Tugi-ja liikumiselundite haigused, füsiaatria

19. SPORDIMEDITSIIN 

Tõlkija: Katrin Rehemaa 

Keeletoimetaja: Sirje Ootsing 

19.04 Sportlase EKG ............................................................................................................ 487 

19.05 Tuukrihaigus ............................................................................................................... 487 

19.10 Sport ja doping ............................................................................................................ 487 

19.30 Sportlase aneemia ....................................................................................................... 488 

19.80 Liikumine haiguste ennetamises, ravis ja rehabilitatsioonis ....................................... 489 

19.86 Füüsilise koormuse vastunäidustused ......................................................................... 493 

20. TUGI- JA LIIKUMISELUNDITE HAIGUSED, FÜSIAATRIA 

Tõlkija: Katrin Rehemaa 

Keeletoimetaja: Sirje Ootsing 

20.01 Füüsikaline ravi: näidustused ja vastunäidustused ...................................................... 494 

20.02 Füüsikaline ravi: sümptomitest ja diagnoosist lähtuvad ravisoovitused ..................... 496 

20.03 Akupunktuur ............................................................................................................... 497 

20.20 Bursiidid (põlvekeder ja küünarnukk) ........................................................................ 499 

20.21 Fibromüalgia ............................................................................................................... 499 

20.25 Artroosihaige ravi ....................................................................................................... 500 

20.29 Endoproteesitüsistuste varajane diagnoosimine ja ravi .............................................. 501 

20.30 Kaela-õlapiirkonna vaevustega patsient: uurimine, diferentsiaaldiagnoos ja ravi ...... 502 

20.31 Röntgenuuringud kaela-õlavaevuste puhul ................................................................. 504 

20.32 Torticollis acuta .......................................................................................................... 505 

20.33 Kuklapiirkonnavalud (n. occipitalis major -sündroom) .............................................. 505 

20.34 Tietze sündroom ......................................................................................................... 505 

20.35 “thoracic outlet” -sündroom (TOS) ............................................................................ 505 

20.36 Tiibabaluu (scapula alata) ........................................................................................... 506 

20.40 Kaela ja ülajäseme valusündroomide sõeltestid ......................................................... 506 

20.41 Õla uurimine ............................................................................................................... 507 

20.42 Supraspinatustendiniit ja krooniline kõõluse rebend .................................................. 507 

20.44 Biitsepstendiniit .......................................................................................................... 508 

20.47 Tennisküünarnukk (lateraalepikondüliit) .................................................................... 508 

20.48 De Quervaini tendovaginiit ......................................................................................... 509 

20.50 Ulnaarkanalisündroom ................................................................................................ 510 

20.51 Ganglion...................................................................................................................... 510 

20.52 Randmekanalisündroom.............................................................................................. 510 

20.53 Dupuytreni kontraktuur ............................................................................................... 512 

20.55 Lunatummalaatsia (Kienböcki tõbi)............................................................................ 512 

20.60 Trohhanterbursiit......................................................................................................... 512 

20.61 Meralgia paraesthetica ................................................................................................ 513 

20.63 Kubemevalu ................................................................................................................ 513 

20.64 Tuharavalu .................................................................................................................. 514 

20.65 Osteoporoos: määratlus, riskirühmad ja profülaktika ................................................. 514 

20.66 Osteoporoos: diagnostika ja medikamentoosne ravi................................................... 515 

20.69 Luukasvajad ................................................................................................................ 518 

20.71 Valus põlv ................................................................................................................... 519 

20.72 Põlvekedra kondromalaatsia ....................................................................................... 519 

20.73 Hüppaja põlv............................................................................................................... 519 

20.74 Instabiilse põlve uurimine ........................................................................................... 520 

20.75 Meniskirebend ............................................................................................................ 521 

20.76 Osteochondritis dissecans genu .................................................................................. 521 

20.78 Bakeri tsüst ................................................................................................................. 522 

20.80 Lihasekrambid ja “rahutud” jalad ............................................................................... 522 

20.82 Suletusrõhusündroomid .............................................................................................. 523 

20.83 Achilleuse kõõluse peritendiniit ................................................................................. 523 

20.84 Hüppeliigese ja pöia valusündroomid lastel ja täiskasvanutel .................................... 524 

485 

19.


20.85 Kannavalu ................................................................................................................... 525 

20.86 Hallux valgus .............................................................................................................. 525 

20.87 Amputatsiooniköndiravi ............................................................................................. 526 

20.90 Alaseljavalu ................................................................................................................ 526 

20.92 Ishiasesündrooomi kliiniline diagnostika .................................................................... 530 

20.93 Nimmepiirkonna diski prolapsi ravi ........................................................................... 531 

20.99 Lumbaalne spinaalstenoos .......................................................................................... 532 

486

19.04 SPORTLASE EKG 

Toimetus 

Tüüpilisi iseärasusi 

– Siinusbradükardia ad 30/min. Võimalik on junktne 

asendusrütm, mis koormuse ajal kaob. 

– PQ-intervalli pikenemine on tavaline. Mõnikord 

esineb ka teise astme AV-blokaad, mis koormuse 

ajal kaob. 

– Vatsakeste hüpertroofiale vastav voltaa•: eelkõige 

vasaku, aga ka parema vatsakese hüpertroofia. 

Võimalik on kitsas Q-sakk. 

– Varajane repolarisatsioon (“early repolarization”) 

on väga levinud. See avaldub kõige paremini 

rinnalülitustes V2–V4 ST-segmendi elevatsioonina 

üle 2 mm. Sel juhul on T-sakk harilikult 

kõrge, kuid selle lõpuosa võib olla ka negatiivne. 

Muutused kaovad koormuse ajal. 

– Osalise RBBB pilt on üsna tavaline. 

Diferentsiaaldiagnoos 

– Ülalnimetatud healoomulised EKG-muutused 

võivad põhjustada diferentsiaaldiagnostilisi raskusi 

kardiidi, kodadevaheseina defekti (atrial 

septal defect – ASD), ägeda infarkti ja hüpertroofilise 

kardiomüopaatia korral. 

– Diagnoosimine on lihtsam, kui käepärast on 

tervena tehtud võrdlus-EKG. 

19.05 TUUKRIHAIGUS 

Seppo A. Sipinen 

Üldist 

– Tuukrihaiguse ehk dekompressioontõve all 

mõistetakse rõhu järsust alanemisest tingitud 

ägedat haigusseisundit, millele on tüüpilised liigesevalud 

ja kesknärvisüsteemi- ning üldsümptomid. 

– Välisrõhu tõustes sukeldumise ajal lahustub 

organismis rohkem lämmastikku. Pinnale tõustes, 

kui rõhk langeb, on lämmastiku eliminatsioonikiirus 

organismist piiratud, ja kui tõus 

toimub liiga kiiresti, tekivad lämmastikumullid. 

Need kutsuvad esile kahjulikke hemodünaamilisi 

muutusi, aktiveerivad hüübimissüsteemi ja 

halvendavad nii perifeersete kudede hapnikuga 

varustamist. 

Sümptomid 

– Naha sügelemine, lööve, laigud 

– Ebaharilikult suur väsimus 

– Liigesevalud, eriti suurtes liigestes 

– Hingamisraskused 

– Kesknärvisüsteemi kahjustuse sümptomid (hal- 

487 

vatused, tundlikkuse ja tasakaaluhäired) 

– Sümptomid võivad tekkida mitu tundi pärast 

sukeldumist 

– Ravimata tuukrihaiguse tagajärjeks võivad olla 

kesknärvisüsteemi kahjustused ja aseptilised 

luunekroosid, eriti liigesepindadel. 

Profülaktika 

– Et anda lahustunud lämmastikule piisavalt aega 

organismist eritumiseks, tuleb järgida sukeldujate 

tõusugraafikuid, peatudes varem kindlaksmääratud 

sügavustel. 

Ravi 

– Haigust ravitakse lämmastikumullide vähendamise 

ja nende lahustamise abil barokambris. 

– Samal ajal elustatakse halva verevarustuse all 

kannatavaid kudesid kõrge hapnikuosarõhuga. 

– Rohke vedeliku tarbimine parandab vereringet. 

– Sümptomid kaovad enamasti juba paarkümmend 

minutit pärast ravi alustamist. 

– Eestis tehakse baroteraapiat Tallinnas Mustamäe 

Haiglas ja Tartus Maarjamõisa Haiglas. 

– Kui haigel on elutähtsate funktsioonide häireid, 

tuleb ta võimalikult kiiresti haiglasse toimetada 

(näit. kiirabi või helikopteriga). 

19.10 SPORT JA DOPING 

Markku Alen 

19.10 

Soome antidopingkomitee 

– Soomes vastutab dopingukontrolli eest Soome 

antidopingkomitee. See ajakohastab dopinguseadustikku, 

mis põhineb Rahvusvahelise Olümpiakomitee 

(ROK) ja eri spordiorganisatsioonide 

ning Euroopa Nõukogu dopinguvastasel 

konventsioonil. (Eestis tegeleb dopingukontrolliga 

Eesti Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni 

juures asuv antidopingkomitee – tõlkija 

märkus). 

Mis on doping 

– Doping on näiteks ergutite, narkootilise valuvaigistite, 

gonadotropiini, kasvuhormooni, erütropoetiini, 

androgeensete ja anaboolsete hormoonide, 

diureetikumide ja vereülekande kasutamine 

sportlase töövõime ja sportlike tulemuste 

parandamiseks. 

– Keelatud on ka manipuleerimine uriinieritusega, 

näiteks probenesiidi või diureetikumide abil, või 

otseselt uriiniga (näit. uriinivahetus). 

– ROK-i dopinguainete nimekirjas on nimetatud 

eelkõige kõige levinumad keelatud ained. Lisaks 

on märgitud, et ka mainitud preparaatide sugulasained 

(related compounds) on keelatud.


– Enamiku spordialaliitude seadustes kasutatakse 

ROK-i dopinguainete nimekirju nende algsel 

kujul. Mõned rahvusvahelised alaliidud (laskmine 

ja moodne viievõistlus) on siiski välja 

andnud erimäärused alkoholi, unerohtude ja 

teiste rahustava toimega ravimite kasutamise 

kohta. Seetõttu peaksid võistkondade ja alaliitude 

hooldusarstid tutvuma ka oma spordiala 

seadustega. 

– Lisaks sellele tehakse piiranguid ka beetablokaatorite, 

lokaalanesteetikumide, kortikosteroidide, 

kanepi ja teatud astmaravimite kasutamisele. 

Näiteks allergilise nohu ja astma ravis 

võib kasutada inhaleerimiseks salbutamooli ja 

terbutaliini sisaldavaid preparaate, kuid nende 

teised ravimvormid ja manustamisviisid on keelatud. 

Ravimite määramine sportlasele 

– Haigestudes on sportlasel eksituste vältimiseks 

kõige ohutum kasutada ainult arsti määratud 

ravimeid. 

– Treeninguperioodi üllatustestides kontrollitakse 

eelkõige hormoonpreparaatide kuritarvitamist. 

Seega võib sportlastel treeninguperioodil külmetushaigusi 

ravida samade põhimõtete järgi kui 

teistel patsientidel. 

– Kui arst peab sportlasele haiguse tõttu määrama 

keelatud ergutit või narkootilist valuvaigistit 

sisaldavat preparaati, peab ta tal ühtlasi 

keelama võistlemise seni, kuni ravikuuri lõpust 

on möödunud vähemalt 14 päeva. 

– Ka terve sportlane peab dopingukontrollis teatavaks 

tegema kõik viimase 14 päeva jooksul 

kasutatud ravimid (näiteks kontratseptiivikumid). 

Dopingukontroll 

– Dopingukontroll puudutab organiseeritud võistlusspordis 

osalevaid sportlasi. Kui sportlase 

uriinianalüüsi vastus on positiivne, s.t. testitud 

isiku uriinis on leitud keelatud ainet, selgitab 

dopingukomitee määratud spetsialistide rühm, 

kas tegemist on dopinguga. 

– Dopingutesti positiivne tulemus võib peale teadliku 

dopingu tarvitamise olla tingitud ka haiguse 

ravimisest “vale ravimiga”. Niisiis peaks igal juhul 

hoiduma võistlemisest enne haigusest täielikult 

paranemist. 

– Kui sportlane on tarvitanud ravimeid oma töövõime 

parandamiseks, on ta süüdi dopingu kasutamises, 

hoolimata sellest, kas ta oli sel ajal terve 

või haige. Ka dopingukontrollist keeldumist 

tõlgendatakse dopingu kasutamises süüdi olemisena. 

Dopingu tarvitamiselt tabatud sportlast 

karistatakse vastavalt rahvusvaheliste spordialaliitude 

seadustele. 

488 

19.30 SPORTLASE ANEEMIA 

Kari Remes 

Põhjused 

– Vastupidavusalade tippsportlastele on iseloomulik 

vere madal hemoglobiinisisaldus, meestel 

125–135 g/l. 

– Rauavaegus on sportlase aneemia tavalisim põhjus. 

Rauasisal 

duse hindamine sportlastel ei ole lihtne. Enamasti 

tehakse seda verepildi ja seerumi ferritiinianalüüsi 

abil. Intensiivne füüsiline koormus suurendab 

ferritiinisisaldust. Teiselt poolt on vastupidavusalade 

sportlastel puhkeolekus ferritiinitase 

sageli madal, 20–30 µg/l, ilma et esineks 

rauavaeguse tunnuseid. 

– Ongi ilmne, et kui rauavaegus on välistatud, siis 

on sportlase aneemia lahjendusmehhanismi kaudu 

tekkiv pseudoaneemia. See on treenimisest 

tingitud krooniline superkompensatsioon intensiivse 

koormusega kaasnevale hemokontsentratsioonile. 

– Sportlastel sageli esinev hemolüüs üldiselt aneemiat 

ei põhjenda, kuid sellega võib seletada 

makrotsütoosi (vanad, väikseimad punalibled 

lagunevad mehaanilisel hemolüüsil kergemini). 

Kas sportlase aneemia on ravitav? 

– Rauavaegusaneemia kahjulik mõju sportlikele 

tulemustele vastupidavusaladel on selge. Samuti 

on põhjendatud raua manustamine rauapuudusaneemia 

korral. 

– Parim ravi on profülaktika: tuleb tähelepanu 

pöörata rauavaegusele vastuvõtlikele riskirühmadele 

(kasvueas noored ja menstrueerivad naised), 

toidu piisavale rauasisaldusele ja raua 

imendumist mõjutavatele teguritele. 

– Rutiinne raua tarvitamine ei ole näidustatud, eriti 

siis, kui tippsportlase vere rauasisaldust korrapäraselt 

kontrollitakse. Foolhape ja B 12 -vitamiin 

ei kuulu sportlase ravimikappi, sest nende 

vitamiinide puudust sportides ei teki. 

– Hemoglobiinisisalduse ja hematokriti kunstlik 

tõstmine haigetel, tervetel katseisikutel ja ka 

sportlastel parandab aeroobset töövõimet – seda 

rohkem, mida enam hemoglobiinitaset tõstetakse. 

Seega ei ole harilik sportlase aneemia, 

lahjendusaneemia, uuemate uurimistulemuste 

põhjal optimaalne seisund maksimaalse hapnikutarbimise 

ja vastupidavusalade tipptulemuste 

saavutamise seisukohalt, kuid sobivat ravi 

ei ole: punaliblede ülekanne ehk veredoping ja 

erütropoetiini (EPO) kasutamine on keelatud, 

karistatavad ja isegi ohtlikud ravivõtted. 

Erütropoetiini kasutamine võib põhjustada 

polütsüteemiasarnast seisundit. Hematokriti 

ettevaatamatu suurendamine tekitab eriti de-

hüdratsiooniseisundis ajuveresoontes ja pärgarterites 

verevooluhäireid ning isegi trombiohtu. 

19.80 LIIKUMINE HAIGUSTE 

ENNETAMISES, RAVIS JA 

REHABILITATSIOONIS 

Ilkka Vuori 

Põhimõtted 

– Liikumisel toimiv tegur on puhkeolekust suurem 

koormus. 

– Liikumisel saadav koormus kutsub esile otseseid 

ja kiiresti mööduvaid reaktsioone, regulaarne 

liikumine aga avaldab treenivat mõju nädalate, 

kuude või isegi pikema aja jooksul (tabel 

19.80a). 

– Treenimine üldiselt tugevdab organismi või suurendab 

selle töövõimet. Osa treeninguefektidest 

on kas otse või kaudselt kasulikud tervise 

säilitamiseks ja parandamiseks ning haiguste 

ennetamiseks, raviks ja rehabilitatsiooniks. 

– Liikumise mõju avaldub paremini kõige rohkem 

koormatud kehaosades, lihastes, liigestes, luustikus, 

energiat tootvas ainevahetuses, vereringes 

ja hormonaalses ning neuroregulatsioonis. 

– Mitmete toimete avaldumiseks peab koormus 

ületama teatud intensiivsus- või mahuläve. 

– Paljude toimete tugevus sõltub liikumiskoormusest 

(intensiivsusest ja mahust). 

– Mõju pidevaks suurendamiseks peab koormust 

kogu aeg tõstma. 

– Toimete püsimiseks peab liikumine olema regulaarne. 

Saavutatud mõju võib säilitada koormus, 

mis on mõnevõrra väiksem neid esile kutsunud 

koormusest, eriti kui selle intensiivsus jääb samaks. 

– Eri liikumisviisid avaldavad erinevat mõju, sest 

elunditele langev koormus pole võrdne. Osa toimetest 

avaldub spetsiifiliselt ainult teatud liiki 

liikumise tagajärjel (näit. osavus), osa mitmekesise 

liikumise mõjul (näit. vastupidavus) (tabel 

19.80b). 

– Vastupidavust (energiaainevahetust ja vereringet) 

arendavat liikumist iseloomustab suurte lihasrühmade 

rütmiline, kokku harilikult mitukümmend 

minutit (järjest või osade kaupa) kestev 

koormus. Tüüpilised spordialad on käimine, 

suusatamine, jalgrattasõit ja ujumine. 

– Tervisele ja töövõimele on kõige kasulikum vastupidavustüüpi 

liikumine. Selle mitmekülgse 

mõju esilekutsumiseks vajalik läviintensiivsus 

on tervetel isikutel vähemalt 50%, soovitatavalt 

60% maksimaalsest aeroobsest võimsusest 

(maksimaalsest hapnikutarbimisest). Niisugust 

489 

19.80 

liikumist tajutakse teatud määral või mõõdukalt 

koormavana, kuid mitte ebameeldivalt väsitavana. 

See põhjustab hingamise kiirenemist, kuid 

mitte tugevat hingeldust ja võimaldab vestelda, 

ehkki vahel katkendlikult. Need kriteeriumid ei 

kehti inimeste kohta, kelle töövõime on haiguse 

tõttu ebaharilikult madal. 

– Liikumine säilitab kehalist töövõimet kõige paremini 

ja kindlamalt. Sellepärast on liikumine 

eriti tähtis vananemise ja krooniliste haiguste 

negatiivsete tagajärgede ennetamises. 

– Liikumine on kindlasti oluline osteoporoosi ja 

sellest tingitud luumurdude, rasvumise, täiskasvanu 

suhkurtõve, metaboolse sündroomi, kõrgenenud 

vererõhu ja arterihaiguste profülaktikas 

(tabel 19.80c). 

– Liiga suur või vale koormus võib põhjustada organismi 

funktsionaalseid häireid, ülekoormushaigusi 

ja traumasid. Vahe optimaalse ja ülekoormuse 

vahel, “liikumise terapeutiline ulatus”, 

võib olla väike, eriti haigetel inimestel. 

Liikumissoovitusi 

Vastupidavus (aeroobne) (ACSM) 

– Mõõduka intensiivsusega (50–85% VO 2 maks 

(kindlam toime, kui minimaalselt 60%) vastupidavustreeningud 

3–5 korda nädalas. 

Tervise säilitamine (ACSM ja CDC) 

– Iga täiskasvanu peaks liikuma mõõduka koormusega 

30 min. või kauem mitmel päeval nädalas, 

soovitatavalt iga päev. 

Osteoporoosi profülaktika 

– Luud tugevdab selles mikroskoopilisi pöörduvaid 

struktuurimuutusi tekitav koormus. See 

mõjub konkreetsele kohale, kuhu koormust avaldatakse. 

– Kasulik on mitmekülgne, keharaskust kandev, 

vähemalt mõõdukat jõudu nõudev, lisaks soovitatavalt 

kiireid ja mitmesuunalisi liigutusi ning 

lööke või põrutusi sisaldav liikumine, nagu raskejõustik, 

aeroobika või squash. 

– Mida nõrgemad luud, seda väiksemast absoluutsest 

koormusest piisab. Näiteks vanadel inimestel 

toimib juba tavaline käimine. 

Osteoporootiliste murdude ennetamine 

– Eesmärgiks on peale küllaldase luumassi säilitada 

ka head liikumiskindlust, vältimaks kukkumisi. 

– Soovitatav on lihaste valitsemist, mõõdukat vastupidavust 

ja jõudu ning tasakaalu ja osavust 

säilitav mitmekülgne liikumine, nagu kõndimine 

maastikul, võimlemine, aeroobika, tants ja rahvatants, 

reketimängud. 

Artroosi profülaktika 

– Tavaline igapäevane liikumine koormab liigeseid 

ilmselt piisavalt. Kasulik on hoiduda rasvumisest, 

kasutades selleks liikumist.


490 

Tabel 19.80a 

Liikumise toime tervisele ja töövõimele ja selle tekitamiseks vajaliku liikumise 

iseloom 

Toime Liikumine: tüüp, intensiivsus, sagedus, kestus 

Lihas 

– jõud ↑ jõutreening >50 (alguses >30) % maks., mitukümmend kordust, 

≥ 2 korda/näd. 

– vastupidavus ↑ vastupidavustreening, väikesed raskused, väga palju kordusi, 

≥ 3 korda/näd. 

Luustik 

– mass ↑ suured ja kiired, luule mitmes suunas mõjuvad lihas-, raskus- või 

löögikoormused, mitukümmend kordust, mitu korda/näd. 

Liigesed 

– kõhre kvaliteet ↑ mõõdukas koormus normaalse liikumisulatuse piirides iga päev 

– liikuvus ↑ staatilised ja kineetilised venitusharjutused kogu normaalses 

liikumisulatuses peaaegu iga päev 

Motoorika ja selle komponendid (tasakaal, liigutuste kiirus, koordinatsioon, osavus) 

– põhimotoorika ↑ mitmekülgne liikumine 

– erioskused ↑ õpitavad liigutused ja rohkesti nende osi sisaldav liikumine 

Rasvade ainevahetus 

– rasvade oksüdatsioon ↑ vastupidavustreening, väike kuni mõõdukas koormus, mitu korda/näd. 

– kõhnumine, rasvade ↑ palju liikumist iga päev 

kasutamine 

– HDL-kolesterool ↑ vastupidavustreening mõõduka või suure koormusega, mitu korda/näd. 

– triglütseriidid ↓ pikad (≥1 t) vastupidavustreeningud, mõõdukas koormus, ülepäeviti 

Süsivesikute ainevahetus 

– insuliinitundlikkus ↑ pikema kestusega (≥ 30 min) vastupidavustreeningud, intensiivne 

koormus, mitu korda/näd. 

– plasma insuliin ↓ nagu eelmine 

Hingamine 

– hingeldus ↓ vastupidavustreening, mõõdukas kuni suur koormus, mitu korda/näd. 

Vereringe 

– plasma maht ↑ vastupidavustreening, mõõdukas kuni suur koormus, mitu korda/näd. 

– südame löögimaht ↑ nagu eelmine 

– pulss (puhkus, submaks.) ↓ nagu eelmine 

– pulsi reageerimine ↑ nagu eelmine? 

koormusele 

– minutimaht (maks.) ↑ nagu eelmine 

– südame vereringe ? 

– süstoolne vererõhk ↓ vastupidavustreening, mõõdukas koormus, peaaegu iga päev 

– fibrinolüüs ↑ ? vastupidavustreening (ühekordne reaktsioon), mõõdukas kuni suur 

koormus, sageli 

Energia tootmine (aeroobne) 

– maksimaalne aeroobne ↑ vastupidavustreening, mõõdukas kuni suur koormus, ≥ 3 korda/näd. 

võimsus 

– submaksimaalne ↑ vastupidavustreening, kerge kuni mõõdukas koomus, ≥ 3 korda/näd. 

vastupidavus 

Autonoomne närvisüsteem 

– sümpaatiline (puhkus, ↑ vastupidavustreening, mõõdukas kuni suur koormus, mitu korda/näd. 

submaks.) 

– parasümp. (puhkus, ↑ nagu eelmine 

submaks.) 

Immuunsüsteem 

– rakkude funktsioon ↓ vastupidavustreening, mõõdukas koormus, mitu korda/näd. 

Psüühika 

– enesehinnang ↑ individuaalne 

– depressioon ↓ ?: vastupidavustreening, mõõdukas koormus, mitu korda/näd. 

– stress ↓ ?: individuaalne, mõjub mitmesugune liikumine

– Järsk ülekoormus, vale koormus ja liikumistraumad 

soodustavad artroosi arengut (mida 

esineb tavalisest sagedamini jõualade võistlussportlastel). 

Artroosi ja reumatoidartriidi stabiilse 

staadiumi ravi ja rehabilitatsioon 

– Individuaalselt koostatud, professionaalse meditsiinitöötaja 

juhendamisel läbiviidud liikumisprogrammid 

on osutunud kasulikeks üldseisundi, 

liigesesümptomite, töövõime ja ravi seisukohalt. 

Mehaaniliste alaseljavaevuste ennetamine ja 

taastusravi 

– Regulaarse liikumise kasulikkuse kohta mööduvate 

alaseljavaevuste primaar- ja sekundaarpreventsioonis 

on veenvaid näiteid piisavalt. 

Efektiivse liikumisravikava sisu suhtes pole veel 

üksmeelele jõutud, kuid kindlasti on põhjendatud 

selja-, kere- ja jalalihaste korrapärase 

koormuse ja selja liikuvuse säilitamise eest hoolitsemine 

mõõduka ja mitmekülgse liikumise 

abil. Kehalise aktiivsuse kiire taastamine ja aktiivsed 

taastusravimeetodid on osutunud passiivsetest 

paremaiks. 

Kaela-õlapiirkonna vaevuste ennetamine ja 

ravi 

– Kaela ja õlapiirkonna lihaste lõdvestamine ning 

nende vastupidavuse ja jõu arendamine on 

suurte kogemuste põhjal osutunud kasulikuks. 

491 

Tabel 19.80b 

Hinnang mõnede liikumisvormide füsioloogilistele eeldustele ja toimeobjektidele, 

ohtudele ja sobivusele liikumise alustamiseks vähetreenitud keskealistele 

Liikumisvorm Eeldused ja toime Ohud Sobivus 

Vastu- Jõud Liiku- Osku- Õnne- Ülekoor- Südamepidavus 

vus sed tused musvigas- tüsistutused 

sed 

Käimine xx(x) (x) x (x) (x) x (x) xxx 

Jalgrattasõit xx(x) x(x) x x xx x x(x) xx 

Suusatamine xx(x) x(x) xx xx x x xx xxx 

Ujumine xx(x) x xx xx (x) x (x) xxx 

Jooks xxx (x) x (x) x xx xx x 

Sõudmine xx(x) x(x) x x (x) x x xxx 

Golf x(x) (x) xx xx(x) x xx (x) x 

Jõusaalitreening x(x) xx(x) xx(x) (x)x (x) x (x) xx 

Aeroobika xx(x) x(x) xx xx(x) x x x xx 

Võimlemine (x) x(xx) xx(x) x(xx) x x (x) xxx 

Mäesuusatamine x x(x) x xx(x) xx x (x) x 

Tants, rahvatants x(xx) x xx xx(x) (x) x (x) xx 

Sulgpall x(xx) x xx(x) xx(x) x x x xxx 

Tennis x(x) x xx xxx x xx x x(x) 

Squash xx(x) x xx(x) xx(x) xx x xx x 

Võrkpall x(x) x xx x(xx) xx x x xx 

Jalgpall xx (x) xx x(xx) xx(x) x xx x 

Saalibändi x(xx) (x) xx x(x) xx x xx x 

xxx = suur; xx = mõõdukas; x = väike 

19.80 

Seda arvamust kinnitavad pädevate, kuigi veel 

väheste uurimuste tulemused. 

