodil enesetappe. Abikaasa 

kaasamine ravisse ja arsti ning muu personali 

piisav pühendumine psüühilistele aspektidele 

on sellepärast vältimatu. Eemalehoidumine 

lastega peredest, oma õdedest-vendadest ja parimatest 

sõpradest on tavaline, sest püütakse varjata 

oma kiivust, mida põhjustab lastega või 

rasedatega kohtumine. Isoleeruvast hoiakust 

loobuma julgustamine on arstile tähtis võte, et 

kiirendad kriisist ülesaamist. 

– Kriisi lahenemisperiood käivitub aegamööda, 

tihti alles pärast aastatepikkust tööd. Paar peab 

tundma end jälle elamas täisverelist elu ka ilma


oma lapseta. Alles sel perioodil võib kõne alla 

tulla uued võimalused pere loomiseks (lapse 

adopteerimine jne.). Kui paaril õnnestub laps 

saada, kaotab kriis oma tähenduse. Kriisi läbi- 

704 

elamine suurendab teineteise mõistmist ja tõstab 

enesehinnangut, mis osaliselt seletab seda, et 

nendes peredes saavad lapsed üle keskmise hästi 

hakkama.

27.10 KONTRATSEPTSIOON: 

EELUURING JA JÄLGIMINE 


– Ühtviisi tähtis on nii rasestumisvastase meetodi 

valik, kui ka kontratseptiivi kasutamise jälgimine. 

– Enne kontratseptiivi kasutuselevõttu selgitatakse 

välja 

võimalikud haigused 

kasutatud ravimid 

suguvõsas esinevad riskifaktorid (trombootilised 

haigused, kõrgvererõhutõbi, südame- ja 

veresoonkonnahaigused) 

- kui lähisugulastel on esinenud tromboosi, 

on põhjust vereanalüüsiga APC resistentsus 

suitsetamine 

günekoloogiline anamnees (menstruatsiooni 

korrapärasus ja iseloom, valud) 

sünnitusabi anamnees (tokseemia, emakavälised 

rasedused, hepatogestoos, keisrilõiked). 

– Iga kontrolli käigus, sõltumata kasutatavast meetodist: 

kaal 

vererõhk 

tehakse günekoloogiline uuring (ebanormaalsed 

moodustised, põletikud) ja 

rindade palpatsioon. 

– PAP- analüüs võetakse kõikidelt patsientidelt 

enne rasestumisvastaste vahenditega alustamist 

ja hiljem niisama tihti kui teistelt samaealistelt 

naistelt (iga 2–3 aasta järel). Põletikuproove 

(klamüüdia, tripper) on alust võtta pigem sagedamini 

kui liiga harva. 

Hemoglobiini jälgitakse pärast spiraali sisestamist 

aasta jooksul 

27.12 RASESTUMISVASTASE 

MEETODI VALIK 


Rasestumisvastase meetodi valikul 

võetakse arvesse 

– vanus 

– üldine tervislik seisund (kroonilised haigused, 

ülekaal) 

– suitsetamine 

– eelnevad sünnitused 

– menstruatsiooni pikkus, hulk, valud 

– kui pika perioodi vältel soovitakse rasestumisest 

hoiduda, kas soovitakse edaspidi rasestuda 

– millist kindlust oodatakse valitavalt kontratseptiivilt 

– imetamine; kui palju aega on möödunud eelmisest 

sünnitusest 

705 


– suguelu (vahekordade sagedus, kindla partneri 

olemasolu, vahelduvad partnerid) 

– naise motivatsioon ja tema seisukohad ning 

soovid eelistatuima meetodi suhtes. 

Rasestumisvastaste meetodite sobivus 

eri olukordades 

– Vt. vastunäidustused ja täpsustused vastavaist 

lõikudest. 

