ja arendustegevuse programmi toetav uuring - Tartu Ülikooli ...

teadustööga enamasti ainult siis, kui neil on mingi oma huviala või kui juhendaja on neile selliseettepaneku teinud. Lisaks tõusetus küsimus, kas resident saab samaaegselt olla doktorant –mõningane segadus tuleneb sellest, et vahel on seda lubatud, kuid vahel mitte. Intervjuudresidentidega kinnitavad, et neil oleks huvi olla samaaegselt ka doktorant. Siinkohal onmärkimisväärne, et mõnel erialal, kus on väga suur konkurents, tehakse enne doktorantuur ja allesseejärel residentuur. Kuna aga hea teadlane ei pruugi olla hea arst, ei ole ilmselt see ka kõigeparemaks lahenduseks. Samuti rõhutasid mitmed küsitletud eksperdid, et residentuuris on inimeseülesandeks õppida ennekõike ikkagi arstiks. Teisalt areneb meditsiin järjest kiiremini, mis eeldabteaduse ja praktika varasemast suuremat integreeritust.Uuemate ravimeetoditega on nooremarstid enda sõnutsi üldiselt hästi kursis. Lisaks pöördutakselahenduste otsimisel üha enam teaduskirjanduse poole. Nooremarstid kinnitavad, etülikooliõpingute käigus saab teaduskirjanduse lugemise ja otsimise ning statistika kasutamiseselgeks, kuid omandatud teadmised kipuvad ununema, kui töö käigus pole otsest põhjust neidaktiivselt rakendada.Probleemina toodi välja ka see, et õpetamine võiks olla intensiivsem, kuid residentide sõnuloleneb see olulisel määral erialast. Samuti võiks residentide arvates olla koolitussüsteemis igalresidendil lisaks juhendajatele 3-5 aasta jooksul oma mentor, kes annaks nõu erialase arenguküsimustes. See oleks vajalik, kuna praegu on juhendamine osaliselt killustatud ning üld- jatsüklijuhendaja eesmärgid mõnevõrra erinevad. Näiteks teoreetiline õpe kipub sõltuma liiga paljuüldjuhendajast ning puudub üldine ja selge arenguvisioon. Samuti toodi välja, et spetsiifilistteoreetilist koolitust on vähe ja seda võimaldavat süsteemi pole piisaval määral arendatud, samutiei ole koolitusrahade süsteem läbipaistev. Samuti nähakse olulisi puudusi lisaerialade süsteemis,kuna arvatakse, et teatud erialade – näiteks lastepsühhiaatria, lastekardioloogia jt – puhul võiksresidentuur olla spetsiifilisem. Ühe võimalusena pakkusid mõned intervjueeritud väljalisapädevuste süsteemi loomist, mis motiveeriks juurde õppima, kuid teisalt väidavadraviasutused, et selline süsteem juba eksisteerib.Kui vaadelda spetsiifilise eriala spetsialistide sobivust Eesti meditsiinisüsteemi, siis selleks, etparimal viisil teadmisi ära kasutada, võiks olla moodustatud antud eriala spetsialistidestekspertgrupp teatud konkreetsete probleemide analüüsimiseks. Seda toetab ka intervjueeritudspetsialistide arvamus, et patsientide ravi võiks olla senisega võrreldes komplekssem – sellekstuleks käsitleda kas haigust koos kõigi seda põhjustavate ja kaasuvate tegurite või koguorgansüsteemi tervikuna koos kaasuvate haigustega. Tänapäevaste elektrooniliste võimalustejuures võiks see koostöövõimalus olla ka näiteks virtuaalne (siduda näiteks e-Tervisega).Väga tähtsaks aspektiks kõige selle juures on ka vajadus pakkuda residentidele paremat (shrahvusvahelisemat) õpet. Kuna residendid ei ole üliõpilased, ei laiene neile mitmed üldiseltsoodsad võimalused rahaliste vahendite taotlemiseks. Näiteks stipendiumide arv, millele nadsaavad kandideerida, on väga piiratud. Kuigi mingi osa residentuuri programmist saab tehavälismaal, võiks residentide arvates seda senisest enam soodustada, kuna teadmiste saaminemujalt on äärmiselt oluline. See on väga tähtis ka seetõttu, et mõne Eesti eksperdi sõnutsi lähtubõpe tihti ainult ühest filosoofiast – kui oleks erinevaid lähenemisi (mida pakub näiteks välismaalõppimine), võiks diskussioonis tekkida enam uusi ideid.Intervjueeritute arvates võib sellise vähepaindliku süsteemi üheks põhjuseks olla asjaolu, etkardetakse Eesti arstide suundumist tööle välismaale. Samas märgitakse, et põhiline probleem,miks mõnedest aastakäikudest on palju noori arste välismaale läinud, seisneb pigemresidendikohtade vähesuses. Näiteks ka tänavu (2010) ei saanud 23 lõpetanud inimest residentuurining tõenäoliselt lahkuvad välismaale. Vajadus nende inimeste rakendamiseks Eestis on olemas,aga haiglate ressursid on piiratud. Positiivse arenguna toodi välja, et peale suurhaiglate hakkavadesile tõusma ka regionaalhaiglad, kus arstid saavad piisava koormuse ja sissetuleku ning saab54