Ruja - Vanemuine

Teater Vanemuine, 139. hooaeg 

Lavastuse esitleja: 

Rockooper kahes vaatuses 

Stsenaarium Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo 

Muusika Rein Rannap, Margus Kappel, Urmas Alender, Toomas Rull 

Laulusõnad Juhan Viiding, Ott Arder, Hando Runnel, Ernst Enno, 

Karl-Eduard Sööt, Urmas Alender, Ivan Makarov 

Lavastaja Tiit Ojasoo (Teater NO99) 

Kunstnik Ene-Liis Semper (Teater NO99) 

Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk (RO Estonia) 

Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi) 

Helirežisöör Andres Tirmaste 

Koreograaf Marika Aidla 

Kunstniku assistent Kairi Mändla (Teater NO99) 

Kontsertmeistrid Ele Sonn, Irina Oja 

Tartu Noortekoori koormeistrid Kadri Leppoja, Riho Leppoja 

Video live mix Maarja Pärsim 

Videoinsener Ahto Vaher (Teater NO99) 

Operaatorid Ahto Vaher, Urmas Reisberg, Janar Raidla, Kalju Nugin 

Etenduse juht Meelis Hansing 

Esietendus 15. augustil 2008 Vanemuise suvelaval 

Etendused: 16., 17., 19., 21., 22., 23. ja 24. augustil 2008

Alender 

Rannap 

Nõgisto 

Bass / Haagma 

Trumm / Karp / Mati / Altov 

Vass / Kappel / Garšnek 

Ametnik / õpilane / Gunnar / Patte 

Tromboonimängija / õpilane / Rull 

Komisjoni esimees / kultuuriametnik 

Mees trepikojast 

Naine 

Alice / Maasik 

Atesteerimiskomisjoni ametnik 

Tüdrukud Eestis 

Tüdrukud Venemaal 

Sekretär 

„Palestra“ 

Osades 

Sergo Vares (Teater NO99) 

Priit Võigemast (Tallinna Linnateater) 

Risto Kübar (Teater NO99) 

Robert Annus 

Margus Prangel (Eesti Draamateater) 

Arno Tamm 

Markus Luik 

Martin Kõiv 

Aivar Tommingas 

Tõnis Mägi 

Evelin Pang 

Eva Klemets 

Laura Peterson 

Eva Klemets, Ragne Pekarev, Laura Peterson 

Eva Klemets, Ragne Pekarev, Evelin Pang 

Siiri Koodres 

Korvpalliklubi „Rock“ tantsutüdrukud: 

Evelin Daniel, Grete Reimand, 

Elina Lõhmus, Kerstin Koort, 

Ann Roost, Karin Toom, 

Kadri Jukk, Merili Sööt, 

Liisa Noor, Marion Sahtel 

I vaatuse tegevus 1972 - 1978 

II vaatuse tegevus 1980 - 1988 

Kunst tahab ja peabki olema suurem kui elu, samas elab iga kunstnik ikkagi omas ajas. 

Ruja on 70-date ja 80-date legend, idealistide punt tolleaegses absurdihõngulises maailmas. 

Peategeaste prototüüpe on käsitletud üsna vabalt – aeg-ajalt pärinevad sõnad ja mõtted, 

mida räägitakse, nende endi suust, vahel on on aga tegemist ilmselge fantaasiaga. Siinkohal 

midugi eriline tänu Rein Rannapile ja Jaanus Nõgistole, kelle rikkalikud mälestused 

on meie jaoks oluliselt avanud Ruja ja selle tegemiste tausta. 

Olulisem, kui konkreetsete inimeste detailitruu kujutamine oli meile siiski see, et mingis 

ajahetkes sai selline bänd võimalikuks. Andekad inimesed kohtusid ja vaatamata 

erimeelsustele ja kehtivale režiimile suutsid luua sellist muusikat, mis kõnetab meid ka 

30 aastat hiljem. Me ei saa kunagi teada, mis täpselt juhtus prooviruumis, backstage’is, 

magamistubades ja kõrtsudes, sest isegi asjaosaliste endi versioonid lähevad sageli 

kardinaalselt erinevates suundades. Eks tagantjärele on ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem, 

samas mõned haavad ei parane kunagi. Oluline on, et sellised “energiapursked”, 

nagu ütleb üks tegelane, said toimuda ja et seda energiat jätkus läbi mitmete aastate. 

Legend räägib, et aeg tiksus nõuka-ajal teisiti, kell käis aeglasemalt, kiiret ei olnud. 

Võis sõpradega öö läbi köögis istuda, võis käsitsi “Gulagi arhipelaagi” ümber kirjutada. 

Tänapäeval peab hommikul tööle minema ja tekstide paljundamiseks on olemas masin. 

Aega on vähemaks jäänud. Ja kahtlemata mõjutab see loomingut ja selle vastuvõttu, 

olgu see siis muusika, teater või kujutav kunst. Kohustus on teha uut, olla uus. Kuigi uus 

ei tähenda paraku enamasti uut kvaliteeti, vaid lühemat aega keskendumiseks. Proovid 

siin Tartus on olnud ka omamoodi reis ajas, kuna kodu on kaugel, ühikatoas meeldivalt 

paljad seinad ja 2 proovi päevas eeldab, et millegi muu kui “Rujaga” tegeleda polegi 

mahti. Kui, siis sõpradega köögis istuda ja “Rujast” rääkida. Carpe diem! 

Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo 

Ruja 

Literaat Andres Ehin tegi 1971 ettepaneku hakata võõrsõna „fantaasia“ asemel kasutama 

uudissõna „ruja“. Samal aastal alustas tegutsemist legendaarne ansambel Ruja. 

Erinevaid rock- ja popmuusika stiile viljelenud ansambli loomingut ühendas tugevatele 

kirjanduslikele tekstidele kirjutatud originaalmuusika. 

Bändi asutas helilooja ning pianist Rein Rannap, kelle sulest pärinevad paljud tänaseni 

väga tuntud lood. Suurema osa tegutsemisajast andis Rujale hääle näitlejaharidusega 

laulja Urmas Alender, kelle hukkumine parvlaeva „Estonia“ katastroofis 28. septembril 

1994 lõpetas ametlikult ansambli tegutsemise. Ruja omapärase helipildi üheks loojaks 

oli kõigil perioodidel kaasa löönud kitarrist Jaanus Nõgisto. Peaaegu kahekümne aasta 

jooksul mängis Rujas kaasa terve plejaad silmapaistvaid Eesti rockmuusikuid nagu Margus 

Kappel, Priit Kuulberg, Andrus Vaht, Igor Garšnek jt. 

Ruja Aeg 

Ruja 17 "roostevaba" aastat võib tinglikult jagada 4 perioodi: 

1. 1971-76 varajane Ruja 

2. 1976-80 „proge”-Ruja 

3. 1981-84 „pop”-Ruja 

4. 1985-88 hiline Ruja 

1971 

I periood. 11. klassi poiss Rein Rannap teeb uue bändi - Ruja. Esimesel proovil on 

hilisematest kauaaegsetest liikmetest laulja Urmas Alender ja trummimees Andrus Vaht. 

Koosseisus on algul 4 lauljat, trompet, tromboon ja rütmigrupp. Esimesed raadiolindistused: 

„Need ei vaata tagasi”, „Nii vaikseks kõik on jäänud”. 

1972 

Kitarrist Toomas Veenre asemele tuleb Andres Põldroo. 

Esimene tele-esinemine: „Rukkilõikus”. Esimesed kontserdid. Ansamblisse tuleb basskitarrist 

Tiit Haagma. Kontsert Kadriorus. Esinemiskeeld. 

1973 

Kontserdid Vanas Tombis ja mujal. Rujasse tuleb kitarrist Jaanus Nõgisto. 

1974 

Telesaate jaoks salvestatakse Rannapi „Õhtunägemus”, „Parandamatu”, „Lumi sädeles”, 

„Noore fotograafi uppumine”, „Enne seda suurt nalja” jt. Kontserdid TPI aulas. 

Kontsert „Estonia” kontserdisaalis koos kooriga. Pahandused. „Igavene” keeld ansambli 

tegevusele ja nime kasutamisele. 

Raadiolindistus „Auruvedur” (Tippmeloodia lauluvõistlusele). 

1975 

Kalju Komissarov „rehabiliteerib” Ruja nime lavastusega „Protsess“, kus Ruja esituses 

kõlavad Rannapi 10 laulu ja 2 instrumentaalpala. Ansambliga liitub klahvpillimängija 

Margus Kappel. Raadiolindistus „Ikaros”. 

1976 

„Protsessi” etendused Poolas. Ruja hakkab tegutsema ilma Rein Rannapita. Raadios 

lindistatakse Rannapile teatamata ta lood „Lumi sädeles” ja „Sügispäev”. Andrus Vaht 

lahkub, lühemaks ajaks tuleb Gunnar Graps. 

Algab II periood. Proovid uue repertuaariga: Kappeli „Ahtumine” ja Nõgisto „Mis saab 

sellest loomusevalust”. Ruja esineb Viljandi rockfestivalil; mõnel esinemisel laulab Peeter 

Volkonski. 

1977 

Rock-festival Kalevi spordihallis, teiste hulgas esinevad Ruja ja Rein Rannapi uus ansambel 

Noor-Eesti. Andrus Vaht tuleb tagasi. Ruja teeb Eesti-tuuri.

1978 

Tiit Haagma lahkub. Andrus Vaht lahkub taas. Ansamblisse tulevad basskitarrist Priit 

Kuulberg ja trummar Ivo Varts. Ruja lindistab „Üle müüri” (Nõgisto), „Klaperjaht” (Kappel) 

ja „Perekondlik” (Rannap). Alender lõpetab Lavakunstikateedri ja suunatakse tööle Nukuteatrisse. 

Lindistatakse Kappeli „Ei mullast” ja „Laul teost”. 

