PVT veiste intensiivkasvatuses - IPPC Eesti

Lüpsilehmad 100Veised v.a. lüpsilehmad 486.2.3. Saasteainete eritumine sõnnikuhoidlastLekkekindlatest sõnnikuhoidlatest on fosfori-, kaaliumi- ja lahustuvate lämmastikühendite leostumine pinna- japõhjavette välistatud. Sõltuvalt sõnniku liigist ning hoidla konstruktsioonist jätkub erineva intensiivsusegalämmastikühendite lendumine. Lämmastiku kadu sõltub eelkõige sõnnikuhoidla pindalast. Mida suurem onhoidla pindala, seda suuremad on ka võimalikud lämmastiku kaod. Sellest tulenevalt tuleks sõnnikuhoidla rajadamaksimaalselt sügav ja võimalikult väikese pindalaga. Lämmastikühendite lendumisele avaldab märgatavatmõju ka keskkonna temperatuur. Temperatuuri langedes emissioon väheneb. Temperatuuril alla 0°C onlendumine minimaalne. Ammoniaagi emissiooni ladustatud sõnnikust (kg, aastas) kalkuleeritakse lähtuvaltvõrrandist 6:Võrrand 6: NH 3, kg = (N väljaheited, kg – emissioon laudas, kg ) x emissioonifaktor / 100Ammoniaagi emissioonifaktorid erinevate ladustamisviiside lõikes on toodud tabelis 16.Tabel 16. Ammoniaagi emissioonifaktorid erinevate sõnniku ladustamise viiside lõikesHoidla tüüp/säilitusviis Emissioonifaktor, % Leostumine, %N N P KSõnnikuaun, katmata 25…30 5,0 10,0 45,0Sõnnikuaun, kaetud 20,0 5,0 10,0 45,0Tahesõnnikuhoidla, katmata 25…40Tahesõnnikuhoidla, kaetud 15…20Vedelsõnnikuhoidla, laguun, katmata 40…60Vedelsõnnikuhoidla, laguun, kaetud 20…30Vedelsõnnikuhoidla, katmata 15…40Vedelsõnnikuhoidla, ujuvkate 5…20Vedelsõnnikuhoidla, jäik kate 5,0a) Saasteainete eritumine sõnnikuaunast (patareist). Sõnnikuhoidla väliselt tohib ladustada ainult tahesõnnikut,mille kuivainesisaldus on vähemalt 20 %. Otse maapinnale rajatud sõnniku ladustamise kohta tohib kasutadaainult ühe aasta vältel. Veereostuse vältimiseks tuleb sõnnikupatarei alus muuta veekindlaks kile võigeotekstiiliga. Toitainete, eelkõige lämmastikühendite, lendumise vältimiseks on soovitav sõnnikupatarei kattakile või vähemalt 20 cm paksuse turba-, põhu- või mullakihiga.Sademetevesi ning sõnnikupatareist väljanõrguv virts võib sõnnikust välja viia kuni 45 % kaaliumist ning 10 %fosforist. Sõnniku aunas ladustamisel ulatub lämmastiku kadu nii leostumise kui ka lendumise tagajärjel 20…25%-ni.b) Saasteainete eritumine tahesõnnikuhoidlast. Tahesõnnikuhoidlast lendub keskmiselt 20…25 % sõnnikulämmastikust. Lämmastiku lendumist on võimalik vähendada varikatuse rajamisega hoidlale. Selle tulemusenaväheneb ka sademetevee pääs hoidlasse.c) Saasteainete eritumine laguun-tüüpi poolvedel- ja vedelsõnnikuhoidlast. Laguun-tüüpi sõnnikuhoidlad onharilikult suhteliselt suure pindalaga. Võrreldes teiste hoidlatüüpidega on avatud pinnaga laguun-tüüpivedelsõnnikuhoidlast lämmastikühendite lendumine suurim, ulatudes 40…60 %-ni. Selle vältimiseks tuleb sedatüüpi hoidla katta kilematerjaliga s.t. sõnnik tuleb pumbata kahe kile vahele või katta ujuvkattega (kergkruus,hekselpõhk vms). Eesti klimaatilistes tingimustes on vedelsõnnikuhoidla katmine ujuvkattega problemaatiline,kuna puudub praktiline kogemus selliselt kaetud hoidlate kasutamisest talveperioodil pinnakihi külmudes.d) Saasteainete eritumine ringja põhiplaaniga betoonelementidest või teraskonstruktsioonidest poolvedel- javedelsõnnikuhoidlast. Lämmastikühendeid lendub sellistest hoidlatest avatud pinnakihi korral 30…40 %. Hoidlakatmiseks sobivad 10 cm paksune kergkruusa-, hekselpõhu- või 0,5 cm paksune rapsiõlikiht, ujuvmembraankate, samuti õhutihe katus.Põhiline osa sõnniku säilitamisel tekkivast metaanist moodustub vedelsõnnikuhoidlates anaeroobses keskkonnas,tahesõnnikuhoidlatest on metaani emissioon suhteliselt tagasihoidlik (tabel 17).26