Rapsi enamohustavatest haigustest - Eesti Maaviljeluse Instituut

Rapsi enamohustavatest haigustestEne Ilumäe, Karl Kaarli, Arvi HanssonEesti Maaviljeluse Instituudi teaduridRapsil on kõrge saagivõime, hea sobivus eelviljana teraviljarohkes külvikorras ja hearealiseerimiskõlblikkus, kuid rapsikasvatuse laiendamine on toonud kaasa fütosanitaarseidprobleeme, mis mõjutavad saagikust. Koos rapsi külvipinna laienemisega on suurenenud karapsi ohustavate haiguste ulatus ja hulk. Eriti tugevasti ilmnes see 2004.a. niiske ja jahedasuve tingimustes. Rapsi haigused on muutumas saaki limiteerivaks teguriks ka siis, kui teisedtaimede kasvuks vajalikud agrotehnoloogilised tingimused on täidetud. Kahjuks tuleb tõdeda,et tõenäoliselt ka järgnevatel aastatel ei saa ükski rapsikasvataja läbi haiguste tõrjel ilmafungitsiide ja haigustekitajate levikut piiravaid agrotehnoloogilisi võtteid kasutamata. Eestitingimustes on praegu kolm rapsi enamohustavat haigust, mis kõige enam põhjustavadsaagitaseme langust: valgemädanik, vertitsilloos ja ristõieliste kuivlaiksus. 2004.a. oli vägamassiline mulla kaudu edasikanduvate haiguste, valgemädaniku (Sclerotinia sclerotiorum) javertitsilloosi (Verticillium longisporum) esinemine. Kõikidel aastatel on rapsi kahjustanud kavähemal või suuremal määral ristõieliste kuivlaiksus (Alternaria brassicae). Intensiivsematesrapsikasvatus-piirkondades on tõsiseks probleemiks ka juure- ja varremädanik – fomoos e.ristõieliste mustmädanik (Phoma lingam), kuigi seda haigust rapsi põldudel esineb, ei ole seepraeguseks ajaks veel kujunenud saaki oluliselt vähendavaks haiguseks.2004.a. oli märgata enamikel rapsi põldudel vertitsilloosi (närbumistõbi) esinemist.Rapsi intensiivsemalt kasvatatavates piirkondades tuntakse seda haigust juba ammu - see onprobleemiks muutunud viimase kümne aasta jooksul. Taimed võivad nakatuda juba pärasttärkamist, kuid haigus püsib taimes kaua aega varjatult. Üheks vertitsilloosi leviku põhjusekspeetakse ka liiga tihendatud mulda. Mulla väiksema kobestatuse juures rapsi juur ei saaareneda sügavamale ja pindmises kihis moodustub hulgaliselt lisajuuri ning nakatumisetõenäosus on suurem. Esimesed haigustunnused võivad ilmneda juba õitsemise ajal – rapsialumistel lehtedel muutub üks pool beežikaskollaseks ja lehed hukkuvad. Selline tunnus on kaiseloomulik füsioloogilistele puudustele taimes, mis on tingitud näiteks mulla liigkuivusestpõuastes ilmastikutingimustes ja kindlalt haigust diagnoosida on raske. Edasi järgneb taimevarrel algul kollakaspruunide triipude tekkimine, mis hiljem tumenevad. Taim, või selle üksja rohkem harusid, muutub kollakaspruuniks. Sellistel taimedel ja taimeosadel lõpebelutegevus enneaegselt, saabub hädaküpsus, mistõttu seemned jäävad peeneks ningseemnesaak väiksemaks. Enamik nakatunud taimede seemnete läbimõõt on väiksem kui 1,5mm. Hiljem muutuvad pruunid varred hõbehalliks, mille pindmine kiht on kergestieemaldatav. Pindmise kihi all on hulgaliselt musti täppe – mikrosklerootsiume, mis võivadmullas säilida eluvõimelistena aastaid. Vertitsilloos on mulla kaudu leviv haigus. Siianipuudub haiguse tõrjeks fungitsiid. Mida pikem on külvikorras vahe rapsi kasvatamisel,seda paremini on võimalik seda haigust kontrolli all hoida. Lubamatu on rapsi kasvatadakahel aastal järjest ühel ja samal põllul – kui esimesel aastal olid nakatunud üksikud taimed,siis järgmisel aastal võib nakatunud taimede arv mitmekordistuda. Oluliseks tõrjevõttekskülvikorras on ristõieliste umbrohtude hävitamine, sest ka ristõielistel umbrohtudel see haiguspaljuneb ja eosed jäävad mulda. Nii suureneb