1979 

Ruja lindistab väikese heliplaadi. Etendus „Gulliver ja Gulliver” Nukuteatris, muusika 

- Kappel ja Nõgisto. Esimesed Tartu Muusikapäevad. 

Margus Kappel läheb Rock-Hotelli. 

1980 

Ivo Varts, Priit Kuulberg ja Urmas Alender alustavad ansambliga Propeller. Etendus 

„Johnny” Noorsooteatris. Heliloojad: Olav Ehala, Peeter Volkonski, Erkki-Sven Tüür, 

Jaanus Nõgisto. 

Aasta lõpul kutsutakse uuesti kokku „vana Ruja”. Lindistatakse „Praegu” ja „Raske aeg”. 

1981 

Algab III ehk „Pop-Ruja” periood. Lindistatakse raadios: „Must Ronk” ja „Dr. Noormann”. 

Samad laulud ka ETV eetris. Rujasse tuleb trummar Jaan Karp. Selle perioodi esimene 

ülesastumine koondkavas Kalevi Spordihallis. Nukuteatri lavastus „...ja ahne naine” Linnahallis 

(Ruja olemasolevad laulud ja Rannapi laulud Joel Sanga tekstidele). 

Kontsert Tartu lauluväljakul - ca 18 000 kuulajat. „Selle suve šlaager”, Peeter Urbla muusikaline 

film Rannapi muusikaga. Sügisel salvestatakse esimene kauamängiv heliplaat. 

Ruja 10 aasta juubelikontsert Linnahallis. 

1982 

Palju kontserte ja tantsumänge. Ruja reis Kaunasesse. Urbla teeb Tallinnfilmile dokfilmi 

Rujast. Algavad salvestused Ruja II LP jaoks Linnahalli stuudios. 

1983 

Rannapi „Ilus maa” Alenderi ja Kasekesega Tartu Muusikapäevadel. Ruja II LP lindistamine 

jääb soiku. Rannapi sünnipäevakontsert Linnahallis. Jaan Karp lahkub. Ruja ilma 

klahvpillideta Ungaris, trumm Ivo Varts. Tegevus seiskub. 

1984 

Rannap ja Alender kutsuvad kokku uue koosseisu: Vaht, Kuulberg ja Ain Varts. Kontserdid 

Linnahallis ja Moskvas. „Laulu sisu” TV-s. 

1985 

IV periood. Alenderi initsiatiivil formeerub Ruja uuesti koos Nõgisto ja Haagmaga. Raadiolindistused: 

Alenderi „Sõbra käsi” ja Rannapi „Nii vaikseks kõik on jäänud”. Klahvpillimängijaks 

saab Igor Garšnek. 

1986 

Lindistused: Alenderi „Eleegia” ja „Teisel pool vett”. Ruja esitab Tartu Muusikapäevadel 3 

erinevat kava. Haagma lahkub, asemele tuleb Margus Minn. Toomas Rull lahkub, asemel 

tuleb Raul Joasoo. Ruja direktoriks saab Juri Altov. Ruja esimene gastroll Venemaal, 

Leningradis ja Leedus. Minn lahkub, asemele tuleb S. P. Gulliver. 

1987 

Ruja on Eesti Riikliku Fiharmoonia kollektiiv. Gastrollid Murmanskis, Kaliningradis, Lätis 

jm. Täendavateks lauljateks tulevad Indrek Patte ja Siiri Sisask. Rannap lahkub NSVL-st 

Itaalias kontsertreisil olles Ameerikasse. Ruja salvestus Kesktelevisioonile eesti ja vene 

keeles. 

1988 

Gastrollid Siberis. Nõgisto vallandatakse. Kitarristiks tuleb Nevil Blumberg. Ruja viimane 

esinemine. 

1989 

Alender asub elama Rootsi. 

1994 „Estonia” katastroof. Alender on sel õhtul esimest korda laeval esinemas. 

Mälestuskontsert Linnahallis. Ruja: Patte, Nõgisto, Garšnek, Haagma, Kuulberg, Rull. 

Nõgisto annab välja Ruja CD „Must lind”. 

Lavastuses kõlavad laulud: 

1. Nii vaikseks kõik on jäänud (E. Enno / R. Rannap) 

2. Rukkilõikus (J. Viiding / Rahvalik viis / R. Rannap) 

3. Parandamatu (J. Viiding / R. Rannap) 

4. Noore fotograafi uppumine (J. Viiding / R. Rannap) 

5. Tsepeliini triumf (J. Viiding / R. Rannap) 

6. Raske aeg (J. Viiding / R. Rannap) 

7. Sügispäev (E. Sinervo / R. Rannap) 

8. Õhtunägemus (J. Viiding / R. Rannap) 

9. Tütarlaps kloaagis (J. Viiding / R. Rannap) 

10. Ah, ma teadsin (H. Talvik / R. Rannap) 

11. Protsess: Avameelselt abielust (K. Komissarov / R. Rannap) 

12. Ei mullast (H. Runnel / M. Kappel) 

13. Eesti muld ja eesti süda (L. Koidula / R. Rannap) 

14. Õunalaul (O. Arder / R. Rannap) 

15. Teisel pool vett (U. Alender / U. Alender) 

16. Rujaline roostevaba maailm (O. Arder / R. Rannap) 

17. Eile nägin ma Eestimaad (O. Arder / R. Rannap) 

18. Tango (O. Arder / R. Rannap) 

19. Raagus sõnad (P. Ilus / R. Rannap) 

20. Rahu (U. Alender / R. Rannap) 

21. Must ronk (O. Arder / R. Rannap) 

22. Sa oled mul teine (O. Arder / R. Rannap) 

23. Must lind (K.-E. Sööt / R. Rannap) 

24. Kel on laulud laulda (H. Runnel / R. Rannap) 

25. Rumal rahutus (O. Arder / R. Rannap) 

26. Need ei vaata tagasi (E. Enno / R. Rannap) 

27. Dokumentideta võõras linnas (I. Makarov / T. Rull) 

Rukkilõikus 

(J. Viiding / Rahvalik viis / R. Rannap) 

Memm kinkis mulle karabiini 

ja taat, see neli padrunit. 

Ja õeke, see tõi meremiini 

ja veli neli pagunit. 

Mul karmanis on parabellum 

ja karmanis ka aatompomm. 

Ma sekkun igaühe ellu, 

ehk küll ei sekkund onu Tom. 

Ju päike kuldab kevadteesi, 

lind laulab sinitaeva all. 

On riigimeestel pikad teesid, 

neist pooled musta mantli all. 

Et neeger viksima peab kingi 

ja ajalehti hõikama. 

Siis mingem tapma Martin Kingi 

ja mingem rukkist lõikama. 

Parandamatu 

(J. Viiding / R. Rannap) 

Üks noogutus, paar liigset lõualõksu 

ja enam poleks aidand ükski nõu. 

Me võõras kaubahoovis aimasime lõksu 

ning õuenarrideta jäi see õu. 

Laa-laa-laa-lallallaa. 

Ja kõnetool, see seisnuks tühjalt üha, 

kui poleks olnud luuludega koid - 

See ütles: "Nendel' miski pole püha!" 

Ta rääkis meist - see roosa, lõtv ja loid. 

Laa-laa-laa-lallallaa. 

Uus põlvkond - teda tuleb nagu rahet, 

mis peagi sulab nii, et maa on must. 

On valida, jah, aeg on teha vahet, 

me selles laulus ei tee parandust, 

me selles laulus ei tee parandust, 

me selles laulus ei tee parandust.

Noore fotograafi uppumine 

(J. Viiding / R. Rannap) 

Suur hõljuv adrujuukseline piltnik 

teeb fotosid, mis surmast ilusamad. 

Sa ütled, aparaadist väljund kala 

on nagu maa peal linnud, täpselt sama. 

Su pilt ei ilmu, aga ilmud Sina, 

pilt kaob Su sisse, jäädes varju nii 

Sa tunned ennast raskena kui tina, 

Su näol ei vilksa hirmuvarjugi. 

Kambüüsi vajud, loomulik ja vaba, 

kõik liigutused sundimatud. Nii. 

Jääd sinna, kokalt küsimata luba, 

ja küsid temalt, mis on häppening. 

Küll pisut hulkuv on ta vettind keha, 

siin kõrva näed, seal sirutub üks selg. 

Selgroog mis vaevalt tahab selgust teha 

ja veelgi vähem olla tahab telg. 

On vanu kalu koides, näib et tuimi, 

Sa ujud ligi, nemad Sind ei märka. 

Nad vaevalt-vaevalt liigutavad uimi, 

sest vanad kalad vähesest ei ärka. 

Kel on laulud laulda 

(H. Runnel / R. Rannap) 

Kel on laulud laulda, 

kel on laulud laulda, 

ise teab. 

Luulet Sinu süles hardunult mul soov on kuulda. 

Alati kui kurb või rõõmus olen ma, soov on kuulda. 

Tuleb keegi, lausub oma laule, valusaid ning helli. 

Sinu süles kuulata neid tahan, kodumaa. 

Jah, kui tuleb keegi kes on tulnud toona, kui ta tuleb. 

Aga vahel vaikust peab ju, ära anu teda viia, ära sunni. 

Kel on laulud laulda, 

kel on laulud laulda, 

ise teab. 

Luulet Sinu süles hardunult mul soov on kuulda. 

Alati kui kurb või rõõmus olen ma, soov on kuulda. 

Tuleb keegi, lausub oma laule, valusaid ning helli. 

Sinu süles kuulata neid tahan, kodumaa, 

kodumaa, kodumaa, kodumaa, kodumaa.

