G A R A N T E E R IM E S U L L E - Vanemuine

Aivar Kallaste

The Old Man and the Sea
Aivar Kallaste juubelilavastus Ernest Hemingway samanimelise lühiromaani alusel
Aivar Kallaste’s Jubilee performance based on Ernest Hemingway´s novella
Lavastaja-koreograaf, 3D video idee ja teostus / Producer-Choreographer, 3D Video Janek Savolainen
Libretist / Libretto Katrin Pärn
Kunstnik / Stage and Costume Designer Liina Unt
Valguskujundus / Light Design Janek Savolainen, Liina Unt
Repetiitor/ Repetitor Rufina Noor
Etendust juhib/ Performance is managed by Illar Rätsep

Janek Savolainen, Aivar Kallaste

Muusika / Music
Johnny Greenwood
Lavastuse muusika on pärit 2007 aasta filmist “There Will Be Blood”(režissöör Paul Thomas Anderson) ja sisaldab lõike
Greenwoodi orkestriteosest “Popcorn Superhet Receiver”. Töö eest selle filmi heliloojana sai ta Kriitikute Valiku auhinna
(Critics´Choice Award).
Greenwood composed the score for the 2007 film, There Will Be Blood, from director Paul Thomas Anderson. The
soundtrack contains excerpts from “Popcorn Superhet Receiver”. His work as the composer for this film earned him an
award at the Critics’ Choice Awards.
Bruce Broughton
Originaalmuusika telefilmile “Vanamees ja meri” (1989) / Original television soundtrack to the “Old Man and the Sea” (1989)
Elliot Goldenthal
Muusika mängufilmile “Frida” (2002), “Alien 3” (1992) / Music from the motion picture “Frida” (2002), “Alien 3” (1992)
Osalised / Cast
Aivar Kallaste
Silas Stubbs
Marika Aidla, Maarja Paugus, Rita Dolgihh
Esietendus 16. jaanuaril 2010 Sadamateatris / Premiere on January 16 2010 in Port Theatre

Santiago oli vana kalamees. Kunagi, nooremana, oli ta olnud väga tugev mees ja väga vägev kalur. Nüüd aga oli ebaõnn
teda juba nii pikalt saatnud, et külaelanikud ütlesid tema kohta salao - lootusetu hädavares. Poiss, tema truu sõber ja
kaaslane, muretses vanamehe pärast, kuid temaga koos kalal käia ta enam ei saanud, sest poisi vanemad olid selle ära
keelanud. Lootusrikkalt sõitis vanamees ikka ja jälle merele, kus tema ainsateks kaaslasteks olid üksikud linnud, kalad,
kõnelused iseendaga ning tema imelikud unenäod Aafrika mandrilt, kus ta poisikesena oli olnud.
“Ta mõtles merest alati kui la mar’ist, nagu teisedki hispaania keelt kõnelevad inimesed, kes merd armastavad. Mõnikord ütlevad
need, kes merd armastavad, tema kohta inetusi, aga ikka nõnda, nagu oleks meri naine. Mõned nooremad kalurid, need,
kes kasutasid liinidel ujukiteks poisid ja käisid merel mootorpaatidega, mis olid siis ostetud, kui haimaks tõi ränka raha sisse,
ütlesid mere kohta el mar, mis on meessoost sõna. Nad kõnelesid merest kui vastasest või teenimiskohast või koguni vaenlasest.
Aga vanamehele oli meri alati naissoost, alati see, kes oma suuri armuande kord heldesti jagab, kord kiivalt endale peab, kes
tembutab ja hulle tükke teeb, sest teisiti ta ei saa...“
Ernest Hemingway “Vanamees ja meri”
Tõlkija Enn Soosaar
Äkki hakkas konksu otsa kala, kelle sarnast vanamees polnud enne näinud. See võimas, suursugune elukas, keda Santiago
oma vennaks nimetas, vedas mitu päeva paati ühes mehega slepis, kuni ta lõpuks vanamehe harpuuni läbi suri. Kui
Santiago end pärast pikka ja kurnavat võitlust räsituna kodu poole asutas, ennenägematult võimas marliin paadi külge
seotud, ilmus vetesügavustest hai. Siis järgmised. Üksteise järel surmas vanamees kiskjad, kes tulid vere lõhna haistes osa
saama suurest kalast, nii suurest, et tema lihast oleks üks mees ära elanud terve talve. Koju jõudis Santiago rammetuna,
lööduna, paadi küljes uhke, võimsa sabaga hiiglaslik valge kalaskelett, mida külaelanikud imetlemas käisid.

Aivar Kallaste, Janek Savolainen, Liina Unt

LU – Liina Unt
AK – Aivar Kallaste
JS – Janek Savolainen
LU: Mida tähendab sulle tegelane, keda sa tantsid?
Vanamees?
AK: Kahju, et Sa ei küsinud seda nädal aega varem –
oleksin saanud läbi mõelda, mida vastata.
LU: Aga sa improviseeri!
AK: Seda ei ole ma kunagi vallanud. Teatriteel on vedanud
tarkade lavastajatega, kes on mind avada osanud ja kõik
kätte ja jalgu näidanud. Improviseerida ma ei oska.
LU: Aga kust tuleb kogu sinu näitlejameisterlikkus? Sa
oled laval näitleja, sa ju ainult ei tantsi. Sinu “kohalolek” on
nii märgatav, sa oled nii elav, kogu su miimika, väikesed
žestid… Kuidas sa selle juures ütled, et sa ei improviseeri?
AK: “Vanamehe“ fotosessiooni ajal sain kiita selle eest, et
olin loomulik.
Mis tähendas minu jaoks seda, et ma midagi ei teinud.
Vastus Sinu küsimusele.
JS: Tuleb see ajaga, on see kogemus?
AK: Ilmselt küll midagi sellist. Kunagi pidi väga palju
tööd tegema selleks, et midagigi õnnestuks, nüüd on
jõupingutused väiksemad ja ometi kõik on…
Hiljaaegu üht uut rolli luues tundsin, et panin selle kokku
juba varem esitatutest, nö siit ja sealt. Lavastusperioodil
polnud õieti kellelgi aega minuga tegelda, nii ma siis ise ja
omaette pusisin aga enda jaoks ei midagi uut – piinlik oli
vaataja ees. Hiljem retsensioone lugedes avastasin, et - oo,
parim! No jah, kirjutaja võib-olla polnud veel sündinudki
siis kui mina neid rolle esitasin, millest nüüd “laenu võtsin“.
LU: Aga kuidas sa teed rolli enda jaoks huvitavaks? Kui
ongi just selline olukord, et see on siit ja see sealt ja nüüd
pead lavale minema?
AK: Kas ma oskangi seda seletada…
Aga minek ongi alati huvitav, sest ma ei tea ju iial kuidas
eelseisev etendus õnnestub. Üks minu õpetaja soovitas
kümnenda-kahekümnenda etenduse eel leida mingigi
detail või väike põhjendus, kuidas rolli värskena hoida.
Olengi püüdnud nii toimida. Väärt idee – aitäh talle!
LU: Mis on see väike põhjendus?
AK: See ongi enda jaoks ja enda teada, mille ma leian ja
pärast ka unustan. Lavaleminek oleneb ülesandest, mida
raskem, seda põnevam. Ja iga kord uuesti, ei loe see, et
eelmine etendus õnnestus. Ma lähen alati nagu esimest

