E esti Inim arengu A ruanne - Eesti Koostöö Kogu

Joonis 2.2.1. Keskkonnamõju hindamiste arv aastatel2005–2009 (neli täisaastat arvestades KeHJS vastuvõtmisest03.04.2005)arv350300250200150100500Algatatud Mittealgatatud Algatatud MittealgatatudKMHAllikas: Peterson, Kose, Uustal 2010aktiivse informeerimise kohustus). Õigus osaledakeskkonnaasjade üle otsustamises on kõige täpseminireguleeritud teatud eritegevuste puhul, millel võib ollaoluline keskkonnamõju ja mille loetelu on esitatudkonventsiooni lisas 1. Lisaks tuleb riigil tagada üldsuseosalemine keskkonnaga seotud kavade ja programmideettevalmistamisel. Suurem otsustusõigus onriigile antud üldsuse kaasamiseks õigusaktide ettevalmistamisse.Juurdepääs õigusemõistmisele tähendabseda, et isikul peab olema võimalus pöörduda kohtussevõi muu erapooletu ja sõltumatu organi poolekeskkonnaalastes vaidlusküsimustes. Tavapäraselt onkaebeõiguse aluseks isiku õiguste rikkumine või põhjendatudhuvi, ent Århusi konventsiooniga on kaebeõigustlaiendatud ka keskkonnaorganisatsioonidele,kelle puhul sellist õiguste rikkumist või põhjendatudhuvi eeldatakse. Õiguskaitsevahendid ja vastavmenetlus peavad vastama teatud miinimumnõuetele,nt peab menetlus olema kohane ja tõhus, aga ka aus,õiglane, õigeaegne ja mitte takistavalt kallis.Analüüside (nt Poltimäe et al. 2004) tulemusedon näidanud, et Eestis on keskkonnainfo kättesaadavusüsna hästi tagatud. Keskkonnainfona käsitletakseinfot keskkonnaseisundi kohta, aga ka infot arendustegevusegakaasneva keskkonnamõju kohta. Paljudeljuhtudel on info kättesaadav internetipõhiselt, passiivselt.Huvitatud isikutel on võimalus esitada teabenõudeid,millele peab haldusorgan vastama viie päevajooksul. Keskkonnainfot kogutakse, analüüsitakse jatehakse avalikkusele kättesaadavaks riigi ja kohalikuomavalitsuse tasandil. Riigiasutused koondavad jaanalüüsivad ka ettevõtetelt laekunud keskkonnainfot.Keskkonnaministeerium haldab mahukat keskkonnaregistrit,kust on võimalik teha päringuid erinevatekeskkonnavaldkondade ja -aspektide kohta.Üldsuse osalemine keskkonnaasjade üle otsustamisestoimub peamiselt kahel tasandil – riigi (ministeeriumideja maavalitsuste) ja kohaliku omavalitsusetasemel koostatavate arengukavade ja planeeringutekoostamises ning erinevate tegevuslubade väljastamisel.Vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemiseadusele (KeHJS) tuleb otsustajalehk arengukava ja planeeringu koostamise algatajal javastaval strateegilise planeerimisdokumendi kehtestajaligakordselt kaaluda, kas koostatava dokumendielluviimisega võib kaasneda oluline negatiivne mõjukeskkonnale. KeHJS sätestab vastava protseduuri, kuidastuleb vastavad keskkonnamõju hindamised niistrateegilisel kui ka projekti tasemel läbi viia, sealhulgasnähes ette asjakohaste huvirühmade kaasamise.Niisiis võiks eeldada, et planeerimismenetlusja sellega paralleelselt toimuv keskkonnamõju hindaminetagavad üldsusele piisava võimaluse osalemiseksotsustamisprotsessis. Selle oluline eeldus on kodanikevõimalus saada õigeaegselt infot oma keskkondapuudutavate kavade kohta. Vastavalt haldusmenetluseseadusele ja KeHJS-ele tuleb otsustajal avalikult teatadamenetlusse võetud ja väljaantud tegevuslubadestvõi nendest keeldumisest, arengukavade ja planeeringutealgatamisest ja nendega seotud keskkonnamõjuhindamise algatamisest ja mittealgatamisest. KeHJSesloetletakse asutused ja organisatsioonid, keda tulebkeskkonnamõju hindamise algatamisest ja mittealgatamisestkirjalikult teavitada. Samuti loetleb seadusüldkasutatavaid kohti nagu raamatukogu, kool, kauplus,bussipeatus, kuhu tuleb paigutada teated keskkonnamõjuhindamise programmi ja aruande valmimisestja nende üle peetavast avaliku arutelu kohast jaajast. Keskkonnamõju hindamise algatamist või mittealgatamiston võimalik vaidlustada 30 päeva jooksulotsuse tegemise päevast alates. Seaduste ja neid täpsustavatemääruste alusel võiks väita, et Eestis on loodudkõik võimalused huvitatud isikute osalemiseks otsusetegemisel keskkonda puudutavates küsimustes, kuidpraktikas on olukord teine. Uuringud näitavad seda,et üldsuse osalemine keskkonda puudutavates otsustamismenetlusteson nõrgemini tagatud kui juurdepääskeskkonnainfole.Eestis vaadatakse aastas läbi umbes tuhatkondtaotlust arengukava või planeeringu algatamiseks võitegevusloa saamiseks. Laekunud taotlused võib jagadaperspektiivituteks, mille saab otsustaja ilma menetlustalgatamata tagasi lükata, ja perspektiivseteks,mille puhul on otsustajal kohustus teha kindlaks, kaskavandatava tegevusega kaasneb oluline mõju keskkonnale.Aastati on algatatud keskkonnamõju hindamiste(KMH) arv ulatunud 150–160-ni. Näiteksperioodil 2001–2004/2005 (Peterson, Uustal 2006)oli algatatud keskkonnamõju hindamiste keskminearv aastas 150 ja vahemikus 2005–2008 oli 160 hindamistaastas 6 . Viimase nelja aasta jooksul võis algatatudkeskkonnamõju hindamiste arv aastas ulatuda 300-ni(nt 2006-2007) (joonis 2.2.1).Jooniselt nähtub, et mittealgatatud keskkonnamõjuhindamiste osakaal on järjest tõusnud arengukavadeja planeeringute puhul, kus algatatud keskkonnamõjuhindamisi on ligikaudu kolm korda vähem kuiKSH2005–20062006–20072007–20082008–20106Keskkonnaameti andmed27 |