Puittaimede kasutusvõimalused energiakultuurina ... - bioenergybaltic

Uuringuid pajude kasutamisest energiavõsana alustati Rootsis 1976. aastal. Pajud eelistavad
niiskeid kasvukohti, intensiivne biomassi produktsioon tähendab ka intensiivset
transpiratsiooni. Pajuliikidest sobivad energiavõsaks kõige enam vits- ehk korvipaju ja
pikalehine paju. Nende liikide osas on aretustöö jõudnud kloonideni. Istandused rajatakse
pistokstest. Pärast esimest kasvuaastat lõigatakse võrsed maha, nii saab enam hargnenud
põõsa. 3 – 7 aasta pärast on maapealne osa lõikusküps. Koristatakse kogu maapealne osa ja
tsükkel kordub, istandust võib korduvalt lõigata ca 30 aasta jooksul.
Pajuistandiku kasvukohaks sobivad nii endised karjamaad kui ka viljapõllud. Oluline on
võitlus umbrohtudega, likvideerida tuleb mitmeaastased, risoomidega paljunevad umbrohud.
Kõige paremini sobivad niisked mullad, ka turvas mullad. Seega asub pajuistandikele sobiv
ökoloogiline piirkond nii muldade maatrikstabelis kui ka E. Lõhmuse skeemil võrreldes teiste
lehtpuuliikidega niiskemate ja turvasmuldade suunas.
Istandiku rajamise esimeseks etapiks on keemiline umbrohutõrje, näiteks „Roundup”
tõrjevahendiga. Selgitada tuleb kasvukoha väetistarve ja lupjamistarve. Herbitsiididega
pritsitakse põldu peale istutamist. Tehakse ka umbrohtude mehhaanilist tõrjet. Vajalikuks
võib osutuda kastmine. Teisel kasvuaastal tuleb juba alustada väetamisega. Igal lõikusjärgsel
aastal antakse P- ja K-väetisi. N-väetisi antakse sõltuvalt sellest kui palju vabaneb
lämmastikku turvasmuldadel.
Pajude suurimaks seenkahjustajaks on pigirooste ja mõned teised lehe ja tüve patogeenid.
Probleeme on putukkahjuritega, seega pajuenergiavõsa kasvatamise probleemid on väga
lähedased põllumajanduslike monokultuuridega. Kahjustajaks on ka põdrad, metskitsed ja
hiired ning esineb hilis- ja varakülmakahjustusi.
Pajuistandike biomassi produktsiooniks saavutatakse alates teisest kasvutsüklist 12 – 15 tonni
kuivainet hektari kohta.
16