Põllumajandusministeeriumi ja Maaelu ... - bioenergybaltic

Põllumajandusministeeriumi ja Maaelu ... - bioenergybaltic Põllumajandusministeeriumi ja Maaelu ... - bioenergybaltic

from bioenergybaltic.ee More from this publisher

20.03.2015 Views

LISA 1 Aruanne biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise sihtprogrammi elluviimisest Aruanne on koostatud vastavalt Põllumajandusministeeriumi ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse vahel sõlmitud lepingutele nr 436 (14.12.2006) ja nr 140 (05.04.2007) ja kajastab rahade kasutamist seisuga 31.12.2007. Lepingute täitmise aruande koostamisel on võetud aluseks „Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007-2013 rakendusplaani” ülesehitus. EESMÄRK 1: TAGADA BIOMASSI JA BIOENERGIA KASUTAMISE EDENDAMISEKS VAJALIK TEADUS- JA ARENDUSTEGEVUS MEEDE 1: Teadus- ja arendustegevus biomassi ja bioenergia kasutamise edendamiseks vajaliku infrastruktuuri loomiseks, innovatsiooniks ning tehnoloogia ja oskusteabe siirdeks Sõlmitud lepingute maksumus on 4 592 699,92 krooni. Tellitud uuringute lähteülesanded, vahearuanded, esitlusmaterjalid on avaldatud veebilehel www.bioenergybaltic.ee. Lõpparuanded koos eesti ja inglise keelsete kokkuvõtetega ning MTÜ Pirgu poolt teostatud teadustööde aruannete analüüs avaldatakse veebilehel www.bioenergybaltic.ee 25.01.2008. Uuringute eesti ja inglise keelsed kokkuvõtted ning MTÜ Pirgu poolt teostatud teadustööde aruannete analüüs on lisatud käesolevale aruandele paberkandjal. Sõlmitud lepingud: 1. Maaressursi jaotuse analüüs. Teostaja Eesti Maaülikool, maksumus 600 000 krooni (Lisa 2); 2. Eestis olemasoleva, praeguse või juba kavandatud tootmise-tarbimise juures tekkiva biomassi ressursi hindamine. Teostaja Eesti Maaülikool, maksumus 500 000 krooni (Lisa 3); 3. Rohtsed energiakultuurid Eestis. Teostaja Eesti Maaülikool, maksumus 215 000 krooni (Lisa 4); 4. Puittaimede kasutusvõimalused energiakultuurina Eestis. Teostaja Eesti Maaülikool, maksumus 207 500 krooni (Lisa 5); 5. Päideroo, teraviljade ja kanepi kasutusvõimalused energiakultuurina Eestis. Teostaja Jõgeva Sordiaretuse Instituut, maksumus 350 000 krooni (Lisa 6); 6. Galeega ja lutsern energiakultuuridena Eestis nii kuiva massina otsepõletamiseks kui toore massina edasiseks ümbertöötlemiseks. Teostaja Eesti Maaviljeluse Instituut, maksumus 80 000 krooni (Lisa 7); 7. Biomassi tehnoloogiauuringud ja tehnoloogiate rakendamine Eestis. Teostaja Tallinna Tehnikaülikool, maksumus 2 000 000 krooni (Lisa 8); 1

LISA 1

Aruanne biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise sihtprogrammi elluviimisest

Aruanne on koostatud vastavalt Põllumajandusministeeriumi ja Maaelu Edendamise

Sihtasutuse vahel sõlmitud lepingutele nr 436 (14.12.2006) ja nr 140 (05.04.2007) ja kajastab

rahade kasutamist seisuga 31.12.2007.

Lepingute täitmise aruande koostamisel on võetud aluseks „Biomassi ja bioenergia

kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007-2013 rakendusplaani” ülesehitus.

EESMÄRK 1: TAGADA BIOMASSI JA BIOENERGIA KASUTAMISE EDENDAMISEKS

VAJALIK TEADUS- JA ARENDUSTEGEVUS

MEEDE 1: Teadus- ja arendustegevus biomassi ja bioenergia kasutamise edendamiseks

vajaliku infrastruktuuri loomiseks, innovatsiooniks ning tehnoloogia ja oskusteabe

siirdeks

Sõlmitud lepingute maksumus on 4 592 699,92 krooni.

Tellitud uuringute lähteülesanded, vahearuanded, esitlusmaterjalid on avaldatud veebilehel

www.bioenergybaltic.ee.

Lõpparuanded koos eesti ja inglise keelsete kokkuvõtetega ning MTÜ Pirgu poolt teostatud

teadustööde aruannete analüüs avaldatakse veebilehel www.bioenergybaltic.ee 25.01.2008.

Uuringute eesti ja inglise keelsed kokkuvõtted ning MTÜ Pirgu poolt teostatud teadustööde

aruannete analüüs on lisatud käesolevale aruandele paberkandjal.

Sõlmitud lepingud:

1. Maaressursi jaotuse analüüs. Teostaja Eesti Maaülikool, maksumus 600 000 krooni

(Lisa 2);

2. Eestis olemasoleva, praeguse või juba kavandatud tootmise-tarbimise juures tekkiva

biomassi ressursi hindamine. Teostaja Eesti Maaülikool, maksumus 500 000 krooni

(Lisa 3);

3. Rohtsed energiakultuurid Eestis. Teostaja Eesti Maaülikool, maksumus

215 000 krooni (Lisa 4);

4. Puittaimede kasutusvõimalused energiakultuurina Eestis. Teostaja Eesti Maaülikool,

maksumus 207 500 krooni (Lisa 5);

5. Päideroo, teraviljade ja kanepi kasutusvõimalused energiakultuurina Eestis. Teostaja

Jõgeva Sordiaretuse Instituut, maksumus 350 000 krooni (Lisa 6);

6. Galeega ja lutsern energiakultuuridena Eestis nii kuiva massina otsepõletamiseks kui

toore massina edasiseks ümbertöötlemiseks. Teostaja Eesti Maaviljeluse Instituut,

maksumus 80 000 krooni (Lisa 7);

7. Biomassi tehnoloogiauuringud ja tehnoloogiate rakendamine Eestis. Teostaja Tallinna

Tehnikaülikool, maksumus 2 000 000 krooni (Lisa 8);

8. Biomassi ja bioenergia valdkonna tururegulatsiooni uuringud. Teostaja Ernst &

Young, maksumus 565 199,92 krooni – lõpparuanne esitatakse ja tehakse avalikuks

veebilehel 05.03.2008;

9. Teadusuuringute aruannete analüüs, milles tehakse ettepanekud arengukava järgmise

etapi koostamiseks ja rakendamiseks ning indikaatorid arengukava järgmise etapi

elluviimise hindamiseks. Teostaja PIRGU MTÜ, maksumus 75 000 krooni (Lisa 9).

MEEDE 3: Andmete vajaduse planeerimine, andmete kogumine, analüüs ja avaldamine

1. Eesti biokütuste turu hinnamonitooringu süsteemi loomine ja regulaarsete

hinnavaatluste läbiviimine. Teostaja Eesti Konjunktuuriinstituut, maksumus

171 000 krooni;

Kogutud hinnainfo märts-detsember 2007 on avaldatud veebilehel

www.bioenergybaltic.ee.

EESMÄRK 2: TÕSTA TARBIJATE, INVESTORITE, ETTEVÕTJATE JA TURGU

REGULEERIVATE POLIITIKA KUJUNDAJATE TEADLIKKUST

MEEDE 4: Teavitustegevus

Biomassi ja bioenergia veebilehe tegemine ja haldamine:

Veebileht tehti avalikuks 01.05.2007. Veebileht asub Best IT OÜ serveris. Veebilehest

teavitati avalikkust läbi erinevate meediakanalite (Maaleht, Maahommik, Äripäev jt.) ning

otsesuhtlemisel põllumajandusorganisatsioonide, LEADER gruppide, teadusasutuste ja

ettevõtjatega.

1. Veebilehe loomine, teostaja Best IT OÜ, maksumus 112 336 krooni;

2. Veebilehe hooldus- ja majutustööd, teostaja Best IT OÜ, maksumus 18 585 krooni /

tasutakse kuupõhistemaksetena 2 065 krooni kuus, välja makstud 10 325 krooni

(ülejäänud osa tasuti Põllumajandusministeeriumiga sõlmitud Käsunduslepingu nr 279

alusel);

3. Veebilehe koolituse läbiviimine Läti ja Leedu kolleegidele, teostaja Best IT OÜ,

maksumus 24 511 krooni;

4. Töövõtuleping on sõlmitud veebitoimetajaga kodulehe administreerimiseks,

maksumus 119 970 krooni, välja makstud 53 320 krooni (ülejäänud osa tasuti

Põllumajandusministeeriumiga sõlmitud Käsunduslepingu nr 279 alusel);

5. Biomassi ja bioenergia alase info tõlkimine eesti keelde ja eesti keelse info tõlkimine

inglise keelde. Tõlgitud info avaldatakse kodulehel, teostaja Interlex OÜ. Tõlkeid

tellitud ja välja makstud summas 66 743,63 krooni;

6. Käsiraamatu "Handreichung Biogasgewinnung und -nutzung" tõlkimine saksa keelest

eesti keelde, töö valmib 01.05.2008. Teostaja Eesti Põllumeeste Keskliit, maksumus

65 000 krooni. Käsiraamat avaldatakse veebilehel www.bioenergybaltic.ee;

7. Kirjanduse ja publikatsioonide põhjal koostatakse valdkonna ülevaade sh näited Eesti

varasematest kogemustest, koostatakse andmebaas taimeõli külm- ja

kuumpressimistehnoloogiatest ja diiselmootorite lisaseadmetest. Teostaja Eesti

Maaülikool, maksumus 80 000 krooni. Koostatud ülevaade avaldatakse veebilehel

www.bioenergybaltic.ee;

Biomassi ja bioenergia teema kajastamine meedias, trükised, seminaride

korraldamine ning osalemine rahvusvahelistel konverentsidel:

1. Biomassi ja bioenergia alase statistika ja hinnainfo kogumise seminar Meriton Hotellis

12.02.2007, maksumus 5 355 krooni;

2. Maalehes avaldatud pressiteade „MES tegeleb bioenergiaga” 08.03.2007, tasutud

MESi eelarvest;

3. Bioenergia seminar teavitustegevuse planeerimiseks Raudojal 09.03.2007, maksumus

5 000 krooni;

4. Maamajanduse peatoimetaja Heiki Raudla ja JK Otsa talu juhatuse liige Madis Kiisk

osalesid 12.-16. märts 2007 International Energy Farming Congress’il, maksumus

32 719,76 krooni.

