Maria Stuarda - Vanemuine

Teater Vanemuine, 141. hooaeg
Vanemuine 141th Season
Gaetano Donizetti
MARIA STUARDA
(MARY STUART)
Ooper kahes vaatuses / Opera in two Acts
Giuseppe Bardari libreto Friedrich Schilleri näidendi “Maria Stuart” põhjal
Libretto by Giuseppe Bardari, based on Friedrich von Schiller’s play “Maria Stuart”
Muusikajuht ja dirigent / Musical Director and Conductor ® Mihkel Kütson
Dirigent / Conductor ® Lauri Sirp
Lavastaja / Director ® Roman Hovenbitzer
(Saksamaa / Germany)
Kunstnik / Designer ® Roy Spahn
(Saksamaa / Germany)
Valguskunstnik / Light Designer ® Palle Palmé
(Rootsi / Sweden)
Lavastaja assistent / Assistant to the Stage Director ® Merle Jalakas
Kontsertmeistrid / Rehearsal Pianists ® Jaanika Rand-Sirp, Irina Oja
Koormeister / Chief Chorus Master ® Piret Talts
Koori kontsertmeister / Rehearsal Pianist of Choir ® Katrin Nuume
Inspitsient / The performance is managed by ® Ülle Tinn
Subtiitrid / Subtitles ® Ragne Saul
Lavastaja tõlk / Director`s interpreter ® Liina Tordik
Esietendus toimus Milano La Scalas 30. detsembril 1835
The premiere took place on December 30, 1835 at La Scala, Milan
Esietendus 5. mail 2011 Vanemuise väikeses majas
Premiere on May 5, 2011 at the Vanemuine Small Building
Itaalia keeles, eestikeelsete subtiitritega / In Italian with Estonian subtitles

OSADES / CAST
SISUKOKKUVÕTE
Maria Stuarda, Šotimaa kuninganna / Queen of Scotland ® Alla Popova
Aile Asszonyi (RO/NO Estonia)
Elisabetta I, Inglismaa kuninganna / Queen of England ® Karmen Puis
Anna, Maria teenijanna / Maria’s companion ® Valentina Kremen
Roberto, Leicesteri krahv / Earl of Leicester ® Oleg Balashov (Peterburi Maria teater /
Mariinsky Theatre, St Petersburg)
Lord Cecil, ülemvarahoidja / Chancellor of the Exchequer ® Atlan Karp
Talbot, Shrewsbury krahv / Earl of Shrewsbury ® Märt Jakobson
Henry VIII ® Elmar Pool
Anna ® Siiri Koodres
Elisabetta lapsena / Elisabeth as a child ® Lauren Aunpuu
Susi Ann Kaljas
Maria lapsena / Mary as a child ® Hanna Brigita Jaanovits
Egeli Paama
Leicesteri krahv lapsena / Earl of Leicester as a child ® Mihkel Känd
Kristjan Põldmaa
Stefan Zweigi romaani ja Friedrich Schilleri näidendi “Maria Stuart” eestikeelsetes tõlgetes
on järgitud saksa keele õigekirjatraditsiooni. Donizetti ooperis kasutatakse tegelaste nimedes
itaaliapärast kirjaviisi: Elisabetta, Maria Stuarda jt. Eesti keeles on üldiselt kombeks nimede
kirjutamisel originaalkeelt silmas pidada: Elizabeth, Mary jne.
“Ajalugu on üksnes varaait minu fantaasiate tarbeks
ja tõsiasjad peavad leppima sellega, milleks nad minu
käe all muutuvad.”
Friedrich Schiller
ESIMENE VAATUS
1. pilt
Inglismaa kuninganna Elisabetta I plaanib poliitilist abielu Prantsuse kuningaga. Ainsaks
takistuseks on tema armastus krahv Leicesteri vastu. Rahvas nõuab 18 aasta eest Elisabetta poolt
vangistatud Maria Stuardale armu andmist, Elisabetta nõunik Cecil timukat.
Saabub krahv Leicester ja Elisabetta teeb talle ülesandeks edastada Prantsuse saadikule oma
nõusolek abieluks. Ta loodab asjatult nördinud reaktsiooni Leicesteri poolt.
Krahv Talbot toob Leicesterile salaja Maria Stuarda pildi ja kirja. Leicester näeb Maria “armastatud
naeratust” ja annab lubaduse ta vabastada.
Elisabetta on umbusklik ja Maria peale armukade ning nõuab Leicesterilt aru. Leicester keerutab
end välja ja annab Elisabettale kirja, milles Maria palub kokkusaamist. Leicester anub kuningannat,
et ta Maria Stuardat vanglas külastaks.
2. pilt
Vangistuses viibiv Maria meenutab möödunud õnnelikke päevi. Mõte kohtumisest Elisabettaga
ajab ta raevu.
Leicester kinnitab Maria Stuardale oma armastust ja truudust ning vannutab teda uskuma
vabanemist pärast kõnelust Elisabettaga.
Saabub Elisabetta. Teda saadavad Cecil, kes nõuab jätkuvalt Maria Stuarda pead, ja Leicester, kes
taotleb Maria vabastamist. Mehe ilmne poolehoid konkurendi vastu aga ärritab Elisabettat.
Maria tuleb Talboti ja Anna saatel ning palub kuningannalt andestust. Elisabetta sõimab teda
nurjatuks ja väärituks kurjategijaks. Leicester vannutab Maria Stuardat meelerahu säilitama ja
meenutab talle oma armastust. Maria aga läheb üha enam raevu ja nimetab Elisabettat jäledaks
sohilapseks. Elisabetta otsustab ta surma mõista.
TEINE VA ATUS
1. pilt
Cecil käib Elisabettale peale, et ta Maria Stuarda surmaotsusele alla kirjutaks. Lõpuks annab
Elisabetta järele, kuid just siis astub juurde Leicester ja palub veel kord Mariale halastada. Elisabetta
raevub ja käsib Leicesteril hukkamist pealt vaadata.
2. pilt
Cecil viib Mariale allkirjastatud surmaotsuse. Talbotiga üksi jäänud, palub Maria oma hing
vabastada. Talbot toob nähtavale oma preestrirüü ja võtab naise pihile. Maria tunnistab end süüdi
oma mehe surmas ja sellele järgnenud suhtes mehe arvatava tapjaga. Seejärel vannutab ta, et läheb
süütult surma.
3. pilt
Maria tuleb palvetades ja oma usaldusaluste saatel hukkamisele. Tema viimane palve on suunatud
Elisabettale, kellele ta andestab ja õnnistust soovib. Saabub Leicester, kes kuulutab Maria vastased
väärituteks. Maria jätab hüvasti ning sammub seejärel oma pooldajate kaeblemise saatel hukkamisele.

Synopsis
ACT ONE
Scene 1
England’s Queen Elisabetta I is planning a political marriage with the King of France. The only
obstacle to the marriage is her love for the Earl of Leicester. The people are calling on Elisabetta
to show clemency in regard to Maria Stuarda, whom she has held prisoner for 18 years; her adviser
Cecil, conversely, is calling for her execution.
The Earl of Leicester arrives and Elisabetta charges him with the task of informing the French
ambassador of her consent to marriage. She hopes, in vain, for an indignant reaction from Leicester.
Talbot, Earl of Shrewsbury, secretly gives Leicester a picture and letter from Maria Stuarda.
Leicester sees her ‘beloved smile’ and promises to free her.
Elisabetta is distrustful and jealous of Maria and demands that Leicester explain himself. Leicester
worms his way out of the situation, giving Elisabetta Maria’s letter, in which she begs an audience.
Leicester beseeches the queen to visit Maria Stuarda in prison.
Scene 2
Alone in prison, Maria recalls happier days. The thought of meeting with Elisabetta drives her into
a rage.
Leicester swears his love and fidelity to Maria Stuarda and entreats her to have faith in her release
after talking to Elisabetta.
Elisabetta arrives. She is accompanied by Cecil, who continues to demand Maria Stuarda’s head,
and Leicester, who seeks her release. However, his clear allegiance to her rival infuriates Elisabetta.
Maria comes before the Queen with Talbot and Anna and begs forgiveness. Elisabetta brands
her a vile and ignoble villain. Leicester beseeches Maria Stuarda to maintain her composure and
reminds her of his love for her. However, Maria grows ever more enraged, calling Elisabetta an
abhorrent bastard. Elisabetta sentences her to death.
ACT TWO
Scene 1
Cecil comes before Elisabetta seeking her signature on Maria Stuarda’s death warrant. Eventually
Elisabetta yields to his request, but at that moment Leicester appears and again begs her to show
mercy. Elisabetta is enraged and commands Leicester to bear witness to the execution.
Scene 2
Cecil delivers the signed death warrant to Maria. Left alone with Talbot, Maria asks him to absolve
her of sin. Talbot dons his priest’s robes and hears her confession. Maria admits her complicity in
the death of her husband and her subsequent affair with the man believed to have murdered him.
She then states that she will go to her death free of sin.
Scene 3
Maria prays as she is led to her execution, accompanied by her confidants. Her final prayer is
directed at Elisabetta, whom she forgives and wishes blessed. Leicester arrives, decrying Maria’s
adversaries as dishonourable. Maria makes her farewells and, to a sorrowful chorus from her
supporters, submits herself to execution.
Gaetano Donizetti
(1797-1848)
Domenico Gaetano Maria Donizettit peetakse üheks
kõige tähtsamaks bel canto ooperi heliloojaks
koos Bellini ja Rossiniga. Mõned tema ooperid,
nagu “Armujook”, “Don Pasquale” ja “Lucia di
Lammermoor” kuuluvad tänaseni ooperimajade
standardrepertuaari.
Donizetti sündis 1797 Bergamos puruvaese
perekonna noorima pojana. Muusikaõpinguid
alustas ta 1806 Bergamo peakiriku
kapellmeistri, saksa komponisti Johann
Simon Mayri juures. Hiljem täiendas ta end
Bolognas Pater Mattei juhendamisel ning
sai kontrapunkti alal korraliku väljaõppe.
Donizetti alustas ka ise kirikumuusika
komponeerimisega, ent pöördus peagi ooperi
radadele.