korda. Püüan selle tunde endale luua. Peaasi, et mul ei
oleks igav – see ju kandub saali. Publik ei ole loll. Mitte
kunagi. Minu suhtumine ei sõltu sellest kas saalis on
kolmsada või kolm vaatajat. Mina ise olen see, kelle ees ma
eelkõige vastutan. Ausus enda ja oma elukutse vastu.
LU: Sellest tuleb vist ka näitlejameisterlikkus, see kohalolu
teema? Peadki päriselt olema.
Draamas räägitakse isemängivatest näitlejatest, kas balletis
üldse on võimalik rääkida isemängivatest tantsijatest?
JS: Eks see vist ole ka oskus kombineerida, oskus niiöelda
taaskasutada – ei saa ju, et lõpmatult, kogu aeg, oleks uus,
kogu aeg oleks põnev.
LU: Oleks ka hirmus, kui see “uus” oleks eesmärk omaette.
AK: Aga jah, tahaks teada millised on minu lavastambid,
mida “lohistan“ rollist-rolli. Vahepeal oli küll üks selline
periood, kus tekkis lausa kompleks. Üks nimiosa järgnes
teisele. Kujutasin siis ette kuidas Tartu balletipublik
teatrisse tuleb, kavalehe avab ja jälle Kallaste! Olin mures
kuidas end värskendada ning nagu tellitult tuli Soome aeg
(Turu moderntantsuteater “Aurinkobaletti“ – toim.) Ehk
sain sealt midagi uut.
LU: Anna andeks, et ma küsin, aga kas sa kardad kohata
suhtumist “ikka see veel tantsib?”?
AK: Ei, sedasi ütleb ainult Janek. Ruslan (Stepanov) ka
vahel.
Küll aga on üsna mitmeid kordi öeldud – luba, et sa mitte
kunagi lavalt ei lahku. Ette on tulnud ka hoopis üllatav
küsimus – kas sa ikka veel treeningtunnis ka käid? Ei kujuta
ette, et mul oleks õigust vormist väljas artistina lavale
minna.
JS: Kas füüsise kantseldamine läheb raskemaks? Mina
olen kümme aastat teatris olnud ja tunnen ka juba, kuidas
läheb keerulisemaks.
AK: Möödunud hooajal tajusin, et ei suuda enam hüpet
korralikult välja tõugata. Hiljuti tantsisin koos endast 30
aastat noorema partneriga, kes juba poole vaatuse peal
kurtis, et on väsinud. Turgutasin teda öeldes, et ei mingit
väsimust, me oleme parim paar! Olen kohanud arvamust,
et nooremad põlvkonnad on nõrgad. Kui mõelda nende
peale kes sõjad ja Siberid üle elanud – 80-90 ja ikka
energiat täis! Või on siin tegemist nähtusega – nõukogude
karastus?
JS: Vanema generatsiooniga on tõesti nii, et karastumise
aste on kõva. Ma ju ise ka ikkagi noorem, aga on siin
minustki kümmekond aastat nooremaid – mitte et nad
just nõrgad oleksid, aga justkui hellemad. Kas see võib olla
kasvatusest? Ei ole sellist suhtumist, et mul on küll jalg alt
ära, aga õhtul on etendus ja ma ju pean seda tegema, sest

