E esti Inim arengu A ruanne - Eesti Koostöö Kogu

ning kõrgharidusega vanemate lastega võrreldes maaasulatestja madalama haridustasemega peredest päritõpilased väiksema tõenäosusega õpinguid ülikoolis.Seejuures on ülikoolide üliõpilaskond oma sotsiaalselttaustalt oluliselt ühetaolisem kui ühiskond tervikuna.(EUROSTUDENT 2008)Ligipääs kõrghariduse esimesele astmele on vastuvõetudvärskete gümnaasiumilõpetajate osas võrdväärnekõigi maakondade lõikes. Eesti kõrgharidusmaastikon kõrghariduse omandamist võimaldavateõppeasutuste poolest mitmekülgne. Erineva suunitlusegaõppeasutused suudavad pakkuda kõrghariduseomandamise võimalust, mis vastab erinevatele huvidelening vajadustele. Samas on eri kõrgkoolid mõnetisegregeerunud nendes õppivate üliõpilaste sotsiaalmajanduslikutausta alusel. (PRAXIS 2010b)Omaette probleemiks on kujunenud eesti- ja venekeelsetekoolide lõpetajate haridusvõimaluste ja karjääriteedeerinevus (vt selle kohta ka käesoleva aruande4. peatükki). PRAXISe uuringu (2010b) põhjal on kõrghariduseesimesele astmele vastu võetud vastsete gümnaasiumilõpetajateosakaal vene õppekeelega gümnaasiumija eesti õppekeelega gümnaasiumi lõpetajatehulgas sarnane, mis viitab kõrgharidusele ligipääsuvõrdväärsusele. Samas peab vaid veerand vene vähemusestoma ligipääsuvõimalusi kõrgharidusele võrdväärsekseestlastega (Saar 2008). Lähemalt eesti ja venenoorte haridusteed vaadates selgub, et vene noored õpivadvõrreldes eestlastega väiksema tõenäosusega avalik-õiguslikeülikoolide riigieelarvevälistel õppekohtadel.See võib olla seotud venekeelsete gümnaasiumidemadalamate riigieksamite tulemustega. Tasulise õppepuhul eelistavad vene noored ilmselt kultuuriliste erinevustevõi õppekeele tõttu pigem eraülikoole või erarakenduskõrgkoole,samas kui eestlaste puhul on olukordvastupidine, erakõrgkoolidele eelistatakse tasulistõpet ülikoolides (PRAXIS 2010b). Et vähendada ülalkirjeldatud sotsiaalmajanduslikke filtreid kõrgharidusekättesaadavuses, on oluline eelneva haridustee kvaliteediühtlustamine, eriti maa-asulates.Kuid ka tasemehariduses väga kõrge osalemise korraljääb omaette probleemiks hariduse sisu vastavusinimeste ja tööturu vajadustele. Just siin avaldub Eestiharidus- ja teadussüsteemi selgelt suurim nõrkus. Riikidekõrgliigas osalemiseks on vaja kindlaid oskusi,mille arenemist senine odaval tööjõul ja ohtral laenurahalpõhinev majandus ei soodustanud. Maailma konkurentsivõimeraporti (World Economic Forum 2009)põhjal on seda selgesõnaliselt tunnistanud ja üleilmseltavalikuks teinud ka ettevõtjad Eestis (vt selle kohtalähemalt käeoleva aruande 6. peatükki).Kui riigis ei valmistata ette piisaval hulgal majandusearengu vajadustele vastavat tööjõudu, tekib ohttulevaste kasvuvaldkondade jaoks oluliste ettevõteteEestist lahkumiseks või siis Eestisse tulemata jäämiseks,millele järgneb ka helgemate peade lahkumineriigist, sest nende võimete jaoks pole väärilist rakendust.Eesti-suuruse väikeriigi jaoks võib sellest kergestitekkida surnud ring.Samal ajal on haridussüsteemil väga keerulineEesti tulevastele vajadustele vastavat tööjõudu pakkuda,sest Eestis puudub teostatav ning laialdaseltaktsepteeritud tulevikukujutlus majanduse arengusuundadestning ka tõhusaid mehhanisme hariduspoliitika,majanduspoliitika ja tööturupoliitika koordineerimiseksei ole.Riigikantselei tellitud analüüsis Eesti pikaajalisetööturuvajaduste kohta juhitakse tähelepanu selle, etainult kvantitatiivsete haridusnäitajate analüüs ei olepiisav sisukaks hariduspoliitiliseks aruteluks (Eametset al. 2009). Näiteks Taani on UNDP haridusnäitajatepoolest saavutanud maksimumtaseme, samal ajal kuiarvuliselt on kõrghariduse omandanud inimesi Eestisrohkem. Seega on võimalik kõrgtehnoloogiline heaoluühiskondka oluliselt väiksema kolmanda tasemeharidusega töötajate osakaalu juures.Tegelikult ongi Eestis seniste majanduspoliitilistevalikute taustal muutunud hariduspoliitika valitsusejaoks kõige olulisemaks hoovaks, millega saaks suunatastruktuurseid muutusi majanduses. Madala maksukoormuseja range eelarvedistsipliini valguses onaktiivse eelarve- ning rahapoliitika võimalused vägapiiratud või praktiliselt puuduvad. Arvestades agaharidusprotsesside pikaajalist iseloomu, oleks olulineluua seniste projektipõhiste toetusskeemide asemelsüsteemne tööstuspoliitika ning siduda see hariduspoliitikaga.Samas Riigikantselei raportis tõdeti, et suur kõrgharituteosakaal Eesti tööjõus kuid madal tootlikkus javähene lisandväärtus töötaja kohta viitab kõrgharidusekvaliteedi probleemidele ja nn formaalsele üleharitusele(Eamets et al. 2009). Eesti kõrgharidusele iseloomulikolukord, kus täiskoormusega õppivad üliõpilasedsamaaegselt töötavad, tõstatab samuti küsimusikõrghariduse kvaliteedi ning nõudmiste ranguse kohta.EUROSTUDENTi (2008) andmetel töötab Eestis 66%kogu üliõpilaskonnast, samas kui paljudes Euroopa riikideson see näitaja alla 50%. Eesti näitaja on siin sarnaseltHollandiga üks Euroopa kõrgemaid. Samas kulutavadEesti üliõpilased sarnaselt Slovakkia üliõpilastegavähim aega (25 tundi nädalas) õppetööga seotud tegevustele,mis on üks madalamaid näitajaid Euroopa üliõpilaskonnagavõrreldes. Eesti üliõpilaste kõrge töötamismäärapõhjuseks on küll toimetulek ja lisarahateenimine, aga märkimisväärsel määral töökogemuseomandamise vajadus. Majandusraskustest ja toimetulekueesmärgil töötavate üliõpilaste olukorda halvendabtööpuudus ning sellest tingitud ka peredelt saadavatoetuse vähenemine ja takistused õppelaenu võtmiseks.Eametsa jt (2009) raporti lõppjäreldus rõhutab, etilma oluliste muudatusteta senises haridus- ja teaduspoliitikasei ole võimalik Eestis realiseerida majandusmudelit,mis lähtuks teadmistepõhise Eesti strateegiast.Ometi pole muutunud majandusolud toonud haridus-ja teadussüsteemi jaoks esile uusi probleeme.Lihtsalt probleemid on muutunud järsu majanduslangusetõttu varasemast veelgi teravamaks. Seda tõdetika struktuurivahendite vahehindamiseks läbi viidud| 20