aasta aastalt mullas haigustekitajate hulk ningkui külvikorras külvatakse samale põllule jälle raps, siis see nakatub. Ainuke veidipositiivsem omadus on see, et haigustekitajate kontsentratsioon mullas ei suurene hüppeliselt,see on pikaldane protsess, haigustekitaja annab ainult ühe põlvkonna aastas. Vältida tuleks kakülvikorras haiguse nn peremeestaimede - ristiku ja kartuli - kasvatamist rapsi eelviljana.Jälgida võiks ka seda, milline on mulla pH. Rapsi kasvuks on sobiv pH ~6,5 ja sellestmadalamal on vertitsilloosi nakatumise risk suurem. Saksamaal kasutatakse vertitsilloosi

nakatumise vähendamiseks järgmist võtet: külvieelselt antakse mulla pindmisse kihtilubisalpeetrit.Nakatumise ulatust ja ohu tõsidust saab iga kasvataja ise hinnata rapsi põllul vahetultpärast koristamist: hallikad kuni valged varred on nakatumine valgemädanikku, rohelisedvarred on tervetel nakatumata taimedel ja pruunid varred on vertitsilloosi nakatunud taimedel.Vertitsilloos on rapsikasvatuses tõsine probleem ja see võib osutuda edaspidi ilmselt ka üheksoluliseks takistuseks, miks ei ole võimalik suurendada rapsi saake.Valgemädaniku esinemine sõltub suuresti aasta ilmastikutingimustest. 2004.a.oliesinemine mõnedel põldudel massiline. Haigusnähud ilmnevad suvirapsil juuli lõpul võiaugusti alguses. Haigusele on iseloomulik, et kahjustunud varreosa on kaetud valgevilditaolise seeneniidistikuga ning varre sees on 3…15 mm pikkusedseenemügarikud(sklerootsiumid), vars on seest õõnes. Nakatunud taim lõpetab kasvuenneaegselt. Ka võib vars kahjustunud kohast murduda. Valgemädanikuga nakatuminetoimub juba õitsemise ajal, siis kui peaharul langevad esimesed kroonlehed. Kahjuks meilpuudub rapsikasvatajate jaoks prognoositeenistus, mis hoiataks võimaliku haiguste lööbimiseohu korral ja seega peab iga kasvataja suutma ise otsustada tõrje vajalikkuse üle. Seda, kas onvajadust kasutada tõrjeks fungitsiidi, peab iga rapsikasvataja ise otsustama. Selle otsusetegemisel tuleb kasuks õitsemiseelse perioodi jälgimine: kui palju langes sademeidõitsemisele eelnenud kuu aja jooksul. Kui sademete summa on 50 mm piires ja ilmaprognoosnäitab sademete jätkumist või niiskete ja kuivade ilmade vaheldumist, on oodatavalgemädanikku nakatumist ja on hädavajalik teha tõrje fungitsiidiga. On olemas kavastupidine võimalus: õitsemisaegne periood on kuiv ja nakatumist ei toimu. Haigusevõimaliku nakatumise prognoosimisel on vajalik arvestada ka sellega, kas külvikorras esineseelmisel korral samal põllul rapsil valgemädanikku. Nakkuse võimalik oht on ka siis, kuieelnenud aastatel täheldati ümbruskonna põldudel valgemädaniku esinemist. Väga oluline onvalgemädaniku tõrjeks pritsimise juures tabada ära õige pritsimisaeg, sellega ei tohi hiljaksjääda. Näiteks Saksamaal hinnati pritsimise õigeaegsust ja ilmnes, et majanduslikultefektiivseteks osutus ainult 33% pritsimistest! Taimetoodangu Inspektsiooni poolt on lubatudrapsil kasutamiseks fungitsiididest Folicur 1,0…1,5 l/ha või Juventus 0,75…1,5 l/ha võiAmistar 0,5…1,0 l/ha.Valgemädanikku nakatumist soodustab rapsi liiga sage kasvatamine külvikorras.Nakatunud taimede vartes olevad mustad sklerootsiumid langevad koristusajal koos põhugamulla pinnale ja koos künniga viiakse mulla sügavamatesse kihtidesse ning nende eluvõimevõib ulatuda mullas kuni 5…7…10 aastani. Peale õitsemisaegse pritsimise on olulisel kohalka ennetavad tõrjevõtted: kinnipidamine külvikorrast (raps samal põllul mitte sagedamini kui5 aasta järel), ruumiline isolatsioon (mitte külvata rapsi sama põllu kõrvale, kus eelmiselaastal raps kasvas) ja külvikorra teistel