Sa ei saa kunagi kätte tõde. See on midagi, mida sa ... - Vanemuine

OsalisedDodgeAIVAR TOMMINGASHalie, tema naineKÜLLIKI SALDRETilden, nende vanem poegMARGUS JAANOVITSBradley, vanuselt järgmine poegKAROL KUNTSELVince, Tildeni poegMARTIN KÕIVShelly, Vince´i sõbratarMAARJA MITTReverend Dewis, protestantlik vaimulikRAIVO ADLASEtendust juhib Gert KarkTegevuspaik: Dodge´i ja Halie maamaja Illinoisi lõunaosasI vaatus: pühapäeva päevalII vaatus: pühapäeva hilisõhtulIII vaatus: järgmisel hommikulAivar Tommingas, Martin Kõiv

Karol Kuntsel1991 valmib näidend “Šokis<strong>ei</strong>sundid” (States of Schock).1990ndatel kulutab aega ka varasemate näidendite redigeerimiseks jatöötlemiseks, muuhulgas valmib ka uus, hiljem ka Broadwayle jõudevversioon “Maetud lapsest” (1996).1993 roll filmis “Pelikani memorandum” (Pelican Brief), peaosas JuliaRoberts.2001 filmiroll eepilises sõjadraamas “Allatulistatud Black Hawk”.2004 teatriroll Caryl Churchilli poleemikat tekitanud kloonimis-teemalisesnäidendis “A Number” New York Theatre Workshop egiidi all.2005 valmivad korraga stsenaarium ja peaosa, endise vesternistaari rollWim Wendersi filmis “Koputada pole vaja” (Don´t Come Knocking).2009 Roll filmis “Vennad” (Brothers).The Internet Movie Database andmetel on Shepardil pooleli näitlejatöödnelja uue linateose juures.Tegelane, keda ma mängin, on t<strong>ei</strong>nudtohutu, koletu vea, mida ta üritab parandadaja selle parandamine toob kaasa veelgisuurema katastroofi. Väliselt on ta raevukas,uhke, kõike <strong>ei</strong>tav. Aga sisemiselt piinavadteda süü ja kahetsus. Keele tasandi allon tohutu emotsionaalne baas, mis nõuaberilist tundlikkust. <strong>Sa</strong> pead kuulama vägatähelepanelikult, mida su tegelane räägib. <strong>Sa</strong>pead järgnema kõigile soontele ja jõgedele jaojadele ja kõigele, millele tekst sind juhib. Isegisiis, kui ta ühel hetkel plahvatab.Intervjuust oma rolli kohta Carol Churchillinäidendis “A Number”,The Village Voice, 11/04

Mladen Kiselov, Margus Jaanovits, Külliki <strong>Sa</strong>ldreHea publik,olen Mladen Kiselov, “Maetud lapse” lavastaja. Kuna teen alles oma esimestlavastust kuulsas 140-aastases “Vanemuises”, siis tahaksin end paarisõnaga tutvustada.Sündisin Bulgaarias. Olen enam kui 40 aastat töötanud lavastaja, näitleja,produtsendi ning teatripedagoogina Ida-Euroopa, Venemaa, Ameerikaja Kanada teatrites. Olen tänaseks toonud lavale umbes 150 lavastustnii klassikalise kui kaasaegse dramaturgia vallas ja aidanud enam kuiüheksasajal näitlemise, lavastamise, dramaturgia ning stsenograafia tudengilteha oma esimesed sammud teatrilaval või kinoekraanil nii Euroopaskui Ameerika Ühendriikides.Mul on au kuuluda Venemaa Teatriakadeemia GITIS diplomandide hulka.Noore mehena Moskvas sain ma oma eluvõimaluse – õppida lavastamiskunstisuure vene lavastaja Anatoli Efrose käe all. Kuni tänasepäevani on Efrose unustamatud lavastused ja õpetamisviis jäänud minujaoks inspireerivateks eeskujudeks, mis kannavad endas looja vaimuvabadust, kunstis p<strong>ei</strong>tuvat ilu ning inimese missiooni selles. Mu fenomenaalseõpetaja traagiline surm 25 aastat tagasi täidab mind ikka veelkurbusega.Kakskümmend aastat elasin ja töötasin ma Ameerika Ühendriikides.Olen Pittsburghis Pennsylvanias asuva Carnegie Melloni Draamakooliemeriitprofessor. <strong>See</strong> on vanim draamaõppega ülikool Ühendriikides.Kuus aastat olin selles koolis režiiõppetooli juhataja, 19 aastat õpetasinlavastamist ja näitlemist bakalaureuse ja magistriõppe tudengitele.Minu kaasabil tekkisid erialased suhted Carnegie Melloni ja MoskvaKunstiteatri kooli vahel aastal 1993.1986. aastast olen Ameerika Teatrilavastajate ja Koreograafide Liidu liige– see on Ameerika teatrilavastajate erialaliit. Möödunud aastast kuulunühtlasi Eesti Lavastajate Liidu liikmete hulka.Mu elu professionaalse lavastajana on viinud mind paljudesse kohtadesseja teatritesse. Siinkohal vaid mõned näited: olen lavale toonudmitm<strong>ei</strong>d Shakespeare´i näidend<strong>ei</strong>d: “Hamlet” (Long Wharf Theatre;New Haven, Connecticut) “Henry IV”, I ja II osa (California ShakespeareTheatre; Berkeley), “Veneetsia kaupmees” (Quantum Theatre; Pittsburgh,Pennsylvania), “Asjatu armuvaev” (Yale Repertory Theatre; New Haven,Connecticut). Tšehhovilt olen lavastanud “Kirsiaia” ja “Kolme õe” (KresgeTheatre; Pittsburgh) ning “Kajaka” (Rahvuslik Noorsooteater; Sofia). Muudesttöödest <strong>saa</strong>gu nimetatud Becketti “Õnnelikud päevad” (PittsburghCity Theatre), Brechti “Mees on mees” (Rahvuslik Noorsooteater; Sofia) ja“Ema Courage ja tema lapsed” (Carnegie Mellon Drama), Moliere´i “Don

