klassitsism - Vanemuine

Kuigi 18. sajand veel ei lahendanud dramaatilise balleti kõiki probleeme, astus ta suure sammu arengu
suunas. Ballett kindlustas oma positsiooni tõsiseltvõetava žanrina – ta ei olnud enam ooperi või
näidendi kaunistuslik osa, vaid näitas oma võimekust ka dramaatilise väljenduse suhtes.
Ballett saavutas oma uue identiteedi 19. sajandi jooksul, või õigupoolest omandas palju iseloomulikku,
mis on inimeste meelest lahutamatu klassikalisest balletist – varvastantsu tehnika, poolvarvastel
tantsimine, õhuline tutu seelik, soov luua illusioon kaalutusest ja pingutamatusest ja naistantsijate
assotseerumine eeterlike fantaasiaolenditega nagu sülfiidid ja haldjad. Mis on märkismisväärne –
enamik sellisest balleti iseloomustusest sobib naistantsijaile, kuna sajandi jooksul kaotasid meestantsijad
suure osa oma tähtsusest laval.
Kõige suuremat (ja tegelikult ainukest) mõju 19. sajandi balletile avaldas romantism, mis jõudis
balletini hiljem kui kirjanduse, muusika või kujutavate kunstide juurde.
Klassitsism muusikas
Klassitsismi all mõeldakse muusikaajaloo suhteliselt lühikest lõiku, ajastut aastate1740 ja 1820 vahel,
kui tegutsesid suured Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van
Beethoven. Samas seisis Beethoven juba romantismi piirjoonel.
Nagu sobivate siltide panemiselgi, on otsustamine selle üle, kus lõpeb üks ajastu ja algab teine, natukene
meelevaldne. Selle üle, kui palju Johann Sebastian Bachi
või Georg Friedrich Händeli muusikast kuulub „klassika“ hulka,
käib äge vaidlus, kuigi üldiselt aktsepteeritakse klassikalise perioodi
alguseks 1740ndaid aastaid, mil itaalia ooperi uus talitsetum
stiil ujutas üle Euroopa.
Üldine kunstiline huvi klassitsismi vastu süttis Pompei varemete
avastamisega 1748. aastal, mis pani kirjanikud, maalikunstnikud
ja skulptorid jäljendama Kreeka ja Rooma eeskujusid.
Heliloojad olid raskemas olukorras, keegi ei teadnud, kuidas
Kreeka või Rooma muusika tegelikult kõlada võis ja seepärast
ei olnud võimalik ka seda järgida. Selle asemel püüdsid nad
klassitsismi kujutada piinliku vormitäitmise ja ekstravagantsetest
liialdustest hoidumisega.
Kiiresti hakkas arenema uus instrumentaalmuusika vorm „sinfonia“
ehk sümfoonia, kujunedes heliloojate ja publiku kindlaks
lemmikuks. Kuigi termin „sinfonia“ oli liikvel juba barokiajastul,
viidates igasugusele instrumentaalsele vahemängule
või sissejuhatusele, hakkas ta nüüd märkima kolmeosalist
teost, milles kahte kiiretempolist osa ühendas
lühike aeglasem lõik. 1760. aastateks oli sümfoonia kujunenud
tähtsaks laialt levinud muusikavormiks, mille
teerajajateks olid Carl Philipp Emanuel Bach ja Joseph
Haydn.
Klassikalise perioodi muusikud keskendusid muusika
selgemaks muutmisele. Nad läksid isegi kaugemale kui
varase barokiajastu heliloojad, muutes meloodia pealiini
peamiseks kuulamise allikaks; muusika pidi rahuldama
kuulmismeelt, aga mitte olema heliloojale uhkeldamise
vahendiks. Kuigi klassikalised heliloojad jätkasid
ka fuugade ja teiste polüfooniliste igandite komponeerimist,
tegid nad seda kindlas, selgete meloodiliste liinide
kontekstis, mida oli võimalik jälgida kõigil ja mis ei
igno reerinud publiku maitset („maitse“ oli klassikalisel
perioodil oluline küsimus).
Ooperi reformimine oli üks kõige otsesemaid klassika
ülesandeid; barokiajastu ekstravagantsus ja vaba voli
jäeti kõrvale, asemele tuli lihtsam, meloodiast juhitud
stiil, mis keskendus (nagu varasemal barokiajastul)
Carl Philipp Emanuel Bach
Christoph Willibald Gluck