Iqra kuukiri nr.45 - Islam

Minu Ghana (10. osa)arvasin et asjalood palju paremadon.Ühesõnaga, koolipäev seljataga,saabusid uued vabatahtlikudPrantsusmaalt ja Hispaaniast.Hispaania tüüp oli kõigelahedam vabatahtlik, nii sõbralik,nii tolerantne ja heasüdamlik!Nali on see, et tal ontätoveering, mis peaks tähendamaaraabia keeles „õnnelik“,aga see on tal valesti kirjutatud!Kui ta teada sai, mul olitemast nii-nii kahju. Nuuks!Ning too teine, prantslane, eiolnud just väga elevuses selleüle, et ma moslem olen ja üritasisegi mu usku testida jaigasuguseid nõksuga küsimusimult küsida, mis peaksidmind siis a la veenma, et seeusuvärk on ikka täitsa jamps.Alhamdulillah. Juan (uus vabatahtlikHispaaniast) lohutasmind siis, et kuna tema on taimetoitlane,siis ta on ka niimitu korda oma elus pidanudselliste inimeste kõnesid kuulma,kes üritavad teda sellestvälja veenda – et ta teab täpseltmida ma tundsin tol hetkelja et ma üldse ei peaks väljategema. Nummi. JEsimest korda serveerititeiste vabatahtlike õhtusööksama hilja kui minu iftaar (ehkumbes 18.30) ja esmakordseltõhtustasin kellegiga koos, mitteoma toa põrandal taskulambivalgel. Praegu seda kirjutadeson mul on nii sürrtunne – ma katkestasin paastualati üksi oma toas (laste ees eioleks kõike sündsam olnudoma toitu süüa, siis kui nendetoidukorrad juba läbi ja nadteavad, et see päev enam midagiei saa ja siis mina rõõmsaltkugistan nende ees), põrandalmaas istudes, kuskiltühermaal keset Aafrikat …Ma tänan südamest Jumalatkõige eest, mis Ta mulle andnudon! Hea eluga on kahjuksnii-väga-liiga lihtne ära harjuda!Mul meenub see tunne,mis mul seal igapäevaselt oli –isegi kõige väiksema kübeeest oli selline tänutunne! Igaamps riisi ja/või tomatikastettundus nagu magic. SubhaanAllah!Järgmisel päeval, 7. augustil,koolipäeva alguses olimevaid mina ja teised vabatahtlikudning minu bff Brice – ühesõnagalootust väga ei olnudedukaks koolipäevaks. Agakuna John, espanjoola vereline,oskab kuidagi eriti hästiinimestega suhelda, siis tahaaras kõigi laste tähelepanu– õpetas neile mingit peatükkiräpp muusikast ja peaaegukõik töötasid kaasa, vastasidküsimustele ja kuulasid – seeoli nii tore!Hiljem läksime kohalikuletäikale, mis käib kord nädalasja ostsin endale palju erinevatAafrika riiet („riie“ st fabric –millest midagi lahedat kunagiõmmelda; mina olen saamatu,aga mu vanaema on täitsaõmblusnaine ja kunagi ka vihjas,et midagi sellist ta sooviks,et ma talle ka tooksin). Samutiostsin mulle ja Brice’le BestFriend käepaelad – nüüd matchimeja oleme nunnud.9. augustil – Grrrr! Ma eisaanud enne fažri palvet omahambaid pesta, sest Misthyokupeeris minu WC. Ta läkssinna mingi 10minutit ennefažri - halllooo mees! Ei olnudrõõmustav juhtum.On reede! Seega aeg ghusliteha, aga no andke andeks,ämbriga end pestes on VÄGAtrikikas iga oma keharakk märjakssaada – juuksed ja väikeämber ja kõik see möll – mulläks umbes 45 minutit tavaliseltaega selleks. Ja PUHTADJUUKSED ON VÕRRATUD! Siinma väga tihti ei pesnud pead –a) hidžaabiga niikuinii vägaaru ei saa b) super trikikas.Ma isegi ei mäleta enam,millised mu juuksed välja näevad– ma olen ilma hidžaabitaainult magamise ajaks – tunnenet tahaks lasta oma pealnatuke hingata, aga pole sellistluksust siin. (Aga tegeltmul kasvasid ka juuksed megaltselle ajaga – said kõigestlihtsalt puhata.)Ühesõnaga – mis ma veeloskan öelda. See ramadaanon minu jaoks nii imeline, sestkui minu eelmine aka esimeneramadaan oli kõik õppimineõppimine-õppimineja kunamul ei olnud füüsilisi kohustusi,sain oma ööd veeta palves,saatuse ööd otsides ja end Jumalalepühendudes, siis seekordneramadaan on tegutsemine-tegutsemine-tegutsemine.Kuna hommikul on varaäratus ja füüsiliselt nõuab ikkagisee kogemus minult palju– see kliima, lapsed, ja paastuminekäsikäes – ei ole mulvõimalust veeta seda ramadaaninii nagu eelmist, aga hoopisteistmoodi ent samamoodivapustavalt!Jumal saadab mulle imelisivõimalusi nii lihtsasti siin hasanasidteenida, teha head ja20