Südame isheemiatõve primaar- ja 

sekundaarpreventsioon (rehabilitatsioon) 

– Liikumisega saab mõjutada südame isheemiatõve 

riskitegureid, nagu hüperlipideemia, hüpertensioon, 

rasvumine ja insuliiniresistentsus, ning 

tüsistuste ohtu suurendavaid tegureid, nagu 

tromboositeket mõjutavad faktorid ja tõenäoliselt 

ka südame elektriline erutuvus. Niisugust 

mõju avaldab kõige mitmekülgsemalt ja suhteliselt 

efektiivselt mõõduka intensiivsusega, rohke 

ja sageli korduv vastupidavustüüpi liikumine. 

Praktikas kasutatakse peaaegu iga päev 30–60 

min. kestvat heas tempos kõndimist või sellele 

vastavat liikumist. 

Ajuhalvatuse profülaktika 

– Epidemioloogiliste uuringutega on tõestatud, et 

liikumine vähendab ajuhalvatuse ohtu. Liikumine 

mõjutab nii ateroskleroosist kui veresoonerebendist 

tingitud verejooksu tagajärjel tekkiva 

ajuhalvatuse riskitegureid. Teoreetiliselt on ajuhalvatust 

ennetav liikumine samasugune kui 

südame isheemiatõve korral. 

Ajuhalvatuse rehabilitatsioon 

– Neuroloogia ja füsioteraapia spetsialistide koostatud 

ja juhendatud liigutus- ja liikumisravil on 

motoorsete häirete ravis märkimisväärne osa.


Liikumise kasutusvõimalusi eri haiguste korral 

Perifeerse arteriopaatia (katkendliku kõnni) 

ravi ja rehabilitatsioon 

– Mitu korda päevas korduvad käimistreeningud 

valu piirini moodustavad peamise osa raviprotseduuridele 

järgnevast taastusravist ja sekundaarpreventsioonist. 

Teistsugusest liikumisest 

jalgade funktsioonivõimele erilist kasu ei ole. 

On andmeid käimise ja muu liikumise profülaktilisest 

tähtsusest, kuid suitsetamise suur roll 

haiguse tekkes on vähendanud nii epidemioloogiliste 

uuringute võimalusi kui teadlaste huvi 

teiste tegurite, nagu liikumine, vastu. 

Kõrgvererõhu ennetamine ja ravi 

– Sageli (3–5 korda/näd.) korduv mõõduka koormusega 

vastupidavustüüpi liikumine alandab 

kergelt ja mõõdukalt kõrgenenud vererõhku 

märgatavalt, normaalset vererõhku aga vähem. 

Süstoolne vererõhk langeb rohkem kui diastoolne. 

Suure koormusega liikumine pigem tõstab 

vererõhku. Kaalust mahavõtmine suurendab 

liikumise mõju. Epidemioloogilised uuringud on 

näidanud, et liikumine pidurdab kõrgvererõhktõve 

arengut. Ülaltoodud liikumisprogramm 

näib sobivat ka siia. 

Rasvumise ravi ja ennetamine 

– Rohke (vähemalt 200 kcal päevas) kulutav 

vastupidavustüüpi liikumine põhjustab pika aja 

jooksul osal sellega tegelejaist, eriti meestel, 

kehakaalu vähenemist. Et liikuma peab palju, 

kuid koormuse alampiir pole määratletud, peaks 

igapäevatoimingute juures, näiteks tööle minnes, 

492 

Tabel 19.80c 

Haigus Profülaktika Ravi Koolitus ja sekundaarpreventsioon 

Osteoporoos xx x x 

Oseoporootilised murrud xx x 

Artroos x? x 

Reumatoidartriit x 

Mehaanilised alaseljavaevused x x 

Kaela-õlapiirkonna vaevused x x x 

Südame isheemiatõbi xx x xx 

Aju arteriopaatia x xx 

Perifeerne arteriopaatia x xx xxx 

Kõrgenenud vererõhk xx xx 

Rasvumine xx x xx 

Täiskasvanu suhkurtõbi xx xx 

Metaboolne sündroom xx xx 

Jämesoolevähk x? 

Depressioon (kerge) x? x 

Sotsiaalsed ärevusseisundid x 

Ristide arv (x, xx, xxx) väljendab liikumise tähtsust (väike, mõõdukas, suur) vastavalt selle mõju 

tõenäosusele, suurusele ja vajalikkusele. 

olema kehaliselt võimalikult aktiivne. Eelkõige 

eakatele inimestele ja energiavaese dieedi abil 

kaalujälgijaile soovitatakse lihasmassi säilitamiseks 

mõõdukat jõudu nõudvaid tegevusi, sest 

need aitavad põhiainevahetust vajalikul tasemel 

hoida. On leitud, et saavutatud kaalu säilitamisel 

on suur abi rohkest vastupidavust lisavast liikumisest. 

Epidemioloogiliste uuringute andmetel 

on korrapäraselt tervisespordiga tegelejatel suhteline 

kaal väiksem ja rasvumist esineb vähem 

kui kehaliselt passiivsetel. Rohket vastupidavustüüpi 

liikumist võib soovitada rasvumise vältimiseks. 

Noorte suhkurtõve ravi 

– Rohke, insuliinitundlikkust parandav liikumine 

võib haiguse algstaadiumis vähendada insuliinisüstide 

vajadust isegi mitme aasta jooksul. Ka 

hiljem võib regulaarne, hästi ajastatud ja ravimi 

manustamisega kooskõlastatud liikumine raviefekti 

parandada. Peale selle mõjutab see soodsalt 

südame isheemiatõve riskitegureid ja meeleolu. 

Liikumine võib raviefekti ka halvendada, 

sest see suurendab tugevasti glükoosi kulutamist. 

Kui haige vere insuliinisisaldus on kõrge ja 

püsib kõrgena, võib tagajärjeks olla hüpoglükeemia. 

Seda saab vältida lisasüsivesikute manustamisega 

enne kehalist koormust ja selle ajal 

20–40 g/t., insuliinidoosi vähendamisega, liikumisest 

hoidumisega insuliini maksimaalse toime 

ajal ja insuliini süstimisega passiivsesse kehapiirkonda, 

et liikumine ei kiirendaks selle imendumist.

– Kui insuliinisisaldus haige veres on väike, siis 

lihaste glükoositarbimine ei kasva, kuid maks 

toodab palju glükoosi ja tagajärjeks on vere 

suhkrusisalduse ülemäärane tõus. Suure koormusega 

liikumine võib põhjustada ka hilist hüperglükeemiat. 

– Hästi kompenseeritud diabeedi korral võib tegelda 

peaaegu igasuguse liikumisega ja see mõjutab 

positiivselt patsientide eluea prognoosi. 

Teiselt poolt peavad diabeetikud arvestama sageli 

kaasnevatest haigustest, nagu neuropaatiad, 

ateroskleroos, silmapõhjamuutused ja halvasti 

paranevad infektsioonid, tingitud riskitegureid. 

Täiseas algava diabeedi ennetamine ja ravi 

– Sageli (3–5 korda/näd.) korduv, vähemalt mõõduka 

koormusega vastupidavustreening suurendab 

insuliinitundlikkust, vähendab plasma insuliinisisaldust 

ja parandab suhkrutaluvust. Insuliinitundlikkust 

tõstab ka jõudu vajav liikumine. 

Kui liigutakse palju, aitab see kaalust maha võtta 

või rasvumist ennetada. Niisugune liikumine 

takistab täiseas algava diabeedi arengut ja vähendab 

muu ravi vajadust. Liikumine mõjub 

kõige rohkem neile, kellel on suurim diabeedirisk, 

näiteks ülekaalulistele ja hüpertoonikutele. 

Võib arvata, et liikumine vähendab ka diabeediga 

kaasnevate haiguste, nagu südame isheemiatõve, 

ohtu. Teisalt peab nende haiguste tekke 

võimalust või olemasolu arvesse võtma liikumise 

planeerimisel. Täiskasvanuna diabeeti haigestunud 

inimestel liikumine hüpoglükeemiaohtu 

üldiselt ei põhjusta. 

Metaboolse sündroomi ennetamine ja ravi 

– Sageli korduv rohke mõõduka koormusega vastupidavustüüpi 

liikumine ja igapäevaste toimin- 

493 

gutega kaasnev suur füüsiline aktiivsus mõjutavad 

soodsalt metaboolse sündroomi eri komponente, 

nagu rasvumine, glükoosi- ja lipiidiainevahetuse 

häired, insuliiniresistentsus ja kõrgenenud 

vererõhk, ning aterosklerootiliste arteriopaatiate 

riski. 

19.86 FÜÜSILISE KOORMUSE 

VASTUNÄIDUSTUSED 

Jouko Karjalainen 

19.86 

– Äge üldnähtudega infektsioon 

– Aktiivses staadiumis müokardiit 

– Krooniline ventrikulaarne tahhükardia 

– Ravimresistentne kiire supraventrikulaarne rütmihäire 

– Dekompenseeritud südamepuudulikkus või patoloogiline 

südame laienemine 

– Südame isheemiatõbi (ilma eriarsti loata) 

– Raske kõrgvererõhktõbi 

– Kardiomüopaatiad 

– Keskmine või tugev aordiklapi stenoos 

– Erutusjuhtehäired 

– Kaasasündinud pikenenud QT-intervalli sündroom 

– Raske hingamispuudulikkus 

– Pulmonaalhüpertensioon 

– Süvaveenitromboos 

– Äsjapõetud emboolia 

– Lõhestav aneurüsm, annuloaortaalne ektaasia, 

aorditüve laienemine Marfani sündroomi puhul 

– Dekompenseeritud ainevahetushaigus (diabeet, 

türeotoksikoos, hüpotüreoos)


20.01 FÜÜSIKALINE RAVI: 

NÄIDUSTUSED JA 

VASTUNÄIDUSTUSED 

Sinikka Levoska 

Termoteraapia ehk soojusravi 

Pindmine termoteraapia 

– Vahendid 

Elektrikott 

Kuumaveepudel 

Soojendavad kompressid 

Parafiin (väga hea artroosi ja reumatoidartriidi 

raviks) 

Savi ja parafango 

Infrapunane kiirgus (sobib eriti vanureile) 

Vannid (liiga koormav vereringehäirete korral) 

– Näidustused 

Esmase füsioteraapiana 

Pindmise vereringe parandamiseks 

Rahustamiseks ja lõdvestamiseks 

Valu vaigistamiseks: näit. pehmete kudede 

valu, liigesevalu 

Võrreldes sügavsoojendusega parem variant 

vanuritele, kellel on halb vereringe (tähelepanu 

doosidega) 

– Vastunäidustused 

Halvenenud vereringe näit. vanuritel (kudede 

lokaalse ülekuumenemise võimalus, mistõttu 

põletuse oht) 

Vähenenud nahatundlikkus (soojuse doseerimine 

põhineb tajumisel: põletuse oht) 

Lapspatsient 

Südame- ja veresoonkonnahaigused (eriti vanuritel 

piiravad soojataluvust) 

Infitseerunud nahk või nahahaigus ravitavas 

piirkonnas 

Värske trauma (suurendab turset ja valu) 

Ultraheliravi 

– Meetod 

Mehaaniline vibratsioon, mis levib keskkonnas 

(vesi või geel) ja muutub kudedes soojuseks. 

Penetreerub koesse 4–8 cm sügavusele, sõltuvalt 

koe vedelikusisaldusest. 

On peaaegu täielikult kõrvale tõrjunud kõik 

teised sügavtermilised ravimeetodid. 

On välja töötatud ka impulssultraheli, mille 

termiline toime kudedele on väiksem. 


Lihaspinged ja lihasespasmid 

Liigese- ja kõõlusevigastused, armid 

Bursiidid, epikondüliidid, tendiniidid 

Artroosist ja reumatoidartriidist kahjustatud 

liigesed 


494 

Vereringehäired (halb vereringe, kalduvus 

verejooksudele jt.) 

Nahakahjustus, tundlikkuse häired 

Põletikulised muutused 

Ei tehta vahetult aju, silmade, kõrvade, närvipõimikute, 

seljaaju piirkonda. 

Ettevaatlik peab olema südame, endokriinsete 

näärmete ja kasvavate luude epifüüside piirkonnas. 

Külmaravi 

– Võtted 

Külmad kompressid 

Külmapihustid, -salvid (jääsalv) 

Jääga hõõrumine 

Külmad vannid 


Lihasevalud, spastilisus 

Ägedad traumad (põhimõte: külm-kõrgele 

tõstmine-kompressioon) 

Äge “piitsalöögivigastus” (whiplash) 

Turse 

Hemofiiliahaigete liigeste ravi 


Halvenenud arteriaalne vereringe 

Nahatundlikkuse häired 

Külmaallergia 

Raskekujulised liigesekontraktuurid 

Elekterravi 

Galvanisatsioon 

– Meetod 

Nõrk alalisvool 

1–4 vanniga ravi, galvaaniline üldvann (tehakse 

tavaliselt vesiravilates) 


Arterioskleroos (arteriaalse vereringe parandamine) 

Artrootilise liigesevalu vaigistamine 

Neuralgiad 

Näonärvi halvatus 


Pahaloomulised kasvajad 

Nahavigastused, -haigused 

Metall 

Äge infektsioon, palavik 

Raske arterioskleroos 

Südamerütmur 

TIA-hood, embooliaoht (veenilaiendid) 

Impulss-kõrgpingegalvanisatsioon 

(EGS, HGS) 

– Meetod 

Impulsslalisvoolu versioon, mille puhul puuduvad 

galvanisatsiooni kõrvalmõjud (põletused, 

elektrilised aistingud) 


Valud 

Vigastused


Nagu galvanisatsiooni puhul 

Diadünamoteraapia (DIDY) 

– Meetod 

Sinusoidaalne vahelduvvool 

Vooluliigid: DF (analgeetiline toime), MF (toniseeriv 

toime), CP (resorbeeriv toime), LP 

(analgeetiline toime) 


Ägedad traumad ja posttraumaatilised seisundid 

Liigeste ja pehmete kudede valusündroomid 

Neuralgiad, polüneuropaatia (hea on DIDY 

vees) 

Vereringehäired (hea on DIDY vees) 

Migreen 


Nahahaigused ravitavas piirkonnas 

Metall ravitavas piirkonnas 

Pahaloomulised kasvajad 

Raske arterioskleroos 


“Elektriallergia” (sümptomiks mh. halb enesetunne) 

Ultra-reizstrom (URS) 

– Meetod 

Impulssalalisvool 

Vähe kõrvalmõjusid 


Liigeste ja pehmete kudede valusündroomid 

Osteoporoosivalu 

Skleroosikolded lihastes 


Nahatundlikkuse häired 

Metall 


Lihaste spastilisus 

“Elektriallergia 

Interferentsvooluteraapia (IFV) 

– Meetod 

Kaks erineva sagedusega vahelduvvoolu 

Nahaärritus on välistatud (punetus, valu), nii 

et saab kasutada suuremaid voolutugevusi 


Lihaserebendid 

Lihaste ja liigeste valusündroomid 

Neuralgiad 

Uriinipidamatus 

Kerged vereringehäired 


Palavik, ägedad infektsioonid 

Kasvajad 

Tromboosioht 

Metall ja rasedus (suhtelised vastunäidustused) 

“Elektriallergia” (halb enesetunne pärast ravi) 

495 

20.01 

Transkutaanne närvistimulatsioon (TNS) 

– Meetod 

Valu vaigistamine, põhineb väratikontrolliteoorial. 

Võib kasutada ka kodus. 

Raviseansi kestus on 20–30 min., maksimaalselt 

1–2 korda päevas. 

Üledoseerimine suurendab valu. 


Kroonilised valusündroomid 

Neuralgiad 



Lokaalsed nahakahjustused 

“Elektriallergia” 

Venitusravi 

Lülisamba kaelaosa venitus 

– Meetod 

Esmane ravi on ultraheli või pindmine soojendus 

ja massaa• . 

Venitusasend peab kindlasti õige olema. 

Algraskused on 7–9 kg, vahel ka väiksemad, 

maksimumraskused 17–18 kg. 

Venitamine on enamasti intermiteeruv, harvemini 

staatiline. 

Ravi tehakse 2–3 nädalat iga päev. 

Pärast ravi on soovitatav kanda kaelatuge. 

Pahaloomuliste protsesside ja osteoporoosi 

välistamiseks on vajalik mitte väga ammu tehtud 

( < 2 a.) röntgeniülesvõte. 

Vanus ei piira venitusravi rakendamist. 


Tservikaalsündroom 

Pikaleveninud kuluga torticollis acuta 

Kaelapatoloogiast tingitud peapööritus 


Kasvajad 

Põletikud (tbc, spondüliidid) 

Kaugelearenenud osteoporoos 

Värsked kaelatraumad 

Atlantoaksiaalne subluksatsioon (reuma) 

Koljupõhimiku ja kaelalülide rasked anomaaliad 

Kalduvus verejooksudele 

– Suhtelised vastunäidustused 

Lülide vahesildade spondüloos 

Kaelaarterite raskekujuline skleroos 

Blokeerunud lülid 

Lülisamba nimmeosa venitus 

– Meetod 

Autotraktsioon põhineb patsiendi aktiivsetel 

selja-venitusharjutustel, venitusi saab teha 

mitmes suunas. 

Mehaanilisel venitusel on patsient passiivne, 

venitus toimub ainult kaudaalses suunas, ilma 

painutus- või pööramisvõimalusteta. 

Venituse õnnestumine eeldab seda, et lähte-


asendis tunneb haige võimalikult vähe valu ja 

venitamise ajal valu kaob või väheneb. 

Algraskused on 15–25 kg, raskust suurendatakse 

vastavalt taluvusele kuni 35–45 kg-ni. 

Venitus on intermiteeruv. 

Hea eelravi lõdvestab, patsient ei tohi närveerida 

(nt. karta). 

Ravikuur koosneb 15–30 igapäevasest seansist. 


Diski prolaps, lateraalstenoos 


Rihmad avaldavad survet, seetõttu ei tohi venitusravi 

teha, kui patsiendil on aordianeurüsm, 

südamepuudulikkus, kopsuhaigus või 

kui ta on rase. 

Kroonilisele ishiasele venitusravi harilikult ei 

mõju. 

Laminektoomiast on möödas alla 3 kuu. 

Täheldatakse kaugelearenenud degeneratsiooni 

(venimisvõime puudub). 

Esinevad lülidestruktsioonid (kasvajad, osteoporoos 

vms.). 

Esinevad kahepoolsed rasked ishiasesümptomid 

(cauda equina -sündroomi oht). 

Puusavenitus 

– Meetod 

Mehaaniline venitus on tõhus valu vaigistamise 

viis. 

Vajalik on hea lõdvestav eelravi (UH, massaa• 

). 

Algraskus on 15 kg, mida suurendatakse kuni 

40 kg-ni. 

Venitus on itermiteeriv. 

Ravi tehakse 3–4 korda nädalas, kokku 15–25 

seanssi. 


Puusaliigese artroos (aitab kõige paremini algstaadiumis) 


Kalduvus nihestustele 

Osteoporoos 

Alajäsemete raske arterioskleroos 

Pikaajaline ravi lisab sümptomeid. 

Massaa• 

– Meetod 

Lõõgastab valusaid ja pinges lihaseid. 

On hea eelravi ja lõdvestusvahend. 

Vanurite nahk on õhuke, seepärast ei tohi väga 

tugevasti masseerida. 


Nahakahjustused 

Suured veenilaiendid 

Süvaveenitromboos 

Lokaalsed põletikud 

Värsked traumad 

496 

Vähk 

Aneurüsmid 

Lümfimassaa• 

– Meetod 

Nahka silitatakse südame suunas, et lümf liikuma 

hakkaks. 

Ravi tehakse 10–15 seanssi. 

Tugikäised ja -sukad on head abivahendid. 


Rinnavähilõikuse järgne turse ülajäsemel 

Refleksdüstroofia (Sudecki atroofia) 

Põlveliigese hüdrops 

Traumajärgsed tursed 

Armid 

Liigutusravi 

– Liigutusravi (ravivõimlemise) eesmärk on patsiendi 

liikumisfunktsiooni parandamine, muu 

hulgas liigeste liikuvuse ja lihaseomaduste parandamine. 

Liigutusravi võib olla passiivne (harjutusi 

teeb ravivõimlemisinstruktor) või aktiivne 

(harjutusi teeb haige ise instruktori juhendamisel). 

Enamasti on ravi aktiivne, kui selleks pole 

erilisi vastunäidustusi. 

– Neuroloogilises rehabilitatsioonis kasutatakse 

mh. Bobathi meetodit. 

– Tugi- ja liikumiselundite haiguste puhul kasutatakse 

ortopeedilist manuaalteraapiat (OMT) ja 

ravivõimlemist. 

– Seljavaevustega patsientidele on välja töötatud 

spetsiaalne treeningumetoodika (“Sina ise ravid 

oma selja terveks”), mis põhineb aktiivsetel 

koormusega võimlemisharjutustel. 

– Hea ravi juurde kuulub ka koduse raviprogrammi 

koostamine, juhiste ja nõuannete jagamine 

ning kontrollimine. 

20.02 FÜÜSIKALINE RAVI: 

SÜMPTOMITEST JA 

DIAGNOOSIST LÄHTUVAD 

RAVISOOVITUSED 


Pingekael 

– See on lihaspingega kaasnev valusündroom, millel 

on palju etioloogilisi tegureid. 

– Eesmärk on parandada kudede ainevahetust 

aktiivse treeningu ja lõdvestusharjutuste abil. 

– Pindmine soojendus (savi), massaa• , lihaste venitus, 

lõdvestusharjutused aitavad ägedas staadiumis. 

– Kergetel juhtudel või akuutse ravi jätkuna kasutatakse 

dünaamilisi, kergeid, tõusva koormusega 

võimlemisharjutusi. 

– Valupunktidesse tehakse vajaduse korral ultra-

heliprotseduure või injektsioone (triggerteraapia). 


– On närvijuure kompressioonisündroom, mida 

põhjustab diski prolaps või lülisamba degeneratsioon. 

– Kõige efektiivsem on kaelalülide mehaaniline 

venitus. 

– Eelduseks on patsiendi täielik lõdvestumine 

(nõuab pindmist soojendust, massaa• i, rahustamist). 

– Oluline on õige asend. 

– Ravikuur koosneb kuni 30 protseduurist. 

– Pärast venitust võib kanda kaelatuge. 

– Mehaaniline venitus on hea, manuaalne venitus 

pole nii efektiivne. 

Ishiasesündroom 

– Venitusravi tehakse siis, kui venitamise ajal 

alajäseme radikulaarne sümptom nõrgeneb. 

Kui sümptom tugevneb, muudetakse venituse 

suunda. Kui ka see ei aita, ei ole venitamisest 

kasu. 

– Venitusravi tehakse piisava sagedusega 3–5 korda 

nädalas kuni 15–30 korda. Kui sümptomid 

tasapisi nõrgenevad, on ravi õnnestunud. 

– Eelraviks on lõdvestavad protseduurid. 

Lumbaago 

– Läheb sageli kahe nädala jooksul iseenesest üle, 

mistõttu füüsikalist ravi vajatakse harva. 

– Algul võib leevendust tuua külmaravi või 

elekterravi. 

– 2–3 päeva möödudes võib alustada soojendamise, 

massaa• i ja venitusharjutustega. Abi võib 

olla McKenzie ekstensioonharjutustest. 

Osteoartroos 

– Vt. artroosihaige ravi (20.25). 

Õla valusündroomid 

– Tendiniit: sageli on parimaks raviks lokaalsed 

injektsioonid; füüsikalistest ravimeetoditest võivad 

tõhusad olla ultraheli, hõõruv massaa• ja 

ravivõimlemine. 

– “Külmunud” õlg: algstaadiumi valu saab leevendada 

elekterraviga, piiratud liikuvuse staadiumis 

on omal kohal ravivõimlemine ja kudede venivust 

parandav eelravi. Füsioteraapia efektiivsuse 

ja optimaalse kestuse kohta kindlad andmed 

puuduvad. Üldiselt on kasulik teha füsioteraapiat 

1–2 x 15. Paranemine on aeglane, seega on 

patsiendile kasulik, kui keegi teda juhendab ja 

innustab. 

– Õlavarrepöörajate kõõluskätise rebend: elekterravi, 

soojendused ja ravivõimlemine. Täie- 

497 

likku rebendit terveks ravida ei saa, peamiselt 

vaigistatakse valu ja treenitakse säilinud funktsioone. 

Peavalu 

– Kaasneb pingekaelaga, kuid on ka üldine stressisümptom. 

– TNS, UH, kaela ülaosa ja peapiirkonna massaa•, 

lõõgastavad harjutused. 

Käe ülekoormusvigastused 

– Epicondylitis lateralis humeri muutub kergesti 

krooniliseks. UH ja massaa• ning intensiivsed 

venitus- ja dünaamilised harjutused aitavad. 

Vajaduse korral tehakse elekterravi. Krooniliseks 

muutunud protsess reageerib füüsikalisele 

ravile halvasti. 

– Randme tendiniidinähte ravitakse ultraheliga või 

külmaprotseduuridega, masaa•i ja võimlemisharjutustega. 

Neuralgiad 

– Elekterravi, peamiselt TNS, mida võib teha ka 

kodus. 

Hingamiselundite haigused 

– Hingamisharjutused, väljaköhimine. 

20.03 AKUPUNKTUUR 

Seppo Y. T. Junnila 

20.03 

Moto 

– Akupunktuur on nõeltega torkimine, aga nõeltega 

torkimine ei ole akupunktuur. 

Asjaolud, millele peab tähelepanu 

pöörama enne ravi alustamist 

– Tee kindlaks diagnoos, ära lepi vaid patsiendi 

tellitud ravi teostaja rolliga. 

– Tee haigele selgeks nõelravi võimalused. See ei 

ole lootuse kaotanu viimane õlekõrs, vaid üks 

paljudest meditsiinilistest ravivõtetest, mis suhteliselt 

sageli vähese vaevaga leevendab patsiendi 

vaevusi. 

– Ühe nõelaga ja ühekordne raviprotseduur ei ole 

akupunktuur. 3–4 seansist nädalas piisab enamasti 

kogu raviks – või vähemalt väljaselgitamiseks, 

kas on mõtet jätkata. 

– Korda üle oma teadmised anatoomiast. Täpne 

ettekujutus sellest, mis on patsiendi naha all, 

kergendab diagnoosimist ja eelkõige kaitseb 

sind perforatsioonikomplikatsioonide eest, mille 

põhjuseks loetakse oskuste puudulikkust. 

– Üks kolmandik haigetest ei reageeri akupunktuurile, 

teise kolmandiku vaevused vähenevad


märgatavalt ja viimase kolmandiku tulemused 

hoiavad kõrgel ravimeetodi mainet muutes töö 

seeläbi ka arsti jaoks mõttekaks. 

– Ka suured kogemused ei aita alati optimaalset 

patsienti ära tunda. 

– Ära kuluta oma kallist aega kverulantide, hüpohondrikute 

ja paranoikute ravimiseks ega paku 

nõelravi võimalust neile, kes ravi asemel vajavad 

sotsiaalabi. 

– Iga ja kaasnevad haigused on akupunktuurile 

harva tõeliseks takistuseks, kuid kui patsiendil 

on klapiprotees või kui ta saab immunosupressiivset 

ravi, peab ravi näidustatust siiski hoolega 

kaaluma. 

– Kasuta ühekorranõelu. See säästab palju vaeva 

ja väldib tüsistuste riski. 

– Räägi haigele juba aegsasti, et pärast esimest 

kolme raviseanssi võivad sümptomid ägeneda – 

väldid asjatut tagantjärele seletamist. 

– Vähemalt iga kümnes patsient on pärast akupunktuuri 

väsinud, mõned isegi kergelt desorienteeritud. 

Räägi sellest võimalusest varem ja 

jälgi oma patsienti pärast protseduuri. 

– Kollapsi vältimiseks pane oma patsient ravi 

ajaks pikali ja ära jäta teda vähemalt esimeste 

raviseansside ajal üksi – ka ravi ajal saad koguda 

anamnestilisi andmeid. 