Katkendeid „Roostevabast raamatust“ 

(Ruja.ee) 

1. periood: varajane Ruja 1971-75 

Rein Rannap: 

ESIMENE RUJA KOOSSEIS OLI VEIDER – viiul, trompet, tromboon, kaks naislauljat, 

kaks meessolisti ja rütmigrupp – Andrus Vaht mängis löökriistu, Paul Mägi viiulit ja 

trompetit (nemad tulid ansamblist Intervall), Toomas Veenre kitarri, Heiki Kalaus puhus 

trombooni, Urmas Alender, Raul Sepper ja kaks tüdrukut laulsid. Alguses plaanisin, et 

täiskoosseisu baasil hakkab tegutsema mitu väiksemat ühikut. Esimesed raadiolindistused 

ongi fondikaartidel fikseeritud kui Pop-Ruja. Pidid tulema ka Rock-Ruja ja vist midagi 

veel... 

Jaanus Nõgisto: 

SATTUSIN RUJA KONTSERDILE JUHUSLIKULT. Pileti ostmiseks raha ei olnud, seetõttu 

ronisin sisse keldrikorruse aknast, jõudsin mööda maa-alust labürinti mingi trepialuse 

luugini, kust pugesin publikumi sekka ja peitsin end kurjade tädide eest WC-sse. 

Kui kontsert Fixi osaga peale hakkas, hiilisin rõdule ja vahtisin, mokk töllakil, laval toimuvat. 

Ja siis oli laval Ruja... 

Bänd alustas looga „Nagu loomad“. Põldroo kidraintro oli jultunult kõva ja ma sain 

tõelise šoki juba esimestest sekunditest peale. Vahtisin põhiliselt Põldrood, tema hoiak ja 

enesekindlus olid vapustavad. Kõik see tundus uskumatu ja üliprofessionaalsena, minu 

senise Eesti muusika kuulamiskogemusega polnud toimuval midagi ühist... 

ETTEPANEKU HAKATA RUJAS KITARRI MÄNGIMA tegi mulle kõigepealt Andres Põldroo, 

kes mulle arusaamatutel ja ka teadmata põhjustel äkki Rein Rannapiga enam ei 

klappinud. Ei maksa küsida, kas ma mõtlesin, enne kui „jah“! ütlesin... Teadmine, et olen 

nüüd Ruja kitarrimees, täitis mind eelkõige hirmuga, et mismoodi ma üldse hakkama 

saan. Selles bändis sellist muusikat mängida eeldas ju teatud muusikalist haritust, mida 

minul ei olnud kuskilt võtta. Olin olnud purjetaja, hipi ja muiduseikleja, kes mõned lood 

on kuulmise järgi ära õppinud. Noodist mängimine oli tegevus, mida ma võisin parimal 

juhul simuleerida... 

Rein Rannap: 

ILMA VIIDINGUTA POLEKS RUJA ROCK OLNUD VÕIMALIK. Me oleksime jäänud lüüriliste 

laulude juurde. Mujal maailmas kirjutasid rokkarid ise endale koos viisiga ka sõnad, 

siin polnud see võimalik. Et rääkida sellest, millest me tahtsime, pidid tekstid olema kodeeritud. 

Viiding oli meister. Ta kirjutas välja kõik, mis minu sees kääris ja mäsles, aga nii 

aristokraatselt, et tsensor ei saanud pihta. Muusikas me dekodeerisime Viidingu. Siililegi 

oli selge, mida öeldi riigi ja allumise vastu. Me võimendasime luules peituvaid sõnumeid 

tuhandeid kordi ja viisime need tuhandeid kordi suurema auditooriumi ette... 

MULLE OLI RUJA RELV. Me pidasime sõda läbi rockmuusika. Me olime ainukesed 

kogu kultuuripildis, kes inimeste kustuvat lootust veel üleval hoidsid. Lootust õiglusele, 

teisitimõtlemise karistamatusele, rahvuslikule omaetteolekule, informatsiooni levikule jne. 

Rocki polnud mul vaja ei „kunstiliseks“ eneseväljenduseks ega rahateenimiseks. Seda 

andis mulle ka klaverimäng ja komponeerimine. Ruja oli mu püüd seda jama kukutada, 

vähemalt uuristada... 


OLIN RUJA TEGEMISTEST NII SISSE VÕETUD, et ei tegelenud enam millegi muuga. 37. 

keskkoolis käisin kohal nii nagu juhtus, millest tekkis ridamisi õppeedukusega seotud 

probleeme. Matemaatikast ei jaganud ma ka enne midagi, nüüd läks asi ikka väga 

hulluks. Samas talusid õpetajad minu väljanägemist (nahktagi või Saksa ohvitseri frentš 

ja pikad juuksed) millegipärast eriti nurisemata. Olin üle kooli poiss ja vist meeldisin ka 

tüdrukutele – eriti paralleelklassi omadele.

Rein Rannap: 

RUJA POISTEST OLIN MA VÄGA ERINEV. Suhtlemises, eriti vastassooga, olin ma 

kramplik, selle aja, kui tavaline inimene saab sotsiaalselt täiskasvanuks, veetsin mina klaveri 

taga ja muusikat kuulates ja vahel võibolla ka klassikaaslastega kunsti üle vaieldes. 

Pisitasa muutusin siiski elukogenumaks. Ruja hiilgeajal ostsin auto (ja pärast selle 

katkisõitmist sain uue auto ostuloa) ning võitlesin riigilt välja korteri. Teistel polnud selles 

valdkonnas „soont“ või annet. Urmas ei saanud kogu elu jooksul paremat oma vanaema 

ühetoalisest ahjuküttega elamispinnast, ja ka Jaanus, vähemalt Ruja ajal mitte, vanemate 

kahetoalisest läbikäidavast Mustamäe korterist... 

2. periood: proge-Ruja 1975-80 

Margus Kappel: 

MEIL OLID BULGAARIA KITARRID, Ida-Saksa elektriorel, Tšehhi võimendused. Täielik 

sotslaager. Klahvpillid olid kogu aeg käkid. Erkki-Sven Tüür sai esimese String-süntesaatori. 

Seda maadlemist ma mäletangi kõige rohkem, et kui saaks mingi pilli lõpuks kätte. 

Aga kui ma nüüd kuulen selle aja värki ja sound on täitsa kobe, siis töövõit oli vist seda 

suurem! 

Me pidime olemasoleva pillipargiga hakkama saama ja see tegi muidugi leidlikumaks. 

Urgitsemine kehvade pillidega on perversne nauding. Ma ei tea, kas me olimegi kehvem 

kui lääne bändid... Aga noh, Eesti värk, mastaabid olid teised. 

Vahendite kaela võib palju ajada, aga rocki on ka pesulaua peal tehtud... 

KUNAGI KEEGI KÜSIS, et kas meie muusika on mingi protest. Mis kuradi protest! Kui 

inimene tõuseb hommikul üles ja teeb silmad lahti, sa võid selle kohta ka öelda, et see 

on mingi protest. Muusika on loomulik eneseväljendamine. Me tegime oma elu lihtsalt 

huvitavaks. Mis sa ikka muidu vegeteerid. Bänd tegi elu ilusaks. Siuke hea nostalgia on, 

kui tagasi mõtled. Nutma just ei hakka, aga väga hea tunne tuleb peale. 

Ma ei tea, kas Ruja nii hea ka oli, nagu nüüd räägitakse. 90% või isegi 99% kõigest on 

sõnnik. Aga kui sealt midagigi jääks alles, siis on ju korras. 


MIND HÄIRIS TÕSISELT Ruja liikmete osalemine Propelleris ja Rock Hotellis. Minule tol 

ajal omase maksimalismiga paiskasin välja ridamisi armukadedalt ultimatiivseid nõudmisi, 

ähvardusi ja solvanguid. Urmase ja Marguse osalemine minu arvates vaimuvaestes 

projektides tundus mulle reetmise ja alt ära hüppamisena. Üha enam jäin oma arvamustes 

vähemusse. Elasin seda raskelt üle... 

Rein Rannap: 

1981. AASTAL TEKKIS TÄIELIK RUJAMAANIA ja see lõi nagu lööklaine hetkeks väga 

kõrgele – me olime tohutult popid – ja sama kiiresti see laine ka langes... 

OTT ARDERITA POLEKS Ruja kolmas periood mõeldav olnud. Arder oli minu täielik vastand. 

Rahulik, aeglane, Vana-Kreeka saatür. Tülitsenud oleme vaid korra, Priit Kuulbergi 

sünnal, mingis vanalinna keldris. Ott vajutas viskipudeli, millest mina kinni hoidsin, mu 

sõrmede vahel puruks. Jälg sellest on siiani mu sõrmel selgelt näha. 

Kuid ta stiil läks toona väga hästi peale. Teatud naiivsus, lapsemeelsus, süüdimatus, 

pealetükkimatu erootilisus; vihjeline „läbi lillede riiki kukutav“ hoiak, kõik need olid selle 

ajastu jaoks väga sobivad, kui mitte ainumõeldavad. 


RUJA KONTSERDID TOIMUSID VEIDRAS VORMIS – publik tantsis, kuulas, laamendas, 

laulis kaasa, nuttis, tõusis „Mr. Lennoni“ ajal püsti ja tardus härdusest, viskas näppu ja 

hüüdis ette lugusid, mida nad järgmisena kuulda tahtsid. Suhtlemine oli vahetu ja omamoodi 

inspireeriv. Mulle tundub, et Rannap nautis seda eriti. 

Rein Rannap: 

TASU KÜSIMINE JA VASTUVÕTMINE oli küllaltki delikaatne tegevus. Ametlikult ei 

tohtinud tasu küsida mujalt kui kultuurimajadest, ja sealtki ainult mingi peaaegu olematu 

„punkti“ suuruses. Tegelikult korjasid koolid või asutused piletiraha ja maksid mustalt. 

Hiilgeajal saime igaüks kätte 50 rubla mängu pealt, ülejäänu, sageli enamus, jäi bändikassasse. 

Selle raha eest osteti helitehnikat ja muud. 


