MAK 2004-2006 põllumajandusliku keskkonnatoetuse ...

4.3. VALDKOND BIOLOOGILINE MITMEKESISUS4.3.1. Valdkonna lühiiseloomustusBioloogiline mitmekesisus tähendab mistahes päritoluga elusorganismide rohkust maismaa-,mere- jt ökosüsteemides ning seda mõõdetakse geneetilisel, liigilisel ja ökosüsteemi tasandil.Eestis on võrreldes teiste 57. paralleelist põhja poole jäävate aladega taimestik ja loomastikmitmekesisuselt üks maailma rikkamaid. Erinevate elupaigatüüpidena on kaitse all üle 10%territooriumist. Eriti liigirikkad on Eesti poollooduslikud kooslused (puisniidud ja loopealsed),mille põhjuseks on väga pikka aega kestnud iga-aastane niitmine. Eesti ja ühtlasi üks Euroopaliigirikkamaid taimekooslusi on Laelatu puisniit Läänemaal, kus ruutmeetril kasvab koguni 76soontaimeliiki. Elupaikade inventuurist selgub, et poollooduslike koosluste pindala on viimasepoole sajandi jooksul oluliselt vähenenud ning põhjuseks on selliste traditsioonilistepõllumajandusvõtete nagu niitmine ja mõõdukas karjatamine lõpetamine. Luha- ja rannaniitudehävimise peamine põhjus on olnud kuivendamine. Niiduelupaiga liigirikkuse taastumine võtabaastakümneid, maaparanduse järel on ala loodusliku mitmekesisuse taastumine sageli üldsevõimatu (MAK 2004-2006). Liigirikaste poollooduslike koosluste kõrval tuleb tähelepanu pöörataka põllumajandusmaastike bioloogilisele mitmekesisusele, millele on liikide arvukuse ningmitmekesisuse vähenemise tõttu alles viimasel ajal hakatud tähelepanu pöörama.Põllumajandusmaa ning põllumajandusmaastikes paiknevad poollooduslikud ja looduslikudmaastikuelemendid pakuvad toitumis- ja elupaiku paljudele elusorganismidele alustadesmullaelustikust ning lõpetades lindudega.Euroopas algas pärast Teist maailmasõda põllumajanduse intensiivistumine (Pain, Pienkowski,1997; Siriwardena et al., 2000), mis on põhjustanud paljude lindude, kimalaste, taimede ja teisteelusorganismide liigirikkuse languse. Paljud linnuteaduslikud uurimused on näidanud, et kaasaegnepõllumajandus on üks peamisi ohte bioloogilisele mitmekesisusele, mis on võrreldavulatuslike kliimamuutustega (Donald et al., 2002). Eestis oli Nõukogude Liidu ajal põllumajandustootmineväga intensiivne ning kasutati hulgaliselt väetisi ja taimekaitsevahendeid.Pärast Eesti taasiseseisvumist, 1991. aastal, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutaminerahaliste ressursside piiratuse tõttu langes. Kuna viimastel aastatel on elatustase tõusnud ningalates 2004. aastast makstakse erinevaid EL põllumajandustoetusi, on tootmine jälleintensiivistunud: kasutatakse rohkem põllutöömasinaid, põllud küntakse tihti teeservani üles,suurenenud on väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine. Tulemuseks võib ollaveekeskkonna saastumine, muldade vaesestumine ja struktuuri hävimine,põllumajandusmaastiku ilme muutumine ning bioloogilise mitmekesisuse langus.Seoses bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega tekib põllumajandustootjal mitmeidprobleeme. Kuna põllumajandus on muutunud intensiivsemaks, rajatakse suuri monokultuurseidpõlde, mis on sobilikud paljunemiskohad kahjuritele. Samas on põllumajandusmaastikmuutunud ühetaolisemaks, pakkudes vähem pesitsus-, varjumis- ja toitumispaikukahjurputukate vaenlastele (nt linnud, parasitoidid) ning loodusest tulenev n-ö kahjurikontrolloma ülesannet enam ei täida, mistõttu kahjuritest vabanemiseks kasutatakse järjest rohkeminsektitsiide. Lisaks on esile kerkinud ka tolmeldamisprobleemid, sest looduslikeletolmeldajatele ei jätku piisavalt toitu (õistaimederohked teeservad on üles küntud, põllulkasutatakse umbrohtude hävitamiseks pestitsiide), samas on hävitatud paljud neile sobivadpesitsuskohad (kimalased pesitsevad teeäärte, kraavipervede ja muude mitteülesküntavatealade pinnaseavaustes, hiireurgudes, kivihunnikutes jms). Looduslike tolmeldajate puudusetõttu saadakse aga tolmeldamist vajavatelt kultuuridelt vähem saaki, sest meemesilased eisuuda kõiki kultuurtaimi võrdselt tolmeldada (oma lühikeste suiste tõttu). Antud probleemileevendamiseks on hakatud kasutama kimalaste kunstpesilaid, mis nõuab lisaväljaminekuid.Arvestades bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega kaasnevaid probleeme, on ilmne, et sedatuleks kaitsta. 1992. aastal kirjutati Rio de Janeiros alla bioloogilise mitmekesisusekonventsioonile, millega allakirjutanud riigid, sh Eesti, võtsid endale kohustuse kaitstabioloogilist mitmekesisust. Eesti on liitunud ka 2001. aastal Göteborgis Euroopa Ülemkogu pooltvastu võetud säästva arengu strateegiaga, mille põhieesmärgiks on peatada bioloogilisemitmekesisuse vähenemine 2010. aastaks. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakseerinevaid vahendeid, millest üheks on Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika Maaeluarengukava raames põllumajanduslike keskkonnatoetuste maksmine, et vähendada103