MAK 2004-2006 põllumajandusliku keskkonnatoetuse ...

Tabel 26. Kohalikku ohustatud tõugu loomade arvud, kes on registreeritud Veterinaar- ja Toiduametitõuraamatus 2004., 2005. ja 2006. aasta lõpu seisuga. Eesti maatõugu veisel on välja toodud ka koguloomade arv (sisaldab sh loomi, kes ei ole tõuraamatusse registreeritud).Ohustatud looma tõug 2004 2005 2006Eesti hobune 1 000 1 150 1 400Tori hobune 950 1 100 1 200Eesti raskeveo hobune 155 170 185Tõuraamatusse kantud Eesti maatõugu veis 976 1 008 1 015Eesti maatõugu veis (sh tõuraamatusse mittekantudloomad)2 132 2 288 2 419Katrin Reili Veterinaar- ja Toiduametist tõi seoses PKT maksmisega välja veel järgmisedprobleemid:• Kuna taotlejad ei ole pidanud alati vajalikuks oma hobuse tõuraamatus registreerimist,ei ole võimalik kuidagi kontrollida, kas taotlusalune hobune kuulub toetuse taotlejale võimitte.• Eesti maakarja tõugu veiste puhul on peamiseks probleemiks põlvnemisandmeteregistreerimine. Nii kaua, kui veisepidaja tegeleb jõudluskontrolliga, registreerib ta omaveiste põlvnemised Jõudluskontrolli Keskuses peetavas andmebaasis. Peale jõudluskontrollilõpetamist jätkub küll andmete edastamine PRIA registrisse, kuid kuna seal eiole isa registreerimise kohustust ning andmebaas ei võta vastu pullide tõuraamatunumbreid, jäävad edaspidi põlvnemised tihtipeale isa poolt puudulikuks. Puudulikepõlvnemisandmetega looma eest aga põllumajanduslikku keskkonnatoetust määrata eisaa.Eesti maatõugu veiste kasvatamise toetusega esinevate probleemide osas küsiti arvamust kaEesti Maakarja Kasvatajate Seltsist (vastasid esinaine Annika Veidenberg ja teadussekretärKäde Kalamees). Probleemidena toodi välja lahkarvamuste esinemine Veterinaar- ja Toiduametiga,just seoses toetuse saamise kriteeriumite osas. MAK 2007-2013 perioodi algul oliprobleemiks info puudus – taotlejatele jäid arusaamatuks vana toetuse uuendamise nõuded –ning Eesti Maakarja Kasvatajate Selts pidi toetuse taotlejaid selles osas nõustama. Lisakstuleks jõudluskontrolli aluseid maakarja veiseid toetada suurema summaga, kuna praegunetoetus ei kompenseeri piimatoodangust saadavat väiksemat tulu teiste tõugudega võrreldes.Tõu säilimise mõttes võiks Käde Kalamees arvates toetuse maksmine olla diferentseeritud jasõltuda lehmade arvust: 1-3 lehma omanikul koefitsiendiga 0,5; 4-14 lehma omanikul 1,0; 15-29lehma omanikul 1,5; üle 30 lehma omanikul 2,0 ja lehmikute eest koefitsiendiga 0,5 (see aitakssuurematel farmidel elujõulisena püsida). Annika Veidenbergi arvates võiks võtta toetusesuuruse määramisel aluseks vabariigi keskmise piimatoodangu ilma maakarjata (kuna nemadon taotlejad) ning määrata summaks saamata jäänud tulu piima vahest maakarja toodangu javabariigi keskmise vahel.Uue MAK perioodi probleemina toodi Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi poolt veel välja, ettoetust saavad ka maakarja veise omanikud, kelle veised ei ole jõudluskontrollis.Jõudluskontrolli nõude võib riigisiseselt ise kehtestada – Eestis selline nõue siiani oli, kuid MAKuuel perioodil see enam ei kehti ning paljud on seetõttu ka jõudluskontrolli lõpetanud. Sellesttulenevalt antakse eesti maatõugu veiste andmeid vaid PRIA andmebaasi, mida Eesti MaakarjaKasvatajate Selts kasutada ei saa, kuna see on andmekaitse seadusega keelatud. Seega ontekkinud probleemid selliste maakarja omanikega, kes ei ole seltsi liikmed, oma loomadelejõudluskontrolli ei tee ja peale PRIA oma andmeid ka Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi ei anna.Ohustatud tõugu loomade toetus on mõeldud ikkagi tõu säilitamiseks, kuid kuna ilmajõudluskontrolli andmeteta on info looma kohta puudulik ning tema järglasi ei saa aretuseskasutada, on need loomad (õigemini nende järglased) tõu säilimise seisukohalt kasutud, sestnende kohta puudub piisav info. Sellest tulenevalt väheneb niigi väike pullide valik tõuaretusekspeaaegu olematuks ja oht sugulusaretuseks on juba praegu ülisuur. Väljapääsuks oleks ühtseandmebaasi loomine PRIA andmete alusel, millele pääseksid koodiga juurde ainult asjagategelevad organisatsioonid.163