SEPTEMBRIS 1982 alustasime ettevalmistusi Ruja II LP „Roostevaba maailm“ lindistusteks 

Tallinna Linnahallis. Lindistasime kontserttegevust katkestamata oktoobrist detsembrini 

uue plaadi materjali, samas hakkasid Rannapi ja minu vahelised, kohati hüsteerilise 

varjundi võtvad loomingulised, kontseptuaalsed ja muud suhted segama kõiki Ruja 

asjaosalisi. Stuudios ei mänginud me praktiliselt enam kunagi koos ega ühel ajal, isegi 

kitarri ja klahvpillide salvestamiseks vajalik ridade arv kujunes meievaheliste kraakluste 

objektiks. Nii minu kui Reinu halvimad iseloomujooned ja egoism võimendusid vastastikku, 

mõistuspärane kompromiss tundus võimatu. 

Rein Rannap: 

ME OLEME NURGELISED ISIKSUSED, ja seda kaklemist ja vaidlemist sai lihtsalt liiga 

palju. Me vaidlesime proovides, me vaidlesime kava kokkupanekul ja stuudios läks asi 

lausa agooniliseks. Bass ja trumm oli põhi. Laul pidi ees olema, et aru saaks. Järelikult 

käis kogu võitlus eluruumi pärast Jaanuse ja minu vahel. Kui Jaanus sai oma näpu sinna 

peale ja mind ei olnud juures, siis suutis ta teha nii, et ma ei kuulnud hiljem enam üldse 

enda mängitud harmooniat ega saatemeloodiat, ainult kitarri monotoonset tiksumist 

– minu kogu seade oli ta maha tõmmanud ja kitarripartiid ette lükanud. Ta ei lasknud 

ligi ei helirežissööri, ei kedagi bändi liikmetest, keegi ei saanud kitarride tugevuse kohta 

midagi öelda, need olid tema kitarrid, tema kontrolli all... 

3. periood: Pop-Ruja 1981-84 


KOHTUSIN JAHTKLUBIS TIIT HAAGMAGA, kellele tegin ettepaneku taastada Ruja kui 

bänd – aga „vanas“ koosseisus. Ma ei pidanud Urmas Alenderi osalemist võimalikuks ja 

arvasin, et laulda võiks hoopis Joel Steinfeld. Koos võtsime kontakti Rein Rannapiga, kes 

oli kohe nõus ja pakkus esimese loona Steinfeldi testimiseks välja „Ah, ma teadsin juba 

noorelt...“ 

Tegime minu Mustamäe kodus kolmekesi esimese proovi, kus selgus kohe, et Joel ei ole 

ikka See Mees... Rannap rääkis Alenderiga, seades tingimuseks Propellerist loobumise. 

Järgmisele Propa kontserdile Alender enam ei sõitnud... 

4. periood: hiline Ruja 1985-88 

Igor Garšnek: 

ET URMAS ALENDER MIND RUJASSE klahvpille mängima kutsus, oli tegelikult mitme 

asjaolu kokkulangemine. 

Rujast oli juba teist korda lahkunud Rein Rannap ning ansambli salvestused Olav Ehalaga 

olid episoodilise iseloomuga. Mina olin just lõpetanud õpingud Leningradi (Peterburi) 

konservatooriumi assistentuuris ning olin Eestimaal tagasi. 1985. aasta kevadel pidasin 

Andrus Kerstenbeckiga, kellega olin varem koos Synopsises mänginud, plaani bänd 

kokku seada. Andrus soovitas lauljaks Urmas Alenderit: „Neil seal Rujas on vist segased 

ajad, näe, Rannap ju pundist läinud.“ Helistasin Alenderile ja küsisin, kas ta lööks meie 

projektis kaasa, et mul on mõned lood ning pealehakkamist veel rohkem. Alender mõtles 

veidi ning küsis vastu, kas mina poleks nõus tulema hoopis Rujasse: „Meil pole praegu 

klahvkameest.“ Asjade nii ootamatu pööre lõi mind tummaks, siis leidsin, et küll ma juba 

tulen, kui kutsutakse.


RUJA ORBIIDILE ILMUS Alenderi soovitatud uus managerikandidaat – Juri Altov. 

Altovi ettepanek hakata Venemaal kontserte andma ja kõvasti raha teenima leidis toetuse 

kõigepealt Alenderi (kel polnud muid sissetulekuid peale Ruja) ja Garšneki poolt. Mina 

olin kahtleval ja umbusklikul seisukohal. Eesti turg ei toitnud sellise muusikalise suuna, 

mastaabi ja ambitsiooniga bändi nagu Ruja lihtsalt ära. Samas me ei tahtnud, saanud 

ega poleks meil ka sobinud mängida tantsu- või „süldimänge“. Me poleks osanud 

ka. Ruja on alati olnud nii töö, eneseteostus kui ka olemise viis. Keegi Ruja liikmetest 

ei olnud kunagi varjanud oma poliitilisi vaateid ja hoiakuid, Eesti parteistunud ja 

komsomoliseerunud ühiskonnas olime me tegelikult mingid veidrad hälvikud, keda taluti 

mingil määral ainult tänu tuntusele ja muusikalisele professionaalsusele. Me lootsime 

säilitada loomingulise vabaduse ja enesekindluse ka Venemaal esinedes. Kujutlesime, et 

see muusika ulatub üle rahvuslike ja kultuuriliste piiride ning läheb „üles“ ka väljaspool 

Eestimaad. Senised kogemused oleks seda illusiooni nagu kinnitanud... 


TEHNILISED PROBLEEMID SAID KÜLL LAHENDATUD, kuid inimlikud mitte. Ei Jaanuse 

ega Alenderi vahel ega Altovi ja Jaanuse vahel. Altov nimelt kippus üha sagedamini 

unustama, et ta on ainult manager ja mitte ansambli kunstiline juht. Kippus dikteerima 

asjades, kus tal polnud sõnaõigustki. Selles küsimuses olin Jaanusega alati ühel meelel. 

Kuid minul tekkis muusikalisi erimeelsusi omakorda Jaanusega – ikka loomingulisel, 

mitte isiklikul pinnal. Põhimõtteliselt oli probleem selles, et milline tee tuleks Rujal nüüd 

valida – kas hoida publikut ning teha järeleandmisi repertuaaris või hoida repertuaari 

ning kaotada publik. 


Otsustasin Siberis, Kemerovos, nüüdseks väljakannatamatu olukorra – kas bändi juhib 

mingi Altov või mina ja Garšnek – ühe hoobiga lahendada. Lollpeast demokraadina uskusin, 

et bändikoosolekul toimuv hääletamine lahendab olukorra ja keegi ei hakka ometi 

mind bändist välja trügima. Nõudsin koosoleku läbiviimist eesti keeles. Kui viimasena 

hääletades tõstis minu vastu käe Alender, kaotasin mõneks hetkeks nägemise ja kuulmise 

– kõik toimuv oli ebareaalselt udune ja kosmiliselt sahisev... 

Põhimõtteliselt oleks ma kohe Siberist Eestisse sõitnud, aga raha ei olnud ja ees ootas 

veel 10 kontserti. Jõin end algatuseks poolsurnuks, siis algas totaalne mäluauk... 


TAGANTJÄRELE RUJA VIIMASTELE PÄEVADELE MÕELDES tundub vähemalt üks asi 

seletamatuna – kuidas on võimalik, et oma eestimeelsusega legendaarseks saanud 

ansambel kaotas pinna jalge alt Venemaal ning oma viimase kontserdi koos Urmas 

Alenderiga andis kunagi „Eesti muld ja Eesti süda“ esitanud Ruja hoopis Tadžiki mägikülas 

Rogunis (29. mail 1988). 


VIIMAST KORDA ON ANSAMBEL RUJA KOOS koosseisus: Nõgisto, Garšnek, Kuulberg, 

Rull, Patte. Kaks nädalat varem toimus „Estonia“ katastroof, kus laeval esinenud Alender 

koos laevaga uppus. Anname oma kulu ja kirjadega välja kogumikplaadi „Must lind“, 

mille kasum läheb Urmase tütre Yoko toetuseks. Ka bändiliikmed ise ostavad selle plaadi. 

Tehakse 3 proovi ja antakse 45-minutiline kontsert Linnahallis. Viimase loo ajal tuleb 

lavale Tiit Haagma ja mängib „Õhtunägemuses“ bassipartii. Tema juhuslik puudutus ajab 

mind lootusetult nutma ja ma võtan mängides oma viimase vale noodi Rujas. Kontserdi 

viimane lugu – „Nii vaikseks kõik on jäänud...“ tuleb lindilt. Laval ei ole kedagi. Bändiliikmed 

lepivad kokku, et Ruja nime all ei esineta enam kunagi...

Koosseis aastatel 1971–1975 

Urmas Alender (vokaal) 

Jaanus Nõgisto (kitarr) 

Tiit Haagma (basskitarr) 

Rein Rannap (klahvpillid) 

Andrus Vaht (trummid) 

Toomas Veenre (kitarr) 

Andres Põldroo (kitarr) 

Raul Sepper (laul) 

Paul Mägi (viiul, trompet) 




Margus Kappel (klahvpillid) 

Andrus Vaht (trummid) 

Ivo Varts (trummid) 

Priit Kuulberg (basskitarr) 





Rein Rannap (klahvpillid) 

Jaan Karp (trummid) 





Igor Garšnek (klahvpillid) 

Toomas Rull (trummid) 

Arvo Urb (trummid) 

S.P. Gulliver (basskitarr) 

Nevil Blumberg (kitarr) 

Albumid 

„Ruja“ (1979, EP) 

„Ruja“ (1982) 

„Kivi veereb“ (1987) 

„Pust budet vsjo“ (1989) 

Kogumikud 

„Must lind“ (1994) 

„Need ei vaata tagasi...“ (1999, 5CD või 2CD+3CD) 

Videod 

„Rujavisioon“ (1999, VHS)

Yoko Alender: 

„MA ELASIN ISAGA KAHEKESI pikki aastaid. Kui ta tahtis, siis ta oli väga hea suhtleja. 

