E esti Inim arengu A ruanne - Eesti Koostöö Kogu

ses, mis looksid kõikjal Eestis eeldused selleks, eterinevate vajadustega inimestel oleks sõltumata elukohastvõimalus täisväärtuslikul moel elada ja töötada.Muudatuste jätkusuutlikkuse tagamisel on keskseksvastutuse jaotus riigi ja regioonide vahel ehksee, kuidas riigi ülesandeid delegeeritakse regionaalseleja kohalikule otsustustasandile. Ülesannete delegeerimineeeldab regioonide finantsautonoomia suurendamist,mis annaks suuremad võimalused tulusidkujundada. Eesmärgiks peaks olema projektipõhisusevähendamine regionaalpoliitikas selliselt, et lõplikudotsused regionaalsete arenguprioriteetide osas langetataksregioonides autonoomselt, mitte valitsuses võiriiklikes rakendusasutustes.Kehtivas halduskorralduses saab riik regioonidesvastutust jagada üksnes omavalitsusüksustega.Omavalitsuste võime vastutust võtta, panustada riigiregionaalsesse arengusse ja luua elanike vajadusirahuldavat elukeskkonda on aga Eestis teatavastiväga erinev. Selleks, et kohaliku omavalitsuse korraldusriigis tagaks kohalike avalike teenuste võrdsetaseme kõikjal Eestis, peaks kohustuslike kohalikeülesannete täitmine olema võimetekohane kõigileomavalitsustele. Omavalitsusüksuste väga erinevavõimekuse juures oma elu korraldada ja haldusülesandeidtäita oleme olukorras, kus nõrgema võimekusegaüksustele on olemasolev halduskoormus liigasuur. Halduskoormuse vähendamine tähendaks agasuurema võimekusega üksuste haldusvõime mittekasutamistja potentsiaali raiskamist. Takistatud onkohaliku omavalitsuse ülesannete laiendamine riiklikeülesannete arvelt.Kohalike omavalitsuste võimekuse ühtlustamineon kohalikule sotsiaal-majanduslikule arengule väikseimariskiga, kui kohaliku omavalitsuse ülesandedjagada vähemalt kahte rühma – esmatasandi ülesandedja regionaalsed ülesanded. Regionaalsete ülesannetetäitmise sobivaim tasand kattub üldjoontes riigimaakondliku jaotusega. Maakonnakeskused on olulisimadigapäevaste sotsiaal-majanduslike seoste koondumispunktid.Ka paljusid olulisi avalikke teenuseid,mis kuuluvad või võiksid kuuluda kohaliku omavalitsusevastutusalasse (nt gümnaasiumi- ja kutseharidus,ühistransport, ettevõtluse ja tööturu küsimused,lõimumine) on ökonoomsem ja tõhusam korraldadamaakondlikult.Kohaliku omavalitsuse teostamine maakondlikultasandil ei tohiks tähendada linnade ja valdadekui kohaliku omavalitsuse üksuste kaotamist. Halduskorralduslikemuudatuste oluliseks tingimusekspeab olema, et ei kahjustataks kohalikke sotsiaalmajanduslikkearengutingimusi, sh nõrgendadakohalikku liiderkonda ning elanike võimalusi kujundadaosaliselt poliitikaid. Vältida tuleb avalike teenustekättesaadavuse halvenemist elanikele ningtöökohtade struktuuri vaesestumist (avaliku sektoritöökohtade mittevajalik kontsentreeritus, mis viibkas elukoha muutusele või töötaja kompetentsi raiskamiseletööturul). Küll on aga vaja valdu ja linnukonsolideerida sel määral, et tagada esmatasandi teenusteosutamise võimekus. Nagu andmed näitavad,on suurimad sotsiaal-majandusliku arengu probleemidlinnaregioonidest välja jäävates üksustes ehk nnääremaal. Maakonnakeskuste tugevdamisel on seegaoht, et perifeeria jääbki killustatuks, mistõttu omavalitsusüksustevahelised erisused maakondade siseseltveelgi suureneksid.Regionaalset haldusvõimet saab tugevdada nii institutsionaliseeritudkoostööd tõhustades kui ka teheshaldusterritoriaalseid muudatusi, millega ühendatakselinnasid ja valdasid ning luuakse uus kohalikuomavalitsuse üksuse liik – maakond. Eesti senisedkogemused omavalitsusüksuste koostöö tulemuslikkuseosas ei loo kindlust, et koostöömudelit suudetaksedukalt rakendada kõikjal Eestis. Koostöö edu sõltubliialt kohalikest liidritest, hetkevajadustest ja väliskeskkonnateguritest. Et koostöö ise nõuab piisavathaldusvõimekust, siis on kohaliku omavalitsuse esmatasandikonsolideerimine vajalik igal juhul, ka siis, kuikoostöömudelit rakendatakse kõrgemal maakondlikultasandil. Seega tuleks Eestis eelistada kahetasandilistomavalitsussüsteemi.Vastutuse jagamine regioonidega ei vabastariiki vastutusest regionaalse süsteemi kui tervikuarengu ja tasakaalustatuse eest. Senine vabatahtlikkusepõhimõttel tuginev omavalitsusüksuste haldusintegratsioonipoliitika on näidanud, et ilma riigiotsustava sekkumiseta ei ole võimalik ühtlustadaomavalitsusüksuste institutsionaalset võimekust.Lisaks negatiivsetele mõjudele regionaalarenguletähendab asjade praegune seis avalike ressurssideebaratsionaalset kasutust ja suuri kulusid ühiskonnale.Kindel on ka see, et võimalik ja soovitatav haldusreformei lahenda kõiki regionaalarengu ja kohalikuelukeskkonna tasakaalustamatuse probleeme. See onvaid üks samm komplekssema ühiskonna suunas, misloob inimestele elukeskkonnas mitmekesisemaid võimalusija paremaid eeldusi eneseteostuseks erinevateslinnades ja valdades ning erinevatel regionaalseteltasanditel kodutanumast globaalkülani.Viidatud allikad1. Amin, A. (2004). An Institutionalist Perpective on RegionalEconomy Development. Reading Economic Geography2. Barca, F. (2009). An Agenda for a Reformed Cohesion Policy.A place-based approach to meeting European Union challengesand expectations. Independent Report prepared atthe request of Danuta Hübner, Commissioner for RegionalPolicy3. Eesti regionaalarengu strateegia 2005–201571 |