Teema kajastamiseks laiemale avalikkusele avaldati kongressi sisu ja Eesti bioenergia

alast tegevust tutvustavad artiklid Maalehes „Ärge põletage toiduvilja” 29.03.2007 ja

Maamajanduses „Biogaasi plahvatus” aprill 2007;

5. Äripäev on-line ilmunud pressiteade „Valmis biomassi ja bioenergia alast tegevust

tutvustav veebileht” 07.05.2007 ja Äripäeva paberväljaandes ilmunud pressiteade

„Bioenergia kohta leiab info veebist” 21.05.2007;

6. Maahommikus bioenergiat alast tegevust ja bioenergia kodulehte tutvustav saatelõik

26.05.2007, tasutud MESi eelarvest;

7. Maalehes avaldatud bioenergia alast tegevust tutvustav artikkel „Bioenergia – uus

võimalus ettevõtluseks maal” 24.05.2007, tasutud MESi eelarvest;

8. Õppereis Hollandisse ja Saksamaale "Biomassi ettevalmistamine ja bioenergia

tootmine" 23-25.05.2007. Osalejad ettevõtjad Aare Kiviloo ja Indrek Lindsaare,

maksumus 8 000 krooni;

Õppereisi kokkuvõte on avaldatud veebilehele www.bioenergybaltic.ee;

9. Sachen-Anhalten Liidumaa külastamine 29.05 kuni 01.06 ning tutvumine Biomassi ja

bioenergia alase tegevusega. Osales Aasta Põllumees 2006 Kalle Reiter, maksumus

3 919,56 krooni;

10. Kongress Saksamaal „European Rye Congress” 13-14.06.2007. Osalejad Jõgeva SAI

töötajad Arne Raidvere ja Ilme Tupits, maksumus 15 537 krooni;

Kongressi kokkuvõte on avaldatud veebilehele www.bioenergybaltic.ee;

11. Konverents „Nordic Bioenergy 2007” 11-13.06.2007. Osalejad Tallinna

Tehnikaülikooli töötaja Villu Vares, maksumus 13 466 krooni ja OÜ Mõnus Minek

Ahto Oja, maksumus 9 600 krooni;

Konverentsi kokkuvõte on avaldatud veebilehele www.bioenergybaltic.ee;

12. MTÜ Järvamaa Tootjate Ühenduse projekti „Taastuvenergia tootmise perspektiivide

selgitamine JTÜ liikmesfirmades”, kulud kaetakse MESi eelarvest;

13. Eesti Põllumehes (august-september) avaldatud artikkel „Maaelu Edendamise

Sihtasutus tutvus biogaasi tootmisega” sealjuures tutvustati ka bioenergia edendamist

Eestis, tellitud teadusuuringuid ja teavitustoetust;

14. Tartumaa Põllumeeste Liidu poolt korraldatud õppereis Saksamaa Mecklenburg-

Vorpommerni Liidumaale Ludwigslusti maakonda bioenergeetikaettevõtetega

tutvumiseks 03. oktoobril 2007, maksumus 26 900 krooni;

Õppereisi kokkuvõte on avaldatud veebilehele www.bioenergybaltic.ee;

15. AS Maalehega sõlmitud leping avaldamaks ajakirjas Maamajandus 2008 aastal

kaksteist (a’ 2 lehekülge) „Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava

aastateks 2007 – 2013” tutvustavat artiklit. Maksumus 93 220 krooni;

16. Kinkemeenete tellimine bioenergia logo ja kodulehe tutvustamiseks. Teostaja

Reklaamkingiekspert OÜ, maksumus 22 095,90 krooni;

17. SA Archimedes poolt korraldatud seminari „Taastuvenergeetika kui võimalus

regionaalarengus“ 16.11.2007 rahastamine maksumuses 10 000 krooni;

Esitatud aruanne ja seminari ettekanded on tehtud avalikuks bioenergia veebilehel

www.bioenergybaltic.ee;

18. Eesti Põllumehes avaldatud bioenergia alased artiklid (oktoober-november,

detsember) maksumusega 2 000 krooni;

19. Ajalehes Postimees ilmunud erinumbris „Säästlik Energia” ilmunud 18.12.2007

bioenergia kodulehte tutvustav teatis. Maksumus 13 570 krooni;

20. Biomassi ja bioenergia uuringute seminar, 19. detsember 2007 Türi-Alliku Veskisilla

hotell. Maksumus 13 990 krooni;

Seminari ettekanded on tehtud avalikuks bioenergia veebilehel

www.bioenergybaltic.ee;

21. Projekti „Raising Awarness on Renewable Energy Developing Agro-energetic Chain

Models (RADAR)“ Itaalias, Anconas 19.12.2007 avaseminar. Osalesid Tallinna

Tehnikaülikooli töötajad Ülo Kask ja Livia Kask, maksumus 21 000 krooni;

Ürituse kokkuvõte on avaldatud veebilehele www.bioenergybaltic.ee;

22. Konverents „Aktionen zur nachhaltigen Entwicklung in ländlichen Räumen –

Chancenverbesserung durch Innovationen und durch Traditionspflege" 25-30.11.2007.

Osales MTÜ Virumaa Biogaas Leo Saluste, maksumus 6 885 krooni;

Konverentsi kokkuvõte on avaldatud veebilehele www.bioenergybaltic.ee;

23. Eesti Põllumeeste Keskliiduga sõlmitud leping avaldamaks ajalehes Eesti Põllumees

2008 aasta märtsis bioenergia alaseid uuringuid tutvustav erinumber. Maksumus

20 000 krooni;

24. „Aastavakk 2008” avaldatud „Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise

arengukava aastateks 2007 – 2013” ja bioenergia veebilehte tutvustava artikkel.

Administreerimiskulud:

Eelarve vastavalt lepingutele kuni 600 000 krooni, tegelik kulu 2007 aastal

595 594,94 krooni.

1. Sihtasutuse nõukogu kinnitas Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise

sihtprogrammi 13. detsembri 2006. a nõukogu koosolekul;

2. Sihtasutus on osalenud Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava

2007-2013 koostamises. Arengukava koostamiseks vajalike ettepanekute tegemiseks

on sihtasutus teinud koostööd erinevate huvigruppidega, välja on selgitatud nende

ootused ja vajadused valdkonna arendamiseks;

3. Uuringute läbiviimise koordineerimine. Teostaja Andrus Ristkok, Pirgu

Arenduskeskus;

4. Korraldatud ja osaletud on Eestis biomassi ja bioenergia alase statistika ja hinnainfo

kogumise seminaril ning teavitustegevuse planeerimise seminaril;

5. Korraldatud ja osaletud on Lätis läbiviidud veebilehe alasel koolitusel;

6. Korraldatud ja osaletud on Papenburgis toimunud International Energy Farming

Congress’il 12-16.03.2007;

7. Osaletud on 11-12.05.2007 Riias toimunud rahvusvahelisel konverentsil

„Taastuvenergiad: Balti regiooni tulevikuperspektiiv”;

8. Korraldatud ja osaletud on Stockholmis toimunud „Nordic Bioenergy 2007”

konverentsil 11-13.06.2007;

9. Sachen-Anhalten Liidumaa külastamine 29.05 kuni 01.06 ning tutvumine Biomassi ja

bioenergia alase tegevusega;

10. Korraldatud ja osaletud on 28-29.05.2007 Laulasmaa toimunud bioenergia alasel

arutelul Hispaania, Leedu, Läti, Rootsi ja Soome kolleegidega;

11. Osaletud on ettevõtjatele toimunud Pühajärve seminaril 16-17.07.2007;

12. Osaletud on Väätsas toimunud bioenergiaalasel arutelul MTÜ Järvamaa Tootjate

Ühenduse liikmetega;

13. Kodulehe arutelu Põllumajandusministeeriumi esindajatega Laitse lossis 30.07.2007;

14. Osaletud on seminaril „Pandivere bioenergia” 08.08.2007 Väike-Maarja;

15. Korraldatud ja osaletud on õppereisi Göteburg Energie’sse 16.08.2007;

16. Korraldatud ja osaletud on seminaril „Biokütuse turusituatsioon ja arendus”

27.08.2007, Türi, Särevere Mõis;

17. Osaletud on arengukava komisjonile toimunud Pühajärve seminaril 01-02.10.2007;

18. Korraldatud ja osaletud on Jyväskylas toimunud konverentsil „Bioenergy 2007”;

19. Osaletud on Leedus Vilniuses toimuval seminaril „Production and Utilization of Crops

for Energy” 25.-26.09.2007;

20. Korraldatud ja osaletud on õppereisil Saksamaal Sachsen-Anhalt Liidumaal 14.-

18.10.2007;

21. Osaletud on Kreekas Ateenas toimuval näitusel „Energy 2007” 18.-21.10.2007;

22. Osaletud on Brüsselis ECORYS INTERREG projektide koostamise koolituskursusel

24-26.10.2007;

23. Korraldatud ja osaletud on „Biomassi ja bioenergia uuringute seminaril”, 19.12.2007

Türi-Alliku Veskisilla hotellis;

Sihtprogrammi koostamist koordineeris ning selle elluviimist koordineerib 2 inimest.