Juan” (New York University Tisch´s Walker Theatre ja National Theatreof Bulgaria) ning “Tartuffe” (Kresge Theatre, Pittsburgh), Eduardo deFilippo “Suur illusioon” (Contemporary Theatre; Seattle, Washington),Albee´ “Kes kardab Virginia Woolfi? (Bulgaaria Rahvuslik Kultuuripalee;sama näidendi tõin alles hiljuti lavale ka Tallinna Linnateatris), Fugardi“Teekond Mekasse” (Bulgaaria Rahvuslik Kultuuripalee; Playland forPittsburgh´s City Theatre.), Boychevi “Polkovnik lendab õhku” (CentaurTheatre; Montreal, Quebec), Bergmani “Sügissonaat” (Sofia teater), Hemingway“Viies kolonn” (Pittsburgh´s Bricolage Theatre). Venemaal olent<strong>ei</strong>nud lavastusi Moskva Kunstiteatris: Jordan Radičkovi “Lennukatse”,Mossoveti-nimelises teatris: Aleksander Volodini “Jeesuse ema” ja MoskvaNoorsooteatris: Nedialko Jordanovi “Seletamatu armastus”. Arvukaltklassikalistel ja ka kaasaegsetel materjalidel põhinevaid lavastusi olent<strong>ei</strong>nud veel maailmas hästi tuntud Actors Theatre´s Louisvilles Kentuckys– seda teatrit on nimetatud ameerika draama kõige tähtsamaksfoorumiks. Olen lavastanud selle teatri egiidi all Williamsi “Tramm nimega“Iha””, Horváthi “Lood Viini metsadest”, Kushneri “Inglid Ameerikas”...Ja seda nimekirja võiks jätkata...Minu Bulgaarias tehtud lavastusi on näidatud ka külalisetendustel Euroopas:Serbias, Kreekas, Ungaris, <strong>Sa</strong>ksamaal, Poolas, Hollandis, Austrias,Tsehhis ja Slovakkias. Need on loodud ajal, mil olin noor lavastaja Bulgaarias(1970ndatel ning varastel 1980tel). Viis aastat juhtisin Sofia <strong>Sa</strong>tiiriteatrit,pärast seda olin kolm aastat Rahvusliku Kultuuripalee peanäitejuhtning töötasin 8 aastat residentlavastajana Bulgaaria Rahvusteatris.Viimasel aastal olen oma elu ja tööd jaganud Ameerika ja Eesti vahel.Põhjus selleks <strong>ei</strong> <strong>saa</strong> olla enam lihtsam ja õnnelikum: ma l<strong>ei</strong>dsin ülesoma kadunud armastuse ning abiellusin imekauni, helge eesti naiseEnekeniga, kellele ma kiindumuse ja tänulikkusega pühendan ka omauue lavastuse.Minu siiras tänu kuulub imelistele ja andekatele Vanemuise näitlejatele– Aivarile, Küllikile, Raivole, Margusele, Karolile, Maarjale ja Martinile,kes olid mulle proovi<strong>saa</strong>lis tõeliseks inspiratsiooniallikaks. Suured tänudassistent Tanelile. Tänud kunstnik Airile, helikujundajatele Toivole ja Siimule,inspitsient Gerdile ja kõigile Vanemuise lavatagustele töötajatelenende professionaalsuse, kannatlikkuse, heasüdamlikkuse ja huumorimeeleeest. Mu eritänud ka Sven Karjale, Vanemuise draamajuhile, temapideva hoole ja vastutulelikkuse eest.Prooviperiood Tartus pakkus mulle palju õnnelikke hetki. Loodan, etT<strong>ei</strong>egi, head vaatajad, l<strong>ei</strong>ate sellest lavastusest midagi enda jaoks.T<strong>ei</strong>e ees laval avaneb aken koletislikku, valulikku, grotesksesse, samas kamüstiliselt veetlevasse ja inimlikult liigutavasse <strong>Sa</strong>m Shepardi maailma:see on ühe katkise pere <strong>saa</strong>ga, nimega “Maetud laps”.<strong>See</strong> on avatud akende lugu – ainult lükka aknaluuki ja kiika sisse nenderäpasevõitu s<strong>ei</strong>nte vahele. Ära karda – Shepardi maailm on asustatudinimestega, keda näeme enda ümber iga päev – nende üksinduses, nendemeeleh<strong>ei</strong>tes. Nende ummikussejooksnud eludes, mis on muutnudnad eemaletõukavaks ja vastikuks. Nende püüdlustes l<strong>ei</strong>da armastust jaõnne, nende lootuses <strong>saa</strong>tuse halastusele, hoides samal ajal alkoholipudelitkäeulatuses – ja – nende võimetuses mitte ära tunda isegi omaendalapsi, oma lähedasemaid inimesi. Shepardi m<strong>ei</strong>sterlikkus selle eluliseabsurdi kujutamises on koomiline, isegi lõbustav. Kuid siiski täidab tateatri üha enam ja enam kurbusega.Kuulata väljast kostvat vihmasabinat, olles ühes ruumis maetud lapsega– selles kummalises kontrastis avaldub Shepardi kaubamärk oma tegelastelahtimuukimisel. Kuid vaadakem enda ümber. Kas me kõik <strong>ei</strong> kõnniläbi elu, kandes enda sees seda maetud süütut last, hoolimata sellest,kus ja millal me veetsime oma lühikese elutee sel porisel, märjal, patuselplaneedil?Süütu nagu vastsündinud laps….“Maetud last” on võrreldud vanade kreeka tragöödiatega. Jääb üle selleganõustuda. <strong>See</strong> sügavalt kõlbeline näidend omab tõesti laia sisemistruumi ja eeposega võrreldavat emotsionaalset haaret.Mladen Kiselov