väljadel teha korralikult ristõieliste umbrohtude tõrje –eriti soodne on seda teha teraviljas. Lähtudes 2004.a. kogemustest, mis näitasid, etnakatumisvõimalused on põldudel väga suured, tuleks väga tähelepanelikult ilma ja põldejälgida.Kolmas haigus, mis meie agroklimaatilistes tingimustes igal aastal rapsi kahjustab, onristõieliste kuivlaiksus. Võrreldes kahe eelpool käsitletud haigusega, ei ole selle haiguseeluiga nii pikk, kuigi haigus annab ühe kasvuperioodi jooksul mitu eospõlvkonda.Kuivlaiksuse tõrje teeb raskeks selle võimalik kiire levik haiguse arenguks soodsatestingimustes (17…25 0 C ja kõrge õhuniiskus). Näiteks 2001.a. lööbis haigus kohati juuli keskelja pritsimisega hilinemisel muutus põllu värvus kolme päeva jooksul rohelisest mustjashalliksning sellise põllu saagiks jäi alla 1 t/ha.Algul tekivad lehtedel, vartel või kõtradel tumepruunid kuni mustad kontsentrilisteringidega laigud. Vartel tekivad piklikud pruunikad laigud. Hiljem moodustub laikudeleeoskirme. Lehed varisevad enneaegselt. Mõnel aastal võib suviraps nakatuda juba juuli

keskel, kuid enamikel aastatel toimub see hiljem, sagedasti augusti algul. Esimestehaiguslaikude ilmumisel on vajalik pritsida fungitsiididega. Haigusest täielikult tabandunudpõld on tuhmjalt mustjashalli värvi. Üheks nakatumise allikaks on külv nakatunud puhtimataseemnetega. Külvamiseks tuleks kasutada ainult puhitud seemet. Rapsi põldudelt kogutudseemet, kus esines kuivlaiksust, ei või ilma puhtimata külviks kasutada. Haiguse levikutsoodustab ka tali- ja suvirapsi kasvatamine kõrvuti paiknevatel põldudel või samaspiirkonnas. Suvi- ja talirapsi põldude vahe peaks olema vähemalt 1 km. Üheks haigusohuvähendamisvõtteks on koristusjärgne põllu kohene õhukeselt koorimine, mille tulemuselhakkavad põllule jäänud nakatunud seemned idanema, mis hiljem viiakse sügiskünnigamulda, kus need hävivad.Sobiv preparaat külvise puhtimiseks on Cruiser OSR 1500 ml/100 kg seemnete kohta.Esimeste haigustunnuste ilmumisel tuleks pritsida fungitsiididega Folicur 1,0…1,5 l/ha võiJuventus 0,75…1,5 l/ha või Amistar 0,5…1,0 l/ha.Üheks oluliseks haiguste levikut soodustavaks teguriks on rapsi lamandumine.Lamandunud taimikus on soodne mikrokliima haiguste arenguks. Näiteks ristõielistekuivlaiksuse levikut soodustab kõrge õhuniiskus ja lamandunud rapsi taimikus on õhuniiskuskõrgem võrreldes ümbritseva keskkonnaga. Eesti Maaviljeluse Instituudis 2002-2003.a. viidiläbi katsed rapsi lamandumise vähendamise ja vältimise võimaluste selgitamiseks. Katses olidkasvuregulaator Moddus 250 EC ja fungitsiid Folicur (Folicur omab ka kasvureguleerivattoimet pritsimisel taimede varases kasvufaasis). Katsete tulemustest selgus, et sobivamatekspritsimisnormideks osutusid Moddus 250 EC ja Folicur 1,0 l/ha ning Moddus’e ja Folicur’isegu 0,5 + 0,5 l/ha. Rapsi vars jäi Moddus’ega pritsimisel mõlemal katseaastal keskmiselt 20cm ning Folicur’i ja Folicur’i + Moddus’e segu kasutamisel 10…12 cm võrra lühemaks.Kõige efektiivsemaks eelnimetatud normidest osutus lamandumise vältimisel Moddus’e jaFolicur’i segu. Sobivaim pritsimisaeg on taimede varsumisfaas (BBCH 37…39), kuid võibpritsida kuni õienuppude kollaseks muutumiseni (BBCH 39…59).Kokkuvõtteks võib öelda, et rapsi haiguste tõrje on edukam, kui kasutada pealefungitsiididega pritsimise ja külvise puhtimise ka agrotehnoloogilisi võtteid (külvikorrastkinnipidamine, külvikorras ristõieliste umbrohtude tõrje, tüü koorimine, sügiskünd).Sügiskünd on rapsi kasvatamisel olulisel kohal - sellega viiakse nakatunud taimejäänusedsügavale mulda, kus haigustekitajad aja jooksul hävivad.