– Kombineeritud tablettide (27.3) omadused teevad 

selle meetodi eriti sobivaks naistele, 

kes on noored (selle vahendi kasutamine ei 

sea alumist vanusepiiri) ega ole sünnitanud 

kelle menstruatsioon on ebakorrapärane, 

kauakestev, vererohke või valulik 

kes kannatavad menstruatsioonitsükliga kaasnevate 

vaevuste all 

kel on akne, rasvane ihu ja juuksed või liigne 

karvakasv 

kui esineb soodumus munasarja tsüstideks. 

– Minipillide (27.13) kasutamine tuleb kõne alla 

siis, kui on kombineeritud tablettide kasutamise 

vastunäidustusi. Minipille võivad kasutada 

naised, kellel on kõrge vererõhk või kelle vererõhk 

tõuseb kombineeritud tablettide 

kasutamisel 

üle 35-aastased suitsetajad naised (alternatiivina 

uus kombineeritud tablett, vt. 27.13) 

imetavad naised, kuigi Soomes valitakse imetamise 

ajaks üldiselt mittehormonaalne rasestumisvastane 

vahend, imetamine ise kaitseb 

vähemalt 98%-l juhtudest uuest rasedusest, 

kui sünnitusest ei ole möödunud üle kuue kuu 

ja laps ei saa lisatoitu 

– Rasestumisvastased kapslid (27.13) sobivad igas 

eas naistele 

kellel on pikemaajaline vajadus rasestumisest 

hoiduda 

kellel puuduvad vastunäidustused progestiini 

kasutamiseks. 

praktikas on Soomes kontratseptiivkapslitest 

aga kujunenud alternatiiv neile, kellele mitmesugustel 

põhjustel ei sobi teised rasestumisvastased 

vahendid ja kes ei soovi sterilisatsiooni. 

– Süstitav medroksüprogesteroonatsetaat 

manustatakse sügavale lihasesse 3-kuuliste 

vaheaegadega 

on alternatiiviks neile naistele, kellel on vastunäidustused 

östrogeenidele 

kasutada on ebamugavam, kuna peab süstima, 

aga samas on see sobiv neile, kes unustavad 

võtta tablette. 

– Hormoonspiraal (27.14) on sobiv vahend juba 

sünnitanud naisele, kes eelistab kontratseptiivsetest 

vahenditest spiraali, kuid 

kellel on menstruatsioon vererohke 

kellel verejooks suureneb vaskspiraali tõttu.


706

Kontratseptsioon imetavale emale 1) 

Meetod Alustamisaeg Toime Toime lapsele Märgatav 

pärast sünnitust imetamisele 

Esmane 

Sterilisatsioon 1–3 päeva ei ei lõplik 

– Vaskspiraal (27.14) on kindel ja turvaline rasestumisvastane 

vahend sünnitanud naisele, kes 

elab kindla partneriga mõlemapoolselt truud suguelu. 

– Kondoom (27.15) on ainus kontratseptiivne 

vahend, mis kindlasti ja hästi kaitseb põletike 

eest. Seetõttu soovitatakse selle kasutamist juhuslikes 

või ka uutes suhetes, selgi juhul, kui kasutatakse 

muid rasestumisvastaseid vahendeid. 

27.13 HORMONAALSED 

KONTRATSEPTIIVID 

(KOMBINEERITUD 

TABLETID, MINIPILL, 

HORMOONSPIRAAL) 


Kombineeritud tabletid 

– Üle 90% hormonaalsete kontratseptiivide kasutajatest 

Soomes tarvitab väikesedoosilisi kombineeritud 

tablette (väikesedoosilisteks nimetatakse 

neid tablette, milles sisalduv etinüülestradiooli 

kogus on 20–30 mg; on olemas ka toode, 

mis sisaldab 20 mg etinüülestradiooli, nn. on 

ülikerge kombineeritud tablett). 

– Soomes on müügil 3 tüüpi kontratseptiivseid 

tablette: 

707 

Tavalised kombineeritud kontratseptiivid, kus 

igas tabletis sisaldub kindel kogus östrogeeni 

ja progestiini. 

Kahe- või kolmefaasilised tabletid, mille puhul 

igas tabletis on nii östrogeeni kui ka progestiini, 

kuid nende vahekord muutub tsükli 

eri faasides. 