Samas võis ta olla inimpelglik. Ta oli liiga tundeline inimene selle maailma jaoks. Ülim 

emotsionaalsus oli ta kõige suurem eelis ja kõige suurem puudus. Ta oli justkui korraga 

nii ekstravert, egotsentrik kui introvert. Ta käitumine võis olla täiesti ettearvamatu. Ütlesin 

vahel, et ole nüüd normaalne! Talle meeldis karate ja siis tal oli vaja sellega seltskonnas 

esineda. Ja nugadega trikke teha. See oli nagu mingi piiri katsumine. Võibolla varjas ta 

sellega oma ebakindlust. Ta oli ka täielik pedant. Võttis kõik oma vanad lindid, nii Ruja 

muusika kui ta enda kitarriga sisse lauldud palad, mida võib kokku olla 300 ringis, Rootsis 

kodustuudios DAT-ide peale ringi. Narr värk on see, et seal laeval olid tal kõik need 

DAT-id kaasas. Ta kuulas neid kogu aeg. 

ROOTSIS ELADES ÄRKASIN ma tavaliselt selle peale, et isa häälestas kitarri. Ta tõusis 

päris vara, 7 paiku. Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala 

mitmesuguse armu head majapidajad. Siis tegi mulle hommikusöögi. Ta oli justkui hea 

koduperenaine, koristas ja küpsetas. Mina läksin kooli ja tema hakkas muusikat tegema. 

USK OLI TÄHTIS talle läbi kogu elu. Ta kandis risti ja kodus oli krutsifiks. „Jesus Christ 

Superstar“ meeldis talle õudselt ja muidugi oleks ta tahtnud Jeesust mängida. Aga ta oli 

juba liiga vana. Ta sai Pontius Pilatuse pisiosa ja kogu see lugu oli tema jaoks konfliktne. 

Kui ta kunagi 33 sai, siis oli tunda küll, et ta ennast kuidagi Jeesusega samastas. Räägiti 

tema suurusehullustusest. Ta nägi ka mingeid nägemusi väljastpoolt reaalset maailma. 

Mingeid narkootikume ei kannatanud ta üldse. Kui kanepit tõmbas, läks endast päris välja 

ja sattus psühhiaatriahaiglasse. Ideaalset armastust ja jumalat otsis ta kogu elu. Napsu 

armastas ta ka, aga ega see tema olemist eriti ei muutnud. Enne Eestist lahkumist tulin 

teinekord koolist koju ja vaatasin, et kogu ahjupealne on tühje viinapudeleid täis. See ei 

pannud enam imestama. Rootsis nautis ta omaette olles head viskit....“ 

Tiit Ojasoo lõpetas 2000. aastal Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 19. 

lennu koosseisus ja asus samast aastast Eesti Draamateatris tööle lavastajana. 2004. 

aasta kevadel valiti ta tollase Teater Vanalinnastuudio direktoriks, alates 2005. aastast on 

Ojasoo endise Vanalinnastuudio asemele loodud Teater NO99 kunstiline juht. 

Tiit Ojasoo on lavastanud üle kahekümne lavastuse Eesti Draamateatris, Vanemuises, 

Endlas, Von Krahlis ja Teatris NO99, millest varasemate hulgas on näiteks Shakespeare’i 

„Julia” („Romeo ja Julia“ järgi) ja „Talvemuinasjutt”, Koltesi „Roberto Zucco”, McDonaghi 

„Inishmoreí leitnant“, Ojasoo/Semperi „No More Tears”, muusikalid „Verevennad” ja 

„Evita”. 

Enamike Ojasoo lavastuste kunstnikuks ja mitmel juhul ka kaaslavastajaks on Ene-Liis 

Semper. 

Lavastused Teatris NO99: „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki”, 

„Padjamees”, „Seitse samuraid”, „Nafta”, „Kuningas Ubu”, „Hirvekütt”, „Totu kuul”, 

„ГЭП” ja „Perikles”. 

Ojasoo lavastusi on kutsutud festivalidele Venemaal, Leedus, Poolas, Šveitsis, Saksamaal, 

Soomes, Austrias ja Horvaatias. 

Preemiad: Eesti Teatri Aastaauhind parimale lavastajale (2004, 2007), festivali „DRAAMA” 

auhind parima lavastuse eest (2005, koos Ene-Liis Semperiga), Ants Lauteri nim. preemia 

(2006), Grand Prix parima lavastuse eest festivalilt „Balti Teatrisügis” (2007), III koht 

ja eripreemia Toruni festivalilt „Kontakt” (2008). 

Ene-Liis Semper lõpetas 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia erialal ja on 

sestsaadik loonud üle seitsmekümne lava- ja kostüümikujunduse erinevates Eesti teatrites. 

Lisaks on Semper viimase kümnendi rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti kunstnikke, 

kes oma videoloominguga on osalenud rohkem kui sajal näitusel üle maailma, sealhulgas 

Veneetsia Biennaalil (2001). Mitmed tema teosed kuuluvad nii Eesti kui välismaiste 

muuseumide kollektsioonidesse. 

Teatris on pikemaajalisem koostöö Semperit sidunud uuenduslikuma teatrikeele poolest 

tuntud lavastajatega, nagu Mati Unt, Hendrik Toompere jr ja Tiit Ojasoo, uusim 

koostööpartner on Moskva ooperiteatri Helikon kunstiline juht Dmitri Bertman (ooper 

„Wallenberg” RO Estonias, 2007). 

Alates 2005 aastast juhib Semper koos Tiit Ojasooga Teatrit NO99, olles seal ühtlasi peakunstnikuks 

ja viimastel aastatel ka mitmete Ojasoo lavastuste kaasautoriks. 

Preemiad: Eesti Kultuurkapitali Aastapreemia (1997, 2002), Kristjan Raua nim. preemia 

(2002), Eesti Teatri Aastaauhind parimale lavastuskunstnikule (2001, 2002, 2005, 2006), 

festivali DRAAMA auhind parima lavastuse eest (2005, koos Tiit Ojasooga), Eesti Riiklik 

Kultuuripreemia (2002, 2007), festivali „Balti Teatrisügis” preemia parima lavakujunduse 

eest (2007). 

Erki Pehk lõpetas Tallinna Konservatooriumi kooridirigendina 1993 prof Ants Üleoja 

klassis. Orkestridirigeerimist õppinud Peeter Lilje, hiljem Paul Mägi juhendamisel. Täiendanud 

end Läti Muusikaakadeemias 1992-1994 ja Londonis Guildhall School of Music 

& Drama’s 1997. Esinenud edukalt 1999 ja 2001 Besanconi rahvusvahelisel dirigentide 

konkursil Prantsusmaal. 

Aastast 1994 töötab Rahvusooperis Estonia. Dirigeerinud seal etendusi „Carmen”, „La 

Traviata”, „Rigoletto”, „Cyrano de Bergerac”, „Uinuv kaunitar”, „Giselle”, „Nahkhiir”, „Silva”, 

„Lõbus lesk”, „Viini veri”, „Öö Veneetsias”, „Ilus Helena”, „Hallo Dolly!” jt. 

Alates 1998 on olnud Smithbridge Productions’i kõikide lavastuste („Kuningas ja mina”, 

„Vampiiride tants”, „Lés Miserablés”, „Miss Saigon”, „Oliver!”, „Hull sinu järele”, „Georg”, 

„Pipi Pikksukk” jt.) muusikaline juht ja dirigent Tallinna Linnahallis. 

Ta on juhatanud mitmeid orkestreid Venemaal, Soomes, Ukrainas, Lätis, Prantsusmaal 

(sh. Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit, Läti Rahvusorkestrit, Tampere Filharmoonia Orkestrit, 

Moskva Helikoni Ooperi orkestrit, Krasnojarski Akadeemilist Riiklikku Sümfooniaorkestrit, 

Kievska Kameratat, Tallinna Kammerorkestrit, Pärnu Linnaorkestrit jt.) 

Eesti Muusikaakadeemia orkestri ja ooperistuudioga tõi 2007 välja Puccini lühiooperid 

„Õde Angelica” ja „Gianni Schicchi”. 

2000 jaanuaris pani aluse XXI Sajandi Orkestrile. Selle projektorkestriga on andnud 

enam kui 40 erinevat kontserti barokkmuusikast pop-muusikatöötlusteni, salvestanud

CD-sid ja filmimuusikat. 

Aastast 2001 on Klaudia Taevi nimelise Rahvusvahelise Ooperilauljate Konkursi kunstiline 

juht. Aastast 2005 Pärnus Rahvusvahelise Ooperimuusika Festivali - PromFest kunstiline 

juht. Festivali raames on välja toonud ooperid „Rigoletto”, „Deemon” ja „Carmen”. 

On olnud mitmete eesti heliteoste tellija ja esmaettekandja. 

Palle Palmé on üks hinnatumaid oma ala spetsialiste Rootsis. Olulisemad tööd: Loewe 

„Minu veetlev leedi”, Webberi „Ooperifantoom”, Porteri „Suudle mind, Kate”, Kanderi 

„Kabaree”, Weilli „Kolmekrossiooper”, Elton Johni & Tim Riceì „Aida”. Palle Palmé on 

olnud valguskunstnikuna tegev ka Vanemuises: Elton Johni & Tim Riceì „Aida”, Webberi 

„Jesus Christ Superstar”, Bernsteini „West Side Story”, Webberi „Cats” ja Styneì 

„Sugar”. Ta on teinud koostööd Cullbergi balletiga. Palle Palmé oli 2000. aastal Stockholmis 

toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse lõppkontserdi valguskunstnik. 

Marika Aidla lõpetas 1987. aastal Tallinn Balletikooli. Samast aastast töötab Vanemuise 

teatris balletiartistina. Lisaks tantsulavastustele on osalenud ooperi-, opereti-, muusikalija 

sõnalavastustes. 

