Onegini - Vanemuine

N. Uljanov 

Puškin ja tema naine õukonnaballil peegli ees 

1936

Teater Vanemuine, 138. hooaeg 

Theatre Vanemuine 138th season 

Pjotr Tšaikovski / Pyotr Tchaikovsky 

Ballett kahes vaatuses A. Puškini 

samanimelise värssromaani alusel 

Ballet in two acts by A. Pushkin´s 

„Eugene Onegin” 

Libreto / Libretto 

Koreograaf-lavastaja / Choreographer and Director 

Koreograaf-lavastaja assistent / assistant to the Choreographer 

Dekoratsioonikunstnik / Set Designer 

Kostüümikunstnik / Costume designer 

Muusikajuht ja dirigent / Musical Director and Conductor 

Dirigent / Conductor 

Repetiitorid / Repetitors 

Valguskujundaja / Light Designer 

Etendust juhivad / Performance managed by 

Valeri Modestov (Venemaa / Russia) 

Vassili Medvedjev (Venemaa / Russia) 

Stanislav Fečo (Tšehhi / Czech Republic) 

Boriss Kaminski (Moskva Suur Teater, 

Venemaa / Bolshoi Theatre Moscow, Russia) 

Josef Jelìnek (Tšehhi / Czech Republic) 

Andrei Anihhanov (Mihhailovski teater, 

Peterburi, Venemaa / Mikhailovsky Theatre, 

St. Petersburg, Russia) 

Lauri Sirp 

Fabrice Gibert, Rufina Noor 

Tõnu Eimra 

Epp Viller, Illar Rätsep 

Esietendus 10. novembril 2007 Vanemuise suures majas 

The premiere on November 10th 2007 in the Grand Building of the Vanemuine

27. mail 2000. aastal oli mul au näha Vassili Medvedjevi 

suurepärast töötlust balletist "Onegin", mille maailma 

esmaesitlus toimus Tšehhi Rahvusteatris Prahas. Sellest 

ajast peale olen jälginud, kuidas Vassili on kujundanud 

oma lavastuse üheks kõige olulisemaks teoseks maailma 

silmapaistvate klassikaliste ballettide seas. Nende 

aastate jooksul tõin ma selle balleti tervikuna lavale 

Santa Fe ooperiteatris, mis oli selle balleti esmaesitlus 

Ameerika Ühendriikides (dirigendiks maestro Andrei 

Anihhanov). Samuti olen ma igal võimalusel tutvustanud 

mitmeid stseene sellest balletist meie Puškini-nimelistel 

heategevusballidel. See ballett on alati värske ja tähelepanu 

vääriv, nagu kõik silmapaistvad kunstiteosed. Oma 

ainulaadses tõlgenduses on Vassili suutnud tabada Puškini 

meistriteose olemust ning tantsijate elegantsete liigutuste 

kaudu annab ta edasi selle vastamata armastuse loo ja 

romantilise vene hingesügavuse südantliigutavat poeesiat. 

Kenneth A. Pushkin 

Rahvusvahelise Puškini Heategevusfondi president 

On May 27, 2000 I was honored to attend the world 

debut of Vasili Medvedev’s masterful ballet adaptation of 

‘Onegin’ at the Czech National Theatre in Prague. Since 

that time, I have watched Vasili develop his production into 

one of the most important works in the repertoire of the 

world’s great classic ballets. Over these years, I produced 

the fully staged version of ‘Onegin’ at the Santa Fe Opera, in 

its U.S. debut (with Maestro Andrei Anikanov conducting) 

and I have presented various scenes from the ballet at our 

Pushkin Fund Charitable Balls at every opportunity. Each 

time it is fresh and remarkable, like any great work of 

art. In his unique vision, Vasili has captured the essence of 

Pushkin’s masterpiece and through the elegant movement 

of the dancers, he conveys the touching poetry of this tale of 

unrequited love and of the deep, romantic Russian soul. 

Kenneth A. Pushkin 

President - International Pushkin Charity Fund

Kallid sõbrad! 

Teie ees on ballett „Onegin”, milla ma esimest korda 

lavastasin 1999. aastal Prahas suure vene poeedi Aleksandr 

Puškini 200ndaks sünniaastapäevaks. Hiljem olen ma seda 

lavastanud paljudes Euroopa riikides. Erinevalt mitmetest 

oma eelkäijatest püüdsin ma jutustada Jevgeni Onegini 

saatusest, nagu seda tegi Puškin, mitte Tatjana omast, nagu 

seda on kajastatud P. Tšaikovski ooperis või John Cranco 

balletis, seepärast ei kasutanud ma ühtegi nooti helilooja 

ooperipartituurist, vaid pöördusin tema teiste sümfooniliste 

teoste poole. 

Tänane päev on minu jaoks eriline. Pärast kahekümneaastast 

vaheaega seisan ma taas oma koduteatri Tartu Vanemuise 

laval. Siin lavastasin ma oma esimesed iseseisvad balletid 

„Satanilla” (C. Pugni), „Pagoodide prints” (B. Britten), „Petja 

ja hunt” (S. Prokofjev), „Tantsu sünd” (Space), mis said 

Tartu teatrikülastajate ja kriitikute väga sooja ja heatahtliku 

vastuvõtu osaliseks, siin sai minust tõeline koreograaf. Ma 

ei unusta seda kunagi ja olen selle eest teile kõigile väga 

tänulik. 

Olen õnnelik, kui „Onegin”, mis on üks minu lemmikballette, 

teile samuti meeldib. 

Teie Vassili Medvedjev 

Dear friends, 

You are about to watch the ballet Eugene Onegin which I 

first produced in 1999 in Prague for the 200 th birthday of 

the great Russian poet Alexander Pushkin. I have later 

produced it in many countries in Europe. Differently from 

many of my predecessors I attempted to tell a story about 

the destiny of Eugene Onegin as Pushkin did, and not about 

that of Tatiana as told in Pyotr Tchaikovsky’s opera or John 

Cranco’s ballet. Hence I did not use a single note from the 

composer’s opera score, but turned to his other symphonic 

pieces. This is a special day for me. After 20 years I am again 

standing on the stage of my home theatre – the Vanemuine in 

Tartu. This is where I independently produced my first ballets 

“Satanella” (C.Pugni), “The Prince of Pagodas” (B.Britten), 

“Peter and Wolf” (S.Prokofiev), “Birth of Dance” (Space), 

“Trap” (W.Wieckman), which received a very warm and 

kind welcome from the theatre audience and the critics. This 

is where I became a true choreographer. I will never forget it 

and I am very grateful to you all for that. 

I am happy if you like “Onegin” – one of my favourite 

ballets. 

Your Vassili Medvedjev

Tatjana kiri Oneginile 

Ma teile kirjutan – mis enam? 

Tõepoolest, kas ei tundu siin 

kõik juba ülearusena, 

mis iial juurde lisaksin? 

Ma tean, te võiksite ju praegu 

mind pilgata ja põlata. 

Kuid ei – mu hingevaluga 

ei naljata te ilmaaegu. 

Ma otsustasin alguses, 

et vaikin: mitte iganes 

te poleks aimanud mu häbi, 

kui kuuleksin ja näeksin taas 

teid kasvõi kordki nädalas, 

et hiljem ööd ja päevad läbi 

siis mõtelda ja mõtelda 

ühtainust alalõpmata 

ja meenutada hiljukesi 

ühtsoodu, kuni kohtan teid, 

silp-silbilt kõiki sõnakesi 

ja teie häälevarjundeid… 

Kuid maal on kõik ju igav teile. 

Te hoiduvat siin seltsimast. 

Ei, särada ei antud meile – 

ja siiski…tere tulemast! 

Miks käisite meid külastamas? 

Miks tuli teiega see piin? 

Teid kohtamata oleksin 

ma õppinud ju kord siinsamas 

maaüksinduses viimati 

noort hingetormi talitsema, 

võib-olla leidnud sõbragi 

(kes teab?) ja olnud surmani 

truu naine, hoolitseja ema. 

Üks teine?...Mitte iganes! 

Ei ole teist maailmas mulle! 

Nii seisab taevatähtedes: 

ma kuulun sulle, ainult sulle!... 

Mu elu polnudki ju muud 

kui saatusliku kohtumise 

eelpant ja ootus – issand ise 

on sind mu kaitsjaks määranud… 

Sa olid mulle armas ammu, 

mind kiusas uneski su pilk. 

Sa seisid lävel…kuulsin sammu… 

Oh ei, see polnud unepilt! 

Mu südames lõi leegitsema 

su tulles nagu tulelõõm 

üksainus äratundmisrõõm 

ja siis ma teadsin: see on tema! 

Sa kõnelesid minuga 

mu tumedamal tusatunnil. 

Kui püüdsin vaeseid aidata 

või hingerahutuse sunnil 

ma palvetasin härdasti. 

See olid sina ometi, 

kes kummardas mu padja ligi 

öö läbipaistvas hämaras? 

See olid sina ometigi, 

kes troostisõnu sosistas? 

Veel pole aimugi mu hingel, 

kes oled sa: mu kaitseingel 

või kurikaval kiusaja – 

Ükskõik! Mu kahtlus lõpeta! 

Kõik on ehk lausa lapselikkus 

ja endapete paraku, 

mu elu teeb ehk tulevikus 

veel hoopis teise käänaku… 

Kuid ei, ma kõhelda ei malda 

ja täiesti su meelevalda 

nüüd annan oma saatuse. 

Ma nutan praegu…Kujutle: 

mind siin ei mõista mitte keegi, 

ja hääbuma kui hukkujal 

Peab mõistus ja mu eluteegi 

umbüksinduse tähe all. 

Loen tundisid su tulekuni: 

mu lootus ellu ärata 

või katkesta see raske uni 

Liig õige laidusõnaga! 

Kuis põletab mind äkki häbi! 

Kuis on mu süda hirmukil! 

Ma lõpetan – ja enam läbi 

ei loe neid ridu paberil. 

Ma liialt usaldasin sulge… 

Piisk veereb üle silmalau… 

Kuid minule, ma olen julge, 

on tagatiseks teie au…

Tatjana – Saori Nagata 

Onegin –Steven Melendez

Onegini kiri Tatjanale 

Võin aimata, kuis haavab teid 

kurb saladus, mu kirjasaade, 

kuis teie põlglik-uhke vaade 

nüüd viskab vihasädemeid! 

Miks räägin siiski hingevalust ? 

Mis ootan ma veel omapead, 

kui ainult kahjurõõmuks alust 

ehk annavad need kirjaread ? 

Kord riivates te elurada 

ei tihanud ma usaldada 

te tunnet. Armast amelust 

mul polnud mõtteski te puhul: 

ei tahtnud ma ju mingil juhul 

käest anda vana vabadust. 

Veel midagi. Meid lahku paiskas 

julm ohver, Lenski eluots… 

Kõik hellad alged rebis-raiskas 

mu südamest siis tuskav trots. 

Liig võõras kõikjal, kütketeta, 

ma õnnest mõtlesin ka nii: 

õnn - see on rahu. Olla prii! – 

Oh jumal! Kuidas küll sain petta… 

Ei! Vaikselt nagu varjupilt 

te kannul püsida ja samas 

ehk näha minut-minutilt 

te huulenurki naeratamas, - 

te pilgu paistel tajuda 

te hääleilmet, ilurikkust, 

kui surma sülle vajuda 

ja kustuda…oh õndsalikkust! 

Kuid võimatu! Nii otsin teid ma 

huupi kõikjal, pillan praegu 

üksluise päeva pudemeid, 

kui pärast pikki ooteaegu 

te juurde juhus mind ei vii. 

Mu lõpp on raske niikuinii. 

Jah, selleks, et mu elupäevad 

veel vältaksid, on vaja mul 

eelteadmist ikka hommikul, 

et täna teid mu silmad näevad… 

Te pilk on karm… 

Nii kardan just, 

et nüüd mu alandlikku malbust 

te vihkate kui viimast halbust 

ja ülekõlvu kavalust. 

Oh kas te tunnete, kui kole 

on armuhellust ihata, 

kui janu jahutust ei ole! 

Siis teeselda veel tihata, 

kui tahaks pea te hõlma peita, 

ja kibedasti nutte maas 

käed ümber põlvede teil heita, 

üht öelda teile taas ja taas… 

Seevastu häirimatul vaatel 

teid kõnetada, käidelda 

ja naerunäoga näidelda 

korrektset külmustki te saatel!... 

Ei! Otsas on mu elumald. 

Ma enam ei saa endast jagu. 

Kõik on ju selge. Otsustagu 

nüüd saatus – teie meelevald. 