Minipillid, mis sisaldavad ainult progestiini. 

– Juhul kui hormonaalsete kontratseptiivide kasutamine 

ei ole vastunäidustatud, võetakse naise 

vanusest sõltumata esmalt tarvitusele väikeseannuselised 

tabletid. 

– Akne või liigse karvakasvu all kannatavale patsiendile 

valitakse eelkõige toode, kus progestiini 

osas on kas desogestreel või süproteroonatsetaat. 

– Üle 40-aastastel alustatakse 2-faasilise medikamendi 

kasutamist, kus progestiiniosa on süproteroonatsetaat 

ja östrogeeniosa on nn. looduslik 

östrogeen (östradioolvaleraat) (Femilar ® , on 

müügil ainult Soomes). 40–50-aastastele sobib 

ka mis tahes muu väikeseannuseline kombineeritud 

preparaat, kui naine on terve, normaalses 

kaalus ja ei suitseta. 

Kombineeritud tablettide 

vastunäidustused 

– Tromboos anamneesis 

– Migreen 

Tabel 27.12 

JUD järelkontroll ei ei tõusnud 

ekspulsiooni risk 

Mehhaanilised kohe ei ei garantii? 

vahendid 

Teised 

Hormoon- järelkontroll ei pikaajaline tõusnud 

spiraalid toime ekspulsiooni risk 

Kapslid järelkontroll ei pikaajaline võimalikud 

toime tsüklihäired 

Minipillid 1 nädal ei pikaajaline võimalikud 

toime tsüklihäired 

Progestiin järelkontroll ei pikaajaline võimalikud 

süstina toime tsüklihäired 

Ei soovitata 

Kombineeritud 1. menses või võib vähendada pikaajaline võimalikud 

preparaadid 6 kuu pärast piimaeritist toime tsüklihäired 

1) Elomaa, K. Rasestumise vältimine sünnituse ja abordi järel, Duodecim 1997; 113, 1176–1181 



708

– Üle 35-aastane suitsetav patsient 

– Vererõhuhaigused 

– Rasedushepatoos 

– Täpsustamata verejooksud 

– Munasarja- või rinnavähk 

– Oletatav rasedus 

– Imetamine 

– Absoluutsed vastunäidustused põhinevad peamiselt 

seni teadaolevatel riskidel, mis kaasnevad 

tablettide kasutamisega. Praeguste toodete 

kasutamisel võib esineda, kuigi suhteliselt harva, 

tõsiseid tüsistusi ähvardava südameinfarkti, 

tromboemboolia ja insuldi näol. Kombineeritud 

tablettide kõrvalnähud on ilmselt seotud 

nii östrogeeni- kui ka progestiiniosaga. Uurimused 

on näidanud, et mida väiksem on hormoonide 

kogus, seda väiksem on tüsistuste tekke 

risk. 

– Värsked uuringud on näidanud, et kolmanda 

põlvkonna progestiinid võivad tõsta tromboosiriski 

kahekordseks võrrelduna esimese põlvkonna 

progestiinidega 

Kui naine on ülekaaluline (BMI > 30), ta ei 

liigu või on tal veresoonte laiendid või on tal 

suguvõsas veenihaigusi, on desogestreel ja 

gestodeen vastunäidustatud. 

– Rasestumisvastaste tablettide infarkti riski suurendavat 

mõju seostati varem östrogeeniosaga, 

kuid uuemad uurimused viitavad ka progestiini 

võimalikule osakaalule. 

– Riskifaktoritena toimivad hormonaalsed kontratseptiivid, 

suitsetamine ja vanus koos: infarkti 

riski seisukohalt on suitsetamine ohtlikum kui 

rasestumisvastaste pillide kasutamine. Südameinfarkti 

riski suitsetavatel 41–45-aastastel naistel, 

kes kasutavad hormonaalseid tablette, on 

hinnatud 350–800 korda suuremaks kui vastavaid 

tablette kasutavatel mittesuitsetavatel 27– 

37-aastastel. 

