ja arendustegevuse programmi toetav uuring - Tartu Ülikooli ...

Märkus: Alates 2001. aastast on statistikaga hõlmatud Keskvangla haigla. 2005. aastal korrigeerisSotsiaalministeerium ravivoodite kasutamise näitajate arvutamise metoodikat.Tervishoiu kulutustest moodustavad suurima osa raviteenused (2008. aastal 51%), millelejärgnevad järjest kasvavad kulutused meditsiinitoodetele (2008. aastal 24%).Tervishoiu valdkonna peamiseks rahastajaks on Eesti Haigekassa. Eesti tervisesüsteemirahastatakse umbkaudu 2/3 ulatuses palgalt makstavast sotsiaalmaksust, ligi kümnendik rahasttuleb mujalt riigieelarvest ja pisut alla veerandi patsientide omaosalustest (Thomson et al 2010).Olulise osa moodustab ka omaosalus, mis on järjest suurenenud ning tekitab ebavõrdsust ja piirabteenuste kättesaadavust (Habicht 2010).Sisemajanduse koguprodukti järsk langus ja töötuse suurenemine on põhjustanud sotsiaalmaksulaekumise vähenemise ja sellega koos ka ravikindlustuse rahastamisvõimaluste kokkutõmbumise.Koos jätkuva rahvastiku vananemisega (mis põhjustab nõudluse kasvu tervishoiuteenuste järele,samas väheneb sotsiaalmaksu laekumine) viib see pikemas perspektiivis tõsistefinantsprobleemideni (Thomson et al 2010). Kui lühiajaliselt on võimalik puudujääk katta EestiHaigekassa reservide arvelt, siis pikemas perspektiivis ei ole see võimalik, mistõttu rahastamisevähendamine võib viia raviteenuste kättesaadavuse halvenemiseni, eelkõige ravijärjekordadepikenemiseni ning kaasaegsete ravimite ja diagnostikameetodite kasutamise võimaldamisepiiramiseni. Juba praegu on suurimateks probleemideks tervishoiusüsteemis pikad ooteajad ningregionaalsed erinevused teenuste kättesaadavuses (Habicht 2010). Seega tuleks mitmekesistadafinantseerimise allikaid tervishoiusüsteemis, et suurendada rahalist jätkusuutlikkust ningvähendada omaosalust, parandamaks madalaima sissetulekuga isikute juurdepääsu eelkõigehambaravile, eriarstiabile ja hooldusravile. Kui hetkel hindab vaid veidi üle poole elanikkonnasttervishoiuteenustele juurdepääsu „heaks“ või „pigem heaks“, siis riiklikus tervise arengukavasaastateks 2009-2020 on aastaks 2020 seatud eesmärgiks 68%.Viimastel aastatel on väga tõsiselt luubi alla võetud ka tervishoiusüsteemi üldise rahastamisejätkusuutlikkus, kuna majanduskriisi tingimustes ning rahvastiku vananemise ja vähenemisetaustal on tervise valdkonna kulude katmine muutunud järjest keerulisemaks.Vajalikud muudatused Eesti tervishoiusüsteemi rahastamises (Thomson et al 2010):1) tervisevaldkonna avaliku sektori tulubaasi tuleb laiendada, et tagada tervisesüsteemisuutlikkus tulla praegu ja pikemas perspektiivis toime oma eesmärkide täitmisega;2) kulude kasvu ohjamiseks on vaja tõhustada tervisesüsteemi rahastamispoliitikat;3) paralleelselt tuleb tegutseda mõlemal suunal: luua piisav tulubaas ning tegelda kuludejuhtimisega.Kuna tervishoiuvaldkonna üldise rahastamise problemaatika jääb antud uuringu fookusest välja,siis pikemalt sellel siinkohal ei peatuta.Muud võimalused tervishoiusüsteemi tulemuslikkust parandada kätkevad endas eeskätt kvaliteedija ohutuse täiustamist ning haigestumise vähendamist eelnevalt kirjeldatud riskitegurite (nagunegatiivne tervisekäitumine, füüsiline ja psüühiline keskkond) vähendamise kaudu. Nagu kaekspertintervjuudest nähtub, peetakse rahvatervise ja tervisedendamise meetmeid kliinilisestmeditsiinist kulutõhusamateks. Samas ei saa eelnev süsteem toimida kliiniline meditsiini abita,eeskätt akuutsete juhtude ärahoidmisel ja diagnostikal ning krooniliste haiguste ravil ja hooldusel.Tervishoiusüsteemi nõrkuseks peetakse muuhulgas hooldusravi teenuste ebapiisavat rahastamistja nõrka toimimist. Arvestada tuleb ka sellega, et majanduslangus võib põhjustada rohkem stressija sellega seotud haigusi ning süvendada teatud elanikkonna gruppide seas negatiivsettervisekäitumist. Lisaks on teada, et järjest suurenev HIV-positiivsete hulk nõuab üha suuremat20