MAK 2004-2006 põllumajandusliku keskkonnatoetuse ...

(võis tuleneda PKT meetmete viljavahelduse/külvikorra nõudest). Mõlemad eelmainitudmaastikuelemendid on soodsad ka bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks/tõstmiseks.Maastiku tasandil arvutati ka maastiku mitmekesisuse näitajad, mida iseloomustavad erinevadmaastikuindeksid. Erinevused 2004. ja 2007. aasta näitajate vahel olid enamus parameetriteosas väga väikesed, mis näitab vähest maastiku muutumist. Kõige suurimate Shannonimaastiku mitmekesisuse indeksi (SHDI) 6 väärtustega testalad olid Lümanda, Porkuni, Kambja jaHaanja. Kõige madalamate väärtustega olid SHDI Palamuse ja Kaiu testaladel. Aladel, kustoimub intensiivsem põllumajandus, näitas Shannoni maastiku mitmekesisuse indeks suurimatmuutust ning seda vähenemise suunas (Are, Kaiu, Palamuse ja Ridala testalad). Shannonimaastiku mitmekesisuse indeks oli stabiilne suurte mitmekesisusega aladel (Lümanda, Porkuni,Kambja), mõnevõrra oli indeks vähenenud Haanja seirealal Võrumaal (Põllumajandusmaastikeseire, 2007).Erinevate piirkondade põllumajandustootmise intensiivsuse maastikulise kompenseerituseühtlustamiseks tuleks välja töötada ühised alused. Esialgu võiks selleks olla kõrgeloodusväärtusega alade (HNV) poollooduslike elementide (puudetukad, hekid, puuderibad,kiviaiad, kraavid, traditsioonilised puuviljaaiad jne) minimaalne osakaal kogu kasutuses olevastpõllumajandusmaast, mis HNV juhendmaterjali (IEEP, 2007) järgi on soovitatud määrata20%na. Sel juhul oleks võimalik tulevikus paremini hinnata kui palju oleks vaja toetust maksta,et bioloogilist mitmekesisust säilitada ja tõsta. Hetkel on probleem selles, et näiteks Lõuna-Eestis on piisavalt kompensatsioonialasid, kuid Kesk-Eestis esineb neid märkimisväärseltvähem. Seega peaks toetuste maksmisel arvestama piirkondlikke erinevusi, et paremini saaksidtoetatud piirkonnad, kus kaitsmist vajavaid elemente rohkem esineb.Kimalaste ja maastikuelementide vahelised seosedKimalaste jaoks on väga oluline pesitsus- ja varjumispaikade ning toidu olemasolu, millelemõjub positiivselt maastiku mitmekesisus. Väga suurtel põllualadel, millel kasvatatakse ainultühte kultuuri, on kimalasepopulatsioonil raskem areneda kui heterogeensema maastikugapiirkondades.Uurimuses „Kimalased Eesti põllumajandusmaastikul“ (Mänd et al., 2002) võrreldi kimalastening nende toidutaimede arvukust ja liigirikkust Eesti põllumajanduslikes ja poollooduslikeselupaikades. Õitsevate toidutaimede rohkuses ega ka kimalaste arvukuses nende kaheelupaiga vahel olulisi erinevusi ei leitud. Küll oli aga kimalaseliikide arv põllmajandusaladeloluliselt madalam kui kõrval asuvatel poollooduslikel aladel. Põhjuseks võis olla eelistatudtoidutaimede väiksem osakaal põllumajanduselupaikades. Selliste elupaikade osatähtsus, kuskündmist ei toimu ja taimejuuri ei häirita ning seega kujuneb välja eelistatud toidutaimestik, võibolla kimalasekoosluste liigirikkuse jaoks agroökosüsteemides otsustava tähtsusega.Põllumajandusmaastikus on kimalaste jaoks väga olulisel kohal nii erinevad poollooduslikudkooslused kui ka ülesharimata põlluservad ja rohelised saarekesed põldude keskel, mispakuvad kimalastele piisavalt sobivaid toidutaimi ning elukohti. Selliste maastikuelementidemõju kimalasekooslustele tuleks kindlasti edasi uurida ning sellest lähtuvalt oleks võimalikedaspidi läbi põllumajandusliku keskkonnatoetuse soodustada kimalastele sobivate elupaikadesäilimist.PMK poolt koordineeritava kimalaste seire tulemuste põhjal leiti, et kimalaste arvukus jaliigirikkus olid seotud õite tihedusega, mis pakub toiduressurssi, samas sõltusid need näitajadka piirkondlikest erinevustest, mille üheks põhjuseks võis olla erinev maastiku struktuur. Näiteksolid kimalaste liigirikkus ja õite tihedus 2006. a Kesk-Eesti ÜPT seiretaludes oluliseltmadalamad kui MAHE ja KST taludes. Seega võib öelda, et kimalaste liigirikkus oli madalamseal, kus oli vähem õisi. Selline oluline erinevus ilmnes aga ainult Kesk-Eestis, mille põhjuseksvõib olla kompensatsioonialade vähesus. Shannoni maastiku mitmekesisuse indeksi analüüsil6Shannoni maastiku mitmekesisuse indeks e SHDI väljendab numbriliselt maastiku struktuurimitmekesisust. SHDI-d mõjutavad peamiselt kaks komponenti: erinevate maakasutuse tüüpide rohkus jaühtlus (nende pindalaline proportsioon maastikus). SHDI on rohkem tundlik erinevate maastikuelementiderohkuse suhtes, see tähendab, mida enam on maastikus eri tüüpi maastikuelemente, seda suurem onindeksi väärtus. Indeks on tundlik ka harva esinevate maastikuelementide suhtes. SHDI väärtus on 0, kuimaastikus on ainult üks maastikuelement (st mitmekesisus puudub) ja indeksi väärtus kasvab, kui erinevattüüpi maastikuelementide arv kasvab või/ja nende jaotus ruumis muutub ühtlasemaks.150