Kombineeritud tablettide plussid 

– Efektiivne rasestumisvastane toime 

– Vähem esineb 

emakaväliseid rasedusi 

funktsionaalseid tsüste 

düsfunktsionaalseid verejookse 

düsmenorröad 

premenstruaaltensiooni. 

– Androgeenierituse vähenemine 

– Menstruaaltsükli korrapärasus 

– Vähenenud verejooks 

– Verejooksu ajastamine soovitud perioodile 

– Vähem munasarjapõletikke 

– Vähem munasarjavähki 

– Vähem endomeetriumi vähki 

– Vähem müoome 

– Vähem mastopaatiat 

– Kombineeritud tablettide näidustusi vt.27.12. 

709 

Progestiini sisaldavad 

kontratseptiivid 

– Hormonaalsete kontratseptiivide hulka kuuluvad 

peale kombineeritud tablettide ka minipillid ja 

muud rasestumisvastased vahendid, kus vabaneb 

hormoone. Neist on Soomes müügil nahaalused 

kapslid ja hormoonspiraalid. 

– Nendes toodetes nagu ka minipillides sisalduv 

hormoon on progestiin. 

– Progestiinkontratseptiividel puuduvad östrogeenidele 

omased kõrvalmõjud. Kaasaegsete uurimistulemuste 

põhjal võib öelda, et ainult progestiini 

sisaldavate kontratseptiivide kasutamisega 

kaasneb vähem tõsiseid tüsistusi, kuid riski ja 

kasu suhe ei ole veel päris selge. 

Progestiinkontratseptiivide 

vastunäidustused 

– Oletatav rasedus 

– Raskekujulised aktiivsed maksahaigused 

– Rinnavähk 

– Varasem emakaväline rasedus 

– Väljaselgitamata põhjusel verejooks suguelunditest 

Minipillid 

– Minipillide kasutamise kohta vt.27.12. 

– Minipillide kasutamise ajal 

esineb sageli tsüklihäireid 

suureneb emakavälise raseduse risk 


Nahaalused rasestumisvastased 

kapslid 

– Soomes müüakse levonorgestreeli eritavaid 

kapsleid: kuueosalised, mille rasedusvastane 

toime kestab 5 aastat või kaheosalised, mille 

toimeperiood on kolm aastat. 

– Kapslid on efektiivne rasestumisvastane vahend, 

kuigi võib täheldada toime nõrgenemist üle 75 

kg kaaluvatel naistel. Kapslid sobivad igas vanuses 

naistele, kes vajavad pikemaajalist rasestumisvastast 

kaitset ja kellele ei ole progestiini 

suhtes vastunäidustusi. Soomes on kapslid kujunenud 

alternatiiviks neile, kes erinevatel põhjustel 

ei saa kasutada muid kontratseptiive ja kes 

ei soovi sterilisatsiooni. 

– Kapslite paigaldamisel on oluline, et need asetataks 

otse naha alla ja mitte nahaalusesse rasvkoesse, 

mis teeb hormooni imendumise ebakindlaks 

ja raskendab kapsli eemaldamist. 

– Kapslite eemaldamine on keerulisem kui paigaldamine, 

kuid seda hõlbustab lokaalanesteesia 

otse kapslite otste alla, mille puhul kapslite pead 

tõusevad hästi esile ja on kergesti väljavõetavad. 

– Kontratseptiivkapslite kasutamisel levinumaiks 

kõrvalmõjudeks on mitmesugused verejooksud, 

mis aga enamasti lakkavad esimese aasta jook-


sul. Kapslite toime ajal on rasestumine üliharv. 

Rasestumisel tuleb kapslid eemaldada, rasedus 

jätkub. 

Süstitavad progestiinid 

– Kontratseptiivina tuli Soomes kasutusele 1996. 

aastal 150 mg/ml medroksüprogesteroonatsetaati 

sisaldav Depo-Provera ® . 