1822. aastal lavale jõudnud ooper “Zoraïda di
Granata” äratas prominentse teatriimpressaario
Domenico Barbaia tähelepanu. Heliloojale pakuti
lepingut Napolis. Peagi kirjutas Donizetti ka Rooma ja
Milano ooperimajadele ning saavutas 1820. aastatel ka teatavat edu. Läbilöök tuli siiski alles 1830
Milanos ooperiga “Anna Bolena”. Sellele järgnes juba “Armujook” (L’elisir d’amore, 1832), mida
peetakse koos “Don Pasqualega” (1843) 19. sajandi opera buffa meistriteosteks. 1835 jõudis aga lavale
“Lucia di Lammermoor” Sir Walter Scotti romaani ainetel - Donizetti kuulsaim ooper ja bel canto
traditsiooni üks kõrgpunkte, mida hinnatakse võrdseks Bellini “Normaga”.
1834 nimetati helilooja Napoli konservatooriumi kapellmeistriks ja kompositsiooni õppejõuks,
1836 sai temast samas ka kontrapunkti professor ning 1838 õppeasutuse direktor.
Donizetti kuulsus heliloojana kasvas ning 1840 loobus ta kõigist oma ametitest ja kolis Pariisi, kus
veel samal aastal jõudis lavale järgmine edulugu – “Rügemendi tütar” (La Fille du Régiment).
Isiklik elu tõi heliloojale paraku üksnes tagasilööke. Donizetti abielust Virginia Vasselliga sündis
kolm last, kellest ükski ei jäänud elama. Peagi lahkusid siit ilmast ka ta vanemad ning tema naine
suri koolerasse.
1843 avaldusid Donizettil süüfilise sümptomid, tema tervislik olukord halvenes kiiresti ja kõigi
ränkade hingeliste traumade tulemusena sattus ta viimaks Pariisis vaimuhaiglasse. Sealt toimetati
ta kodulinna Bergamosse, kus ta 1848 suri.
Helilooja maeti Valtesse kalmistule, ent hiljem sängitati ümber Bergamo Santa Maria Maggiore
kirikusse üsna oma õpetaja Mayri lähedale.
Donizetti loominguline pärand hõlmab umbes 75 ooperit, 16 sümfooniat, 19 keelpillikvartetti, 193
laulu, 45 duetti, 3 oratooriumi, 28 kantaati, lisaks mitmeid kontserte erinevatele instrumentidele,
sonaate ja kammermuusikat.

OOPER Maria Stuarda
Donizetti traagiline ooper (tragedia lirica), mille aluseks on Friedrich Schilleri draama “Maria
Stuart” aastast 1800, esietendus Milano La Scalas 30. detsembril 1835. Ooperi süžee on
inspireeritud Šoti kuninganna Mary Stuarti ja viimase nõo, Inglise kuninganna Elizabeth I
elulugudest. Lisaks reaalselt eksisteerinud poliitilisele vastasseisule mõtles Schiller välja vastasseisu
kahe kuninganna vahel, kes tegelikult kunagi ei kohtunud. Libretist Giuseppe Bardari lisas Mary
Stuarti ja Robert Dudley (kelle Elizabeth tõstis Leicesteri krahviks) armuloo, millel pole mingit
reaalset ajaloolist põhja. Tegevuse toimumise ajal oli Dudley 55, Elizabeth 53 ja Mary 44 aastat
vana.
“Maria Stuarda” pole ainus Donizetti ooper, mille aluseks on Inglise ajaloo Tudorite perioodi
sündmused. Sama ajajärku käsitlevad ooperid “Anna Bolena” (kuningas Henry VIII teise naise
Anne Boyleni järgi), “Roberto Devereux” (Elizabeth I arvatav armuke) ning “Il castello di
Kenilworth”. “Anna Bolena”, “Maria Stuarda” ja “Roberto Devereux’” naispeaosalistele viidatakse
vahel kui “Donizetti kolmele kuningannale”.
Napoli Teatro San Carlo sõlmis Donizettiga 1834 lepingu Giuseppe Bardari libretole ooperi
komponeerimiseks. Esietendus pidi toimuma sama aasta augustis, ent asjad ei laabunud ja
peaproovi lükati erinevatel põhjustel muudkui edasi. Kui see viimaks toimus, ilmus ootamatult
kohale Napoli kuninganna Maria Christina ja soovis ooperit näha juba enne esietendust. Viimase
vaatuse pihistseen vapustas valitsejannat sedavõrd, et ta minestas. Tulemusena keelas tsensuur
teose ettekandmise.
Donizetti pidas oma muusikat liiga väärtuslikuks, et seda lihtsalt kõrvale jätta. Koostöös ühe
Napoli libretistiga valmis uus tekst ja 18. oktoobril 1834 jõudis lavale ooper “Buondelmonte”, –
paraku suurema menuta.
Milano La Scala otsis sobivat ooperit aastavahetuseks 1835/36. Toona väga kuulus lauljanna Maria
Malibran pakkus selleks välja Donizetti “keelatud” ooperi. Peale tulist vaidlust jäädi asjaga nõusse
ja otsustati “Maria Stuarda” lavale tuua. 30. detsembril oli lavastus valmis, ent taas mängis saatus
vingerpussi: mõlemad peaosi täitvad lauljannad olid täiesti häälest ära. Õige oleks olnud esietendus
edasi lükata, aga osatäitjad ei tahtnud vahetult enne aastavahetust honorarist ilma jääda ja nõudsid
etenduse toimumist. Tulemus oli ettearvatav: publiku vastuvõtt jäi taas väga leigeks. Donizetti
vihastas ja lubas, et ei tee La Scala teatriga enam kunagi mingit koostööd.
“Maria Stuarda” taasavastati alles sada kakskümmend kolm aastat hiljem. Ooper jõudis lavale 1958
Donizetti sünnilinnas Bergamos ja seekord ei jäänud tulemata ka teenitud tunnustus.
VASTASSEIS ISEENDAGA
Ilse Graham (katkend artiklist ”Konfrontation mit sich selbst”)
Kumbki kuninganna pole päris iseseisev isiksus. Nii on Mary oma “õe” salajaste tungide
käegakatsutav ja dramaatiline kehastus. Sama iha, mis põleb Marys heleda ja nähtava leegiga,
hõõgub teadliku tahte eest varjatult ja kättesaamatult ka Elizabethis. Šoti kuninganna on küll
üksnes oma rivaali salajase erootilisuse osaline kujutis, ent õigetesse mõõtmetesse suurendatud
ja tohutule ekraanile projitseeritud. Reaalselt vangistuses viibiv Mary on oma “õe” vangistatud
soovide suurendatud kehastus. Ja ka vastupidi: Elizabethi tegelaskuju esindab suurendatuna neid
süüme pidurdavaid jõude, mis on Marys olemas vaid algelisel kujul ja kipuvad tema eneseteadvuse
laines raugema. Mõlemad on seega nende tungide käegakatsutavaks kehastuseks, mis pole teises
välja arenenud ega seesmiselt omaks võetud.
Kuningannade saatusliku kohtumise mõistmiseks ei tohi seda varjatud suhet unustada. Nende
kokkusaamine ei tähenda ainult ega isegi mitte peamiselt kahe eraldiseisva ja teineteise suhtes
vaenuliku tegelaskuju otsest kokkupõrget, kes poliitilistel, intellektuaalsetel ja temperamendist
tulenevatel põhjustel üksteisega leppida ei suuda. Pigem tähendab see mõlema jaoks vastasseisu
iseendaga, täpsemalt öeldes oma hinge allasurutud ja väljakujunemata joontega, mis neile nüüd
ebamugaval viisil lähedase, aga vaenuliku alter ego kujul vastu astuvad. Mõlema kuninganna
tegelikuks probleemiks on see, kas ta teisega tegeldes ja teda aktsepteerides jõuab omaenda
isiku allasurutud osa äratundmise ja tunnustamiseni. Ainult siis, kui mõlemad lepivad sisemuses
tagasilükatud tunnetega, on neil võimalik muutuda hingeliselt elujõuliseks tervikuks.
Primadonnade sõda
Thomas Macho (katkend artiklist “Anmerkungen zur Neuinszenierung von Donizettis Maria Stuarda”)
Esmalavastuse* proovide ajal läksid primadonnad Anna del Serre (Elisabetta) ja Giuseppina di
Ronzi (Maria) tihti ägedalt tülli; peaproovis tekkis niivõrd vägivaldne kaklus, et üks naistest
tuli teadvusetult lavalt minema kanda. Donizetti kirjutas 7. oktoobril 1834 resigneerunult ja sapiselt
ühele sõbrale: “Oled kindlasti kuulnud kahe naise tülist, aga võib-olla mitte seda, et minust halvasti
mõtlev Ronzi, arvates end kuulmisulatusest väljas olevat, tõi kuuldavale märkuse: Donizetti
protežeerib seda h(oora) del Serret. Minu jaoks ootamatu vastus talle oli: ma ei protežeeri kumbagi,
aga h(oorad) olid mõlemad naised ja teie olete samuti. See veenis, solvas või rahustas teda…”
Lõik kirjast, milles Donizetti iseennast tsiteerib, on kõnekas. Ilmselt tekkis
seos primadonnade ja kuningannade vahel – keda kõiki ääremärkuse
korras hooradeks nimetatakse – üsna kergelt. Teiste sõnadega: lugu kahe
kuninganna vahelisest tülist mattis enda alla esituse laval. Müüt oli
endiselt elujõuline, millest andis tunnistust ka artikkel primadonnade
sõjast ajakirjas Teatri, Arti e Letteratura: “Kakssada aastat hiljem on
Elizabethi viha uuesti ärganud ja suunatud Mary, vaese Šotimaa
kuninganna vastu, kellel lahingutes kunagi õnne ei olnud. Vaevalt
jõudsid daamid üksteisega vastakuti, kui leidsid juba tuhat põhjust
üksteist piinata. Proove katkestasid pidevalt tormilised arutelud,
millele kohal viibiv direktor pidi lõpu tegema. Paar päeva tagasi
peaproovi ajal viis Maria vastalisus loomult äkkvihasse kalduva
Elisabetta sedavõrd raevu, et ta keset viimast vaatust oma vaenlasele
kallale tormas, kiskus teda juustest, jagas kõrvakiile, hammustas,
lõi näkku ja murdis tal maruvihast kantud jalahoopidega peaaegu
sääreluud. Maria Stuart, esialgu jahmunud, kogus julgust ja asus
end Inglismaa kuninganna vastu kaitsma. Aga oh häda, Elizabeth
oli tugevam ja mademoiselle del Serre kukkus jõuetult, peaaegu
teadvusetult pikali ja kanti voodisse.”