S. Puškin „Jevgeni Onegin” 

Tõlge Betti Alver

Osades / Cast: 

Onegin 

Tatjana / Tatiana 

Olga 

Lenski / Lensky 

Gremin 

Steven Melendez / Takuya Sumitomo 

Hayley Jean Blackburn / Saori Nagata 

Mai Kageyama / Nashua Mironova 

Ilja Mironov 

Ruslan Stepanov 

Talupojad / Peasants: 

2 paari / 2 couples Raminta Rudžionyte, Guy William Burden 

Julia Litvinenko, Colin Thomas Maggs 

3 paari / 3 couples Anna Shircliff, Olegs Alens Piskunovs 

Emily Hughes, Anthony Maloney 

Valentine Legat, Elias Girod / Matthew Jordan 

3 paari / 3 couples Rebecca Peters, Daniel Szybkowski, Vjatšeslav Ladoškin 

Laura Quin, Janika Suurmets / Rosamund Ford, Silas Stubbs / 

Vladimirs Latišonoks 

Tüdrukute tants / Girls dance: 

Larini ball / Larin´s Ball: 

Julia Litvinenko, Raminta Rudžionyte, Anna Shircliff, Valentine Legat, 

Rebecca Peters, Kristina Markeviciute / Rosamund Ford, Emily Hughes, 

Fenella Cook, Laura Quin, Janika Suurmets 

Fenella Cook, S. Terns Goma 

Julia Kaškovskaja, Olegs Alens Piskunovs 

Rebecca Peters, Daniel Szybkowski 

Milena Tuominen, Elias Girod 

Anna Shircliff, Colin Thomas Maggs / Matthew Jordan 

Rosamund Ford, Jonathan Ammerlaan 

Emily Hughes / Marta Marcelli, Anthony Maloney 

Laura Quin, Vjatšeslav Ladoškin 

Pianist 

Kadri-Ann Sumera (esitab P. Tšaikovski 2. klaverikontserdi G-duur II osa)

Tatjana uni / Tatjana´s Dream: 

Tatjana unenäos / 

Tatjana in dream Kristina Markevičiute 

Kaks meest / Two men Silas Stubbs, Vjatšeslav Ladoškin, Vladimirs Latišonoks 

Neli tüdrukut / Four girls Julia Litvinenko, Raminta Rudžionyte, Rebecca Peters, 

Julia Kaškovskaja 

6 paari / 6 couples Emily Hughes, Elias Girod 

Rosamund Ford, Olegs Alens Piskunovs 

Fenella Cook, Matthew Jordan 

Milena Tuominen, Anthony Maloney 

Laura Quin, Daniel Szybkowski 

Anna Shircliff / Marta Marcelli, Jonathan Ammerlaan 

Pas de quatre, duell / Duel: 

Kaks sekundanti / Two seconds 

Silas Stubbs, Vjatšeslav Ladoškin 

Gremini ball / Gremin´s ball: 

4 paari / 4 couples Laura Quin / Markevičiute, Colin Thomas Maggs 

Raminta Rudžionyte, Silas Stubbs 

Julia Litvinenko, Anthony Maloney 

Janika Suurmets, Vjatšeslav Ladoškin 

6 paari / 6 couples Rebecca Peters, Daniel Szybkowski 

Anna Shircliff, Olegs Alens Piskunovs 

Emily Hughes, Guy William Burden 

Valentine Legat, Matthew Jordan 

Rosamund Ford / Marta Marcelli, S. Tern Goma 

Lavastuses kasutatud muusika P. Tšaikovski teostest: 

I vaatus 

Sümfoonia nr 2, 4. osa 

Manfred-sümfoonia, 3. osa 


Snegurochka 

Manfred-sümfoonia, 2. osa 

Largo ja allegro kahele flöödile ja orkestrile 

Klaverikontsert nr 2, G-duur, 2. osa 


II vaatus 


Sümfooniline poeem Francesca di Rimini 

Meditatsioon 


3. süit okestrile, 1 osa 

Sümfoonia nr 3, 5. osa

I VAATUS 

Suvepäev. Larini mõisas on pidustused – maal toimub traditsiooniline 

saagikoristuspidu. Heinamaa servas, maja ees tantsitakse ja 

lõbutsetakse. Tantsijate ja lõbutsejate seas on ka Larinite noorem 

tütar, samas kui ta õde Tatjana seisab taamal ja vaatab pealt. 

Saabuvate külaliste seas on ka Olga kosilane – noor rikas aristokraat 

ja poeet Vladimir Lenski koos oma sõbra Jevgeni Oneginiga, 

kes on linna monotoonsest seltsielust väsinuna põgenenud maale, 

kus ta taas igavust tunneb. Üksluiste salongide lemmik Onegin 

lummab Tatjana täielikult. Pidu on täies hoos, Olga ja Lenski ühinevad 

lõbutsejatega, samas kui Tatjana ja Onegin hoiavad eemale. 

Pidu lõpeb ja külalised jätavad hüvasti. Tatjana järgneb kurvalt 

armunud paarile Olgale ja Lenskile. 

Öö. Tatjana ei saa und, ta mõistab, et on armunud. Süda lõhkemas 

uuest, enneolematust tundest, kirjutab ta Oneginile kirja, milles 

räägib talle oma armastusest. 

Järgmine päev. Onegin tuleb aeda, Tatjana tunneb piinlikkust ja 

on täis suuri lootusi vastuse osas. Ja tõsi – tema tundeavaldus liigutab 

Oneginit, kuid tal ei ole mingit kavatsust Tatjanale samaga 

vastata. Ta annab kirja Tatjanale tagasi. 

Larini mõisas on taas pidustused – seekord on Tatjana nimepäev. 

Olga ja Lenski on tantsuhoos. Onegin hilineb. Tatjana tajub 

Oneginit taas nähes, et ta armastab teda ikka veel. Onegin aga 

peab kogenematu maatüdruku tundeväljendust mõnevõrra tüütavaks. 

Ta on ballist tüdinud ja süüdistab kõiges Lenskit. Kättemaksuks 

otsustab ta kurameerida Olgaga. Lõbus ja muretu Olga 

flirdib Oneginiga. Lenski on armukade – ta ei suuda seda solvangut 

kauem taluda ja kutsub Onegini duellile. 

II VAATUS 

Tatjana magamistuba. Tatjana näeb hirmsat unenägu. Teda jälitavad 

iharad ilmutised. Üks ilmutis võtab Onegini kuju ja meelitab 

Tatjanat endaga armuihalist tantsu tantsima. Ta näeb unes ka 

Olgat ja Lenskit. Onegin, kes vihastab nende kutsumata külaliste 

ilmumise peale, tapab ootamatult oma sõbra. 

Tatjana ärkab. On duellipäeva hommik. Üksildane ja surma kartev 

Lenski meenutab hetki, mis on veedetud Olga, sõprade, Tatjana 

ja Oneginiga. Saabuvad sekundandid ning ka Onegin, kes soovib 

jätkuvalt duelli vältida. Lenski ei taha sellest kuuldagi. Mehed 

lahkuvad, sihivad üksteist ning Lenski langeb surnult maha. 

Mööduvad mõned aastad. Onegin on veetnud aega reisides ja 

maailmas ringi uidates. Ta naaseb Peterburi ja võtab vastu kutse 

suurejoonelisele ballile. Ballil kohtub ta kauge sugulase vürst 

Greminiga. Ootamatult märkab Onegin balli külaliste seas kaunist 

ja graatsilist daami. Onegin küsib vürstilt, kes see naine on. 

Gremin vastab uhkelt: see on minu naine! Tatjana ei näita vähimalgi 

määral välja, nagu oleks ta Onegini ära tundnud. Onegin 

meenutab Tatjanat noore tütarlapsena, keda ta kord ei olnud 

tähelepanu väärivaks pidanud. Nüüd on mehe süda armastusest 

lõkkele löönud ja tulvil tundest, mida ta oli alati põlastusväärseks 

pidanud. Kui Onegin saab lõpuks Tatjanaga kahekesi olla, palub 

ta alandlikult tema armastust. Tatjana kuulab ülestunnistuse 

vaikselt ära. Näib, et Oneginil on õnn käeulatuses. Kuid Tatjana 

vastus on selge. „Ma armastan sind, tunnistan seda, kuid olen 

nüüd teisega abielus ning ma ei reeda teda kunagi.” Onegin on 

justkui hullunud. Ta jääb üksi. 

ACT I 

A summer´s day. A celebration is taking place on the Larin´s estate 

– this is a traditional country harvest festival. At the end of 

the meadow, in front of the house, everyone is dancing and making 

merry. Olga, the younger daughter of the Larin´s is also among 

them, while her sister Tatiana stands watching in the background. 

Among the arriving guests is Olga´s suitor, a young wealthy aristocrat 

and poet Vladimir Lensky with his friend Eugene Onegin, 

who, tired of the monotonous social life in the city, has made his 

escape to the country where again he is bored. Onegin, the darling 

of the mundane salons, completely bewitches Tatiana. The festival 

is in full swing, Olga and Lensky join the general merriment, while 

Tatiana and Onegin stand aside. The festival comes to an end, the 

guests say their farewells. Tatiana sadly follows the in-love couple 

Olga and Lensky. 

Night. Tatiana can´t get to sleep, she realizes that she has fallen in 

love. Bursting with a new, never before experienced sentiments, she 

writes a letter to Onegin in which she admits her love. 

The following day. Onegin comes into garden, Tatiana is embarrassed 

and with high hopes wonders what the answer will be. True, 

Onegin is touched by her confession, but has no intention of returning 

her affection. He gives the letter back to Tatiana. 

Again there is a celebration at the Larin`s – it is Tatiana´s names 

day. Olga and Lensky are caught up in the dancing. Onegin is late in 

appearing on the scene. Tatiana, on seeing him again, realizes that 

she is still in love with him. He, however, finds the expression of 

feelings of the inexperienced country girl somewhat annoying. He 

is bored by the ball and puts all the blame on Lensky. As a form of 

revenge he decides to court Olga. The light-hearted, carefree Olga 

flirts with Onegin. Lensky is jelaous and cannot stand this insult 

any longer and challenges Onegin to a duel. 

ACT II 

Tatiana´s bedroom. Tatiana has a terrible dream. A lewd force is 

pursuing her. One of the apparitions takes on the image of Onegin 

and entices Tatiana to join him in an amorous dance. Olga 

and Lensky also appear in her dream. Onegin, angry at the appereance 

of these uninvited guests, unexpectedly kills his friend. 

Tatiana wakes up. It is morning, the day of the duel. The lonesome 

Lensky intimating his death recalls the moments spent by Olga´s 

side, with friends, Tatiana and Onegin. The seconds appear and 

Onegin as well, who still wants to prevent the duel. Lensky does 

not want to hear of it. The two men part, they aim and Lensky 

falls to the ground dead. 

Some years pass by. Onegin spent the time travelling and wandering 

about the world. He returns to St. Petersburg and accepts an 

invitation to a magnificent ball. Here he meets a distant relation, 

Prince Gremin. Suddenly he notices among the guests a beautiful 

and gracious lady. He asks the Prince who she is. Gremin proudly 

replies: my Wife! Tatiana does not give the slightest indication 

of having recognized Onegin. He recalls Tatiana as a young girl 

who he once did not consider worth noticing. Now, however, his 

soul is kindled with love, a sentiment which he had always held in 

contempt! When he at last finds Tatiana on her own, he humbly 

begs for her love. She listens silently to his confession. It seems 

he has happiness within his reach. But Tatiana´s answer is clear. I 

love you, I admit, but another is now my husband and I will never 

betray him. Onegin is distraught. He remains alone.

Suure poeedi 

rahutu elu 

Üks suurimaid vene poeete, 19. sajandi vene kirjanduse 

rajaja, Aleksandr Sergejevitš Puškin sündis 1799. aastal 

kuue sajandi pikkuse ajalooga aristokraatlikku perekonda. 

Tema Aafrika juured pärinesid emalt – Puškini vanavanaisa 

Hannibali, Abessiinia printsi poja ja tulevase Peeter I 

õukonna favoriidi tõi vene saadik Venemaale endaga kaasa 

Konstantinoopolist, kus poiss oli pantvangina röövitud. 

Selline päritolu avaldas kahtlemata mõju Puškini näojoontele 

ja iseloomule. 

Vene kõrgklassi kommete kohaselt omandas Puškin hariduse 

Prantsuse koduõpetajate käe all ning seetõttu kirjutas 

ka oma esimesed tööd prantsuse keeles. Vene keelt õppis ta 

oma vanaemalt Maria Aleksejevna Hannibalovalt ja oma 

vanalt lapsehoidjalt Anna (Arina) Rodionovnalt. Viimane 

tutvustas talle ka vene pärimuskultuuri. Puškini suhe oma 

vanematega ei olnud just kuigi hea ning ta lahkus kodust, 

et minna tänu tutvustele kõrgetel kohtadel õppima mainekasse 

lütseumi Tsarskoje Selos. Seal veetis ta järgmised 

kuus aastat oma elust. Peagi hakkas Puškin avaldama oma 

töid, millest esimene ilmus 1814. aastal. Kirjanduslikes 

ringkondades puutus ta kokku vabamõtlejatest noorte ja 

dekabristidega. Ta pääses eksiilisaatmisest Siberisse, kuid 

oli sellegipoolest sunnitud veetma aastad 1820–1826 järelevalve 

all Kaukaasias ning olema hiljem vangistuses oma 

perekonna mõisas Mihhailovskoje külas. Pärast Nikolai 

I troonile saamist anti talle armu ning ta elas kuni 1830. 

aastani Moskvas ja seejärel Peterburis, kus ta oli tsaari järelevalve 

all. Oma esimesel kirjandusliku tegevuse perioodil 

(umbes kuni 1820. aastani) katsetas Puškin kõikvõimalike 

tollase vene luule lüüriliste žanridega ning sai mõjutusi ka 

teistest kultuuridest, eelkõige Prantsuse kultuurist. Selle perioodi 

peamiseks teoseks on muinasjutuline poeem „Ruslan 

ja Ljudmilla”, milles ta kasutas ka pärimuslikke motiive. 

