Lae alla - Seitsmenda Päeva Adventistid

22. september 2007GhanaAeg JumalaleVera AkafoTa arvas, et tema elu on lihtsalt suurepärane, kuni ta määratikohustuslikult aastaks adventülikooli tööle.[Paluge see mina-vormis lugu ühel noorel naisterahval ettekanda.]Närviliselt rebisin lahti kirja, mis oli just postiga saabunud. Maolin seda kirja nädalaid oodanud. See pidi määrama kindlaks, kusveedan järgmise aasta oma elust ning ma olin põnevil ja ärevil.Ma olin just lõpetanud ülikooli psühholoogia ja poliitteadustealal ning ootasin tööle määramist kohustuslikuks vabatahtlikuteenistuseks, mille pidid läbi tegema kõik lõpetajad. Riik määrablõpetajad vabatahtlikele ametikohtadele ja püüab tavaliselt leidalõpetaja võimetele sobiva saadaoleva koha. Kuid lõpetajatel ei olesõnaõigust selle kohta, mis tööle neid määratakse. Mõned mu sõpradestsaid hiljuti kirjad ning olid pettunud avaliku teenistuse ametites, misneile anti.Aasta võib olla pikk aeg kellegi elus, kui määratud töö ei sobitema huvidega või ei anna õpitud alal kogemusi. Enamik lõpetajaidsoovivad väga alustada oma karjääri või, nagu minagi, jätkatakõrgema kraadi õpinguid. Ma olin alati tahtnud advokaadiks saadaning enne töötamist pidin ma õigusteadust õppima.50Värisevate sõrmedega avasin kirja. Lasin silmadega kiiresti ülekirja ja nägin nimetust “Valley View’ Ülikool”. Nii, ma hakkan siisülikoolis tööle. See oli hea. Ma olin sellest ülikoolist kuulnud. Mateadsin, et see on kristlik kool ning oli hiljuti nimetatud esimeseksGhana eraülikooliks. Töö tundus huvitav olevat. Ma tundsinkergendust.Küsisin sõpradelt, mida nad Valley View’ ülikoolist teavad ningsain teada, et seda ülikooli peab seitsmenda päeva adventkogudus.Ma ei teadnud adventistidest eriti palju, välja arvatud seda, et nadpidasid pühapäeva asemel laupäeva. Ma ei teadnud, miks, kuid eikulutanud sellele mõtlemisele eriti palju aega. Mul oli kiire asjadepakkimisega, et kolida oma avalikule teenistuskohale.Ma saabusin Valley View’ ülikooli ning õpetajad ja üliõpilasedtervitasid mind südamlikult. Nad näitasid mulle linnakut ning mulleavaldas muljet, kui puhas kõik oli ja kui viisakad ja lugupidavadolid sealsed tudengid. Ma tundsin seal rahu ja vaikust, mis oli erinevülikoolilinnakust, kus mina olin õppinud.Mind määrati tööle arendusosakonda, kus ma pidin arendamaülikooli ja aitama leida raha konkreetsetele projektidele. Ma töötasintihedalt ka koos tudengitega, kes panid mind tundma osana linnakuelust.Kui lektorid mind linnakus nägid, peatusid nad vestlemiseks ningküsisid mu elu ja tulevikuplaanide kohta. Ikka ja jälle olin üllatunudsõbralikkusest, mida nad mulle osutasid.Ühel päev rääkisin professoriga, kes ütles: “Ma kavatsen sinustadventisti teha.” Ma naersin, mõeldes, et ta teeb nalja. Muidugiavaldasid mulle muljet kohatud adventistid ning ülikooli tase. Mullemeeldis mu töö ja inimesed, kellega koos töötasin. Kuid ma olinrahul kirikuga, milles olin üles kasvanud. Ma ei tundnud vajadustmidagi muuta. Minu elu oli niisamagi hea.Mulle meeldis mu amet ja ma töötasin kõvasti. Peagi palus ülikoolmind üle viia rektori kontorisse. Ülikooli rektor oli väga hõivatudmees paljude kohustustega, kuid mulle avaldas muljet tema lahkus ja51