Primadonnasid iseloomustatakse siin sõna otseses mõttes
Elizabethi ja Mary taaskehastustena.
* T. Macho artikli katkendis on juttu esmalavastusest 1834. aastal, mis
enne esietendust Napoli kuninganna Maria Christina poolt ära keelati.

Mary Stuart
Mary Stuart sündis 1542 Šotimaa kuninga James V ja Marie de Guise’i tütrena. Kuna James V
suri nädal pärast tütre sündi, sai tüdrukust juba kuue päeva vanusena Šoti kuninganna Mary I.
Tema lapsepõlv ja noorus möödusid Prantsusmaal kuningas Henri II õukonnas. 1558 abiellus ta
aasta hiljem troonile tõusnud kuningas François II-ga, kes aasta pärast aga suri. Mary pöördus
1561 tagasi Šotimaale ning asus reaalselt valitsema.
1565 abiellus Mary oma nõo Henry Stuarti ehk lord Darnleyga. Nad mõlemad olid Margaret
Tudori järeltulijatena Inglise trooni pärijad, mis ei rõõmustanud kuninganna Elizabethi,
kellelt polnud kombekohaselt luba
küsitud. Ent abielu kujunes õnnetuks
ning lahutamast takistas seda üksnes soov saada järeltulija. 1566
sündiski poeg James ning paari
suhted jahenesid veelgi. Samal
ajal kasvasid Šotimaal pinged
katoliiklaste ja protestantide
vahel. Parlament oli 1560
kehtestanud reformeeritud
usu riigiusuna, ent Mary
oli endiselt katoliiklane.
1567 alguses hukkus lord Darnley kahtlastel
asjaoludel: majas toimus
plahvatus ning mees leiti
seejärel kägistatuna aiast. Mary abiellus
peagi James Hepburni, Bothwelli krahviga,
keda paljud pidasid Darnley mõrtsukaks.
Veel samal aastal puhkes Šotimaal Maryvastane
mäss ning ta
sunniti troonist loobuma
oma aastase poja kasuks. Peale ebaõnnestunud
katset võimu tagasi haarata,
põgenes Mary Inglismaale
ja otsis kaitset Elizabeth I
juures. Samas oli ta ennast
varem korduvalt nimetanud seaduslikuks Inglismaa
valitsejaks ning selleks pidasid
teda ka paljud inglise katoliiklased.
Elizabeth käsitles neid asjaolusid selge ohuna oma võimule ja lasi Mary
vangistada. Peale üheksateist aastat kestnud kinnipidamist erinevates lossides tunnistati Mary süüdi
riigireetmises ning Elizabethi tapmise vandenõus ja hukati 1587. Mary poeg, Šotimaa kuningas
James VI aga tõusis 1603 pärast Elizabethi surma ikkagi Inglismaa troonile James I nime all.
Elizabeth I
Elizabeth I (sündinud 1533) oli viimane Tudorite soost Inglismaa ja Iirimaa kuninganna, kes
valitses aastatel 1558-1603. Ta oli kuningas Henry VIII ja Anne Boleyni tütar. Just tema ajal
sai Inglismaa võimsaks mere- ja koloniaalriigiks ning kujunes lõplikult välja anglikaani kirik.
Elizabethi noorus oli kuningriigi elus kirev ja segane aeg. Henry VIII oli isa kaasabil saanud
paavstilt loa abielluda oma vanema venna lese, Aragóni Katariinaga, ent neil ei õnnestunud kuidagi
meessoost pärijat saada. Seepärast soovis kuningas nüüd, et tema suurte raskustega sõlmitud abielu
tühistataks, ent paavst polnud enam nõus vastu tulema. Siis loobus Henry hoopis katoliku usust ja
abiellus 1533 protestandist Anne Boleyniga. Sama aasta sügisel sündis nende tütar Elizabeth. 1534
kuulutas kuningas end Inglise kiriku peaks, mis tõi kaasa suure hulga kirikuvarade ülemineku riigi
käsutusse, ent praktiliselt mitte mingeid muutusi kiriku kommetes või õpetuses.
Ka Anne Boleyni ja Henry abielust ei sündinud oodatud troonipärijat ning 1536 lasi kuningas
naise truudusetuses süüdistatuna hukata. Samal aastal abiellus ta Jane Seymouriga ning 1537 nägi
viimaks ilmavalgust Henry ainus seaduslik poeg Edward.
Esimesest abielust sündinud Mary ja teisest abielust sündinud Elizabeth saadeti seepeale Londonist
minema. Katoliiklasest Maryt kiusati igati taga ja sunniti loobuma kõikidest tiitlitest, ent ka protestandina
sündinud Elizabethi elu polnud päris turvaline. Paraku oli Edward sünnist saati põdura
tervisega ning Henry määras enne oma surma kindlaks pärimiskorra, mille kohaselt troon pidi
esmalt minema Edwardile, tema järglasteta surma korral Maryle ja viimaks Elizabethile.
Nii saigi Henry VIII sur-
ma järel 1547 võimule
alaealine Edward VI ja
ka teismeeas Elizabeth
kisti suurde poliitikasse.
Regent Edward Seymouri
vend Thomas lootis ni-
melt temaga abielluda ja
siis ta troonile upitada.
Ent kui Thomas Seymour
hukati, langes ka Eliza-
beth põlu alla ja saadeti
taas Londonist minema.
Kõige hullemast päästis
see, et ta oli uue regendi
John Dudley poja Roberti
lapsepõlvesõber. Nii enne kui pärast Elizabethi
troonile pääsemist rää-
giti sageli tema ja Robert
Dudley võimalikust abi-
elust, samuti peeti meest
kuninganna armukeseks.
Edward suri 1553, ent
John Dudley mahhinatsioonide
tulemusena sai
võimule hoopis Henry
VIII noorema õe Mary Tudori tütretütar Jane
Grey. Elizabeth hoidis
end tagaplaanile ning kui
tema poolõde Mary juba
kolmteist päeva hiljem
riigipöörajad võimult ku-
kutas, kutsuti Elizabeth
tagasi õukonda ning ni-
metati ametlikult troonipärijaks.
Mary I püüdis
vägivallaga taastada katoliiklikku
riigiusku, mis tõi talle lisanimeks Verine ning seadis enne surma 1558 tingimuseks, et ka
Elizabeth peab troonile tõusmiseks katoliku usku pöörduma.
25-aastasena kuningannaks saanud Elizabeth I ei järginud Mary juhiseid ning püüdis esialgu pigem
kahe leeri vahel laveerida. Isegi tema kroonimisel polnud võimalik aru saada, kas tegemist on
protestantliku või katoliikliku tseremooniaga. Mida aeg edasi, seda enam toetas Elizabeth aga protestante,
see oli ka tema enda usutunnistus ning just seda pooldas suurem osa kõrgaadlist. Samas ei
nimetanud Elizabeth erinevalt isast end kunagi otseselt kirikupeaks, vaid üksnes kiriku kõrgemaks
juhiks. Just tema ajal hakati nüüd hoopis katoliiklasi taga kiusama ja hukkama, eriti pärast seda,
kui Inglismaa ja Hispaania vaenujalale olid sattunud. Just seepärast ei tunnustanudki suur osa katoliiklasi
Elizabethi seadusliku valitsejana, toetades hoopis Henry VIII õetütart, Šotimaa viimast
katoliiklikku valitsejat Mary Stuartit.
Elizabeth ei abiellunud kunagi, kuigi tema kätt palusid Rootsi kuningas Erik XIV, Hispaania kuningas
Felipe II, Prantsuse kuninga Henri II poeg François ja paljud teised.

Fakte ajaloost
1455–85 Rooside sõda Lancasteri (Punane Roos) ja
Yorki (Valge Roos) dünastia vahel. Sõda lõppes
Punase Roosi võiduga Henry VII juhtimisel.
Sõjas hukkus enamik inglise kõrgaadlist, mis
soodustas kuninga ainuvõimu tugevnemist.
1533 – sünnib Elizabeth, Inglismaa kuninga Henry
VIII ja tema teise naise Anne Boleyni tütar
1542 – sünnib Mary Stuart, Šotimaa kuningas James V
ja tema naise Marie de Guise’i tütar
– sureb James V, Mary pärib 6-päevasena tema
trooni
1548 – Mary saabub Prantsuse õukonda
1558 – Mary abiellub Prantsuse troonipärija Francois
II-ga
– sureb Inglise kuninganna Mary, troonile asub
Robert Dudley, Leicesteri krahv
Elizabeth
1559 – sureb Prantsuse kuningas Henri II, troonile asub François II
1560 – sureb Marie de Guise, kes tütre eest seni Šotimaad valitses
– sureb François II
1561 – Mary naaseb Šotimaale
1564 – sünnib kirjanik William Shakespeare
– sünnib kirjanik Christopher Marlowe
1565 – Elizabeth pakub Maryle abikaasaks Robert Dudley’t
– Mary abiellub Henry Darnleyga
1566 – Darnley mahitusel tapetakse Mary erasekretär muusik Rizzio
– sünnib James VI, Mary ja Darnley poeg
1567 – tapetakse Darnley
– Mary abiellub Bothwelliga
– Mary vangistatakse Šoti lordide poolt
1568 – Mary põgeneb Inglismaale, algab sealne vangipõlv
1572 – katoliiklasest Katariina de Medici ja Guise’ide korraldusel tapetakse ööl vastu 24.
augustit (Pärtliööl) Pariisis massiliselt hugenotte
1587 – Mary hukatakse
– James VI saab Šotimaa kuningaks
1588 – Hispaania “Võitmatu armaada” purustamine inglaste poolt, millega algab Inglismaa
tõus Euroopa võimsaimaks mereriigiks
1594 – tapetakse Marlow
1603 – sureb Elizabeth
– James VI saab Inglismaa kuningaks James I nime all, Šoti ja Inglise troonid
ühendatakse
R oman
Hovenbitzer
on õppinud 1992-1996 muusikateatri
režiid Hamburgi Muusikaja
Teatrikõrgkoolis ja Hamburgi
Ülikoolis Götz Friedrichi juures.