Oma teisel loomeperioodil (1820ndad aastad) kirjutas 

Puškin lisaks lüürilistele poeemidele ka eepilisi värssteoseid 

nagu näiteks „Kaukaasia vang” ja „Bahtšissarai purskkaev”. 

Samuti kirjutas ta oma ajalooliselt tuntud eleegiaid 

ja ebakonventsionaalse draama „Boriss Godunov”, mida 

iseloomustasid vabalt järjestatud värsi- ja proosavormis 

kirjutatud stseenid. Seda loomeperioodi kroonib teos „Jevgeni 

Onegin” – värssromaan, esimene vene rahvuseepos ja 

realistlik pilt vene elust. 

Järgmisel loomeperioodil jätkas Puškin Oneginiga alustatud 

liini (näiteks poeem „Poltaava”, „Kapteni tütar”) ning 

jätkas oma viimasel loomingulisel ajajärgul samas vaimus 

kõrgklassi kritiseerimist („Padaemand”). Tema teos „Kadunud 

Ivan Petrovitš Belkini jutustused”, milles ta püüab 

leida stiili kirjeldamaks karaktereid ja inimsaatust, osutus 

võimsaks impulsiks vene kirjanduse edasise arengu jaoks. 

Võib väita, et naised mõjutasid Puškini eraelu märkimisväärselt. 

Nende hulgas eespool nimetatud vanaema ja 

lapsehoidja, kes kujundasid tema poeesia ja kirjanduse 

tunnetust. Puškini ema, Nadežda Ossipovna oli seltskonnas 

tuntud iludus, keda kutsuti Kreooli kaunitariks. Puškin 

puutus oma elus kokku paljude õrnema soo esindajatega, 

kes sõna otseses mõttes teda lummasid ja kellele ta 

pühendas kauneid lüürilisi värsse, mis olid täis armastust 

ja imetlust. Näiteks hindas ta kõrgelt Maria Rajevskaja- 

Volkonskajat naise pühendumise tõttu oma abikaasale, kellele 

too vabatahtlikult Siberisse eksiili järgnes. 1831. aastal 

abiellus Puškin rikkast Moskva perekonnast pärit noore ja 

võluva Natalja Nikolajevna Gontšarovaga. Peagi ilmnesid 

aga esimesed märgid ebakõladest. Puškin ei suutnud taluda 

oma ämma ning paar suundus elama Peterburgi. Peagi 

kutsuti Puškin õukonda, kuid valdavaks jäi seisukoht, et ta 

sai selle kutse tänu Nataljale. Erinevalt oma abikaasast, kes 

kritiseeris teravalt kõike ühiskonnas toimuvat, oli Natalja 

populaarne ja seltskondlikult väga edukas. Ta harjus peagi 

ära luksusliku eluga ning talle tekkisid mitmed austajad. 

Austajate seas oli tõenäoliselt ka noor prantslasest ohvitser 

George d’Anthes, kes teenis tsaari õukonnas. 

Ühel päeval sai Puškin anonüümkirja, milles seostati tema 

abikaasat ja nimetatud Prantsuse ohvitseri. Puškin lahendas 

olukorra sellega, et kutsus ohvitseri duellile, mis lõppes 

nii nagu ta oli kord Lenski ja Onegini duelli kirjeldanud. 

Üheks osapooleks oli poeet, teisel poolel mees, kes rikkus 

duelli reegleid ja tulistas enne märguannet. Poeet suri. See 

kõik juhtus 1837. aastal. Pärast abikaasa surma pühendus 

Natalja lastele ning abiellus 1844. aastal uuesti, seekord 

tsaariarmee ohvitseri Pjotr Petrovitš Lanskiga. 

Romaan värssides 

Värssromaani „Jevgeni Onegin” kirjutamiseks kulus kokku 

seitse aastat – 9. maist 1823 kuni 25. septembrini 1830. 

Bohumil Mathesius kirjeldas 1949. aastal romaani „Jevgeni 

Onegin” tšehhikeelse tõlke järelsõnas teost järgmiselt: „Tegevustik 

on põhiliselt üles ehitatud kahele kirjale, mis on 

justkui kaks sammast. Tatjana kiri 3. peatükis ja Onegini 

kiri viimases, 8. peatükis. Esimeses avaldab Tanja Oneginile 

oma lapsikut armastust, armastust, mida tunneb noor neiu, 

kes on pimestatud tema maaellu ilmuvast maailmakodanikust 

linnamehest. Ning tema armastus lükatakse tagasi. 

Teises kirjas tunnistab vananev Onegin pärast aastatepikkust 

seiklemist ja reisimist, kuidas ta armastus Tatjana vastu 

lõkkele lõi, kui ta naist Peterburi kõrgemas seltskonnas 

teise mehe naisena märkas. Ning tema tunded lükati tagasi. 

Nende kirjade vahele jääb Onegini duell, Lenski surm, peategelase 

reisid ja paljud teised kõrvalepõiked, mis lisavad 

romaanile kaugeltki mitte tühist sarmi. Oma olemuselt on 

romaan täis irooniat – autor laseb hääbuval kangelasel kogeda 

samasugust armuavalduste põrmustamist nagu see, 

mille elas läbi noor Tanja. Elust tüdinud don Juan saab oma 

karistuse, mask langeb tema näolt, romantiline võrgutaja 

jäetakse ilma oma romantilisest kaitsekihist. (...) Romaani 

lõpus jäävad otsad lahtiseks. Kui Onegin tunnistab Tatjanale, 

et armastab teda, lükkab Tatjana tema tunded taga-

si ja lahkub. Seejärel siseneb Tatjana abikaasa ... Tegemist 

on kas poeedi tahtliku sammuga või hirmuga tsensuuri 

ees tsaar Nikolai I tagurlikel valitsemisaastatel, mil Puškin 

oma „Jevgeni Oneginit” lõpetas. (...) Romaani tegevustik 

toimub kahekümnendate aastate esimeses pooles, lahendus 

saabub 1825. aasta kevadel. See on viis aastat enne romaani 

tegelikku lõpetamist ja paar kuud pärast seda, kui 

Puškin kirjeldas seda, kuidas harutati lahti salaplaan, mis 

raputas Venemaad, katastroof, mida nimetati dekabristide 

ülestõusuks. 

Tänase päevani ei ole päris selge, mil määral paigutas Puškin 

oma Onegini dekabristide ridadesse. Kuid on selge, et 

Oneginil on oma koht nende kirjanduskangelaste galeriis, 

keda nimetatakse n-ö kasututeks inimesteks ja keda sageli 

iseloomustatakse kui inimesi, kes kogevad konflikti oma 

lääne-euroopaliku hariduse ja tingimuste vahel, mis valitsevad 

vene miljöös, kus nad elasid. Seos dekabristidega on 

romaanis kahtlemata ilmne. Võtkem näiteks Tatjana prototüüp, 

kelleks oli kindlasti Maria Rajevskaja, Puškini suur 

armastus 1820. aastal. Just tema oli see, kes 1825. aastal, 

vahetult enne ülestõusu, abiellus vürst Volkonskiga, endast 

20 aastat vanema mehega, ja järgnes talle vabatahtlikult Siberisse, 

kuhu too mässu tõstmise eest eksiili saadeti. Puškin 

pühendas talle järgmised värsiread: 

See kaunis, kelle tundetooni 

on mu Tatjanas tabatud... 

Ka tema! Põrmu rabatud! 

Õnn sellele, kes peole kappab, 

kuid peekrit lõpuni ei joo, 

kes elu pika proosaloo 

veel enne lõppu kinni lappab 

ja lahkub. Äkki. Nõnda vist 

kui mina siin Oneginist. 

Samamoodi oli prototüüp tõenäoliselt ka poeet Lenskil, 

kelle loomisel oli eeskujuks oli Puškini koolikaaslane, dekabristist 

luuletaja V. K. Küchelbecher. Paljudel romaani 

tegelastel olid reaalsest elust võetud eeskujud, kes elustuvad 

Puškini romaanis, ja ilmuvad taas, nagu ümbermuutununa, 

Vene ühiskonna argipäeva. Igast romaani 

tegelasest sai tüüpkuju, keda Puškin kasutas oma aja iseloomustamiseks. 

Noored inimesed tundsid ennast nendes 

tegelastes ära. Kriitikud olid Puškini tähtsaima töö, ühe 

maailmakirjanduse tippteose vastu karmid, seda pigem 

seetõttu, et nad suhtusid kriitiliselt autorisse ja mitte töösse 

endasse. Negatiivsed arvustused ja õukonna negatiivne 

suhtumine ei suutnud vähendada imetlust ja armastust, 

mida lugejad Puškini vastu tundsid. Eriti vaimustunud 

olid tema poeemist noored. Peategelasest sai jõukate klassi 

võrdkuju, kehastades inimesi, kes tänu oma pealiskaudsele 

meelelahutusele ja flirtimisele kunagi elu tõsiselt ei 

võtnud. Ootamatult hakkasid Peterburis ja Moskvas ning 

kõikjal Venemaal välja ilmuma tüüpilised Oneginid, kes 

ei matkinud oma kangelast mitte üksnes tuimuses, mille 

nad temalt oma elustiili üle võtsid, vaid ka riietuses, mida 

nad kandsid. Samamoodi pidasid noored neiud end äkki 

Tatjanadeks – nad hakkasid uskuma armastusse esimesest 

silmapilgust, armastuskirjade kirjutamine ei olnud enam 

häbematu, pigem vaadati seda ühtäkki kui tundepuhangut. 

Onegin lükkas Tatjana suure armastuse tagasi, kuna 

ta eelistas armastusele, mis oli tema silmis väheväärtuslik, 

mitte millekski kohustavat flirti. Lenski saatus peegeldus 

samuti noorte inimeste eludes – sõnad, mida Lenski kasutas 

hüvastijätul, läksid moodi. Noored hakkasid lubama 

endale sentimentaalset kurbust. Ühiskond oli see, mis negatiivsele 

kriitikale reageeris. „Romaani lõpus jäävad otsad 

lahtiseks...,” tuletab Mathesius meile meelde. Loomulikult 

sisaldab romaan veel paljusid kummalisi vihjeid, vastuseta 

fakte ja peidetud saladusi. Võib-olla mõjutas ka see heliloojaid, 

kaunite kunstide harrastajaid ja tantsijaid sellest 

teosest inspiratsiooni saama. 

„Jevgeni Onegini” 

balletiread 

Puškini luulesse on talletatud mitmete ülemöödunud sajandi 

alguse vene balletikorüfeede nimed. Nii võime me lugeda 

ballettmeistrist Charles Didelot’st, priimabaleriinidest 

Avdotja Istominast ja Jevgenia Kolossovast. Puškini teoste 

põhjal tema eluajal tehtud lavastused annavad ka täna ainet 

mõtisklusteks balleti ja selle dramaturgia olemuse ning 

kirjanduslike motiivide kajastamise üle koreograafiliste 

kujundite kaudu. Puškini ridade musikaalsust ja plastilisust 

on täheldanud paljud. Nii näiteks on kriitik Belinski 

nimetanud Puškini loomingut „muusikaks luuletustes ja 

skulptuuriks poeesias”, Tšaikovski arvates „rebis luuletaja 

end tihti lahti luule kitsastest raamidest ja väljus muusika 

lõputusse avarusse, sest poeedi värsirea helilises järjestatuses 

on midagi, mis tungib otse hingesügavusse”; tuntud 

balletiuurija Juri Slonimski oli vaimustuses „Puškini ridade 

balletipärasest plastilisusest”. 

Loodan, et vaatajatel on huvitav tutvuda A. Puškini mõningate 

märkuste, tähelepanekute ja järeldustega teatri, 

balleti ja tantsu teemadel, mis on välja nopitud teile täna 

esitatava balleti libreto aluseks olnud värssromaanist „Jevgeni 

Onegin”. 

Puškini noorusaegadel võis peotantsu ja balleti vahele panna 

võrdusmärgi, sest tantsukunstis ei olnud asjaarmastajate 

ja elukutseliste vahele veel selget piiri tõmmatud. Alles 

ülemöödunud sajandi algul hakkas menueti- ja gavotipoosidest 

välja kujunema tulevase Pas de deux’ paaristantsu 

skeem. Mis aga puudutab viie positsiooni ja battement’ide 

õpetamist algajatele tantsijatele, siis algab klassikalise tantsu 

kursus ka tänapäeval just sellest. 