– Süstitakse 1 ml sügavasse lihasesse täpselt iga 

12 nädala järel, esimene süst tehakse mensese 

1.–5. päeval. 

– Süstida võib ka 5. päeval peale sünnitust, kui 

naine ei kavatse imetada, imetavale emale tehakse 

esimene süst 6 nädalat peale sünnitust. 

– Süst sobib igas vanuses naistele, kes soovivad 

kasutada progestiin-kontratseptsiooni. Imetamine 

ei ole vastunäidustuseks. 

– Kõrvaltoimeteks on sagedamini tsüklihäired, 

iiveldus, tursed ja peavalu. 

– Regulaarne süstimine on mõnele probleemiks, 

kuid teisele on see eeliseks, kuna ei pea iga päev 

tablette võtma. 

Hormoonspiraal 

– Levonorgestreeli eritav CuNovaT-spiraali tüüpi 

emakasisene kontratseptiivi (Levonova ® ) rasedusvastane 

toime kestab viis aastat. Erinevalt 

teistest spiraalidest saab seda vaid retseptiga. 

– Hormoonspiraal on hea kontratseptiiv juba sünnitanud 

naisele, kes soovib spiraali, kuid kellel 

on rohke verejooksuga menstruatsioon või kellel 

verejooksud lisanduvad vaskspiraali kasutamisel. 

Hormoonspiraal vähendab verejookse, vahel 

kuni amenorröa tekkimiseni. 

– Hormoonspiraali efektiivsus on kõrge. 

Hormonaalsete kontratseptiivide 

kasutamise jälgimine 

– Esimene kontroll sooritatakse 6 kuud pärast 

alustamist, edaspidi tehakse uuringuid igal aastal. 

Väga noori (alla 18-aastasi) kasutajaid on 

põhjust kontrollida sagedamini. Analüüsidest on 

vajalik vaid PAP, nii nagu teistelgi samaealistel 

naistel. Noori, kes on rasestumisvastase vahendi 

alles kasutusele võtnud, tuleks uurida klamüüdia 

suhtes. 

Hormonaalsete kontratseptiivide 

kõrvalnähud 

– Tsüklihäired 

Kui vaheveritsused jätkuvad, peaks järgmise 

preparaadina kasutama 3-faasilist pilli või sellist, 

milles on rohkem progestiini. Järgmine 

aste on preparaat, milles on rohkem ka östrogeeni. 

– Peavalu 

Tuleb vahetada preparaat sellise vastu, milles 

710 

on teine progestiin. Kui see ei aita, valitakse 

preparaat, milles on vähem östrogeeni. Kui 

peavalu esineb ainult sel nädalal, kui preparaati 

ei kasutata, on viimaseks valikuks minipillid. 

– Iiveldus 

– Suguline külmus 

Vahetatakse progestiini 

– Ärrituvus 

– Masendus 

– Jäsemete “suremine” 

– Pinge rindades 

– Kaalumuutused 

– Alakõhutursed 

– Alakõhu- või ristluuvalu 

– Akne 

– Objektiivselt on võimalik tuvastada kaalumuutust, 

kõrgenenud vererõhku ja vahel aknet. 

Muud nähud selgitatakse anamneesiga. Aktiivselt 

püüda välja selgitada kõrvalnähud. 

– Kui esineb vaevusi, võib abi saada kontratseptiivi 

vahetades. Kui see ei aita, võib mõne vaevuse 

puhul kasutada paralleelset ravi: 

Masendus ja ärrituvus: vahel aitab korrapäraselt 

kasutatav püridoksiin (sisaldab B 6-vitamiini) 

Kerge migreen: prostaglandiini inhibiitorid 

– Kui vererõhk tõuseb üle 140/90, vahetatakse 

preparaati või minnakse üle näiteks minipillidele. 

– Kui kaal suureneb rohkem kui 5 kg ja dieet ei 

õnnestu, kaalutakse meetodi muutmist. 

– E-pillid ja tromboosirisk vt. 5.27. 