On teinud tantsuseadeid ja liikumisi lavastustele „Päkapikutajad ja kolekoll”, „Hamlet”, 

„Daamide õnn”, „Lõoke taeva all”, „Hercules”, „Pühak”. 

Tunnustus: 2006 Torrese-nimeline Vanemuise balletiauhind. 

Sergo Vares lõpetas 2006 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 

22. lennu. Samast aastast töötab teatris NO99. 

Teatris NO99 oli Varese esimeseks rolliks Michal Katurian lavastuses „Padjamees” 

Tema rolle: Nick („Hirvekütt”), eestlane Sergo („ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni”), 

kommunist Solk („Kommunisti surm”). Lisaks on ta osalenud lavastustes „Kirsiaed”, 

„Keeleuuenduse lõpmattu kurv”, „Kuningas Ubu”, „Totu Kuul”. 

Täidab peaosa valmivas filmis „Detsembrikuumus“. Osaleb teleseriaalis „Kodu keset 

linna”. 

Priit Võigemast lõpetas 2002. aastal Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 

20. lennu. Samast aastast asus tööle teatrisse Ugala näitlejana. 2007. aastast töötab 

näitlejana Tallinna Linnateatris. 

Viimased rollid Linnateatri lavastustes: Melesk - A. H. Tammsaare / E. Nüganen „Karin. 

Indrek. Tõde ja õigus. 4.“, Valja - O. ja V. Presnjakov, „Ohvrit mängides“, Meigas - A. H. 

Tammsaare / U. Lennuk „Wargamäe Wabariik“. Lavastanud Linnateatris: W. A. Mozart 

/ Fr. W. Weiskern „Bastien ja Bastienne”, A. Jellicoe, „Nõks“; Ugalas: Oleg Presnjakov 

„Terrorism“ (2006). 

Mänginud filmides „Nimed marmortahvlil“ (2002), „Täna öösel me ei maga“ (2003), 

Taska film. Osalenud lastesaates „Buratino tegutseb jälle“ (Buratino). 

Preemiad: Voldemar Panso nimeline noore näitleja preemia (2001), Kristallkingakese 

auhind noorele näitlejale (2004). 

Risto Kübar lõpetas 2006. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 

22. lennu. Samast aastast töötab teatris NO99. 

Tema rolle: Steven („Hirvekütt”), eestlane Risto („ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni“), 

Seltsimees Kuul („Kommunisti surm”), Perikles („Perikles”), Kuningapoeg Tobulski 

(„Kuningas Ubu”), Totu („Totu Kuul”). Lisaks on ta osalenud lavastustes „Kirsiaed“ ning 

„Keeleuuenduse lõpmattu kurv“. 

Preemiad: Voldemar Panso nimeline preemia (2004), Kristallkingakese auhind noorele 

näitlejale (2006). 

Arno Tamm on lõpetanud 2004 Tartu Miina Härma Gümnaasiumi. Samast aastast õpib 

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias džässmuusika osakonnas laulu erialal. 

Alates 2005 mängib klahvpille punkrockansamblis „Slide-Fifty“, 2006-2007 osales klubidžässorkestris 

„Re:Jazz Collective“ (vokaal, klahvpillid), 2006-2007 eesti torupilliansamblis 

„Ro:Toro“ (löökpillid). Alates 2007. aasta aprillist on ta eesti pärimusmuusika ansambli 

„Paabel“ liige (vokaal, akustiline kitarr). 

Konkursid: oktoober 2005 - Rainbow Jazz – parim vokaalsolist, aprill 2007 - VIII eesti rahvamuusikatöötluste 

festival „Moisekatsi elohelü“ - ansambel „Paabel“ - Grand Prix. 2007 

osales ETV laulukonkursil „Kaks takti ette“. 

Osatäitmised Von Krahli teatri lavastustes: Tormis / Jalakas / Kaljuste „Eesti naiste laulud” 

(2006-2007) ja Tormis / Jalakas / Kaljuste „Eesti meeste laulud” (2008). 

Robert Annus lõpetas 2008 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 23. lennu 

lavastaja eriala. On õppinud ka Tallinna Muusikakeskkoolis ja EMTAs oboe erialal. Alates 

2008. aasta augustist töötab Vanemuise teatris näitleja ja lavastajana. 

Diplomilavastused: Jon Fosse „Talv“ (2007) ja Yasmina Reza „Kunst“ (2008). On osalenud 

näitlejana Kuressaare Linnateatri ja Teater NO99 lavastustes. 

Evelin Pang lõpetas 2002. aastal Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 20. 

lennu. Samast aastast töötab Tallinna Linnateatris näitlejana. 

Viimaseid rolle Linnateatris: Sonetška, Nobunaga, Geiša - V. Pelevin „Tšapajev ja 

Pustota“, Rita - U. Lennuk „Boob teab“, Anna van Gogh - N. Wright „Vincent“, Õde 

- F. Kafka „Metamorfoos“, Osatäitja - W. B. Yeats / J. Rohumaa „Impro 3 - Punane 

Hanrahan“, Esitaja - Eesti teatri laulud, Tiina - A. H. Tammsaare / E. Nüganen „Karin. 

Indrek. Tõde ja õigus. 4.“. 

Mänginud filmides „Nimed marmortahvlil“ (Taska Film 2002) ja „Stiilipidu“ (Exitfilm 2005) 

ning alates 2004. aastast seriaalis „Õnne 13“ (ETV). 

Preemiad: AS ESPAK näitlejapreemia 2005, Linnateatri publikupreemia 2005, 

Eesti Teatri Aastaauhind parimale naisnäitlejale kõrvalosas (2007). 

Margus Prangel lõpetas 2000. aastal Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 

19. lennnu. Samast aastast töötab Eesti Draamateatris näitlejana. 

Rolle Eesti Draamateatris: Ferran Augé – Jordi Galceran „Grönholmi meetod“, Seppälä 

– Antti Tuuri „Jõgi voolab läbi linna“, Nobeli laureaat; hobusemaalija; seltsimees 

Bauman; syrrealistlik härra, sai peas – Andrus Kivirähk „Syrrealistid“, Howard Wagner 

– Arthur Miller „Müügimehe surm“, Ian – Conor McPherson „Kiirgav linn“, Kirillov – Fjodor 

Dostojevski „Sortsid“. 

Mänginud filmides „Külla tuli“, „Head käed“, „Agent Sinikael“, „Täna öösel me ei maga“, 

„Klass“, „Mina olin siin“. 

Preemiad: Väike Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale meeskõrvalosatäitjale 

(2003), Eesti teatri aastaauhind meeskõrvalosatäitjale (2007). 

Eva Klemets õppis 1995 – 1999 Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogiat. 2004. 

aastal lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 21. lennu lavastaja erialal. 

2004 – 2006 oli Tallinna Linnateatri lavastaja. Alates 2007 Vanemuise teatri draamanäitleja 

ja lavastaja. 

Rolle Vanemuises: Klara – Aleksander Galin „Tähed hommikutaevas” , Claire – Laura 

Cunningham „Beautiful Bodies”, Emma Kent – Edward Taylor „Jäine mõrv”. 

Lavastused: Aleksander Galin „Tähed hommikutaevas“, Slawomir Mrožek „Politsei”, 

Frank McGuinness „Et keegi mind valvaks”, Peet Vallak „Relvad vastamisi”, Jaan Koha 

„Kaubamaja”, Jaan Tätte „Meeletu”, Rikard Bergqvist „Birdy”, „Lemminkäinen - mäng 

Kalevala teemadel”, Enn Vetemaa „Roosiaed”. 

Tunnustus: 2004 Eesti Teatri eriauhind sisusügava materjali efektse vormistamise eest 

teatrisündmuseks - lavastuse „Valgelaev ja taevakäijad” trupile, kuhu kuulus ka näitleja 

Eva Klemets. 

Laura Peterson lõpetas 2006. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 22. lennu. 

Samast aastast töötab Vanemuise teatris näitlejana. 

Rolle Vanemuises: Helina, Marina, Tädi – Mati Unt „Tühirand”, Gerda – Olav Ehala, Leelo 

Tungal „Lumekuninganna”, Kass – Rudyard Kipling, Kulno Süvalep „Kass, kes kõndis 

omapead”, Freud – Saša Pepeljajev „Sigmund & Freud”, Kate, Lorraine ja Annie – Hilary 

Fannin, Stephen Greenhorn, Abi Morgan, Mark Ravenhill „Võta mind!“, Betty Parris – Arthur 

Miller „Salemi nõiad”. 

Rollid filmides, telelavastustes, kuuldemängudes: Asko Kase „Zen läbi prügi“ (lühifilm,

2006), Indrek Hirv, Hardi Volmer „Oma maapäev“ (telefilm, 2007). 

Preemia: Kristallkingakese auhind noorele näitlejale (2008). 

Ragne Pekarev lõpetas 2006. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 22. lennu. 


Rolle Vanemuises: Helina, Marina, Tädi – Mati Unt „Tühirand”, Preili von Holbach – Eric- 

Emmanuel Schmitt „Vabamõtleja”, Cynthia – Edward Albee „Kõik aias”, Hooldusõde 

Gunn, Ettekandja, Reidun Nordsletten – Axel Hellstenius, Ingvar Ambjørnsen „Elling”, 

Sekretär – Tom Stoppard „Hüppajad”, Ürgnaine ja Naine – Rudyard Kipling, Kulno 

Süvalep „Kass, kes kõndis omapead”, Suvi Kokko – Reko Lundan „Suurema kurbuseta”, 

Freudi naine Marta – Saša Pepeljajev „Sigmund & Freud”, Lydia Jannsen – Loone Ots 

„Koidula veri“. 

On osalenud teleseriaalides „Ohtlik lend“ (2007) ja „Kelgukoerad” (2007). 

Martin Kõiv lõpetas 2006. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 22. lennu. 