1996-1999 töötas lavastaja ja lavastaja
assistendina Kasseli Riigiteatris.
On töötanud assistendina paljude
tuntud lavastajate käe all: Willy
Decker, Götz Friedrich, Kurt
Horres, Harry Kupfer, Michael
Leinert ja Karoline Gruber.
Alates 1999 vabakutselise lavastajana
on ta välja toonud üle 40
ooperi, opereti ja muusikali Saksamaal, Austrias, Tšehhis ja Brasiilias. Ta on teinud koostööd
paljude ooperimajadega: Praha (“Boheem”, “Padaemand” jt), Essen (“Manon Lescaut”), Dortmund
(“Müüdud mõrsja”, “Andrea Chénier”), Hamburg (“Nõidkütt”), Braunschweig (“Messias”),
Oldenburg (“On the Town”), Kassel (“Norma”, “Don Pasquale” jt), Flensburg (“Giuditta”), Hagen
(“Dead Man Walking”, “A Streetcar Named Desire”, “Street Scene”, Maskiball” jt), Pforzheim
(“Jevgeni Onegin”, “Tosca”, “Pajatsid”), Hildesheim (“Rigoletto”), Bielefeld (“Röövimine
Serailist”), Neusterlitz (“Naeratuste maa”, “Minu veetlev leedi” jt), Innsbruck (“Windsori lõbusad
naised”), Salvador (“Hansuke ja Greteke” jt), Kiel (“Nürnbergi meisterlauljad”, “Rusalka”). 2009
lavastas Roman Hovenbitzer Vanemuise teatris muusikali “Ämbliknaise suudlus”. 2011. aasta suvel
toob ta Savonlinna ooperifestivalil lavale Wagneri ooperi “Lohengrin” ning sama aasta sügisel
Dessaus Puccini ooperi “Boheem”.
Roman Hovenbitzer has studied music theatre direction at the Academy of Music
and Theatre in Hamburg and at the Hamburg University (1992-1996) under the supervision of
Götz Friedrich. In 1996-1999 he worked as director and assistant to director at the Kassel State
Theatre. He has worked as assistant to many well-known directors: Willy Decker, Götz Friedrich,
Kurt Horres, Harry Kupfer, Michael Leinert and Karoline Gruber. Since 1999 as a free-lancer he
has directed more than 40 opera, operetta and musical productions in Germany, Austria, Czech
Republic and Brazil. He has collaborated with opera houses in Prague (“Queen of Spades” a.o. at
State Opera), Essen (“Manon Lescaut”), Dortmund (“The Bartered Bride”, “Andrea Chénier”),
Hamburg (“Der Freischütz”), Braunschweig (“Messiah”), Oldenburg (“On the Town”), Kassel
(“Norma”, “Don Pasquale” a.o.), Flensburg (“Giuditta”), Hagen (“Dead Man Walking”, “A
Streetcar Named Desire”, “Street Scene”, “A Masked Ball” a.o.), Pforzheim (“Eugene Onegin”,
“Tosca”, “Il Pagliacci” a.o.), Hildesheim (“Rigoletto”), Bielefeld (“The Abduction from the
Seraglio”), Neusterlitz (“The Land of Smiles”, “My Fair Lady” a.o.), Innsbruck (“The Merry Wives
of Winsor”), Salvador (“Hänsel und Gretel” a.o.) and Kiel (“Die Meistersinger von Nürnberg”,
“Rusalka). In 2009 Roman Hovenbitzer staged the musical “Kiss of the Spiderwoman” at the
Vanemuine Theatre. In 2011 he will be staging Wagner’s “Lohengrin” at the Savonlinna Opera
Festival in summer and Puccini’s “La Boheme” in Dessau in autumn.

Mihkel Kütson lõpetas 1989 Tallinna Muusikakeskkooli muusikateooria erialal René
Eespere juures ning jätkas samal aastal õpinguid Eesti Muusikaakadeemias koorijuhtimise
erialal dots Ants Sootsi klassis. 1992 siirdus DAAD-i (Deutsche Akademische Austauschdienst)
stipendiaadina Hamburgi Kõrgemasse Muusika- ja Teatrikooli, mille lõpetas 2001 orkestrijuhtimise
erialal prof Klauspeter Seibeli juures. Saksa Muusikanõukogu programmi Dirigentenforum raames
on osalenud Kurt Sanderlingi, Kurt Masuri, Fabio Luisi jt meistrikursustel. Võitnud auhinnalisi
kohti konkurssidelt Wrocławis, Tallinnas ja Weimaris ning 2006 esimest korda välja antud Saksa
dirigendipreemia (Deutsche Dirigentenpreis).
Mihkel Kütson on töötanud 1999–2004 ja 2008-2011 Vanemuise teatri muusikajuhi ja
peadirigendina, 2002–2006 Hannoveri Staatstheateri 1. dirigendina. Alates hooajast 2007/2008
on Kütson Schleswig-Holsteini Landestheateri peadirigent (Generalmusikdirektor). Tema repertuaari
kuulub üle 50 ooperi. Koostöö seob teda Rahvusooperiga Estonia, Deutsche Oper am Rheini ja
Dresdeni Semperoperiga.
On andnud kontserte paljude tunnustatud orkestritega, nagu ERSO, Iiri Rahvuslik SO, Taiwani
Rahvusorkester, Varssavi Filharmooniaorkester, sümfooniaorkestrid Saksamaal (sh Berliinis,
Hamburgis, Stuttgartis, Nürnbergis, Düsseldorfis, Bonnis jm) ning dirigeerinud festivalidel
Iirimaal (Edinburgh International Festival) ja Itaalias (Notti Malatestiane, Rimini).
Mihkel Kütson graduated from the Tallinn Music High School in 1989 specializing in
music theory under the guidance of René Eespere, that same year he continued his studies at the
Estonian Academy of Music specializing in choir conducting in the class of senior lecturer Ants
Soots. In 1992 he proceeded as a DAAD (Deutsche Akademische Austauschdienst) scholar to
The Hamburg Music and Theatre High School that he graduated in 2001 specializing in orchestra
conducting under the guidance of Professor Klauspeter Seibel. He has participated in the workshops
of Kurt Sanderling, Kurt Masur, Claus Peter Flor, Fabio Luis, Peter Gülke, Bernhard Kontarsky
and others in the frames of the German Music Council programme Dirigentenforum. He has won
prizewinning places from contests in Wrocław, Tallinn and Weimar and in 2006 he merited the
German conductor’s award (Deutsche Dirigentenpreis) that was awarded for the very first time.
Mihkel Kütson has worked as music director and head conductor of the Vanemuine Theatre during
1999-2004 and 2008-2011, during 2002–2006 as first bandmaster of the Hannover Staatstheater.
From the 2007/2008 season Kütson is the head conductor of the Schleswig-Holstein Landestheater
(Generalmusikdirektor). His repertoire comprises more than 50 operas. He also works with the
Estonian National Opera, Deutsche Oper am Rhein and Dresden Semperoper.
He has given many concerts with well-known orchestras such as the Estonian National Symphony
Orchestra, the Irish National Symphony Orchestra, the Taiwan National Orchestra, Warsaw
Philharmonic Orchestra, symphony orchestras in Germany (including Berlin, Hamburg, Stuttgart,
Nurnberg, Düsseldorf, Bonn, etc) and conducted in festivals in Ireland (Edinburgh International
Festival) and Italy (Notti Malatestiane, Rimini).
r
Lauri Sirp on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia 1993. aastal koorijuhtimise erialal
prof Kuno Arengu klassis ja 2002. aastal orkestridirigeerimise erialal Jüri Alperteni klassis.
Ta on osalenud Esa-Pekka Saloneni, Jorma Panula ja Peter Gülke meistrikursustel.
Alates 1993. aasta augustist töötab Lauri Sirp Vanemuise teatris. Ühtlasi on ta alates 2009. aastast
Tartu Ülikooli Sümfooniaorkestri peadirigent. Ta on dirigeerinud peaaegu kõiki Vanemuise
repertuaaris olevaid lavastusi, juhatanud mitmeid sümfooniakontserte ja Britteni ooperi “Lucretia
teotamine” kontsertettekannet. Lauri Sirp on assisteerinud maestro Carlo Felice Cillariot tema
Tartu kontsertide ja ooperite ettevalmistamisel.
Vanemuises väljatoodud lavastused: Menotti “Telefon”, Massenet’ “Don Quijote” ja “Manon”,
Verdi “Falstaff” ja “Rigoletto”, Humperdincki “Hansuke ja Greteke”, Händeli “Xerxes” ja “Acis ja
Galatea”, Rossini “Abieluveksel”, Tšaikovski “Pähklipureja”, Raveli “Hispaania tund” ja “Boléro”,
Lortzingi “Salakütt”, ballett Chopini muusikale “Chopiniana”, Minkuse “Quiteria pulm”,
Mendelssohn-Bartholdy “Suveöö unenägu”, Adami “Giselle”, Offenbachi “Hoffmanni lood” ja
“Orpheus põrgus”, Ábrahámi “Savoy ball”, Ehala “Nukitsamees”, Mozarti “Figaro pulm”, Purcelli
“Haldjakuninganna”.
Ta on dirigeerinud järgmisi lavastusi: Leoncavallo “Pajatsid”, Verdi “Traviata”, “Maskiball” ja
“Trubaduur”, Puccini “Boheem” ja “Madama Butterfly”, Rossini “Itaallanna Alžiiris” ja “Sevilla
habemeajaja”, Mozarti “Haaremirööv” ja “Cosi fan tutte”, Tšaikovski “Jevgeni Onegin” ja “Uinuv
kaunitar”, Prokofjevi “Romeo ja Julia” ja “Tuhkatriinu”, Bernsteini “West Side Story”, Griegi
“Peer Gynt”.
On teinud koostööd ERSO, Tallinna Kammerorkestri, Pärnu Linnaorkestri ja Mikkeli
Linnaorkestriga. Lauri Sirp pälvis Eesti Teatriliidu muusikalavastuste aastapreemia 2006. aasta
loomingu eest ja Eesti Kultuurkapitali Muusikanõukogu aastapreemia Britteni ooperi ”Kruvikeere”
esituse eest Birgitta Festivalil 2008.a.