kes siis teeb? Mina ju lähen. Ollaksegi laval väsinud ja ei
tehtagi ega antagi seda 101%.
LU: Kas ja kui palju selline suhtumine häirib?
JS: See on suhteliselt keeruline – kui sul on vastas 25%.
Need ühendatud anumad, eksole. Siis kukub ju kogu töö
alla 75% peale. Mõjub pisut kurvalt.
AK: Kui sa väsinult etendust teed, siis tuled ka ära kümme
korda väsinumana. Seal ongi see kokkuvõtmise hetk - kui
midagi läbi raskuste teha ja saavutada, siis on ju pärast hea
tunne.
JS: Võib-olla tuleb see suhtumine siis teadmatusest –
lavalolekust saab ju tegelikult tohutu laengu tagasi. Kaks
tundi peale etendust ei suuda ma isegi magama minna,
kuna adrenaliin on laes. On see siis oskus seda enda jaoks
etendusest ammutada? See ju laeb… On see noortele
midagi niisugust kuhu nad peavad jõudma…?
AK: Ehk on neid ka teisiti õpetatud? Meie saime vajalikud
teadmised ikka ju koolist. Me olime valmis teatrisse
tulekuks. Olime saanud ka lavapraktika, mida kuuldavasti
kõigil küll enam pole.
LU: Õieti jäin ma kahte asja mõtlema. Mis tunne on –
praegu on sul sisuliselt ju monolavastus – üksi tantsida.
Kasvõi energeetilises mõttes?
AK: Lavastustes on ikka nii, et on soolod ja duetid ja siis
midagi rühmaga koos… Et kas üksinda on raskem? Ei. Aga
isegi kui ma teen laval midagi teistega koos, on mul selline
tunne, et kõik vaatavad mind. See tähendab, et ikkagi
olen ma üksi ja vastutan. Kas mul üldse kunagi mõnd
rasket partnerit on olnud? Aa… tõepoolest oli üks, keda
ma ise rolli tehes veel nö upitama pidin. Aga see selleks.
LU: Milline vahe on tantsida kontsertnumbrit ja teha
etendust? Mõlemad on ju omaette tervikud.
AK: Mõnes mõttes on numbrit raskem esitada kui arengus
etendust, kus on roll, mis algab kusagilt ja jõuab ka kuhugi
välja. Ja kuna lavastuski ei ole tehtud ühtlaselt voolavana –
on kergemad kohad ja keerulisemad, siis keeruliste
kohtade õnnestudes saab sealt adrenaliini rolli jaoks
juurde. Tehniline ja sisuline pool on ka seotud. Põimuvad.
Ja nendel aegadel, kui oli palju põnevat tööd, siis olid kohe
hommikul ärgates mõtted õhtuse etenduse juures – päev
otsa valmistasin end ette.
JS: Sinu puhul ei ole tegu ju aeglase süvenemisega vaid
põhjalikkusega. Sa ju mõtled enda jaoks asju jälle ja jälle
läbi. Kõike. See on töö, mida teised palju ei näe ja mida
ma üldiselt ka palju ei kohta. Vähe, kes lähevad sügavuti
nagu Aivar. Hämmastav – kusagil on keegi, kes on õige

mingit asja tegema, keegi, kes suudab. Selline põhjalikkus
võiks olla valdavam. Kuidas selleni jõuda, mis peaks sellise
protsessi käivitama? Kool kooliks. Aga mis päriselt inimese
käivitab? Mina enda puhul ei oska öelda, mis hetkest asi
käima läheb, või kas üldse.
AK: Tööprotsess on erinev, minu kohta on ju kogu aeg
arvatud, et “ah, see õpib ju nii aeglaselt!” Aga nendest
sajast pole ju ühtegi esietendust edasi lükatud, nii et
ma ikkagi saan oma asjaga õigeks ajaks toime. Selleks
ajaks peab ju olemas olema kõik, mida publikuni kanda.
Nagu Murdmaa kunagi rääkis Barõšnikovi sõnu, mida ta
Ameerikas lavastamas olles kuulis: “Alguses õpime ära
sammud ja siis selle, kuidas neid teha.” Olen ju kohanud
küllaga neid inimesi, kes teavad järjekorda juba peale
esimest proovi ja siis teevadki seda järjekorda viimase
etenduseni – ainult et see kõige huvitavam osa jääb neil
tegemata. Rolli pole.
JS: Ja mis sellise põhjaliku suhtumise ikkagi tingib? Ise? Või
peab lavastaja nõudma?
AK: Arvan, et teatud kooskõla – artistipoolne
enesedistsipliin ja lavastaja käivitamisoskus.
LU: Aivar, mis on see, mis sind käivitab?
JS: Ma ise ei oskaks seda öelda.
AK: Konkreetset näidet on raske välja tuua.
Lavastusperiood koosneb mitmetest etappidest –
proovisaal, lava, valgus, kostüüm, grimm, publik. Sellest
sõltuvalt toimub ka mitmeid erinevaid käivitumisi.
Aga millal see klõps käib? Ju vist käib neid mitu tükki.
Tõenäoliselt juba siis, kui tuleb lavastaja jutuga, et “Ma
olen sinu peale mõelnud. Kas teeme?“ Nii et juba enne
proovide algust. Kuulan ja mõtlen, aga ei vaata (erinevaid
lavastusi-filme – toim.), sest ma ei taha ennatlikult midagi
visuaalset.
LU: Aivar, kas sa loed ka taustaks?
AK: Jah.
JS: Mõnede tükkide puhul on ettevalmistumine rohkem
võimalik. Oleneb, mis taust seal taga on. Kuidas sul
“Vanamehega” on? Mul on tavaliselt visuaalsed tõuked, mis
hakkavad lõpuks tervikut moodustama.
AK: Minu jaoks kah, näiteks see öö seal laiul, kus kõik tilkus
ja… Need tunded, mis said järele proovitud ja üle elatud…
JS: Tuli kuidagi jah, suhteliselt ekstreemne, aga õigeid
kogemusi andev retk. Me olime ikka üsna eemal ja üksi,
samas vanamees seal merel ei olnud ju üksi, tal olid meri ja
see kala ja teadmised ümbritsevast.