– Kui rasedusest hoidumise vajadus on pidev, võib 

hormonaalseid kontratseptiive kasutada järjest 

aastaid. 

27.14 SPIRAAL 


– Vasest spiraal on kindel ja turvaline meetod sünnitanud 

naisele, kelle suguelu on mõlema partneri 

poolt truu. Soomes kasutatavad spiraalitüübid 

on CuNovaT, ML 375 ja ML 375 SL, mille 

toime kestab viis aastat ja mille efektiivsuses ja 

turvalisuses pole suuri erinevusi. 

Spiraali plussid 

– Meetodi õnnestunud kasutamine ei sõltu naise 

motivatsioonist. 

– Erinevalt kombineeritud tablettidest sobib spiraal 

ka vanematele naistele, samuti neile, kes 

suitsetavad. 

– Spiraali võib kasutada ka imetamise ajal ja see ei 

mõjuta piimaeritust.

Spiraali vastunäidustused 

Absoluutsed 

– Rasedus (või kahtlustatav rasedus) 

– Akuutne või krooniline PID 

– Täpsustamata verejooks 

– Kindel või kahtlustatav emakakaela või endomeetriumi 

halvaloomuline kasvaja 

– Verehüübimishäired 

– Wilsoni tõbi või vaseallergia 

– Tupe, emakakaela või emakakeha arenguanomaalia, 

mis takistab spiraali õnnestunud sisestamist 

ja spiraali kasutamist (näit. müoomid või 

uterus duplex). 

Suhtelised 

– Varasem emakaväline rasedus, juhul kui naine 

hiljem soovib rasestuda. 

– Aneemia 

– Väga valuline või rohke vereeritusega menstruatsioon 

– Sünnitusest on möödas vähem kui kaks kuud 

(kui sisestamine ei toimu vahetult pärast platsenta 

eraldumist). 

– Suur oht suguelundite põletike tekkeks 

– Kui naine on alla 25-aastane ega ole sünnitanud. 

Spiraali paigaldamine 

– PAP I; võimalikud põletikud on ravitud; kontrollitakse 

BHgb. 

– Soovitatavalt pärast menstruatsiooni (10 päeva 

pärast verejooksu algust). 

– Järgitakse toote valmistaja juhendeid ja tagatakse 

aseptilisus. 

– Spiraali niidid lõigatakse ettenähtud pikkuseni 

(2,5–3 cm). 

– Pärast sisestamist ei ole vaja mingit ravi ega suguühtest 

hoidumist. 

– Spiraali niitide jälgimine naise enda poolt pole 

vajalik. 

Spiraali kasutamise kõrvalmõjud 

ja jälgimine 

– Spiraali kasutamise probleemid on menstruatsiooni 

kestuse pikenemine ja suurem verejooks, 

valud ja ekspulsioon. Kui ilmneb kõrvalnähte, 

tuleks spiraal kohe vahetada (halvasti emakaõõnes 

paiknev spiraal põhjustab probleeme). 

– Spiraali kasutamise aegseid rohkeid verejookse 

ja valusid võib leevendada prostaglandiini inhibiitoriga. 

– Hemoglobiini jälgitakse esimesel aastal võimaliku 

rauapuuduse avastamiseks. 

– Spiraali täielik ekspulsioon toimub harva, kuid 

kõik spiraalid võivad veidi allapoole liikuda. 

Spiraal võib olla laskunud fundaalsest positsioonist 

allapoole kuni 2 cm, kuid osaliselt või tervenisti 

emakakaela kanalis paiknev spiraal tuleks 

711 

välja vahetada. Ettenähtud pikkuses niidid võimaldavad 

spiraali asendit kontrollida. 

– Mõnikord niidid kaovad. Ultraheliaparaadiga 

võib kontrollida, kas spiraal ikka paikneb veel 

emakaõõnes. Niitideta spiraali peaks turvalisuse 

mõttes välja vahetama. Spiraalikonks või klemmid 

on spiraali eemaldamiseks head vahendid. 