Lisa 2

Maaressurss

Kokkuvõte

Projekti juht: Peeter Muiste

Aruande koostajad:Alar Astover, Allar Padari, Hugo Roostalu,

Liia Kukk, Elsa Suuster, Alyona Ostrouhova

Üldine maaressurssi ülevaade koostati Eesti põhikaardi suletud areaalide põhjal. Vastavad

pindalad vajavad uuringu teises etapis täpsustamist joonelementide osas. Kasutamata

põllumajandusmaade määratlemiseks ja analüüsiks kasutati põhikaardi suletud areaale,

baaskaarti, ortofotosid, katastrikaarti, PRIA põllumassiivide kaardikihti ja PRIA toetuste

registri andmebaase.

Uuringu esimeses etapis keskenduti eelkõige kättesaadavate kaardimaterjalide ja

andmebaaside põhjal kasutamata põllumajandusmaa määratlemisele. Koostati nii kasutatud

kui ka kasutamata põllumajandusmaade paiknemist ja suurust kajastavad kaardikihid (LISA

1–15). Uuringu teises etapis 2008. aastal on vajalik kaardimaterjali osaline täpsustamine ning

seejärel kasutamata alade piirangute ja sobivuse analüüs biomassi tootmiseks. Põhikaardi

alade andmed on vaja korrigeerida erinevate joonelementide pindaladega. Kasutamata

põllumajandusmaade kohta koostatud digitaalsed kaardikihid loovad hea eelduse edasiseks

bioenergia tootmise asukohapõhiseks optimeerimiseks erinevatel tasanditel. Võimalik on

analüüsida bioenergia tootmiseks potentsiaalsete maade regionaalset paiknemist, viljakust,

kasutussobivust, keskkonnakaitselisi riske jne.

Eestis on potentsiaalset maaressurssi biomassi saamiseks ca. 3,7 milj. ha, millest üle 2,4 milj.

ha moodustab mets (Tabel 4.1). Suurim potentsiaalne põllumajandusmaa ressurss on Lääne-

Viru ja Tartu maakonnas ning väikseim Hiiu maakonnas. Kasutamata põllumajandusmaad on

kokku ca 430 tuhat, millest suurima osa moodustab Harjumaa. Uuringu järgmises etapis on

oluline eristada, kui palju on sellest potentsiaalsest maaressursist hetke majandussituatsioonis

võimalik ja otstarbekas kasutada biomassi ja energiakultuuride tootmiseks. Kasutamata

põllumajandusmaadest on nüüdseks juba osa võsastunud ning ei oma põllumaana enam

praktilist väärtust. Esialgsete tulemuste põhjal on näiteks Tartu maakonna PRIA massiividest

välja jäävatest põhikaardi põllumajandusaladest ligi ¼ tugevasti võsastunud.

PRIA toetusõiguslikel põllumassiividel on toetustaotlusteta ehk tinglikult kasutamata maad

286 tuhat ha, millest 123 tuhat ha moodustavad täielikult kasutamata massiivid. Väljaspool

PRIA massiive paiknevaid põllumajandusmaid on ca 147 tuhat hektarit. Need areaalid on

valdavalt väga väikse keskmise suurusega, sageli võsastunud looduslikud rohumaad ning

seetõttu energiakultuuride efektiivseks kasvatamiseks sobib sellest maast tõenäoliselt vähene

osa. Energiakultuuride kasvatamiseks ja biomassi toodangu suurendamiseks on aga oluline

reserv hetkel toetustaotlustega kaetud, kui äärmiselt ekstensiivselt majandatava

põllumajandusmaa näol. Pindalatoetustaotluste 840 tuhandest hektarist moodustavad

hinnanguliselt ainult toetuse eesmärgil hooldatavad (niidetavad) rohumaad enam kui 110

tuhat hektarit.

PRIA massiividel paikneva maa jaotuse kohta sihtotstarbe alusel on kokkuvõte koostatud

(LISA 20–35) ning põhikaardi põllu- ja rohumaade alade osas saab seda teha pärast esmase

kaardikihi täiendavat täpsustamist. Kasutada olevad katastrikaardid katsid 87,5% PRIA

massiivide pinnast ja kattuvate alade osas moodustas maatulundusmaa 97%. Maa sihtotstarbe

muutused omavad olulist mõju toetusõiguslike põllumajandusmaade taaskasutusele võtmiseks

ainult piiratud aladel ja on eelkõige lokaalse tähtsusega.

Tabel 4.1. Potentsiaalne* maaressurss biomassi kogumiseks ja energiakultuuride tootmiseks, tuh. ha

Põllumajandusmaa Kokku

Maakond Mets a Põõsastik a Mahajäetud

turbaväljad a PRIA register

Põhikaardi põld c Põhikaardi

b

sellest sellest 100%

rohumaa c

kasutamata kasutamata massiivid

Harju 241,6 0,8 0,1 80,4 26,5 11,4 10,9 18,5 352,3

Hiiu 71,6 0,5 0,0 20,3 8,3 5,0 0,0 1,1 93,5

Ida-Viru 201,5 0,2 1,0 43,2 15,9 7,4 3,9 5,6 255,4

Jõgeva 139,5 0,3 0,1 88 20,2 8,4 0,9 2,8 231,6

Järva 128,9 0,2 0,1 94,3 13,2 4,5 0,9 2,4 226,8

Lääne 124,6 0,5 0,0 54,8 14,7 7,5 3,2 9,6 192,7

Lääne- 194,1 0,3 0,4 122,3 27,9 14,0 0,7 4,8 322,6

Viru

Põlva 113,7 0,3 0,1 62,6 14,9 4,1 5,3 4,6 186,6

Pärnu 275,6 0,4 0,7 94,2 17,7 5,8 5,9 10,9 387,7

Rapla 168,4 0,2 0,1 78,1 17,3 6,2 3,6 4,7 255,1

Saare 173,5 2,1 0,1 68,7 25,0 14,8 0,6 7,2 252,2

Tartu 134,1 0,9 0,1 103,2 30,3 12,8 3,8 4,2 246,3

Valga 119,6 0,3 0,1 53,9 14,3 5,8 3,9 5,1 182,9

Viljandi 187,8 0,4 0,1 94,1 17,6 5,7 4,9 7,8 295,1

Võru 131,6 0,3 0,1 68,7 22,5 9,6 2,7 3,0 206,4

Eesti 2406,1 7,6 3,0 1126,7 286,4 123,2 51,2 92,4 3687,0

* kaardikihtide ja andmebaaside põhjal eristatud maaressurss, millest ainult teatud osa tuleb konkurentsivõimeliseks bioenergia tootmiseks

arvesse. Samas võib teatud hulgal biomassi saada ka muudest maakasutuskategooriatest (vt 1 ptk).

a põhikaardi alade põhjal

b PRIA põllumassiivide registri 2007. a. andmetel, toetusõiguslikud põllumassiivid

c PRIA põllumassiividest väljapoole jäävad põhikaardi alad, korrigeeritud visuaalse kontrolli kaudu ortofotodelt

Toetusõigusliku ja toetusõiguseta põllumajandusmaade eristamine pole üheselt võimalik, sest

pindalapõhiste toetuste taotlemise tingimused ja sellega seotud seadusandlus on pidevas

muutmisprotsessis ning mõningad toetusmeetmed laienevad PRIA põllumassiividest välja

jäävatele aladele. Sellisteks meetmeteks on 2007. aastal rakendunud poollooduslike koosluste

hooldamise toetus ning energiakultuuri toetus.

Oluline reserv biomassi kasvatamiseks ilma toidu tootmisega konkureerimata on kasutatava

põllumajandusmaa efektiivsemas kasutamises. Kuid efektiivsema maakasutuse saavutamine

on mõneti vastuolus EL ühtse põllumajanduspoliitika suundumustega, milles soovitakse

toetused tootmisest täielikult lahti siduda ning taotleja saab toetusraha oma varasemate

tootmisnäitajate alusel ning ei pea enam midagi tootma, vaid ainult maad heas korras hoidma.

Kriitiliselt tuleb üle vaadata olemasolevate toetusmeetmete põhimõtted. Toetusmeetmed

peavad lisaks keskkonnakaitsele soodustama tegelikkuses toimivat biomassi tootmist, vastasel

juhul jääb põllumajandusmaalt pärineva bioenergia osatähtsuse suurenemine minimaalseks.

Lühiajaliste energiakultuuride kasvatamise laialdasemat levikut võib osaliselt piirata

püsirohumaa säilitamise kohustus. 2006. aastast peab ühtse pindalatoetuse taotleja säilitama

või suurendama 2005. aasta pindalatoetuste taotlusel märgitud püsirohumaa pindala.

Püsirohumaana käsitletakse kõiki põlde, mille maakasutuse tüübiks on põldude loetelus

märgitud pikaajaline rohumaa ja looduslik rohumaa. Püsirohumaa säilitamise kohustus on

Eestis määratletud nii toetusetaotlejate kui põllumassiivide lõikes kokku 225 tuh. ha.

Üleriiklikul ja maakonna tasandil koostatud kokkuvõtted toetavad eelkõige bioenergia

valdkonnaga seotud arengukavade, põllumajandus- ja keskkonnapoliitiliste meetmete

planeerimist, kuid järgmise etapina peab järgnema kohalikul tasandil potentsiaalsete

bioenergia tootmisringide analüüs, kus saab käsitleda mitmeid olulisi aspekte: asukohapõhised

majandamissoovitused, saagiriskid, logistika, tasuvusanalüüs, mõju keskkonnale jne.

Maaressursi efektiivsemat kasutust ilma liigse keskkonnasurveta tuleks edendada erinevate

huvirühmade teadlikkuse tõstmise kaudu täiendkoolitustel ja otsustusprotsessi toetamiseks

välja arendada teaduspõhine nõuandesüsteem, mis pakuks võimalikult asukohapõhist

lisainformatsiooni.

