MAK 2004-2006 põllumajandusliku keskkonnatoetuse ...

Uurimuse tulemusena selgus, et koos lühiajalise rohumaa ning liblikõieliste pindalavähenemisega avamaa kimalaseliikide ohustatus kasvab. Seejuures on kõige ohustatumad justkeskmiste ja pikkade suistega avamaaliigid.Kimalaste arvukust, kimalaseliikide arvu ja kimalaste Shannoni mitmekesisuse indeksitanalüüsiti ka koos 66. kimalase seiretalu maakasutuse näitajatega: põllukultuuride arv hektarikohta ja keskmine viljavahelduses oleva põllu pindala. Kõigi seirepiirkondade andmeid koosanalüüsides leiti kimalaste arvukuse ja maakasutuse andmete vahel 2 statistiliselt olulist nõrkaseost: keskmise põllu pindala kasvades kimalaste arvukus langes oluliselt (joonis 69), ningkimalaste arvukus oli seda kõrgem, mida rohkem erinevaid põllukultuure hektari kohta kasvatati(joonis 70).log(kimalaste arvukus)6,05,55,04,54,03,53,02,52,01,51,0r = -0,27; p = 0,030,50 2 4 6 8 10 12Keskmine põllu pindala (ha)Joonis 69. PKT BM seiretalude (n=66) kimalaste arvukuse ja tootjate keskmise põllu pindala vahelisedseosed 2007. aastal PMK andmete põhjal.6,05,55,0log(kimalaste arvukus)4,54,03,53,02,52,01,51,0r = 0,27; p = 0,030,50,00 0,05 0,10 0,15 0,20 0,25 0,30 0,35 0,40 0,45 0,50log(kultuuride arv ha kotha + 1)Joonis 70. PKT BM seiretalude (n=66) kimalaste arvukuse ja hektari kohta keskmiselt kasvatatavatepõllukultuuride arvu vahelised seosed 2007. aastal PMK andmete põhjal.Kõigi seirepiirkondade andmete koos analüüsimisel leiti, et keskmise põllu pindala kasvadeslanges oluliselt ka kimalaseliikide arv (joonis 71). Sarnaselt kimalaste arvukusele kasvasidhektari kohta kasvatatavate põllukultuuride arvu suurenedes ka kimalaseliikide arv (joonis 72)ning kimalaste Shannoni mitmekesisuse indeks (joonis 73).142