Lauri Sirp graduated from the Estonian Academy of Music in 1993 in the field of choir
conducting in the class of Kuno Areng and in 2002 in orchestral conducting in the class of Jüri
Alperten. He has participated in the master classes of Esa-Pekka Salonen, Jorma Panula and Peter
Gülke.
Since August 1993, he has been working in the Vanemuine Theatre. Since 2009, he is also
Head Conductor of the Tartu University Symphony Orchestra. He has conducted almost all the
productions in the repertoire of the Vanemuine, as well as many symphony concerts and the
concert performance of Britten’s opera “The Rape of Lucretia”. Lauri Sirp has assisted Maestro
Carlo Felice Cillario in preparing his concerts and opera performances in Tartu.
Performances staged at the Vanemuine: Menotti’s “The Telephone”, Massenet’s “Don Quixote”
and “Manon”, Verdi’s “Falstaff” and “Rigoletto”, Humperdinck’s “Hansel and Gretel”, Handel’s
“Xerxes” and “Acis and Galatea”, Tchaikovsky’s “The Nutcracker”, Ravel’s “The Spanish Hour”
and “Boléro”, Lortzing’s “The Poacher”, ballet for Chopin’s music “Chopiniana”, Minkus’s
“Quiteria’s Wedding” and Mendelssohn-Bartholdy’s “A Midsummer Night’s Dream”, Adam’s
“Giselle”, Offenbach’s “The Tales of Hoffmann” and “Orpheus in the Underworld”, Abraham’s
“Ball at the Savoy”, Ehala’s “The Imp”, Mozart’s “The Marriage of Figaro”, Purcell’s ”Fairy
Queen”.

He has conducted the following performances: Leoncavallo’s “The Clowns”, Verdi`s “La Traviata”,
“A Masked Ball” and “The Troubadour”, Puccini’s “La Bohème” and “Madame Butterfly”,
Rossini’s “The Italian Girl in Algiers” and “The Barber of Seville”, Mozart’s “The Abduction from
the Seraglio” and “Cosi fan tutte”, Tchaikovsky’s “Eugene Onegin” and “The Sleeping Beauty”,
Prokofjev’s “Romeo and Juliet” and “Cinderella”, Bernstein’s “West Side Story” and Grieg’s “Peer
Gynt”.
Lauri Sirp has worked with the Estonian National Symphony Orchestra, Tallinn Chamber
Orchestra, Pärnu City Orchestra and Mikkeli City Orchestra. Lauri Sirp merited the Estonian
Theatre Union annual award of music productions for his work in 2006 and the Estonian Cultural
Endowment Music Council’s annual award for the presentation of Britten’s opera “The Turn of the
Screw” at the Birgitta Festival in 2008.
r
Roy Spahn lõpetas
kunstiõpingud oma
sünnilinnas Frankfurtis
Willi Schmitti juhendamisel.
On pälvinud Frankfurti
linna kunstipreemia. Lavakujunduse
erialani jõudis
tänu šveitsi kunstnikule
prof Marc Deggellerile.
Roy Spahn on töötanud lavastusala
juhatajana Göttingeni
Noorteteatris ja
Neusterlitzi Landestheateris.
Alates 1991. aastast on teinud
lavakujundusi ja kostüüme
paljudes teatrites:
Hamburgi Schauspielhausis,
Kasseli, Bremeni, Braunschweigi, Luzerni, Strasbourgi ja Dessau teatrites ning Zürichi Ooperimajas.
Tihe koostöö seob teda lavastajate Roman Hovenbitzeri (mh “Street Scene” Hagenis ja
“On the Town” Oldenburgis) ja Karoline Gruberiga (mh Rossini “Sevilla habemeajaja” St. Moritzi
ooperifestivalil, Emanuel Nuñesi “Üks muinasjutt”, Teatro São Carlos, Lissabon, Strauss “Adriane
Naxosest”, Leipzigi Ooper, ja Henze “Eleegia noortele armastajatele” (Elegie für junge Liebende),
Aalto-Theater, Essen). Tema viimane kunstnikutöö oli Jean-Philippe Rameau ooperile “Platée”,
Deutsche Oper am Rhein, Düsseldorf/Duisburg.
Roy Spahn completed his art studies in his home town of Frankfurt under Willi Schmitt. He
is a recipient of the art prize of the City of Frankfurt. He entered the world of stage design thanks
to Swiss artist Professor Marc Deggeller.
Spahn has worked as a stage director with the Göttingen Youth Theatre and the Neusterlitz
Landestheater. Since 1991 he has provided stage designs and costumes for a wide range of theatres:
Hamburg’s Schauspielhaus, theatres in Kassel, Bremen, Braunschweig, Luzern, Strasbourg and
Dessau and the Zürich Opera House. He has worked closely with such producers as Roman
Hovenbitzer (including on Street Scene in Hagen and On the Town in Oldenburg) and Karoline
Gruber (including on Rossini’s The Barber of Seville at the St. Moritz Opera Festival, Emanuel
Nuñes’ One Fairytale at the Teatro São Carlos in Lisbon, Strauss’ Adriane of Naxos at the Leipzig
Opera and Henze’s Elegie für junge Liebende at the Aalto-Theater in Essen). His most recent work
as an artist was for Jean-Philippe Rameau’s Platée at the Deutsche Oper am Rhein in Düsseldorf/
Duisburg.
r
Palle Palmé on üks hinnatumaid oma ala spetsialiste Rootsis. Olulisemad tööd: Loewe’i
”Minu veetlev leedi”, Webberi “Ooperifantoom”, Porteri “Suudle mind, Kate”, Kanderi “Kabaree”,
Weilli “Kolmekrossiooper”, Elton Johni & Tim Rice’i “Aida”. Palle Palmé on olnud valguskunstnikuna
tegev ka Vanemuises: Elton Johni & Tim Rice’i “Aida”, Webberi “Jesus Christ
Superstar”, Bernsteini “West Side Story”, Webberi “Cats”, Anderssoni & Ulvaeuse “Chess”,
Styne’i “Sugar”, Kanderi “Ämbliknaise suudlus”, Webberi “Evita”, Rodgersi & Hammersteini
“Helisev muusika”. Ta on teinud koostööd Cullbergi balletiga. Palle Palmé oli 2000. aastal
Stockholmis toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse lõppkontserdi valguskunstnik.
Palle Palmé is one of the most valued specialists in his field in Sweden. His most important
works are: Loewe’s “My Fair Lady”, Webber’s “The Phantom of the Opera”, Porter’s “Kiss Me,
Kate”, Kander’s “Cabaret”, Weill’s “The Threepenny Opera”, and Elton John & Tim Rice’s “Aida”.
Palle Palmé has also worked as a light designer in the Vanemuine: Elton John & Tim Rice’s “Aida”,
Webber’s “Jesus Christ Superstar”, Bernstein’s “West Side Story”, Webber’s “Cats”, Andersson
& Ulvaeus’s “Chess”, Styne’s “Sugar”, Kander’s “Kiss of the Spider Woman”, Webber’s “Evita”,
Rodgers & Hammerstein’s “The Sound of Music”. He has worked with the Cullberg Ballet. Palle
Palmé was the light designer of the final concert of the Eurovision song contest held in Stockholm
in 2000.
r
Aile Asszonyi on lõpetanud laulueriala magistrantuuri Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias
2002 (prof Matti Pelo ja Helin Kapteni kl), õppinud aastail 2002–2004 Madalmaade
Ooperistuudios ning täiendanud end Itaalias Carlo Bergonzi eraakadeemias. Ta on Rahvusooper
Estonia solist alates 2010. aastast. Tema rollide hulka kuuluvad Armida (Haydni “Armida”),
Despina ja Fiordiligi (Mozarti “Così fan tutte”), donna Anna ja donna Elvira (Mozarti “Don
Giovanni”), Leonora (Beethoveni “Fidelio”), Adina (Donizetti “Armujook”), Verdi rollidest
Violetta (“La traviata”), Giovanna (“Giovanna d’Arco”) ja Amelia (“Maskiball”); Puccini rollidest
Mimì (“Boheem”) ja Angelica (“Õde Angelica”); Miss Jessel (Britteni “Kruvipööre”), Zora ja
Mina (Žebeljani “Zora D”, maailmaesiettekanne), Naine (Tüüri “Wallenberg”), Rosalinda (Straussi
“Nahkhiir”) jpt.
Aile Asszonyi on laulnud ooperirolle ka Viini Kammerooperi ja Nargen Opera lavastustes jm
ning olnud tegev oratooriumisolisti (sopranipartiid Bachi “Matteuse passioonis” ja “Johannese
passioonis”, Händeli “Messias” ja “Ülestõusmisoratooriumis”, Haydni “Loomises”, Mozarti
Reekviemis, Missas c-moll ja motetis “Exsultate, jubilate”, Beethoveni Missas C-duur ja Üheksandas

sümfoonias, Brahmsi “Saksa reekviemis”, Verdi Reekviemis, Mendelssohni oratooriumis “Paulus”,
Britteni laulutsüklis “Les illuminations”) ja kammerlauljana. Ta on andnud kontserte mitmel pool
maailmas, sh Amsterdami Concertgebouw’s, Newporti muusikafestivalil USAs jm ning osalenud
ka eesti nüüdismuusika esiettekannetel. Aile Asszonyi on pälvinud Eesti Muusikanõukogu
interpretatsioonipreemia 2007. ning Eesti teatri aastaauhinna. 2009. aastal.
Aile Asszonyi finished her Master studies at the Estonian Music and Theatre Academy
(Prof. Matti Pelo and Helin Kapten) in 2002. She continued her studies at the Netherlands Opera
Studio (2002–2004). Asszonyi has also studied at the Carlo Bergonzi’s Accademia Verdiana. Since
2010 she is the soloist of the Estonian National Opera.