Kui spiraali eemaldamine ei taha hästi õnnestuda, 

saadetakse patsient haiglasse. 

– Spiraali kasutajatel esineb bakteriaalset vaginoosi 

(halvalõhnalist valgevoolust, mida põhjustavad 

anaeroobsed bakterid ja Gardnerella vaginalis) 

neli korda enam kui teistel. Ravitakse nädal 

aega imidasooliga või tetratsükliiniga või kasutatakse 

lokaalselt klindamütsiini sisaldavat salvi 

nädala jooksul. Kui põletik kordub sageli, tasub 

spiraal eemaldada ja paigaldada uus paari kuu 

pärast. 

– Kui spiraali kasutamise ajal rasestutakse, siis 

spiraal eemaldatakse. 

– Kui spiraal eemaldatakse kõrvalnähtude pärast, 

tuleks silmas pidada raseduse võimalust, kui 

sellele eelneval nädalal on olnud vahekordi, kus 

lisaks ei kasutatud teisi rasestumisvastaseid vahendeid. 

Kui siiski mingil põhjusel peab spiraali 

kohe eemaldama, antakse patsiendile postkoitaalne 

hormonaalne kontratseptiiv. 

– Spiraali kasutajat kontrollitakse rutiinuuringul 3 

kuud ja 12 kuud pärast spiraali sisestamist, hiljem 

üks kord aastas. Patsienti kehutatakse vaevuste 

ilmnedes kohe arsti poole pöörduma. 

27.15 MEHAANILISED 

RASESTUMISVASTASED 

VAHENDID 



– Mehaanilised rasestumisvastased vahendid on 

kondoom (seni on Soomes saada vaid meestele 

mõeldud varianti) ja naistele kontratseptiivne 

käsn, pessaar, mitmesugused kontratseptiivsed 

küünlad ja vahud. 

– Kõik nimetatud vahendid on õigel kasutamisel 

suhteliselt efektiivsed ja sobivad neile, kes vajavad 

rasedusvastaseid vahendeid harva ja juhuslikult. 

Neid vahendeid õpitakse enamasti tundma 

näiteks sünnitusjärgsel perioodil ja imetamise 

ajal. 

– Kondoom on ainus vahend, mis kindlalt kaitseb 

põletike eest. Sellepärast soovitatakse seda kasutada 

juhuslikes ja ka uutes vahekordades, kuigi 

ehk ongi tarvitusel muud moodused. Kunagi pole 

liigne rõhutada preservatiivi kasutamise tähtsust!


27.18 POSTKOITAALNE 

KONTRATSEPTSIOON 


– Pärast kaitsevahenditeta toimunud suguühet võib 

kasutada kontratseptiivina kas hormonaalseid 

vahendeid või spiraali, mis mõjutavad emaka 

limaskesta selliselt, et viljastumine ei õnnestu. 

Mõlema meetodi efektiivsus on võrreldav. 

Hormonaalne postkoitaalne 

kontratseptsioon 

–Toode 

Levonorgestreel 0,25 mg + etinüülestradiool 

50 mg (Neo-Primovlar ® ) IV. 

– Kasutamine 

Kaks tabletti kohe või vähemalt 72 tundi pärast 

suguühet, järgmised kaks tabletti 12 tunni 

pärast. 

– Vastunäidustused 

Samad kui hormonaalsete kontratseptiivide 

puhul. 

– Kõrvalnähud 

Esineb iiveldust 

– Verejooks 

Tekib kolme nädala jooksul 

– Imetamise ajal ei ole postkoitaalne kontratseptsioon 

vastunäidustatud, aga imikut võiks kaitsta 

ülemäärase steroidide hulga eest lüpstes piima 

välja ühe ööpäeva jooksul peale ravimi võtmist. 

Spiraal postkoitaalse 

kontratseptiivina 

– Vasest spiraali (mitte hormoonspiraali!) võib 

paigaldada 6 päeva pärast kaitsevahenditeta toimunud 

suguühet ja jätta sisse, kui vajadus rasedusest 

hoiduda on pidev. 

