Riikliku tervishoiu teadus- ja arendustegevuse programmi toetav ...

Teadustöö tulemuslikkuse seisukohalt on kriitilise tähtsusega töötaja motivatsioon. Näitekskliinilise meditsiini valdkonna spetsialiste on raske motiveerida teadustööle, kuna alternatiivsedtegevused, nagu patsientide ravi (sh operatsioonid), on märksa tulutoovamad. Teadus- jaarendustööd peetakse pigem segavaks faktoriks, mis võtab ära aega patsientide ravilt.Tervishoiualast teadus- ja arendustööd pärsivad ka strukturaalsed tegurid. Näiteks peetaksetervishoiu teadus- ja arendustöö suurimaks nõrkuseks erinevate tervishoiuvaldkondade vähestintegreeritust. Näiteks kliinilise meditsiini ning rahvatervise uuringute ja meetmete vahelistseostatust peetakse ebapiisavaks. Samuti võiks märksa efektiivsemalt ära kasutada olemasolevatteaduslikku kompetentsi reklaami ja turunduse valdkonnas. Näiteks Tartu Ülikooli Tervishoiuinstituut võiks olla ühendavaks lüliks avalikkussuhete ja epidemioloogia spetsialistide vahel.Ka baasteadustes (nt biomeditsiinis) saavutatud tulemused pole leidnud kliinilistes uuringutes egakliinilises ravis rakendust. „Biomeditsiini laborites toimetatakse oma teadust, aga nende tulemusedei leia piisavalt ruttu või ei leia üldse rakendust inimeste ravis ja kliinilises meditsiinis,“ tõdes ükskliinilise meditsiini spetsialist. Biomeditsiin võiks tulevikus pakkuda indiviidipõhistinformatsiooni, et kujundada inimesespetsiifilisi raviskeeme, ent kitsalt spetsialiseeritudbiomeditsiiniliste uuringute tulemusi ei osata veel interpreteerida lähtuvalt tervikorganismitoimimismehhanismide erinevatest mõjutamistest. Teadusgruppide koostöö ja integratsioon onpeamiseks vahendiks, et sellest lõhest üle saada (vt ptk 6). Intervjueeritavad mainisid koostööpositiivsete näidetena TÜ kliinikumi androloogiakeskust ning Tartusse rajatavat siirdemeditsiinikeskust.Riikliku süsteemi toetus on samuti oluline strukturaalne tegur, mis mõjutab teadus- ja arendustöötulemuslikkust. Praeguse süsteemi oluliseks nõrkuskohaks peetakse piiratud ligipääsuraviandmetele, mille põhjal teadustööd teha. Näiteks heidavad uurijad ette, et Haigekassaandmebaas ei ole teadustöö tegemiseks piisavalt kättesaadav. Väidetakse, et Haigekassaandmebaasile esitatud andmepäringutele vastatakse väga aeglaselt ja andmed antakse liigaagregeeritult.4.2. Uurimistöö tulemuslikkusEksperdid hindasid üsna üksmeelselt Eesti biomeditsiini taset heaks; seda kinnitab ka allpoolesitatud bibliomeetriline analüüs, seevastu kliinilise meditsiini ja rahvatervishoiuteaduse tase onnõrgem ja ebaühtlasem. Eestis on kliinilise meditsiini valdkond eelkõige haiguspõhjuste keskne(epidemioloogia); ravimeetodite ning ravimite uuringuid on vähe ning nende puhul tuleb algatusenamasti mujalt (näiteks kogutakse andmeid rahvusvaheliste ravimiuuringute raames, midafinantseerib mõni suur ravimifirma; selliste uuringute tähtsus Eesti teaduse või rahvastiku tervisearengu seisukohalt on võrdlemisi väike). Rahvatervishoiu valdkond on olnud pikaltstigmatiseeritud, seda ei ole peetud „päris“ teaduseks. Sageli ei eristata rahvatervishoiu meetmeidrahvatervishoiuteadusest ning mõlemat tähistatakse sõnaga „rahvatervis“. Olukord, kus riiklikesarengukavades pööratakse suurt tähelepanu rahvatervishoiu meetmetele, kuid puuduvadrahvatervishoiuteaduse arengukavad ja -prioriteedid, on teatud määral omane kogu Euroopale(McCarthy 2010). Eesti ja teiste Baltimaade eripäraks on rahvatervishoiuteaduse väga väike maht,eriti võrreldes Skandinaaviamaade ja Suurbritanniaga. Samuti on Eesti rahvatervishoiuteadusfragmenteeritud ja aktiivseid teadlasi vähe. Sotsiaal- ja käitumisteadusi peetakse Eestis võrdlemisitugevaks, kuid spetsiifiliselt tervisega tegelevad valdkonnad (tervisesotsioloogia ja -psühholoogia)on killustatud ja väikesemahulised.Eesti ja Euroopa rahvatervise-alase uurimistegevuse tulemuslikkuse võrdluseks pakub materjaliEuroopa Rahva Tervise Assotsiatsiooni (The European Public Health Association, EUPHA, 2007)uuring, mis käsitleb rahva tervise valdkonna uuringute publitseeritavust 1995. aasta jaanuarist35