AK: Ja ega ta selle poisi peale ka üksinduse pärast
mõelnud vaid ikka selle pärast, et näidata ja anda seda
kogemust milles ta parasjagu ise viibis.
JS: Seal laiu peal olemine oli hea ja kummaline algus, minu
jaoks läks just sellest hetkest tükk käima. Tahaks veel öösel
paadiga merel olemise kogemust. Mis tunne on olla sadu
kilomeetreid kaldast eemal väikese paadiga? Kuidas see
mõjub inimesele, milliseid asju see sinus käima paneb? Kas
tekib paanika?
LU: Keskkooliaegsest lugemisest on ju meeles see, et
oli vanamees, võitles merega, võitis, mis siis, et saak läks
käest. Nüüd uuesti üle lugedes avastasin, et olin täiesti ära
unustanud raamatus olevad unenäod. Nagu see ei olekski
olnud teksti osa. Aga kui vanameest vaadata unede kaudu,
siis muutub ta otsekui teiseks tegelaseks. See on väga
huvitav võti.
Imestatakse väga palju, et kuidas “Vanamehest ja merest”
tehakse tantsulavastus, ka draamana oleks see keeruline
(kujutage ette veel ooperit – mere aaria, vanamehe aaria
ja kala aaria!) Teatripärasus tuleb hoopis teisest plaanist,
nendest unenägudest.
JS: Mina seda teost keskkoolist suurt ei mäletanudki.
Mingis õrnas eas lugedes võib see isegi mässumeelsust
tekitada – no andke andeks, sellist asja lugeda! Esiteks
antakse sulle nimekiri ette – need palun sügiseks läbi
lugeda – tekib trots. Aga eks seal siis midagi oli, mis
salvestus. See raamat tuli ehk tänu sellelegi tagasi, et
minagi käisin oma vanaisaga merel. Ehk tuligi see lugu
päevakorda selle seosega minu eluetüüdist. Vanaisa ja
pojapoeg, merel kahekesi, õhtul olime kusagil saare peal…
Hästi põnev oli, võisin olla kusagil kümnene. Panime
põhjaõngesid. Mina kartsin kalu, aga pidin neid välja
tõmbama. Angerjas oli ülijälk, peale seda ma angerjat
enam ei söö. Ja tagatipuks ei läinud paadimootor käima.
Olime kusagil Paatsalu ja Saaremaa vahel. Siis seisin
suure kollase kummimantliga paadi ninas ja täitsin purje
ülesannet. Tagasi tulime ikka omajagu aega.
Raamatus ka – selle vanamehe ja poisi suhe ei ole vanaisa
ja lapselapse oma, aga ühtlasi tegelikult võib ka olla.
Mingid asjad jäävad justkui kummitama ja tulevad ning
tulevad tagasi. Hetkel tundus olevat aeg küps selle
lavastuse tegemiseks. Eks seal ole minu jaoks arendavaid
momente ka – et kuidas seda siis teha. Tehniliseltki.
Saan pidevalt impulsse, mis viivad edasi ja edasi… ja
Sadamateatris olemine lubab proovida – kas on võimalik.
Kuu aega enne esietendust ütlen, et ootan põnevusega,
mis sealt tuleb.
AK: Kas mina ka võin natuke rääkida? Sinna lapsepõlve
tagasi pöördudes… mul tekkis küsimus, et kus need lapse
hirmud peituvad? Kogen ise seda alatasa – kukerpalli teha
ei julge, seina peale ronida ei julge… arvan, et kunagi on
midagi juhtunud. Iseasi, kas sellest on ka kasu, kui ma need

põhjused teada saan, mul on ju vaja nüüd ja siin ja praegu
need ületada. Teha oma koduks see koht, kus etendus/
lavastus sünnib.
JS: Kõigest saab olla üle. Peaaegu kõigest, mis lavastuse
sees on vaja teha. Me hulle asju alles hakkame tegema. See
eneseületamine ühest hetkest ikka tuleb, saabub parajal
momendil. Alati on hea inimesi edasi sundida.
LU: See on ju ka näitleja-tantsija tarkus, et kuhumaani
minna.
AK: Seda tarkust mul ei ole. Olen alati lavastajat
usaldanud. Minu ülesanne on alati olnud see, et hakkama
saada asjadega, mida koreograaf-lavastaja soovib. Ma
lihtsamaid teid ei ole kunagi otsinud.
Sa küsisid enne monotüki kohta. Hiljaaegu saigi
teoks esimene, algmaterjaliks Gogoli “Hullumeelse
päevik”. Prooviperiood Ruslaniga (Ruslan Stepanov
– toim.) kestis umbes aasta, tal oli sada mõtet ning
kontseptsioonimuutust, tükk oli kogu aeg arengus.
Lõpptulemuseks - esietendus Peterburis (monotükkide
festivalil – toim.), üle tunni kestev ja venekeelse tekstiga
(vii nüüd puid metsa!). Ma olin enne algust ise hull,
mõtlesin, et pakin oma seitse asja ja kaon. Kuid õigel
hetkel sain endast jagu ning astusin lavale ja ega ma
tundnud, et olen seal üksi ja pean seda raskust kandma,
või et kas ma nüüd vean välja. Ma ei tajunud seda – olin
omas kodus tegutsemas ja oma ülesannet täitmas.
LU: Sa nii toredasti nimetad lava ja lavaleminemise
protsessi koduks ja kojuminemiseks. Ma ei ole seda varem
kuulnud.
AK: Nii ma olen seda tunnetanud. Sellise koha ma tahan
endale töö käigus teha, see on ka üks ülesannetest.
JS: Kodustamisprotsess algab homme. Eks siis ole näha
Ja siis näeb palju.
Intervjuu on tehtud päev enne lavaproovide algust
detsembris 2009

kuus lühijuttude kogumikku ja kaks mitte-ilukirjanduslikku
teost. Pärast tema surma avaldati veel kolm romaani, neli
kogumikku lühijutte ja kolm autobiograafilist teost. Oma
lühiromaani “Vanamees ja meri” eest sai Hemingway 1954.
aastal Nobeli kirjanduspreemia.
Ernest Hemingway
Ernest Miller Hemingway (1899 – 1961) oli Ameerika
kirjanik ja ajakirjanik. Tema eluajal ilmus seitse romaani,
Hemingway sündis ja kasvas Oak Parkis Illinoisis. Peale
kooli lõpetamist töötas ta reporterina, kuid juba mõne
kuu pärast saadeti ta I Maailmasõja rindele kui kiirabiauto
juht. Sõjas sai Hemingway tõsiselt haavata ja naases
koju aasta pärast. 1922 abiellus ta oma esimese naise,
Hadley Richardsoniga ja kolis Pariisi, kus asus tööle
väliskorrespondendina. Pariisis veedetud aja jooksul
kohtus Hemingway erinevatest riikidest pärit kirjanike ja
kunstnike 1920-te aastate kommuuniga mis on tuntud kui
Kadunud Põlvkond (Lost Generation). 1924 kirjutas ta oma
esimese romaani - “Ja päike tõuseb”.
1920-te lõpus Hemingway lahutas ja abiellus oma teise
naise, Pauline Pfeifferiga ning kolis Key Westi Floridas.
1937 saadeti Hemingway sõjakorrespondendina Hispaania
kodusõtta. Pärast sõda lahutas Hemingway Paulinest ja
abiellus oma kolmanda naise Martha Gellhorniga, kirjutas
romaani “Kellele lüüakse hingekella” ja kolis Kuubale.
II Maailmasõja ajal viibis Hemingway Euroopas. Peale
sõda lahutas ta jälle ja abiellus oma neljanda naise, Mary
Welshiga ja kirjutas romaani “Üle jõe ja puude varju”.
1961 aasta suvel lõpetas Hemingway oma elu
enesetapuga.

