kaevamiste aruanne - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

maapind hakanud langema, saavutades kaugusel 2,4 m sügavuse –120. Edasi loode pooljätkus langus umbes 90 cm ulatuses märksa sujuvamalt, kuid seejärel, vahemikus 3,4–3,7m profiili kaguservast, kulges taas järsemalt kuni sügavuseni –165. Siit edasi oli tegemisttasase astanguga valli välisjalamil. Kohati oli kirjeldatud lõikudel näha algsethuumuskihti. Astangusse valli jalamil näis olevat tehtud vähemalt 40 cm sügavune jaülemises osas 35 cm läbimõõduga sissekaeve, mis profiilil paistis vastavate mõõtmeteg,allapoole aheneva ja ümbritsevast pinnasest märgatavalt tumedama laiguna. Profiilikagunurgast jäi see 5 m kaugusele. Süvend oli analoogiline kaevandi vastasnurgasasuvaga ning selgesti tuvastatav ka kaevandi loodeotsa kaevamisel (vt lk 37).Sissekaevest väljaspool oli omaaegset nõlvakupinda juba raskem jälgida. Arvatavastipüsis see 40–50 cm ulatuses umbes tasandil –200, hakates seejärel järsemalt langema.I linnuse kihtKõige varasema linnuse kiht sai eristatavaks 2,2 m kaugusel profiili kaguservast, kuskõrgusel –78 ilmus profiili linnuse põlenguvöönd. See oli valdavalt 2–3, maksimaalselt 5cm paksune ja üsna intensiivne söeviirg, mis jälgis ilmselt omaaegse valli kontuuri.Hävingukihi all olnud valli liivane täitekiht, mida looduslikust liivapõhjast eraldastumedam riba – tõenäoliselt kunagine huumushorisont –, oli 20–25 cm paksune. Söeviirkatkes valli välisjalamil 3,95 m kaugusel profiili kaguservast, langenud kõrguseni –165.Loode pool I linnuse kiht eristatav ei olnud; liivases pinnases oli küll näha kitsaid,suhteliselt tumedaid viirge, kuid nende seostamine kindlate ehitusjärkudega jääbproblemaatiliseks.II linnuse kihtAjaliselt järgmine kindlustusetapp sai jälgitavaks profiili kaguservast 1,25 m kaugusel,kus põhjaliivast 5–10 cm kõrgemal paiknes suurem püstine paekivi. Selle kõrval (loodepool) oli näha kaevandit risti läbinud söestunud palgi ots. Tegemist oli ilmselt jäänusegavalli siseseinast, mis oli paiknenud kohal, kus maapind langema hakkas. Märgitagusiinkohal, et sellest kagu pool ei olnud eriaegseid kindlustusfaase võimalik eristada (v.ateatud määral kõige viimase linnuse kivine vöönd); kiht oli suhteliselt ühtlane, tume jatihke, selles esines väiksemaid kive ning laiguti sütt ja põlenud liiva. Ka oli kaevandiskivi ja palgiotsa jooneni ulatunud leiurikas (I ja II linnuse aegne) kultuurkiht.Kivist ja palgiotsast vahetult loode poole jäi kaarega kulgev põlenguvöönd, mis sisaldasrohkesti sütt ja oli tunduvalt paksem – 10–12 cm – kui vastav kiht kirdeprofiilis.Vahemikus 2,7–3,1 m oli põlengukihi ümber kuni 10 cm paksuselt tugevalt punasekspõlenud liiva. Söese kaare tipp, mis peaks osutama II linnuse valli harjale, paikneskõrgusel –50, profiili kaguservast 2,3–2,4 m kaugusel. Selle põhjal võib väita, et IIlinnuse vall oli varasemast vähemalt 25 cm kõrgem. Vallitäiteks oli segatud liivakaspinnas; kive selles ei esinenud. 3,2–3,3 m kaugusel profiili kaguservast, kahest suuremastkivist loode pool intensiivne põlengutriip küll kadus, kuid samaaegse linnuse kihiga oliilmselt tegemist ka võrdlemisi heleda liivase vööndi näol, mis mainitud kivide juurest,kõrguselt –80 sujuvalt loode suunas laskus ja umbkaudu valli välisjalamil olevasissekaeveni jooksis. Mainitagu siinkohal, et kaugusel 3 m paikneva kivi tagant olid41