Rolle Vanemuises: Eduard – Mati Unt „Tühirand”, Kaj – Olav Ehala „Lumekuninganna”, 

Ürgmees, Mees ja Laps – Rudyard Kipling, Kulno Süvalep „Kass, kes kõndis omapead”, 

Jari Haahti – Reko Lundan „Suurema kurbuseta”, Jeesus – Viktoria Nikiforova „Jooksvad 

kulud”, Johann Köler, Jakob Liiv, Eugen Jannsen ja päevapiltnik – Loone Ots „Koidula 

veri“, Ruts – Andrus Kivirähk „Teatriparadiis”. 

Mänginud filmis „Malev” (2005) ja teleseriaalis „Ohtlik lend” (2007). 

Markus Luik lõpetas 2006. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 22. lennu. 


Rolle Vanemuises: Mattias – Mati Unt „Tühirand” , Frank Asli – Axel Hellstenius, Ingvar 

Ambjornsen „Elling”, Metskoer, Koer ja Suur Kole Hiir – Rudyard Kipling, Kulno Süvalep 

„Kass, kes kõndis omapead”, Aki Rinne – Reko Lundan „Suurema kurbuseta”, Freudi 

naine Marta – Saša Pepeljajev „Sigmund ja Freud”, Joel, Colin ja Ryan – Hilary Fannin, 

Stephen Greenhorn, Abi Morgan, Mark Ravenhill „Võta mind!“. 

Aivar Tommingas lõpetas 1978. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 

ja töötab alates sellest Vanemuise teatris näitlejana. 

Tuntumaid rolle: Rudolf Vaher (Peegli ja Irdi „Ma langesin esimesel sõjasuvel”), Tom 

(Tiksi „Lahtihüpe”), Toots (Lutsu ja „Adlase Suvi”), Macbeth (Shakespeareì „Macbeth”), 

Narr (Shakespeare'i „Nagu teile meeldib”), Tahvo Kenonen (Lassila „Tuletikke laenamas”), 

Dubček (Yliruusi „Magamistoad”), Joe (Styne’i „Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud”), 

Alfred Doolittle ja Henry Higgins (Loeweì „Minu veetlev leedi”), Hjalmar Ekdal 

(Ibseni „Metspart”), Cervantes/Don Quijote (Leigh’ „Mees La Manchast”), Fagin (Barti 

„Oliver!”), Heroodes ( Webberi „Jesus Christ Superstar”), Kõuts Testamenticus (Webberi 

„Cats”), Frosch, vangivalvur (Straussi „Nahkhiir”) jpt. 

Lavastanud: Süvalepa „Emajõe ööbik”, Eelmäe „Armastuse nelinurk”, Shafferi „Must 

komöödia”. 

Preemiad: Eesti Teatriliidu muusikateatri auhind ja Salme Reegi nimeline auhind (2004). 

Tõnis Mägi on laulja ja laulukirjutaja, kes kahtlemata on olnud Eesti rokkmuusika ajaloo 

mõjukamaid ja silmapaistvamaid nimesid viimase 40 aasta jooksul. 

Ta alustas muusikuteed kuuekümnendate aastate keskel erinevates kooliansamblites. 

Laiemale publikule sai kiiresti tuntuks, kuna osales populaarsetes telesaadetes. Tõnis 

Mägi muusikat on algusest peale iseloomustanud isikupärane helikeel, mis ei piirdunud 

sel ajal levinud poppmuusika suundadega. Tõnis Mägi on andnud kontserte nii Eestis 

kui kogu Nõukogude Liidus ning sai üheks oma aja populaarsemaks lauljaks. Ta on 

esinenud ka Soomes, Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas, Bulgaarias, Ungaris ja 

Indias. 

Tõnis Mägi looming on alati olnud mitmekülgne ja pidevalt muutuv. Üle kolmekümne 

aasta on ta laulnud laule, mis ulatuvad nii bluusi, džässi kui rahvamuusika valdkonda. 

Tartu Rocki tantsutüdrukud on korvpalliplatsil koos tantsinud juba ligi 10 aastat. 

Esinemisi jätkub ka väljaspool korvpalliplatsi. “Ruja” projektiga on seotud 10 tantsijat, 

kõik endised ilu- ja rühmvõimlejad, kelle treeneriteks on olnud Janika Mölder ja Maire 

Kamarik. Mitteametlikult peetakse Tartu Rocki tantsutüdrukuid jätkuvalt Eesti parimateks 

tantsutüdrukuteks. 

Tartu Noortekoor: Rea Sepping, Hedvig Tamman, Karin Tein, Anna Kõivistik, Kersti 

Riibak, Anu Lepik, Maili Vilson, Triin Viltrop, Kärt-Katrin Kull, Hanna Paal, Laura Allikvee, 

Paulin Mitt, Helena Kisand, Katrin Pabbo, Maria Leppoja, Anna-Liisa Viltrop, Liisbet 

Erepuu, Liisa Raud, Kairi Kaldoja, Hanna Soe, Liis Raasik, Mariliis Rõõmussaar, Maiken 

Loog, Merili Hein, Katrin Ulst, Joanna Parmsoo, Kai Kerman, Ott Vilson, Uku Hämarik, 

Sander Sokk, Toomas Krips, Ats Joandi, Sten Hoolma, Indrek Veidenberg, Joosep Orav, 

Mattias Jõesaar, Vahuri Voolaid, Andres Traks, Karl Petti, Siim-Kaarel Sepp, Mats Johanson, 

Kaspar Oja, Aivo Toots 

Bänd: Alari Piispea (basskitarr), Riho Lilje (kitarr), Jürmo Eespere (klahvpillid) Tiit Kevad 

(trummid) 

Vanemuise Sümfooniaorkester 

Muusikajuht ja peadirigent Mihkel Kütson, kontsertmeister Kristiina Birk 

I viiul Kadri Sepalaan, Evelin Tammiku, Laura Miilius, Madli Sokk, Kattrin Ojam, Anne 

Vellomäe, Denis Strelkov, Helena Valpeteris; II viiul Maria Zarubina, Anna Samsonova, 

Hille Niilisk, Sirli Laanesaar, Žanna Toptši, Triinu Tamm-Raudver, Maie Kalaus, Tuuliki Laane, 

Marju Villak; Vioola Kadri Rehema, Svetlana Nukka, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets, 

Merike Ots, Tiina Enniko; Tšello Heli Kuus, Marina Peleševa, Heiki Palm, Lauri Sõõro, 

Olga Raudonen, Maie Kostabi; Kontrabass Linda Viller, Aivar Eimra, Jaanus Roosileht, 

Vello Annuk; Harf Kai Visnapuu; Flööt Oksana Sinkova, Lande Kits, Margus Kits, Heili 

Mägi; Oboe Anna Šulitšenko, Riivo Kallasmaa, Maimu Kaarde; Klarnet Margus Vahemets, 

Tõnu Kalm, Heimo Hodanjonok; Fagott Kulvo Tamra, Johanna Tuvi, Elle Fuchs; 

Metsasarv Jan Pentšuk, Urmas Himma, Kaido Otsing, Silver Mesi, Kristjan Matson, Krete 

Perandi, Marie Jaksman; Trompet Karl Vakker, Marti Suvi, Viljar Lang, Kalev Helmoja; 

Tromboon Kait Tiitso, Rain Kotov, Tõnu Pärtin, Aivo Koddanipork; Tuuba Tanel Tamm; 

Löökriistad Ilja Šarapov, Valdeko Vija, Margus Tammemägi, Küllike Tikk 

Teatrijuht Paavo Nõgene • Trupijuht Eda Hinno • Draamajuht Sven Karja • 

Lavastusala juhataja Lui Lääts • Pealavameister Rait Randoja • Lavameistrid 

Rello Lääts, Ott Kilusk, Rait Randoja, Oliver Pärna, Hillar Laane, Karl Haava, Paap 

Nõmm, Aijar Kangus, Siim Laurend, Aigar Kikkas, Joel Pulk, Kaspar Aus, Avo Anni 

• Dekoratsiooniala juhataja Aarne Hansalu • Dekoratsioonide teostus Ain Austa, 

Innari Toome, Andres Lindok, Terje Kiho, Sirje Kolpakova, Marika Raudam, Aleksandr 

Karzubov, Indrek Ots, Leenamari Pirn, Eino Reinapu, Mart Raja, Arvo Liping • 

Kostüümiala juhataja Ivika Jõesaar • Kostüümiala juhataja asetäitja Liisi Ess • 

Meeste kostüümid Ruth Rehme-Rähni • Naiste kostüümid Külli Kukk • Kostüümide 

teostus Luule Luht, Anneli Vassar, Daisy Tiikoja, Elli Nöps, Mairit Joonas, Valentina 

Kalvik, Olga Vilgats, Edith Ütt, Irina Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels, Riina Lõhmus, 

Henn Laidvee, Malle Värno, Mati Laas, Juta Reben • Kostüümilao juhataja Piret Univer 

• Riieturid Raina Varep, Maris Plado, Piret Univer, Rita Urbel, Kai Vahter • Jumestusala 

juhataja Anne-Ly Soo • Grimm Mare Lehtpuu, Kersti Niglas, Anne-Ly Soo • Soengud Lii 

Mežul, Janika Kolju • Parukameister Raina Tamm (RO Estonia) • Rekvisiidiala juhataja 

Liina Martoja • Rekvisiitorid Kaie Uustal, Ave Siigus, Ivika Saaroja • Valgustusala 

juhataja Andres Sarv • Valgustajad Alvar Fuchs, Holger Helm, Tõnu Eimra, Siim Allas, 

Tauri Kötsi, Villu Adamson, Andrus Treier • Heli- ja videoala juhataja Toivo Tenno • 

Helirežissöörid Olari Oja, Andres Tirmaste, Kalev Kääpa, Lauri Leppik • Videoinseneroperaator 

Kalju Nugin • Kava kujundanud Kristina Kütt • Kava koostanud Marika Petti 

• Fotod Alan Proosa, Ene-Liis Semper, Jaanus Nõgisto erakogu • Tõlked Kelli Vilu-Püss 

ja Luisa Tõlkebüroo Tartus 

Kasutatud videod ETV arhiivist: „Ring ümber Ruja“, „Ruja stuudiotund“.