Janek Savolainen
2000 lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli koreograafia
erialal, alates sellest Vanemuise teatri balletiartist ja
koreograaf. Lisaks tantsulavastustele osalenud ka ooperi-,
opereti-, muusikali- ja sõnalavastustes.
Praegused rollid Vanemuises:
Rott – “Pähklipureja” (koreograaf-lavastaja Pär Isberg, 2004)
Wilfried – “Giselle” (koreograaf-lavastaja Stanislav Fečo,
2007)
Fotograaf – “Uinuv kaunitar“ (koreograaf-lavastaja Pär
Isberg, 2008)
Lible – “Kevade” (lavastaja Ruslan Stepanov, 2009)
Varasemad rollid Vanemuises:
“Öö Veneetsias” (lavastaja Mare Tommingas)
“Tuhkatriinu” (koreograaf-lavastaja Ülo Vilimaa)
“Amadé” (koreograaf-lavastaja Mare Tommingas)
“Pähklipureja” (koreograaf-lavastaja Mare Tommingas)
“Maa laul” (koreograaf-lavastaja Rachid Tika)
“Charley tädi” (lavastaja Oleg Titov)
“Verevennad” (lavastaja Tiit Ojasoo)
“Gypsy” (lavastaja Mare Tommingas)
“Quiteria pulm” (koreograaf-lavastaja Viesturs Jansons)
“Fluxus” (koreograaf-lavastaja Teet Kask)
“Armastuse tango” (koreograaf-lavastaja Mai Murdmaa)
Figaro – “Figaro pulm” (koreograaf-lavastaja Oleg Titov)
“Pulmareis” (koreograaf-lavastaja Mai Murdmaa)
“Suveöö unenägu” (koreograaf-lavastaja Hugo Fanari)
“Anathema” (koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov)
“Tantsumaraton” (koreograaf-lavastaja Mai Murdmaa)
“Sõduri lugu” (koreograaf-lavastaja Rachid Tika)
Minna Berneis – “Sigmund & Freud” (koreograaf-lavastaja
Saša Pepeljajev, 2007)
tantsis lavastuses “Onegin” (koreograaf-lavastaja Vassili
Medvedjev, 2007)
Isa, Peeter Paani vari, Krokodill – “Peeter Paan” (lavastaja
Oksana Titova, 2008)
Varasemad lavastused Vanemuises:
“Bambi” 2001
“This is a small step for a man...” 2003
“Nixon” (2006)

2004... Doktorantuur, University of Arts and Design,
Helsinki
2002 MA vabades kunstides, Eesti Kunstiakadeemia
1999 BA cum laude stsenograafias,
Eesti Kunstiakadeemia
Valik kujundusi
2009 S. Aminoff “Nii nagu taevas“, Ugala
2008 I. Hirv “Kevadtalv 1918”, VAT Teater
2008 T. Pylkkänen “Patseba Saarenmaalla” (ooper) ja
A. Kallas “Patseba Saaremaal“ (draama),
Eesti Kontsert ja Kuressaare Linnateater
2006 A. Hellstenius / I. Ambjörnsen ”Elling”, koos
Liina Tepandiga, Vanemuine
2006 L. Vahtre, M. Laar “Minust jäävad ainult laulud”,
MTÜ R.A.A.A.M, Suur Munamägi
2004 A. Miller “Salemi nõiad“, Vanemuine
2004 U. Vadi “Kohtume trompetis!“, VAT Teater
2003 V. Vahing “Testament“, Eesti Draamateater
2003 T. Stoppard “Utoopia“, Vanemuine
2003 Ch. Jones “Mesimees“ ,Vanemuine
2003 J. Lusens “Lindude ooper“, Vanemuine
Liina Unt
Teatrikunstnik
Kokku on Liina Unt kujundanud üle 30 lavastuse,
avaldanud uurimusi ja publikatsioone ning tegutsenud
õppejõuna Tallinna Ülikoolis, Ajaloo Instituudis,
Tartu Ülikoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias,
Taideteollinnen Korkeakoulu´s (Soome), Eesti
Kunstiakadeemias.

Aivar Kallaste
1977 lõpetas Tallinna Balletikooli
1977 – 1995 Vanemuise teatri balletiartist
1995 – 1996 Soomes Turu moderntantsuteatri
Aurinkobaletti tantsija, alates 1996 taas Vanemuise teatri
balletiartist.
On teinud ligi 100 rolli balleti-, sõna-, pantomiimi-,
muusikali-, ooperi- ja operetilavastustes, tantsinud
erinevates varieteeprogrammides, olnud ooperi “Salakütt”
lavastaja assistent.
Praegused rollid Vanemuises:
Pagar, Rott – “Pähklipureja” (koreograaf-lavastaja Pär
Isberg, 2004)
Danny – Jule Styne “Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud“
(lavastaja Mare Tommingas, 2008)
Majahoidja – “Uinuv kaunitar“(koreograaf-lavastaja Pär
Isberg, 2008)
Lible – “Kevade“ (koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov,
2009)
Varasemad rollid Vanemuises:
Prints Klaus – “Lumekuninganna”(lavastaja Ida Urbel, 1978)
Coppelius – “Coppelia”(lavastaja Ülo Vilimaa, 1982)
Petja – “Petja ja Hunt” (lavastaja Vassili Medvedjev, 1982)
Gummielastik – “Saabastega kass” (lavastaja Kaarel Ird)
Kubjas – “Tiina” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1984)
Sorts – “Kalevipoeg” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1985)
Pime – “Mimeskid” (lavastaja Maret Kristal)
Bamby – “Bamby” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1989)
Mozart – “Don Juan” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1990)
Väike prints – “Väike prints” (lavastaja Mare Tommingas,
1991)
Hans – “Giselle” (lavastaja Alla Šelest)
Aapo – “Seitse venda” (lavastaja Marjo Kuusela)
Viires – “In corpore” (lavastaja Ago-Endrik Kerge)
Pierrot – “Kuu-Pierrot” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1991)
Mercutio – “Romeo ja Julia”(lavastaja Mare Tommingas,
1993)
Joosep – “Legend Joosepist” (lavastaja Mait Agu, 1993)
Pähklipureja – “Pähklipureja” (lavastaja Mare Tommingas,
1994)