Kui teave varasemalt kasutuses olnud põllumajandusmaade viljeluspotentsiaalist on olemas,

siis hetkel kasutatava ja kasutamata maade kohta on seda võimalik teha osaliselt uuringu teises

etapis. Kahjuks Eestis puudub kaasaegne asukohapõhine info kuivendussüsteemide tegelikust

olukorrast, mis suureks miinuseks tegeliku viljeluspotentsiaali hindamisel. Kasutusest

väljasolevate maade viljakusomaduste ja kasutussobivuse hindamiseks kasutatakse peamiselt

digitaalset mullastikukaarti. Kasutussobivuse hinnanguid erinevate energiakultuuride

viljelemiseks saab täpselt anda ainult PRIA massiividel 100% kasutamata maade rühma ja

PRIA massiividest välja jäävate põhikaardi alade kohta. Ülejäänute toetusõiguslike massiivide

osas ei võimalik asukohapõhiselt määratleda kasutamata osa paiknemist massiivi siseselt ja

muldade kasutussobivuse analüüsi peab seetõttu suhtuma teatud reservatsiooniga. Osaliselt

kasutatud massiividel korrektsema tulemuse saamine eeldaks toetustaotluste kaartide

digitaliseerimist. Senimaani paberkandjal esitatud toetustaotluste kaartide käsitsi

digitaliseerimine kogu Eesti kohta on ebareaalne liigse kulukuse tõttu. Lahenduseks oleks e-

PRIA rakendumine ka pindalatoetuste haldamisel ning sel juhul tuleks toetusetaotlejatel

tegelik maakasutus joonistada vektorformaadis kaardile arvuti kaudu. Juhul kui lähiaastatel

käivituks digitaalne pindalatoetuste taotlemisvõimalus, siis ei taga see kogu põllumajandusliku

maakasutuse digitaliseerimist, kuna kõik taotlejad pole valmis ja/või võimelised selle

muutusega kaasa minema.

Uuringu Maaressurss 2008. a. planeeritavad tegevused

1. Täpsustakse kasutusest väljasoleva maa suurust ja selle paiknemist kajastavat

kaardimaterjali.

2. Täpsustatakse kasutusest väljasoleva maa jaotus sihtotstarbe järgi.

3. Koostatakse ülevaade põllumajandusmaade omandivormist maakonna tasemel

koostöös Maa-ametiga.

4. Kaardikihtide korrastamine põhikaardi joonelementidega. Uuringu esimeses etapis

määratletud maaressursi (biomassi tootmiseks potentsiaalse) kaardikihtide juures ei ole

tehtud mahaarvestusi joonobjektide arvelt (teed, kraavid jne). Joonelementide abil saab

hinnata ka teede ja kraavide äärte võimalikku biomassi potentsiaali. Põhikaardi

joonelementide litsentsi (tüüp B3) maksumus on 151 040.- kr.

5. Kasutamata põllumajandusmaade mullastiku ja kasutussobivuse analüüs maakonna

tasandil. Mullastiku analüüs teostatakse digitaalse mullastikukaardi põhjal (litsents

ostetud 2007. a.). Lähtuvalt mullastiku näitajatest koostatakse ülevaade maade

agronoomilisest kasutussobivusest olulisemate põllukultuuride ja heintaimede kohta.

6. Looduskaitseliste piirangute analüüs maakonna tasandil. Potentsiaalne maaressurss

biomassi tootmiseks jaotatakse keskkonnakaitselistesse piiranguklassidesse ja ülevaade

esitatakse maakondlikul tasemel.

7. Eesti reoveepuhastite asukoha, suuruse ja seisundi uuring.

8. Koostatakse ülevaade kasutusest väljasoleva maa kasutuselevõtu võimalustest

energiakultuuride viljelemiseks (tasuvusanalüüs, sobilikud kultuurid, saagipotentsiaal,

energeetiline efektiivsus).

Uuringu eeldatav maksumus 500 000.- kr., millest 151 040.- kr. moodustab põhikaardi

joonelementide litsentsi tasu.

Lähteandmete kogumisel uuringu esimeses etapis selgus, et olemasolevate andmebaaside

põhjal pole võimalik koostada usaldusväärset ülevaadet maaparandussüsteemide olukorrast

maakonna tasemel. Riigil pole hetkel terviklikku ülevaadet maaparandussüsteemide

olukorrast. On olemas kuivendussüsteemide digitaliseeritud piirjooned ja

maaparandusobjektide üldandmestik, kui tegelikust seisukorrast asukohapõhine teadmine

puudub. Kasutusel olevast põllumajandusmaast on varasemalt kuivendatud 727 tuhat ha,

metsamaal on kuivendusvõrke 601 tuhandel hektaril. 2005. aastal teostatud

maaparandusbüroode uuringu tulemustest selgus, et kuivendatud põllumajandusmaast on 11%

heas, 63% rahuldavas ja 26% puudulikus kuivendusseisundis. Antud hinnang on saadud

väikse valimi põhjal ja neid tulemusi pole asukohapõhiselt võimalik seostada.

Maaparandussüsteemide tegeliku olukorra hindamine nõuab äärmiselt suures mahus välitööde

läbi viimist ja pole teostatav antud uuringu raames.

Täiendavalt vajalikud uuringud

1. Kasutamata põllumajandusmaade täiendav kontroll

Uuringu esimeses etapis määratletud kasutamata põllumajandusmaade (täielikult kasutamata

PRIA põllumassiivid ja PRIA massiividest välja jäävad põhikaardi alad) visuaalne

kasutusvõimaluste hindamine ortofotode põhjal annaks olulist lisainformatsiooni nende alade

taaskasutusele võtu võimaluste kohta. Selle töö käigus on võimalik märkida iga kasutamata ala

kohta andmebaasi kirje võsastumise astme või muud maa taaskasutusele võttu piiravate

nähtuste kohta (näiteks kattumine õuealaga, rajatud tiigid jne). Mullastiku kasutussobivuse

analüüsist võib küll selguda, et mingi konkreetne kasutamata ala on sobilik energiakultuuride

kasvatamiseks, kuid samas võib see ala olla tugevasti võsastunud ja seetõttu

taaskultiveerimine ebareaalne. Kasutuses olevate ortofotode vanus erineb regiooniti (Joonis 1)

ja samuti on nende kvaliteet varieeruv. Vanemad ortofotod pärinevad 2002. aastast. Seetõttu

on mõistlik ortofode põhjal tehtava analüüsi usaldusväärsuse hindamiseks väiksematel aladel

(näiteks 2–3 kaardilehe 5x5 km ulatuses eri piirkondades) teostada välitöödel põhinev võrdlus.

Antud tööd on suhteliselt ajamahukad – hinnanguliselt ühe spetsialisti töökoormus 5,5 kuud.

Teostatav 2008. aasta jooksul. Eeldatav maksumus 105 000.- EEK.

Joonis 1. Ortofotode teostamise aastad. Allikas: Maa-amet.

2. Bioenergia tootmisringi asukohapõhine optimeerimine

Uuringu esimeses etapis koostatud ja 2008. a. täpsustava biomassi tootmiseks potentsiaalse

maaressursi digitaalsed kaardikihid ja andmebaasid loovad eeldused edasiseks bioenergia

tootmise asukohapõhiseks optimeerimiseks erinevatel tasanditel. Üleriiklikul ja maakonna

tasandil koostatud kokkuvõtted toetavad eelkõige bioenergia valdkonnaga seotud

arengukavade, põllumajandus- ja keskkonnapoliitiliste meetmete planeerimist, kuid järgmise

etapina peab järgnema kohalikul tasandil potentsiaalsete bioenergia tootmisringide analüüs.

Biomassi kasutava energiatootmisüksuse (olemasoleva või planeeritava) ümber on võimalik

analüüsida asukohapõhiselt väga mitmeid aspekte:

• maakasutuse ja energiakultuuride viljelemise põllupõhised majandamissoovitused

(näiteks optimaalsed väetisnormid, külvikordade planeerimine jne)

• fütoproduktiivsuse potentsiaali täpsem hinnang ja vastav riskianalüüs

• maakasutusviiside võimalik mõju keskkonnale ja mullaviljakusele

• põllu ligipääsetavus, kaugus biomassi lõpptarbijast ja transpordikulu mõju

tootmistsükli energiabilansile ja tasuvusele

• põllupõhine tasuvusanalüüs

• lõpptarbija biomassiga varustatuskindluse analüüs.

Selline uuring eeldab asukohapõhiste andmebaaside täiendamist näiteks muldade väetistarbe

näitajatega, põhikaardi teede kihi kasutust logistilises analüüsis, erinevate teaduspõhiste

optimeerimismudelite välja töötamist ja rakendamist. Pilootala näitel loodav bioenergia

tootmisringi optimeerimismudeli toimimise metoodika oleks edaspidi ülekantav ka teistesse

regioonidesse. Projekti kestvus peaks olema sõltuvalt pilootala suurusest ja täiendatavate

andmebaaside digitaliseerimise vajadusest lähtuvalt 1,5-2 aastat. Hinnanguline maksumus

alates 800 000.- kr.

Estimation of the land resources of Estonia

(Compiled by A. Astover, H. Roostalu, L. Kukk,

A. Padari, P. Muiste, E. Suuster, A. Ostrouhova, I. Melts)

Summary

The main goals of the project Land Resource (Maaressurss) were to:

• determine potential land resource for bio-energy production;

• determine abandoned land area and compose corresponding map layers;

• describe and analyse factors affecting potential re-use of abandoned agricultural land

for bio-energy production;

A rapid decline in agricultural land use has occurred in Estonia since the restoration of

independence in 1991. The scale of this decrease in arable land was the most drastic change in

the whole of Europe, and was higher than other post-Soviet European countries by a factor of

3.9. The use of abandoned agricultural areas is considered as one potential way of increasing

bio-energy production.

General review of land resources has made according to the Estonian Basic Map. The

accuracy and content corresponds to the mapping scale of 1:10,000. The corresponding areas

must be further corrected with line objects. Total potential land resource for biomass

production is in Estonia approximately 3.7 million hectares. The largest proportion is covered

by forests (2.4 million hectares).

Abandoned agricultural areas were identified using following map layers: basic map, base

map, orthophotos, cadastre map, and field layer (1.13 mil. ha) of Agricultural Registers and

Information Board (ARIB) and databases of Common Agriculture Policy (CAP) payments in

2007. Areas without any applications for CAP area payments were considered abandoned.

ARIB field parcels without any applications for CAP area payments were considered entirely

abandoned and others were considered as partially abandoned and others as partially

abandoned.

