Aruanne - Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn

Võrreldes puhta arengu mehhanismi projektide üldarvuga, mis ulatub 2 647 ja väldibaasta jooksul kokku 2 287 miljoni tonni kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, onühisrakendus muidugi veel suhteliselt vähem väljaarendatud lähenemisviis. Samastuleb aga silmas pidada selle lähenduse spetsiifikat, mis seisneb eelkõige ainultarengumaades suurte süsinikku siduvate projektide käivitamises. Konventsiooni1.Lisa riikides teostatavad ühisrakendusprojektid on üldjuhul seotud tehnoloogilisteuuenduste sissetoomisega, fossiilsete kütuste väljavahetamisega ja taastuvateenergiaallikate laiema kasutuselevõtmisega.Üheks suurimaks takistuseks mõlema mehhanismi puhul on eelkõige vastavatejuhtkomiteede poolt kehtestatud tehniliste protseduuride mahukus ja keerukus,rääkimata välditavate süsinikuheitmete arvestamise metoodiliste aluste kohmakusest.Teatavasti on protseduuriliste reeglite täpse järgimise tõttu jäänud ametlikultregistreerimata suur hulk süsinikuheitmeid vähendavaid projekte. Ainuke lohutus on,et vaatamata sellele, tehakse loodusele kokkuvõttes ikkagi head! Metoodiliste alustelihtsustamisega justkui tegeletakse pidevalt, samas on teada, et keskmise suurusegaprojekti nö paberliku asjaajamise kordasaamine on projekti enda käikuandmise kõrvalüks suuremaid probleeme. Projekti dokumentatsiooni eeskirjadekohase vormistamisekulud (ingl transaction costs) on suured, see on ka üks põhjuseid, miksväikesemahulisi süsinikuheitmeid vältivate energiaefektiivsuse, väikehüdro (inglsmall hydro) või kütuste vahetamise (ingl fuel switch) projektide vastu vähe huvituntakse. Projekti arendaja kasu oma arendustöö ühisrakenduse alla vormistamisest javälditavate süsinikutonnide mahamüümisest nullilähedane. Suhteliselt väikesteprojektidega on seni tegemist eelkõige ühisrakenduse puhul. Venemaa ja Ukraina onomalt poolt kaasa toonud suuremahuliste projektide käivitamise. Suurte riikide, ntHiina, India, Brasiilia jt mastaabid on märkimisväärselt suuremad kui Balti riikidel.Üheks enim aktiivseimaks riigiks, kes Kyoto paindlike mehhanismide kaudu omaesimese kohustusperioodi sihtarvu püüab saavutada on Jaapan. Koos mitme teisetehniliselt ja majanduslikult arenenud suurriigiga on Jaapan asunud juhtimaühisrakenduse ja puhta arengu mehhanismi projektide finantseerimise edetabelit.Jaapan on ka riik, kes kõigi muude koostööprojektide kõrval on ka üheks Venemaa jaUkraina kliimamuutuste leevendamisele suunatud projektide rahastajaks. Jaapankäivitas süsinikukrediitidega kauplemise Jaapani Meretaguste InvesteeringuteInstituudi, JOI (ingl Japan Institute for Overseas Investment) baasil, seda toetabJaapani Rahvusvahelise Koostöö Pank, vt lähemalt veebiaadressil:http://www.joi.or.jp/carbon/. Jaapani valitsuse poolt oli 2007.a lõpuks kinnitatud 253ühisrakendusprojekti ja puhta arengu mehhanismi projekti. Riikide seas, kus neidprojekte rahaliselt toetatakse, loe: süsinikukrediite ostetakse, domineerivad Hiina,India, Brasiilia, Korea, Vietnam, Tai, Indoneesia, Filipiinid, Venemaa, Ukraina, jpt.Samuti finantseerib Jaapan projekte Tsehhis, Slovakkias, Poolas, Ungaris, Rumeeniasja Bulgaarias.Kummalisel kombel on Eesti jäänud eemale Jaapani taastuvenergia alaste projektidefinantseeringute huviorbiidist, kuigi alles mõned aastad tagasi (2004.a) tundis Jaapaniüks suuremaid korporatsioone Sumitomo Corporation elavat huvi Eestis arendatavatetuuleparkide, eriti Pakri poolsaare 70 MW pargi vastu. Oma Tallinna visiidil oli neilkaasas kokkuvõte SEI-Tallinna poolt Jaapani valitsuse tellimusel koostatud analüüsistPakri Tuulepargi kui potentsiaalse ühisrakendusprojekti kohta. Tookord peletas neid12