– Pärast akupunktuuri võib mõnede ravimite vajadus 

ajutiselt väheneda. Jälgi eriti diabeetikuid ja 

hüpertoonikuid. 

Ravi näidustused 

– Akupunktuur on ennekõike valu vaigistamise 

vahend ja parimad tulemused saavutatakse lihase- 

ja luuvalude leevendamisel. Pingekaela, 

õlapiirkonna pehmete kudede vigastuste ja 

seljalihaste venituste ravis on akupunktuur peaaegu 

Methode der Wahl, kui on kindel, et juhtum 

ei nõua kirurgilist ravi. 

– Nõelravi leevendab ka artroosihaigete valusid. 

Artroosi ennast see ei ravi, kuid valu tõttu muutunud 

kõnnakust tingitud lihaspinged vähenevad 

ja valu nõrgeneb. 

– Migreeni ja muid uuritud korduvaid või pidevaid 

peavalusid võib lugeda nõelravi näidustusteks. 

– Ishias ja teised kroonilise iseloomuga seljavalud 

nõrgenevad akupunktuuri tagajärjel sageli, kuid 

taas ei tohi unustada välja selgitamast kirurgilist 

ravi vajavaid haigeid. Ka spinaalstenoosiga patsiendid 

võivad saada leevendust nii lõikust 

oodates kui ka siis, kui kirurgiline ravi ei ole 

võimalik. 

– Akupunktuuri kasutamine füsioteraapia ja rehabilitatsiooni 

toetamiseks on veel uus ja huvitav 

tegevusvaldkond. 

– Hemipleegianähtude ravi tuleb alustada ägedas 

staadiumis, sest akupunktuuri soodsa mõju kohta 

vereringele on olemas kindlaid tõendeid ning 

498 

paranemise kiirendamisel nõelravi abil on eriti 

Rootsis saadud häid tulemusi. 

– Neuralgiate, neuropaatiate ja fantoomvalude 

ravi nõuab põhjalikumat süvenemist akupunktuuri 

ja enamasti pikemaid ravikuure, kuid loob 

mõnikord patsiendi ja arsti vahel ka pikaajalise 

ja positiivse suhte. 

– Tinnitus, kroonilised nahalööbed, (nagu atoopia), 

astma ning kogu avar psühhosomaatiliste 

haiguste valdkond on kogenud akupunktuuri 

kasutajale huvitav tööpõld. 

– Rahutuid jalgu on kerge ravida ja ravi tulemus 

on sageli hea. See nähtus, nagu ka unehäired, 

võib mõnikord kaduda teiste sümptomite ravimisel, 

mis on ravi positiivne kõrvaltoime. 

– Narkomaanide ravimine eeldab enamasti akupunktuuri 

kasutamist, kuid tulemused on vähemalt 

lühemas perspektiivis üllatavalt head. Suitsetamisest 

võõrutamisel, kus akupunktuuri toime 

ei ole tõestatud, ja kaalust mahavõtmise 

abistamisel on nõelravi aeg-ajalt moes olnud 

ning aidanud lahendada neid “kergeid” sõltuvusprobleeme. 

Mitmed A-kliinikud kasutavad akupunktuuri 

katkestusravi toetamiseks. 

– Loomade paljunemis- ja käitumishäirete ravi tulemused 

on head. Analoogiliselt üritatakse ravida 

inimeste menstruatsioonihäireid, seletamatut 

steriilsust ja depressiooni, kuid tulemused on 

veel peamiselt kasuistilised. 

Praktiline teostus 

– Akupunktuuri ei tohi hakata tegema, omandamata 

vajalikke erialaoskusi. Kokku umbes 

nädalapikkusi põhikursusi korraldavad Tampere 

ülikooli täienduskeskus ja Soome Arstide Akupunktuuriselts. 

– Traditsioonilist hiina meditsiini õpetatakse mitmel 

pool maailmas, kuid lääneliku meditsiinihariduse 

saanud arst pääseb akupunktuuri olemusele 

lähemale kodumaistel arstidele mõeldud 

kursustel. Tungimine orientaalsesse inimese-, 

haiguse- ja raviõpetusse on targem jätta hilisemaks, 

kui oma arusaamad lääne meditsiini 

võimalustest on piisavalt selged. 

– Alustada võib trigger-punktide palpeerimise 

õppimisest muskuloskeletaalsete valude all kannatavatel 

patsientidel. Nende ainult nõeltega 

mõjutamine on haigele sageli ebameeldiv ega 

anna ka sama häid püsivaid tulemusi kui klassikaliste 

akupunktuuripunktide samaaegne või 

eraldi kasutamine. 

Komplikatsioonid 

– Nõelravi komplikatsioonid on enamasti seotud 

oskamatusega. Puudulikud teadmised anatoomiast, 

kiirustamine ja patsiendi halb ettevalmistamine 

raviks põhjustavad asjatut kahju, 

mida saab vältida hoolikalt töötades.

– Siseelundite perforatsioonid, nagu näit. pneumothorax, 

on eelkõige tekitatud võhiklike ravijate 

poolt, samuti ka mittesteriilsete nõelte kasutamise 

tagajärjel tekkinud hepatiidiepideemiad. 

– Ka kõik hoolikad nõelravijad tekitavad siniseid 

plekke, eriti silmanurkadesse, valu hetkelist tugevnemist, 

unisust, eufooriat jne. Nõela unustamine 

näit. patsiendi kaela pikkade juuste alla ei 

ole samuti kuigi haruldane eksimus, kuid kõneleb 

liigsest kiirustamisest ravimisel. 

20.20 BURSIIDID (PÕLVEKEDER 

JA KÜÜNARNUKK) 

Toimetus 

Eesmärk 

– Septilist bursiiti diagnoositakse ja ravitakse vältimatu 

abi korras antibiootikumidega. 

Uuringud 

– Septilist bursiiti on põhjust kahtlustada, kui 

bursa piirkond on järsku valusaks muutunud ja 

punetav või kui haigel on palavik. Soodustav tegur 

on sageli hiljutine vigastus, näiteks nahakriimustus 

või bursa ülekoormus (neljakäpukil töötades). 

– Septilise bursiidi kahtluse korral võetakse bursast 

punkteerimise teel proov, millest tehakse 

mikroobikülv verekülvikatsutisse (piisab ühest 

aeroobsest katsutist) või selle puudumisel bakterikülvikatsutisse. 

Septilise bursiidi puhul on vedelik enamasti 

kergelt verine, punaka värvusega. 

Bursavedeliku rakuproov koosneb enamasti 

peamiselt granulotsüütidest, kuid rakkude 

absoluuthulk ei ole septilise ja aseptilise bursiidi 

eristamisel usaldusväärne (algava septilise 

bursiidi korral võib rakkude hulk olla väga 

väike). 

– S-CRV suureneb septilise bursiidi korral harilikult 

12 tunni jooksul pärast sümptomite tekkimist. 

Veresete tõuseb märgatavalt aeglasemalt ja 

sellest pole esimese 1–2 ööpäeva jooksul bakteriaalse 

infektsiooni diagnoosimisel abi. 

– Praktikas on bakteriaalse bursiidi kliiniline 

kahtlus näidustus antibiootikumraviks, mida 

alustatakse pärast punktaadi võtmist. 

Ravi 

– Septiline bursiit: stafülokokkidesse toimiv antibiootikum 

(tsefalosporiini derivaat, kloksatsilliin 

vms.). Ravi on algul soovitatavalt parenteraalne 

(tsefuroksiim 750 mg x 3 i.v. või i.m. või tseftriaksoon 

1 g x 1 i.m. paari päeva jooksul; patsient 

võib saada süste ka kodus), edasi näit. tsefaleksiin 

või tsefadroksiil 500 mg x 3. 

499 

– Aseptiline bursiit: bursa sisse süstitud metüülprednisoloon 

või triamtsinoloon depoovormis. 

Süsti võib korrata 2–4 nädala pärast, kui esimene 

ei mõjunud. 

– Trohhanterbursiit vt. 20.60. 

20.21 FIBROMÜALGIA 

Pekka Hannonen 

20.21 

Eesmärgid 

– Fibromüalgiat peab eristama põletikulistest reumaatilistest 

haigustest, hüpotüreoosist ja üleminekuaastate 

vaevustest, mida saab ravida spetsiifilisemalt. 

– Selgitatakse välja patsiendi elusituatsioon, mis 

on võinud sümptomid esile kutsuda. 

– Füüsilise vormi parandamine on ravi oluline osa. 

– Tritsüklilisi antidepressante kasutatakse normaalset 

funktsioonivõimet kahjustava fibromüalgiasündroomi 

korral. 

American College of Rheumatology 

kriteeriumid 

– Anamneesis valu suures piirkonnas: 

kere vasakul ja paremal poolel 

vööst ülal- ja allpool. 

– Palpatoorne valulikkus vähemalt 11-s järgnevast 

18-st punktist (mõlemat poolt arvestatakse eraldi): 

kuklalihase kinnituskoht 

kaela eesmine pind: lülide C5–7 ristijätkete 

vaheline osa 

abaluuüline lihas (m. supraspinatus) abaluu 

ülemisel serval 

trapetslihas (m. trapezius): lihase ülemise serva 

keskkoht 

teine roie: supralateraalselt kostokondraalses 

ühenduskohas 

lateraalne epikondüül: 2 cm epikondüülist distaalsel 

tuharalihas: tuhara ülemine lateraalne neljandik 

suur pöörel: pöörli väljuvusest tagapool 

põlv: mediaalses rasvpadjandis liigesepilust 

proksimaalsel. 

Muud sümptomid ja tüüpilised 

tunnused 

– Sümptomid muutuvad seoses ilmaga. 

– Sümptomid muutuvad sõltuvalt ärevusest ja 

stressist. 

– Unehäired 

– Üldine väsimus 

– Peavalu 

– Ärritunud soole sündroom 

– Subjektiivne turse tunne 

– Subjektiivne tundlikkuse vähenemine


– Halvenenud soojataluvus (saun) 

– Tõenäoliselt ei ole fibromüalgia iseseisev haigus, 

vaid sündroom, mille puhul patsiendi reaktsioonitüüp, 

valutundlikkus ja välised tegurid, 

stress ning raske töö kutsuvad esile haigusnähte 

ja vähendavad töövõimet. 

Ravi 

– Luuakse püsiv ravisuhe. 

– Kehalise vormi parandamisega (regulaarne käimine, 

jalgrattasõit, suusatamine või ujumine) 

püütakse tõsta aeroobset töövõimet. Patsiendile 

tuleks koostada individuaalne liikumisraviprogramm. 

– Öist und kaitstakse häirivate tegurite (kohv, alkohol, 

müra, stress) vähendamise abil. 

– Amitriptüliin 10–50 mg õhtupoolikul on osutunud 

efektiivseks paljude valikuuringute andmetel. 

Efekt avaldub tavaliselt 1–2 nädala jooksul. 

– Põletikuvastased valuvaigistid on väheefektiivsed. 

Et vältida kõrvaltoimeid seedeelundites, on 

sobivaim preparaat paratsetamool. 

– Ühes valikuurimuses oli karisoprodooli, paratsetamooli 

ja kofeiini komplekspreparaat (Somadril 

comp ® ) platseeboravimist efektiivsem. 

– Problemaatilisematel juhtudel saavutatakse parimaid 

tulemusi paljude erialade spetsialistide 

koostatud mitmekülgse rehabilitatsiooniprogrammi 

abil. 

20.25 ARTROOSIHAIGE RAVI 


Põhimõtted 

– Aktiivset füsioteraapiat tuleks alustada varakult 

ja teha pidevalt. Oluline on terviklik funktsioon 

(kineetiline ahel: mitte põlve, vaid alajäseme sirutus). 

– Paratsetamool on eelistatud valuvaigisti. Põletikuvastaseid 

valuvaigisteid kasutatakse kokkuhoidlikult 

ja kuuridena, et vältida nende kõrvaltoimeid. 

– Alajäsemete kandvate liigeste artroosi korral 

kasutatakse koormust vähendavaid jalatseid ja 

abivahendeid. 

– Tehisliiges paigaldatakse enne funktsioonivõime 

kaotust või kui valu muule ravile vaatamata ei 

vähene. 

Sümptomaatiline füsioteraapia 

– Valu 

Ärritusstaadiumis on külmakompressid efektiivne 

kodune ravi. 

Kroonilises staadiumis parandab soojus kudede 

elastsust, vähendab kontraktuuri ja seega 

ka valu. 

500 

Valu vaigistava raviga võib kombineerida steroidi-, 

tuimasti- ja hüaluronaadisüstid. 

– Piiratud liikuvus 

Valu põhjustab ka lihasekontraktuur. 

Aktiivsed võimlemisharjutused 34-kraadises 

vees on efektiivsed (vesivõimlemine). 

Järgida venitusjuhiseid. 

– Lihasenõrkus 

Põlveartroosi korral on tähtsaim reie nelipealihase 

treenimine. Harjutused peavad olema 

aktiivsed ja neid tuleb teha iga päev. 

Enne jõuharjutusi võib vajalik olla valusate 

sidemete ja kõõluse kinnituskohtade ravi näit. 

massaa•i abil. 

– Koormuse vähendamine 

On üks tähtsaimaid ravivõtteid. 

Aitavad ka kepp, käimisraam ja kaalu vähendamine. 

– Füüsiline vorm 

Parimad on vesivõimlemine, ujumine ja jalgrattasõit. 

Medikamentoosne ravi 

– Nõrga valu puhul on paratsetamool oma väheste 

kõrvaltoimete tõttu sobivaim ravim. Maksimaalne 

annus on 3 g/ööp. 

– Ärritusstaadiumi valu vaigistamiseks sobivad 

näiteks ibuprofeen või diklofenaak. Kasutatakse 

nende depoopreparaate 7–21-päevaste kuuridena. 

– Neerukõrvaltoimete vältimiseks pikaajalise ravi 

käigus tuleks hoiduda põletikuvastaste valuvaigistite 

üledoseerimisest ning preparaatidest, millel 

on pikk poolestusaeg, kuigi kindlad andmed 

nende kahjulikkuse kohta veel puuduvad. 

– Põlveartroosi ravis võib proovida naatriumhüaluronaati 

(Artzal ® ). 

– Põletikuvastaste valuvaigistite kõrvalmõjud vt. 

39.50. 

Ravi praktiline teostus 

– Ainult puhkusejärgne valu 

Diagnoosi ja haiguse iseloomu kohta peab 

olema piisavalt andmeid. 

Vajaduse korral suunatakse patsient aktiivsesse 

füsioteraapiasse (rühmad). 

– Valu koormusel 

Soovitatav on kasutada painduva tallaga jalatseid, 

tallatugesid ja keppi. 

Tüsedatel on oluline kaalu vähendada. 

Ravimitest võib paratsetamool olla piisav, kui 

põletikunähte ei ole. 

– Märkimisväärne valu kandvates liigestes ja 

puhkeolekuvalu 

Kasuks tuleb intensiivne füsioteraapia (jõu- ja 

võimlemisharjutused, venitused, pehmete kudede 

ravi). 

Põletikuvastaste valuvaigistite kasutamine on

vajalik, kui liigestes esineb põletikunähte. Põletikuvastase 

ravi katkestamist proovitakse 2– 

4 nädala pärast, sest sümptomid vahelduvad 

perioodiliselt. 

Kui põletikuvastased valuvaigistid ei aita, 

proovitakse TNS-ravi või teisi füüsikalisi valuvastaseid 

vahendeid. 

Steroidi-anesteetikumisüstid (21.95) tendiniidikolletesse 

on kasulikud nii ravi kui diagnoosi 

seisukohalt. 

Põlve vedeliku kogunemise ja ägeda põletiku 

korral võib liigesesse teha üksikuid steroidisüste 

(depoo-triamtsinolooni 20 mg või metüülprednisolooni 

40 mg). NB! Ära ravi steroidisüstidega 

bakteriaalset põletikku! 

Sõrmeliigese artroos 

– Soojad vannid ja parafiinravi 

– Käelihaste tugevdamine pehme palli või silikoonvaha 

abil 

– Tugilahased tugeva valu perioodidel ja eriti 

pöidla MCP-liigese artroosi korral 

– Sõrmede koormust vähendavad abivahendid 

– Mõnikord artrodeesid lõpplülides ning PIP-II- ja 

PIP-V-liigeses 

Puusaartroos 

– Tuharalihaste tugevdamine, puusa painutavate 

lihaste venitamine 

– Venitus 10–20 kg kaaluvate, isegi kuni 40 kilogrammiste 

raskustega 

– Kerge koormusega regulaarne liikumine (ujumine, 

suusatamine, rahulik kõnd) 

– Kepp või käimisraam terve jäseme poolel. 

– Abivahendid (sukatõmbaja, wc-poti ja voodijalgade 

kõrgendused, haaramistangid) võetakse 

kasutusele siis, kui painutus 90°-ni ei õnnestu. 

– Üle 1 cm suurune alajäsemete pikkuse erinevus 

korrigeeritakse (ettevaatust, kui puusa liikuvus 

on märgatavalt piiratud – pikkuse vahe korrigeerimine 

muudab jala liiga pikaks). 

– Põrutusi pehmendavad tallatoed. 

Põlveartroos 

– Tähtsaim on reie sirglihase (m. rectus femoris) 

jõu säilitamine isomeetriliste jalatõsteharjutuste 

ning ujumise, vesivõimlemise ja veloergomeetri 

abil. 

– Reie tagakülje lihaste (hamstring jt.) pinget vähendatakse 

vajaduse korral pool minutit kestvate 

passiivsete venitusharjutuste abil. 

– Oluline on kaalu vähendada. 

– Kepp toetab liikumist. 

– Tuleb vältida raskuste kandmist (ostukäru). 

– Trepist üles minnakse, terve jalg ees, ja alla 

tullakse, haige jalg ees. 

– Üle 1 cm-ne jalgade pikkuse erinevus korrigeeritakse 

kingatalla kõrgenduse abil. 

501 

– Abivahendid võetakse kasutusele siis, kui enam 

ei saa kükitada. 

– Näidustatud on valu vaigistav elekterravi. 

– Abi saab ka akupunktuurist. 

Puusa või põlve endoproteesimise 

näidustused 

– Valu puhkeolekus ja liikumisel, millele muud 

ravimeetodid ei mõju. 

– Progresseeruv liikumisvõime vähenemine 

20.29 ENDOPROTEESITÜSISTUSTE 

VARAJANE DIAGNOO- 

SIMINE JA RAVI 

Toimetus 

20.29 

Varajase infektsiooni diagnoosimine 

– Üle nädala kestev palavik pärast lõikust annab 

alust kahtlustada süvainfektsiooni. 

– Infektsioonikahtluse korral tuleb absoluutselt 

steriilselt (5 minutit alkoholiga töödelda) aspireerida 

koevedelikku proteesi lähedalt bakteriaalse 

proovi saamiseks. Vajaduse korral tehakse 

kirurgiline eksploratsioon. 

– Kui antibiootikumravi ei alustata 2 nädala jooksul, 

infektsioon tõenäoliselt ilma korduvlõikuseta 

ei parane. 

– Reumahaiged on riskirühm (infektsioone 3–5 

korda sagedamini kui artroosihaigetel). 

Ravikoha ja -meetodi valik 

– Kui operatsioonihaav leitakse olevat infitseerunud, 

kuid haigel ei ole palavikku ja CRP-sisaldus 

ei ole märgatavalt tõusnud (maksimaalselt 

40), alustatakse pärast aspiratsiooniproovi võtmist 

ravi peroraalse stafülokokkidesse toimiva 

antibiootikumiga ja haava loputustega (kui tõenäoliselt 

pole tegemist süvainfektsiooniga). 

– Soojendused, tunduvalt suurenenud CRP-sisaldus 

või bakteri kasvamine aspiratsiooniproovis 

on statsionaari suunamise näidustus. 

Endoproteesi sekundaarse 

infitseerumise profülaktika 

– Reumahaigetele ja immunosupressioonravi saajatele 

(nt. vähihaigetele) soovitatakse enne baktereemiat 

tekitavat protseduuri antibiootikumprofülaktikat. 

– Kui reumahaige küünevall mädaneb, on raviks 

kergetel juhtudel loputused, raskematel peroraalne 

antibiootikum. 

Endoproteesi irdumine 

– Infektsioon on irdumise põhjuseks umbes 10%-l 

juhtudest. 

– Eriti nooremaid (alla 65 a.) endoproteesiga pat-


siente kontrollitakse regulaarselt röntgenuuringute 

abil (näit. 1, 4, 8 nädalat pärast lõikust), ja 

kui esineb kas või minimaalseid irdumise sümptomeid, 

tehakse revisjonlõikus. 

– Vanuritele revisjoni alati ei tehta, kui irdumise 

sümptomid on nõrgad. 

Irdumise röntgendiagnostika 

– Röntgeniülesvõte tehakse alati kahes suunas: 

AP- ja külgprojektsioonis (mitte Lauensteini 

projektsioonis). Külgprojektsioonis on näha 

napa anteversiokalde muutumine ja reieproteesi 

teised küljed. 

– Irdumisele viitab 

tsemendi ja luu või proteesi ja tsemendi vahel 

olev üle 2 mm laiune transparentsem vöönd 

kogu napa-tsemendikompleksi liikumine, võrreldes 

varasemate piltidega (napp on tõenäoliselt 

lahti) 

granuloomiõõned kui võõrkehareaktsioon tsemendi 

ümber 

tsemendi purunemine proteesi varre irdumise 

tunnusena 

diafüüsi lateraalsel küljel nähtav tugev periostaalreaktsioon 

ja korteksi paksenemine (vars 

surub korteksile) 

kogu varreosa ja tsemendi kompleksi vajumine 

üdikanalis allapoole. 

Puusanapa sissevajumine 

– On puusa poolproteesi komplikatsioon. 

– Ravitakse, kui tekitab vaevusi. 

– Ei nõua alati lõikust, sest progresseerumistempo 

on erinev ja pöörli takerdumine puusanapa servale 

võib sissevajumise peatada. 

20.30 KAELA-ÕLAPIIRKONNA 

VAEVUSTEGA PATSIENT: 

UURIMINE, DIFERENT- 

SIAALDIAGNOOS JA RAVI 


– Vt. ka õla uurimine (20.41), röntgenuuringud 

(20.31). 

A. Ägedad kaela-õlapiirkonna 

vaevused (patsient vastuvõtul) 

Anamnees 

– Vaevuste tekkimine: järsku või pikkamööda? 

– Kus valutab? 

– Kas valu kiirgub kätte difuusselt või dermatoomipiirkonda? 

– Kas pea- või õlaliigutused või ülestõstetud kätega 

töötamine tugevdab sümptomeid? 

Staatus 

– Vt. 20.41. 

502 

– Kaela kompressioonil tekkiv radikulaarne valu, 

mis viitab närvijuure ärritusele 

– Kaela liigutused (eriti küljele painutamine ja 

pööramine) 

– Lihaste valulikkus ja pinge (pingekael) 

– Ülajäsemete jõud, tundlikkus ja refleksid 

– Liigeste aktiivne ja passiivne liikuvus 

Diagnostilised uuringud 

– EKG, kui oletatakse südamega seotud etioloogiat. 

Järeldused 

– Pingekael (tension neck) 

Vajalik välistusdiagnoos, kindlad spetsiifilised 

kliinilised leiud puuduvad. 

Seisundiga kaasneb lihasevalu ja lihaspinge. 

– Tservikaalsündroom 

Kompressioontest on positiivne, pea liigutamine 

võib põhjustada kiirguvat valu. 

Iseloomulik on valu kiirgumine käe dermatoomipiirkondadesse 

ja sellele vastavad tasemeleiud. 

Röntgenipildil on näha vastava taseme lülidevahemulgu 

(foramen intervertebrale) ahenemine; 

kui seda ei leita, võib siiski tegemist 

olla diski prolapsiga. 

– Supraspinatustendiniit 

Valukaar õlaliigese abduktsioonil on 60–130°. 

Õlaliigese isomeetriline abduktsioon tekitab 

valu. 

– Lateraalepikondüliit (20.47) 

Randme ja sõrmede isomeetriline sirutamine 

tekitab valu. 

Palpatoorne valulikkus esineb küünarnuki 

sirutajalihaste kinnituskohal ja Frohse arkaadis. 

– Randmekanalisündroom (20.52) 

Tineli test on positiivne randme volaarsel poolel 

c. carpis. 

Phaleni test on positiivne. 

Täheldatakse tundlikkuse vähenemist n. medianuse 

innervatsioonialal, kohmakust. 

Anamneesis on käte “suremine” ja valutamine 

öösiti. 

– Angina pectoris, südameinfarkt 

Esineb valu õlapiirkonnas ja vasakus käes. 

Peab arvestama eakatel patsientidel ja meestel. 

– Sapivalu 

Kiirgub paremasse õlga. 

Pea ja käe liigutamine ei provotseeri valu. 

Ravi ägedas staadiumis 

Pingekael 

– Valu vastu atsetüülsalitsüülhape-diasepaam või 

paratsetamool-orfenadriin 1–2 tabl. ööseks 7 

ööp. jooksul 

– Päeval vajaduse korral põletikuvastane valuvaigisti

– Valupõimikute läbilõikamise korral 3–7-päevane 

haiguspuhkus 

– Tugev lihaspinge: lõõgastamine füsioteraapia 

abil 

– Hiljem aktiivsed jõu- ja lõdvestusharjutused 


– Kaelatugi, kuklapadi ja venitusravi ajaks haiguspuhkus 

– Manuaalne või mehaaniline venitusravi 

– Enne venitusi peab vaatama vähem kui 1–2 aastat 

tagasi tehtud kaela röntgeniülesvõtet. 

– Valuvaigistid aitavad halvasti, vajadusel piisavalt 

suured annused. 

Supraspinatustendiniit 

– Tuimasti-kortisoonisüst tehakse peritendinaalselt 

akromionist alla- ja tahapoole. 

– Metüülprednisolooni (või beetametasooni) süstitakse 

0,5–1,0 ml ja 1%-list lidokaiini 1–3 ml. 

– Korratakse kahenädalaste vaheaegadega vajaduse 

korral 1–2 korda. 

– Kõige tavalisem viga on ühe injektsioonidoosiga 

piirdumine. Ravi ei tohi jätkata, kui 3 süsti pole 

aidanud. 

– Passiivne füsioteraapia eriti ei mõju. Seda võib 

kasutada, kui teisi valuvaigistusvõtteid ei saa 

rakendada. Kaua kestnud valu, piiratud liikuvus 

või lihasjõu vähenemine võivad nõuda aktiivset 

füsioteraapiat. 

– Kui valu kestab üle 12 kuu või töövõimetus üle 6 

kuu, tehakse akromioniplastika. 

– Kõõluse kaltsifitseerumine on harva operatsiooni 

näidustuseks, kuid soovitatav on dekaltsineerimine 

radioloogi poolt ultraheliuuringul. 

– Vt. ka 20.42. 

Lateraalepikondüliit 

– Vt. 20.47. 

– Näidustatud on lokaalne injektsioonravi nagu 

eespool. 

– Lahast kantakse ägedatel juhtudel kõige rohkem 

nädal aega, lisaks külmaravi. 

– Töö ajal peab 2–6 kuud kandma epikondüliidituge. 

– Koduse ravi programmi kuuluvad igapäevased 

sirutajalihaste venitus- ja dünaamilised harjutused. 

– Haiguspuhkust antakse 1–2-nädalaste perioodidena. 

Randmekanalisündroom 

– Vt. 20.52. 

– Tugilahast kantakse 1 nädala jooksul. 

– Põletikuvastast preparaati tuleb manustada 7 

ööp. jooksul, lisaks külmaravi. 

– Rakendatakse tööergonoomikat. 

– Randmetugi on vajalik töö ajal 2–6 kuu jooksul. 

– Kroonilised juhud ravitakse päevakirurgilisel 

lõikusel (distsisioon). Täielik paranemine kestab 

6–12 kuud. 

503 

20.30 

– Kui närv on kahjustatud, ei taga lõikus sümptomite 

täielikku kadumist, kuid takistab närvikahjustuse 

progresseerumist. 

B. Pikaleveninud kuluga kaelaõlapiirkonna 

vaevused 

– Anamnees vt. eespool. 