The total abandoned agricultural land is about 430 thousand hectares but from that 144

thousand hectares are outside of ARIBs field parcels. In 2007 there were about 840 thousand

hectares fields that was covered by CAP subsidies and 286 thousand hectares without

applications of which entirely abandoned field parcels formed 123 187 hectares (on 49 190

fields). Consequently about 163 thousand hectares are located on fields which are partially in

use. The highest abandoned land resource in ARIB fields is in Tartu, Lääne-Viru, Harju and

Saare counties. The share of abandoned agricultural land is highest in Hiiu (41%) and smallest

in Järva county.

Thematic maps for agricultural land were composed for every county. ARIB`s fields were

distributed to classes according to the proportion of abandoned land. The fields and grasslands

that weren’t registered in 2004 in ARIB`s registers were extracted from basic map and also

considered as potentially available land resource for bioenergy production.

There are about 94 thousand hectares grasslands and 52 thousand hectares fields that are

deducted from ARIB`s databases. Part of these areas is already coppiced, part of hardly

accessible etc. Hence these areas are requiring of more specified research.

Estonian average ARIB`s field area is 10.4 hectares. The largest and smallest fields are located

accordingly in Järva and in Saare County. An entirely abandoned field average size is only 3.0

ha, which is about 2–3 times less than in case of utilized fields. This can complicate the reusage

of abandoned areas. Fields within size-class 1–5 ha are dominating.

Taking into account the cadastral land classes it is possible estimate areas which could not reused

for agriculture. For example, field may be in ARIB`s database but it’s actual land use has

changed. From entirely abandoned areas there is 2.6% in cadastral class „residential”. In Tartu

and Hiiu Counties the corresponding figure exceeds 4%. From agricultural fields which are

covered with cadastral map is 97% in class „profit yielding land” which means that the

changes in cadastral classes have mainly local and limited influence. Profit yielding land is

designated for the production of agricultural products and for forest management.

CAP subsidy applicants, who don’t have any livestock units own 136 thousand hectares

grasslands of which 51 thousand hectares are in farms where grassland forms 100% of total

land use. These areas are probably maintained only for applying direct payments and not used

for biomass production. There are only 6% of intensively used grasslands (< 1 LU/ha). Thus

trough increasing efficiency of grasslands utilization the significant land resource for

bioenergy production could be available.

The reform of the EU CAP is directed towards the further decoupling of direct payments from

production and towards less-intensive agricultural activities. The idea of single area payment

is that a farmer does not need to produce agricultural output, but is required to keep land in

good agricultural condition. This approach is suitable for countries with agricultural overproduction.

In Estonia, however, the decoupling of subsidies from production will not

stimulate the achievement of agricultural self-sufficiency and the increase in bioenergy

production.

Forward planning of the utilization of abandoned agricultural land should take into

consideration possibilities other than food production such as bio-energy production. Any

decisions about the cultivation of appropriate energy crops for a given area are best taken at a

regional or local level and the current study provides solid basis for this purpose. The current

policy concerning the allocation of suitable areas for bio-energy crops considers only the use

of abandoned fields as use of these areas do not have any negative effect on Estonia’s level of

food self-sufficiency. This is an important consideration since Estonia’s agricultural selfsufficiency

became negative in 1997. The use of abandoned agricultural areas for bio-energy

production can help to improve the overall profitability of the agricultural sector and promote

the economic stabilisation of rural regions. The planning process of bio-energy production on

abandoned areas should be supplemented with distance calculations and environmental and

economic criteria.

In the second phase of study following topics will be covered:

• Specification of abandoned land resource, corresponding map layers

• Analysis of ownership types and legal restriction for re-use of abandoned areas

• Suitability analysis for bioenergy production (soil fertility, cultivation value, drainage

conditions etc)

Lisa 3

Eestis olemasoleva, praeguse või juba kavandatud tootmise-tarbimise juures

tekkiva biomassi ressursi hindamine

Kokkuvõte

1. Puidu kui biomassi ressursi hindamine: raie ja raiejäätmed, puidutööstuse jäätmed,

võsa mass võsastunud aladel

(Koostajad: A. Padari, P, Muiste, R. Mitt, L. Pärn)

Metsast saadava potentsiaalse biomassi leidmiseks kasutati nelja kaardikihti:

1) Eesti põhikaardi pindade kiht;

2) Eesti mullakaart;

3) Eesti metsaregistri kaardikiht;

4) Eesti omavalitsuste pindade kiht.

Lisaks kasutati andmeanalüüsil metsaregistris olevate metsade takseerandmeid ning muldade

tabeleid. Algul liideti ülalnimetatud neli kaardikihti kokku ja lõigati need üksteise piiridega nn

„tükkideks”. Antud andmete põhjal loodi mudelid metsade arvutamiseks muldade järgi.

Seejärel lahutati juba analüüsitud pinnad põhikaardi kihtidest maha. Järgnevalt liideti

allesjäänud aladega põhikaart ja mullakaart koos omavalitsuste kaardikihiga. Põhikaardi

looduslikud alad arvutati läbi eelmises lõigus kirjeldatud mudelitega ning nii saadi metsade

pindalad ja omadused metsaregistriandmetega katmata aladele. Nüüd lahutati ka eelnevalt

leitud alad põhikaardikihtidest maha. Alles jäid põhikaardi alad, mis ei ole kaetud mullakaardi

polügoonidega. Analüüsist jäi välja 509 km 2 . Need on alad, kus Eesti põhikaart puudub.

Järgnevalt arvutati metsamaadele pikaajalised keskmised aastatoodangud. Arvutuste järgi

võiks eesti metsadest raiuda igal aastal 8 406 tuhat tm puitu, millest traditsioonilist küttepuitu

on 963 tuhat tm. Viimane on täielikult tootmises ja tarbimises. Samas on peaaegu kasutamata

raiejäätmed, mille moodustavad peened ladvaotsad ja oksad. Neid on võimalik koguda igal

aastal 1503 tuhat tm. Lisaks on võimalik kütteks kasutada kände, mis seniajani täielikult on

metsa jäetud. Antud arvutustes kasutati vaid lageraiest saadavaid kände, sest harvendusraiest

kändude juurimine põhjustaks põhjendamatuid vigastusi kasvamajäävatele puudele. Lageraiest

saadavate potentsiaalsete kändude hulk on 778 tuhat tm. Senine praktika Soomes piirdub vaid

okaspuukändude juurimisega. Okaspuukände eesti metsadest võiks igal aastal saada 480 tuhat

tm. Kuna 25% eesti metsadest on kaitse all, siis potentsiaalne raiemaht oleks suurem.

Puitkütuste energeetilise potentsiaali hindamisel tuleb lisaks metsast saadavatele puitkütustele

arvesse võtta ka mittemetsamaadelt (elektriliinide, kraavide, teede jt trassid, pargid, aiandid

jne.) raiutav biomass. Antud aruandes on esitatud hinnang elektriliinide trassidelt raiutava

võsa energeetilisele potentsiaalile. Kuna tegemist on looduslike aladega, kus suurem osa

kasvavast biomassist on rohtne, siis isekasvava puidu toodang on suhteliselt tagasihoidlik.

Kokku saadi elektriliinide kogupikkuseks ca 57 tuhat km. Metsi läbivate elektriliinitrasside

alla jääb 38,5 tuhat ha, mis keskmiselt toodavad aastas ca 42 tuhat tonni puitu ehk 521 TJ

energiat.

Eesti saetööstustes tekkiva saepuru koguseks võib hinnata 0,6 milj. m 3 (3 180 TJ) (ehk 1,5

milj. m 3 puiste) ja koore koguseks 0,5 milj. m 3 (2 650 TJ). Täiendavad kogused puidutöötlemise

jäätmeid tekib mööbli-, vineeri-, plaadi-, liimpuidu- ja teistes tööstustes. Kuna saepuru leiab

kasutamist pelletite tootmise toorainena ja suured saevabrikud kasutavad puukoort peamise

kütusena tehnoloogilise soojuse (eelkõige puidukuivatite küte) tootmisel, siis teistele

soojatootjatele jäävad puidutöötlemise jäätmetest kasutada vaid väikesed kogused.

2. Tööstus- ja olmejäätmete kui biomassi ressursi hindamine

(Koostaja: M. Kriipsalu)

Eestis tekkis 2006. aastal 20 miljonit tonni jäätmeid, millest suurim osa (ligikaudu 95%) saadi

põlevkivi töötlemisel. Olmejäätmete osakaal jäätmevoos oli 500 000 t, hinnanguliselt kuni

3,5%. Elaniku kohta tekkis 400 kg olmejäätmeid, millest pool saadi kodumajapidamistest.

Uues Eesti jäätmekavas nähakse ette olmejäätmete hulga suurenemist 5% aastas kuni 2013.

aastani, mil neid tekib kokku kuni 700 000 tonni. Põlevmaterjali osakaaluks olmejäätmeis

hinnatakse 80 massiprotsenti, biolagunevaid jäätmeid on 65% ja pakendeid 25–30 %.

Jäätmekäitlus on õiguslikult hästi reguleeritud. Riiklikud sihid on selged ja ühtivad Euroopa

Liidu omadega. Nagu ka mujal Euroopas, järgitakse Eestis säästva jäätmekäitluse põhimõtteid,

mille üldtunnustatud eelisjärjestus alates soosituimast on:

1. Jäätmete tekkimist tuleb piirata või vältida ning ohtlike ainete hulka vähendada;

2. Jäätmematerjal tuleb võimalikult suures ulatuses uuesti kasutusele võtta;

3. Orgaanilised jäätmed tuleb kompostida või lagundada anaeroobselt;

4. Põlevmaterjali tuleb põletada (kui selleks on olemas nõuetekohased seadmed) ning energia

ära kasutada;

5. Ladestada tohib vaid neid jäätmeid, mille kasutusele võtmine ei ole tehniliselt või

majanduslikult õigustatud.