Luuletaja esimene elulookirjutaja Bartenjev kinnitas, et 

noor Puškin „ei tahtnud millegi poolest erineda teistest 

kõrgema seltskonna inimestest ning armastas kirglikult 

tantse ja balle”.

Onegin – Antonio Ayesta 

Tatjana – Hayley Jean Blackburn

„Mind ballid vaimustasid varem, 

kui elu oli lausa lust,” 

kirjutab Puškin hiljem „Jevgeni Oneginis”, ja lisab ohates: 

„ei loobuks ometi ma ballist, 

kui just ei manitseks moraal”. 

Nagu enamus aadliperedest pärit lapsi, nii õppis ka Puškin 

varakult tantsima. Lütseumiaastatel tegeles ta tantsimisega 

kaks korda nädalas (tolleaegses balletikooliski ei kestnud 

õpingud üle kuue aasta). Seega olid Puškinil balleti põhitõed 

selged ja seepärast sai ta hiljem kirjutada tantsimisest 

mitte võhiku, vaid asjatundja seisukohast. Vaadakem näiteks, 

kuidas ta kirjeldab masurkat, mida tollal tantsiti kõigil 

linna- ja maa-aadli ballidel: 

„Masurka kõlab … Omal ajal, 

kui kärgatas masurka kõu, 

siis tantsu põrutuse kajal 

tuld lõi parkett ja mehepõu. 

Peosaali piidad, ruudud-raamid 

kõik värisesid … 

Nüüd kui daamid 

me libiseme kergelt vaid 

siin piki peegelpõrandaid. 

Seevastu maal ei ole muutnud 

end veel masurka hoog ja raks, 

kikkvurrud, hüpped, kontsaplaks, – 

neid mõjutada pole suutnud 

ei vägev mood, me õel türann, 

ei ajalaps, ta mängukann.” 

Sama paeluvalt ja täpselt kirjeldab Puškin valssi: 

„Üksluiselt korduv-muutuv üha 

kui meeletu ja ennatlik 

noor eluhoog ja tormimüha 

on kiire valsiviherik.” 

Seepärast ei ole midagi hämmastavat asjaolus, et luuletaja 

oskas vääriliselt ja professionaalselt hinnata niihästi 

Didelot’ novaatorlust kui ta tema tantsijate meisterlikkust. 

Noor Puškin tuli teatrisse, olles laval toimuva mõistmiseks 

täielikult ette valmistatud. Teatrit ta aga armastas ning oli 

lütseumiaegadel ja esimestel lütseumijärgsetel aastatel seal 

alaliseks külaliseks, mida meenutab mõnuga ka „Onegini” 

esimeses peatükis: 

„… siin, siin kulissitaeva all 

mu noorus möödus tuhinal”. 

„Imedemaa!” – hüüatab Puškin, alustades „Oneginis” vene 

teatrit puudutavat salmi. Teatrile pühendas poeet pea kolm 

aastat oma elust (1817–1819). Tänu poeedi kaasaegsetele 

on meieni jõudnud mitmedki mälestused luuletaja balletikülastustest. 

Ent usaldagem eelkõige luuletajat ennast. 

Kuulake, kuidas ta kirjeldab balletiteatrit, kuhu sõidab Jevgeni 

Onegin, ja tantsijanna Avdotja Istomina (1799–1848) 

meeldejäävat esinemist: 

„Teaatris iga loož ju särab; 

täis publikut on kubinal 

parterr ja toolid, rõdu kärab, 

eesriie kerkib kahinal. 

Kui kuuluks ta vaid õhuvalla 

ja võlupoogna võimu alla, 

nüüd seisab nümfisalga ees 

Istomina. Näe, keereldes 

jalg liigub tal, kuid samal viivul 

selg nõtkub, sirgub hüppehoos 

ja nagu haaraks Aiolos 

ta äkki kaasa õhutiivul, 

piht lennuli tal vibab-vaob, 

üht kepsujalga teine taob.” 

Aega, mille Puškin veetis „kulissitaeva all”, on õiglaselt 

peetud üheks vene balletiteatri kõige silmapaistvamaks 

perioodiks. Just sellal saavutab vene ballett üleeuroopalise 

tuntuse, välismaistes trükistes aga hakatakse vene lavastajatest 

ja vene tantsijatest esmakordselt rääkima kui olulisest 

nähtusest tantsukunstis. 

Kahtlemata oli vene balletiteater oma tolleaegsete saavutuste 

eest tänu võlgu tantsijale ja ballettmeistrile, pedagoogile 

ja paljude libretode autorile, tänapäevast terminit kasutades 

– Peterburi teatri kunstilisele juhile Charles Didelot’le, kes 

säilitas mineviku rikkused ja ehitas üles uue tulevikuteatri. 

Didelot’ teater oli noorele Puškinile suurepäraseks kooliks, 

pakkudes head mõtteainet arutlusteks lavakunsti otstarbe, 

selle poeesia ja tõe, klassitsismi ja sentimentalismi õi siis 

romantismi ja realismi teemadel. 

Poeet rõhutas korduvalt muusika põhinemist lüürikal: 

„Muusika jääb alla vaid armastusele.” Ja samas lisab ta: 

„Ent ka armastus on meloodia.” 

Balleti jaoks on muusikaliselt organiseeritud ja muusikaga 

ühtesulanud liikumised sama, mis muusika jaoks helid. 

Helide poeesia muutub siin liikumise, žesti, poosi, joone 

poeesiaks … Nii nagu muusikaski, muudab tantsukunsti 

spetsiifiline „materjal” reaalse tegelikkuse täpse kopeerimise 

võimatuks. Istominale pühendatud ditürambi ja teiste 

repliikide põhjal otsustades võlus Puškinit balleti juures 

eelkõige tantsu lüüriline, mitte aga dramaatiline stiihia, 

mis annab tunnistust poeedi kalduvusest näha kujundlikus 

tantsus balleti olemust, selle hinge, südant ja mõistust. 

„Enne Didelot’ tulekut Peterburi olid tantsud balletis üksnes 

kaunistuseks, omamata mingit seost balleti süžeega,” 

kirjutas balletiajaloolane Muhhin. „Didelot äratas tantsud 

ellu, andes neile iseloomu ja seose balleti süžeega.” See 

suund jätkus ja arenes ka vene balletikorüfeede loomingus 

ning on tänapäeval muutunud teatri esimeseks põhitõeks. 

Puškin sai ühena esimestest aru tema silme all toimuvatest

muudatustest. 

„Härra Didelot’ balletid on tulvil elavaid kujutluspilte ja 

ebatavalist veetlust,” kinnitas Puškin. „Üks meie romantilistest 

kirjanikest (nii nimetas poeet iseennast, soovitama 

tsensuuri ärritada – V. M.) leidis neist rohkem poeesiat kui 

kogu prantsuse kirjandusest kokku.” 

Puškin nägi vene lavakunsti (nii draama, vokaal- kui ka 

tantsukunsti) rahvuslikku eripära artisti „hinges”, tema 

mängu ja tantsu hingestatuses, lavakujude inimlikkuses. 

Balletiga seoses tähendas see esmajoones baleriini „hinge”, 

sest meestantsija roll balletis oli tollal üksnes abistav. Just 

seetõttu kehastab kõrget ja laitmatut moraaliideaali luuletaja 

jaoks eelkõige vene naise kuju, olgu ta siis aristokraat 

või lihtrahva hulgast pärit, suurilmadaam või näitlejanna. 

Ja esimeseks naisele esitatavaks nõudeks oli eneseväärikus. 

Selles mõttes on eriti huvipakkuvad luuletaja kirjad oma 

naisele. „… Ma ei mõista hukka sinu koketeerimist, kuid 

nõuan, et sa jääksid külmaks, kombeliseks, ligipääsmatuks 

– rääkimata juba laitmatust käitumisest, mis ei puuduta 

mitte ainuüksi tooni, vaid midagi sootuks olulisemat. /…/ 

Sa tead, kuidas ma vihkan kõike, millel on Moskva preilide 

hõng juures, kõike, mis ei ole comme il faut, kõike, mis on 

vulgar. Kui ma peaksin naastes leidma, et sinu armas lihtne 

aristokraatlik toon on muutunud, siis – olgu Kristus mulle 

tunnistajaks – annan lahutuse sisse ja lähen suurest murest 

soldatiks.” 

Neist mõtetest on kantud ka värssromaan „Jevgeni Onegin”. 

Talle hingelähedast Tatjanat iseloomustab poeet järgmiselt: 

„... Ei selles daamis olnud ühti 

liigteadlikku ja tehtud rühti, 

ei rahutust, ei rutakust, 

ei ülearust jutukust, 

ei menukihku kibelemas, 

ei kiirdi-kõõrdi käänapeid, 

ei võluvõtteid-vigureid … 

Kõik oli ühtne-lihtne temas 

ja comme il faut …” 

Need read sisaldavad endas mitte ainult tollaste vene naiste 

aukoodeksit, vaid, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, ka 

vene baleriinide loomingulist manifesti. Puškini jaoks peitus 

vene baleriini näitlejameisterlikkuse saladus just „hingestatud 

lendamises”. 

Sada aastat hiljem ütleb vene baleriin Anna Pavlova vestluses 

välismaa ajakirjanikega: „Teid hämmastab, miks on 

Venemaalt pärit nii palju kuulsaid tantsijaid ja miks õitseb 

balletikunst minu kodumaal nii jõudsalt? /…/ Nad annavad 

ennast jäägitult tantsule, andudes sellele kogu oma 

olemusega, teie aga kardate anda oma tunnetele voli /…/ 

Minu edu „saladus” peitub /…/ avameelsuses, /…/ püüdes 

allutada tantsu füüsilised elemendid psühholoogilisele 

kontseptsioonile.” 

1920. aasta mai algul pagendab tsaar Aleksandr I Puškini 

oma korraldusega Peterburist esmalt Kišinjovi, seejärel 

Odessasse. Selle reisi on poeet jäädvustanud raamatus 

„Katkendid Onegini rännakust”. 

Kišinjovi elanikud teavad rääkida, et pagendusse saadetud 

Puškin ei lasknud tujul langeda ega jätnud vahele ühtegi 

teatrietendust. Lisaks sellele külastas ta sageli Kišinjovi vanalinna 

„kõige erinevamates ja originaalsemates kostüümides”, 

riietudes kord türklaseks, kord mustlaseks, kord 

aga kreeklaseks. Sageli „sattus ta moldova ringmänguseltskondadesse 

ja ühines nendega, häbenemata kohalviibijaid, 

hiljem aga jutustas vaimustusega, kui tore ja lõbus oli tantsida 

moldova kobza helide saatel „džokki””. Rääkides poeedi 

elust Lõuna-Venemaal, meenutas Gortšakov, et Puškin 

„armastas tantsu, mis oli tema jaoks vaimustunud südamete 

seltskondlik ühendaja”. 

Puškin, kes oli pagendusaastatel sunnitud eemal viibima 

nii oma sõpradest, vaenlastest kui ka Peterburi mahajäänud 

kiindumusobjektidest, ei leidnud tagasi pöördudes 

eest sellist teatrit, millise ta maha oli jätnud. 

Puškini jaoks sümboliseeris teater vene kunsti suurt tragöödiat, 

samas aga seostus see terve rea kaunite eredate 

mälestuste ja muljetega, mille najal poeet oli sirgunud ja 

mida oma luules ülistanud. Seda teatrit meenutab luuletaja 

ka pagenduses: 

„Mu jumalannad! Teile, teile 

nüüd kajab minu kurblik hääl: 

kas olete veel need, kes eile? 

või säravad ehk teised sääl? 

Kas kuulen kunagi te koore? 

Kas näen veel, vene Terpsihore, 

su hingestatud lendamist? 

Ei näitelavalt leia vist 

ma enam teid, ja pettund vaatel 

lornjeti läbi mõõtes uut 

suurilma võõrast publikut, 

mul tundub haigutuse saatel 

teaatriõhtu tüütult pikk 

ja meeles mõlgub minevik.” 

Saabunud pagendusest tagasi Peterburi, saab Puškin teada, 

et tema noorepõlve ebajumalad ballettmeister Didelot ja 

tantsija Istomina on langenud ebasoosingusse, suurem osa 

rolle on neilt ära võetud ja antud Istominast nii ande kui ka 

meisterlikkuse poolest kahvatumale Pariisist pärit külalistantsijale 

Bertrand-Atrux’le. Imperaatorlike teatrite direktsioon 

nõudis Didelot’lt joondumist juba aastaid kohapeal 

tammuva Pariisi balleti järgi. Kas Didelot leiab endas jõudu 

uute balletireformide läbiviimiseks? Vaevalt küll. Ent tema 

poolt juba elluviidu ületas kaugelt selle, millest juhtkond 

võis eales unistada. 