Kratt – “Kratt” (lavastaja Ülo Vilimaa, 1994)
Nimetu – “Konserv: Kassid õlis” (lavastaja Dmitri
Harchenko, 1996)
Charles Bovary – “Madame Bovary” (lavastaja Jurijus
Smoriginas, 1997)
Kohtunik – “Bolero” (lavastaja Oleg Titov)
Mozart – “Amade” (lavastaja Mare Tommingas)
Gamacho – “Quiteria pulm” (lavastaja Viesturs Jansons)
Isa – “Tulipunane lilleke” (lavastaja Jelena Karpova)
Kuningas – “Alice imedemaal” (lavastaja Mai Murdmaa)
Peter Quince – “Suveöö unenägu” (lavastaja Hugo Fanari)
Peaosa – “Anathema” (lavastaja Ruslan Stepanov)
Rollo – “Tantsumaraton” (lavastaja Mai Murdmaa)
“E-duur” (koreograaf-lavastaja Toomas Edur)
Nixon – “Nixon” (koreograaf-lavastaja Janek Savolainen)
Pulmaline, Troll – “Peer Gynt“ (koreograaf-lavastaja Mare
Tommingas, 2006)
Wilfried – “Giselle” (koreograaf-lavastaja Stanislav Fečo,
2007)
Tantsis balletilavastuses “Onegin” (koreograaf-lavastaja
Vassili Medvedjev, 2007)
Koer Nana – “Peeter Paan“ (koreograaf-lavastaja Oksana
Titova, 2008)
Varasemad rollid mujal:
Kratt – “Kratt” (lavastaja Mai Murdmaa, RO Estonia)
Nõid – “Macbeth” (lavastaja V. Vassiljev, RO Estonia)
Tunnustus:
2000 Eesti Teatriliidu balletipreemia
Silas Stubbs
Vanemuise teatris
aastast 2008
1998 - 2008 õppis
Elmhursti Balletikoolis
(Suurbritannia), alates
sellest Vanemuise teatri
balletiartist.
Praegused rollid
Vanemuises:
Korstnapühkija,
Rott – “Pähklipureja”
(koreograaf-lavastaja Pär
Isberg, 2004)
Albert, Giselle’i sõber –
“Giselle” (koreograaflavastaja
Stanislav Fečo,
2007)
Kiir – “Kevade“ (koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov,
2009)
Tantsib lavastustes “Onegin” (koreograaf-lavastaja Vassili
Medvedjev, 2007), “Uinuv kaunitar” (koreograaf-lavastaja
Pär Isberg, 2008), “Savoy ball” (lavastaja Georg Malvius,
2008)
Varasemad rollid Vanemuises:
tantsis lavastuses “Peeter Paan” (koreograaf-lavastaja
Oksana Titova, 2008)

The Old Man and the Sea is a novella by Ernest
Hemingway, written in Cuba in 1951 and published in
1952. It was the last major work of fiction to be produced
by Hemingway and published in his lifetime. One of his
most famous works, it centers upon Santiago, an aging
Cuban fisherman who struggles with a giant marlin far out
in the Gulf Stream. It is noteworthy in twentieth century
fiction, reaffirming Hemingway’s worldwide literary
prominence as well as being a significant factor in his
selection for the Nobel Prize in Literature in 1954.
The Old Man and the Sea recounts an epic battle between
an old, experienced fisherman and a giant marlin said
to be the largest catch of his life. It opens by explaining
that the fisherman, has gone 84 days without catching
any fish at all. He is apparently so unlucky that his young
apprentice, Manolin, has been forbidden by his parents
to sail with the old man and been ordered to fish with
more successful fishermen. Still dedicated to the old
man, however, the boy visits Santiago’s shack each night,
hauling back his fishing gear, feeding him and discussing
American baseball – most notably Santiago’s idol, Joe
DiMaggio. Santiago tells Manolin that on the next day, he
will venture far out into the Gulf to fish, confident that his
unlucky streak is near its end…
LU (Liina Unt): We remember from reading at high school
that there was an old man, fighting the sea, won, doesn’t
matter that he lost the fish – we all know that plot. And
now when I read it again I discovered that I had managed
to forget the dreams in the book. As if not being part
of the text. But when we look at the old man from the
dreams perspective, he as if changes into a different
character. This is a very interesting key point.
It is surprising to many that “Old Man and the Sea“ is done
as a dance production, it would be difficult even as a
drama (imagine an opera even – sea aria, old man aria and
fish aria!). Theatricality comes from a different plan, from
these dreams, you see.
JS (Janek Savolainen): I didn’t remember this book
from high school. Reading it during tender years it might
even generate rebellion – please, to read that! First of all
they give you a list – please read these by autumn – and
defiance arises. But there must have been something that
was saved in memory. This book might have returned to
me also because I went to sea with my grandfather. So
this story might have emerged in relation to that etude
from my life. Grandfather and grandson, alone at sea,
by nightfall we would be on some island… It was very
exciting; I could have been 10 years old. We put night lines.
I was afraid of the fish but I had to pull them out. Eel was
super disgusting, after that I never ate another eel. And on
top of everything the boat engine wouldn’t start. We were