Prügilakeskne jäätmekäitlus ei rahulda enam ühiskonna nõudmisi. Praeguseks on suletud

suurem osa rohkem kui kolmesajast väikeprügilast ning rajatud viis uut piirkondlikku.

Viimased tugiprügilad suletakse hiljemalt 16. juuliks 2009, ning peale seda saab jäätmeid

ladestada vaid Tormas, Väätsal, Uikalas, Paikusel ja Jõelähtmel. Kagu-Eestis ja Saaremaal ei

ole uut ladestusala rajatud ja seal kaob igasugune võimalus prügi ladestada. Jäätmeid tuleb

hakata vedama hulga kaugemale. Veokauguse suurenemine kiirendab alternatiivsete

käitlusviiside kasutusele võtmist. Aktiivselt diskuteeritakse jäätmete biokäitluse ja

energiakasutuse üle. Põletamist tuleb eelistada prügi ladestamisele, samas kui

materjalikasutust tuleks eelistada põletamisele. Ühiskonnas on jõudsalt rakendatud pakendite

sortimist. Ehkki pakendimaterjal on energiarikas, on Eestis otsustatud suur osa pakenditest

kasutusele võtta materjalina. Pakendimaterjali seega põletada ei saa.

Biolagunevate jäätmete osakaal ladestatavates jäätmetes peab langema aastaks 2010 45%-ni,

aastaks 2013 30%-ni ning aastaks 2020 20%-ni. Sihtarvude saavutamine ainuüksi 2010.

aastaks on väga tõsine väljakutse kogu Eesti ühiskonnale. Orgaaniline aine tuleb stabiliseerida,

milleks kavandatakse suuremahulist lauskompostimist, mida nimetatakse ka mehhaanilisbioloogiliseks

töötlemiseks. Selle käigus kombineeritakse mitmesuguseid mehaanilisi

jäätmekäitlusvõtteid selleks, et lähtejäätmetest eraldada nn kuiv fraktsioon (metall, klaas,

plast) ja orgaanilise aine rikas märgfraktsioon. Kuiva põlevfraktsiooni (paber ja plast) saab

väärindada jäätmekütuseks. Märgfraktsioon stabiliseeritakse aeroobselt või anaeroobselt.

Töödeldud jäätmed ladestatakse peale veendumist, et nad vastavad prügilanõuetele. Kulukat

sortimist ja töötlemist asendaks edukalt jäätmete põletamine, mida Eestis aga praegu ei ole.

Olmejäätmete masspõletus lahendaks prügilate jaoks mitu seadustest tulenevat ülesannet:

normipiiresse väheneks prügilaisse jõudva orgaanilise aine hulk ning lõppeks töötlemata

jäätmete ladestamine. Põletamine on kasulik, sest jäätmekütus asendaks fossiilseid

energiakandjaid. Puidujäätmeid ehitus- ja lammutusprahist juba põletatakse. Paberit, pappi ja

mõnda liiki plasti saaks samuti energia tootmiseks kasutama hakata. Riiklikke sihtarve

jäätmete põletamise kohta paraku ei ole.

Jäätmete põletamine on mõeldav seal, kus tekib jäätmeid ja on energiatarbija, st suurtes

linnades. Jäätmeid tohib põletada spetsiaalses põletusettevõttes EL direktiivi 200/76/EC järgi.

Puidujäätmeid loetakse biomassiks ja neid võib põletada tavakatlamajades juhul, kui nad ei

sisalda reoaineid. Valikpõletamine eeldab suuremahulist sortimist. Spetsiaalseid

jäätmepõletusettevõtteid Eestis ei ole, kuid arendamisel on vähemalt neli projekti. Nende

koguvõimus ulatub 480-660 000 tonnini aastas, mis ületab olmejäätmete koguhulka Eestis.

Põletama tuleb seega hakata ka teisi põlevjäätmeid, nt reostunud vanapuitu ehitus- ning

lammutusjäätmetest.

Jäätmete kogumine, sortimine, vedu ja käitlemine on siiani olnud peamiselt erafirmade

korraldada. Viimastel aastatel on ühe rohkem hakatud rakendama “saastaja maksab” ja ”tootja

vastutab” põhimõtteid. Olmejäätmete kogumist on hakanud korraldama kohalikud

omavalitsused, mis võivad kogujaile ette kirjutada, kuhu nende jäätmeid viima peab. See

lihtsustaks jäätmete suunamist põletusse.

Jäätmetest võib energiat saada ka muul moel, nt põletades prügilagaasi või biogaasi jäätmete

’märg’fraktsiooni või reoveesette kääritamisest. Biogaasi põletamisega väheneb tugeva

kasvuhoonegaasi, metaani, sattumine atmosfääri.

3. Põllumajanduses tekkiva biomassi ressursi hindamine

(Koostajad: H. Roostalu, I. Melts)

Teravili

Arvestades meie senist teravilja tootmistaset ja tarbimist, võime märkida, et bioenergeetika

eesmärgil teravilja kasutamine on ressursi piiratusest tingituna limiteeritud. Edaspidi võime

aga arvestada, et teravilja kasvatuseks hästi sobivat maad on meil ligikaudu 1,5-2 korda

rohkem kui seda on praegune teravilja kasvupind. Biokütusena põhk ilmselt lähiaastatel

arvesse ei tule, sest see on üheks olulisemaks mulda tagastatavaks orgaanilise aine allikaks

huumuse taastootmisel. Eriti oluline on seda arvestada Lõuna-Eesti vähehuumuslikel

muldadel. Põhu kogusaagist võiks omada biokütusena väärtust vaid talivilja põhk, esmajoones

rukki põhk, kuid seda vaid lokaalse küttena talu või ettevõtte kuivatites. Edaspidi, teravilja

saagikuse suurenedes võib ka põhu kasutamine biokütusena meil suuremat tähtsust omada.

Teraviljakasvatuses intensiivtehnoloogiat rakendades võib toota arvestatavas koguses

bioenergiat. Kuigi väetiste energeetiline ekvivalent on suur, on nende kasutamisel nisu

väetisena bioenergeetiline kasutegur väga kõrge. Kui hinnata PRIA poolt välja pakutud

energiakultuuri toetuseks kehtestatud minimaalseid saagikuse tasemeid, siis on ilmne, et

eeldatakse äärmiselt ekstensiivset tootmist, mis on aga energeetiliselt kui ka majanduslikult

küsitav. Võrreldes nisuga oli rapsi puhul bioenergeetiline kasutegur mitu korda väiksem.

Kõige madalam oli rapsi omahind siis kui tootmissisendid ei ületanud 13 GJ/ha kohta. PRIA

poolt välja pakutud saagitaseme korral kujuneb toodetava biodiislikütuse omahind väga

kõrgeks.

Sõnnik

Põllukultuuride kasvupinna kohta kasutatakse sõnnikut keskmiselt 3,9 t/ha, mis on oluliselt

vähem optimaalsest normist. Sõnnikust on võimalik biogaasi toota suurfarmides, mujal on see

ikkagi orgaaniliseks väetiseks.

Rohumaad ja looduslikud taimekooslused

Kui lähtuda, et meil on kasutamata maad 283,5 tuhat hektarit ja meie looduslike rohumaade

produktsioonitase on 7,3 t/ha biomassi, siis moodustaks kasutamata maalt saadav biomassi

kogus 2,07 miljonit tonni, millest oleks võimalik toota biogaasi. Meie rohumaade madal

saagikus seondub eelkõige ebapiisavast väetiste kasutamisest, sest tegelik kõrreliste

heintaimede saagipotentsiaal küündib meie mullastik-klimaatilistes tingimustes 180 GJ/ha

kohta. Tuginedes meil korraldatud põldkatsete tulemustele on erinevate muldade efektiivne

viljelusväärtus päideroo saagikusena glei- ja madalsoomuldadel 1,5-2 korda kõrgem kui

parasniisketel kõrge boniteediga liivsavimuldadel. Samas on intensiivse väetamisega võimalik

saada ka leetunud liivsavimuldadel päideroogu kuni 10 tonni kuivainet hektarilt.

Lämmastikväetise bioenergeetiline kasutegur on rohumaadel väikeste väetisnormide korral

väga kõrge – 10-20 GJ biokütust väetise ühe GJ kohta. Agronoomiliselt efektiivse

lämmastikväetisnormi juures, kui saadakse maksimaalne bioenergia saak, on väetamise

bioenergeetiline kasutegur 7. Oluline on rohtse biomassi bioenergia tootmisel ja kasutamisel

arvestada, et mida madalam on agrofoon, seda ebastabiilsemad on taolistes tingimustes ka

saagid. Päideroo saak ilma lämmastikväetisi kasutamata varieerus aastate lõikes ligikaudu

kolm korda enam kui kõrgete väetisnormide korral.

Roostikud

Lähtudes TTÜ soojustehnika instituudi teadlaste hinnangust bioenergeetilisel eesmärgil

koristuseks sobivate roostike levikust ja arvestades kevadise koristuse korral kuivainesaagiks

4,5 t/ha ning kuivaine kütteväärtuseks 4,93 MWh/t, võime arvestada, et sealt saadava

biokütuse kogus küündib 250GWh, millest Lääne maakonna arvele jääks 42%.

Poollooduslikel ja tehismärgaladel tehtud uuringutele tuginevalt võime arvestada ka hundinuia

kõrge bioproduktsiooniga, maapealse biomassi kuivainekogus on küündinud 12-17 t/ha kohta

(Maddison, 2004). Suur osa sellest talveks variseb, kuid biokütust võiksime ka siin toota 60-

80(100) GJ/ha.

Estimation of the biomass resources of Estonia

Summary

1. Estimation of the resources of woody biomass – harvesting residues, wood processing

residues and wood from non-forest lands

(Compiled by A. Padari, P, Muiste, R. Mitt, L. Pärn)

For estimation of the potential resources of forest biomass 4 map layers were used:

5) Estonian Base Map;

6) Estonian Digital Soil Map;

7) The digital forest maps from the State Registry of Forest Data;

8) Area maps of rural municipalities.

