HUNTLUTS - Vanemuine

eri teostest pärit variantide ämmastavalt keerulised suhted Arnoga)./---/Luts ise liigub laval iseseisvas ajadimensioonis, mõnikord kattudeslooga, mõnikord hoopis isoleerudes, mõnikord metaedendust esitades.Lugu ähvardab mõnikord olla liniaarne, kud enamasti akkab aegsündima sündmustest, ega eksisteeri omaette. Tegelased põle olustikulisedega ajaloolised, kuid on selle-eest paraku lavaliselt riaalsed.Nad on, ku nad parajasti on. Nad ei tohi olla liiga uvitavad. Liignerahvalikkus ja arakteersus tapab ju tihti sisu. Luts on peenem, kume arvame. Mahlakus põle ainus kategooria, mis tema puhul arvessetuleb. Piame teda võtma külmemalt. (Viitan ka ennast mõningalmääral ammendand, kuid operatsionaalses mõttes endiselt tootlikuleeesti ja oriendi mentaliteedi võrdlemisele, mida on eri aegadelviljelnd suurkujud nigu Juhan Luiga, Oskar Loorits, Uku Masing jaJaan Kaplinski.) Võtame teda ku võrdset.Olen Lutsule tüipilist ida-murde ning argikeele segu sistemaatiliseltläbi tekstide uuesti määratlend ja ühtlustand.Mudugi ei saa Lutsust - erinevalt Tammsaarest - leida keike-aaravatnarratiivi, vähemalt süseelises, stoori mõttes. Seda ei saa ka vägisijuurde lisada, et teha vell-meid-pleid. See tuleks kunstlik ega vastaksauturi vaimule, millele on pigem omane lutsukivi üplemist meenutavkatkendlikkus ja minnalaskmine - et mitte ütelda kulgemine. Ütleksin:loojanguaegne Kuremaa järv, mille peegelpinnal üpleb kivi, etlõpuks ääbuda põhjamutta.*Ja keige lõpuks tahan emakeele õbetajatele öelda, et kogu selle raamatukeel ei ole meelega lõpuni ühtlustatud: Vooremaa inime kasutaberi meeleoludes ja eri ilmaga eri vorme. Olen piisavalt kohandinimesi, kes ommiku ütlevad: „Messa tahad?”, õhta aga kuuldub nendesuust juba: „Missa tahad?” Kord ütlevad naesed „kuda” ja mehed”kudas” ja teenekord jälle vastupidi. Jah, Vooremaa inimene ei olejäigalt hvikseerunud.Suvi, 1984.Toots –Aivar Tommingas,Imelik –Hannes KaljujärvMati UntSuvi, 1984. Toots – Aivar Tommingas, Lesta – Jüri Lumiste