– Aktiivne ravikontakt; selgitatakse välja igapäevaeluga 

toimetulemine. 

– Pea meeles, et pehmete kudede valusündroomid 

paranevad tavaliselt aeglaselt. 

Õlavarre pöörajalihaste kõõluskätise rebend 

– Põhjuseks on trauma või (üle 50-aastastel) degeneratsioon. 

– Õlaliigese aktiivne liikuvus on halvenenud (abduktsioon 

ja välisrotatsioon), passiivne liikuvus 

on normaalne. 

– Raviks on füsioteraapia (liikuvus, jõud). 

– Vajaduse korral tehakse 1–2 lokaalset injektsiooni, 

vrd. tendiniit. 

– Artrograafia, ultraheli või magnetresonantstomograafia 

(parim) kinnitab diagnoosi, kui planeeritakse 

lõikust. 

– Kui tööealistel ei parane 3–6 kuu jooksul, ravitakse 

kirurgiliselt. 

Biitsepsitendiniit 

– Vt. 20.44. 

– Käe ülemistes asendites on tunda valu ja nt. käe 

pistmine jaki varrukasse on valus. 

– Biitsepsitestid on mittespetsiifilised. 

– Eakatel inimestel on põhjuseks degeneratsioon, 

näit. võrkpallureil ülekoormus. 

– Võib esineda naksatusi, kui patsiendil on kalduvus 

luksatsioonideks; valu on tunda õlaliigese 

esiküljel. 

– Ruptuuri korral vajub lihas alla, moodustades 

küünarliigese juures ümara mügariku. Rebend ei 

kahjusta käe funktsiooni ja valu läheb üle. 

Sportlastel ja noortel võib kaaluda lõikust (tenodees). 

– Artroskoopia ja ultraheliuuring on head diagnoosi 

kinnitamiseks. 

– Raviks on lokaalsed süstid 1–3 korda, vt. supraspinatustendiniit. 

– Füüsikaline ravi aitab harva, kuid lihaseharjutustest 

on kasu. 

Adhesiivne kapsuliit 

– Algul esineb tugev valu öösiti ja puhkeolekus (u. 

6 kuud), siis tekib piiratud liikuvus (abduktsioon 

ja välisrotatsioon) ning 1–2 aasta jooksul paraneb 

seisund iseenesest. 

– Valu võib kiirguda kätte. 

– Röntgenoloogiline uuring näitab osteoporoosi, 

subakromiaalse ruumi ahenemist. 

– Artrograafia osutab, et liigesepaun on kokku 

tõmbunud. 

– Vajalik on aktiivne valu vaigistamine: põletiku-


vastane ravikuur, lokaalne steroidisüst liigesesse, 

kortisooni per os 1–2 nädalat. 

– Manuaalteraapiat tehakse läbimõeldult 3–6 kuu 

pärast. NB: pärast manipulatsiooni intensiivne 

füsioteraapia. 

– Füsioteraapia on abiks patsiendi innustamisel 

tegema aktiivseid harjutusi pika haiguse vältel. 

N. suprascapularise pitsumine 

– Esineb harva. 

– Anamneesis on seljakoti surumine närvile vms. 

– Esineb tugev valu ebamäärasel alal õla- ja abaluupiirkonnas. 

– Abduktsioon ja välisrotatsioon on valusad, jõud 

on vähenenud. 

– Hiljem tekib abaluuüliste ja -aluste lihaste atroofia. 

– ENMG-uuring kinnitab diagnoosi. 

– Raviks on lokaalne injektsioon, neurolüüs. 

Muud harva esinevad haigused 

– Akromioklavikulaarliigese artroos 

– Glenohumeraalliigese artroos 

– Õlaliigese subluksatsioon/instabiilsus 

– Paraneoplastiline õlavalu 

Konsultatsioonide näidustused ja 

ajastamine 

– Konsulteerida küllalt varakult. 

– Valu ilma diagnoosita on kestnud 2–3 k. või ravi 

ei ole aidanud – füsiaater. 

– Rotaatorite manseti rebend on tekkinud 3–6 k. 

tagasi – ortopeed (suturatsioon). 

– Akromioklavikulaarartroos on kestnud 6 k. – 

ortopeed (akroomioni plastika). 

– Adhesiivne kapsuliit on kestnud 3–6 k. – ortopeed 

(narkoosmanipulatsioon). 

– Tendiniit on kestnud 12 k. – ortopeed. 

Millal on näidustatud füsioteraapia 

või ortoosid 

Füsioteraapia 

– Kui patsiendi lihaste jõud on väike ja liigeste 

liikuvus piiratud, võib füsioteraapiast abi olla. 

– Sekundaarsete lihasespasmide vastu aitab ka 

massaa• . 

– Valu vastu aitab elekterravi, sügav ja pindmine 

soojendus ja ultraheli. Valu saab vaigistada ka 

muude vahenditega (ravimid, puhkus, akupunktuur 

jt.), mida määrab arst. 

– Kodus võimlemine on tähtis. 

Immobilisatsioon pole vajalik, kui tegemist ei 

ole aktiivse, ägeda põletikuga. 

Goodmani harjutusi tehakse (liikuvuse ulatuses) 

iga päev. 

Hoidu liigsetest keeldudest kätt kasutada, sest 

need võimendavad patsiendi hirme. 

Ortoosid 

– Kaelalülide spondüloartriiti ravitakse Schanzi 

504 

kaeluse või individuaalselt valmistatud jäiga 

kaelatoe abil. 

– Tservikaalsündroomi ja lülisambareumaga patsientide 

ägedat valu saab leevendada pehme või 

jäiga kaelatoega. 

– “Piitsalöögivigastust” ravitakse mõnikord pehme 

kaelatoega, kuid üldiselt on olulisem külmaravi 

ägedas staadiumis ja kaela varajane liikumisravi. 

– Karpaalkanalisündroomi ja lateraalepikondüliidiga 

haiged hakkavad kiiremini paranema, kui 

nad 2–6 kuud kannavad tööd tehes tugikaelust. 

20.31 RÖNTGENUURINGUD 

KAELA-ÕLAVAEVUSTE 

PUHUL 


Kaelalülide natiivülesvõtted 

– Tähtsus on piiratud. 

– Sirge rüht ei osuta kindlasti isegi pingekaelale. 

– Vanematel inimestel esineb spondüloosi ka siis, 

kui sümptomid puuduvad. 

– Märgatav lülidevahemulgu ahenemine, millega 

kaasnevad sümptomid vastavas dermatoomis, 

viitab tservikaalsündroomile. 

– Anomaaliad: plokklüli võib põhjustada üleliikuvust 

sellest ülemise ja alumise lüliga. Tähendus 

on ebaselge. 

– Raske spondüloos võib ahendada ka seljaajukanalit 

ja seletada sümptomeid (Babinski on 

positiivne). Tehakse kindlaks kompuutertomograafial 

või magnetresonantstomograafial. 

– Kaelaroie ja pikad processus transversused võivad 

viidata “thoracic outlet” -sündroomile. 

– Metastaase ja spodüliite esineb harva. 

– Kaelalülide reumaatilised muutused on tasemel 

C 1–2; kõige tavalisem on anterioorne atlantoaksiaalne 

subluksatsioon. 

– Röntgenuuring on vahel kasulik ka usaldusliku 

ravisuhte jätkumiseks (välistusdiagnostika). 

Kaelalülide ülesvõtted 

painutusasendis 

– Raske spondüloos ja “piitsalöögivigastus” võivad 

põhjustada lülide üleliikuvust. 

– Patoloogilist liikuvust ei ole täpselt defineeritud. 

– Atlantoaksiaalne subluksatsioon on näha fleksioonülesvõtetel 

üleliikuvusena 1. ja 2. kaelalüli 

vahel (tähtsust omab üldiselt üle 4 mm laiune 

vahe lülikaare ja densi vahel). 

Õla uurimine 

– Ebaselgete õlaliigesevaevuste hea röntgendiagnostika 

eeldab AP-, välisrotatsioon-AP- ja aksillaarülesvõtet.

– Natiivröntgenuuringul leitud kõõlusekaltsifikaadid 

räägivad kõõluse pikaajalisest ärritusseisundist. 

– Injektsioonravi võib kaltsifikaadid likvideerida. 

– Ultraheliuuringul on näha rasked kõõlusekahjustused 

ja bursa põletikulised seisundid, samuti 

kaltsifikaadid ja selged rebendid. Kogenud 

uurija võib täpselt kindlaks määrata kõõluskätise 

rebendi ulatuse. 

– Artrograafia on hea adhesiivse kapsuliidi ja rotaatorite 

manseti rebendite diagnostikas. 

– Akromioklavikulaarliigese koormusülesvõte näitab 

liigese instabiilsust. 

– Õlaliigese koormusülesvõtted toovad välja õlaliigese 

instabiilsuse. 

20.32 TORTICOLLIS ACUTA 


– Torticollis spastica vt. 36.15. 

Sümptomid ja leiud 

– Kaelalihaste spasm, mille põhjust ei teata. Seletuseks 

on pakutud muu hulgas intervertebraalset 

subluksatsiooni. 

– Sümptomiks on järsku, nt. öö jooksul tekkinud 

pea viltune sundasend. Liigutada on valus. 

– Kliiniline leid on m. sternocleidomastoideuse 

ühepoolne spasm ja valulikkus. Täiendavad 

uuringud pole vajalikud. 

Ravi 

– Enamasti möödub haigus nädala jooksul. 

– Pindmine soojendus, pehme kaelatugi ja põletikuvastased 

ravimid leevendavad vaevusi. 

– Kasutada võib lihasrelaksante. 

– Lokaalanesteetikumide (steroidsed) kasutamist 

võib kaaluda nt. pikaleveninud juhtudel. 

– Manuaalteraapia kasulikkuse kohta andmed 

puuduvad, mõned peavad täiesti vastunäidustatuks. 

20.33 KUKLAPIIRKONNAVALUD 

(N. OCCIPITALIS MAJOR- 

SÜNDROOM) 


Sümptomid 

– Esinevad kroonilised kaela ülaosa vaevused, 

millega sageli kaasneb peavalu, iiveldus ja peapööritus. 

– Täheldatakse ühepoolset tuimust, torkimist või 

liigtundlikkust, mis kandub kuklast pealaele ja 

oimupiirkonda. 

505 

– Koormus suurendab vaevusi. 

– Seoses infektsiooniga võib esineda kuklanärvi 

mononeuriiti. 

Ravi 

– Hästi mõjub kuklalihaste pinge lõõgastamine. 

– Näidustatud on anesteetikumi-glükokortikoidisüst 

juustepiiri keskkohast 2 cm lateraalsele. 

– Asendravi: vältida kestvaid pea ettepainutusasendeid 

(ergonoomika, padi). 

Prognoos 

– On enamasti hea, kuigi sündroom paljudel juhtudel 

kordub. 

20.34 TIETZE SÜNDROOM 

Toimetus 

– Sümptomiks on valu ja vahel turse ühe või mitme 

roidekõhre piirkonnas. Tüüpiline koht on II 

roidekõhr angulus sterni kõrval. 

– Diferentsiaaldiagnostikas peab arvestama lülisambareumat 

või muud spondüloartropaatiat, 

mille korral sternoklavikulaarliiges võib olla 

põletikuline. Siis on tavaliselt sümptomeid ka 

mujal. 

– Raviks võib proovida steroidi-anesteetikumisüste 

valupunkti. Vaevused kaovad ka iseenesest. 

20.35 “THORACIC OUTLET” 

-SÜNDROOM (TOS) 

Toimetus 

20.35 

Sümptomid 

– Valu sõrmedes, käelabas, küünarvarres ja õlas 

C8–Th1 -dermatoomide piirkonnas. 

– Ei saa töötada või magada, käed üleval. 

Diagnostilised testid 

Pulsi kadumine ja tüüpilised 

tundlikkusehäired ning valu 

– Alleni testis abdutseeritakse õlavart 90° ning 

samal ajal pööratakse pead vastassuunas. 

– Adsoni testis tõmbab patsient kopsud õhku täis, 

hoiab hinge kinni ja pöörab pead haige käe poole. 

– Halsteadi testis pöörab patsient pead teisele 

poole, samal ajal kui haiget kätt tõmmatakse 

otse allapoole. 

– Avikaise testis tõstab uurija patsiendi käsi randmest 

ülespoole, nii et õlavarred on 90 °-ses 

abduktsioonis ja õlad lõdvestatud. Pulsid taastuvad, 

kui patsient tõstab õlgu.


– Kõigi testide ajal auskulteeritakse rangluulohu ja 

pleksuse piirkonda, kus mõnikord on arteri 

komprimeerimise tõttu kuulda kahinat. 

Röntgenuuring 

– Vahel leitakse kaelaroie või seitsmenda kaelalüli 

suur processus transversus. 


– Enne ravi välistatakse tservikaalsündroom, õlaliigesest 

lähtuvad valud, randmekanali sündroom 

ja psühhogeensed sümptomid. 

Ravi 

– Konservatiivne ravi on esmajärguline: ravitakse 

kumerselgsust, venitatakse rinnalihaseid, abaluupiirkonna 

lihastele (m. scalenus, pectoralis, 

trapezius) tehakse dünaamilisi harjutusi, välditakse 

ülestõstetud kätega töötamist. 

– Kui neuroloogilised nähud ja vereringehäired on 

ilmsed, on ravi mõnikord kirurgiline: kaelaroie 

või sidekoeväät eemaldatakse ja m. scalenus 

anticus lõigatakse läbi. Kirurgiline korrigeerimine 

tuleb kõne alla harva, sest tulemused on sageli 

üpris halvad. 

20.36 TIIBABALUU (SCAPULA 

ALATA) 


Etioloogia 

– Eesmise saaglihase (m. serratus anterior) halvatus 

pika rinnanärvi (n. thoracicus longus) kahjustuse 

tõttu. 

– Kahjustust võib põhjustada lõikus, vigastus, neuriit 

või kasvaja. 

Diagnoos 

– Kätt ei saa täiesti üles tõsta. 

– Kätega ettesurumine põhjustab abaluu nihkumist. 

– Tehakse rindkere röntgeniülesvõte, palpeeritakse 

rinda ja kaenlaaluseid võimaliku närvi komprimeeriva 

kasvaja otsimiseks. 

Ravi ja prognoos 

– Tehakse võimlemis- ja jõuharjutusi. 

– Enamasti paraneb tiibabaluu spontaanselt mõne 

kuu kuni aasta jooksul. 

– Ka kroonilistel juhtudel on harva vaja abaluud 

kirurgiliselt fikseerida. 

506 

20.40 KAELA JA ÜLAJÄSEME 

VALUSÜNDROOMIDE 

SÕELTESTID 

Kaj Rekola 

– Lühike õlastaatus vt. 20.41. 

Põhimõtted 

– Testide eesmärk on kiiresti välja sõeluda need 

ülajäsemevaevuste põhjused, mis nõuavad spetsiifilist 

kirurgilist või konservatiivset ravi, näiteks 

steroidisüste. 

– Kui testid on negatiivsed, ei saa kindlat, testis 

otsitavat valu põhjust välja selgitada. 

Haige uurimine 

– Iga kaela-õla-ülajäsemevaludega patsienti tasuks 

vähemalt korduvvisiidil uurida allpool kirjeldatud 

testikompleksi abil. Testitakse üheaegselt 

mõlemat poolt, soovitatavalt nii, et haige seisab 

peegli ees ja uurija tema taga. Peeglis saab patsiendile 

demonstreerida vajalikke liigutusi ja jälgida 

tema näol avalduvaid mitteverbaalseid 

valureaktsioone. 

– Kui mõni testidest provotseerib valu või kui üks 

pool osutub teisest nõrgemaks, tehakse vajalikud 

kliinilised lisauuringud. 

– Testide sooritamine peaks olema hästi selgeks 

õpitud, nii et neid saaks teha rutiinselt ja reageerida 

vaid ebasümmeetrilisele efektile. Testikompleksi 

rutiinne läbiviimine kestab vaid mõne 

minuti. 

Lülidevahemulgu kompressioontest 

– Tüüpiliselt piiratud liikuvus ja valu kiigumine 

distaalsele? 

Närvijuure palpatsioon 

– Valu kiirgumine distaalsele? 

Diski prolaps? 

Pleksuse palpatsioonkompressioonprovokatsioon 

– Valu kiirgumine distaalsele? 

“thoracic outlet” -sündroom? 

Närvijuuresündroom? 

Õlaliigese passiivne välisrotatsioon 

– Piiratud liikuvus? 

Liigesekapsli kootumine (“külmunud õlg”, 

artroos, reuma)? 

Liigesevedeliku hulga suurenemine (traumaatiline 

liigesepõletik)? 

Õlaliigese takistusega välisrotatsioon 

– Valu, lihasnõrkus? 

Infraspinatusbursiit? 

Õlavarre rotaatorite manseti rebend? 

N. suprascapularise pitsumine? 

C5 -põimiku kahjustus, närvipõimiku neuriit?

Õlaliigese takistusega abduktsioon 

– Valu, jõuetus 

C5 -närvijuure või n. axillarise kahjustus? 

Õlavarre rotaatorite manseti rebend? 

Supraspinatustendiniit? 

Õlaliigese takistusega siserotatsioon 

– Valu, jõuetus? 

Subskapularistendiniit või bursiit? 

Õlaliigese takistusega fleksioon 


Biitsepstendiniit või n. musculocutaneus või 

C5–6? 

Õlaliigese passiivne adduktsioon 

– Valu, piiratud liikuvus? 

Akromioklavikulaarliigese põletik või artroos? 

N. suprascapularise pitsumine? 

M. infraspinatuse bursiit 

Küünarliigese takistusega sirutus 

– Jõuetus? 

Triceps- või C 7 -sündroom või n. radialise 

parees? 

Küünarliigese passiivne painutus-sirutus 

– Piiratud liikuvus? 

Artroos, vaba keha või sünoviit? 

Randme radiaalse külje sirutusjõud 


Lateraalne epikondüliit või n. radialise parees? 

Randme ulnaarse külje sirutusjõud 

– Jõuetus? 

N. radialise või ramus profunduse parees? 

Randme passiivne fleksioon (Phaleni test) 

– Paresteesiad? 

Tundetus või paresteesia – randmekanalisündroom? 

Pöidla takistusega palmaarabduktsioon 

– Jõuetus? 

N. medianuse või C 8–Th 1 kahjustus või 

randmekanalisündroom? 

Väikesõrme takistusega palmaarabduktsioon 

– Jõuetus? 

TOS, n. ulnarise, sulcus carpi, C 8–Th 1 kahjustus 

või Guyoni sündroom? 

Pöidla fleksioon ja randme ulnaardeviatsioon 

– Valu jõuetus? 

De Quervaini tendovaginiit? 

TOS-test 

– Tundetus, paresteesiad, valu distaalsel (ulnaarpiirkonnas)? 

(20.35) 

TOS? 

Üla- ja alajäseme refleksid ja Babinski 

– Patoloogilised? 

Tservikaalne müelopaatia? 

507 

20.41 ÕLA UURIMINE 


– Üksikasjalikum uurimisskeem vt. 20.40, kaelaõlavaevustega 

patsiendi uurimine vt. 20.30. 

Lühike süstemaatiline õlastaatus 

– Õlapiirkonna vaatlus: atroofiad (viide närvikahjustusele) 

– Aktiivsed liigutused: abduktsioon, fleksioon, rotatsioonid 

(valu, piiratud liikuvus) 

– Valukaar 60–120° (supraspinatus, subakromiaalbursa) 

– Passiivsed liigutused, kui aktiivsed ei ole normaalsed 

(piiratuse põhjus võib olla valu, capsulitis 

adhesiva, lihasekontraktuurid või pareesid) 

– Takistusega isomeetriline abduktsioon (supraspinatus-test) 

– Takistusega isomeetriline välisrotatsioon (infraspinatus-test) 

– Takistusega isomeetriline küünarliigese painutus 

supinatsioonis (biceps-test) (20.44) 

– Kõõlusepiirkondade palpatsioon 

– Õlaliigese subakromiaalse ruumi kompressioon 

(bursatest) 

– AC-liigese provokatsioontest (adduktsioon) 

Diferentsiaaldiagnoosiks vajalikud 

lisatestid 

– Kaela kompressioon pealaele surumisega patsiendi 

istudes 

– TOS-testid (20.35) 

– Epikondüliiditestid 

– Randmekanalitestid (20.52) 

– Lühike neuroloogiline uurimine 

20.42 SUPRASPINATUSTENDINIIT 

JA KROONILINE KÕÕLUSE 

REBEND 

Toimetus 

– Vt. ka 20.30. 

20.42 

Etioloogia 

– Supraspinatustendiniit on tavaline ülekoormusvigastus. 

– Kroonilise rebendi põhjuseks on kõõluse vereringe 

häire ja kiilumine akromioni ja korakoakromiaalligamendi 

alla. 

– Rebend tekib või süveneb ka väikese trauma 

tagajärjel. 


– Õlavarre abdutseerimisel tekib valu õlaliigese 

piirkonnas.


– Tõstmine ebaõnnestub, sest käsi annab järele. 

– Valu esineb õlapiirkonnas ja õlavarre lateraalsel 

poolel, eriti öösiti. 

– Esineb valukaar (maksimaalne valu abduktsioonil 

60–120°, valu väheneb abduktsioonil üle 

120°). 

– Tugevaim palpatoorne valulikkus on akromioni 

all anterolateraalsel pinnal. 

Diagnoos 

– Põhineb valukaaresümptomil õlavarre aktiivsel 

abduktsioonil. Kergete sümptomitega juhtudel 

tekib valukaar alles koormuse ajal, kui käes hoitakse 

umbes poole kilogrammi raskust eset. 

– Muud seisundid välistatakse: 

piiratud passiivne liikuvus: adhesiivne kapsuliit 

biitsepstendiniit: valulik küünarliigese takistusega 

fleksioon ja supinatsioon 

subskapulaartendiniit: valulik takistusega siserotatsioon 

infraspinatustendiniit: valulik takistusega välisrotatsioon. 

– Kõõluse (ja rotaatorite manseti) rebendi diagnoos 

kinnitatakse ultraheliuuringul või artrograafial, 

kui planeeritakse kirurgilist ravi. 

Ravi 

– Algul alati konservatiivne 

– Puhkus, külm, valuvaigistid 

– Tugevate sümptomitega juhtudel tehakse steroidi-anesteetikumisüst 

kas liigeseõõnde eestpoolt 

(ravim tungib kõige paremini ka teistesse rotaatorite 

manseti struktuuridesse) või akromioni 

alla, õlanuki kõrvalt suunaga viltu taha alla. 

Vastu takistust (kõõluse sisse!) ei tohi süstida. 

– Liikuvuspiirangud kõrvaldatakse füsioteraapia 

abil. 

– Kõõluse rebendi kirurgiline ravi on näidustatud, 

kui 2–3 kuud kestnud konservatiivne ravi 

pole andnud tulemusi (töövõimetus kestab). 

Lõikuse võib teha ka juba varem, kui rebend on 

nii suur, et õlaliigese aktiivne abduktsioon on 

võimatu. 

– Kui m. supraspinatuse kõõlus on kiilunud akromioni 

alla (impingement), aitab sageli akromioplastika. 

Kiilumist saab kindlaks teha järgmise 

testiga. 

Patsient seisab, käed sirgelt kõrvale (90°) abdutseeritud. 

Kui väikesõrm on pööratud üles (ja peopesa 

taha), valu tugevneb, sest tuberculum majus 

surub kõõluse vastu akromioni. Valu leevendub, 

kui pöörata pöidlad üles (ja peopesad 

ette). 

508 

20.44 BIITSEPSTENDINIIT 

Toimetus 

Sümptomid 

– Valu lokaliseerub õlaliigese eesmisele poolele ja 

tugevneb koormusel. 

Diagnoos 

– Palpatoorselt valulik koht on kakspealihase kõõluse 

vao kohal humeruse pea eesmisel pinnal. 

– Küünarliigese takistusega fleksioon ja küünarvarre 

takistusega supinatsioon tekitab valu 

(testimisel fikseeritakse õlavars kätlemisvõttega 

küünarliigesest 90 ° nurga all vastu keha, kusjuures 

patsient üritab küünarvart edasi-tagasi 

pöörata). 

– Vedelikku biitsepsi kõõluse tupes on lihtne tuvastada 

ultraheliuuringul. Peale biitsepstendiniidi 

koguneb vedelik ka õlavarrepöörajate manseti 

rebendi korral; biitsepstendiniidi diagnoos 

on alati kliiniline, mitte ultraheliuuringul põhinev. 

Ravi 

– Vähendatakse koormust. 

– Steroidi-anesteetikumisüstid peritendineaalselt. 

Vastu takistust ei tohi süstida. 

– Kirurgilise ravi võimalused on halvad. 

– Vajab pikaajalist ravi. 

– Vajalik on lihase tugevdamine ravivõimlemise 

abil. 

20.47 TENNISKÜÜNARNUKK 

(LATERAALEPIKONDÜLIIT) 

Olli Korkala 

Eesmärgid 

– Puhkuse ja konservatiivse raviga püütakse haigusnähud 

kõrvaldada. 

– Mõned patsiendid suunatakse lõikusele. 

Etioloogia 

– Etioloogiline tegur on randme ja sõrmede ekstensorite 

korduv ülekoormus, mis arvatakse tekitavat 

kõõluse algusosa kiudude osalisi rebendeid 

või ärritust. Haigestunud on harilikult 30–40aastased. 


– Palpatoorne valulikkus lateraalse (radiaalse) epikondüüli 

piirkonnas, kuhu lokaliseerub koormuse 

ajal tekkiv valu. 

– Raskematel juhtudel esineb valu ka puhkeolekus.

– Randme volaarfleksioonist sirutamine vastu 

takistust tekitab tüüpilisel juhul valu lateraalepikondüüli 

piirkonnas. Toolitõstmistest on sageli 

valus. 

– Diferentsiaaldiagnostikas peab meeles pidama 

radiaalnärvi süva motoorse haru pitsumist 

(Frohse sündroom), mille korral maksimaalne 

valupunkt on supinaatorlihase serva all ja takistusega 

supinatsioon on valus. ENMG on mõnikord 

diferentsiaaldiagnoosiks vajalik. 

– Röntgenuuring tuleb teha enne lõikust võimaliku 

luuprotsessi välistamiseks. Pikaleveninud juhtudel 

on vahel lihase alguskohas näha lubjastumiskoldeid. 

Ravi 

Äge staadium 

– Soovitatakse survekoormuse vältimist ja randme 

immobilisatsiooni ekstensioonasendit säilitaval 

lahasel. 

– Küünarvarre ülaosa kompressioonside leevendab 

eelkõige subakuutse staadiumi sümptomeid. 

– Valuvaigisteid (paratsetamool, põletikuvastased 

analgeetikumid) kasutatakse normaalsetes terapeutilistes 

annustes. 

Pikaleveninud vaevus 

– Pikaleveninud juhtudel on sageli abi lokaalsest 

kortikosteroidravist. Umbes 90% haigetest paraneb 

konservatiivse raviga. 

Umbes 0,5 ml pikatoimelist glükokortikoidisuspensiooni 

(nt. metüülprednisolooni) süstitakse 

piki luuümbrise pinda (võib lahjendada 

1%-lise lokaalanesteetikumiga üldmahuni 2–3 

ml). 

Soovitatakse kokku kõige rohkem kolme 

süsti. 

– Kirurgilist ravi kaalutakse kroonilistel juhtudel, 

kui vaevus on kestnud vähemalt pool aastat; eri 

kirurgide praktika on teatud määral erinev. 

– Paljud jälgivad, et enne lõikuse kasuks otsustamist 

oleks tehtud kõik võimalik töö iseloomu 

muutmiseks ning võimaliku sportimisest tingitud 

ärrituse kõrvaldamiseks. 

– Praktikas üritatakse lõikusega siiski endist funktsioonivõimet 

taastada. 

– Lõikustulemusi mõjutavad mitmed tegurid. Umbes 

neli viiest patsiendist paraneb, kuid pärast 

aastaid kestnud haigust ja paljusid kortisoonisüste 

on lõikustulemused halvemad. 