Tähtis on valida õige pool. <strong>See</strong> on täiesti selge.Nii et kui te olete t<strong>ei</strong>sel pool piirjoont, siisvõite vabalt osutuda ka anti-ameeriklaseks.Hirm olla valel poolel on süvenev hirm.Demokraatia on väga habras asi. Te peateselles suhtes olema väga ettevaatlik. Sestkui te loobute oma vastutusest ja lasete sisseviia hirmutamise taktika, <strong>ei</strong> ole see enamdemokraatia. Siis on see juba midagi muud.Midagi, mis võib olla vaid tolli kauguseltotalitarismist.Karol KuntselThe Village Voice, 12. nov, 2004BOB DYLAN: Mis sa arvad – mis see oli, mis tegi James Dean kuinäitleja nii eriliseks ja lummavaks? Näiteks see stseen kuulidega„Hiiglases”. Mis tegi selle stseeni nii kirjeldamatuks?SAM SHEPARD: Sest see oli puhas igasugusest väljendusest.SAM SHEPARDI LOOMING EESTI TEATRIS1988 Tõeline Lääs,Teater Vanemuine,lavastaja Ago-Endrik Kerge1993 Maetud laps,Eesti Noorsooteater / Tallinna Linnateater,lavastaja Paul W<strong>ei</strong>dner (USA)1994 Armuhullus,Eesti Noorsooteater / Tallinna Linnateater,lavastaja Madis KalmetBOB DYLAN: Millest?SAM SHEPARD: Emotsioonist. Aga see tõi emotsionaalsuse tagasit<strong>ei</strong>ses astmes. Kui enamik näitlejaid selles stseenis <strong>ei</strong> suudaksväljendada midagi muud kui enesehaletsust, siis tema tegi m<strong>ei</strong>learu<strong>saa</strong>davaks tõelise süütunde.BOB DYLAN: Süütunde?SAM SHEPARD: Just. Inimkonna ees. Kahetsustunde m<strong>ei</strong>e kõigi eest.<strong>See</strong> raisatud elu. Süütu lapse mõttetu surm. Süütuse surm.Dokumentaalsest film-dialoogistBob Dylani ja <strong>Sa</strong>m Shepardi vahel

