E esti Inim arengu A ruanne - Eesti Koostöö Kogu

Ettevõtluse võrgustumine on üks võimalus, kuidasväiksusest tulenevatest probleemidest jagu saada.Positiivseid näiteid selles osas ei ole palju. Ka ettevõtluseesindus- ja koostööstruktuurid on üldiseltTallinna-kesksed (Tööandjate Keskliit) ning parimaljuhul on keskorganisatsioonidel esindused suuremateslinnades (nt Kaubandus-Tööstuskoda Tartus,Pärnus, Jõhvis ja Kuressaares) või kõigis maakonnakeskustes(Eesti Põllumeeste Keskliit, TalupidajateKeskliit).3.4. Riigi regionaalpoliitika põhijooniHinnates riigi regionaalpoliitikat on kasulik eristadaselle kontseptuaalset ja praktilist mõõdet. Regionaalpoliitikakontseptuaalsed alused sisalduvad riiklikesarengudokumentides, milles kirjeldatakse olukorda,esitatakse eesmärgipüstitusi ja lahendusi. Regionaalpoliitikapraktiline sisu ilmneb kõige paremini riigifinants- ja halduskorralduslike otsuste vaatlusel. Teostatavatestpoliitikatest on Eesti regionaalse arengujaoks olulisimad valitsussektori eelarvepoliitika ningEL struktuurifondide ja riiklike fondide vahenditerakenduspoliitika.Riigi regionaalpoliitilisi seisukohti väljendavadstrateegiad seavad kõik eesmärgiks Eesti tasakaalustatudregionaalarengu. Erinevad arengudokumendidkontsentreerivad tähelepanu erinevatele regionaalseteleüksustele, kõige tavapärasemalt maakondadele.Kohalik tasand on riikliku regionaalpoliitika edukusemõõtühikuna parimal juhul kolmandajärguline.Praktilises regionaalpoliitikas on riigi tasandi kõrvalolulisimaks regionaalse arengu teostajaks aga nimeltomavalitsusüksused. Maakonna tasandil tugevaidarendustegevuse organisatsioone, kelle kasutada oleksmärkimisväärses ulatuses rahalisi ja inimressursse, eiole. Üldiseks omavalitsusüksustele suunatud riiklikufinantspoliitika põhimõtteks on võrdsustada tuludetaset. Rakendades linna- ja vallavalitsustele suunatudregionaalarengu programme võidavad enam väiksemaelanike arvuga omavalitsusüksused, kellele üldjuhuleraldatakse elaniku kohta oluliselt enam toetusi.Nagu järgnevast käsitlusest näeme, toetab praktilineregionaalpoliitika maakonna tasandil kahe kasvukeskusegaEesti väljakujundamist.Riigi regionaalpoliitikakontseptuaalsed alusedTerviklikul moel kirjeldab riigi regionaalpoliitikakontseptuaalset sisu Eesti regionaalarengu strateegia2005–2015. Strateegias sisalduval arusaamisel on paljuühiseid jooni uue regionalismi seisukohtadest lähtuvaregionaalpoliitikaga. Rõhutatakse sisemiste arengueeldustekasutamise ja kohaliku algatuse olulisust,vajadust tagada riigi üldine strateegiline visioon jarahaline tugi kohalikule algatusele, seoses partnerlusegaosundatakse erasektori kaasamise võimalustele,riigi kontekstis edukate kasvupiirkondade (Tallinn,Tartu) arengueeliste paremale kasutamisele. Sisulistestfookustest tuuakse esile elanike heaolu, töö- jaharidusvõimalusi, piirkondade konkurentsivõimet,sidusust teiste piirkondadega.Määratledes regionaalpoliitika sihtregioone väljendataksestrateegias pluralistlikku arusaamist. Inimesteelukeskkonna kvaliteedi tasakaalustamise eesmärgigaseoses on selleks „iga Eesti paik”, mille juurespeetakse silmas asustussüsteemi üksuste ehk asulate(nt külade) tasandit. Regionaalpoliitika edukustmõõtes keskendutakse maakondadele ja nendevahelistelearenguerisustele. Veelgi üldisemal visionaarseltasandil on olulisel kohal ka tüüpiliste omaduste aluselkonstrueeritud regioonid – linnalised keskused janende mõjupiirkonnad vs. maapiirkonnad; üleriigilisedkasvupiirkonnad (Tallinn, Tartu), maakonnakeskustegaseotud kasvupiirkonnad ja kasvupiirkondadestväljaspool asuvad paigad.Regioonide institutsionaalse tihedusega seonduvaltpeetakse regionaalarengu strateegias vajalikuks „tõstainstitutsionaalset suutlikkust ning tõhustada kohapealsetarendustegevust”. Aastate 2005–2007 kohtakoostatud tegevuskavas kavandati lisaks riigi tasandimuudatustele (nt regionaalarengu seadus, Riigi RegionaalpoliitikaNõukogu reorganiseerimine, riiklik linnapoliitika)tugevdada regioonide institutsionaalsetarengut piirkondlike oskuskeskuste kontseptsiooniväljatöötamise ja rakendamise abil, optimeerida kutseõppeasutustevõrku ning kontsentreerida koolitustellimusedregionaalsetesse õppeasutustesse. Üldisemaidja terviklikumaid muudatusi valitsemissektoris,riigi regionaalhalduses ja kohaliku omavalitsuse korraldusessuurendamaks regionaalset institutsionaalsettihedust ei peeta vajalikuks. Põhiline rõhk on toetadaolemasolevaid institutsionaalseid struktuure avaliketeenuste ja elukeskkonna arendamisel.Regionaalse tasakaalustatuse seab üheks eesmärgikska riigi arengu üldvisiooni pakkuv strateegia„Säästev Eesti 21”, täpsustamata seejuures, milliseltasandil seda taotletakse. Samuti rõhutatakse strateegiaskooskõlas regionaalarengu strateegiaga sisemistearengueelduste, valikute ja regionaalse positsioneerumisetähtsust. Regionaalset tasakaalu mõõtes peetakseoluliseks keskenduda sissetulekute jaotusele ja vaesusriskimäärale, koolikatkestajate ja ülikoolidesse sissesaanuteosakaalule, elanike eelistustele elu- ja tööpaigavalikul.Erinevalt regionaalarengu strateegiast peab „SäästevEesti 21” regionaalse tasakaalustatuse saavutamiseoluliseks eelduseks edukat haldusreformi, mille tulemusenaluuakse suuremad ja haldussuutlikud omavalitsused,mis on tugeva eelarvelise baasiga ja toimivakoostöö kolmanda sektori organisatsioonidega.63 |