Roles: Armida (Haydn’s Armida), Despina and Fiordiligi (Mozart’s Così fan tutte), Donna Anna
and Donna Elvira (Mozart’s Don Giovanni), Leonora (Beethoven’s Fidelio), Adina (Donizetti’s
L’elisir d’amore); roles by Verdi: Violetta (La traviata), Giovanna (Giovanna d’Arco) and Amelia
(Un ballo in maschera), Puccini’s Mimi (La bohème), and Angelica (Suor Angelica), Miss Jessel
(Britten’s Turn of the Screw), Zora and Mina (Zhebeljan’s Zora D, world premiere), Woman
(E.-S. Tüür’s Wallenberg), Rosalinde (Die Fledermaus by J. Strauss), etc. Aile Asszonyi is also an
interpreter of oratorios and chamber music. She has sung the soprano parts in Bach’s St Matthew
Passion and St John Passion, Händel’s Messiah and La resurrezione, Die Schöpfung by Haydn,
Mozart’s Requiem, Mass in C minor and Exsultate Jubilate, Beethoven’s Mass in C Major and
Symphony No. 9, Ein Deutsches Requiem by Brahms, Verdi’s Requiem, Mendelssohn’s Paulus,
Britten’s Les illuminations, etc. She was named the best Musician of the year 2007 by Estonian
Music Council and received the annual Estonian Theatre Award for the best operatic performance
2009.
r
Alla Popova lõpetas 2002. aastal Eesti Muusikaakadeemia prof Taru
Valjakka ja prof Tamara Novitsenko klassis ning 2003. aastal kaitses ta
sealsamas magistrikraadi. Aastatel 2000−2002 oli ta Vanemuise külalissolist
ja alates 2002. aastast töötab Vanemuises koosseisulise ooperisolistina. 1997.
aastal pälvis Alla Popova esimese koha Tiit Kuusiku nimelisel lauluvõistlusel.
2002. aasta suvel osales ta maestro Lino Puglisi meistrikursustel Itaalias
Allerona linnas ja 2007 kevadel Ingrid Kremlingi meistrikursustel.
Alla Popova rolle: Fatime (Weberi „Abu Hassan”), Tatjana (Tšaikovski
„Jevgeni Onegin”), Mimi ja Butterfly (Puccini „Boheem” ja „Madame
Butterfly”), Amelia, Violetta, Inez ja Gilda (Verdi „Maskiball”, „La
traviata”, „Trubaduur” ja „Rigoletto”), Lisa (Bellini „La Sonnambula”),
Pamina ja Krahvinna (Mozarti „Võluflööt” ja „Figaro pulm”), Antonia ja
Eurydice (Offenbachi „Hoffmanni lood” ja „Orpheus põrgus”), Manon
(Massenet’ „Manon”), Öö/Juno (Purcelli „Haldjakuninganna”),
Krahvinna Mariza (Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Rosalinde
(Straussi „Nahkhiir”), Tangolita (Abrahami „Savoy ball”) jt. Alla
Popova on osalenud suurvormide ettekannetel ning andnud mitmeid
soolokontserte.
Alla Popova graduated from the Estonian Academy of Music in 2002 in the class of Professors
Taru Valjakka and Tamara Novichenko, and completed her Master’s Degree studies there in 2003.
From 2000–2002 she was a guest soloist in the Vanemuine and since 2002 has been an opera
soloist here. In 1997 Popova was awarded first prize at the Tiit Kuusik Song Contest. In summer
2002, she participated in the master classes of maestro Lino Puglisi in Allerona, Italy, and in spring
2007 in the master classes of Ingrid Kremling.
Popova’s roles include Fatime (Weber’s „Abu Hassan”), Tatjana (Tchaikovsky’s „Eugene Onegin”),
Mimi and Butterfly (Puccini’s „La Bohème” and „Madame Butterfly”), Amelia, Violetta, Gilda and
Inez (Verdi’s „A Masked Ball”, „La Traviata”, „Rigoletto” and „The Troubadour”), Lisa (Bellini’s
„La Sonnambula”), Pamina and Countess (Mozart’s „The Magic Flute” and „The Marriage of
Figaro”), Antonia and Eurydike (Offenbach’s „The Tales of Hoffmann” and „Orpheus in the
Underworld”), Manon (Massenet’s „Manon”), Night/Juno (Purcell’s „Fairy Queen”), Rosalinde
(Strauss’ „The Bat”), Countess Mariza (Kálmán’s „Countess Mariza”), Tangolita (Abraham’s „Ball
at Savoy”). She has also sung solo parts in many performances of oratorical works and has given
several solo recitals.
r
Karmen Puis lõpetas 1993. aastal Tartu H. Elleri nim Muusikakooli Aino Kõivu lauluklassis
ning 1997. aastal Eesti Muusikaakadeemia Tiiu Levaldi lauluklassis. 2005 omandas Eesti
Muusikaakadeemias Jaakko Ryhäneni juures magistrikraadi (cum laude). Õpingute ajal EMA-s
töötas ta Eesti Raadio kooris koorilaulja ja solistina. Täiendanud on ta
end A. Kapustjanski ning L. Puglisi juures, osalenud prof H. Hölli
meistrikursusel. Alates 1997. aastast töötab Karmen Puis Vanemuise
teatris ooperi- ja operetisolistina. Tema rolle: Amastris
ja Galatea (Händeli “Xerxes” ja “Acis ja Galatea”),
Concepcion (Raveli “Hispaania tund”), Pernille (Nielseni
“Maskeraad”), Alisa (Donizetti “Lucia di Lammermoor”),
Dorabella, Teine Daam ja Krahvinna (Mozarti “Cosi fan
tutte”, “Võluflööt” ja “Figaro pulm”), Olga (Tšaikovski
“Jevgeni Onegin”), Hansuke (Humperdincki “Hansuke
ja Greteke”), Manya (Kálmáni “Krahvinna Mariza”),
Suzuki (Puccini “Madame Butterfly”), Emilia, Flora ja
Inez (Verdi “Othello”, “La Traviata” ja “Trubaduur”),
Hodel (Bocki “Viiuldaja katusel”), Rosalinde (Straussi
“Nahkhiir”), Mercédès (Bizet’ “Carmen”), Clarina
(Rossini “Abieluveksel”), Solveig, Anitra (Griegi “Peer
Gynt”), Raveli “Šeherezade” (P. Lidbergi balletis
“Petruška pärastlõuna”), Giulietta, Diana (Offenbachi
“Hoffmanni lood”, “Orpheus põrgus”), Javotte
(Massenet’ “Manon”). Rahvusooperis Estonia:
Kõrtsinaine (Mussorgski “Boriss Godunov”).
Karmen Puis on laulnud soolopartiisid paljudes
suurvormides. 2010. aastal pälvis Georg Otsa
nimelise preemia.

Karmen Puis graduated from Aino Kõiv’s singing class in H. Eller Tartu Music School in
1993 and in 1997 graduated from the singing class of Tiiu Levald at the Estonian Academy of
Music. In 2005 she completed her Master’s Degree (cum laude) as a student of Jaakko Ryhänen at
the Estonian Academy of Music. During her studies there she worked as a choir singer and soloist
in the Estonian Radio Choir. She has also studied with A. Kapustjanski and L. Puglisi and taken
part in the master classes of Professor H. Höll. Since 1997 she has been working as an opera and
operetta soloist in the Vanemuine Theatre. Her roles: Emilia (Verdi’s “Othello”), Amastris (Handel’s
“Xerxes”), Concepcion (Ravel’s “The Spanish Hour”), Pernille (Nielsen’s “The Masquerade”), Alisa
(Donizetti’s “Lucia di Lammermoor”), Dorabella (Mozart’s “Cosi fan tutte”), Olga (Tchaikovsky’s
“Eugene Onegin”), Hansel (Humperdinck’s “Hansel and Gretel”), Manya (Kálmán’s “Countess
Mariza”), Suzuki (Puccini’s “Madame Butterfly”), Flora (Verdi’s “La Traviata”), The Second Lady
(Mozart’s “The Magic Flute”), Galatea (Handel’s “Acis and Galatea”), Hodel (Bock’s “Fiddler on
the Roof”), Rosalinde (Strauss’s “The Bat”), Mercédès (Bizet’s “Carmen”), Clarina (Rossini’s “The
Bill of Marriage”), Solveig, Anitra (Grieg’s “Peer Gynt”), Giulietta, Diana (Offenbach’s “The Tales
of Hoffmann”, “Orpheus in the Underworld”). Puis has sung solo parts in many performances of
oratorical works. In 2010 Karmen Puis merited the Georg Ots Award.
r
Valentina Kremen lõpetas 1982. aastal Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli
Aino Kõivu klassis. Alates 1981 oli Vanemuise koorisolist, 2004. aastast töötab ta teatri
ooperisolistina. Valentina Kremen on osalenud T. Valjakka, E. Märtsoni, A. Kapustjanski ja
L. Puglisi meistrikursustel. Valentina Kremeni rolle: Dulcinea ja Rosette (Massenet’ “Don
Quijote” ja “Manon”), Ulrica, Mrs. Ford, Flora, Maddalena ja Azucena (Verdi
“Maskiball”, “Falstaff”, “La traviata”, “Rigoletto” ja “Trubaduur”),
Larina (Tšaikovski “Jevgeni Onegin”), Constance (Raveli “Hispaania
tund”), Marthe (Gounoud’ “Faust”), Itaallanna (Menotti “Konsul”),
Ema (Humperdincki “Hansuke ja Greteke”). Tereza (Bellini “La
Sonnambula”), Suzuki (Puccini “Madame Butterfly”), Manya
(Kálmáni “Krahvinna Mariza”), Kolmas Daam ja Marcellina
(Mozarti “Võluflööt” ja “Figaro pulm”), Antonia ema ja Juno
(Offenbachi “Hoffmanni lood” ja “Orpheus põrgus”), Valentina
Kremen on laulnud soolopartiisid paljudes suurvormides ning
andnud arvukalt soolokontserte. 2011. aastal pälvis Georg Otsa
nimelise preemia.
Valentina Kremen graduated from the class of
Aino Kõiv in the Heino Eller Tartu Music School in 1982.
From 1981 she was a choir soloist in the Vanemuine, and since
2004 has been an opera soloist here. She has participated in
the master classes of T. Valjakka, E. Märtson, A. Kapustjanski
and L. Puglisi.
