klassitsism - Vanemuine
klassitsism - Vanemuine
klassitsism - Vanemuine
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Klassitsism kirjanduses ja teatrikunstis<br />
Klassitsismiajastu kirjandus leidis oma eeskujud samuti antiikkultuurist, ent kunstilise tulemuseni<br />
püüti jõuda kehtestatud stiili- ja maitsenormide abil. Klassitsistliku kirjanduse põhitõed on kokku<br />
võetud N. Boileau’ „Luulekunstis“ ning need olid järgmised: rangelt tuleb lahus hoida kõrget (traagilist)<br />
ja madalat (koomilist) stiili. Õilsamad žanrid<br />
(kõrgžanrid) olid eepos ja tragöödia, kus tuli kasutada<br />
antiikmütoloogia ning vanema ajaloo ainestikku.<br />
Näidendeid kirjutades tuli silmas pidada aja-, kohaja<br />
tegevusühtsuse nõuet. Kirjanduses oli <strong>klassitsism</strong><br />
peasuund 17. sajandi Prantsusmaal. Tippteosed<br />
kuuluvad näitekirjandusse – Pierre Corneille’i ja Jean<br />
Racine’i värsstragöödiad ning Jean Baptiste Molière’i<br />
komöödiad.<br />
Peagi mandus <strong>klassitsism</strong> eelkäijate matkimiseks<br />
ehk epigoonluseks. Elu tõepärane kujutamine, mis<br />
oli samuti üks klassitsistliku kirjanduse eesmärke, ei<br />
tulnud normeeritud kirjanduses hästi välja. Ainult<br />
Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing,<br />
J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid<br />
isikupäraselt mõtestades <strong>klassitsism</strong>i piiratusest vabaneda.<br />
Teatris muutus <strong>klassitsism</strong>i ajal üldiseks tänini püsiv<br />
karplava, barokkteatriga võrreldes lihtsustus ka lavakujundus.<br />
Mänguliselt oli pearõhk ansamblimängul.<br />
Jean Baptiste Molière<br />
Gotthold Ephraim Lessing Johann Wolfgang von Goethe Friedrich von Schiller
Change language