– Postoperatiivset immobilisatsiooni ei ole enamasti 

kasutatud. Haiguspuhkus on harilikult 2–4 

nädalat, sõltuvalt tööst. 

Kutsehaigus 

– Tennisküünarnukki kompenseeritakse kui kutsehaigust 

vaid siis, kui see on tekkinud ikka ja jälle 

korduva ja ühekülgse või töötajale võõra liigutuse 

tagajärjel (soome kutsehaiguse määratlus 

1347/88). 

509 

– Rahvamajanduse seisukohast on tennisküünarnukk 

oluline haigus. Täiesti krooniliseks muutunud 

seisund ei ole sugugi ebatavaline invaliidsuspensioni 

põhjus. 

20.48 DE QUERVAINI 

TENDOVAGINIIT 

Kaj Rekola 

Määratlus ja etioloogia 

– M. abductor pollicis longuse ja m. extensor pollicis 

brevise ühise kõõlusetupe stenoseeriv tendovaginiit 

processus styloideus radii kohal 

– Tingitud ülekoormusest ja sageli tööst 

Sümptomid 

– Valu randme ja pöidla liigutamisel 

– Märgatav valu haaramisel 

– Pigistusvõtte jõuetus 

Kliiniline uurimine 

– Provokatsioontest. Kõõluse maksimaalne passiivne 

venitus kutsutakse esile pöialt painutades 

ja rannet ulnaardeviatsiooni pöörates ning painutades, 

kusjuures valu tekib processus styloideus 

radii piirkonnas (Finkelsteini test). 

– Palpatoorne valulikkus esineb processus styloideus 

radii kohal (võib olla vähene). 

– Mõnikord (algstaadiumis) esineb krepitatsioon 

ja turse. 


– Pöidla tüviliigese artroos 

20.48 

Ravi 

– Puhkus, injektsioon, ergonoomika, vajaduse korral 

lõikus (ahenenud kõõlusetupe lahtilõikamine) 

Injektsioonitehnika 

– Processus styloideus radii kohal viiakse nõel 

tangensiaalselt kõõlusetuppe. Kui kahtlustatakse, 

et nõel on kõõluses, võetakse süstal ära ja 

palutakse patsiendil pöialt liigutada. Kui nõel on 

kõõluses, siis see liigub. Kõõlust on parem palpeerida, 

kui haige takistab pöidla sirutamist isomeetriliselt 

nimetissõrmega. 

– Süstitakse kortikosteroidi (näit. metüülprednisolooni) 

lahjendatult lidokaiiniga 1–2 ml. Kui 

injektsioon õnnestub, on näha, kuidas vedelik 

levib mööda vorstitaoliselt paksenevat kõõlusetuppe.


20.50 ULNAARKANALI- 

SÜNDROOM 

Kaj Rekola 

Määratlus ja etioloogia 

– Nervus ulnarise lõppharu võib kahjustuda nn. 

Gyoni kanalis hernesluu (os pisiforme) kohal ja 

põhjustada valu ning küünarluunärvi poolt innerveeritavate 

kämblalihaste pareesi. 

– Põhjuseks on näit. tööriista kompressioon, jalgratta 

lenkstang. 

Leiud 

– Jõuetus esineb järgmiste testliigutuste tegemisel: 

sõrmede kääritamine 

pöidla adduktsioon 

väikesõrme abduktsioon. 

– Tundlikkus on normaalne. 

– Palpatoorne valulikkus ja valuprovokatsioon esinevad 

ulnaarkanali komprimeerimisel. 


– Randmevao- või kubitaaltunnelisündroom 

– TOS 

– Närvipõimiku- ja närvijuurekahjustused 

Lisauuringud vajaduse korral 

– Randme röntgeniülesvõte 

– ENMG-uuring 

Ravi 

– Tööst tingitud kahjustuste korral 

jälgimine (sümptomite nõrgenemine, lihasjõu 

taastumine) 

sekundaarpreventsioon: ergonoomika, tööriista 

disainimine, pehmendused (jalgratturikindad, 

lenkstangi polsterdamine). 

mõnikord võib kompressiooni põhjuseks olla 

hernesluu ja kolmkantluu (os triquetrum) vahelise 

liigese traumaatiline või tööst tingitud 

sünoviit. Peene nõelaga võib proovida süstida 

kortikoidi. 

füsiaatri või ortopeedi konsultatsioon võib 

vajalik olla siis, kui seisund ei parane, või diferentsiaaldiagnoosimiseks. 

20.51 GANGLION 

Toimetus 

Üldist 

– Ganglion on liigeseõõne või kõõlusetupega 

ühendatud, sültjat vedelikku sisaldav sõlm. Sültja 

massi lisandumisel muutub sõlm valulikuks. 

510 

– Ganglion paikneb enamasti randmel, vahel ka 

jalapöia piirkonnas. 

– Diagnoos põhineb punkteerimisel saadud sültjal 

sisaldisel. Vajaduse korral võib enne punkteerimist 

ultraheliuuringul veenduda, et tegemist on 

tõesti (seest kajavaese) ganglioniga. 

Ravi 

– Ganglion carpi vajab ravi vaid siis, kui see tekitab 

patsiendile valu või muid ebamugavusi. 

– Ganglion punkteeritakse ja tühjendatakse vedelikust 

(veniv, liimjas, läbipaistev sisaldis kinnitab 

diagnoosi). 

– Asemele võib süstida depoovormis kortikosteroidpreparaati 

(triamtsinoloon, metüülprednisoloon), 

kuid niisuguse ravi efektiivsuse kohta 

andmed puuduvad. Teine võimalus on süstida 

anesteetikumi ja seejärel purustada ganglion 

pöidlaga tugevasti surudes. 

– Tühjendamist ja süstimist võib korrata, kui ganglion 

uuesti esile tungib. 

– Kui korduvad aspiratsioonid ei anna tulemusi ja 

ganglion põhjustab vaevusi, ravitakse seda kirurgiliselt. 

20.52 RANDMEKANALI- 

SÜNDROOM 

Veikko Avikainen, Kaj Rekola 

Eesmärgid 

– Püütakse tõestada, et ülajäsemevaevused, eriti 

öised valud ja “käte suremine”, on tingitud randmekanalisündroomist. 

– Opereeritakse enne püsiva tundlikkushäire ja 

lihasatroofia väljakujunemist. 

– Mittespetsiifilist ravi (mh. asjatut füsioteraapiat) 

välditakse. 

Esinemine 

– 2/3 juhtudest esineb 40–60-aastastel naistel. 

– 50% juhtudest on bilateraalsed. 

– Sündroom on tavaline seoses randmemurdude ja 

rasedusega. 

Sümptomid 

– Peab kahtlustama alati, kui ülajäsemetes esineb 

valu, paresteesiat ja tundlikkushäireid. 

– Paresteesianähud: 

torkimine n. medianuse innervatsioonipiirkonnas, 

I–III sõrmes, kõige sagedamini keskmises 

sõrmes, äratab haige hommikupoole ööd 

sageli aitab raputamine. 

– Öised valud: 

mõni tund pärast uinumist tekivad difuussed 

valud käe-käsivarre-õlavarre-kaelapiirkonnas

käte raputamine ja masseerimine toob kergendust. 

– Hommikused sümptomid: 

haaramisel esineb sõrmede jäikust, tursumist 

ja kohmakust; nööpe on raske kinni panna 

vaevused vähenevad 1/2–1 tunni jooksul pärast 

magamast tõusmist (diferentsiaaldiagnoos: 

reumatoidartriit). 

– Päevased sümptomid: 

sõrmede tuimus, käte jõuetus, valu pöidla, 

randme ja küünarvarre piirkonnas 

patsiendil võivad päevased sümptomid aastaid 

puududa. 

– Proksimaalsed sümptomid: 

kõigi ülajäseme valude ja tundlikkushäirete 

korral tuleb küsida, kas öösiti esineb käte 

“suremist”. Paljud randmekanalisündroomiga 

patsiendid on saanud füüsikalist ravi kaelasündroomi 

või õlavalude tõttu või on neil 

koguni lõigatud mh. tennisküünarnukki. 

Diagnostika 

– Öine valu ja tundlikkushäired anamneesis on 

tähtsaim juhtlõng. Kliinilised testid võivad olla 

negatiivsed. 

– Phaleni test on positiivne umbes 80%-l. 

Randmed hoitakse äärmises painutusasendis 

vähemalt minuti jooksul, kusjuures tekib tuimus 

või torkimine sõrmedes, enamasti alates 

keskmisest sõrmest, või küünarvars väsib ja 

muutub tuimaks. 

Teine võimalus on suruda närvile randmepiirkonnas 

nt. pöidlaga minut aega. 

Tervel käel neid nähte ei teki. 

– Tineli sümptom (positiivne 45–60%-l) kutsutakse 

esile, koputades sõrmeotsaga kergelt n. 

medianusele randmekanali proksimaalsel poolel. 

Patsient tunneb sähvatust enamasti keskmise 

sõrme otsas. 

– Tundlikkusetesti (positiivne umbes 80%-l) loetakse 

täpseimaks närvikahjustuse tuvastajaks. 

Tarvitamiskõlblik test 

Sõrmeotstega silitatakse kergelt patsiendi 

sõrmeotsi ja leidu võrreldakse nõrgemate 

sümptomitega või terve käega. Leidu võib 

võrrelda ka sama käe V sõrmega ja IV sõrmel 

võib võrrelda radiaalset ja ulnaarset poolt. 

Kahe punkti eristustest on täpsem. 

– Hilisstaadiumi leidudeks on thenari atroofia ja 

pöidla palmaarabduktsiooni ja -opositsiooni 

nõrkus. 


– Oluline on uurida kogu ülajäset kaelast alates. 

Sama tüüpi sümptomid võivad kaasneda tservikaalsündroomiga 

(C 6–C 7). 

Sümptomid võivad avalduda ka üheaegselt, 

samuti TOS. 

511 

20.52 

Närvi kompressioon näiteks rangluupiirkonnas 

võib soodustada randmekanalisümptomite 

tekkimist ja vastupidi (double crush), 

TOS-tüüpi sümptomid võivad kaduda, kui 

ravitakse randmekanalisündroomi. 

– Diferentsiaaldiagnostikas peab arvestama ka teisi 

ülajäseme pitsumissündroome, õla valusündroome, 

epikondüliiti, vibratsioontõbe ja polüneuropaatiat, 

mis samuti võivad soodustada 

randmekanalisündroomi avaldumist. 

– Harvadel juhtudel võib n. medianus olla pitsunud 

ka küünarnuki- (pronator-sündroom) või 

küünarvarrepiirkonnas (n. interosseus antebrachii 

anterior); süvafleksori nõrkus, pöial, 

esimene sõrm. Neil juhtudel paneb diagnoosi 

eriarst. 

Konsultatsioonid 

Füsiaater, käekirurg või ortopeed 

– Kliiniline diagnostika – diferentsiaaldiagnostika 

– Lisauuringud (ENMG) 

tehakse alati enne lõikust, kui kliiniline diagnoos 

ei ole kindel (eristamine teistest harvem 

esinevatest pitsumissündroomidest). 

– Kirurgilise ravi vajaduse hindamine 

– Neuropaatia, neuroloogilise haiguse kahtlus –> 

neuroloog 

Ortopeed või käekirurg 

– Kui diagnoos on tõenäoline ja konservatiivne 

ravi ei ole aidanud. 

Ravi 

Konservatiivne ravi 

– Sümptomid kaovad sageli, kui provotseeriv tegur, 

näiteks rasedus või töökoormus, lakkab toimimast. 

– Injektsioonravi võib proovida, kui kahtlustatakse 

randmeliigese põletikku või sõrmepainutajate 

reumaatilist või tööst tingitud sünoviiti. Injektsioonipunkt 

on vahetult kämmalt ja küünarvart 

eraldava proksimaalse ristivoldi kohal m. palmaris 

longuse kõõluse ulnaarsel poolel (pane 

tähele anatoomilist varianti, kus kõõlus puudub). 

Nõel suunatakse 60° nurga all 0,5–0,9 cm sügavusele 

ja süstitakse steroidi-anesteetikumisegu 

(metüülprednisoloon ja 0,5–1%-line lidokaiin) 

0,5–1 ml. N. medianuse innervatsioonipiirkonna 

tuimastumine või paresteesia kuulub asja juurde 

ja kaob varsti. Süstida ei tohi vastu takistust närvi 

või kõõluse sisse. 

– Öösel võib proovida randme painutusasendit 

vältida lahase abil. 

Kirurgiline ravi 

– On näidustatud, kui muu ravi ei aita. Karpaalside 

lõigatakse läbi ambulatoorselt lokaalanesteesias 

ja • gutti kasutades. Sümptomid kaovad otsekohe. 

Kaugelearenenud juhtudel võib sensoorse


ja motoorse funktsiooni taastumine kesta aastaid 

või häired võivad jääda püsima. Töövõimetus 

kestab umbes neli nädalat, kuid lõikusarm võib 

olla valus ka kauem. 

– Kui sümptomid jätkuvad operatsioonile vaatamata, 

on vaja täpsustada diferentsiaaldiagnoosi. 

20.53 DUPUYTRENI 

KONTRAKTUUR 

Olli Korkala 

Eesmärgid 

– Ravitakse konservatiivselt ekstensioonharjutuste 

abil, kui kontraktuur on kindlaks tehtud. 

– Ravitakse kirurgiliselt staadiumis, kus sirutus 

muutub selgelt puudulikuks (MP-liigese kontraktuur 

on 20–30°). 

Kliiniline pilt 

– Pihukilekõõluse (palmaaraponeuroosi) paksenemine 

ja sellega kaasnev sõrme konksutõmbumine. 

Tüüpiliselt V ja IV sõrmel, harvemini 

keskmisel ja väga harva teistel sõrmedel. 

Algstaadiumis leitakse vaid palmaarfastsia 

paksenemine. Harilikult areneb haigus aastate 

jooksul järjest suureneva sirutuspuudulikkuseni 

ja halvimal juhul on tagajärjeks vastu 

peopesa fleksioonkontraktuuri paindunud 

sõrm. 

Mõnikord esineb koos käemuutustega ka tallakilekõõluse 

(plantaaraponeuroosi) samasugune 

paksenemine. 

– Põhjus on teadmata, kuigi oma roll on pärilikkusel 

ja diabeedil. 

– Haigus esineb kõige sagedamini vanematel 

meestel ja on enamasti kahepoolne. 


– Algava kontraktuuri konservatiivses ravis on 

olulisimad sõrme aktiivsed ja passiivsed ekstensioonharjutused. 


– Algavat sirutuspuudulikkust (MP-liigese kontraktuur 

üle 20°) on harilikult loetud lõikuse näidustuseks. 

Otsustab see, kas kontraktuur põhjustab 

patsiendile funktsionaalseid ebamugavusi. 

– Protseduuriks on paksenenud palmaarfastsia 

eemaldamine (fastsiektoomia, aponeurektoomia). 

Piiratud osalised eemaldamised või paksendi 

läbilõikamised (distsissioonid) annavad 

enamasti üsna varsti retsidiivi. 

– Levinuim lõikuskomplikatsioon retsidiivi kõrval 

on sõrmenärvikahjustus. 

– Lõikustulemusi halvendab ka juba tekkinud 

512 

liigesekapsli kontraktuur. Raskete kontraktuuride 

korral on mõnikord kõige targem sõrm 

amputeerida. 

– Pärast operatsiooni on tähtsad sõrme ekstensioonharjutused. 

20.55 LUNATUMMALAATSIA 

(KIENBÖCKI TÕBI) 

Toimetus 

Etioloogia ja epidemioloogia 

– Esineb peamiselt noortel meestel (vanuses 20– 

35 a.), kes teevad käsitsitööd, harilikult esineb 

domineerivas käes. 

– Hüperekstensioonvigastused, luumurrud või 

mikromurrud on osal patsientidest tõenäolised 

haiguse põhjused. 

– Kaasasündinud lühike küünarluu võib soodustada 

lunatummalaatsiat. 

Sümptomid 

– Sümptomid on perioodilised ja nõrgenevad 

sageli aastate möödudes iseenesest. 

– Randmes esineb koormuse ajal valu, vahel ilmnevad 

ka dorsaalsed tursed; kõige tugevam on 

valu kuuluu kohal. 

– Randme dorsifleksioon on piiratud ja valulik. 

– Käe pigistusjõud on vähenenud. 

Diagnoos 

– Diagnoos põhineb röntgenuuringul, mis algul 

näitab kuuluu kaltsiumisisalduse vähenemist, 

hiljem luu fragmenteerumist ja kokkuvajumist. 

Päris vaevuste algstaadiumis võib röntgenoloogiline 

leid olla normaalne, kuid luustikukaardistus 

või magnetpildistus näitavad patoloogiat. 

Ravi 

– Kergete sümptomite korral välditakse valu tekitavat 

koormust. 

– Sageli on vajalik lõikus: kasutatakse mitmeid 

meetodeid, millest ükski pole juurdunud. 

20.60 TROHHANTERBURSIIT 

Toimetus 

Eesmärk 

– Diagnoosida trohhanterbursiit kui steroidisüstiga 

kergesti ravitava puusa-reievalu põhjus. 

Sümptomid 

– Suure pöörli piirkonnast nii üles- kui allapoole 

kiirguv valu puusa piirkonnas

– Valu käimisel 

Diagnoos 

– Tüüpiline patsient on keskealine või vanem, 

sageli ülekaaluline naine. 

– Pöörlipiirkonna palpatsioon paljastab valutundliku 

koha. 

Ravi 

– Steroidi-anesteetikumiinjektsioon (nt. metüülprednisolooni 

1 ml + lidokaiini 1–2 ml): nõel 

torgatakse kuni luu pinnani ja tõstetakse umbes 

5 mm ülespoole, seejärel süstitakse, infiltreerides 

lahust veidi eri suundades. 

20.61 MERALGIA 

PARAESTHETICA 

Toimetus 

Etioloogia 

– N. cutaneus femoris lateralise pitsumist kubemesideme 

all spina iliaca anterior superiorist u. 2 

cm mediaalsel esineb üsna harva. 

– Võib erandlikult tingitud olla ka kõrgemal lokaliseeruvast 

vigastusest (L2-juur) või nt. varfariini 

kasutajail retroperitoneaalsest verejooksust. 

Diagnoos 

– Patsient kaebab tuimust, torkimist ja valu reie 

eesmisel ja tagumisel pinnal, mis seistes tugevneb. 

– Puusaliigese hüperekstensioon kõverdatud põlvedega 

suurendab valu. 

– Pitsumiskoha kompressioon põhjustab valu kiirgumist 

reide. 

– Radikulaarsümptom välistatakse Lasègue’i testiga 

ja puusaliigese artroos puusa rotatsioonliigutuste 

testiga. 

– ENMG-uuring tehakse vajaduse korral. 

Ravi 

– Steroidi-anesteetikumiinjektsioon pitsumiskohta 

– Puusa painutajalihaste venitamine 

20.63 KUBEMEVALU 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Diagnoosimata ei tohi jätta kiiret ravi vajavaid 

septilisi infektsioone. 

– Peab oskama kahtlustada reieluukaelamurdu (ka 

väsimusmurdu), et vältida jalale toetumisest 

põhjustatud lisakahjustusi enne röntgenuuringut. 

513 

20.63 

Noor patsient 

– Ülekoormusest tingitud liigesesidemevigastus 

– Puusapiirkonna bursiit 

– Äge puusaliigese sünoviit (33.08): 

sageli eelneb hingamisteede põletik 

täheldatakse siserotatsiooni märgatavat piiratust 

puusaliigeses. 

– Reieluukaela või häbemeluu väsimusmurd sõduritel 

tekib harjumatu koormuse tagajärjel. 

– Reieluupea äge osteoporoos: 

esineb keskealistel ja noortel meestel 

pärast 6 nädalat kestnud valu ja piiratud liikuvust 

avaldub röntgeniülesvõttel periartikulaarne 

osteoporoos, sageli ka liigesepinna ebatasasus 

isotoopkaardistamisel on näha markeri kogunemine 

reieluupeas (mitte kaelas, nagu väsimusmurru 

korral) 

paraneb spontaanselt 2–12 kuu jooksul. 

– Reieluupea epifüseolüüs (33.11): 

esineb murdealistel, ülekaalulistel poistel. 

– Luutuumor (16.30): 

levinuim on osteoidne osteoom 

esineb öist valu. 

– Meralgia paraesthetica (20.61): 

valu lokaliseerub reie eesmisel pinnal, kaasneb 

torkimine ja tuimus. 

– Reaktiivne liigesepõletik, reumatoidartriit: 

harilikult on vaevusi ka teistes liigestes. 

– Septiline artriit: 

patsiendil on palavik. 

– Valulik kubeme lümfisõlm: 

roos, tulareemia vms. (naha)infektsioon 

palpatsioonil leitakse hell lümfisõlm. 

– Reiesong: 

tavaliselt palpeeritav resistentsus 

täheldatakse kõhusümptomeid. 

– Bursiit puusaliigese piirkonnas: 

sarnaneb kliiniliselt puusaliigese põletikuga, 

kuid ultraheliuuringul ei leita liigeseõõnes 

vedelikku. 

– Reflektoorne valu: 

kusejuhakooliku korral ulatub valu külge, 

selgelt kubemesidemest kõrgemale. 

Eakas patsient 

– Lisaks eelmistele põhjustavad vanemaealistel 

puusavalu 

Puusaliigese artroos: 

- puusaliigese liikuvus, eriti siserotatsioon, on 

piiratud 

- röntgeniülesvõttel on harilikult artroosile 

iseloomulikud muutused. 

Reieluukaela murd: 

- kiildunud murd on võimalik isegi siis, kui 

patsient suudab pärast kukkumist käia.


Uuringud 

– Röntgenuuring on alati hädavajalik, kui kahtlustatakse 

puusaliigesest või reieluust lähtuvat valu. 

Röntgenuuringu näidustused lastel vt. 33.08. 

– Röntgenuuringut ei pea tegema erakorraliselt, 

välja arvatud kindla luumurrukahtluse korral, 

kuid jalale toetumine enne lõplikku diagnoosi on 

keelatud, kui murd on võimalik. 

– Ultraheliuuring näitab vedelikku liigeseõõnes ja 

võimalikku bursiiti. 

– Luustiku kaardistamine on näidustatud valusündroomi 

pikaajalise püsimise korral, kui röntgeniülesvõte 

on normaalne (reieluukaela väsimusmurd, 

kasvaja). 

– Vajalik on füsiaatri või ortopeedi konsultatsioon. 

20.64 TUHARAVALU 

Kaj Rekola 

– Vt. ka ishiasesündroomi diferentsiaaldiagnostika 

(20.92). 

Eesmärk 

– Peab diagnoosima närvijuuresündroomi, spinaalstenoosi, 

sakroiliiti ja pahaloomulisi haigusi. 

Põhjused ja diagnostilised vihjed 

– Lülisamba valusündroom 

Tuharavalu on tavaline ägeda alaseljavalu 

korral, millega ei kaasne liikuvuse piiratust 

ega valu kiirgumist põlvest allapoole (20.90). 

Valu võib tugevneda taha või taha küljele 

painutades. 

– Närvi kompressioonist tingitud kiirguv valu 

Radikulaarsündroom (ishias) (20.92): valu tugevneb 

ette kummardudes, kiirgub sageli põlvest 

allapoole. 

Spinaalstenoos (20.99): valu tugevneb käies ja 

annab tunda ka jäseme distaalsetes osades. 

– Syndroma piriformis 

Valu saab provotseerida, tõstes pahkluu teise 

põlve peale ja surudes põlve vastaspoolse õla 

suunas (20.92). 

Palpatoorne valulikkus on tunda sügaval tuharas. 

– Sakroiliit 

Võib olla lülisambareuma (21.36) ja vahel ka 

reaktiivse artriidi (21.54) esimene sümptom. 

Tüüpiline on jäikus hommikuti ja pärast istumist. 

Settereaktsioon on mõnikord kiirenenud. 

Patsiendil võib esineda kõõluse kinnituskohtade 

valusündroome. 

– Häbemeluu väsimusmurd (18.14) 

Esineb sõduritel. 

– Ülekoormusest tingitud insertiidid 

514 

– Klaudikatsioonvalu (5.12) 

Tekib käimisel. 

– Trohhanterbursiit (20.60) 

Tugevaim valu tekib reie välisküljel. 

Palpatoorne valulikkus esineb pöörli kohal. 

– Istmikuköbru bursiit 

– Pahaloomulised haigused 

Uuringud 

– Sageli piisab kliinilisest uurimisest. 

– Nimmepiirkonna röntgeniülesvõte on näidustatud 

eelkõige alla 20- ja üle 45-aastastel, kui 

valusündroom on kestnud kaua või kordub. 

– Luustiku kaardistamine on täpseim meetod 

sakroiliidi diagnoosimisel, röntgenoloogilised 

muutused arenevad aeglaselt. 

– Koos eesnäärme palpeerimisega (vähk?) võib 

proovida palpeerida ka pirnlihaseid seestpoolt. 

– Klaudikatsioonikahtluse korral uuritakse distaalseid 

pulsse ja mõõdetakse vererõhk pahkluult 

(5.14). 

20.65 OSTEOPOROOS: 

MÄÄRATLUS, 

RISKIRÜHMAD JA 

PROFÜLAKTIKA 

Toimetus 

Üldist 

– Osteoporoos on haigus, mille korral luu mass on 

teatud mahus vähenenud. Luu tugevus kannatab 

ja tekib osteoporootiliste luumurdude oht. Tähtsaimad 

murrukohad on reieluu ülaosa (kael ja 

pöörel), ranne ja seljalülid. 

– Osteomalaatsia on mineraliseerumishäire, mille 

puhul luumatriitsis puuduvad mineraalained. 

Mõnikord esinevad osteoporoos ja osteomalaatsia 

üheaegselt. 

– Osteoporoosi sümptomiteks võivad olla lülimurdudest 

tingitud, ägedas staadiumis vahel ka tugevad 

lülisambavalud. 

– Artroos ei ole osteoporoosi tagajärg, vaid kõhre 

haigus. 

– Pofülaktika aluseks on riskitegurite ja summaarse 

riski hindamine. 

Riskitegurid 

– Kõhnus, eriti anorexia nervosa 

– Pärilikkus 

– Pikaajaline glükokortikoidravi (annus vähemalt 

7,5 mg prednisolooni ööpäevas), ka lühemad 

ravikuurid suurte kortisoonidoosidega 

– Menopaus, eelkõige varajane 

– Laktoositalumatus, tsöliaakia, sooleresektsioonid 

jms.

– Kaltsiumivaene menüü 

– Suitsetamine (kaasneb sageli vähese liikumise ja 

kaltsiumivaegusega) 

– Vähene liikumine 

– Ravimid: kortisoon, epilepsiaravimid (fenütoiin 

ja karbamasepiin suurendavad D-vitamiini vajadust), 

türoksiin ülisuurtes doosides. 

Profülaktika 

– Menüü peaks sisaldama küllaldaselt kaltsiumi 

(riskirühmades 1–1,5 g/ööp.). Ühe grammi kaltsiumi 

saab neljast klaasist lahjast piimast või hapupiimast 

või sajast grammist juustust. Küllaldane 

kaltsiumi manustamine tuleb tagada juba luude 

kasvuperioodil. Toiduga saadava kaltsiumi 

asendamiseks kasutatud kaltsiumipreparaatide 

kaltsiumisisaldus on erinev. Soovitatavast suurematest 

annustest pole kasu ei preventsioonis ega 

ravis. 

– Liikumine on hea ennetusabinõu. Pool tundi 

käimist või muud skeletile koormust andvat 

liikumist (näit. aeroobika) kolm korda nädalas 

on piisav. Liikumisega tuleks tegelda juba luustiku 

kasvuperioodil, kuid ka 40-aastaselt suurendab 

liikumine luu tihedust. 

– Postmenopausaalne hormoonravi, eriti esimesed 

10 aastat pärast menopausi. Ravist on kasu 

ka hiljem, vähemalt lülimurdude vältimisel. 

– Kaltsitoniini ja bifosfonaate võivad kasutada 

need, kellele hormoonravi ei sobi. On leitud, et 

eriti alendronaat ja etidronaat suurendavad luu 

tihedust ning hoiavad ära luumurde. 

