Riikliku tervishoiu teadus- ja arendustegevuse programmi toetav ...

huviala või kui juhendaja on neile sellise ettepaneku teinud. Lisaks tõstatati üles küsimus, kasresident saab samaaegselt olla doktorant – kohati on seda lubatud ja kohati mitte, residentideloleks huvi samaaegselt doktorandiks olemise vastu. Mõnedel erialadel, kus on väga suurkonkurents, tehakse näiteks enne doktorantuur ja siis residentuur. Kuna aga hea teadlane eipruugi olla hea arst, ei ole ilmselt see ka kõige paremaks lahenduseks. Lisaks arvasid mõnedeksperdid, et residentuuris on inimese ülesandeks õppida ennekõike ikkagi arstiks. Samas onmeditsiin muutumas järjest enam teaduspõhiseks, mis eeldaks teaduse ja praktika suurematintegreeritust.Üldiselt on nooremarstid enda sõnutusi hästi kursis uuemate ravimeetoditega. Inimesed tunnevadka ise huvi – näiteks kui teatud ravimiga tekib mingi probleem, siis pöördutakse tihtiteaduskirjanduse poole. Nooremarstide väitel saab teaduskirjanduse lugemise ja otsimise (shstatistika) ülikooli õpingute käigus selgeks, kuid see kipub ära ununema, kui sellega aktiivselt eitegele.Lisaks toodi välja, et õpetamine võiks olla intensiivsem, kuid residentide sõnul oleneb see kaerialast. Koolitamise süsteemis võiks residentide arvates olla residendil lisaks juhendajatele veeloma mentor kogu 3-5 aasta jooksul, kes annab nõu erialase arengu küsimustes. Praegu onjuhendamine osaliselt killustatud ning üld- ja tsüklijuhendaja eesmärgid on natuke teised.Teoreetiline õpe kipub sõltuma liiga palju üldjuhendajast ja puudub üldine nägemus. Samuti toodivälja, et spetsiifilist teoreetilist koolitust on vähe, süsteem on välja arendamata ningkoolitusrahade süsteem ei ole läbipaistev. Märgiti ka, et väljaarendamata on lisaerialade süsteem –näiteks lastepsühhiaater, lastekardioloog jne. Seetõttu võiks residentuur olla teatud erialadesspetsiifilisem. Üheks võimaluseks on teha lisapädevuste süsteem, mis motiveeriks juurde õppima.Teisalt väideti raviasutuste poolt, et selline süsteem juba eksisteerib.Kui eksperdid analüüsisid hiljem sellise kitsa eriala spetialistide sobivust Eesti meditsiinisüsteemi,leiti, et patsientide ravi võiks olla enam komplekssem – olenevalt eksperdist siis kas (1) vaadeldahaigust koos kõigi seda põhjustavate ja kaasuvate tegurite või (2) käsitleda kogu organsüsteemitervikuna koos kaasuvate haigustega. Et parimal viisil teadmisi ära kasutada, võiks ollamoodustatud spetsiifilise erialaga ekspertidest grupp selle analüüsiks. Tänapäevaste elektroonilistevõimaluste juures võiks see olla ka virtuaalne (siduda näiteks e-Tervisega).Sellega kaasnev oluline probleem, millega peaks tegelema, on residentide parem (enamrahvusvaheline) koolitus. Kuigi saab taotleda stipendiume, on nende arv väga piiratud. Kunaresidendid ei ole üliõpilased, ei laiene neile mitmed muidu soodsad vahendid rahade taotlemiseks.Osa residentuuri programmist saab teha välismaal, kuid seda võiks residentide arvates enamsoodustada, kuna see on äärmiselt oluline, et teadmisi saadaks ka mujalt. Intervjueeritute arvatesvõib sellise vähepaindliku süsteemi üheks põhjuseks olla see, kardetakse Eesti arstide suundumistvälismaale tööle. Samas märgitakse, et põhiline probleem, miks palju noori arste mõnedelaastakäikudel on välismaale läinud, seisneb pigem residendikohtade vähesuses. Näiteks ka tänavu(2010) ei saanud 23 inimest, kes lõpetasid, residentuuri ning tõenäoliselt lahkuvad välismaale.Vajadus nende inimeste rakendamiseks Eestis on olemas, aga haiglate ressursid on piiratud.Positiivse arenguna toodi välja, et peale suurhaiglate hakkavad esile tõusma ka regionaalhaiglad,kus arstid saavad piisava koormuse ja sissetuleku ning saab teha seda, mida residentuurisomandatud. Samas mõnedes haiglates on suuri probleeme personaliga ning seega tuleksekspertide arvates haiglavõrgu optimeerimisega veelgi tegeleda.Haiglate nägemus antud temaatika osas on aga hoopis teistsugune. Nende sõnutsi on noortelarstitudengitel õppetööks hea infrastruktuur ning ka võimalused välisstažeerimiseks. Seniseõppetöö taseme säilitamiseks peetakse oluliseks kõikide erialade ja professuuride võrdsettoetamist. Eestis olemasolev kompetents ja uurimisgruppide väiksus piirab paratamatult noorteteadurite taastootmist. Residentide õppetööd peetakse problemaatiliseks eelkõige selle väheserahastuse tõttu. Näiteks TÜ Kliinikumi (TÜK) esindajad näevad, et ebanormaalne on olukord,54