somewhere in between Paatsalu and Saaremaa. I stood
in the prow with a big yellow rubber jacket and filled the
duties of a sail. It took us quite some time to come back.
In the book as well – the relationship between the old man
and the boy is not that of a grandfather and grandson but
it might as well be that.
Some things remain to haunt you and keep coming back
to you. Currently it felt that the time was ripe to make
that production. There were challenging moments for me
too – how to make it all work. In the technical sense, for
example. I constantly get impulses that carry me further
and further and… Being at the Harbour Theatre allows
you to try – is it possible or not. One month before the
premiere I tell you that I am excited about what is to come
out if it.
Janek Savolainen
In Theatre Vanemuine since 2000
Education: in 2000 graduated from the Tallinn
Pedagogical University, majoring in choreography
Career: since 2000 Theatre Vanemuine, ballet artist and
choreographer. In addition to dance productions, has
also participated in opera, operetta, musical and drama
productions
Current roles in Vanemuine:
- Rat – “Nutcracker” (director Pär Isberg, 2004)
- Wilfried – “Giselle” (director Stanislav Fečo, 2007)
- Minna Berneis – “Sigmund & Freud” (director Saša
Pepeljajev, 2007)
- dances in the ballet production “Onegin” (director Vassili
Medvedjev, 2007)
Earlier roles in Vanemuine:
- “Night in Venice” (director Mare Tommingas)
- “Cinderella” (director Ülo Vilimaa)
- “Amadé” (director Mare Tommingas)
- “Nutcracker” (director Mare Tommingas)
- “Earth Song” (director Rachid Tika)
- “Aunt Charley” (director Oleg Titov)
- “Blood Brothers” (director Tiit Ojasoo)
- “Gypsy” (director Mare Tommingas)
- “Quiteria’s Wedding” (director Viesturs Jansons)
- “Fluxus” (director Teet Kask)
- “Tango of Love” (director Mai Murdmaa)
- Figaro – “Figaro’s Wedding” (director Oleg Titov)
- “Wedding Trip” (director Mai Murdmaa)
- “Summer Night’s Dream” (director Hugo Fanari)
- “Anathema” (director Ruslan Stepanov)
- “Dance Marathon” (director Mai Murdmaa)
- “Soldier’s Story” (director Rachid Tika)
Earlier productions in Vanemuine:
- “Bamby”
- “This is a small step for a man...”
- “Nixon” (2006)

Liina Unt
Theatre Designer
2004 Doctoral Programme, University of Arts and Design,
Helsinki
2002 MA in liberal arts, Estonian Academy of Arts
1999 BA cum laude in scenography, Estonian Academy of
Arts
Selection of designs
2009 S. Aminoff “As It Is in Heaven”, Ugala
2008 I. Hirv “Spring-Winter 1918”, VAT Theatre
2008 T. Pylkkänen ”Patseba Saarenmaalla”
(Patseba in Saaremaa, opera) and A. Kallas
“Patseba Saaremaal“ (Patseba in Saaremaa, drama),
Estonian Concert and Kuressaare City Theatre
2006 A. Hellstenius/I.Ambjörnsen ”Elling”, together with
Liina Tepandi, Vanemuine
2006 L. Vahtre, M. Laar “Minust jäävad ainult laulud”
(Only Songs I Leave Behind), NGO R.A.A.A.M,
Mountain Suur Munamägi
2004 A. Miller “The Crucible“, Vanemuine
2004 U. Vadi “Kohtume trompetis!“ (Rendezvous at the
Trumpet), VAT Theatre
2003 V. Vahing “Testament“, Estonian Drama Theatre
2003 T. Stoppard “Utopia“, Vanemuine
2003 Ch. Jones “Humble Boy“, Vanemuine
2003 J. Lusens “Birds’ Opera“, Vanemuine
All together Liina Unt has designed more than 30
productions, published studies and publications as
well as acted as professor at the University of Tallinn, at
the Institute of History, at the University of Tartu, at the
Estonian Academy of Music and Theatre, at the University
of Art and Design (Finland), at the Estonian Academy of
Arts.
Aivar Kallaste
In Theatre Vanemuine since 1977
Education:
in 1977 graduated from the Tallinn Ballet School
Career:
- 1977-1995 Theatre Vanemuine, ballet artist
- 1995-1996 Turu Modern Dance Theatre “Aurinkobaletti”,
Finland, dancer
- since 1996 Theatre Vanemuine, ballet artist
- has made near 100 roles in ballet, drama, pantomime,
musical, opera and operetta productions
- has danced in various variety programmes
- has been the director’s assistant in the opera production
“The Poacher”
Current roles in Vanemuine:
- Baker, Rat, Gingerbread – “Nutcracker” (director Pär
Isberg, 2004)
- Wilfried – “Giselle” (director Stanislav Fečo, 2007)

- dances in the ballet production “Onegin” (director Vassili
Medvedjev, 2007)
- Housekeeper – “Sleeping Beauty” (director Pär Isberg,
2008)
Earlier roles in Vanemuine:
- Prince Klaus – “The Snow Queen”(director Ida Urbel,
1978)
- Coppelius – “Coppelia”(director Ülo Vilimaa, 1982)
- Petja – “Petja and Wolf” (director Vassili Medvedjev, 1982)
- Gummielastik – “Puss in Boots” (director Kaarel Ird)
- Overseer – “Tiina” (director Ülo Vilimaa, 1984)
- Sorcerer – “Kalevipoeg” / “Son of Kalev” (director Ülo
Vilimaa, 1985)
- Blind – “Mimeskid” (director M. Kristal, K. Kurg)
- Bamby – “Bamby” (director Ülo Vilimaa, 1989)
- Mozart – “Don Juan” (director Ü. Vilimaa, 1990)
- Little Prince – “The Little Prince” (director Mare
Tommingas, 1991)
- Hans – “Giselle” (director A. Shelest)
- Aapo – “Seven Brothers” (director M. Kuusela)
- Viires – “In corpore” (director Ago-Endrik Kerge)
- Pierrot – “Moon-Pierrot” (director Ülo Vilimaa, 1991)
- Mercutio – “Romeo and Juliet”(director Mare Tommingas,
1993)
- Joosep – “Legend of Joosep” (director Mait Agu, 1993)
- Nutcracker – “Nutcracker” (director Mare Tommingas,
1994)
- Womble – “The Womble” (director Ülo Vilimaa, 1994)
- Nameless – “Cats in Oil” (director Dmitri Hartshenko,
1996)
- Charles Bovary – “Madame Bovary” (director J.
Smoriginas, 1997)
- Judge – “Bolero” (director Oleg Titov)
- Mozart – “Amade” (director Mare Tommingas)
- Gamacho – “Quiteria’s Wedding” (director Viesturs
Jansons)
- Father – “The Scarlet Flower” (director Jelena Karpova)
- King – “Alice in Wonderland” (director Mai Murdmaa)
- Peter Quince – “Summer Night’s Dream” (director Hugo
Fanari)
- leading role – “Anathema” (director Ruslan Stepanov)
- Rollo – “Dance Marathon” (director Mai Murdmaa)
- “E-major” (director Toomas Edur)
- Nixon – “Nixon” (director Janek Savolainen)
- Wedding Guest, Troll – “Peer Gynt” (director Mare
Tommingas, 2006)
Earlier roles elsewhere:
- Womble – “The Womble” (director Mai Murdmaa,
Estonian National Opera)
- Sorcerer – “Macbeth” (director V. Vassiljev, Estonian
National Opera)
Recognition:
- 2000 Estonian Theatre Union Ballet Award