Margus JaanovitsJOSEPH CHAIKIN (1935-2003)Lavastaja, dramaturg, teatripedagoog, Ameerika 1960ndate teatriavangarditähtsaimaid esindajaid. Osales näitlejana Living Theatre’i tükkides,oma esteetilised printsiibid on kirjalikult vormistanud raamatus “ThePresence of Actor” (1972). Tundis sügavamat huvi <strong>Sa</strong>muel Beckettiloomingu vastu, lavastanud mitm<strong>ei</strong>d tema näidend<strong>ei</strong>d. Chaikini sõprusja koostöö Shepardiga algasid ajast, mil viimane tuli vaatama Chaikinijuhitava Open Theatre’i (1963-1973) novaatorlikke lavastusi. Nendetuntumad koostööd on 1978.aastal mõne nädalaga kahasse kirjutatud(sisuliselt) mononäidendid “Keeled” (Tongues) ja “Metsik/Arm” (<strong>Sa</strong>vage/Love). Esimeses n<strong>ei</strong>st oli Chaikin teksti esitaja, tagalaval viibiv Shepard<strong>saa</strong>tis tekstiesitust rütmipillidel, t<strong>ei</strong>ses lavastuses kuulsime kõnelemastaas Chaikinit, keda toetasid mõned muusikud. Mõlema näidendiassotsiatiivses laadis tekst on osalt proosas, osalt rütmilises või ka rütmistamatavabavärsis. Ettevõtmise sisuline eesmärk oli värske pilgugavaadelda (lava)keele ja kõne eripära, muutumist ja konventsioonidessetardumist. 1990ndatel lõid nad kahasse “Kui maailm oli roheline” (Whenthe World was Green) ja “Sõda taevas” (War in Heaven).Näidend “Maetud laps” on pühendatud Joseph Chaikinile.SAM SHEPARDI KIRJAST JOE CHAIKINILEJoe, tahtsin öelda seoses selle uue näidendiga, mille kallal me hetkel töötame…see kadumise teema on hakanud mind viimasel ajal painama. <strong>See</strong>oleks nüüd üks võimalus seda mõtestada, mis juhtub, kui kellegi identiteetpuruneb sügava isikliku kriisi käigus – kui kõik see, mida ma siiani indentifitseerisiniseendana, läheb kaduvikku. Minu arvates võiks seda nimetadašokis<strong>ei</strong>sundiks. Minu jaoks pole vahet, mis selle šoki põhjustajaks on – kassee on mingi füüsiline trauma või mis iganes, sellest tulenev tühjus võiüksindus on see, mis mind huvitab. Eriti huvitavad mind küsimused seoseskodu ja perekonnaga, inimestega, kes on minu jaoks kadunud, aga keson tegelikult elus. Otsida kedagi minevikust nende seast, keda ma <strong>kunagi</strong>tundsin, aga nüüd pole mul aimugi, kes ja kus nad on. Nad on justkuikummitused, kuigi pole surnud. Elavate kummituste tagajamine on alatipõgenemine...1983

Külliki <strong>Sa</strong>ldreKui näeksin veel, mis silmil siis küll Hadesesvaataksin isale otsa? Emale, vaesele?On nende vastu pandud sellist toime mulet liiga kergeks nuhtluseks ka silmus <strong>saa</strong>ks.Või kas mu silm veel tunda lastest rõõmu võiks,kui ilma nõndamoodi need on sündinud,Kuis sündisid nad? Mitte mingit iialgi!Ka mitte linnast, kindlusest ja taevastepühapaikadestki, sest ju endalt võtsin needma, vaene mees ja õilsa hõimu järglane,kui käskisin ma h<strong>ei</strong>ta endast kõikidelsee roimar, kelle taevas nüüd on mõstnud siisTeos süüdi ning kes Laiosest on sündinud.Kas kõigi nende poole ausat pilku maveel <strong>saa</strong>ta võin, kui enda nii ma teotanud?Sophokles, “Kuningas Oidipus”,tõlk Ain Kaalep ja Ülo TorpatsMinu teostes on vägivalda, sest nad räägivadAmeerikast... <strong>See</strong> on kombatav olevik, tetunnete seda kõikjal Ameerikas. Aga sellegapole vaja kedagi hirmutada. Ma l<strong>ei</strong>an, etma võin kasutada seda liikumapaneva jõunahoopis t<strong>ei</strong>ste tunnete tekitamiseks.Intervjuust The Sunday Times,London, 08/84