Puškin mõistis, et isegi mälestuste hõlma vajudes ei kaota 

suur kunstnik oma krooni küljest ühtegi briljanti ning 

tema osaks on surematu kuulsus. „Järeltulijate kohus eraldab 

talle kuuluva kulla muust prahist” – need poeedi sõnad 

kehtivad ka Didelot’ suhtes. 

Sellest aspektist võib huvi pakkuda salmike „Jevgeni 

Onegini” seitsmendast peatükist, mis iseloomustab Peterburi 

teatrit 19. sajandi 20ndate aastate lõpul: 

„... Kus ulub-kõnnib kõuekeeli 

Melpomene ja silmavees 

kuldmantlit vehib hullumeeli

ükskõikse vaatesaali ees, – 

kus tukkuma jääb üleliia 

talts-tasakaalukas Thalia, – 

kus (nagu muiste teil ja mul) 

ka tänapäeva publikul 

lööb süda takti tantsuloole, 

kui kepsuhoos on ikka noor 

Terpsihore ja haldjakoor ...” 

Juba Puškini eluajal jõudsid lavale tema teoste „Ruslan ja 

Ljudmilla” ja „Kaukaasia vang” põhjal lavastatud balletid. 

Puškini huvi ja armastus balleti vastu ei vaibunud. Luuletaja 

mälu mitte ainult ei talletanud tormilistel noorusaastatel 

kogetut, vaid andis ka suurepärase saagi, mille täielikku 

kogumist takistas poeedi traagiline hukkumine. „Jevgeni 

Onegini” balletiread aga kujutavad endast Puškini poolt 

vene balletile antud omapärast „surematuse tunnistust”. 

Tereza Podařilová ja 

Stanislav Fečo 

1999 Praha Rahvusteater

Puškini teoste ainetel on lavastatud ja lavastatakse jätkuvalt 

palju ballette, mille hulgast võiks loetleda järgmisi: 

„Ruslan ja Ljudmilla ehk kurja võluri Tšernomori 

kukutamine” (1821, helilooja Šults, ballettmeister 

Gluškovski); „Kaukaasia vang ehk pruudi vari” (1823, 

Kavos, Didelot); „Must sall ehk karistatud truudusetus” 

(1831, muusika erinevatelt heliloojatelt, ballettmeister 

Gluškovski); „Korsaar” (1840, Adam, F. Taglioni); 

„Kuldkalake” (1867, Minkus, Saint-Leon); „Egiptuse ööd 

ehk Kleopatra” (1908, Arenski, Fokin); „Kuldne kukeke” 

(1914, Rimski-Korsakov, Fokin); „Luik-tsaaritar” (1914, 

Rimski-Korsakov, B. Nižinskaja); „Bahtšissarai purskkaev” 

(1934, Assafjev, Zahharov); „Mustlased” (1937, Vassilenko, 

Holfin); „Kaukaasia vang” (1938, Assafjev, Lavrovski); 

„Muinasjutt papist ja tema sulasest Baldaast” (1940, Tšulaki, 

Varkovitski); „Preili talutüdruk” (1946, Assafjev, Zahharov); 

„Kivist külaline” (1946, Assafjev, Jakobson); „Vaskratsanik” 

(1949, Glier, Zahharov); „Muinasjutt surnud tsaaritarist 

ja seitsmest vägilasest” (1949, Dešjovov A. Ljadovi 

teemadel, Andrejev ja Fenster); „Jaamaülem” (1956, Petrov, 

Vorontsov ja Mihhailov); „Krahv Nulin” (1959, Assafjev, 

Varkovitski); „Padaemand” (1960, P. Tšaikovski, Lifar; 1968, 

P. Tšaikovski, R. Petit); „Ma mäletan üht kaunist hetke ...” 

(1962, muusika Glinka teostest, Smirnov); „Onegin” (1965, 

muusika P. Tšaikovski teostest, J. Cranco); „Tsaar Boriss” 

(1975, Prokofjev, Bojartšikov), „Jevgeni Onegin” (1999, 

muusika P. Tšaikovski teostest, V. Medvedjev) jne. 

Valeri Modestov 

Värssromaan „Jevgeni Onegin” pälvis tähelepanu väljaspool 

Venemaad ning tõi kaasa üldise huvi vene kirjanduse 

vastu. Samas sai romaan inspiratsiooniallikaks veel paljude 

teiste kunstiteoste jaoks. Üheks selliseks näiteks on kahtlemata 

Pjotr Tšaikovski maailmakuulus samanimeline ooper 

kolmes vaatuses ja seitsmes stseenis. Tšaikovski, kes Puškini 

poeemi siiralt imetles, lähenes teosele erakordse tundlikkusega. 

Ta valis sellest välja osad peatükid ning muusika 

komponeerimisel täitis oma muusika vene keele meloodilisusega. 

Tulemuseks oli lüüriliste stseenide jada nagu Tšaikovski 

oma teost ise kirjeldas. Ooper esietendus Moskva 

Väikeses Teatris 1879. aastal, 1888. aastal esietendus see 

helilooja osavõtul Tšehhimaal ning teenis seal tohutud kiiduavaldused. 

Tänase päevani on tegemist ühe kõige väärtuslikuma 

vene klassikalise muusika aardega ja ühe kõige 

kuulsama ooperiga maailmas. 

Pärast Tšaikovskit on Puškini teosele tuginenud John 

Cranko, kes kohandas selle ümber balletiks. Balleti „Jevgeni 

Onegin” esietendus toimus 1965. aasta aprillis Stuttgardis. 

Heliloojast ja 

tema muusikast 

Pjotr Iljitš Tšaikovski sündis 1840. aastal rikkas perekonnas 

ja sai hariduse Prantsuse guvernandi käe all. Pärast 

õpinguid õigusteaduskonnas ja nelja-aastat töötamist justiitsministeeriumis, 

õppis ta Peterburi Konservatooriumis, 

kus tema õpetajaks oli professor Rubinstein. Aastatel 

1866–1877 töötas ta muusikateooria õppejõuna Moskva 

Konservatooriumis. 1877. aastal, kui Tšaikovskil oli pooleli 

4. sümfoonia ja ooperi „Jevgeni Onegin” kirjutamine, sai ta 

tõsise hingelise trauma, millel olid pikaajalised mõjud. Nimelt 

otsustas ta, hoolimata suurtest probleemidest suhetes 

naistega, traditsioonide kohaselt abielluda ja võttis naiseks 

muusikatudengi, kes oli talle oma kirjades meelitusi saatnud. 

Nende kooselu osutus võimatuks. Tšaikovski hakkas 

ringi reisima ning ta liikus vabakutselise muusikuna ühest 

kohast teise. Nendel reisidel toetas teda rikas heategija 

madam von Meck, kelle sümpaatia ta oli pälvinud. Kui ta 

lugupeetavus kunstnikuna 1880ndate aastate alguses kasvas, 

leevenes ka depressiivne seisund. 1885. aastal määrati 

Tšaikovski üheks Venemaa muusikaühingu direktoriks. Ta 

kutsuti dirigeerima omaenese töid ning ta esines paljudes 

Euroopa linnades ja astus dirigendina mitmel korral üles 

USA-s. Pariisi Akadeemia andis Tšaikovskile korrespondentliikme 

tiitli ning Cambridge’i Ülikool nimetas ta oma 

audoktoriks. 

Tšaikovski külastas korduvalt ka Prahat. 1888. aastal dirigeeris 

ta Prahas ooperi „Jevgeni Onegin” esietendust, pärast 

mida kirjeldas ta Praha Rahvusteatri sopranit, Berta 

Foerstrova-Lauterovat kui parimat Tatjanat. 1892 dirigeeris 

ta oma ooperi „Padaemand” esietendusel. Aasta hiljem 

Tšaikovski suri. Surma põhjuseks oli koolera, mille ta sai 

nakatunud vett juues. 

Tšaikovskil oli vene muusikas eriline koht. Ta keeldus ehitamast 

barjääri, et kaitsta end välismõjude eest, ning ei liitunud 

nn võimsa rühmaga. Tšaikovski oli esimene vene helilooja, 

kes saavutas tuntuse kogu maailmas. Tema muusikat 

iseloomustab dramaatiline väljendusrikkus ja poeetiline 

lüürilisus, mis on kohati peaaegu romantiliselt sentimentaalne. 

Lisaks kolmele sümfooniale (sümfooniad nr 4, 5 ja 

6, mis on 19. sajandi ühed kõige silmapaistvamad muusikateosed), 

kirjutas ta kolm klaverikontserti, ühe viiulikontserdi, 

mitmeid oopereid („Opritšnik”, „Jevgeni Onegin”, 

„Orleans’i neitsi”, „Mazepa”, „Võlutar”, „Padaemand” jne), 

kolm balletti („Luikede järv”, „Uinuv kaunitar”, reja”) ja mitmeid muid 

„Pähklipu- 

teoseid.

Olga – Nashua Mironova 

Lenski – 

Ilja Mironov


on kirjandusteadlane, teatrikriitik, 

libretist ja tõlkija. Ta on avaldanud 

üle viiesaja töö, mis on pühendatud 

kirjanduse ja kunsti probleemidele; 

on avaldanud viisteist raamatut, 

sealhulgas raamatu „Tantsujumalanna 

ja poeet” („Богиня танца и поэт”), mis sisaldab 

jutte tuntud vene inimestest – luuletaja Aleksandr 

Puškinist, baleriin Avdotja Istominast, koreograafidest Juri 

Grigorovitšist ja Vassili Medvedjevist, rõivakunstnik Slava 

Zaitsevist, kunstnikust ja moeajaloolasest Aleksandra 

Vassiljevast jne), balletilibretode kogumiku „Terpsihore 

kergetel mängudel” („На легких играх Терпсихоры”), 

samuti balletietenduse loomist kirjeldava raamatu „Ballett 

– see on imedemaa” („Балет – волшебная страна”) 

ja kogumiku „Balletianekdoodid ja lood” („Балетные 

анекдоты и истории”). 

1999. aastal andis V. Modestov välja omapoolsete vene-, 

inglis- ja prantsuskeelsete kommentaaridega varustatud 

A. Adami balleti „Korsaar” klaviiri, mille tuntud helilooja 

oli kirjutanud Peterburis 1840. aastal „spetsiaalselt vene 

publikule mõeldes”, olles A. Puškini poeemi „Bahtšissarai 

purskkaev” mõju all. 

V. Modestov on filoloogiadoktor, professor, Venemaa 

teeneline kultuuritöötaja, A. M. Gorki nimelise Moskva 

Kirjandusinstituudi ilukirjandustõlke õppetooli juhataja, 

ajakirjade „Ballett” ja „Lastekirjandus” toimetuskolleegiumide 

liige, mitmete loomeliitude (Teatritegelaste Liit, 

Kirjanike Liit ja Vene Ajakirjanike Liit) liige. 


Graduated in 1968 from the Philosophical Faculty of the 

Leningrad State University. He then lived and worked in 

Moscow. Valerij Modestov is a member of the Union of 

Theatre Artists and the Union of Journalists in Russia. 

He is an honoured artist of the Russian Federation. He 

has published approximately one hundred works. He has 

to his credit translations of prose and poetry, articles, 

literary and theatre critiques, librettos to ballets, book 

projects. At present Valerij Modestov is the editor-in chief 

in the publishing house of Belles Letters and at the same he 

heads the chair of translators at the A.M. Gorky Literary 

institute. 

Vassili Medvedjev 

on sündinud Venemaal. Ta on lõpetanud Vaganova 

Balletikooli (praegune Vaganova-nimeline Vene Balletiakadeemia) 

selliste kuulsate õpetajate käe all nagu N. 

Dudinskaja, K. Sergejev ja G. Seljutski. Hiljem õppis 

ta ka N. Dolgušini käe all Rimski-Korsakovi-nimelises 

Konservatooriumis ning lõpetas selle koreograafi ja 

õpetajana. Ta alustas oma karjääri asudes tööle Mussorgskinimelises 

Väikeses Teatris (praegu Mihhailovski teater), 

kus ta tantsis soolorolle sellistes etendustes nagu La Fille 

mal gardée, „Pähklipureja” ja „Coppélia”. 1981. aastal võttis 

ta vastu tuntud Eesti koreograafi Ülo Vilimaa kutse asuda 

tööle Vanemuise teatri esisolistina. Just Vanemuises tegi ta 

algust ühevaatuseliste ja täispikkade ballettide loomisega. 

Ta tõi lavale sellised lavastused nagu „Satanilla” (C. 

Pugni), „Pagoodide prints” (B. Britten), „Petja ja hunt” (S. 

Prokofjev), „Tantsu sünd” (Space), „Trap” (W. Wieckman). 