– D-vitamiini peamine allikas on kala. D-vitamiini 

vaeguse riskirühm on vanurid, kellel võib olla 

näidustatud D-vitamiini asendusravi talveperioodil. 

Osteoporoosi diagnostika vt. 20.66. 

Postmenopausaalne hormoonravi vt. 25.61. 

Kukkumiskalduvusega vanur vt. 22.20. 

20.66 OSTEOPOROOS: 

DIAGNOSTIKA JA 

MEDIKAMENTOOSNE RAVI 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Diagnostilised uuringud tuleb suunata riskirühmadele 

(20.65). Luu tihedus on vähenenud vaid 

osal riskirühmade naistest. 

– Luu tiheduse mõõtmised ei ole üldiselt põhjendatud 

üleminekueas naistel, kes saavad hormoonravi 

ja kellel ei ole riskitegureid. 

– Sekundaarse osteoporoosi põhjused tuleb välja 

selgitada ja ravida (hüperparatüreoos, hüpertüreoos, 

Cushingi sündroom, hüpogonadism, 

515 

20.66 

ureemia, tsöliaakia, glükokortikoidravi, suitsetamine). 

– Medikamentoosse ravi tulemuslikkust hinnatakse 

luu tiheduse mõõtmiste põhjal ja rahvastiku 

tasandil komplikatsioonide vähenemisena. 

Luu tiheduse mõõtmised 

– Osteoporoosi varajane diagnoosimine on võimalik 

ainult luu tiheduse mõõtmise abil. Parimad 

meetodid põhinevad madalaenergialisel 

röntgenkiirgusel (DEXA). Nende abil saab määrata 

luu tihedust mh. lülikehas ja reieluukaelas. 

Uuritava luu tihedust hinnatakse, võrreldes 

seda tervete 20–40-aastaste luu tihedusega 

ehk maksimaalväärtusega (T-score). Vahel 

võrreldakse ka ealiste normidega (Z-score). 

Osteoporoosi loetakse märkimisväärseks, kui 

luu tihedus on 2,5 SD (umbes 25%) alla maksimaalväärtuse. 

Vähenenud luu tihedus on 

luumurruriski suurendav tegur. Juba 1 SD suurune 

erinevus (osteopeenia) reieluukaelas 

kahekordistab murruriski. 

Osteoporoosi loetakse raskeks, kui luu tihedus 

on alla 2,5 SD ja patsiendil on lisaks sellele ka 

osteoporoosi komplikatsioon. 

Luu tiheduse mõõtmiste tulemuste hindamine 

on keeruline ja nõuab erioskusi. Näiteks vanadel 

inimestel mõjutavad osteoporoosi hindamist 

nimmelülide artrootilised muutused. 

Tiheduse mõõtmiste kättesaadavus on praegu 

piiratud: Soomes tehakse DEXA-mõõtmisi 

ligi 10 maakonnas (1996). Osa aparatuurist on 

erasektoris. Eestis mõõdetakse luu tihedust 

Tartu Ülikooli Kliinikumis. 

– Kandluu ultraheliuuring on uus, kiire ja kiirgusvaba 

skriiningutüüpi uuring. Selle korrelatsioon 

luu mineraalaine tihedusega on ainult 

mõõdukas. Sonograafia näitab aga muudki peale 

mineraalaine tiheduse ja uuring võib olla oluline 

luumurruriski hindamisel. 

Luu tiheduse mõõtmise näidustused 

– Luu tiheduse määramist võib kaaluda järgmistesse 

riskirühmadesse kuuluvatele patsientidele 

ravi planeerimisel (naistele vaid siis, kui teistel 

põhjustel juba ei alustata östrogeenravi): 

üldise luumurruriski hindamiseks ja ravi 

määramiseks üleminekueas naistel, kellel on 

ka teisi osteoporoosi riskitegureid (kõhnus, 

suitsetamine, vähene liikumine, kaltsiumivaegus, 

pärilikkus) 

naistele, kellel on kirurgiline menopaus ilma 

küllaldase asendusravita 

söömishäiretega (anorexia nervosa) patsientidele 

pikaajalist kortisoonravi (vähemalt 7,5 mg 

prednisolooni/ööp.) saavatele haigetele 

naistele, kellel on tõenäoline dieetne puudus


516

luustiku koostisainetest (laktoosi intolerantsus 

või malabsorptsioon) 

osteoporoosihaigetele ravi kontrollimiseks 

(iga kord sama meetod, 1–2-nädalase vahega) 

patsientidele, kelle luumurru põhjuseks peetakse 

osteoporoosi: murd kerge trauma tagajärjel, 

korduvmurd, lülimuutused röntgeniülesvõttel. 

Teiselt poolt on harilikul röntgeniülesvõttel 

nähtav osteoporoos juba kaugele 

arenenud, nii et diagnoosimiseks pole vaja luu 

tihedust mõõta. 

– Luu tiheduse mõõtmist ei kasutata 

kui östrogeenravi alustatakse teistel põhjustel, 

mitte osteoporoosi ennetamiseks 

valudega patsiendi esmase uurimisvõttena 

diagnoosimiseks, kui diagnoos on niigi selge: 

lülide osteoporootilised murrud 

üle 70–75-aastastel patsientidel (ravivõimalused 

on väikesed, mõõtmise eristusvõime lülisambas 

on halb). 

Luu tiheduse sõeluuringud 

– Luu tiheduse juhuslikke sõeluuringuid ei ole 

peetud teaduslikult põhjendatuiks (SBU raport 

1995). 

– Luu tiheduse mõõtmisi tehakse suureneval 

määral üldise riski hindamiseks patsientidel, 

kellel on üks või mitu osteoporoosi riskitegurit 

ja kellel planeeritakse pikaajalise ravi alustamist. 

Lisapõhjendused on uute ravimitega saadud 

positiivsed tulemused osteoporoosi paranemises 

ja luumurruriski vähenemises. 

Osteoporoosihaige laboriuuringud 

– Laboriuuringuid primaarse osteoporoosi diagnoosimiseks 

ei ole. Uuringutel otsitakse sekundaarset 

osteoporoosi, osteomalaatsiat ja teisi 

luuvalusid põhjustavaid haigusi. 

– Väike või normaalne S-Ca koos seerumi madala 

fosfaadisisaldusega viitab malabsorptsioonile ja 

osteomalaatsiale. Sel juhul on luustiku S-AFOS 

sageli tõusnud ja S-PTH sekundaarselt suurenenud. 

S-AFOS-i kogusisaldust primaarse osteoporoosi 

diagnostikas kasutada ei saa. Luustiku 

S-AFOS-isoensüümi on kasutatud osteoporoosi 

ravi kontrollimisel. 

– Esmast hüperparatüreoosi oletades 

S-PTH (suurenenud), S-Ca (suurenenud), S- 

Krea ja S-Alb (normaalsed). 

– D-vitamiini puuduse kahtluse korral 

S-25-OH-D-vit, S-AFOS (suurenenud), S-Ca 

(vähenenud), dU-Ca (normaalne või vähenenud), 

S-PTH (sekundaarselt suurenenud). 

– Kui ravi määramisel ja kontrollimisel on raskusi, 

võib eriarst uurida ka 

dU-HOP, U-NTx (suurenenud väärtused viitavad 

luu kiirele resorptsioonile ja võimalusele 

saada hea raviefekt bifosfonaatide või 

kaltsitoniiniga). 

517 

20.66 

– Sekundaarse osteoporoosi diagnoosimiseks vajalikud 

laboriuuringud selguvad patsiendi anamneesi 

ja kliiniliste leidude põhjal (hüpertüreoos, 

hüperparatüreoos, hüpogonadism, Cushingi 

sündroom, ureemia, tsöliaakia, laktoosi intolerantsus). 

Osteoporoosi medikamentoosne ravi 

– Tänapäeval on kasutusel kolm ravimirühma: 

östrogeenid, bifosfonaadid ja kaltsitoniin. Need 

on toimemehhanismilt osteoklastide talitluse 

pidurdajad. Luu moodustumist suurendavad ravimid 

on testosteroon, androgeenid ja fluoriid. 

Kliiniliseks kasutamiseks sobivad nad halvasti. 

– Medikamentoosse ravi näidustused on osteoporootiline 

murd või luu mineraalaine tiheduse vähenemine, 

vaatamata põhiravile. 

– Kui östrogeene ei saa või ei taheta kasutada 

(25.61) või nende toime ei ole piisav, võib kaaluda 

teisi ravivõimalusi, milleks on 

bifosfonaadid (alendronaat või etidronaat) 

kaltsitoniin 

testosteroon mehe hüpogonadismi korral 

D-vitamiin, kui esineb selle vaegus. 

D-vitamiin 

– Ravi D-vitamiiniga on näidustatud vaid siis, kui 

laborianalüüs näitab D-vitamiini puuduse tundemärke. 

Need on normi alumisel piiril või vähenenud 

seerumi kaltsiumi- ja fosfaadisisaldus, 

vähenenud kaltsiumieritus uriiniga ja suurenenud 

luustiku S-AFOS. D-vitamiini puudust saab 

kinnitada seerumi 25-OH-D-vit-sisalduse määramise 

abil. Osteoporoosi ennetamiseks vanuritel 

võib kasutada väikest annust (400 ü/ööp.) 

D-vitamiini, eelkõige talveperioodil. 

Kaltsitoniin 

– Kaltsitoniini manustamise spetsiifiline näidustus 

on valulik osteoporootiline murd. Sel juhul 

kestab ravi tavaliselt 1–2 kuud. Kaltsitoniin on 

suurendanud luu tihedust osteoporootilise lülisamba 

käsnluus. Kasutatakse 100–200 RÜ ööpäevaseid 

annuseid intranasaalselt. Täit kindlust 

selles, et pikaajaline kasutamine vähendaks luumurde, 

ei ole. 

Bifosfonaadid 

– Bifosfonaatidest on alendronaadil (10 mg/ööp.) 

leitud osteoporoosi ravivat ja reieluu ülaosa 

ning lülisamba osteoporootilisi murde ennetavat 

toimet. Etidronaadi perioodilisel kasutamisel 

on sama mõju. On leitud, et etidronaat (400 

mg/ööp. 2 näd. kuni 3 k. jooksul) ja klodronaat 

vähendavad lülisamba osteoporootilisi murde. 

Klodronaadi ametlik näidustus ei ole siiski 

osteoporoos. Alendronaat ja etidronaat on Soomes 

registreeritud osteoporoosi ravimitena. 

Profülaktika ei ole veel näidustus. Bifosfonaate 

on siiski hakatud kasutama profülaktikaks suu-


re riskiga patsientidel, kellel alustatakse pikaajalist 

või suurte doosidega kortisoonravi. 

Kasutusele võetakse üha uusi ravimeid. 

– Alendronaadi võimalik kõrvaltoime on söögitorupõletik, 

mistõttu peab ravimit võtma püstiasendis 

ja koos küllaldase vedelikuhulgaga. 

Bifosfonaatide ja kaltsitoniini pikaajaline 

kasutamine 

– Ravimite pikaajaline kasutamine on kallis ja 

eeldab kindlat osteoporoosi diagnoosi ning 

ravitoime hindamise võimalust. Sellepärast tuleb 

ravi määrata keskustes, kus ravi efektiivsuse 

kontrollimiseks saab teha vajalikud nimmelülide 

ja reieluu ülaosa tiheduse mõõtmised ning luu 

lagunemise kiiruse biokeemilised analüüsid 

(näit. U-NTx). 

– Nimetatud ravimid tulevad kõne alla naispatsientidel, 

kes ei taha kasutada östrogeene või 

kellel need on vastunäidustatud. Ka pikaajalise 

kortisoonravi saajatel võib neist kasu olla. Kaltsitoniini 

ja bifosfaate võib anda ka haigetele, 

kelle luu hõrenemine ei kaasne östrogeeni või 

androgeeni puudusega. 

Muud ravimid 

– Anaboolsed steroidid (testosteroon) kuuluvad 

mehe hüpogonadismi raviskeemi. Neid on 

kasutatud erijuhtudel kortisoonravi saavatel 

meestel. Naistele ei soovitata neid Soomes ka 

mitte väikestes doosides. 

– Fluoriidi tänapäeval luu hõrenemise raviks ei 

soovitata. 

– Kaltsitriool on aktiivne D-vitamiin, mida kasutatakse 

neeruhaigetel. Selle kasutamist vanurite 

osteoporoosi profülaktikas ja ravis uuritakse. 

Probleemiks on täpne doseerimine ja üledoseerimise 

oht. 

– Tiasiidid vähendavat kaltsiumi eritumist uriiniga 

ja kaitsevad luu hõrenemise eest, mida peab 

arvestama ravimi valikul, kui on vaja vererõhku 

langetavat või südamepuudulikkuse ravi. 

Toime luumurdude vähenemisele 

– Östrogeeni lüli- ja puusaluumurde vähendav toime 

on kindlaks tehtud nii primaar- kui sekundaarpreventsioonis. 

– Alendronaadi ja etidronaadiga on saavutatud 

efekt sekundaarpreventsioonis ehk murdude 

vähenemine osteoporoosi või selle tüsistusi juba 

põdevatel patsientidel. Võimalik, et ka kaltsitoniinil 

on sama toime, kuid enamasti suuremate 

annuste korral. 

– Luumurdude vähenemist ravimite tarvitamise 

tagajärjel on olnud raskem tõestada kui luu tiheduse 

suurenemist. Luu väike mineraalainesisaldus 

on siiski murdude riskitegur ja ravi näidustus. 

– On leitud, et östrogeenidest on kasu isegi 75-aas- 

518 

tastel ja bifosfonaatidest üle 65-aastastel. Põhimõtteliselt 

on alustatud osteoporoosiravi pikaajaline, 

kui riskitegureid ei saa kõrvaldada. 

Ravimikombinatsioonid ja ravi kestus 

– Kui põhiravi on tehtud ja östrogeenravi käimas, 

ei ole teiste ravimite kaasamisest primaarse 

osteoporoosi ravisse erilist kasu. Erandiks on 

valulik lülikehamurd, mis on kindla kestusega 

kaltsitoniinravi näidustus. 

20.69 LUUKASVAJAD 

Olli Korkala 

Osteosarkoom 

– On kõige tavalisem primaarne pahaloomuline 

luukasvaja, mis esineb eelkõige kasvuealistel 

lastel ja noortel täiskasvanutel. 

– Tüüpiline lokalisatsioon on põlvepiirkond. 

– Röntgenoloogiline leid on enamasti tüüpiline. 

– Varajane diagnoos on prognoosi seisukohalt oluline. 

– Kombineeritud kirurgiline ravi ja kemoteraapia 

eeldavad ravi koondamist onkoloogiahaiglatesse. 

– Primaarse luukasvaja diagnoos põhineb kliinilisel 

kahtlusel ja röntgeniülesvõttel. Muutuste 

avastamine võib olla raske, eriti siis, kui kasvaja 

paikneb sügaval pehmete kudede all puusaluus 

või lülisambas. 

– Teise etapi uuring on luukaardistus. Kui pahaloomulisuse 

kahtlus jääb püsima, on näidustatud 

avatud tuumoribiopsia. See tehakse põhiravi 

andvas asutuses. 

– Magnettomograafia annab väärtuslikku lisateavet 

tuumori invasiooniastmest luus ja pehmetes 

kudedes. 

Healoomulised luukasvajad 

– Tavalisimad healoomulised luukasvajad on 

eksostoos (osteokondroom) ja sõrmeluudes esinev 

enkondroom. 

– Diagnoos on harilikult kindel juba natiivülesvõtte 

põhjal. Ka healoomuliste kasvajate korral 

on üldiselt näidustatud kirurgiline ravi. 

Luusiirdekolded 

– Luudesse metastaseeruvad kõige sagedamini 

(östrogeenretseptorpositiivne) rinna-, kopsu- 

(eriti väikerakuline), eesnäärme-, kilpnäärme- ja 

neeruvähk. 

Hea prognoosi tundemärgid 

– Kõrgelt diferentseerunud aeglase kasvuga tuumor 

– Pikk metastaasideta periood pärast esmast ravi

– Algusest peale sklerootilised siirdekolded 

– Ravi tagajärjel skleroseeruvad lüütilised siirdekolded 

– Üksik luumetastaas 

– Vähene tumoroosne üldintoksikatsioon 

– Metastaasivabad vitaalelundid 

– Hüperkaltseemia puudumine 

– Leukoerütroblastilise aneemia puudumine 

Sklerootilised siirdekolded 

– Kiirgusravi efekt on hea 80–90%-l patsientidest. 

– Patoloogiliste luumurdude ohtu ei ole. 

Lüütilised siirdekolded 

– Patoloogiliste murdude oht on suur; eelkõige 

reieluukaela ja diafüüsi metastaaside kiirgusravi 

tuleb alustada viivitamatult. 

– Kirurgilist stabiliseerimist tuleb kaaluda juba 

enne murdude tekkimist! 

– Kaelalülide siirdekolded on näidustus kaelatoe 

kandmiseks enne ravi alustamist; patsiendid, 

kellel on metastaase rinna- ja nimmelülides, on 

algul voodire•iimil. Ähvardava levimise või 

neuroloogiliste defektide ilmnemisel peab kaaluma 

lõikust. 

Ravi efektiivsuse kriteeriumid 

– Valu vähenemine 

– Siirdekollete taaskaltsifitseerumine 

Hüperkaltseemia ravi vt. 24.21. 

20.71 VALUS PÕLV 

Toimetus 

– Tabelis 20.71 on toodud tähtsamad sümptomid 

ja leiud, mille põhjal võib oletada spetsiifilisi 

haigusi ja vigastusi. 

20.72 PÕLVEKEDRA 

KONDROMALAATSIA 

Tapio Tervo 

Epidemioloogia ja määratlus 

– Kondromalaatsia on väga sagedane mõlemal sugupoolel 

alates 12. eluaastast. Umbes 20% patsientidest 

on alla 20-aastased ja 75% alla 50aastased. 

– Kaasneb patoanatoomilise leiuna kõige sagedamini 

põlvekedra instabiilsuse ja patellofemoraalse 

düsplaasiaga. 

Diagnoos 

– Kondromalaatsia ise ei põhjusta alati tingimata 

vaevusi ja seda ei peaks kasutama iseseisva kliinilise 

diagnoosina. 

– Kliiniline diagnoos põhineb krepitatsioonil, nak- 

519 

sumisel või võimalikul patella liigutamisega 

kaasneval valul. Põlvekedra mediaalne või lateraalne 

serv võib olla hell. Leidu saab kinnitada 

artroskoopial või magnettomograafial. 

Põhjus 

– Valgus-põlve, suurenenud Q-nurga, põntade erineva 

kõrguse, madala sulcusnurga või erineva 

lihaspinge tõttu võib põlvekeder sublukseeruda 

lateraalsele, kusjuures selle kokkupuutepind 

reieluuga väheneb. 

– Vaevusi põhjustab kükitamine, trepil või ebatasasel 

maastikul käimine, äratõuked hüppamisel 

ning põlvili olemine ja pikka aega kõverdatud 

põlvedega istumine. 

Valuliku kõhrekahjustuse ravi 

– Eesmärgiks on tugevdada eelkõige reienelipealihase 

mediaalset osa ja venitada pingul Q- ja 

kapslisüsteemi. 

Äge staadium 

– Puhkus 1–3 nädalat, valuvaigistid 

Liikumisravistaadium 

– Põlvest sirutatud jala tõstmine sagedusega 1 

kord sekundis, 5 kordust seerias, 3 seeriat päevas 

kahe nädala jooksul, edasi 5 seeriat päevas. 

Kui see õnnestub hästi, kinnitatakse hüppeliigese 

piirkonda 3–5 kilogrammine raskus. Jalatõsteid 

tehakse selili lamades või istudes. 

Kindlasti peab vältima raskuse tõstmist põlve 

kõverdamise arvel. Palpeerides tehakse kindlaks, 

et patsient oskab lihast isomeetriliselt pingutada, 

eriti keskmist pakslihast (m. vastus medialis). 

Lihase ümbermõõdu suurenemist saab 

kontrollida mõõtmise abil. 

– Patsiendile räägitakse, et valu võib kaduda alles 

mitme kuu pärast. Eriarsti juurde suunatakse haige 

kõige varem 3 kuud pärast vaevuste tekkimist. 

Abi võib olla põlvekedra tugisidemetest. 


– Võib tulla kõne alla, kui aktiivsed jõuharjutused 

ei anna tulemusi 6 kuu jooksul. 

– Lateraalne vabastamine (release) või sääreluuköpruse 

nihutamine või mõlemad ja anteromediaalne 

või mediaalne kapsuloplastika tehakse siis, 

kui patellaprojektsioonis röntgeniülesvõttel on 

näha põlvekedra subluksatsioonikalduvus. 

20.73 HÜPPAJA PÕLV 

Toimetus 

20.73 

Määratlus 

– Tuntakse kui järske äratõukeid nõudvate spordialade 

harrastajate põlvekedra valusündroomi.


Valus põlv – diagnostilised vihjed 

Sümptomid, leiud, tüüppatsient Haigused 

Valu trepist alla minnes, kükitades, valulikkus ja Kondromalaatsia (20.72) 

krepitatsioon põlvekedra edasi-tagasi liigutamisel 

Valulik ja turses sääreluuköprus (tuberositas tibiae); Osgoodi-Schlatteri tõbi (33.13) 

10–15-aastane patsient 

Valulik põlvekedra alumine serv ja patellakõõlus; Hüppaja põlv (20.73) 

hüppealade sportlane 

Instabiilne põlv; trauma või traumajärgne seisund Instabiilsuse uurimine (20.74) 

Põlvevigastused (18.33) 

– Vaevused võivad areneda patellasideme rebendini. 


– Valu on algul tunda äratõukel, hiljem joostes ja 

käies, lõpuks ka puhkeolekus. 

– Palpatoorne hellus ja valu takistusega sirutuse 

ajal lokaliseeruvad põlvekedra alusel ja sellest 

distaalsemal patellasidemes. 

– Röntgeniülesvõttel võib näha luuoga või lahtist 

luufragmenti põlvekedra alaservas. 

Ravi 

– Algul on raviks puhkus ja põletikuvastased valuvaigistid. 

– Steroidi-anesteetikumisüst kõõluse kinnituskohta 

põlvekedral aitab valu vastu, kuid korduvad süstid 

võivad põhjustada kõõluse degeneratsiooni. 

– Lõikusel eemaldatakse degenereerunud kõõluskude 

või luukild. 

– Hüppeharjutused on lubatud 6 nädalat pärast 

lõikust ja täiskoormusega sportimine 3 kuu 

pärast. 

520 

20.74 INSTABIILSE PÕLVE 

UURIMINE 

Toimetus 

Tabel 20.71 

Liigese blokeerumine, vedeliku kogunemine Meniskirebend (20.75) Osteochondritis 

liigeses, põlve tugifunktsiooni kadumine dissecans (20.76) Harjumuslik põlvekedra- 

(“jalg läheb alt ära”) nihestus (18.34) 

Põlveliigese turse Bakeri tsüst (20.78) 

Turse põlvekedra peal Prepatellaarbursiit (20.20) 

Ilma traumata paistes või valus põlv, Liigesepõletik (21.31) 

hommikune jäikus 

Koormusest tingitud valu keskealisel või eakal Artroos 

patsiendil, aeg-ajalt turse, valu liikuma hakates 

ja trepist käies 

Koormusest tingitud valu lateraalsel, palpatoorselt Tractus iliotibialise kinnituskoha valu 

valulik sääreluupõnt 

Valulik puusaliigese rotatsioon Puusaliigese artroos (valu kiirgumisega põlve) 

– Uurimist alustatakse tervest põlvest, millega 

võrreldakse testitavat põlve. 

– Vigastatud põlvel uuritakse algul ettevaatlikult 

liigutuste ulatust ja püütakse lõdvestada reielihaseid. 

Instabiilsusteste (tabel 20.74) tehakse algul 

vähese jõuga. 

– Kõige tavalisem on posttraumaatiline instabiilsus 

mediaalse kollateraalligamendi ja eesmise 

ristatisideme rebendi korral (esimene rida 

tabelis), kus põlv annab järele 30° fleksioonis 

valgus-asendisse pöörates. 

Testide sooritamine 

Sahtlitest 

– Testitav patsient lamab harilikult selili, põlv 90° 

painutatud. Uurija liigutab sääreluud edasi-tagasi 

ja võrdleb liikuvust teise jalaga. 

– Lachmani test, kus põlve hoitakse 20° fleksioonis 

ja sääreluud tõmmatakse reieluu suhtes edasi

ja tagasi, annab täpsema pildi sidemete tugevusest, 

kuid selle sooritamine võib tüsedatel patsientidel 

raske olla. 

Pivot-test 

– Testi alguses on põlv sirutatud. 

– Säärt pööratakse hüppeliigesest siserotatsiooni 

ja põlve painutatakse valgus-asendisse. 

– Rotatsiooni- ja valgus-asendit säilitades painutatakse 

põlve. 40–45° juures kostab naksatus, 

kui reie- ja sääreluu lateraalsed liigesepinnad 

tractus iliotibialise tõmbest paika lähevad. Naksatus 

tähendab positiivset testi. 

Vastupidine pivot-test 

– Tehakse samamoodi nagu eelmist, kuid säärt 

pööratakse välisrotatsiooni. 

Testide tõlgendamine ja edasine 

tegevus 

– Testide tõlgendamine võib osutuda raskeks. 

– Kui patsiendi vaevused on niisugused, et kõne 

alla võib tulla artroskoopiline või avatud lõikus, 

tuleks konsulteerida eriarstiga, kes peale oma 

kliinilise kogemuse saab kasutada artroskoopiat 

või magnettomograafiat. 

20.75 MENISKIREBEND 

Toimetus 

Vigastuse tekkemehhanism 

– Kui põlv on painutatud ja jalg maas, tekib 

põlve abduktsioonil ja reieluu siserotatsioonil 

mediaalse meniski vigastus 

põlve adduktsioonil ja reieluu välisrotatsioonil 

lateraalse meniski vigastus. 


– Mediaalse meniski rebendit esineb 6–8 korda 

sagedamini kui lateraalse meniski rebendit. 

– Vigastuse tagajärjel muutub põlv valusaks, turse 

tekib mõne tunni jooksul ja kohe võib esineda 

ka liigeseblokaad. Meniskivigastusega ei kaasne 

veripõlv, kui menisk ei ole ühtlasi ka kapslist 

lahti rebenenud. 

– Esineb korduv blokeerumine ja tugifunktsiooni 

kadumine. 

– Patsient tunneb valu liigesepilus ja naksatusi. 

– Liigesepilus rebenenud meniski kohal on tunda 

survevalu. 

– Apley testil lamab haige kõhuli, põlv 90° painutatud. 

Surudes säärt otse alla, pigistatakse meniskit 

ja tekib valu. Säärt üles tõstes meniskile 

koormust ei avaldata, kuid sidemed venitatakse 

välja ja tekitavad valu. Test teeb kindlaks, kas 

valu on tingitud meniski või sidemete vigastusest. 

521 

– McMurray testil painutatakse algul jalga põlvest 

maksimaalselt ja sirutatakse siis, säärt samal ajal 

varus-seisu viies. Testi korratakse, surudes sõrmedega 

meniski ees-, kesk- ja tagaosale. Kui on 

tunda naksatust ja patsient tunneb valu, on test 

positiivne. 

– Diagnoosi kinnitatakse artroskoopial, magnettomograafial 

või artrograafial, millest viimane 

on kõige vähem usaldusväärne. 

Ravi 

– Meniskivigastuse kahtluse korral suunatakse 

patsient eriarsti juurde, et saaks kaaluda kirurgilist 

ravi, kui rebendi diagnoos kinnitust leiab. 

– Meniski eemaldamine võib põhjustada sekundaarset 

artroosi, mistõttu püütakse meniskit säilitada. 

– Kergete haigusnähtude korral piisab raviks lihtsalt 

jälgimisest, reie nelipealihase harjutustest ja 

sümptomite leevendamisest põletikuvastaste 

valuvaigistite abil. 

– Suuremate rebendite korral eemaldatakse osa 

meniskist artroskoopiliselt. 

– Mõnikord on näidustatud meniski suturatsioon 

artroskoopiliselt või avatud lõikusel (eelkõige 

perifeersed rebendid noortel patsientidel). 

