Lae alla - Seitsmenda Päeva Adventistid

Ärgates oli mul unenägu meeles, kuid mul polnud aimugi, kustleida inimesed, keda nägin unes Jumalat teenimas. Ma olin segaduses,kuid otsustasin leida hingamispäevapidajad.Ma läksin kirikusse, kuhu kuulusin, ja jutustasin mõnele sõbraleoma unenägudest. Üks naine ütles: “Kui sa nägid seda unes ja Jumalütles sulle, et sa pead nendega hingamispäeval koos Jumalat teenima,siis pead sa seda tegema.”Ma ütlesin, et ma ei tea, kust neid inimesi leida ning minuüllatuseks ütles naine, et need on seitsmenda päeva adventistid. Taseletas mulle isegi seda, kus kirik asub! Ma võtsin kohe takso jasõitsin sinna kirikusse. Ma tahtsin oma silmaga näha, kas needinimesed on minu unenäo hingamispäevapidajad. Ma kohtusin kirikuskogudusevanemaga ja me vestlesime mõne minuti. Siis rääkisin talleoma unenäost. Ta kinnitas, et ma olin leidnud hingamispäeva pidavakoguduse. Järgmisel hingamispäeval olin ma selles kirikusjumalateenistusel. Ma palusin piibliuurimist ja lõpuks sain ristitud.Aasta pärast seda, kui olin avastanud hingamispäeva, puhkes ägesõda piirkonnas, kus ma elasin. Otsides pelgupaika sõjaväe barakkidekabelist, palusin Jumalalt kaitset ja juhtimist. Üks mees tuli sisse jahõikas mind välja midagi vaatama. Ma järgnesin talle välja ja meesosutas mitmele taevas hõljuvale helikopterile. Äkitselt kuulsin laskuja tundsin jõudu surumas mind vastu maad. Järgmise asi, mida tean,olid minu ümber seisvad inimesed. “Vaadake!” hüüdis keegi. “Ta onelus!” Veri pritsis minu ümber maha ja mu kael valutas. Ma katsusinoma kõri ja tundsin auku. Ma mõistsin, et mind oli tulistatud. Keegitõstis mind jalgrattale ja üks noormees viis mind haiglasse.Hiljem sain teada, et kuul, mis oli mind tabanud, oli läinud läbimu kaela ja tabanud minu taga seisvat meest. See mees sai surma.Kui arst mu haava sidus, imetles ta seda, et ma elus olin, sest kuul olimöödunud juuksekarva kauguselt selgroost ja arteritest. Ma sainhaiglast välja ja läksin kasarmu kabelisse. Ma põlvitasin ja tänasinJumalat elu päästmise eest ning palusin Tal andestada inimesele, kesoli mind tulistanud ja teise mehe tapnud.Barakkides kohtasin kahte adventisti. Nad olid kuulnud mu luguja otsinud mind. Ma rääkisin neile, et mees, kes mu haiglasse viis,32maksis mu arve, sest mul ei olnud raha. Nad otsisid mehe üles jatasusid talle tema lahkuse eest.Kui levis kuuldus, et ma elasin tulistamise üle, palus surnud meheperekond mind tema matustele kõnelema. Ma olin nõus. Kui inimesedmatustele kogunesid, tundsin ma vajadust rääkida neile, kuidas Jumalarmastab neid nii palju, et saatis Jeesuse nende eest surema. Majulgustasin neid võtma Jeesust oma ellu, sest Tema on ainuke kindlusselles ebakindlas maailmas.Viimaks on Libeerias rahu. Kuid teine suur sõda toimub veeledasi. See on lahing kõigi inimeste hingede pärast. Ma olenpühendanud end rääkima maailmale Jumala armastusest. Ma ootanpäeva, mil saan vaadata Jeesusele otsa ja tõusta kartmata sellelt maaltüles, et veeta igavik koos Temaga.Sam Walker tunnistab oma usust Monroovias Libeerias.33