Ta on lavastanud Eesti Televisiooni jaoks etendused Stranger 

in the Night (Frank Sinatra muusikale), The Life (P. Viacha 

muusikale) ja „Tantsib Vassili Medvedjev” ning Prantsusmaa 

telekanali „La 5” jaoks koos Kirovi Balletiteatri solistidega 

etenduse Summer Bolero (M. Raveli muusikale). 

Tantsijana on ta esinenud järgmistes rollides: Albert (Giselle), 

Fabio („Satanilla”), Prints („Pähklipureja”), Franz (Coppélia), 

James („Sülfiid”), Prints Salamander („Pagoodide prints”). 

Tänutäheks tema ande ja balletikunsti arendamise eest on 

Vassili Medvedjevile Eestis antud mitmeid autasusid, näiteks 

riiklik preemia, kultuuriministeeriumi preemia, teatriliidu 

preemia ning samuti on talle antud teenelise kunstniku tiitel. 

Eesti Entsüklopeedias on temale pühendatud omaette kirje. 

Alates 1989. aastast on Vassili Medvedjev teinud tantsija 

ja koreograafina koostööd erinevate teatrite ja truppidega 

Venemaal ja välismaal. Eelkõige on ta olnud tegev lavastustes 

Maria teatris, Mussorgski (Mihhailovski) teatris, Peterburis 

asuvas Vene Balletiteatris, Akadeemilises Balletiteatris ja 

Kammerballeti teatris, Moskva Riiklikus teatris, Moskva 

Kammerballeti teatris, samuti Uue Klassikalise Balleti 

teatris, Baletto Cagliaris, Praha Rahvusteatris, Praha 

Kammerballeti teatris, Morava teatris Olomoucis ning 

Tšehhi Munitsipaalteatris Ústí nad Labemis. 

Tantsijana on teda kutsutud osalema mainekatel 

rahvusvahelistel galakontsertidel ja festivalidel, nende hulgas 

„World Ballet Festival” (Donetsk, Ukraina 1998), „World 

Stars Gala” (Minsk, Valgevene 1994), „Stars of St. Petersburg

Ballet” (USA 2000, 2001), „Notte di Stelle” (Cagliari, Itaalia 

1997, 1998), rahvusvaheline gala (Eesti, Leedu 1998), „Y. 

Makhalina and Stars of St. Petersburg Ballet” (Argentiina, 

Costa Rica 2001), „Stars of St. Petersburg Ballet” (USA 2002). 

Paljudel nendel üritustel oli Medvedev trupi kunstiliseks 

juhiks. 2005. aastal korraldas Vassili rahvusvahelise 

teatrifestivali „Art Square” raames rahvusvahelise 

balletistaaride gala Mussorgski (Mihhailovski) teatris, mille 

juhiks oli kuulus maestro Juri Temirkanov. 

Eraldi väärib äramärkimist ballett „Onegin”, mille 

esmaesitlus oli Praha Rahvusteatris 1999. aastal. Vassili 

Medvedjevile on antud USA fondi Pushkin Legacy Puškini 

pärandi balletiauhind koreograafia eest sellele balletile, sama 

auhind anti ka peasolistidele Tereza Podarilovale ja Stanislav 

Fečole. Katkendeid „Oneginist” on edukalt esitatud paljudel 

tähtsatel balletigaladel kogu maailmas, nende hulgas „Gala 

des Etoiles” Montrealis 2003, „World Ballet Stars” Spoletos 

2002, „Russian Ballet Stars” Jaapanis 2002 ja „World Stars” 

Donetskis 2001, ning neid on tõlgendanud sellised kuulsad 

tantsijad nagu Julia Mahalina (Kirovi balletiteater), Daria 

Klimentova (Inglise Rahvusballett), Elvira Habibulina 

(Mihhailovski teater) ja Jelena Glurdzhidze (Inglise 

Rahvusballett). 

Tema teiste tööde hulka kuuluvad „Kameeliadaam” ja 

„Salome” Peterburi Mussorgski (Mihhailovski) teatris, 

„Kameeliadaam” Peterburi Vene balletiteatris ja Tšehhi 

Morava teatris Olomoucis, „Romeo ja Julia” ja La Fille mal 

gardée Tšehhi munitsipaalteatris Ústí nad Labemis. 

Üheks tema viimase aja suurimaks balletilavastuseks on 

„Luikede järv” Bosnia ja Hertsegoviina Rahvusballetis 

Maria teatri ja Stuttgarti balletiteatri esitantsijate Sofia 

Gumerova ja Mihhail Kaniskiniga Sarajevos 2006. aasta 

juunis. Ajakirjanduses nimetati tema lavastust klassikalise 

balleti võidukäiguks ja üheks viimaste aastate suurimaks 

kultuurisündmuseks Sarajevos. 

Teiste suuremate lavastuste hulka kuulub tema ballett 

„Korsaar” Tšehhis Brno Rahvusteatris 2005. aasta aprillis, 

mis valiti publiku poolt aasta parimaks lavastuseks ning 

mille eest anti Medvedevile publikupreemia. Tema versioon 

balletist „Korsaar” esietendus ka Türgis Izmiri Riiklikus 

Ooperi- ja Balletiteatris 2006. aasta novembris ja Rumeenias 

Bukaresti Riigiooperis 2007. aasta aprillis. Samuti esietendus 

tema edukas ballett „Onegin” 2005. aasta veebruaris Tšehhis 

Morava teatris Olomoucis. Tema La Fille mal gardée kuulub 

alates 2004. aasta novembrist Bosnia ja Hertsegoviina 

riigiteatri repertuaari. 2004. aasta septembris esitas Vassili 

koos fondiga Pushkin Legacy oma rahvusvahelist projekti 

„Onegin” Santa Fe ooperiteatris ning Santa Fe orkestrit 

juhatas A. Anihhanov. 

Tema lavastus balletist „Pähklipureja” etendus Tšehhis Brno 

Rahvusteatris 2001. aasta detsembris. Lavastusele anti 2003. 

ja 2004. aastal publikupreemia ning esisolistid on saanud 

rollide eest selles lavastuses mitmeid prestiižikaid auhindu 

ja tiitleid. 

Vassili on teinud koostööd ka Palucca balletikooliga 

Dresdenis, Strasbourgis, Münchenis ja Itaalias Forlis ning 

Vaganova-nimelise Vene Balletiakadeemiaga. Ta on loonud 

nende jaoks mitmeid koreograafilisi miniatuure ning 

töötanud seal õpetajana. 

2005. aasta aprillis kutsuti Vassili Medvedjev andma tunde 

kuulsas Teatro Colonis Argentiinas Buenos Aireses. 

Vassili on alates 2003. aastast Peterburis toimuva 

rahvusvahelise tantsufestivali „Dance Open Ballet Festival” 

ja tantsuvõistluse algataja ja kunstiline juht. 

Alates 2007. aastast on Vassili Medvedjev UNESCO 

Rahvusvahelise Tantsukomitee liige. 

Medvedjev on külalisesinejana esinenud paljudes Euroopa 

riikides, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Jaapanis, 

Lõuna-Koreas, Ladina-Ameerikas ja Lõuna-Aafrikas. 

Vasily Medvedev 

Graduated from Vaganova Ballet school (now Vaganova 

academy of Russian Ballet) under the guidance of famous 

N.Dudinskaia, K.Sergeiev, G.Seliutsky. Later he also studied 

under N. Dolgushin at Rimsky Korsakov Conservatory and 

graduated as a choreographer and teacher. He began his 

career when he signed in in the Musorgsky Small Theatre 

(Mikhailovsky Theatre),where he danced solo roles in Vain 

Prudence, Nutcracker, Coppelia. In 1981 he accepted an offer 

from the well -known Estonian choreographer Ülo Vilimaa 

to become the first soloist in the Theatre Vanemuine in 

Estonia. It was here that he began to create one -act and 

feature ballets : Satanella (C.Pugni),The Prince of Pagodas 

(B.Britten), Peter and Wolf (S.Prokofiev), Birth of Dance 

(Space),Trap (W.Wieckman).He conceived for Estonian 

television Stranger in the Night (F.Sinatra),Vasily Medvedev 

Dancing, The Life (P.Viacha), for the French channel “La 5” 

Summer Bolero (M.Ravel ) - together with soloist from the 

Kirov Ballet. 

As a dancer he performed the roles of Albert in Giselle,Fabio 

in Satanella,the Prince in Nutcracker, Franz in Coppelia, 

James in La Sylphide, Prince Salamander in Prince of 

Pagodas. As an appreciation of his personal endowment 

and of his development of the art of ballet in Estonia Vasily 

Medvedev received a number of awards, for instance the 

State Prize, the Prize of Ministry of Culture, the Prize of 

Union of Theatre Artists and also the title Honoured Artist 

in the Great Estonian Encyclopedia a special page is devoted 

to Medvedev. 

Since 1989 Vasily collaborated as a dancer and choreographer 

with various theatres and companies in Russia and

abroad. Above all he has been involved in stagings in the 

Mariinsky Theatre, Moussorgsky Theatre (Mikhailovsky), 

Russian Ballet, Academic Ballet Theatre, Chamber Ballet 

(all St.Petersburg), the State Theatre in Moscow, Moscow 

Chamber Ballet as well as in the New Classical Ballet, Baletto 

Cagliari, National Theatre in Prague, Prague Chamber Ballet, 

Moravian Theatre in Olomouc and the Municipal Theatre in 

Ústí nad Labem (Czech Republic). 

As a dancer he received invitations to prestigious 

International Gala concerts and Festivals such as “World 

Ballet Festival”( Donetsk , Ukraine 1998),” World Stars Gala” 

(Minsk Belorus 1994),”Stars of St.Petersburg Ballet” ( USA, 

2000,2001),”Notte di Stelle” ( Cagliari, Italy 1997,98) “Gala 

International” ( Estonia, Lithuania 1998), “ Y. Makhalina 

and Stars of St.Petersburg Ballet” (Argentina,Costa Rica 

2001), “Stars of St.Petersburg Ballet” (USA,2002). In many 

of these events Medvedev was also Artistic director of the 

company. In 2005 Vasily organized international Gala of 

Ballet Stars in Mussorgsky (Mikhailovsky) theatre as a part 

of International theatral festival “Art Square” directed by 

famous maestro Yuri Temirkanov. 

One of the recent larger choreographic projects is the 

ballet Onegin presented in National Theatre in Prague in 

1999. Mr.Medvedev was awarded by US Pushkin Legacy 

with Pushkin Legacy Ballet Award for the choreography of 

Onegin and also the main soloists Tereza Podarilova and 

Stanislav Feco were awarded by the same prize. Fragments 

from the ballet Onegin were succesfully performed on 

many important ballet gala’s around the world as Gala des 

etoiles in Montreal 2003, World Ballet Stars in Spoleto 2002 

and Russian Ballet Stars in Japan, 2002, or World Stars in 

Donetsk 2001 , and were interpreted by famous dancers as 

Yulia Makhalina(Kirov Ballet) , Daria Klimentova (English 

National Ballet) , Elvira Khabibulina (Moussorgsky Theatre 

) or Elena Glurdzhidze (English National Ballet) . 

Other works: La Damme aux camelias and Salome in 

Moussorgsky Theatre (Mikhailovsky Theatre St.Petersburg), 

La Dame aux Camelias in Russian Ballet (St.Petersburg) 

and also in the Moravian Theatre in Olomouc (Czech rep.), 

Romeo and Juliette and La Fille mal gardeé in Municipal 

Theatre in Ústí nad Labem (Czech.rep.) 

One of the latest large production’s of Vasily is ballet Swan 

Lake with National Ballet of Bosnia and Herzegovina and 

principal dancers of the Mariinsky theatre and Stuttgart 

ballet in Sarajevo June 2006. The press called this production 

as a victory of the classical ballet and as an biggest event in 

the cultural life of the city Sarajevo in the past several years. 

Other large production of Vasily Medvedev is ballet Le 

Corsaire with Ballet of the National Theatre Brno ( Czech 

rep.) in April 2005 and was voted by audience as Best 

performance of the year and received “Prize of audience”. 

Vasily’s version of ballet Le Corsaire had premiere also at 

Izmir State Opera and Ballet Theatre ( Turkey) in November 

2006 and at National Opera in Bucharest (Romania ) in 

April 2007 .Another production of his succesful ballet 

Onegin has premiere in February 2005 in Moravian Theatre 

Olomouc, Czech republic. Medvedev’s La Fille mal gardee 

has place in repertory of The National Theatre of Bosnia 

and Herzegovina from November 2004. In September 

2004 Vasily together with the Pushkin Legacy shows his 

international project Onegin at Santa Fe Opera Theatre with 

the Santa Fe Orchestra conducted by A.Anikhanov. 

Production of Vasily Medvedev Nutcracker with the Ballet 

of the National Theatre Brno in December 2001 received 

“Prize of the audience” in 2003 and 2004. 

Vasily has also collaborated with the Palucca ballet schools 

in Dresden Strasbourg, Munich, Forli in Italy, with the 

Vaganova Academy of Russian ballet for which he has 

conceived several choreographic miniatures and where he 

also held an appointment as a teacher. 