Vanemuine 139th Season 

A rock opera in two acts 

Script Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo 

Music Rein Rannap, Margus Kappel, Urmas Alender, Toomas Rull 

Lyrics Juhan Viiding, Ott Arder, Hando Runnel, Ernst Enno, 

Karl-Eduard Sööt, Urmas Alender, Ivan Makarov 

Stage Director Tiit Ojasoo (Theatre NO99) 

Stage and Costume Designer Ene-Liis Semper (Theatre NO99) 

Musical Director and Conductor Erki Pehk (NO Estonia) 

Light Designer Palle Palmé (Sweden) 

Sound manager Andres Tirmaste 

Choreographer Marika Aidla 

Assistant to the Stage Designer Kairi Mändla (Theatre NO99) 

Rehearsal Pianists Ele Sonn, Irina Oja 

Chorus Masters of Tartu Youth Choir Kadri Leppoja, Riho Leppoja 

Video live mix Maarja Pärsim 

Audio-Visual Manager Ahto Vaher (Theatre NO99) 

Cameramen Ahto Vaher, Urmas Reisberg, Janar Raidla, Kalju Nugin 

The performance is managed by Meelis Hansing 

The premiere on 15 August 2008 in the summer stage of the Vanemuine 

Performances: 15, 16, 17, 19, 21, 22, 23 and 24 August 2008 

Cast 

Alender 

Rannap 

Nõgisto 

Bass / Haagma 

Drums / Karp / Mati / Altov 

Vass / Kappel / Garšnek 

Official / Pupil / Gunnar / Patte 

Trombone Player/ Pupil / Rull 

Committee Chairman / Cultural Official 

Man at the staircase 

Woman 

Alice / Maasik 

Officer of the Certification Committee 

Girls in Estonia 

Girls in Russia 

Secretary 

„Palestra“ 

Sergo Vares (Theatre NO99) 

Priit Võigemast (Tallinn City Theatre) 

Risto Kübar (Theatre NO99) 

Robert Annus 

Margus Prangel (Estonian Drama Theatre) 

Arno Tamm 

Markus Luik 

Martin Kõiv 

Aivar Tommingas 

Tõnis Mägi 

Evelin Pang 

Eva Klemets 

Laura Peterson 

Eva Klemets, Ragne Pekarev, Laura Peterson 

Eva Klemets, Ragne Pekarev, Evelin Pang 

Siiri Koodres 

Basketball club „Rock“ dance girls: 

Evelin Daniel, Grete Reimand, 

Elina Lõhmus, Kerstin Koort, Ann Roost, 

Karin Toom, Kadri Jukk, Merili Sööt, 

Liisa Noor, Marion Sahtel 

Activity in Act I 1972 - 1978 

Activity in Act II 1980 - 1988

Art wants to be greater than life, and so it must be. Still, every artist lives in it’s own time. 

Ruja is a legend from the 70s and 80s, a group of idealists in an era when the world was 

close to absurd. 

The prototypes of the main characters have been treated quite freely – every now and 

then the words and thoughts come from their own mouths, and sometimes we are 

dealing with pure fantasy. We are especially grateful to Rein Rannap and Jaanus Nõgisto 

whose abundant memories have significantly opened to us the background and activites 

of Ruja. 

Visualizing concrete people very truthfully was not our aim. It was more important for 

us to show that at a certain moment of time such a band existed. Talented people met 

and despite the differencies and the current regime, they managed to create such music 

that speaks to us even 30 years later. We will never know what exactly happened in the 

rehearsal room, backstage, in bedrooms and pubs for even participants‘ own versions 

are often quite controversial. In retrospect the grass is always greener and the skies 

more blue, however some wounds never heal. It is essential that such an „energy burst“ 

as said by one of the characters, did occur and that there was enough energy to last 

through many years. 

Ene-Liis Semper 

Tiit Ojasoo 

Ruja 

The man of letters, Andres Ehin made a suggestion in 1971 to start using the new word 

„ruja“ instead of the foreign word „fantasy“. On the same year the legendary band Ruja 

was founded. The band cultivated different rock and pop music styles and it’s creation 

combined strong litearay texts with original music. 

The band was founded by the composer and pianist Rein Rannap who wrote many of 

the band’s very well known songs. Urmas Alender who had an actor’s background gave 

his voice to Ruja during the greater part of the band’s existence. Alender drowned in 

the „Estonia“ catastrophy on September 28, 1994 and ended the official existence of 

the band. Ruja’s guitarrist Jaanus Nõgisto who was part of the band from the beginning 

was one of the creators of the band’s original sound. During the almost twenty years of 

operation Ruja included a great number of remarkable Estonian rock musicians such as 

Margus Kappel, Priit Kuulberg, Andrus Vaht, Igor Garšnek and others. 

Tiit Ojasoo was born on August 28, 1977. In 2000 he graduated from the Estonian 

Academy of Music and Theatre theatre department, among the graduating class of 19. 

After graduation he worked in the Estonian Drama Theatre as director. In Spring 2004 he 

was elected the manager of Old Town Studio. Since 2005 Ojasoo is the artistic director 

and manager of Theatre NO99. Ojasoo has produced more than twenty productions 

in Endla Theatre, Vanemuine Theatre, Von Krahl Theatre, Estonian Drama Theatre and 

in NO99. In addition to drama productions, Ojasoo has also directed musicals: „Blood 

Brothers” and „Evita” in Vanemuine. The designer and in some cases co-director in most 

of his productions is Ene-Liis Semper. 

His productions have been invited to festivals in Russia, Lithuania, Poland, Germany, 

Finland, Austria and Switzerland. 

In Theatre NO99 Ojasoo has produced „Sometimes it feels that life is ending and 

there was no love at all”, „The Pillowman”, „Seven Samurai”, „Oil!”, „King Ubu”, „The 

Deerslayer”, „Totu on the Moon”, „HEG” and „Pericles”. 

Ene-Liis Semper was born on April 4, 1969. In 1995, Semper graduated from the Estonian 

Academy of Arts (EAA) majoring in scenography and has thereafter created more 

than seventy stage designs in addition to numerous costume designs in theatres all over 

Estonia. Futhermore, Semper has internationally been one of the best known Estonian 

artists during the past decade who has participated in many exhibitions, including the 

Venice Biennale, foremost with her video productions. Semper is also the author of 

several performancies. 

Since 2005, Semper is the artistic director of theatre NO99. 

After the graduation from the EAA, Semper has created stage designs in numerous 

theatres and for various directors. Long-time cooperations have developed with directors 

who are known for their innovative theatre language such as Mati Unt, Hendrik Toompere 

jr and Tiit Ojasoo. Her newest works are „The Death of the Communist” together with 

Hendrik Toompere and Shakespeare’s „Pericles” together with Tiit Ojasoo. 

Erki Pehk graduated from the Tallinn Conservatoire as choir conductor in 1993 in the 

class of professor Ants Üleoja. He studied orchestra conducting with Peeter Lilje, later 

under the instruction by Paul Mägi. He has taken supplementary courses in the Latvian 

Academy of Music during 1992-1994 and in the London Guildhall School of Music and 

Drama in 1997. 

Since 1994, he works in the Estonian National Opera. Also he has conducted several 

orchestras in Russia, Finland, the Ukraine, Latvia, France (incl. Estonian National 

Symphony Orchestra, Latvian National Orchestra, Tampere Philharmonic Orchestra, 

Moscow Helikon Opera Orchestra, Krasnojarsk Academical National Symphony 

Orchestra, Kievska Kamerata, Tallinn Chamber Orchestra, Pärnu City Orchestra, etc). 

In January 2000, he established the XXI Century Orchestra. Together with this project 

orchestra he has given more than 40 different concerts from baroque to pop music, 

recorded CDs and film music. 

Since the year 2001 he is the artistic director of the Klaudia Taev International 

Competition for Opera Singers. Since the year 2005 he is the artistic director of PromFest 

– the International Opera Music Festival in Pärnu. He has been the subscriber and the 

first presenter of several Estonian compositions. 

Palle Palmé is one of the most valued specialists in his field in Sweden. His most 

important works are: Loewe’s „My Fair Lady“, Webber’s „The Phantom of the Opera“, 

Porter’s „Kiss Me, Kate“, Kander’s „Cabaret“, Weill’s „The Threepenny Opera“, and Elton 

John & Tim Rice’s „Aida“. Palle Palmé has also worked as a light designer in the Vanemuine: 

Elton John & Tim Rice’s „Aida“, Webber’s „Jesus Christ Superstar“, Bernstein’s 

„West Side Story“, Webber`s „Cats“ and Styne`s „Sugar“. He has worked with the 

Cullberg Ballet. Palle Palmé was the light designer of the final concert of the Eurovision 

song contest held in Stockholm in 2000.

kontuurina 

Pantone 300 

must-valge 

Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus. 

30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi, 

et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti. 

Lubame hea seista fondi käekäigu eest 

Olga Aasav, Kalev Kase, Mart Avarmaa, Tartu Linn 

Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate 

erialase arengu ja koolituse toetuseks. 

Fondi on võimalik teha annetusi: 

SA Tartu Kultuurkapital 

Ühispank 10102052050006 

Sampo Pank 334408570002 

Märksõna: VANEMUISE FOND 

Vanemuise fond tänab: 

Olga Aasav, Mart Avarmaa, Alar Kroodo, Kalev Kase, Mati Kermas, Tartu Linn 

Täname: 

Eesti Politsei, Tartu Kiirabi, Lõuna-Eesti Päästekeskus, 

Eesti Rahvusringhääling, Mirek King ja Contender OÜ 

Vanemuise klienditeenindajaid riietab

Ruja - Vanemuine

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?