Lae alla - Seitsmenda Päeva Adventistid

14. juuli 2007BeninÕpetaja saab õppetunniChristophe AgbachiTa oli otsustanud näidata oma naisele, et tema religioon onrumalus. Kuid ta mõistis peagi, et naise meelt muuta oli raskem,kui ta oli arvanud.[Paluge see mina-vormis lugu ühel meesterahval ette kanda.]Mina ja mu naine Irene olime õnnelikult abielus ja töötasimeLääne-Aafrikas Beninis. Siis kohtas Irene seitsmenda päeva adventisteja mu elu muutus õnnetuks.Ma õpetasin kohalikus keskkoolis inglise keelt, kui Irene kohtusadventistidega. Nad olid meie naabrid ning kutsusid mu naist omakirikusse koosolekutele. Peagi käis mu naine laupäeviti kirikus.Alguses ma ei teadnud, et ta kirikus käib, sest ta ei öelnud mulle.Kuid siis ühel päeva oli meil Irenega millegipärast tüli. Vaidluseajal solvas ta mu vanemat õde. Meie kultuuris ei ole see niisamalihtne, see võib olla isegi lahutuse põhjuseks! Ma ei lahutanud Irenest;ma lihtsalt ei rääkinud temaga enam. Varsti pärast seda kolis Irenepealinna, et ülikoolis õppida. Ta jäi sinna ja me ei näinud üksteistmitu kuud järjest.Aja jooksul soovitas mu perekond Irenega ära leppida, seepärastkutsusin teda tagasi koju. Me rääkisime kaua. Siis ma saingi teada, et10temast oli saanud seitsmenda päeva adventkristlane. Ma ei saanudaru, miks peaks Irene nii kirikust huvitatud olema, kuid mul oli heameel, et me ära leppisime. Ma arvasin, et suudan talle aja jooksulmõistuse pähe panna.Irene kolis tagasi koju ning oli minu vastu sõbralik ja südamlik,kuid mina ei olnud tema vastu nii lahke. Mulle ei meeldinud, et ta oliteinud otsuse religiooni suhtes minuga nõu pidamata, et ta tahtis meiekodust alkoholi kõrvaldada ning et ta keeldus sealihast süüa tegemast.Ühesõnaga, mulle ei meeldinud, et mu naine püüdis mulle öelda,mida peaksin tegema. Seepärast vaidlesime palju.Ma pidasin tema huvi adventkiriku vastu meie vaidluste põhjuseksja püüdsin hoida teda kirikusse minemast. Ka minu perekond püüdisveenda Irenet sellest religioossest fanatismist loobuma. Kuid ta olikindlalt otsustanud jääda oma religioossete ideede juurde, isegi kuisee tähendaks minu kaotamist.Olukord muutus halvaks. Ma saatsin naise majast minema egalubanud tal enne tagasi tulla, kui on oma religioonist loobunud. Taütles, et ei loobu usust kunagi, ent tuleb tagasi siis, kui mina tedakutsun. Me olime kaks kangekaelset täiskasvanut, kes keeldusid järeleandmast.Lõpuks lasksin ma Irenel koju tagasi tulla. Ma ütlesin, et ta võibkodus palvetada, kuid ei tohi kirikusse minna. Sisuliselt oli ta vangoma kodus. Ta oli nõus.Ma tegin Irene elu raskeks. Alati, kui ta majast väljus, pidin mateadma, kuhu ta läks. Aga tema oli minu vastu ikka lahke. Ta kutsusmind endaga koos palvetama, kuid ma keeldusin.Kui meie lapsed olid piisavalt suured, palus Irene mul aidatatalle tööd leida. Ma leidsin talle töö ühes mittetulundusühingus. Tallemeeldis see töö ja sageli oli ta kauem tööl, tavaliselt kolmapäeviti jareedeti. Ka laupäeva hommikul läks ta tihtipeale tööle.Ma muutusin tema ületundide suhtes kahtlustavaks ja läksin ühelõhtul teda kontorisse vaatama. Teda polnudki seal. Kui ta sel õhtulkoju tuli, hakkasin temaga tülitsema ja süüdistasin teda truudusetuses.11