In April 2005 Vasily Medvedev received an invitation to 

teach classes at the famous Teatro Colon in Buenos Aires, 

Argentina. 

Vasily is an founder and artistic director of the International 

St.Petersburg Dance Open Ballet Festival and Dance 

Competition since 2003. 

Vasily Medvedev become a Member of the International 

Dance Council CID -UNESCO from 2007. 

Medvedev has appeared as a guest artist in many countries 

in Europe, USA, Canada, Japan, South Korea, Latin America 

and South Africa. 


lõpetas 1990. aastal Praha Tantsukonservatooriumi ja 

samal aastal liitus solistina Praha Rahvusteatri balletitrupiga. 

Aastatel 1992-1998 oli ta mitmete vene balletiteatrite 

juhtiv külalissolist (Mussorgski Ooperi- ja Balletiteater, 

Peterburi Klassikalise Balleti Teater, Moskva 

Kammer ballett, Vene Rahvusballett Jekaterinburgis jt). 

1998. aastal liitus ta esitantsijana uuesti Praha Rahvusteatri 

trupiga, tantsides juhtivaid rolle ballettides „Luikede järv”, 

„Giselle”, „Raimonda”, „Uinuv kaunitar”, „Asjatu ettevaatus”, 

„Pähklipureja”, „Romeo ja Julia”, „Onegin”, „Kameeliadaam” 

jpt. 

Aastatel 2003-2005 töötas Praha Rahvusteatri külalissolistina 

ja 2005-2006 Brno Rahvusteatri esitantsijana. 2004. aastal 

alustas ta koreograafiaõpinguid Peterburis Vaganova 

Balletiakadeemias. 

Stanislav Fečo on osalenud paljudel rahvusvahelistel 

galakontsertidel ning tantsinud teatrilavadel kogu maailmas. 

On saanud erinevaid nimekaid auhindu, sealjuures 

Rudolf Nurejevi nimelise tantsuauhinna 1993. aastal, 

Philip Morrise nimelise parima tšehhi tantsija auhinna 

1999. aastal, Puškini fondi balletiauhinna Onegini rolli

suurepärase interpreteeringu eest 2000. aastal ja kuldmedali 

7. Maailma Balleti Festivalil Ukrainas 2001. aastal. On olnud 

muuhulgas selliste kuulsate baleriinide partner nagu Galina 

Mezentseva, Ljubov Kunakova, Žanna Ajupova, Natalja 

Sologub, Anastasia Volotškova, Darja Klimentova, Barbora 

Kohoutkova, Larissa Ležnina, Hana Vlacilova jpt. 

On töötanud koreograafi assistendina järgnevate lavastuste 

juures: „Kameeliadaam”, „Salome”, „Onegin”, „Asjatu 

ettevaatus”, „Pähklipureja”, „Korsaar”, „Luikede järv”. 

„Giselle” Vanemuise teatris (2007) oli tema esimene iseseisev 

balletilavastus. 


Graduated from Prague Ballet Conservatory in 1990 at the 

same year joined ballet company of the National Theater in 

Prague and immediatelly become a soloist. 

From 1992 Stanislav worked as a guest principal soloist with 

many ballet companies and theatres 

in Russia /Musorgsky theater, Choreographic miniatures, 

St.Petersburg Classical Ballet, Russian Ballet, 

Moscow chamber ballet, State Ballet of Russia, Academical 

theater in Kazan etc./ 

Stanislav become a partner of the several most famoused 

ballerinas in the world as Kirov stars - Galina Mezentseva , 

Lubov Kunakova or Yulia Makhalina. 

From 1998 joined as a Principal dancer again the National 

Theater in Prague and his repertory included all male leading 

roles in classical ballets as Swan Lake, Giselle, Raymonda, 

Sleeping Beauty,Vain Prudence, Nutcracker or Romeo and 

Julia. 

In 2003 left from National Theatre in Prague and until season 

2005-2006 is working as a Guest Star. 

From 2004 is a student of choreography on Vaganova’s 

Academy of Russian Ballet in St.Petersburg. 

New home theatre for Stanislav is from September 2005 The 

Ballet of the National Theatre 

in Brno, Czech republic,where he is a principal dancer. 

Stanislav is working also as an assistent of choreographer: 

Lady of Camellias and Salome (Mussorgsky theatre, Russian 

Ballet),Onegin 

(National Theatre Prague, National Theatre in Brno, 

Moravian Theatre Olomouc), 

Vain prudence ( Municipal Theatre in Usti nad Labem, 

National Theatre in Sarajevo), 

Nutcracker and laCorsaire ( National Theatre in Brno) 

Giselle (2007) in Vanemuine Theatre was his first work as a 

producer. 

Boriss Kaminski 

1980. aastal lõpetas Kaminski Leningradi 

V. A. Serovi nimelise kunstikooli. 

Samal aastal astus ta N. 

K. Tšerkassovi nimelise Leningradi 

Riikliku Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudi 

(praegune Peterburi 

Riiklik Teatrikunsti instituut) 

lavastusteaduskonda (M. Smirnovi kursus). 

Pärast instituudi lõpetamist töötas A. K. Tolstoi nimelises 

Brjanski Riiklikus Draamateatris, kus oli W. S. Maugham’ 

näidendi „Truu naine” põhjal lavastatud „Naiste 

muutumatuse” ja A. Šteini „Ookeani” kunstnik. 

Aastatel 1987–1990 oli Tjumeni Draamateatri peakunstnik 

ning kujundas sellised lavastused nagu N. Erdmani 

„Enesetapja”, Molière’i „Don Juan”, D. Kinosita „Luigesuled” 

(jaapani rahvamuinasjutu ainetel), A. Galini „Tähed 

hommikutaevas” jt. 

Järgnes töö Peterburi teatrites. Lensoveti nimelises 

Peterburi Riiklikus Akadeemilises teatris oli Kaminski 

selliste lavastuste nagu A. Ostrovski näidend „Talendid ja 

austajad”, Riiklikus Draamateatris Liteinõil aga Ch. Dickensi 

„Jõulujuttude” ainetel valminud lavastuse „Talistepüha 

jutustus nägemustega” jne kunstnik. 

Riiklikus Akadeemilises Maria teatris osales kunstniklavastaja 

abilisena P. Tšaikovski balleti „Uinuv kaunitar” (1999) 

ja L. Minkuse balleti „Bajadeer” (2002) rekonstrueerimises. 

Oli dekoratsioonide rekonstrueeri miskunstnik I. Stravinski 

„Pulma” lavastuses (koreograaf B. Nižinskaja, ballettmeisterlavastaja 

Howard Sayette, 2003). Võttis osa M. Raveli balleti 

„Valss” lavastamisest, osaledes stsenograafia taastamises 

(koreograaf J. Balantšin, ballettmeister-lavastaja J. Clifford, 

2004). 

Osales S. Prokofjevi ooperi „Semjon Kotko” (1999), G. Verdi 

ooperi „Othello” (2001) ja N. Rimski-Korsakovi ooperi 

„Muinasjutt nähtamatust linnast Kitežist ja neitsi Fevroniast” 

(2001) lavastamises. 

Töötas kunstnik-lavastajana Tšehhis (A. Adami „Korsaar”, 

lavastaja V. Medvedjev; L. Delibes´i „Coppelia” – ei jõudnud 

lavale) ja Bosnia-Hertsegoviinas (P. Tšaikovski „Luikede 

järv”, lavastaja V. Medvedjev). 

2000. aastal, kui Suur Teater uuendas 1944. aastal lavastatud 

P. Tšaikovski ooperit „Jevgeni Onegin”, osales Pjotr Williamsi 

dekoratsioonide restaureerimisel. 

2007. aastal toimus Moskva Suures Teatris Kaminski 

kujundatud balleti „Korsaar” esietendus 

Boris Kaminsky 

In 1980, he finished his studies at the Leningrad V.A. Serov, 

Institute of Art. In the same year he entered the production 

faculty of the Leningrad State Institute of Theatre, Music and 

Cinematography (M.A. Simirnov´s class). On graduating 

from the Institute, he jopined the Bryansk A.K. Tolstoy 

Drama Theatre (designing Female Constancy after Somerset 

Maugham; and Shetyn´s Ocean). From 1987-90 he was 

principal designer for the Tyumen Drama Theatre where 

he did sets for the following, among other, productions: 

Erdman´s Suicide, Molière´s Dom Juan, Crane Feathers 

(Japanese tale), Galin´s Star´s on the Morning Sky. Then 

he worked for different Petersburg theatres: designing 

Ostrovsky´s Talents and Admirers (Lensoviet), A Christmas 

Tale with Ghosts after Dickens (Theatre on the Liteynoy) and 

other productions. At the Mariinsky Theatre he took part 

in the reconstruction of The Sleeping Beauty (1999) an La 

Bayadère (2002). He was scenographer with responsibility 

for reconstruction of the sets on the 2003 production of Les 

Noces. He participated – reconstructing the scenography 

– in the production of Waltz (2004). He contributed to

the following productions: Semyon Kotko (1999), Otello 

(2001), The Legend of the Invisible City of Kitezh (2001). He 

participated in the renovation of Pyotr Vilyam´s sets for 

Eugene Onegin. He has worked as designer in Czechia (Le 

Corsaire, Coppélia – the latter production was cancelled), 

and in Bosnia (Swan Lake). 

Angara, Don Quixote, Jennifer, the Fire Bird, Petroushka, 

Prince Bayaya, Sleeping Beauty, The Dance Hall, La Dame 

aux Camelias, Ballet Concert, Amarus, Beetles, Cinderella, 

Tchaikovsky, Coppelia, Giselle, Carmen, Romeo and Juliet. 

Josef Jelìnek 

Lõpetas Bratislavas, Slovakkias, Näitekunstide Akadeemia. 

Peale töötamist Zlini Munitsipaalteatris võttis ta vastu 

pakkumise kostüümikunstniku kohale nii Praha 

Rahvusteatrilt kui Praha Riigiooperilt. Ta on võitnud 

auhindu nii kodu- kui välismaal (sealhulgas näiteks Noore 

Kunstniku Preemia Slovakkia Kultuuriministeeriumilt, 

kuldmedali Nový Sadi triennaalilt ja PQ 1983). Jelìnek 

on teinud lugematul hulgal kostüümi – ja mõnikord 

ka lavakujundusi – rohkem kui kuuesajale lavastusele 

Prahas, Bratislavas, Brnos, Ostravas, Pilsenis ja Berliinis. 

Kostüümikunstnikuna on ta töötanud ka Petr Weigli 

muusikafilmi juures. 

Praha Rahvusteatriga on ta koostööd teinud järgnevate 

ballettide väljatoomisel – ”Inimese aeg”, ”Kivilill”, ”Luikede 

järv”, ”Bukett”, ”Macbeth”, ”Angara”, ”Don Quijote”, 

”Jennifer”, ”Tulilind”, ”Petruška”, ”Prints Bayaya”, ”Uinuv 

kaunitar”, ”Kameeliadaam”, ”Tuhkatriinu”, ”Coppelia”, 

”Giselle”, ”Romeo ja Julia” jt. 

Josef Jelìnek 

Graduated from the Academy of the Performing Arts in 

Bratislava, Slovakia. After an engagement in the Municipal 

Theatre in Zlin, as from 1983 he took on an engagement as 

the permanent costume designer in the Prague National 

Theatre and the Prague State Opera. He has won various 

prizes at home and abroad (these include the Young Artist 

Award, the Ministry of Culture of the Slovak Republik prize, 

a gold medal at the triennial in Novŷ Sad and PQ 1983). He 

has produced countless costume designs – sometimes stage 

sets as well – for over six hundred productions in Prague, 

Bratislava, Brno, Ostrava, Pilsen and Berlin. As a costume 

designer he has worked on musical film directed by Petr 

Weigl. 

He has collaborated with the ballet ensemble of the Prague 

National Theatre in the following productions: The Time 

of Man (the part Life Without Faults), Stone Flower, Swan 

Lake,The Bouquet (tje part called Treasure), Macbeth, 

Andrei Anihhanov 

Õppis Peterburi Akadeemilise Kapelli Glinka-nimelises 

Koorikolledžis, siis 1983 – 87 Peterburi Rimski-Korsakovi 

nim Riiklikus Konservatooriumis dirigeerimist prof Jelizaveta 

Kudrjavtseva juures. 1992 lõpetas ta konservatooriumi 

ooperi- ja sümfoonia dirigeerimise osakonna prof 

Aleksander Dmitrijevi juures. 

1989 kutsuti Anihhanov tööle Mussorgski-nimelisse 

Riiklikku Ooperi- ja Balletiteatrisse (Mihhailovski teater) ja 

1992 sai temast selle teatri peadirigent. Anihhanov on teatriga 

gastrolleerinud USAs, Jaapanis, Itaalias, Prantsusmaal, 

Hispaanias, Saksamaal, Portugalis, Madalmaades ja Poolas. 