Addition to that for analysis the forest inventory data from the State Registry of Forest Data

and data about soil quality were used. At first the map layers were joined together and then

split by borders into pieces for analysis. Based on that data, models for forest calculations

were created. Then the analysed areas were subtracted from the layers of Base Map and the

remained areas were integrated with map layers of Base Map, soil map and area maps of rural

municipalities. After calculation of the natural areas of Base Map with the above mentioned

models the areas and characteristics of forests not covered by the forest inventory data were

found. These areas were also subtracted from the layers of Base Map and as a result the areas

of Base Map not covered by the polygons of soil map were determined. 509 km 2 of Estonian

area were not analysed due to absence of Base Map data. Subsequently the long-term yield of

forest lands was calculated. According to the calculations the total annual yield of Estonian

forests is 8 406 thousand m 3 and the share of traditional fuelwood is 963 thousand m 3 . As a

rule the traditional fuelwood is harvested and used. However, the unused resource is

harvesting residues, mainly tops and branches. The theoretically the amount that is available is

1 503 thousand m 3 . In addition to that the potential of stumps has not been used up to now. For

the calculation, only the resource of stumps from the final felling was taken into account as the

collection of stumps after thinning will cause damages to the remaining trees. The results of

the calculation indicate that the total volume of stumps from final felling is 778 thousand m 3 .

Based on the experience of Finland it can be said that only harvesting of stumps of coniferous

trees is feasible. The total amount of stumps of coniferous trees is 480 thousand m 3 but due to

the environmental restrictions the volumes that are available in reality are smaller.

In order to estimate the total energy potential of wood fuels, the woody biomass from the nonforest

areas (traces of power lines, drainage traces, roads etc., parks, orchards etc.) should also

be taken into account in addition to the resources from forests. In the present report the data

about traces of power lines is presented. Majority of these nature lands produce herbaceous

biomass and the amount of woody biomass that is available is modest. The total length of

power lines in Estonia is 57 thousand km. The area of traces of power lines passing through

forests is 38.5 thousand ha and the potential yield of woody biomass is 42 thousand tons (the

calorific value is 521 TJ).

The total volume of wood processing residues from Estonian sawmills can be estimated to be

600 thousand m 3 of sawdust (the calorific value 3 180 TJ) and 500 thousand m 3 of bark (the

calorific value 2 650 TJ). Additional quantities of wood processing residues come from

furniture, plywood, boards, glued-laminated timber and other industries. As the sawdust is

used as a raw material for production of pellets and all big sawmills consume the bark as a

main fuel for production of technological heat, limited amounts are left for other consumers of

woody biomass.

2. Biomass from waste

(Compiled by M. Kriipsalu)

In Estonia, about 20 million tons of waste was generated in 2006. The main sources of waste

(around 95% of total) in Estonia are oil shale mining, oil shale chemistry and power

production. Municipal waste accounts for 3,5% of total waste produced, which is

approximately 500 000 t, or 400 kg per capita. Waste generation will increase by 5% annually

until 2013, reaching up to 700 000 tonnes annually. Combustible fraction is estimated to take

80% by weight, biowaste 65%, and packages 25–30 %.

Solid waste management is well regulated in Estonia. The National targets are well defined.

The EU legal acts are largely reflected in the Estonian legal acts. The National Waste

Management Plan is a general strategic document, providing a basis for systematic waste

management. The Waste management is based on internationally recognised principles, where

the preference list is as follows.

− prevention of waste generation,

− reduction of the quantities and hazardousness of waste,

− recovery of waste in direct reuse or material recycling,

− biological processes (aerobic composting and anaerobic gasification),

− energy recovery (incineration of waste with energy production),

− disposal of waste to environmentally safe landfills.

Landfilling remains the main method for disposal of municipal waste. There are five modern

landfills in Estonia: Jõelähtme, Väätsa, Uikala, Torma and Paikuse. Remarkable successes

have been achieved in closing of old dump sites. The last of old landfills will be closed by July

16, 2009. After this, no landfilling capacity remains in South-East Estonia and Saaremaa

(Estonian islands). As the hauling distance increases, it contributes to implementation of

alternative treatment methods.

Reduction of biodegradable waste in landfills is one of the most serious environmental targets

in Estonia. As targeted, the landfilled municipal waste may contain biodegradable fraction not

more than 45% by weight by 2010; not more than 30% by 2013; and not more than 20% by

2020. This can be achieved by large scale material recovery, biotreatment, or incineration.

Most likely, a combination of methods will be used; e.g Mechanicel-Biologicel Treatment

(MBT), where recyclables are separated by mechanical sorting, waste fuel is separated by airclassification,

and the remaining will be composted prior to landfilling.

The use of municipal waste for energy production is an alternative for replacing nonrenewable

sources of energy, especially in the development of combined heat and power

plants. Wood waste is already in use as a source of energy. In addition, paper, cardboard and

certain types of plastic and also municipal waste can be used for energy recovery.

Implementation of large-scale incineration would fulfil two major requirements for waste

disposal: a) reducing the organic content of waste to be landfilled, and b) meeting the goal

where untreated waste should not be disposed of. Currently, no national targets in incineration

of wastes have been established.

Incineration for energy generation in feasible in large cities, where sufficient amount of wastes

is available, and the consumer for energy exists. Waste incineration for energy generation has

a priority over disposal of wastes; however, material recycling is preferred to energy recovery.

Incineration of waste (incl. co-incineration with other fuels) is a subject to the requirements of

the EC Directive 200/76/EC.

Currently, there are no waste incinerators in Estonia, but four incinerator projects are under

development. The total capacity will be up to 480-660 000 t/y, which exceeds the available

amount of municipal waste. Other waste than municipal waste could be used, e.g. waste wood

as well as timber from construction and demolition waste. Waste wood is considered as

biomass, and can be burned also in conventional boiler houses, presuming that wood contains

no hazardous substances. This requires large-scale sorting.

Promotion of re-use and recovery of packaging waste is among the main targets in relation to

municipal waste. Implementation of source separation of municipal waste receives more

attention in Estonian. About 60% of package waste must be source separated, from which

substantial amount should be used as raw material. Packages, therefore, can not be seen as a

major source for energy.

Waste collection, sorting, transport and recovery have been largely the responsibility of

private companies. In recent years, the “polluter pays” and “producer responsibility” principle

has become effective, especially in handling of package waste and waste electronic appliances.

Municipalities have become responsible for organising the collection of municipal waste. This

simplifies the targeted collection and delivery of combustibles to incineration plants, if

necessary.

Among other sources of waste energy, biogas from wastes (sewage sludge, wet fraction of

organic wastes, and landfill gas) can be seen as an alternative source. Utilising of biogas fulfils

one of the National targets of waste management – reducing methane emissions.

Agricultural production for bio-fuel

(Compiled by H. Roostalu, A. Astover)

Cereals

The using of cereal production for bio-energy is limited considering current production–

consumption proportion. It is also important to conceive that there is 1.5–2 times more suitable

area for cereal production than is used at present. Cereal straw as bio-fuel in the near-term

can’t be considered because its necessary for maintaining soil fertility. It is the most important

to consider this aspect in South Estonia on humus-poor soils.

From all cultivated cereals in Estonia only winter cereals (especially rye) straw could be

considered potential resource for bio-fuel taking into account allocation of the farm or

company.

When cereal yield increases in the future importance of straw as bio-fuel may be higher. Using

more intensive technology in cereal cultivation the producible bio-energy would be

remarkable. Despite the energetic equivalent of fertilizers is high, bio-energetic efficiency of

their application in wheat cultivation is even higher.

Minimum yield level that is necessary for requesting bio-energy culture subsidies from

Estonian Agricultural Registers and Information Board (PRIA), indicates that it is expected

rather extensive production practices which its turn is both energetic and economic point of

view questionable.

The bio-energetic efficiency in case of oil-seed rape is several times lower compared with

wheat. The lowest oil-seed rape self-cost appeared when production input was smaller than 13

GJ per hectare. Producible bio-diesel cost-price will be remarkably high when considering

minimum yield level required from PRIA.

Manure

It is used average 3.9 tons manure per hectare, which is considerably lower than optimum

norm. Biogas from manure can be considered in large farms, in other companies it is rather for

organic fertilization.

Grasslands and natural plant communities

If calculating biomass production from abandoned land (283.5 thousand hectares) taking into

account natural grasslands productivity then it would be possible to produce 2.07 millions of

tons biomass which can be used its turn for biogas production.

Low productivity of grasslands in Estonia depends mostly on insufficient fertilizer usage. The

potential yield of grasses reaches in our pedo-climatic conditions up to 180 GJ per hectare.

Based on the results collected from our field experiments the effective soil fertility as a yield

of ribbon grass on Gleysols and Eutric Histisols is 1.5–2 times higher than on fertile

automorphic soils. It is also possible to get ribbon grass dry matter yield up to 10 tons per

hectare on medium textured Albeluvisols.

Bio-energetic efficiency of nitrogen fertilizers for grasslands is very high at low application

rates – 10-20 GJ bio-fuel per one GJ fertilizer. Bio-energetic efficiency is 7 when used

agronomical effective (yield potential is maximum) rate of nitrogen fertilizer.

When producing and utilizing herbaceous mass for bio-energy it is important to take in

consideration that in case of lower soil fertility the yield are more unstable. The ribbon grass

yield without using nitrogen fertilizers varied over years approximately three times more than

using high fertilize norms.

Thicket of reeds

Based on the estimation of TTÜ scientists about allocation of thicket of reeds suitable for

harvesting and taking into account that the dry matter yield in spring harvesting is 4.5 tons per

hectare and dry matter calorific value is 4.93 MWh per ton then the producible bio-fuel

reaches up to 250 GWh of which 42% originates from Lääne county.

The experiments established in semi-natural areas and in artificial wetlands confirm that reedmace

has high bio-production potential; aboveground biomass has reached up to 12–17 tons

per hectare (Maddison, 2004). The remarkable amount of this is lost for winter but in this case

the producible bio-fuel would be 60–80 (100) GJ per hectare.

