PVT veiste intensiivkasvatuses - IPPC Eesti

tegevuskavadest lähtuvalt instrueerida. Koostöös kohaliku päästeteenistusega tuleb personalile korraldadasüstemaatilisi tulekahju korral tegutsemise õppusi.Toimunud hädajuhtumi likvideerimise järel on soovitav tegevuskavasid korrigeerida vastavalt saadudkogemustele.7.2. Söötmise korraldus7.2.1. Üldine taustSöötmise korraldamisel arvestatakse sellega, et söödad moodustavad kõige suurema kuluartikli veisekasvatuses.Loomadele vajalike toitefaktorite tarbe võimalikult igakülgne ja täpne katmine on eduka piimatootmise alus.Mida täpsemalt on loomade toitefaktorite tarve söödetavate söötadega kaetud, seda tervemad ja pikemakasutuseaga on produktiivloomad, seda vähem eritatakse ainevahetuse käigus kasutamata jäänud toitaineidloodusesse. Produktiivloomi söödetakse normeeritult, st. vastavalt normidele, millised on kalkuleeritud lähtudesloomade vanusest, toodangutasemest ja taotletavatest eesmärkidest.Puhas, värske vesi on veistele alates teisest elunädalast vabalt kättesaadav, see stimuleerib noorloomade kasvu jaarengut. Produktiivloomade toodang sõltub otseselt kvaliteetse joogivee olemasolust.Kõige suurema reostuskoormuse looduskeskkonnale põhjustab veisekasvatuses söödaproteiini ebaõigenormeerimine.7.2.2. SöötmineVeistele söödetakse põhisöötasid (hein, silo, põhk jne) enamasti vabalt. Jõusööda koostise ja kogusegavarieerides kaetakse vajalike toitefaktorite tarve ja tasakaalustatakse söödaratsioon.Erinevad söödad antakse loomadele ette kas eraldi, arvestades optimaalset söötade etteandmise järjekorda võikorraga, segatuna erilistes söödasegistites täisratsiooniliseks segasöödaks (TRSS). Veiste söötmine TRSS-ga onhakanud hoogsalt levima viimastel aastatel, seoses uute vabapidamislautade ehitamisega.Uus söötmistüüp baseerub söödaratsioonil, milles on hästi tasakaalustatud kõik loomale vajalikud toitefaktorid.Eesmärgiks on saada lüpsilehmadelt maksimaalselt palju piima, majanduslikult kõige tasuvamal viisil.Loomadele söödetavad söödad on reeglina laboratoorselt analüüsitud, kvaliteetsed ja suure toiteväärtusega.Söötade säilitamiseks on loodud tingimused, mis ei vähenda säilimise käigus nende toiteväärtust.Söötmistehnoloogia (söötmisviis) sõltub eelkõige karja suurusest, söötade omadustest jms. faktoritest.a) Klassikaline söötmisviis. Klassikalist söötmisviisi rakendatakse peamiselt lõaspidamisega (väiksemates)lautades. Klassikalise söötmisviisi korral antakse söödad loomadele ette eraldi. Toitefaktorite efektiivsemakasutamise tagamiseks tuleb jälgida optimaalset söötade etteandmise järjekorda. Esmalt tuleks loomadele etteanda maitsvamad söödad (jõusööt, srotid) seejärel põhisööt (silo, hein). Päevane söödakogus on tavaliseltjaotatud 2…3 söötmiskorraks. Klassikalise söötmisviisi puhul tuleb tähelepanu pöörata suurte jõusöödakogustejaotamisele. Soovitav ühekordne jõusöödakogus lüpsilehmale ei tohiks ületada 3 kg. Tulenevaltseedefüsioloogilistest iseärasustest lõhustub söödaproteiin veise vatsas kiiresti ammoniaagini, midavatsamikroobid kasutavad oma rakuvalgu sünteesiks. Suurte jõusöödakoguste korral on aga ammoniaagi teke niiintensiivne, et vatsamikroobid ei suuda seda siduda. Liigne ammoniaak eemaldatakse organismist põhiliselturiini karbamiidina s.t. väheneb proteiini kasutamise efektiivsus ning suureneb keskkonda erituvate saasteainetehulk.Klassikalise söötmisviisi puhul on inim(käsitsi)töö osatähtsus suur. Söödad transporditakse söödalavale kastraktori haakes jaoturi, laaduri (põhisöödad), ja/või käsikäruga (jõu-, mineraalsöödad). Põhisöödajaoturite hindsõltub nende mahutavusest, jäädes vahemikku 180 000 (3 m 3 ) kuni 250 000 kr (8 m 3 ).Klassikalise söötmisviisi peamised puudused on:• Vatsamikroobide populatsiooni liigilise koosseisu ebastabiilsus, mis alandab toitefaktorite, eelkõigesöödaproteiini kasutamise efektiivsust. Vatsakeskkonna pH kõikumine suurtes piirides.• Loomadel on valikuvõimalus tarbida rohkem maitsvamaid söötasid.• Problemaatiline on vedelate söötade (praak, pulp) ja mõningate söödalisandite (kibedamaitselised)kasutamine.• Suur tööjõukulu.32