Aivar TommingasBOB DYLANWhen He ReturnsThe iron hand it ain't no match for the iron rod,The strongest wall will crumble and fall to a mighty God.For all those who have eyes and those who have earsIt is only He who can reduce me to tears.Don't you cry and don't you die and don't you burnFor like a thief in the night, He'll replace wrong with rightWhen he returns.Truth is an arrow and the gate is narrow that it passes through,He unleashed His power at an unknown hour that no one knew.How long can I listen to the lies of prejudice?How long can I stay drunk on fear out in the wilderness?Can I cast it aside, all this loyalty and this pride?Will I ever learn that there'll be no peace, that the war won't ceaseUntil he returns?Surrender your crown on this blood-stained ground,take off your mask,He sees your deeds, He knows your needs even before you ask.How long can you falsify and deny what is real?How long can you hate yourself for the weakness you conseal?Of every earthy plan that be known to man, He is unconcerned,He's got plans of His own to set up His throneWhen He returns.

Martin KõivMidagi <strong>ei</strong> <strong>saa</strong> kasvama sundida. Ei tohivahele segadagi. Kõik käib varjatult.Nähtamatult. Peab lihtsalt ootama, kuni seepistab nina maast välja. Tilluke võrse. Valgetilluke võrse. Habras ja udem<strong>ei</strong>s. Aga tugev.Küllalt tugev, et murda maapinnast läbi.<strong>See</strong> on ime.Näidendist „Maetud laps”Maarja Mitt

„Tõeline Lääs” Vanemuises, 1988. Lee – Peeter Volkonski, Austin – Peeter Oja.Foto: Ülo LaumetsRaivo Adlas„Maetud laps” Eesti Noorsooteatris 1994.Vince – Jaanus Rohumaa, Shelly – Piret Kalda, Dodge – Ago Roo.Foto: Henno <strong>Sa</strong>arde.

Teatrijuht Paavo NõgeneDraamajuht Sven KarjaMuusikajuht Mihkel KütsonBalletijuht Mare TommingasTrupijuht Eda HinnoLavastusala juhataja Lui LäätsPealavam<strong>ei</strong>ster Rait RandojaLavam<strong>ei</strong>strid Veljo Rüütli, Aare KihoDekoratsiooniala juhataja Aarne HansaluDekoratsioonide teostus Ain Austa, Innari Toome,Andres Lindok, Terje Kiho, Leenamari Pirn,Sirje Kolpakova, Marika Raudam,Aleksandr Karzubov, Indrek Ots, Eino R<strong>ei</strong>napu,Mart Raja, Arvo LippingKostüümiala juhataja Ivika Jõe<strong>saa</strong>rKostüümiala juhataja asetäitja Piret UniverMeeste kostüümid Ruth Rehme-RähniNaiste kostüümid Külli KukkKostüümide teostus Luule Luht, Anneli Vassar,Daisy Tiikoja, Elli Nöps, Mairit Joonas,Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire Arujõe,Irina Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels,Riina Lõhmus, Henn Laidvee, Malle Värno,Mati Laas, Juta RebenJumestusala juhataja Anne-Ly SooGrimm Irina VõsasteSoengud Janika KoljuRekvisiidiala juhataja Liina MartojaRekvisiitor Ivika <strong>Sa</strong>aroja, Ave Liivamägi,Kaie UustalRiietusala juhataja Maris PladoRiietur Jane <strong>Sa</strong>ks, Eva KõivValgustusala juhataja Andres <strong>Sa</strong>rvValgustajad Jaanus Moor, Madis Fuchs,Martin MeelandiHeli- ja videoala juhataja Toivo TennoHelirežissöör Siim NeerutKavalehe kujundus Kristina KüttKavalehe fotod proovist Aldo LuudKavalehe esikaanel ja plakatil kasutatud Rita Raave maali

Trupi eritänud:Rita Urbel, Sirli Laane<strong>saa</strong>r, Kai Rohejärv,Marika Petti, Maarja Meeru ja Kalju Nugin