Riikliku tervishoiu teadus- ja arendustegevuse programmi toetav ...

kvantitatiivsete analüüside hulk väike. Samas on hinnatud, kuivõrd kasulikud on investeeringuderinevates valdkondades (Health Economics Research Group 2008), kuid kahjuks ei saa sellealusel valdkondi omavahel adekvaatselt hinnata. Veelgi enam, selle alusel ei saa otsustada, millineteadus on tervishoiu mõjutajana efektiivseim. Kui võrrelda hinnatud südame-veresoonkonna javaimse tervise teadustegevuse tulusust, siis vastavad näitajad (39% ja 37%) on sisuliselt võrdsed(Health Economics Research Group 2008); teiste valdkondade puhul hinnangud puuduvad.Teisalt on näiteks leitud, et igale riigipoolsele investeeringule farmaatsia valdkonna alusteadustesselisandub 1,69-kordne ja igale kliinilise uuringu investeeringule 0,4-kordne maht erasektoriinvesteeringuid teadus- ja arendustegevusse (Toole 2007). Seega on erasektori kaasamine olulinejuba teadusuuringute faasis.Prioriteetsust hinnatakse erinevatest aspektidest lähtuvalt. Ühelt poolt võib seda teha johtuvalttervist mõjutavate faktorite olulisusest. Näiteks Eestis on käibel WHO ekspertide poolt pakutudmääratlus, et rahvastiku tervisest 50% oleneb eluviisist, 20% geenidest, 20% keskkonnast ja 10%arstiabist (põhineb USA teadlaste analüüsil, vt Healthy People 1979). Erinevates teaduslikeslähenemistes leidub küll eriarvamusi nende tegurite olulisuse osas, kuid faktorid on samad(näiteks: Knol et al 2009). Teiseks prioriteetsuse põhjendamisviisiks on tegurid, mis vähendavadkvaliteetset eluiga (eeskätt tervena elatud eluaastaid). Lisaks peetakse tervishoiualaseid teadus- jaarendusvaldkondi oluliseks tulenevalt sellest, kui hästi need tagavad teadus- ja arendustööjätkusuutlikkust, kui kuluefektiivsed on need valdkonnad Eesti tervishoiu seisukohalt, kastegeldakse spetsiifiliselt Eesti probleemidega ja millisel tasemel on valdkond juba välja kujunenud.Hiljutises üle-Euroopalises valitsusasutusi ja tervishoiualaseid mittetulundusühinguid (public healthassociations) kaasavas uuringus selgitati välja rahvatervise alase uurimistöö prioriteetsed suunadEuroopa erinevates maades (McCarthy et al. 2009). Uuringust selgus, et Põhja-Euroopa riikiderahvatervise uurimisprioriteetideks on tervishoiuteenused ja patsiendiohutus. Lõuna-Euroopamaade põhilised prioriteedid olid nakkushaiguste, tervishoiuteenuste ja südame-veresoonkonnahaiguste alased uuringud. Ida-Euroopas on tähtsateks prioriteetideks rahvatervishoiu valdkonnastoiduohutuse, keskkonna- ja töötervishoiu alased uuringud.Jätkusuutlikkuse seisukohalt on oluline hea taseme tagamine terviseteaduste piisavalt laiasspektris: sellest sõltub nii arstiõppe kui ka rahvatervishoiu valdkondade väljaõppe kvaliteet, seegakokkuvõttes kogu tervisesüsteemi toimimine.Tervishoiu kuluefektiivsuse seisukohalt peetakse kõige prioriteetsemateks valdkondadeksprekliinilise meditsiini ning rahvatervise teadus- ja arendustööd. Rahvatervishoiu valdkonnaarendamine on eelkõige oluline tervishoiusüsteemi eesmärgipärase arengu seisukohalt; sellestloodetakse sisendit tervishoiu poliitikatele (hinnangud haigestumuse ja suremuse osas;terviseprobleemide sotsiaalmajanduslik kulukus, millest lähtub ka hinnang kuluefektiivsusele).Rahvatervishoiuteadus on oluline ka paremate ennetusmeetmete valjatöötamise seisukohalt.Avalikkuse teadlikkuse tõstmise ja käitumisharjumuste suunamisega saab ennetada haigestumisi,vigastusi jms, mis koormavad tervishoiusüsteemi.Ekspertide hinnangul on lisaks äärmiselt oluline Eesti-keskse tervishoiu teadus- jaarendustegevuse eelisarendamine. Rahvatervishoiu valdkond on kontekstipõhine, kus mitmedkultuurilised ja sotsiaalmajanduslikud aspektid mängivad olulist rolli indiviidi ja grupitervisekäitumises, aga ka tervishoiusüsteemi ülesehituses ja selle funktsionaalsuses. Just omakontekstipõhisuse tõttu ei saa tervisekäitumise ja tervishoiusüsteemide toimimise hinnangutestugineda ainult mujal läbi viidud uuringutele, vaid Eestis peaks olema oma ekspertiis selliseanalüüsi läbiviimiseks ja vastava arendustöö tegemiseks.Prioriteetsena märgiti ära ka juba tugevate valdkondade jätkuvat toetamist (terviseteadustevaldkonnas eeskätt biomeditsiin, sh geneetika, genoomika, neuroloogia, immunoloogia). Nendevaldkondade edasine prioriteetsus on oluline, et tagada seni loodud infrastruktuuri ja spetsialistideväljaõppesse panustatud ressursside tasuvus ja jätkuv areng.33