Riikliku tervishoiu teadus- ja arendustegevuse programmi toetav ...

Coxi et al (2010) raportis toonitati ka vajadust tegevuste agregeerimise ning tulemuste kiireavaldamise järele. Peale selle toodi välja tarvidus innovatsioonisüsteemi tõhustada. Raporti põhjaltuleks selleks näiteks luua omavaheline võrgustik firmadest, teadusorganisatsioonidest javalitsusasutustest. Arvestama peaks ka sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjudega, mida siiani ei olepeaaegu tehtud.Hoopis kriitilisem oli oma hinnangutes spetsiaalne hindamise paneel (Evaluation Panel 2009), mishindas kliinilist teadustegevust Rootsis ja Soomes Rootsi Teadusnõukogu ja Soome TeadusteAkadeemia tellimisel. Leiti, et kuigi üldine olukord on väga hea (teadustegevus on rahvusvaheliseltkõrgetasemeline) on suurimaks küsimuseks selle jätkusuutlikkus. Publitseerimise määrad ei oleviimastel aastatel kasvanud, teadlase karjäär ei ahvatle noori, akadeemilise ja kliinilise tööühildamine on raskemaks muutunud ning tehnoloogiasiire ei ole piisavalt välja kujunenud jategevusi toetav. Selle lähtuvalt toodi välja järgnevad soovitused, mis on teataval määralrelevantsed Eesti kontekstiski:vajalikud on radikaalsed muutused kliinilise teadustegevuse karjääritsüklis (näiteksõpetamiseperioodide lühendamine, järel-doktorite soodustamine ning paremadfinantseerimisvõimalused, mobiilsuse parandamine ja teadlaste suurem kaasatusotsustamisse);suurendada ja stabiliseerida kliinilise teadustegevuse rahastamist (lisaks otseste summadesuurendamisele parandada nende jaotumist ning mitmete rahastusallikate kaasamist);siduda omavahel paremini kliiniline uurimistegevus ja meditsiiniteenuste pakkumine ningsuurendada teaduspõhisuse rolli juhtimistegevuses ja otsustamisel;soodustada eri keskuste ja institutsioonide vahendite, andmete ja ekspertiisi jagamist ningühildamist olulistes valdkondades;leida parameetrid, mis võimaldavad mõõta teaduse produktiivsust, et hinnata soovituste jamuudatuste mõju, mis võimaldaks omakorda neid tulevikus paremini kohandada.4.3.3. Probleemid seoses rahastuse mahugaIntervjuudest Eesti ekspertidega ilmnes mitmeid teadus- ja arendustegevuse rahastamistpuudutavaid probleeme, mis on seotud nii rahastamise mahu kui ka skeemidega.Senise riiklikult sihtfinantseeritava või grandipõhise rahastuse peamiseks probleemiks peetaksesuhteliselt väikest mahtu. Vähene potentsiaalne rahastus ei motiveeri näiteks kliinilisi arsteteadustööd planeerima ja selleks grante taotlema. Olukorras, kus grandid vaevalt katavadtööjõukulusid, rääkimata infrastruktuuriga seotud kuludest, on raske teadustööd teha, nagunendivad palju intervjueeritud kliinilise meditsiini esindajad.4.3.4. Probleemid seoses rahastamissüsteemigaPaljud intervjueeritavad heitsid praegusele uurimisrühmade ja uurijapõhistelerahastamisskeemidele ette vähest orienteeritust tegelike Eesti tervishoiu probleemidelahendamisele. Samuti ei ole teadustöö rahastamisskeemid ekspertide hinnangul orienteeritudtulemuste rakendatavusele. Intervjueeritud hindavad vabadust uurimisprobleemide tõstatamisel jauurimisgrantide toetust uurimisprojektide läbiviimisel, ent samas tunnistatakse, et sellineuurimisgrupi huvist lähtuv teadustöö rahastamise skeem ei võimalda lahendada konkreetseidtervishoiuprobleeme.Eksperdid leidsid, et uurimisrühmade või -valdkondade tulemuslikkuse ja kvaliteedi üle ei saaotsustada ainult publikatsioonide arvu või ka tsiteeritavuse alusel. Viidatavus on vägavaldkonnaspetsiifiline; valdkondi, kus viidatavus on tüüpiliselt igal pool maailmas kõrgem (ntmolekulaarbioloogia) ei saa ainult sel põhjusel eelistada neile, kus see on tüüpiliselt madal (ntmatemaatika). Rakendusteaduses ei saa rahvusvahelistes eelretsenseeritavates väljaannetes48