Silas Stubbs
In Theatre Vanemuine since 2008
Education:
- 1998 - 2008 studied at the Elmhurts Ballet School (Great
Britain)
Career:
since 2008 Theatre Vanemuine, ballet artist
Current roles in Vanemuine:
dances in productions: “Nutcracker” (director Pär Isberg,
2004), “Giselle” (director Stanislav Fečo, 2007), “Onegin”
(director Vassili Medvedjev, 2007), “Sleeping Beauty”
(director Pär Isberg, 2008), “Ball at the Savoy” (director
Georg Malvius, 2008)
Kiir – “Spring” (director Ruslan Stepanov, 2009)
Earlier roles in Vanemuine:
danced in “Peter Pan” (director Oksana Titova, 2008)

Teatrijuht / General Manager Paavo Nõgene
Muusikajuht / Musical Director Mihkel Kütson
Draamajuht / Drama Director Sven Karja
Balletijuht / Ballet Director Mare Tommingas
Trupijuht / Troupe Leader Eda Hinno
Lavastusala juhataja / Technical Director Lui Lääts
Pealavameister / Stage Manager Rait Randoja
Lavameistrid / Stage Technicians Veljo Rüütli, Aare Kiho
Dekoratsiooniala juhataja / Head of the Stage Set Department Aarne Hansalu
Dekoratsioonide teostus / Stage sets by Ain Austa, Innari Toome, Andres
Lindok, Terje Kiho, Leenamari Pirn, Sirje Kolpakova, Marika Raudam,
Aleksandr Karzubov, Indrek Ots, Eino Reinapu, Mart Raja, Arvo Lipping
Kostüümiala juhataja / Wardrobe Manager Ivika Jõesaar
Kostüümiala juhataja asetäitja / Wardrobe Manager Assistant Piret Univer
Meeste kostüümid / Cutter of men`s costumes Ruth Rehme-Rähni
Naiste kostüümid / Cutter of women`s costumes Külli Kukk
Kostüümide teostus / Costumes made by Luule Luht, Anneli Vassar, Daisy
Tiikoja, Elli Nöps, Mairit Joonas, Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire
Arujõe, Irina Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels, Riina Lõhmus, Henn
Laidvee, Malle Värno, Mati Laas, Juta Reben
Kostüümilao juhataja / Head of Costumes Warehouse Maris Plado
Riieturid / Dressers Maris Plado, Jane Saks
Jumestusala juhataja / Head of Make-Up Department Anne-Ly Soo
Grimm ja soengud / Make-up and Hair Style by Olga Belokon, Irina Võsaste
Rekvisiidiala juhataja / Head of Stage Prop Department Liina Martoja
Rekvisiitorid / Property Masters Kaie Uustal, Liina Martoja, Ivika Saaroja,
Ave Liivamägi
Valgustusala juhataja / Head of Lighting Department Andres Sarv
Valgustajad / Lighting by Jaanus Moor, Andres Sarv, Siim Allas
Heli- ja videoala juhataja / Head of Audio-Visual Department Toivo Tenno
Helirežissöör / Sound Director Siim Neerut
Videoinsener / Video Kalju Nugin
Kava kujundanud / Programme designed by Kristina Kütt
Kava koostanud / Programme prepared by Kai Rohejärv
Fotod / Photos by Andrus Kannel, Alan Proosa, Maria Lee
Tõlked / Translations Kelli Vilu-Püss

Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.
30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi,
et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti.
Lubame hea seista fondi käekäigu eest
Olga Aasav
Kalev Kase
Mart Avarmaa
Tartu linn
Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate
erialase arengu ja koolituse toetuseks.
Fondi on võimalik teha annetusi:
SA Tartu Kultuurkapital
Ühispank 10102052050006
Sampo Pank 334408570002
Märksõna: VANEMUISE FOND
Janek Savolaineni erilised tänud kuuluvad emale,
isale, Terje Kihole, Mikk Männastele ja Kalle Kukele
Vanemuise teater tänab
Olga Aasavit, Mart Avarmaad, Alar Kroodot,
Kalev Kaset, Mati Kermast, Tartu linna

Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.
30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi,
et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti.
Lubame hea seista fondi käekäigu eest
Olga Aasav
Kalev Kase
Mart Avarmaa
Tartu linn
Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate
erialase arengu ja koolituse toetuseks.
Fondi on võimalik teha annetusi:
SA Tartu Kultuurkapital
Ühispank 10102052050006
Sampo Pank 334408570002
Märksõna: VANEMUISE FOND
Janek Savolaineni erilised tänud kuuluvad emale,
isale, Terje Kihole, Mikk Männastele ja Kalle Kukele
Vanemuise teater tänab
Olga Aasavit, Mart Avarmaad, Alar Kroodot,
Kalev Kaset, Mati Kermast, Tartu linna