Kremen’s roles include Dulcinea and Rosette (Massenet’s
“Don Quijote” and “Manon”), Ulrica, Mrs Ford, Flora,
Maddalena and Azucena (Verdi’s “A Masked Ball”,
“Falstaff”, “La Traviata”, “Rigoletto” and “The Troubadour”), Larina (Tchaikovsky’s “Eugene
Onegin”), Constance (Ravel’s “The Spanish Hour”), Marthe (Gounoud’s “Faust”), Italian woman
(Menotti’s “Consul”), Mother (Humperdinck’s “Hansel and Gretel”), Manya (Kálmán’s “Countess
Mariza”), Tereza (Bellini’s “La Sonnambula”), Suzuki (Puccini’s “Madame Butterfly”), the Third
Lady and Marcellina (Mozart’s “The Magic Flute” and “The Marriage of Figaro”), Antonia’s
mother and Juno (Offenbach’s “The Tales of Hoffmann” and “Orpheus in the Underworld”). She
has sung solo parts in many performances of oratorical works and given many solo recitals. In 2011
Valentina Kremen merited the Georg Ots Award.
r
Oleg Balashov lõpetas 1999. aastal Tšaikovski nimelise Moskva Riikliku konservatooriumi
laulu erialal J. Kibkalo klassis.
1998-1999 töötas solistina Moskva Uues Ooperis. Alates 1999 on ta Peterburi Maria teatri solist.
Debüteeris Vaudemonti rollis Tšaikovski ooperis “Iolanta”.
Tema rolle: Bajan (Glinka “Ruslan ja Ludmilla”), Andrei Hovanski (Mussorgski “Hovanštšina”),
Andrei (Tšaikovski “Mazepa”), Tšekalinski (Tšaikovski “Padaemand”), Jelissei Bomelius (Rimski-
Korsakovi “Tsaari mõrsja”), Oidipus (Stravinski “Kuningas Oidipus”), Kuragin (Prokofjevi “Sõda
ja rahu”), Sergei (Šostakovitši “Mtsenski maakonna leedi Macbeth”), Edgardo, Arturo (Donizetti
“Lucia di Lammermoor”), Alfredo (Verdi “La traviata”), Don Carlo (Verdi “Don Carlo”), Cassio
(Verdi “Othello”), Rodolfo (Puccini “Boheem”), Pinkerton (Puccini “Madama Butterfly”), Pong
(Puccini “Turandot”), Daland (Wagneri “Lendav Hollandlane”), Siegmund (Wagneri “Valküürid”),
Parsifal (Wagneri “Parsifal”), Narraboth (Straussi “Salome”), Aegtish (Straussi “Elektra”)
jpt.
On osalenud Maria teatri külalisetendustel New Yorgi Metropolitan Operas,
Milano La Scalas, Londoni Govent Gardenis, Madriidi Teatro Realis, Pariisi
Théâtre du Châtelet`s, Berliinis Stockholmis, Tokios, Pekingis, Los Angeleses,
Washingtonis, Amsterdamis ja Rotterdamis.
Hooajal 20010/2011 laulis Balashov Metropolitan Operas Šuiski rollis
Mussorgski ooperis “Boris Godunov”.
Oleg Balashov graduated from the Moscow State Conservatory in
1999 having studied singing under Kibkalo.
In 1998 and 1999 he performed as a soloist at the New Opera in Moscow.
Since 1999 he has been the soloist at the Maria Theatre in St Petersburg. He
made his debut in the role of Vaudemont in Tchaikovsky’s “Iolanta”.
His other roles have included Bajan (Glinka’s “Ruslan & Ludmilla”), Andrei
Hovanski (Mussorgski’s “Hovanshina”), Andrei (Tchaikovsky’s “Mazepa”),
Chekalinski (Tchaikovsky’s “The Queen of Spades”), Jelissei Bomelius
(Rimski-Korsakov’s “The Tsar’s Bride”), Oedipus (Stravinski’s “King
Oedipus”), Kuragin (Prokofiev’s “War and Peace”), Sergei (in Shostakovich’s
“Lady Macbeth of the Mtsensk District”), Edgardo and Arturo (Donizetti’s
“Lucia di Lammermoor”), Alfredo (Verdi’s “La Traviata”), Don Carlo
(Verdi’s “Don Carlo”), Cassio (Verdi’s “Othello”), Rodolfo (Puccini’s

“La Boheme”), Pinkerton (Puccini’s “Madame Butterfly”), Pong (Puccini’s “Turandot”), Daland
(Wagner’s “The Flying Dutchman”), Siegmund (Wagner’s “The Valkyries”), Parsifal (Wagner’s
“Parsifal”), Narraboth (Strauss’s “Salome”) and Aegtish (Strauss’s “Elektra”).
He has taken part in guest performances by the Maria Theatre at the New York Metropolitan
Opera, La Scala in Milan, London’s Covent Garden, Teatro Real in Madrid, Théâtre du Châtelet
in Paris and in Berlin, Stockholm, Tokyo, Beijing, Los Angeles, Washington, Amsterdam and
Rotterdam.
During the 2010/2011 season Balashov sang in the role of Shuiski in Mussorgski’s “Boris Godunov”
at the Metropolitan Opera.
r
Atlan Karp alustas lauluõpinguid 1997. aastal G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis
ning jätkas Eesti Muusikaakadeemias ja Sibeliuse Akadeemias Jorma Hynnineni ja Pekka
Kähköneni juures. 2008 lõpetas Sibeliuse Akadeemias magistrantuuri. 2003 täiendas ta end
Peterburi Maria teatris. Alates 2007 on ta Vanemuise teatri ooperisolist.
On osalenud G. Janowitzi, T. Krause, L. Gergijeva, D. Hvorostovsky, J. Obrastsova, A. Amaretto ja H.
Hagegårdi meistrikursustel. Aastal 2000 võitis esimese koha Tiit Kuusiku nimelisel lauluvõistlusel.
Tema rolle Vanemuises: Lescaut (Massenet’ “Manon”), Krahv di Luna,
Rigoletto/Krahv Monterone (Verdi “Trubaduur”, “Rigoletto”), Scarpia
(Puccini “Tosca”), Lindorf/Coppelius/Dr Miraakel/Dappertutto,
Jupiter (Offenbachi “Hoffmanni lood”, “Orpheus põrgus”), Tobias Mill
(Rossini “Abieluveksel”), Figaro, Jutustaja/Teine sõjamees (Mozarti
“Figaro pulm”, “Võluflööt”).
Rollid mujal: Jago (Verdi ”Othello”, Leedu Rahvusooper),
Leandro (Prokofjevi “Armastus kolme apelsini vastu”, RO
Estonia), Kurwenal (Wagneri “Tristan und Isolde”, RO Estonia),
Isa (Lyytikäise “Helsinkiin”, Helsingi Aleksandri teater), Mees
(Lyytikäinen/Almila/Lintinen “Hetk”, Kanneltalo), Võrgutaja
(Pohjola “Kapp”, Kanneltalo), Vodnik (Dvořaki “Russalka”,
Helsingi Aleksandri teater), Don Alfonso (Mozarti “Cosi
fan tutte”, Savonlinna Muusikaakadeemia), Onegin
(Tšaikovski “Jevgeni Onegin”, Sibeliuse Akadeemia),
Roderick (Debussy “La Chute de la Maison d`Usher”,
Spinto Moving Opera House/Kiasma -teater), Notar (Puccini
“Gianni Schicchi” Vantaa ooperis), Masetto (Mozarti “Don
Giovanni”, Sibeliuse Akadeemia), Timukas (Monteverdi “Poppea
kroonimine”, Kaapelitehdas, Helsingi), Andres (Marguste “Andrese
neli monoloogi”, Eesti Muusika Päevad). Atlan Karp on osalenud
eesti uuema muusika esiettekannetel: Märt-Matis Lille “Ryokani
lugu” ja “Kurb rõõm”.
Atlan Karp started his studies in 1997 in the Georg Ots Tallinn Music School and continued
at the Estonian Academy of Music and the Sibelius Academy under Jorma Hynninen and Pekka
Kähkönen. In 2008 he completed his Master’s Degree at the Sibelius Academy. In 2003 he studied
in the Maria Theatre in St. Petersburg. Since 2007 he has been working as an opera soloist in the
Vanemuine Theatre.
He has participated in the master courses by G. Janowitz, T. Krause, L. Gergijeva, D. Hvorostovsky,
J. Obrastsova, A. Amaretto and H. Hagegård. In 2000 he won first prize at the Tiit Kuusik Song
Contest.
His roles in the Vanemuine include: Lescaut (Massenet’s “Manon”), di Luna, Rigoletto/Monterone
(Verdi’s “The Troubadour”, “Rigoletto”), Scarpia (Puccini’s “Tosca”), Lindorf/Coppelius/
Dr Miracle/Dappertutto, Jupiter (Offenbach’s “The Tales of Hoffmann”, “Orpheus in the
Underworld”), Tobia Mill (Rossini’s “The Bill of Marriage”), Narrator/The Second Warrior,
Figaro (Mozart’s “The Magic Flute”, “The Marriage of Figaro”).
His roles elsewhere: Jago (Verdi’s ”Othrllo”, Lithuanian NO), Leandro (Prokofjev’s “The Love
for Three Oranges”, NO Estonia), Kurwenal (Wagner’s “Tristan und Isolde”, NO Estonia),
Father (Lyytikäinen’s “To Helsinki”, Helsinki Aleksander’s Theatre), The Man (Lyytikäinen/
Almila/Lintinen’s “Little While”, Kanneltalo), Seducer (Pohjola’s “Cupboard”, Kanneltalo), Water
Goblin (Dvorak’s “Russalka”, Helsinki Aleksander’s Theatre), Don Alfonso (Mozart’s “Cosi fan
tutte”, Savonlinna Music Academy), Onegin (Tchaikovsky’s “Eugene Onegin”, Sibelius Academy),
Roderick (Debussy’s “La Chute de la Maison d’Usher”, Spinto Moving Opera House/Kiasma
Theatre), Notary (Puccini’s “Gianni Schicchi”, Vantaa Opera), Masetto (Mozart’s “Don Giovanni”,
Sibelius Academy), Hangman (Monteverdi’s “The Coronation of Poppea”, Kaapelitehdas, Helsinki),
Andres (Marguste’s “Andres’s Four Monologues”, Estonian Music Days). Atlan
Karp has participated in the premieres of Estonian modern music: Märt-Matis
Lill’s “Ryokani’s Story” and “Sad Joy”.
r
Märt Jakobson lõpetas 1998. aastal Eesti Muusikaakadeemia
Mati Palmi ja Raimond Alango lauluklassis. 2006-2008 õppis
EMTA magistrantuuris prof Jaakko Ryhäneni juures. Töötab alates
1997. aastast Vanemuise teatri ooperisolistina. 1999-2000 täiendas end
Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiaadina Peterburi Maria teatris.