– Postoperatiivne ravi: kõige tähtsam on nelipealihase 

jõu taastamine. Karke kasutatakse kõige 

enam kaks nädalat, pärast seda võib jalale täisraskusega 

toetuda. Töövõimetuse kestus pärast 

lõikust on 3–4 nädalat. Suturatsioon nõuab pikemat 

immobilisatsiooni ja haiguspuhkust. 

20.76 OSTEOCHONDRITIS 

DISSECANS GENU 

Toimetus 

20.76 

Määratlus 

– Osteokondroos, mille korral liigesepinnalt (enamasti 

reieluu mediaalselt kondüülilt) eraldub 

liigesekõhrest ja selle all olevast luust moodustunud 

tükk. Haigus esineb harva alla 8-aastastel 

lastel. 


– Vähehaaval tugevnev valu 

– Jala alt ära kadumise tunne, turse, halb koormustaluvus 

– Hilisemas staadiumis (kui kild on eraldunud) 

kipub liiges blokeeruma. 

– Kui painutatud ja siserotatsiooni pööratud säärt 

sirutatakse, on 30° fleksioonis tunda valu mediaalse 

põnda piirkonnas (Wilsoni test). 

– Röntgeniülesvõttel on lahtine fragment harilikult 

hästi näha. Vahel on vaja nn. tunnelprojektsioo-


Instabiilse põlve uurimine 

Instabiilsus Test Kahjustatud kude 

Mediaalne (valgus) Põlv 30° fleksioonis Mediaalne kollateraalside, eesmine 

ristatiside 

ni. Et haigus on sageli mõlemapoolne, tuleb pildistada 

mõlemat põlve. 

Ravi 

– Kasvuealistel, kui fragment ei ole irdunud, piisab 

lihtsalt jälgimisest või pannakse jalg 6 nädalaks 

kipsi. Patsient võib käia karkudega, jalale 

toetumata. 

– Täiskasvanuil ja alati, kui fragment on eraldunud, 

on raviks selle eemaldamine. Vanuritel planeeritakse 

killu eemaldamist vaid siis, kui sellest 

tingitud vaevused takistavad liikumist. 

20.78 BAKERI TSÜST 

Toimetus 

Määratlus 

– Põlveliigese sünoviaalkile väljasopistus, mis lastel 

võib olla primaarne, täiskasvanuil sekundaarne 

trauma, artriidi või artroosi ja hüdropsi tagajärg. 

Ravi 

– Lastel võib tsüsti jälgida 1–2 aastat, kui see ei 

piira liikuvust ega põhjusta valu. Kui suurem 

522 

tsüst spontaanselt ei kao, on ravi kirurgiline. 

– Täiskasvanuil võib tsüsti tühjendada punkteerimise 

teel (ettevaatust veresoontega!) ja süstida 

sinna metüülprednisolooni või triamtsinolooni. 

Tsüsti rebenemine 

– Rebenenud Bakeri tsüst võib esile kutsuda süvaveenitrombisarnase 

sääre turse ja valu. 

– Kui anamneesis on tsüst ja õndlaveeni (v. poplitea) 

läbitavust saab kinnitada dopplerstetoskoobi 

abil, ei ole venograafia hädavajalik. 

– Ultraheliuuring kinnitab diagnoosi. 

– Tsüstiruptuur ei vaja ravi. 

20.80 LIHASEKRAMBID JA 

“RAHUTUD” JALAD 

Toimetus 

Tabel 20.74 

Põlv sirutatud Mediaalne kollateraalside, eesmine ristatiside, 

tagumine ristatiside, liigesekapsli tagaosa 

Lateraalne (varus) Põlv 30° fleksioonis Lateraalne kollateraalside, eesmine ristatiside 

Põlv sirutatud Lateraalne kollateraalside, eesmine ristatiside, 

tagumine ristatiside, liigesekapsli tagaosa 

Posterioorne Tagumine sahtel Tagumine ristatiside 

Anterioorne Eesmine sahtel Eesmine ristatiside 

Anteromediaalne Eesmine sahtel Mediaalne kollateraalside, eesmine ristatiside 

välisrotatsioonis 

Hüperekstensioon Ülesirutusasend Eesmine ristatiside, tagumine ristatiside, 

liigesekapsli tagaosa 

Anterolateraalne pivot-test (siserotatsioo- Eesmine ristatiside, liigesekapsli lateraalne 

nis), lateraalne rotat- osa, tractus iliotibialis, mediaalne 

sioonikoormus kollateraalside 

Posterolateraalne Vastupidine pivot-test Posterolateraalsed kapslikoed, tagumine 

(välisrotatsioonis) ristatiside 

Määratlus 

– Krampideks nimetatakse valulikke, kauakestvaid, 

enamasti öösiti esinevaid lihasekontraktsioone 

alajäsemete piirkonnas. 

– Sageli tunneb sama patsient öösiti alajäsemetes 

ebameeldivaid, raskesti kirjeldatavaid vaevusi, 

mille vastu aitab liigutamine (rahutud jalad).

Soodustavad tegurid 

– Rasedus 

– Elektrolüütide sisalduse häired (eriti hüponatreemia, 

veemürgistus) 

– Diureetikumide kasutamine 

– Veenilaienditest tingitud tursed jalgadel 

– Denervatsioon (nt. ALS) 

– Märkimisväärsel osal tihti krampide all kannatajaist 

ei esine ühtki tuntud soodustavat tegurit 

– Diabeet ja rauapuudus võivad soodustada rahutute 

jalgade sündroomi. 

Uuringud 

– Alajäsemete kliiniline uurimine (tursed, veenilaiendid, 

staatiline ekseem, jalgade arteriaalne 

vereringe) 

– S-Na, -K, fB-Gluk, üldverepilt 

Ravi 

– Krambihoo esmaabi on pinges lihase passiivne 

venitamine (nt. põlve sirutamine ja hüppeliigese 

dorsifleksioon sääremarjalihase krambi korral). 

– Jalaturse ravi (asend, elastiksukad, veenilaiendite 

kirurgiline ravi) 

– Diureetikumravi lõpetamine 

– Kinidiinsulfaati 200–300 mg enne magamaminekut 

vähendab krampide hulka, kuid mitte üksiku 

hoo kestust või raskust. Et kiniinil võib olla 

raskeid kõrvaltoimeid (mh. trombotsütopeenia), 

tuleb ravi vajalikkust kriitiliselt hinnata, efektiivsus 

nelja nädala jooksul kindlaks teha ja patsienti 

jälgides mitte unustada kõrvalnähtude võimalust. 

– Rahutute jalgade medikamentoosseks ravimiseks 

on proovitud 

klonidiini (0,05–0,075 mg/ööp.), mis osutus 

efektiivseks topeltpimeuuringul tervetel patsientidel 

ja teises uurimuses ureemilistel patsientidel, 

ning 

levodopat 100–200 mg ööseks. 

20.82 SULETUSRÕHU- 

SÜNDROOMID 

Toimetus 

Eesmärk 

– Kahtlusta ägedat suletusrõhusündroomi (lihasloo•isündroomi), 

kui jäsemevigastusega kaasneb 

ebaharilik valu, mida tugevdab distaalse liigese 

sirutamine. 

Määratlus 

– Tegemist on isheemilise lihase valuseisundiga, 

mis on tingitud vigastuse või ülekoormusega 

523 

kaasnevast disproportsioonist lihase mahu ja 

fastsiaalruumi suuruse vahel. 

Syndroma tibialis medialis 

(“kutsikatõbi”) 

– Valu on tunda säärel sisemisel poolel sääreluu 

mediaalsel serval. 

– Objektiivne leid on lokaalne valulikkus ja sageli 

ümbruskonnast kõvem piirkond sääreluu mediaalsel 

serval, mis võib meenutada periostikühmu 

väsimusmurru korral. 

Syndroma tibialis anterior 

– Äge sündroom võib tekkida seoses suure koormuse, 

lömastusvigastuse või sääreluumurruga. 

Tugevad ägenevad valud sääre eesmises osas 

Hüppeliigese ja varvaste sirutuse nõrkus 

Tundlikkusehäired 

Arteripulss harilikult ei kao. 

– Kroonilise sündroomi sümptomid 

Valu sääre eesmis-välimises osas 

Palpatoorne hellus difuusselt tibialis anteriorlihasloo•is, 

suuremal alal kui väsimusmurru 

puhul 

Ravi 

– Ägeda tibialis anterior-sündroomi korral on 

esmaabiks puhkus, külmakott ja furosemiid 40 

mg i.v. (või per os). Patsient tuleb kohe saata 

raviasutusse, kus on võimalik lihasenekroosi 

vältimiseks teha erakorraline fastsiotoomia. 

– Krooniliste suletusrõhusündroomide korral on 

raviks puhkus, koormuse vähendamine ja põletikuvastased 

valuvaigistid. Kui haigusnähud kestavad 

mitu kuud, tehakse pikk fastsiotoomia. 

– Jala väärasendit korrigeeritakse ortoosi abil, 

patsient teeb lihaste venitusharjutusi. 

20.83 ACHILLEUSE KÕÕLUSE 

PERITENDINIIT 

Toimetus 

20.83 

Sümptomid 

– Tugev lokaalne palpatoorne valulikkus kahel 

pool Achilleuse kõõlust 

– Sääremarjalihaste kontraktsiooni ja venitamisega 

kaasnev valu liikumisel 

Ravi 

– Aitavad puhkus ja lahasimmobilisatsioon. 

– Krudiseva peritendiniidi efektiivne ravi on 

madalmolekulaarne hepariin (nt. Fragmin ® ) 100 

RÜ/kg s.c. kolmel järjestikusel päeval. Patsiendile 

peab rääkima, et seoses raviga tekivad sinised 

plekid tavalisest kergemini. Kalduvus vere-


jooksudele on hepariinravi vastunäidustus. Et 

hepariinravi nõuab mitut arsti juures käimist ja 

sellega kaasneb väike verejooksukomplikatsioonide 

oht, tuleks seda kasutada vaid tegevsportlastel, 

kui ravi peab andma kiireid tulemusi. 

– Põletikuvastased valuvaigistid on ilmsete vaevuste 

korral alati näidustatud, kuid mitte samaaegselt 

hepariiniga (sel juhul pigem paratsetamool). 

– Krooniliseks muutunud peritendiniidi puhul võib 

kõõluse ümber (rebendiohu vältimiseks mitte 

kunagi kõõluse sisse) proovida süstida steroidi. 

Kui steroidi on kasutatud, ei tohi suure koormusega 

sportida enne vähemalt kahenädalast puhkust 

ja koormust peab tõstma järk-järgult. 

– Abiks on Achilleuse kõõluse venitusharjutused 

ja kannakõrgenduse kandmine. 

– Kirurgiline ravi on näidustatud, kui krooniline 

peritendiniit ei reageeri konservatiivsele ravile. 

20.84 HÜPPELIIGESE JA PÖIA 

VALUSÜNDROOMID LAS- 

TEL JA TÄISKASVANUTEL 

Toimetus 

– Nimetatud haigusi saab enamasti eristada patsiendi 

vanuse, sümptomite lokalisatsiooni ja 

röntgenoloogilise leiu põhjal. 

Köhleri tõbi 

– Avaldub 5–7-aastastel lastel jala lodiluu (os naviculare) 

aseptilise nekroosina. 

– Sümptomiteks on valu, turse pöia proksimaalses 

osas ja lonkamine. Koormus suurendab vaevusi. 

– Diagnoos põhineb röntgeniülesvõttel, millel on 

näha alaarenenud ja fragmenteerunud jala lodiluu. 

– Haigus paraneb harilikult spontaanselt. Valu kõrvaldamiseks 

võib olla vajalik lühiajaline kipsimmobilisatsioon. 

Freibergi tõbi 

– Tõbi ilmneb teise metatarsaalluu pea aseptilise 

nekroosina lastel ja noortel täiskasvanutel. 

– Sümptomiteks on valu ja turse luupea kohal, 

palpeerides on tunda paksenenud luupea. Röntgeniülesvõttel 

on luupea muljutud, laienenud ja 

fragmenteerunud. 

– Ravi. Tugeva tallaga jalanõu, tallatugi või ristivõlvikõrgendus 

jalatsi sees. Vajalik võib olla lühiajaline 

kipsimmobilisatsioon, kuid kirurgilist 

ravi (eraldunud fragmendi eemaldamine, luupea 

plastika või eemaldamine) tavaliselt vaja ei ole. 

Severi tõbi 

– Tüüpiline leid on Achilleuse kõõluse kinnituskoha 

valu 7–11-aastastel lastel. 

524 

– Röntgeniülesvõttel võib näha kandluu apofüüsi 

skleroosi ja ebakorrapärasust. 

– Valu kaob spontaanselt pärast murdeiga. Kergematel 

juhtudel piisab raviks koormuse vähendamisest. 

Kannakõrgendus vähendab koormust. 

Vajalik võib olla lühiajaline kipsravi. 

Liigne jala lodiluu (os naviculare 

externum) 

– On üsna levinud juhuslik leid. 

– Võib moodustada pseudoartroosi või olla lodiluuga 

kokku kasvanud. Prominents võib põhjustada 

vaevusi koos lampjalgsusega ja eriti uisutades 

ning mäesuusatamisega tegeldes. 

– Raviks on koormuse vähendamine ja sobiv jalanõu. 

Mõnikord on vaja prominents lõikusel 

eemaldada. 

Pöia eesosa valu (metatarsalgia 

anterior) 

– Teise ja kolmanda MTP-liigese kohal esinev 

koormusvalu, mille põhjuseks on pöia eesosa 

ristivõlvi lamendumine, reuma või MTP-liigeste 

artroos. 

– Koormust võib vähendada ristivõlvitoe abil 

(metatarsal bar). Raskeid sümptomeid, eriti aastaid 

kestnud reumast tingituid, saab ravida metatarsaalluude 

peade eemaldamisega (Hybinette’i 

lõikus). 

Metatarsaalluude väsimusmurd 

– Pikaajalise harjumatu koormusega kaasnev haigus, 

mis esineb harilikult noorsõduritel. 

– Murd ei ole röntgeniülesvõttel kohe nähtav, kuid 

on diagnoositav luukaardistusel. Umbes 3 nädalat 

pärast sümptomite tekkimist on murrukohas 

näha moodustuv kallus ja hiljem skleroos. Raviks 

on koormuse vähendamine teatud ajaks. 

Mortoni tõbi 

– Tõbe iseloomustab varvastevahelise närvi paksenemine 

harilikult 3. ja 4. metatarsaalluu peade 

vahel. 

– Valu tugevneb kitsast kinga kandes ja pöida külgedelt 

pigistades. 

– Vaevus on levinud keskealistel naistel. 

– Raviks võib esmalt proovida pöia ristivõlvi tõstvat 

tallatuge ja seejärel lokaalset steroidi-anesteetikumiinjektsiooni. 

Soovitatakse pöia koormuse 

vähendamist (madala kontsa ja laia liistuga 

king). Kui need ei aita, on näidustatud lõikus. 

Hallux valgus 

– Vt. 20.86. 

Lampjalg (pes planovalgus) 

– Lampjalgsus on kahjutu leid, mis ei vaja ravi.

– Valutava jala korral on kasutatud tallatugesid, 

kuid nende kasulikkus pole tõestatud. 

Arteriosklerosis obliterans 

– Distaalse arteri ahenemine võib avalduda jalatalla 

tuimusena või valuna käimise ajal. 

20.85 KANNAVALU 

Toimetus 

Põhimõte 

– Kannavalu põhjusi saab üldiselt eristada valu 

lokalisatsiooni ja objektiivsete leidude alusel. 

Plantaarfastsiit 

– Palpatoorne valulikkus on tunda kanna eesosa 

keskjoonel. 

– Raviks on vahtkummitükk või tald, mille U-kujuline 

sälk vähendab survet valupunktile. Patsient 

võib valmistada selle ise või tellida proteesitöökojast. 

Kasutada võib ka silikoonkannatuge. 

– Glükokortikoidi-anesteetikumisegu süstitakse 

valupunkti, vajaduse korral kolmenädalaste vahedega. 

Raviga kaasneb kanna rasvpadjandi hävimise 

oht. 

– Röntgeniülesvõttel nähtav kandluuoga on haiguse 

tagajärg, mitte põhjus, ja see vajab kirurgilist ravi. 

– Pikaleveninud kuluga plantaarfastsiit võib olla 

HLA-B27-antigeeniga seotud spondüloartropaatia 

sümptom. Küsi hommikuse jäikuse, selja- ja 

tuharavalu ning kõõluste kinnituskohtade helluse 

kohta jäsemetel, uuri liigeseid ja määra veresete. 

Kandluualuste pehmete kudede 

valusündroom 

– Valu lokaliseerub tagapool kui plantaarfastsiidi 

puhul. 

– Raviks on koormuse ajutine vähendamine. 

Kandluu väsimusmurd 

– Esineb sõduritel harjumatu jooksu- või käimiskoormuse 

tagajärjel. 

– Vahel esineb rasedatel. 

– Kandluu on külgedelt pigistades palpatoorselt 

valulik. 

– Umbes 3 nädalat pärast sümptomite tekkimist on 

röntgeniülesvõttel näha kergelt sklerootiline 

tihenemus kandluus. 

– Raviks on koormuse ajutine vältimine. 

Kandluu apofüsiit (Severi tõbi) 

– On kõige sagedasem kooliealistel poistel. 

– Valupunkt on Achilleuse kõõluse kinnituskohas, 

kus sageli on palpeeritav kühm. 

525 

– Vt. 20.84. 

Achilleuse kõõluse tendiniit ja 

peritendiniit 

– Varvaste tõstmine provotseerib valu. 

– Palpatoorne valulikkus ilmneb kannakõõluses 

või selle kõrval. 

– Krudisevat tendiniiti ravitakse hepariini veeni 

süstimisega kolmel järjestikusel päeval (20.83). 

– Koormust peab ajutiselt vähendama. 

20.86 HALLUX VALGUS 

Olli Korkala 

20.86 

Eesmärgid 

– Ennetatakse ja ravitakse sobivate jalatsite või 

tallatugede abil (sobivaim on enamasti metatarsaaltugi). 

– Mõned patsiendid vajavad kirurgilist ravi. 

Määratlus 

– Valgvarvas (hallux valgus) tähendab suurvarba 

lateraalsele kõverdunud väärasendit ja I metatarsaalluu 

mediaalset eksostoosi. 

– Selgelt patoloogiliseks võib lugeda üle 20°-st nurka 

suurvarba põhilüli ja I metatarsaalluu vahel. 

– Tegemist on eelkõige keskealistel naistel esineva 

tavalise deformatsiooniga. Meestel on haigus 

haruldane. 

Etioloogia 

– Enamasti on põhjuseks kingamood: terava ninaga 

ja eriti kõrge kontsaga kingad. 

– Soodustavaks teguriks võib olla I metatarsaalluu 

pöördumine mediaalsele (metatarsus primus 

varus). 

Sümptomid 

– Pöias esineb valu koormusel ja mediaalne eksostoos 

on hell. 

– Sageli domineerivad ainult kosmeetilised defektid. 

Ravi 

– Tähtis on mõistlik kingade valik: ortopeedilised 

jalatsid, milles on pikivõlvitugi ja piisavalt laiust 

pöia eesmise ristivõlvi kohal. 

– Kui ristivõlv on selgelt lamenenud ja vaevusega 

kaasneb distaalne pöiavalu, võib kõne alla tulla 

nn. metatarsaaltugi. 

– Edaspidi on võimalik proovida müügil olevat 

“patja” I ja II varba vahel või suurvarvast pööravat 

tugilahast (abivahendite kauplused, suured 

kingapoed). Kui suurvarba põhiliigeses esineb 

valu, kuid märkimisväärset väärasendit veel po-


le, võib tugilahast kanda järjest mitu kuud, selle 

peaks reisilegi kaasa võtma. Lahas on piisavalt 

toetav, kui selle kohale asetamine tekitab valu. 

Kui deformatsioon on juba välja kujunenud, ei 

ole lahastest enam kasu. 

Kirurgilise ravi näidustused 

– MT I-halluxnurk üle 20° 

– “Bunion” ehk mediaalne bursiit 

Lõikused 

– Kelleri (Brandesi) lõikus, kus bunion ja eksostoos 

eemaldatakse ning suurvarba proksimaalsest 

lülist lõigatakse ära umbes kolmandik. Tulemused 

on enamasti head, kuid pika aja jooksul 

võib areneda sekundaarartroos. Kosmeetiline 

efekt ei ole alati hea. Üldiselt ei soovitata seda 

meetodit alla 40-aastastele. 

– Noorematel tehakse koos eksostoosi ja bunioni 

eemaldamisega mediaalne pingutamine ja lateraalne 

lõõgastamine (nn. McBride’i lõikus) või 

kasutatakse üha sagedamini MT I distaalset 

transpositsioon-nurgakorrigeerimisosteotoomiat 

(Chevron, Mitchell). Fikseerimiseks kasutatakse 

harilikult metallvarrast (mida saab hiljem eemaldada) 

või resorbeeruvat varrast. 

– Pärast lõikust on üldiselt kasulik umbes kuu aja 

jooksul kasutada spetsiaalset takjakinnisega kannakõrgendust. 

Järelravi 

– Postoperatiivses ravis on oluline sidumine. 

Suurvarba ja II varba vahele pannakse tugi, 

mida kantakse sõltuvalt lõikusest enamasti 3–6 

nädalat. 

– Retsidiivi vältimiseks on tähtis kanda korralikke 

jalanõusid. 

– Haiguspuhkuse kestus on harilikult 3–6 nädalat. 

Mõlemat varvast võib tavaliselt lõigata korraga, 

samuti vasarvarbaid. 

20.87 AMPUTATSIOONI- 

KÖNDIRAVI 

Toimetus 

Kolm esimest lõikusejärgset päeva 

– Köndi all ei hoita patja (kontraktuurioht). 

– Ülakeha ei tohi olla kõrgemale tõstetud (jäsemeturse 

oht). 

– Patsient ei tohi kaua istuda. 

– Soovitatav on magada kõhuli. 

Neljandast lõikusejärgsest päevast 

kuni proteesi muretsemiseni 

– Võimlemisharjutused: algul sirutus- ja lähen- 

526 

damisliigutused, viis liigutust seerias, 3–5 korda 

päevas: 

külili lamades tõmmatakse könti aeglaselt ja 

tugevasti venitades kaugele taha 

kõhuli lamades surutakse kätega ülakeha üles, 

hoides puusad maas 

seistes sirutatakse könti tugevasti venitades 

tahapoole. 

– Kõigi harjutuste puhul hoitakse asendit 5 sekundit. 

Köndi sidumine 

– Könti seotakse kolm korda päevas nii, et 

side keeratakse esmalt kaks korda ümber sääre 

või reie 

seejärel viiakse pingul side üle köndi otsa ja 

keeratakse kaks korda ümber selle ning 

lõpuks seotakse vahelejäänud osa. 

– Enne sidumist pigistatakse köndi otsa kätega 15– 

30 minutit, nii et see muutub pehmemaks. 

Proteesiga harjumine 

– Prooviproteesi võib kasutusele võtta kaks nädalat 

pärast lõikust, kui haav on hästi paranenud. 

– Kui könt on sidumise abil proteesiga kokku 

sobitatud, alustatakse proteesi proovimist 6–8 

nädalat pärast lõikust. 

– Proteesi kandmise ajal takistatakse turse tekkimist 

könti käega pigistades ja vajaduse korral 

ööseks laia sidemega sidudes. 

– Ravi oluline osa on kehakaalu kontrolli all 

hoidmine. 

Hiljem tekkiv köndivalu 

– Kõigepealt peab kindlaks tegema, kas könt ja 

protees sobivad kokku. 

20.90 ALASELJAVALU 

Antti Malmivaara 

Põhimõtted 

Patsient peab saama vastused järgmistele 

küsimustele: 

– Mis seljavalu põhjustab ja kas mul on raske haigus? 

– Missugune on haiguse loomulik kulg? 

– Missugune ravi leevendaks vaevusi? 

Ravi õnnestumiseks on oluline ka: 

– Haige põhjalik uurimine 

– Tõhus valu vaigistamine 

– Voodire• iimi vältimine 

– Püüe jätkata harilikke igapäevatoiminguid või 

naasta nende juurde võimalikult kiiresti 

– Patsiendi jälgimine ja püüe taastada funktsioonija 

töövõimet

– Patsiendi optimistlik häälestamine ja tema 

veenmine kiires paranemises 

Epidemioloogia 

– Alaseljavalu on üldlevinud vaevus. Ligi 80%-l 

inimestest esineb igapäevast tegevust häirivaid 

seljavalusid. Üldarstide patsientidel on alaseljavalu 

üks arsti poole pöördumise põhjustest 

4–6%-l tööealistest naistest 

5–7%-l tööealistest meestest. 

Seljavaevustega haige uurimine 

– Anamnees on seljavaevusega haige uurimise 

tähtsaim abinõu. Anamnestilisi andmeid võib 

rühmitada järgmiselt: 

varasemad alaseljavaevused (sümptomite 

algus, arstivisiidid, tehtud uuringud, raviprotseduurid, 

haiguslehed) 

praegune haigus (algus, sümptomite iseloom 

ja tugevus, valu kiirgumine jalga, impulssvalud, 

funktsioonivõime, uuringud, raviprotseduurid 

ja nende efektiivsus) 

muud haigused (operatsioonid, traumad, 

muud tugi- ja liikumiselundite haigused, sisehaigused 

nagu diabeet ja alajäsemete arterioskleroos, 

urogenitaalelundite haigused, allergiad, 

ravimite kasutamine) 

sotsiaalne anamnees (pere, haridus, töö, harrastused). 

– Kliinilisel uurimisel peab erilist tähelepanu pöörama 

võimaliku närvijuurekompressiooni väljaselgitamisele 

ja funktsioonivõime hindamisele. 

Patsient peab piisavalt lahti riietuma. Tehakse 

järgmised uuringud: 

selja neuroloogiline staatus (pareesid, refleksid, 

tundlikkus, SLR (straight-leg-raising ehk 

sirge jala tõstmine)) 

funktsioonivõime hindamine (liikuvus, jõud, 

vastupidavus, koordinatsioon) 

ebaproportsionaalse haiguskäitumise uurimine 

(Waddelli testid) 

üldseisund anamneesi põhjal (vaskulaarne, 

urogenitaalne, abdominaalne, neuroloogiline) 

teiste tugi- ja liikumiselundite seisund anamneesi 

põhjal (kael, lülisamba rinnaosa, jäsemeliigesed). 

– Lihtsad võtted seljavaevustega haige funktsioonivõime 

hindamiseks ja paranemise jälgimiseks 

on mugandatud Schoberi test ja küljele painduvuse 

mõõtmine. 

Mugandatud Schoberi test: patsient seisab 

kerges harkseisus, jalgade vahe on umbes 15 

cm. Seljale tõmmatakse joon “naerulohkude” 

kõrgusele ning sellest 10 cm üles- ja 5 cm 

allapoole. Patsienti palutakse kummardada 

sirgete põlvedega nii palju, kui võimalik. 

Käed on sirutatud alla varvaste poole. Tervetel 

venib joontevahemik 6–7 cm pikemaks 

527 

(pikkus maksimaalses ettepainutusasendis 21– 

22 cm). 

Küljelepainutus: reitele tehakse märgid keskmiste 

sõrmede otste kohale algseisus ja küljelepainutuses. 

Välditakse samaaegset ettepainutust. 

Tervetel on joonte vahe keskmiselt 20 

cm. Asümmeetria on seljavaevuste korral 

tavaline leid. 

– Ishiasehaigel uuritakse alati ka jalalihaste jõudu, 

tundlikkust ja kõõlusereflekse ning sfinkterite 

toonust. Ishiasesündroomiga patsientidel püütakse 

teha tasemediagnostika: umbes 95%-l juhtudest 

on tegemist L5- või S1-radikulaarsündroomiga, 

vanusega kasvab L4-radikulaarsündroomi 

osatähtsus. 

– Babinski test on oluline ülemise motoneuroni 

kahjustuse diagnoosimiseks (positiivne test viitab 

L1-st kõrgemal lokaliseeruvale kahjustusele 

ja vajab täiendavaid neuroloogilisi uuringuid). 