27.19 KROONILISED HAIGUSED 

JA KONTRATSEPTSIOON 

Seppo Saarikoski 

Kardiovaskulaarsed haigused 

Klapirike (ka märgatav mitraalklapi prolaps) 

– Rasestumisvastased kapslid ja progestiintabletid 

on lubatud, samuti spiraal (kui on truu paarissuhe) 

– Kombineeritud tabletid ei ole soovitavad tromboosiriski 

tõttu 

Kõrgvererõhutõbi 

– Lubatud on Cu-spiraal, progestiinspiraal, progestiintabletid 

– Kombineeritud preparaadid on vastunäidustatud 

712 

Trombootilised haigused 

– Kombineeritud preparaadid on vastunäidustatud. 

– Tugev suguvõsa anamnees nõuab lisauuringuid 

(hüübimisuuringud) enne kombineeritud preparaatide 

määramist 

Ainevahetushaigused 

Diabeet 

– Hormoonpreparaadid võivad alandada insuliini 

toimet, mistõttu tuleb täpsustada annustamist 

peale kontratseptsiooni alustamist. 

– Noortele ja mittesünnitanutele on paremad vähese 

östrogeenisisaldusega pillid. 

– Vanematele ja sünnitanutele sobib spiraal või 

steriliseerimine. 

Düslipideemia 

– Sobivad desogestreeli ja gestodeeni sisaldavad 

kombineeritud preparaadid, samuti progestiinspiraal 

ja rasestumisvastased kapslid. 

PCO 

– Kombineeritud preparaadid, milles on desogestreel, 

gestodeen või tsüproteroonatsetaat progestiinina. 

Rasked maksahaigused 

– Sobib spiraal ja steriliseerimine 

Kilpnäärmehaigused 

– Ei mõjuta kontratseptsiooni valikut. 

27.20 STERILISATSIOON 


– Sterilisatsioon on tõhus ja hea – maailma kõige 

enam kasutatud ja kõige vähem kõrvalnähte 

omav rasestumisvastane meetod siis, kui peres 

on soovitud laste arv täis. Sterilisatsiooni ei tohiks 

kunagi kellelegi peale sundida, samuti pole 

õige suunata sterilisatsioonile inimest, kes selles 

otsuses veel kõhkleb. 

– Seaduse järgi on sterilisatsiooniks õigus 

igal üle 30-aastasel isikul 

kui peres on vähemalt kolm last. 

– Meditsiinilistel näidustustel võib steriliseerida ka 

alla 30-aastast. 

– Soomes tehakse vaid 4% sterilisatsioonidest 

meestele (1992), teistes Põhjamaades 20–30%. 

– Et kõige kaasaegsemgi tehnika ei taga fertiilsuse 

taastamist 100%-lise tõenäosusega, soovitatakse 

sterilisatsiooni alles üle 35-aastastele naistele ja 

üle 45-aastastele meestele. 

– Nõutav dokumentatsioon on erinevates kohtades 

erinev 

– Sterilisatsioon on tänu kaasaegsele laparoskoopiatehnikale 

kerge operatsioon ka naisele. Haiglas 

veedetakse üldjuhul üks päev ja haiguspuhkus 

on tavaliselt 3–5 päeva.

– Meeste vasektoomiat tehakse kohaliku tuimastusega 

ambulatoorselt. 

Kasutusele on tulemas nn. ilma skalpellita 

meetod. 

Sperma granuloom (tavaliselt < 0,5 cm) on 

harv komplikatsioon. 

713 


Peale protseduuri tuleb rasedusest hoiduda 

muude meetoditega 3 kuu jooksul või kui on 

toimunud 10 ejakulatsiooni ja 3 kuu jooksul ei 

ole sperma analüüsis enam spermarakke. 

– Mehe sigitusvõime taastamine õnnestub vaid 

50%-l juhtudest.

25. 25. GÃœNEKOLOOGIA 26. RASEDUS 27. RASEDUSE VÃ„LTIMINE

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?