E esti Inim arengu A ruanne - Eesti Koostöö Kogu

7. PEATÜKKKokkuvõte:Eesti valikud ja hirmudEesti inimarengu keskkondKeskkond on Eesti Inimarengu Aruande 2009 põhiteema.Seejuures on keskkonna mõistet käsitletudvõimalikult laialt, looduskeskkonnast vaimsete väärtusteni.Erinevad peatükid käsitlevad seda teemateri vaatepunktidest: kriis ise kui keskkond; looduslikkeskkond; omavalitsuste majanduslik järg ja elukorralduskui igale inimesele lähim institutsionaalnekeskkond; tööturg kui töötava inimese tähtsaimeneseteostuse keskkond; kool, kultuurisfäär ja meediakui vaimse keskkonna kujundajad. Lõpuks –ettevõtluskeskkond nii globaalses kui ka kohalikusmõõtmes, mis suurtes piirides määrab ära ka inimarengumateriaalsed võimalused. Selline just naguväline, objektiivne vaade inimarengu tingimustele onkontrastiks eelmise aasta inimarengu aruande subjektiivselevaatenurgale, mis põhines suurel määral inimesteendi rahuloluhinnangutel. Analüüsides neiderinevaid keskkonna aspekte, ei saa me aga möödasubjektikesksest lähenemisest. On ju lõpuks kogu seeerinevate keskkondade analüüs suunatud ühele sihile– jõuda selgusele, millised tendentsid keskkonnastoimuvates protsessides on inimarengu seisukohasthead, elukvaliteeti, tervist, haritust, heaolu suurendavad,ja millised hoopiski kahjulikud nii Eesti üldiseleinimarengu tasemele kui ka üksiku inimese heaoluleja elukvaliteedile. Ning sellest lähtudes on juba otsustajateja kavandajate käes kord teha sellest ka praktilisijäreldusi.Inimarengu teguritekomplekssus ja rajasõltuvusInimarengu ja ühiskonna heaolu tegurite mõistmisekslisab Eesti Inimarengu Aruanne 2009 avalikku arutelluolulisi mõisteid, mis peaksid kergendama üksteisestaru saamist ja tegelikkuse adekvaatse mudelikujunemist. Heaolurežiimide variatiivsus, ühiskondlikestruktuuride suletus-avatus, erinevate piirkondadeinstitutsionaalne tihedus, vertikaalne ja horisontaalnesotsiaalne mobiilsus on vaid mõni näidenendest inimarengu tegurite komplekssust väljendavatestvõtmesõnadest. Lihtsustatud arusaam, et sündivuson inimvara piisavuse võti, on asendumas adekvaatsemakäsitlusega rahvusliku inimvara kvaliteedistja selle seostest ühiskonna institutsionaalse korraldusetoetava või pärssiva mõjuga, sellest, kuivõrd igainimese eneseteostus sõltub päritud teguritest või onsoodsa/ebasoodsa sotsiaalse, kultuurilise, poliitilise,majandusliku või ka loodusliku keskkonna kujundatud.Mida arenenum on ühiskond, seda olulisem oninimeste võimalus oma keskkonna kujundamisel isekaasa rääkida. Nagu Eesti Inimarengu Aruande 2009teises peatükis näeme, on elanikkonna soov ja aktiivsusoma vahetu looduskeskkonna asjades kaasa rääkidamärgatavalt kasvanud. Rahulolematust ja frustratsioonitekitavad oodatust aeglasemad muutusedühiskonna arusaamades, poliitilises kultuuris, rahvussuheteson paraku sageli seotud vaimse keskkonnainertsusega, mille ületamine ilma haridussüsteemi jameedia sihipärase tegevuseta pole mõeldav. Rajasõltuvuseolulisuse mõistmine, sealhulgas kultuuritraditsioonideja väärtuste inertsuse tunnistamine onnüüdisaja ühiskonnakäsitlustes saanud valdavaks. Seekujundab ka poliitiliste lahenduste võimalustest ja piirangutestarusaamist. Eesti inimarengu suunamisekssenisest viljakamale rajale tuleb rohkem panustadapõlvkondade vaheldumisele, mis omakorda nõuabsuuremat tähelepanu väärtuskasvatusele ja kodanikuharidusele.Institutsionaalse keskkonna roll:piirkondlikud erinevusedEesti Inimarengu Aruande 2009 läbivaks teemakskujunes Eesti suutlikkus arendada, hoida ja kõigeefektiivsemalt kasutada meie nappivat inimvara olukorras,kus majanduskriis on kärpinud riigi rahalisivõimalus ja tööpuudus on pannud proovile kümnetetuhandete perede toimetulekuvõime. On sümptomaatiline,et kriisi survel on kaotanud usutavuse teooriadturu iseeneslikust universaalsest võimest majandusttasakaalus hoida ja hakanud varisema senised arusaamadturu ja riigi rollide vastandlikkusest. Päevakordaon tõusnud riigi poliitikate pädevus ning võimekusvajalikke muutusi ellu viia. Eesti InimarenguAruande 2009 autoreid on inspireerinud ka viimaselaastakümnel Lääne sotsiaalteadustes kasvanudhuvitatus ühiskondade institutsionaalse elukorraldusemõjust nende arenguraja kujunemisele. Institutsionaalnekeskkond, erinevate asutuste ja reeglistiketoimimine kujundab individuaalseid valikuid ningkokkuvõttes määrab ka selle, kas ühiskond on üldsevalmis ja võimeline nendeks muutusteks, mida eeldakskriisi pööramine uueks edukaks arenguks. Kriisistedukas väljumine ning uues arengufaasis Eesti157 |