– Pikaleveninud seljavalu korral testib füsioterapeut 

koos alustatava varase liikumisraviga lihtsate 

funktsionaalsete testide abil ka kere- ja 

jalalihaste jõudu. 

Diagnostiline kolmainsus 

– Anamneesi ja kliinilise uurimise eesmärk on 

leida patsiendid, kellel võib olla tõsine või spetsiifiline 

haigus, ning need, kellel on radikulaarsündroom. 

Seljavaevused võib jagada kolme 

rühma: 

1. võimalik raske või spetsiifiline haigus (kasvaja, 

põletik, luumurd, cauda equina -sündroom, 

lülisambareuma; vt. tabel 20.90) 

2. ishiasesündroom: närvijuure funktsionaalsele 

kahjustusele viitavad alajäsemesümptomid 

3. mittespetsiifilised seljavaevused: peamiselt 

seljapiirkonnas avalduvad sümptomid, mis ei 

viita närvijuurekahjustusele ega tõsisele 

haigusele. 

– Raske haiguse kahtlus eeldab erakorralist või 

hiljemalt kuu aja jooksul tehtavat eriarsti konsultatsiooni. 

Patsiendile räägitakse, et seisund 

nõuab diagnoosi selgitamiseks lisauuringuid, 

kuid hoidutakse arvamuse avaldamisest raske 

haiguse tõenäosuse kohta. 

– Normaalne röntgeniülesvõte ei välista veel tõsise 

haiguse olemasolu. Vajaduse korral tuleb patsient 

saata eriarsti juurde uuringutele. 

Raske või spetsiifiline haigus 

– Vt. tabel 20.90. 

20.90 

Ishiasesündroomiga patsient 

– Ägeda ishiase tavalisim põhjus on diski prolaps, 

mille ravi käsitletakse lähemalt peatükis 20.93. 

Cauda equina-sündroom eeldab erakorralist 

lõikust, ja kui diski prolapsiga haigel on kiiresti


Seljavalu põhjustavad rasked või spetsiifilised haigused 

Haigus Anamnees või leid, vajalikud uuringud 

Cauda equina -sündroom – Kusepeetus või roojapidamatus, jalalihaste nõrkus, 

ratsapükstekujuline anesteesia 

– Erakorraline hospitaliseerimine (eriosakonda, 

kus on lõikuse võimalus) 

Aordianeurüsmi rebend või – Äge talumatult tugev valu, vanus üle 50a., 

aordidissekatsioon 

hemodünaamika häire 

– Erakorraline hospitaliseerimine 

Pahaloomuline kasvaja – Vanus üle 50 a., anamneesis vähk, põhjendamatu 

kaalulangus, sümptomid ei nõrgene selili lamades, 

valu on kestnud üle kuu 

– Uuringud: üldverepilt, veresete, röntgeniülesvõte 

– Suunamine statsionaarsele ravile 

arenenud halvatusnähte (enamasti säärelihastes) 

või seletamatu valusündroom, võib kirurgiline 

ravi olla näidustatud juba haiguse algstaadiumis. 

Muudel juhtudel võib ishiasehaige konservatiivset 

ravi jätkata 6 nädalat, enne kui kaaluda lõikust. 

Kroonilist ishiast põhjustava lülisambakanali 

või närvijuurekanali ahenemise, spinaalstenoosi, 

ravi käsitletakse peatükis 20.99. 

– Heast prognoosist rääkimine on oluline: umbes 

pooled diski prolapsiga patsientidest paranevad 

kuu ajaga ja ligi 90% saab terveks 3 kuuga. Retsidiivikalduvust 

esineb, kuid ka siis on prognoos 

enamasti hea. 

– Diski prolapsi konservatiivse ravi kohta on tehtud 

väga vähe kontrollitud valikuuringuid, voodire•iimi 

mõju kohta mitte ühtegi. Tugev seljavalu 

võib muidugi sundida voodisse ja psoasasend 

leevendab tihti vaevusi. Et usaldusväärsed 

andmed voodire• iimi kasulikkuse või kahjulikkuse 

kohta puuduvad, ei ole põhjust seda soo- 

528 

Tabel 20.90 

Bakterspondüliit – Kuseteede või nahainfektsioon, immunosupressioon või 

kortikosteroidravi, narkootikumide süstimine veeni 

– Uuringud: üldverepilt, veresete, CRP, verekülv, 

röntgeniülesvõte 

– Suunamine statsionaarsele ravile 

Lülisamba kompressioonmurd – Vanus üle 50 a., kukkumiskalduvus, kortikosteroidide 

kasutamine 

– Uuringud: röntgeniülesvõte 

Spondülolistees – Seljavalu kasvuealisel ((8–)10–15-a.) 

– Uuringud: sümptomite algstaadiumis nimmelülide 

röntgeniülesvõte külgprojektsioonis 

Spinaalstenoos – Vanus üle 50 a., neurogeenne klaudikatsioon 

– Uuringud: üldverepilt, veresete, röntgeniülesvõte; magnetvõi 

kompuutertomograafia 

Lülisambareuma – Sümptomite tekkimisel vanus alla 40 a., valu ei vähene 

selili lamades, hommikune seljajäikus, valude kestmine 

vähemalt 3 kuud 

– Uuringud: üldverepilt, veresete, verekülv, nimmelülide 

röntgeniülesvõte (eraldi sakroiliakaalliigesed), 

vajaduse korral luukaardistus 

vitada. Haige võib jätkata igapäevaseid toiminguid, 

mida valu teha laseb, ja vältida olukordi, 

mis selja valutama panevad. 

– Valu vastu soovitatakse põletikuvastaseid valuvaigisteid 

või põletikuvastase analgeetikumi ja 

nõrga opiaadi komplekspreparaati. 

– Dekstropropoksifeeni kasutamisega seljavalu 

ravimisel peab olema ettevaatlik alkoholinteraktsiooni 

ja mitmete surmaga lõppenud üledoseerimiste 

tõttu. Tramadoolil on vähem kõrvaltoimeid. 

Mittespetsiifilised seljavalud 

– Seljavalud võib nende kestuse järgi jagada 

akuutseteks, subakuutseteks ja kroonilisteks 

valudeks. Selles peatükis kasutatakse hollandi 

süsteemi määratlusi: 

akuutne seljavalu: kestus alla 6 nädala 

subakuutne valu: kestus 6–12 nädalat 

krooniline valu: kestus üle 12 nädala.

Akuutne ehk lühiajaline seljavalu (kestus alla 

6 nädala) 

– Alla 6 nädala kestnud seljavalusid ravitakse 

anamneesi ja kliinilise uurimise põhjal ilma 

labori- või röntgenuuringuteta, kui anamneesi 

või leidude alusel ei ole põhjust oletada rasket 

või spetsiifilist ravi vajavat haigust. 

– Patsiendile rõhutatakse seisundi healoomulisust 

ja häid paranemisvõimalusi: umbes 90% patsientidest, 

kellel valu on kestnud alla nädala, 

saavad funktsioonija töövõime tagasi 2 nädala 

jooksul. Seljavalu kordumine on tavaline, kuid 

ka korduv valu möödub enamasti kiiresti. 

– Tavaliselt piisab lühiajalisest haiguspuhkusest. 

Ravi eesmärk on tööle naasmine pärast haiguspuhkuse 

lõppu. 

– Voodire•iimi vältimine ja igapäevaste toimingute 

jätkamine 

Patsienti õhutatakse voodis lamamist vältima. 

Tugeva seljavalu tõttu võib ta olla sunnitud 

lühikest aega voodis olema, kuid voodire•iimi 

ei tohi pidada seljahaiguse ravimeetodiks. 

Patsienti julgustatakse jätkama igapäevaseid 

toiminguid, mis tõenäoliselt kiirendab paranemist. 

– Valuvaigistid 

Põletikuvastaste valuvaigistite efektiivsus ägeda 

alaseljavalu ravis on tõestatud. Ravimi valikul 

peab arvestama kõrvalnähtude ohtu seedeelundkonnas. 

Valuvaigistitest on turvalisim paratsetamool, 

mille analgeetiline toime on peaaegu võrdne 

põletikuvastaste valuvaigistitega. Paratsetamool 

on kergemate seljavalude puhul esimese 

valiku preparaat. 

Põletikuvastastest valuvaigistitest on ohutuim 

ibuprofeen. Kõige rohkem seedeelundite kõrvalnähte 

on täheldatud ketoprofeenidel ja 

piroksikaamil. 

Kui paratsetamool valu küllalt efektiivselt ei 

leevenda, võib kasutada põletikuvastaseid 

valuvaigisteid ja tugeva valu korral põletikuvastase 

analgeetikumi ja nõrga opiaadi komplekspreparaati. 

Tugeva seljavalu korral võib lisaks põletikuvastasele 

valuvaigistile kasutada ka tramadooli. 

Dekstropropoksifeeni peab kasutama 

ettevaatlikult. 

– Lihasrelaksandid 

Lihasrelaksandid on efektiivsemad platseeboravimist, 

kuid mitte põletikuvastastest analgeetikumidest, 

ja nende kasulikkuse kohta 

koos viimastega kasutades tõendid puuduvad. 

Kõrvalnähtudest esineb peaaegu kolmandikul 

patsientidest väsimust või peapööritust. 

– Liikumine ja ravivõimlemine ägeda seljavalu 

korral 

Akuutse haiguse algstaadiumis aktiivsest liikumisravist 

kasu ei ole. 

529 

20.90 

Soovitada võib füüsilist vormi säilitavat kerget 

liikumist, näiteks käimist. 

Kui seljavalu kestab kauem, võib 2 nädalat 

pärast ägedate vaevuste tekkimist alustada 

kere- ja jalalihaste jõuharjutusi, vajaduse korral 

füsioterapeudi juhendamisel. 

– Manuaalteraapia 

Kui alaseljavalu kestab üle 2 nädala, võib 

lisaravina proovida vastava koolitusega arsti, 

füsioterapeudi või litsentsiga kiropraktiku, 

osteopaadi või naprapaadi tehtavat manuaalteraapiat. 

Manuaalteraapia võib lühendada valu kestust, 

kuid ei ole täheldatud selle valu kordumist või 

krooniliseks muutumist takistavat toimet. 

Enne manuaalteraapiat on soovitatav teha 

nimmelülide röntgeniülesvõte, kuid ravi võib 

alustada ka ilma selleta, kui pole põhjust 

kahtlustada haigust, mille korral manipulatsioonravi 

on vastunäidustatud. 

Manuaalteraapia vastunäidustused on lülisamba 

või närvijuurte kahjustusi soodustavad 

seisundid (nt. raske osteoporoos, kasvaja, põletik, 

lülisambareuma, spinaalstenoos, instabiilsus, 

spondülolistees, raske spondüloartroos, 

värske vigastus, kalduvus verejooksudele). 

Manuaalteraapiat ei soovitata kasutada ishiase 

korral, sest tõendeid efektiivsuse kohta on 

vähe ja raviga võib, kuigi harva, kaasneda 

raskeid tüsistusi. 

Subakuutne ehk pikaleveninud seljavalu 

(kestus 6–12 nädalat) 

– Soovitatavad uuringud 

Kui seljavalu püsib, tuleb patsient 6 nädala 

jooksul saata füsiaatri või ortopeedi konsultatsioonile, 

et täpsustada diagnoosi ja ravi ning 

hinnata funktsioonija töövõimet ning taastusravi 

vajadust. Kui ei ole viiteid statsionaarseid 

uuringuid või ravi vajavale haigusele, võib 

kasutada ka kohalikke spetsialiste. 

Tehakse nimmelülide röntgeniülesvõte, veresete, 

CRP, üldverepilt ja verekülv, vajaduse 

korral ka teisi laboriuuringuid. 

Patsiendi haiguskäitumist, väsimust ja depressiivsust 

saab uurida küsitluse, valuskeemi 

ja haige täidetavate ankeetide abil. Kliinilisel 

uurimisel võib haiguskäitumise hindamiseks 

kasutada Waddelli teste. 

– Ravisoovitused 

Ravis peavad osalema mitme eriala arstid ja 

see viiakse läbi peamiselt ambulatoorselt. 

Krooniliseks muutumise ohu tõttu välditakse 

töövõimetuslehtede andmist ilma selge põhjuseta. 

On kindlaks tehtud, et pärast pooleaastast 

haiguspuhkust naaseb endisele tööle 50% 

ja pärast aastast haiguspuhkust 10–20% patsientidest.


Perearstidel peavad olema head sidemed töökohaga, 

kui haige töövõime on ohus. Tööle 

naasmise kergendamiseks selgitatakse välja 

töötingimused ja püütakse koos töötervishoiu 

spetsialistidega optimeerida töökoormust. 

Tööle naasmisele saab kaasa aidata töökohustuste 

ajutise vähendamisega. 

– Medikamentoosne ravi 

Valuvaigistitena võib sõltuvalt valu tugevusest 

kasutada paratsetamooli, põletikuvastaseid 

valuvaigisteid või põletikuvastase analgeetikumi 

ja nõrga opiaadi komplekspreparaati. 

Põletikuvastaste valuvaigistite kõrvaltoimeid 

peab arvestama eelkõige eakatel patsientidel, 

kellel põletikuvastased analgeetikumid on 

põhjustanud palju fataalseid haavandiperforatsioone. 

Antidepressandid ei ole alaseljavalude ravimisel 

seni osutunud platseeboravimitest tõhusamaks, 

kuid tritsükliliste antidepressantide 

efektiivsus on tõestatud muude krooniliste 

valude korral. 

Bensodiasepiine tuleb kasutada ettevaatlikult 

ja neuroleptikume seljavalude ravimiseks ei 

soovitata. 

– Liikumine ja võimlemisharjutused 

Subakuutse seljavalu korral saab füsioterapeudi 

juhendamisel läbiviidava liikumisravi ja 

töökohaga tehtava koostööga märkimisväärselt 

parandada patsiendi funktsioonivõimet ja 

tööga toimetulekut. 

Krooniline ehk pikaajaline seljavalu (kestus 

üle 12 nädala) 

– Üle 3 kuu kestnud seljavalu ravis kehtivad samad 

soovitused mis subakuutse haiguse puhul. 

Intensiivne kehaline treening on osutunud kasulikuks 

ja tööle naasmine eeldab tööga seotud 

meetmeid. 

– Liikumisravi 

Jõuharjutustel ja üldist vormi parandavatel 

treeningutel näib olevat märkimisväärne positiivne 

toime krooniliste seljavaevustega patsientide 

seisundile ja töövõimele. Harjutustega 

ei ole siiski saavutatud haigete töövõimetusperioodi 

märgatavat lühenemist ja vähendatud 

invaliidsuspensionile minekut. 

– Töövõimet parandav tegevus 

Krooniliste seljavaevustega patsiendi töövõime 

arendamine eeldab ka tööga seotud meetmeid. 

Töö füüsilise koormuse vähendamisega 

püütakse ennetada töövõime nõrgenemist ja 

kergendada kerge puudega inimese tööga toimetulekut. 

Puudesse heasoovliku suhtumise 

kujundamine töökohas on oluline patsiendi 

töövõime säilitamiseks. 

1996. a. algusest kehtima hakanud pensioniseaduse 

muudatus toetub töövõimet arendavas 

tegevuses suuresti töötervishoiule. Uuenduses 

530 

on põhitähelepanu pööratud töövõimet arendava 

tegevuse efektiivsuse tõstmisele töövõime 

varase hindamise ja sellega seotud meditsiinilise 

ja kutsealase rehabilitatsiooni abil. 

Ajutine invaliidsuspension on asendunud 

rehabilitatsioonitoetusega. 

20.92 ISHIASESÜNDROOOMI 

KLIINILINE DIAGNOSTIKA 

Olli Korkala 

Rutiinne kliiniline uurimine 

– Diferentsiaaldiagnostikas olulised seisundid on 

märgitud tärniga (*). 

– Neuroloogilised testid vt. ka 36.62, alaseljavalu 

vt. 20.90. 

1. Selja rüht, painutused ja käimine 

– Istumine ja kummargil asend suurendavad 

valu, selja sirutamine ja käimine sageli vähendavad. 

– Spinaalstenoosi korral esineb valu vastupidistes 

tingimustes. 

2. Lasègue’i test (sirge jala tõstmine) 0–90° 

– Valu kiirgub reide või sääremarja! 

– On tavaliselt positiivne alumiste nimmelülide 

närvijuurekompressiooni korral. 

– Väga spetsiifiline, kuid vähetundlik leid on 

ühe jala tõstmisel tekkiv valu teises jalas. 

3. N. femoralise venitus (Ely) 

– Kas esineb valu reie eesmisel pinnal kõhulilamangus 

põlve painutamisel? Kaasneb sageli 

keskmiste nimmenärvide juurekompressiooniga. 

– Eakatel võib puusaartroos simuleerida L 4-radikulopaatiat: 

uuri ka puusaliigese valulikkust 

rotatsiooni ajal. 

– N. cutaneus femoris lateralise ja medialise 

pitsumist saab diagnoosida Tineli testiga ja 

kompressioontestiga niudeluuharja või kubemesideme 

piirkonnas. 

4. M. piriformise venitus 

– Kõhuliasendis, põlv täisnurga all, tehakse 

puusaliigese passiivne siserotatsioon – kas 

valu siirdub puusal tahapoole? 

– Piriformis-sündroomi tuharapiirkonna valu 

saab provotseerida ka istudes, kui pahkluu 

tõstetakse teise põlve peale ja tõmmatakse 

põlve vastaspoolse õla suunas: patsient hindab 

subjektiivselt poolte erinevust. 

5. Patricki venitus 

– Patsient lamab selili, uuritava poole pahkluu 

teise põlve peal, selles asendis tehakse puusaliigese 

passiivne välisrotatsioon. 

– Valu ristluu- või tuharapiirkonnas viitab sakroiliakaalliigese 

ärritusele; see on sageli provotseeritav 

ka selili lamades otse alla spina 

iliacadele surudes.

6. Patellarefleksi nõrgenemine 

– L 4/(5) -närvijuured 

– Poolte erinevus võib olla ammune jääknäht, 

kui patsiendil ei ole parajasti selget ägedat 

radikulaarsündroomi. 

7. Suurvarba sirutusnõrkus 

– L 5 -närvijuur 

– On usaldusväärne närvijuurekompressiooni 

tunnus. 

– Samaaegselt avaldub radikulopaatia ka jala 

“väsimuse”, kandadel käimise ja m. peroneuse 

nõrkusena. 

8. Kannarefleksi nõrgenemine 

– S 1-närvijuur 

9. Tundlikkushäire avaldumine dermatoomist väiksemal 

alal 

– On kindel radikulopaatia tunnus, eriti koos L 

5- või S 1-närvijuure leidudega (suurvarba 

sirutusnõrkus ja kannarefleksi nõrgenemine). 

10. Ratsapükstekujuline tundlikkushäire, anaalsfinkteri 

toonus ja kontraktsioon 

– Cauda equina -sündroom, mis nõuab erakorralisi 

uuringuid ja ravi. 

11. Tuharalihaste pinge. Kas on sümmeetriline? 

– Esineb harva, enamasti kaasneb cauda equina 

-sündroomiga. 

– Tuharalihase atroofia võib kaasneda alumiste 

nimmenärvide juurekompressiooniga. 

12. Selja palpatoorne valulikkus (kus?) istmikunärvi 

tüvel? 

– Surudes lateraalselt närvijuurekanali kohale 

ogajätkete vahemiku kõrgusel saab mõnikord 

provotseerida jalga kiirguvat valu, mis 

on tingitud survest ärritunud närvijuurele. 

– Lülide perkutoorne hellus ja lokaalne survehellus 

viitavad üldiselt degeneratsioonile, 

instabiilsusele või lüli luuhaigusele. 

13. Kandadel-varvastel käimine 

– Valudega patsiendil raskendab valu leidude 

tõlgendamist; valu perifeersed põhjused 

tuleb välja selgitada (hallux rigidus). 

– Lokaalne palpatoorne valulikkus pöias ei 

ole peaaegu kunagi seotud radikulaarsündroomiga, 

vaid on alati tingitud lokaalsest 

perifeersest protsessist. 

14. Babinski +, reflektoorne kloonus + 

– Püramidaaltrakti kahjustus? 

20.93 NIMMEPIIRKONNA DISKI 

PROLAPSI RAVI 

Olli Korkala 

Erakorralise uuringu (müelograafia, 

TT) ja lõikuse näidustused 

– Cauda equina -sündroom 

Sagedased sümptomid: jalgadesse kiirguv va- 

531 

20.93 

lu, lihaste nõrkus, tundlikkuse häired alajäsemetes 

Ratsapükstekujuline anesteesia 

Kusepeetus või inkontinentsus ja roojapidamatus 

(raskusastmes esineb märgatavaid erinevusi) 

– Massiivne äge parees (enamasti säärelihastes: 

peroneus-parees) 

– Talumatu valu ja sundasend (suhteline näidustus) 


– Kui erakorraline lõikus ei ole näidustatud, on raviks 

valuvaigistid piisavates doosides ja voodire•iim 

ainult vajaduse korral (vt. ka 20.90). 

– Välditakse istumist ja nimmepiirkonna painutamist. 

Tähtsaim on valu leevendava asendi leidmine. 

Sageli aitab selili lamades kõverdatud põlvedega 

säärte tõstmine. 

– Pöia võimlemisharjutusi (tromboosivastane 

võimlemine) tuleb kindlasti teha iga päev mitu 

korda. 

– Manuaalteraapia, venitusravi või füsioteraapia 

efektiivsuse kohta andmed puuduvad ja neid ei 

soovitata. 

– Hea raviefekt on harilikult märk sellest, et prolapsimass 

ei ole tagumise pikisideme rebendi 

tagajärjel tekkinud “sekvestrina” liikunud seljaajukanalisse. 

Puhkus vähendab diskisisest rõhku 

ja nii võib prolaps tõmbuda tagasi annulus 

fibrosuse sisse. 

– Kui sümptomid, mis puhkeolekus peaaegu kadunud 

olid, tugevnevad paari minuti jooksul pärast 

püstitõusmist, viitab seisund suurele sekvestrile 

või diskimassi valgumisele rõhu suurenemise 

tõttu läbi diskiava seljaajukanalisse. Niisugune 

seisund reageerib konservatiivsele ravile sageli 

halvasti. 

– Valu kiirgumine distaalsele on progresseeruva 

juurekompressiooni tunnus, valu taganemine 

alajäsemest selja poole on aga hea prognoosi 

tundemärk, mis viitab väljasopistuse tagasitõmbumisele 

lülivahemikku. 

Kirurgiline ravi püsivate sümptomite 

korral 

– Kui sümptomid ei vähene, peab täiendavad 

uuringud korraldama nii, et lõikuse saaks vajaduse 

korral teha 6–12 nädalat pärast haiguse 

algust. 

– Enne lõplikku otsustamist lõikuse kasuks tuleb 

neuroradioloogilisel uuringul kindlaks teha diski 

prolapsi esinemine patsiendi sümptomitele vastavas 

kohas. 

– Tänapäeval eelistatakse mikroskoopilist operatsioonitehnikat, 

mille eeliseks on kiirem paranemine.


20.99 LUMBAALNE 

SPINAALSTENOOS 

Toimetus 

Määratlus ja epidemioloogia 

– Lumbaalne spinaalstenoos tähendab cauda equina 

pitsumist seljaajukanalis. 

– Diagnostilised kriteeriumid on täidetud, kui patsiendil 

on 

radioloogiliselt tõestatud cauda equina või/ja 

närvijuurte kompressioon (TT, MK või/ja 

müelograafia) 

spinaalne klaudikatsioon või krooniline närvijuure 

kompressioon või mõlemad. 

– Spinaalstenoosi esineb tunduvalt harvem kui 

diski prolapsi. 

– Meestel on see rohkem levinud (9:1). 

Sümptomid 

– Neurogeenne klaudikatsioon, mis halveneb lülisamba 

nimmeosa sirutamisel (ka kaua seistes või 

käies) ja leevendub painutamisel (kükitades või 

istudes). Jalgrattasõit õnnestub enamasti hästi. 

Seevastu diski prolapsiga patsientidel kummardamine 

enamasti tugevdab ja sirutamine nõrgendab 

vaevusi. 

– Krooniline närvijuure kompressioon: alajäseme 

kõõlusereflekside, lihaste jõu ja tundlikkuse 

(temperatuuri-, puute- või vibratsioonitundlikkus) 

radikulaarne või polüradikulaarne häire, 

mis ei ole tingitud polüneuropaatiast. 

– Sümptomite keskmine algusiga on meestel 63 ja 

naistel 60 aastat. Ainult spinaalkanali ahenemisena 

avalduvat lateraalstenoosi esineb sageli 

juba 40-aastastel. 

Kliinilised leiud ja diagnoos 

– Sensoorsed ja motoorsed sümptomid domineerivad 

haiguspildis, kliinilise uurimise leide on 

sageli vähe ja igal teisel patsiendil puuduvad 

hoopis. Diagnoos põhineb peamiselt anamneesil. 

– Patellarefleks on enamasti nõrgenenud. 

– Selja ette- ja tahapainutus ja Lasègue’i test aitavad 

harilikult eristada diski prolapsist. 

– Kroonilise spinaalstenoosi korral on Lasègue’i 

test enamasti negatiivne ja selja maksimaalselt 

sirutamine seistes kutsub esile valu alajäsemetes. 

– Lülisamba nimmeosa on tsentraalse stenoosi 

puhul kaugelearenenud degeneratsiooni tõttu 

harilikult jäik. 

– Lateraalstenoosi korral on tavaliselt piiratud 

tahapainutus. 

532 

– Lasègue’i test on harilikult negatiivne tsentraalstenoosi 

korral, kuid võib olla positiivne lateraalskleroosi 

puhul. 

– Vererõhu mõõtmine pahkluudel dopplerstetoskoobi 

abil ja väärtuste võrdlemine ülajäsemel 

mõõdetud rõhkudega aitab diagnoosida ASO-st 

tingitud katkendlikku kõndi. 

Ravi 

– Ravi efektiivsuse kohta on vähe uuringuandmeid. 

– Ka pika jälgimisaja jooksul (4–15 a.) säilib patsientidel 

suhteliselt hea töövõime, sõltumata 

sellest, kas nad saavad ravi või ei. 


– Valuvaigistid 

– Nimmepiirkonda kerges fleksioonis hoidev 

tugivest 

– Instabiilsuse ravi; kere painutajalihaseid tugevdav 

füsioteraapia 

Patsiendile võib õpetada nn. posterior pelvic 

tilt -harjutust, mille käigus nimmelordoosi 

vähendatakse seistes ja käies. Algul harjutatakse 

selili lamades, jalad puusast ja põlvest 

kõverdatud, nimmepiirkonna surumist vastu 

põrandat. Hiljem tehakse sedasama sirgete 

jalgadega lamades ja seistes vastu seina. Harjutustega 

arendatakse nimmepiirkonna asendi 

valitsemist vabalt seistes ja lõpuks ka käies. 

Jäigastunud nimmelordoosi liikuvuse taastamine, 

pinges puusa painutajalihaste ja paraspinaallihaste 

venitamine ning kõhu- ja tuharalihaste 

treenimine võimaldab posterior 

pelvic tilti sooritada. 

Kirurgilise ravi näidustused 

– Cauda equina -sündroom (erakorraline lõikus) 

– Talumatu valu igapäevaste toimingute juures 

– Järjest lühenev käimisdistants või progresseeruv 

seismisraskus 

– Süvenev neuroloogiline leid 

– Lõikus ei ole näidustatud, kui 

patsiendil on kitsas seljaajukanal, kuid pole 

lokaalset stenoosi 

sümptomid on ebamäärased või muutuvad 

patsient suudab käia mitusada meetrit. 

– Hea lõikustulemuse eeldusteks on meessugu, 

täielik sulgus müelograafial ja ishiasetüüpi valu. 

– Halba lõikustulemust võib ennustada alajäsemevalust 

tugevam seljavalu ja varasem seljaoperatsioon. 

– Lõikusmeetoditeks on täielik laminektoomia, 

hemilaminektoomia ja multiiplid laminektoomiad.

Tugi-ja liikumiselundite haigused, füsiaatria

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?