ja arendustegevuse programmi toetav uuring - Tartu Ülikooli ...

Perioodil 2000-2008 olid südame isheemiatõbi, peaajuveresoonte haigused ja kopsupahaloomulised kasvajad kolm peamist välditavat surmapõhjust Eestis, moodustades kokku54,5% kogu vaadeldud perioodi välditavast suremusest (Köhler 2010). Vaadeldud perioodijooksul toimusid välditavates surmapõhjustes olulised muudatused – kasvas kõrgvererõhkhaigusteja maksatsirroosi osatähtsus ning langes peaajuveresoonte haiguste, südame isheemiatõve,kopsupõletiku ja tuberkuloosi roll. Kokkuvõttes langes aastatel 2000-2008 välditav suremusrohkem kui kogu suremus (Köhler 2010), mis tähendab, et riiklikel rahvatervise-alastelsekkumistel on olnud positiivne mõju. Samas välditava suremuse ravitav osa langes kiiremini selleennetatavast osast (Köhler 2010), mis näitab, et veelgi enam vahendeid tuleks suunata ennetusse.Vigastuste roll üldises haigestumises on erinevalt kahest eelmainitud haigusrühmast vähenenud,kuid selle põhjustatava haiguskoormuse järgi on tegemist siiski tähtsuselt kolmandahaigusrühmaga. Sama kinnitab ka vigastussurmade arvu võrdlus EL-i keskmisega – Eestivälditavate vigastussurmade arv on EL keskmisest üle nelja korra suurem, kusjuuresebaproportsionaalselt palju vigastusi esineb laste, noorte ja tööealiste inimeste seas.Problemaatiline on eelkõige meeste suremus välispõhjuste tagajärjel – ligi 4 korda rohkem kuinaised, sh on see ülekaalus nii õnnetusjuhtumite kui ka enesetappude osas.Samuti on väikelaste suremus vigastuste tõttu väga suur, vanuses 0-4 aastat on vigastustesttingitud suremus Eestis nii poistel kui tüdrukutel umbes 10 korda suurem kui Rootsis. Kõigistsurmajuhtumitest esimesel eluaastal (jättes välja postneonataalse perioodi ehk esimesed 27 päeva)moodustavad vigastustest tingitud surmad 17,9%, 1-2-aastaste laste puhul aga 41,3%. Lisaksilmneb, et väga suur mõju on muuhulgas sotsiaalmajanduslikel teguritel. Näiteks on uuringudnäidanud, et väikelaste vigastussurmade tõenäosus on põhiharidusega emade puhul suuremvõrreldes kesk- või kõrgharidusega emadega (Tiikkaja et al 2009).Seni tagaplaanil olnud haigusrühmadest tõusevad Eestis üha enam esiplaanile vaimse tervisehäired, psühhiaatrilised haigused ning nakkushaigused, viimased eelkõige HIV/AIDS-i jatuberkuloosi juhtude sagenemise tõttu. Eriti kiiret tervisekaotuse suurenemist on seostatud HIViga,mille nakatumises on Eesti EL-i riikide seas esimesel kohal. Sarnaselt kõigi teiste olulisematehaigusrühmadega on ka vaimse tervise seisundite ja HIV-nakkuse tekkes oluline roll inimesteriskikäitumisel, mille näiteks võib tuua alkoholi tugeva seose depressiooni ja enesetappudega ningnarkomaania ja turvamata seksi seose HIV-levikuga. Vaimse tervise osas on Eestis suurenenudjust keskkonnast ja riskikäitumisest tingitud probleemid – psühhoaktiivsete ainete tarvitamisesttingitud psüühika- ja käitumishäired, stress ja meeleoluhäired. Kuigi vaimse tervise häiretesttingitud haiguskoormus ei ole Eestis veel oluline, on see ennustatavalt tõusuteel, sest arenenudmaades on see väliskulud ühiskonnale 3-4% SKPst ning psüühikahäired moodustavad Euroopashaiguste tõttu kaotatud eluaastatest tervelt 43% (Gabriel, Liimatainen 2000; Amos 2009).Üldiselt on Eestis alkoholi liigtarvitajate arv väga kõrge ning suureneb ülekaaluliste isikute hulkrahvastikus, mis viitab negatiivsele tervisekäitumisele. Siiski on viiteid ka tervist ohustavakäitumise vähenemisele, näiteks õnnetusjuhtumitest ja enesetappudest tingitud surmajuhtumitehulk on vähenenud. Samas veelgi efektiivsemate tervisedenduslike meetodite arendamise abiloleks tõenäoliselt võimalik Eesti rahvastiku terviseseisundit oluliselt parandada. Teisalt on siianitäpselt hindamata, kui suur on erinevate negatiivsete käitumuslike faktorite roll tervisekao tekkel.Keskkonnast tulenevate faktorite korral on tervisekadu hinnatud täpsemalt vaid õhusaaste puhul.Näiteks tervisemõju hinnang viies suuremas Eesti linnas on näidanud 462 peente osakeste pooltpõhjustatavat võimalikku varajase surma juhtu 650 000 elaniku kohta (Orru et al 2010). Üldiselton teada, et ligi neljandik rahvastiku tervisekaotusest on otseselt või kaudselt seotud elu-, töö jaõpikeskkonnast tulenevate füüsikaliste, bioloogiliste, keemiliste, sotsiaalsete ja psühhosotsiaalseteohuteguritega ning mõju tervisele ilmneb sageli alles aastate pärast (Mathers et al 2008). Eelkõigemõjutavad keskkonnategurid riskigruppe nagu lapsed, vanurid ning kroonilise haigusega isikud,kes on kõige vastuvõtlikumad.16