Rollid Vanemuises: Basilio, Norton (Rossini “Sevilla habemeajaja”,
“Abieluveksel”), Raimondo (Donizetti “Lucia di Lammermoor”),
Lodovico/Montano, Krahv Ribbing, Doktor, Sparafucile/
Monterone, Ferrando (Verdi “Othello”, “Maskiball”, “Traviata”,
“Rigoletto”, “Trubaduur”), Colline, Alcindor, Carceriere, Bonza
(Puccini “Boheem”, “Tosca”, “Madame Butterfly”), Öövaht (Nielseni
“Maskeraad”), Rotnõi (Tšaikovski “Jevgeni Onegin”), Henry Murger,
Karl Stephan Liebenberg (Kálmáni “Montmartre’i kannike”,
“Krahvinna Mariza”), Alessio (Bellini “La Sonnambula”), Sarastro,
Bartolo (Mozarti “Võluflööt”, “Figaro pulm”), Polyphemus

(Händeli “Acis ja Galatea”), Amadeus (Straussi “Nahkhiir”), Schlemil/Crespel/Luther (Offenbachi
“Hoffmanni lood”). Rollid Rahvusooperis Estonia: Kadett (Tambergi “Cyrano de Bergerac”),
Antonio (Mozarti “Figaro pulm”), Pristav (Mussorgski “Boriss Godunov”). On esinenud
kontsertidel Eestis, Soomes, Poolas ja Venemaal.
Märt Jakobson graduated from the Estonian Academy of Music in the singing class of
Mati Palm and Raimond Alango in 1998. During 2006-2008 he acquired Master’s degree at the
Estonian Academy of Music by Professor Jaakko Ryhänen. Since 1997 he has been working as an
opera soloist in the Vanemuine. In 1999 and 2000 he studied as a fellow of the Estonian National
Culture Foundation in the Maria Theatre in St. Petersburg. His Vanemuine roles have included:
Basilio, Norton (Rossini’s “The Barber of Seville”, “The Bill of Marriage”), Raimondo (Donizetti’s
“Lucia di Lammermoor”), Lodovico/Montano, Count Ribbing, Doctor, Sparafucile/Monterone,
Ferrando (Verdi’s “Othello”, “A Masked Ball”, “La Traviata”, “Rigoletto”, “The Troubadour”),
Colline, Alcindor, Prison Guard, Bonza (Puccini’s “La Bohème”, “Tosca”, “Madame Butterfly”),
Watchman (Nielsen’s “Masquerade”), Rotnõi (Tchaikovsky’s “Eugene Onegin”),Henry Murger,
Karl Stephan Liebenberg (Kálmán’s “The Violets from Montmartre”, “Countess Mariza”), Alessio
(Bellini’s “La Sonnambula”), Sarastro, Bartolo (Mozart’s “The Magic Flute”, “The Marriage of
Figaro”), Polyphemus (Handel’s “Acis and Galatea”), Sclemil/Crespel/Luther (Offenbach’s “The
Tales of Hoffmann”). His roles in the Estonian National Opera have been Cadet (Tamberg’s
“Cyrano de Bergerac”), Antonio (Mozart’s The Marriage of Figaro”), Pristav (Mussorgski’s “Boriss
Godunov”). He has performed in concerts in Estonia, Finland, Poland and Russia.
r
Ooperikoor / Opera Chorus
Merle Aunpuu, Kaja Ilmjärv, Laili Jõgiaas, Elin Kaiv, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres,
Silja Lani, Milvi Luik, Vaike Lätt, Aime Roosileht, Maire Saar, Tiina Tikk, Liina Tordik, Pille
Veedler, Luule Veziko, Marika Villemson, Anne Vilt, Inge Õunapuu, Rainer Aarsalu, Janari Jorro,
Endel Kroon, Edgar Mikkel, Risto Orav, Elmar Pool, Erkki Rebane, Andres Ross, Ivar Saks, Uku-
Markus Simmermann, Tarmo Teekivi, Mehis Tiits, Margus Toode
Vanemuise Sümfooniaorkester / Vanemuine Symphony Orchestra
Muusikajuht ja peadirigent / Musical Director and Head Conductor Mihkel Kütson
Kontsertmeister / Concertmaster Kristel Eeroja-Põldoja
I viiul / I violin
Kristiina Birk, Kadri Sepalaan, Andri Annus, Laura Miilius, Eva-Maria Sumera, Kattrin Ojam,
Anne Vellomäe, Maria Kesvatera, Helena Valpeteris, Helena Pechter
II viiul / II violin
Maria Okuško, Anna Samsonova, Sirli Laanesaar, Žanna Toptši, Triinu Raudver, Marju Villak,
Hille Niilisk, Denis Strelkov
Vioola / Viola
Kadri Rehema, Svetlana Nukka, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets, Tiina Enniko, Merike Ots
Tšello / Violoncello
Lauri Sõõro, Heiki Palm, Heli Ilumets, Olga Raudonen, Marina Peleševa, Maie Kostabi
Kontrabass / Contrabass
Linda Viller, Aivar Eimra, Jaanus Roosileht, Jaanus Siniväli
Harf / Harp
Kai Visnapuu
Flööt / Flute
Karina Vološina, Anna Kelder, Heili Mägi, Margus Kits
Oboe / Oboe
Anna Šulitšenko, Maimu Kaarde
Klarnet / Clarinet
Margus Vahemets, Tõnu Kalm, Heimo Hodanjonok
Fagott / Bassoon
Kulvo Tamra, Johanna Tuvi, Elle Fuchs
Metsasarv / Horn
Jan Pentšuk, Urmas Himma, Kaido Otsing, Kreete Perandi, Marie
Jaksman, Silver Mesi

Trompet / Trumpet
Karl Vakker, Marti Suvi, Viljar Lang, Kalev Helmoja
Tromboon / Trombone
Kait Tiitso, Rain Kotov, Tõnu Pärtin, Aivo Koddanipork
Tuuba / Tuba
Tanel Tamm
Löökriistad / Percussions
Ilja Šarapov, Valdeko Vija, Margus Tammemägi, Küllike Tikk
r
Teatrijuht / General Manager Paavo Nõgene
Muusikajuht / Musical Director Mihkel Kütson
Draamajuht / Drama Director Sven Karja
Balletijuht / Ballet Director Mare Tommingas
Trupijuht / Troupe Leader Eda Hinno
Lavastusala juhataja / Technical Director Lui Lääts
Pealavameister / Stage Manager Rait Randoja
Lavameistrid / Stage Technicians Kaupo Jalas, Taivo Põder, Urmas Poom, Tanel Pärn,
Marek-Markus Kroon, Jüri Halling
Dekoratsiooniala juhataja / Head of the Stage Set Department Aarne Hansalu
Dekoratsioonide teostus / Stage sets by Ain Austa, Innari Toome, Andres Lindok, Terje
Kiho, Leenamari Pirn, Sirje Kolpakova, Marika Raudam, Aleksandr Karzubov,
Indrek Ots, Eino Reinapu, Mart Raja, Arvo Lipping
Kostüümiala juhataja / Wardrobe Manager Ivika Jõesaar
Kostüümiala juhataja asetäitja / Wardrobe Manager Assistant Piret Univer
Meeste kostüümid / Cutter of men`s costumes Ruth Rehme-Rähni
Naiste kostüümid / Cutter of women`s costumes Külli Kukk
Kostüümide teostus / Costumes made by Luule Luht, Tia Nuka, Daisy Tiikoja,
Elli Nöps, Mairit Joonas, Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire Arujõe, Irina
Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels, Riina Lõhmus, Henn Laidvee, Malle Värno,
Mati Laas, Juta Reben
Kostüümilao juhataja / Head of Costumes Warehouse Maris Plado
Riieturid / Dressers Kai Vahter, Anu Kõiv
Grimmiala juht / Head of Make-Up Department Anne-Ly Soo
Grimm / Make-up by Erle Vannus, Maarja Linsi
Soengud / Hair Stylists Janika Kolju, Rutt Laikask
Rekvisiidiala juhataja / Head of Stage Prop Department Liina Martoja
Rekvisiitorid / Property Masters Kaie Uustal, Ivika Saaroja, Ave Liivamägi
Valgustusala juhataja / Head of Lighting Department Andres Sarv
Valgustajad / Lighting by Andres Sarv, Martin Meelandi, Imbi Mälk, Taivo Põder
Heli- ja videoala juhataja / Head of Audio-Visual Department Toivo Tenno
Helirežissöörid / Sound Directors Vladimir Holm, Toivo Tenno
Videoinsener-operaator / Audio-Visual Manager Kalju Nugin
Kava kujundanud / Programme designed by Andres Oreškin
Kava koostanud / Programme prepared by Marika Petti
Esikaane foto / Programme cover photo by Andrus Kannel
Tõlked / Translations Kelli Vilu-Püss, Luisa Tõlkebüroo Tartus
Subtiitrite tõlge / Translation of subtitles Tuuli Vunk
Kasutatud kirjandus:
Friedrich Schiller “Maria Stuart” (Mixi, 2001, tõlkinud Helvi Jürisson)
Stefan Zweig “Maria Stuart” (Eesti Raamat, 1970, tõlkinud Rein Sepp)
Carolly Erickson “Šoti kuninganna Mary memuaarid” (Eesti Raamat, 2010, tõlkinud Maia
Planhof)
Ilse Graham ”Konfrontation mit sich selbst”
Thomas Macho “Anmerkungen zur Neuinszenierung von Donizettis Maria Stuarda”
(Programmheft der Deutschen Staatsoper Berlin, 2006)
Internet
www.vanemuine.ee

Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.
30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi,
et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti.
Lubame hea seista fondi käekäigu eest
Olga Aasav, Kalev Kase, Mart Avarmaa, Tartu linn
Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate
erialase arengu ja koolituse toetuseks.
Fondi on võimalik teha annetusi:
SA Tartu Kultuurkapital
SEB 10102052050006
Sampo Pank 334408570002
Märksõna: VANEMUISE FOND
Vanemuise teater tänab:
Olga Aasavit, Kalev Kaset, Mart Avarmaad,
Mati Kermast, Eero Timmermanni, Tartu linna,
Vanemuise advendikontserdil annetajaid