Alates 1996 on Andrei Anihhanov Peterburi Riikliku 

Sümfooniaorkestri peadirigent ja kunstiline juht. Selle 

orkestriga on ta esinenud Lõuna-Koreas, Soomes ja Itaalias. 

Anihhanov on juhatanud ka selliseid orkestreid nagu: 

Peterburi Filharmoonia Orkester, Vene Rahvuslik 

Sümfooniaorkester, Peterburi Akadeemiline Sümfooniaorkester, 

Sitsiilia Sümfooniaorkester jt. Ta on olnud 

ooperi “Jevgeni Onegin” (P. Tšaikovski) kunstiline juht 

ja peadirigent nii Grasline´i Ooperis Prantsusmaal kui 

Savonlinna Ooperifestivalil Soomes. 

1993–2003 on Anihhanov plaadistanud Peterburi Riikliku 

Sümfooniaorkestri ja Mussorgski-nimelise Ooperi- ja 

Balletiteatri (Mihhailovski teatri) orkestriga 25 CDd selliste 

tuntud firmamärkide nagu Audiophile Classics, Naxos, Marco 

Polo, Melodia ja Good Hope all. 

Andrei Anihhanov oli 1992–1996 Peterburi Lihavõttefestivali 

muusikaline direktor. 

Kahel korral (1993, 1995) on ta saanud Peterburi Meeri 

Auhinna kunsti ja kirjanduse vallas ja 1999 anti talle 

Venemaa Aukunstniku tiitel. 

Andrey Anikhanov 

Studied in Glinka Choral College of St.Petersburg Academic 

Capella. In 1983 – 1987 he studied in St. Petersburg State 

Rimsky - Korsakov Conservatory, choral conducting 

department, professor Elizaveta Kudriavtseva. In 1992 he 

graduated from Conservatory where also studied at the

Lenski – 

Willem Houck 

Olga – 

Mai Kageyama

opera and symphony conducting department, professor 

Alexander Dmitriev. 

In 1989 he was invited to Mussorgsky State Opera and Ballet 

Theatre in St. Petersburg and in 1992 he became principal 

conductor of this theater. Under his conducting theater was 

on tours with opera and ballet performances in the USA, 

Japan, Italy, France, Spain, Germany, Portugal, Netherlands, 

Poland. 

Since 1996 A. Anikhanov is artistic director and principal 

conductor of St. Petersburg State Symphony Orchestra. 

With this orchestra he was on tours in South Korea, Finland, 

Italy. 

Among other orchestras A. Anikhanov conducted: St. 

Peterburg Philharmonic Orchestra, Russian National 

Symphony Orchestra, St.Petersburg Academic Symphony 

Orchestra, Orchestra Teatro Bellini- Catania, Orchestra 

sinfonica di Sicilia, etc. 

He was artistic director and principal conductor of opera 

productions of Eugene Onegin by P. Tchaikovsky at Grasline 

Opera (Nantes, France) and Savonlinna opera Festival 

(Finland). 

During 1993 – 2003 he recorded 25 CDs with State Symphony 

Orchestra and Orchestra of the State Mussorgsky Theatre 

for such renown labels as: Audiophile Classics, Naxos, Marco 

Polo, Melodia, Good Hope. 

A.Anikhanov was musical director of St. Petersburg Easter 

Festival in 1992 – 1996. 

He twice received the St.Petersburg Lord-Mayors Award 

in sphere of art and literature (1993, 1995), and in 1999 he 

received high title of Honored Artist of Russia. 

Lauri Sirp 

on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia 1993. aastal koorijuhtimise 

erialal prof Kuno Arengu klassis ja 2002. aastal 

orkestridirigeerimise erialal Jüri Alperteni klassis. 

Ta on osalenud Esa-Pekka Saloneni, Jorma Panula ja Peter 

Gülke meistrikursustel. 

Alates 1993. aasta augustist töötab Lauri Sirp Vanemuise 

teatris. Ta on dirigeerinud peaaegu kõiki Vanemuise 

repertuaaris olevaid lavastusi, juhatanud mitmeid 

sümfooniakontserte ja Britteni ooperi „Lucretia teotamine” 

kontsertettekannet. Lauri Sirp on assisteerinud maestro 

Carlo Felice Cillariot tema Tartu kontsertide ja ooperite 

ettevalmistamisel. 

Vanemuises väljatoodud lavastused: 

Ooperid: Menotti „Telefon”, Massenet’ „Don Quijote”, 

Verdi „Falstaff ”, Humperdincki „Hansuke ja Greteke”, 

Händeli „Xerxes”, „Acis ja Galatea”, Lortzingi „Salakütt”, 

Offenbachi „Hoffmanni lood“, Verdi „Rigoletto“ 

Balletid: Tšaikovski „Pähklipureja”, Raveli „Hispaania tund” 

ja „Boléro”, Chopini muusikale „Chopiniana”, Minkuse 

„Quiteria pulm”, Mendelssohn-Bartholdy „Suveöö 

unenägu”, Adami „Giselle” 

Ta on dirigeerinud järgmisi lavastusi: Leoncavallo „Pajatsid”, 

Verdi „Traviata” ja „Maskiball”, Puccini „Boheem” ja 

„Madama Butterfly”, Rossini „Itaallanna Alžiiris” ja „Sevilla 

habemeajaja”, Mozarti „Haaremirööv” ja „Cosi fan tutte”, 

Tšaikovski „Jevgeni Onegin”, Prokofjevi „Romeo ja Julia” 

ja „Tuhkatriinu”, Bernsteini „West Side Story”, Griegi „Peer 

Gynt”. 

Lauri Sirp on teinud koostööd ERSO, Tallinna Kammerorkestri, 

Pärnu Linnaorkestri ja Mikkeli Linnaorkestriga. 

On dirigeerinud etendusi Rahvusooperis Estonia. 

Lauri Sirp 

graduated from the Estonian Academy of Music in 1993 

in the field of choir conducting in the class of Kuno Areng 

and in 2002 in the field of orchestral conducting in the 

class of Jüri Alperten. 

He has participated in the master classes of Esa-Pekka 

Salonen, Jorma Panula and Peter Gülke. 

Since August 1993 he has worked in the Vanemuine. He has 

conducted almost all of the productions in the repertoire 

of the Vanemuine, also many symphony concerts and the 

concert performance of Britten’s opera The Rape of Lucretia. 

Lauri Sirp has assisted Maestro Carlo Felice Cillario in 

preparing his concerts and operas in Tartu. 

The performances staged in the Vanemuine: Menotti’s 

The Telephone, Massenet’’s Don Quixote, Verdi’s 

Falstaff, Humperdinck’s Hansel and Gretel, Handel’s Xerxes 

and Acis and Galatea, Tchaikovsky’s The Nutcracker, Ravel’s 

The Spanish Hour and Boléro, Lortzing’s The Poacher, 

ballet for Chopin’s music Chopiniana, Minkus’s Quiteria`s 

Wedding and Mendelssohn-Bartholdy’s A Midsummer 

Night’s Dream, Adam`s Giselle, Offenbach`s The Tales of 

Hoffmann, Verdi`s Rigoletto. 

He has conducted the following performances: Leoncavallo’s 

The Clowns, Verdi La Traviata and A Masked Ball, Puccini’s 

La Bohème and Madame Butterfly, Rossini’s The Italian Girl 

in Algiers and TheBarberofSeville, Mozart’s The Abduction 

from the Seraglio and Cosi fan tutte, Tchaikovsky’s Jevgeni 

Onegin, Prokofjev’s Romeo and Juliet and Cinderella, and 

Bernstein’s West Side Story, Grieg`s Peer Gynt. 

Lauri Sirp has worked with the Estonian National 

Symphony Orchestra, Tallinn Chamber Orchestra, Pärnu 

City Orchestra and Mikkeli City Orchestra. He has 

conducted performances in the Estonian National Opera.

Gremin – Ruslan Stepanov

Onegin – Antonio Ayesta 

Tatjana – Hayley Jean Blackburn

Vanemuise Sümfooniaorkester 

Vanemuine Symphony Orchestra 

Muusikajuht ja peadirigent 

Kontsertmeister / 

Concertmaster 

I viiul / I violin 

II viiul / II violin 

Vioola / Viola 

Tšello / Violoncello 

Kontrabass / Contrabass 

Harf / Harp 

Flööt / Flute 

Oboe / Oboe 

Klarnet / Clarinet 

Fagott / Bassoon 

Metsasarv / Horn 

Trompet / Trumpet 

Tromboon / Trombone 

Tuuba / Tuba 

Löökriistad / Percussions 

Mihkel Kütson 

Kadri Sepalaan 

Kristiina Birk, Andri Annus, Laura Miilius, Kaisa Vaagen, Maie Kalaus, 

Katrin Pai, Kattrin Ojam, Anne Vellomäe, Denis Strelkov, 

Helena Valpeteris 

Maria Zarubina, Anna Samsonova, Sirli Laanesaar, Žanna Toptši, 

Triinu Raudver, Marju Villak, Maria Kesvatera 

Kadri Rehema, Svetlana Nukka, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets, 

Tiina Enniko, Merike Ots 

Lauri Sõõro, Heiki Palm, Heli Ilumets, Olga Raudonen, Marina Peleševa, 

Maie Kostabi 

Linda Viller, Aivar Eimra, Jaanus Roosileht 

Kai Visnapuu 

Karina Vološina, Lande Kits, Margus Kits, Heili Mägi 

Anna Šulitšenko, Riivo Kallasmaa, Maimu Kaarde 

Margus Vahemets, Tõnu Kalm, Heimo Hodanjonok 

Kulvo Tamra, Johanna Tuvi, Elle Fuchs 

Jan Pentšuk, Urmas Himma, Kaido Otsing, Silver Mesi, Kreete Perandi, 

Marie Jaksman 

Karl Vakker, Marti Suvi, Viljar Lang, Kalev Helmoja 

Kait Tiitso, Rain Kotov, Tõnu Pärtin, Aivo Koddanipork 

Tanel Tamm 

Ilja Šarapov, Valdeko Vija, Margus Tammemägi, Külliki Tikk

Teatrijuht / General Manager Paavo Nõgene 

Balletijuht / Ballet Director Mare Tommingas 

Lavastusala juhataja / Technical Director Lui Lääts 

Pealavameister / Stage Manager Rait Randoja 

Lavameistrid / Stage Technicians Rello Lääts, Oliver Pärna 

Dekoratsiooniala juhataja / 

Head of the Stage Set Department Aarne Hansalu 

Dekoratsioonide teostus / Stage sets by Innari Toome, Andres Lindok, Sirje Kolpakova, 

Ain Austa, Terje Kiho, Marika Raudam, Indrek Ots, 

Aleksander Karbuzov, Mart Raja, Eino Reinapu 

Kostüümiala juhataja / 

Head of Costumes Department Ivika Jõesaar 

Meeste kostüümid / Men’s costumes by Ruth Rehme-Rähni 

Naiste kostüümid / Women’s costumes by Külli Kukk 

Kostüümide teostus / Costumes made by Liisi Ess, Luule Luht, Tia Nuka, Daisy Tiikoja, 

Elli Nöps, Valentina Kalvik, Olga Mordvintseva, 

Edith Ütt, Irina Medvedeva, Ivi Vels, 

Inkeri Orasmaa, Mairit Joonas, Riina Lõhmus, 

Henn Laidvee, Malle Värno, Mati Laas, Juta Reben 

Kostüümilao juhataja / 

Head of Costumes Warehouse Piret Univer 

Riieturid / Dressers Eva Kõiv, Anu Kõiv, Raina Varep 

Jumestusala juhataja KT / 

Head of Make-Up Department Lii Mežul 

Grimm / Make-up by Olga Belokon, Mare Lehtpuu, Kaie Šestakova 

Soengud / Hairdressers Rutt Laikask, Lii Mežul 

Rekvisiidiala juhataja / 

Head of Stage Prop Department Liina Martoja 

Rekvisiitor / Property Master Ivika Saaroja 

Valgustusala juhataja / 

Head of Lighting Department Andres Sarv 

Valgustajad / Lighting by Alvar Fuchs, Holger Helm,Villu Adamson, 

Tauri Kötsi, Andrus Treier, Siim Allas 

Heli- ja videoala juhataja / 

Head of Audio-Visual Department Toivo Tenno 

Helirežissöörid / Sound Directors Olari Oja, Kalev Kääpa, Andres Tirmaste 

Videoinsener-operaator / 

Audio-Visual Manager Kalju Nugin 

Fotod / Photos Andrus Kannel, Hana Smejkalova 

Kava koostanud / Programme prepared by Kai Rohejärv 

Kava kujundanud / Programme designed by Kristina Kütt 

Tõlked: Luisa Tõlkebüroo Tartus / 

Translations by Luisa Translation Bureau, Tartu

Vanemuise klienditeenindajaid riietab

www.emt.ee 

Hooaja peasponsor 

Tartus levi cum laude! 

Maailma parim leviala on Eestis.

Onegini - Vanemuine

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?