Lisa 4

Rohtsete energiakultuuride uuringud

Aruanne

Tellija – Maaelu Edendamise Sihtasutus

Täitja – EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Projektijuht: PhD Merrit Noormets

Vastutavad täitjad: Pm tead dr. Henn Raave

Pm tead dr. Rein Viiralt

PhD Valdo Kuusemets

Pm tead. dr. Maarika Alaru

Pm tead. dr. Jaan Kuht

MSc Liina Talgre

MSc Arvo Makke

Kokkuvõte

a. Andma võrdleva ülevaate Eestis viljelemiseks sobivatest ning soovituslikest

energiakultuurideliikidest ja sortidest (sh geneetiliselt muundatud) vastavalt

kasutuseesmärgile;

Energiaheina tootmiseks sobib heintaimedest päideroog, (sordid ‚Pedja’; ’Venture’ ja

’Platon’), milliste saak on 8…10 t KA ha -1 aastas ja taimiku kasutuskestus üle 10 aasta. 1.2

Biogaasi tootmiseks vajamineva biomassi saamiseks sobivad heintaimed eri muldadel: 1)

hästilagunenud turvasmullal ja lammimullal päideroog (sordid ’Pedja’, ’Venture’ ja

’Platon’).; 2) parasniisketel mineraalmuldadel roog-aruhein (sort ’Seine’ ) , ohtetu-luste (sort

’Lehis’); 3) parasniisketel ja kuivemapoolsetel mineraalmuldadel kerahein (sort ’Jõgeva

242’); 4) põuakartlikele õhukestele rähkmuldadele ning erodeeritud kuppelaladele idakitsehernes

(sort ’Gale’). Kõigi nimetatud liikide saagikus on 8…10 t KA ha -1 aastas ja

taimiku kasutuskestus üle 10 aasta.

Kartul (Solanum tuberosum)

Kartuli kasvatamisel energiakultuurina on oluline kasvatada neid sorte, mis annavad

kõrge saagi ja on tärkliserikkad.

Etanooli tootmiseks sobivad tärkliserikkamad hilisepoolsed ja hilised sordid ´Reet´,

´Ants´, ´Anti´. Rootsi firmad on aretanud tärklisetootjate jaoks tulusa kartulisordi, mille tärklis

koosneb põhiliselt nn liimainest. Seda kartulit tähistatakse esialgu EH92–527–1. Geneetiliselt

muundatud sordi tärklisesisaldus on ligikaudu 30 % ja tärklis koosneb 98 % amülopektiinist,

mis tavalisel kartulil on 70-80%. Rootsis GM kartuli kasvatamisel on tasuvus tõusnud 6 -12

%/ha. Kohaliku kartuli potentsiaal etanooli tootmisel on 5050 l/ha ja energeetiline potentsiaal

107,6 GJ/ha. Kergetele muldadele sobivad varajased või hilised, kuid raskematele muldadele

keskvalmivad sordid

Suhkrupeet (Beta vulgaris saccharifera)

Suhkrupeedi juurikate kõrge suhkrusisalduse (18-20%) tõttu saab juurikatest toota

etanooli. Peedijuurikate suhkrust 90% on võimalik kääritada etanooliks. Suhkrupeedi pealseid

on võimalik kasutada biogaasi tootmiseks. Suhkrupeeti Eesti tingimustes eriti ei kasvatata.

Seetõttu ei ole Eesti sordilehel ühtki rajoonitud ja soovitatud sorti. Lätis kasvatatakse sorte

Ánna´, Áxel´, ´Boston´, ´Sofariso´. Leedus kasvatatakse sorte Ávia´, ´Bigben´, ´Tivoli´ ja

Saksamaal sorte ´Akzent´, ´Alabama´ja ´Beretta´.

Meie tingimustes on suhkrupeedi kasvatamine liiga kulukas. Küllaltki palju energiat

kulub juurikate ja pealsete transpordiks. Euroopa tingimustes on suhkrupeedist alkoholi

tootmine tunduvalt kallim kui troopika tingimustes. Suhkrupeedist võib aastas toota 240 GJ/ha

energiat, millest 45% ehk 108 GJ/ha on võimalik muuta etanooliks. Lääne-Euroopas on

etanooli saagikus 5000–5750 l/ha. Kohaliku suhkrupeedi energeetiline potentsiaal etanooli

tootmisel on keskmiselt 58 t/ha juurikaid, etanooli saagis 93 l/t ja saagikus 5400 l/ha ning

energeetiline potentsiaal 115,0 GJ/ha. Etanoolitootmise kõrvalprodukti- peedipulpi on

võimalik anaeroobse fermetatsiooni mõjul muuta metaaniks 8 päevaga. Biogaasi koostises on

metaani 55-75%. Ühe kg kuivaine kohta võib eralduda 230-400 liitrit biogaasi.

Raps (Brassica napus)

(Brassica rapa oleifera)

ja rüps

Raps ja rüps on levinuimad õlikultuurid üle kogu maailma. Rapsi ja rüpsi kasvupind

Eestis on tõusnud 2007. aastaks 72500 hektarini. Eestis võiks külvisena soovitada sordilehel

olevaid sorte - suvirapsi ´Hunter´, suvirüpsi ´Ohto´, talirapse ´Kronos´ja ´Banjo ja talirüpse

´Largo´ja ´Prisma´. Ameerikas ja Kanadas kasvatatakse üsna laialdaselt geneetiliselt

muundatud sorte. Need on umbrohutõrjele ja kahjuritele resistentsed rapsi sordid. Euroopa

Liidus - Prantsusmaal ja Kreekas on keelatud GM sordid: Bayer'i õliraps Topas 19/2 ja

MS1xRf1. Põhjuseks on geneetiline saastumine ja herbitsiiditolerantsuse levik. GM sordid on

keelatud ka Eestis. Nii rapsi kui rüpsi (suvi- ja talivormide) potentsiaalne saagivõime on meil

saadavast tegelikust saagist ligikaudu kaks korda suurem. Diislikütuse tootmisel

rapsiseemnest, õnnestub Eesti oludes, kõiki energeetilisi kulutusi arvesse võttes, saada vaid

1,3- 1,6 korda rohkem energiat, kui esialgselt kulutati.

Õlituder (Camelina sativa)

Heade energeetiliste omaduste tõttu sobib tudraõli biodiisli valmistamiseks.

Õlitootmise kõrvalprodukti õlikooki võib samuti kasutada põletamiseks. Glütserooli võib

kasutada puitbriketi sidumiseks. Tudra peenestatud ja kuivanud varred on kasutatavad

mootori- ja katlakütusena. Põhku võib ka mulda sisse künda või toota sellest biogaasi.

Külvisena sobib sort ´Ligena´. Saksamaal kasvatatakse sorti ´Leindotter´. Õlituder paelub

tähelepanu energiakultuurina paljudes maades - Austrias, Belgias, Taanis, Soomes,

Prantsusmaal ja Itaalias. Ka Eesti tingimustes võiks õlitudra kasvatamist täiendavalt uurida.

Lina (Linum usitatissimum)

Energiakultuuriks sobib õlilina. Linaõli kasutamist energeetilise kütusena ei ole siiani uuritud.

Õlilina energeetiline potentsiaal on Linavarred, mis jäävad järele seemnete eraldamisel

sobivad põletamiseks (1 ha saadav energia kogus 29,2...38,8 MWh). Õlilina sordid ’Lirina’,

’Taurus’, ’Flanders’.

Kanep, praegu kasvatatkse Eestis kiukanepi sorte ’Benico’, perspektiivsed on ’Felina’,

’Futura’ ja ’Fedora’, mida kasvatatkse edukalt Rootsis. (1 ha saadav energia kogus 28,2...50

MWh). Kanep võiks sobida kasvatamiseks biogaasina, praegu viljeletetakse Eestis kiukanepi

sorte Benico, perspektiivsed on sordid Felina,Futura ja Fedora, mida kasvatatkse edukalt

Rootsis. (1 ha saadav energia kogus 18,9…31,8 MWh)

Mais (Zea mays)

Maisi sordid, mis on praegu Eesti sordilehel (’Crescendo’, ’Furioso’, TK 160) on mõeldud

kasvatamiseks loomasöödana siloks. Euroopas aretatakse ja kasvatatakse spetsiaalseid

biogaasi tootmiseks sobivamaid sorte, mille suhkrute sisaldus on kogu taimes ühtlane

(’Amara’, ’Atletico’, ’Deco’, ’Mikado’). Neid sorte oleks vaja katsetada ka Eesti tingimustes.

Biogaasi tootmiseks ei ole aretatud GM maisisorte, (1 ha saadav energia kogus 24...30 MWh).

Teraviljad

Taliteraviljadest sobib energiataimedeks rukis ja tritikale. Biogaasiseisukohalt on oluline suur

maapealne fütomass, seega rukki sortidest sobiks ‘Vambo’ ja ‘Sangaste’ ning tritikale sortidest

‘Modus’, ‘Tewo’, ‘Lamberto’, ‘Vision’, ‘Woltario’.

Bioetanooli tootmise seisukohalt saagikamad on rukis ‘Vambo’, talitritikaledest ‘Modus’,

‘Lamberto’ ja ‘Woltario’ (aastate lõikes stabiilsema terasaagiga).

b) Analüüsima energiakulutuuride viljelemiseks vajaminevat tehnikat ja agrotehnoloogia

olemasolu kohta ning täiendavast vajadusest või olemasoleva kohendamisvajadusest

potentsiaalset tootmismahtu silmas pidades;

Heintaimedest biomassi tootmiseks kasutatav tehnika ja agrotehnoloogia kattub 100% sellega,

mida kasutatakse rohusöötade tootmiseks. Kõiki selleks vajalikke seadmeid on võimalik

Eestist täna osta. Seadmete valik on lai ja see võimaldab leida sobiva masina nii suure- kui

väikesemahulise tootmise jaoks.

Tootmistehnoloogias kasutatav tehnika rohtsete energiakultuuride puhul ei erine (v. a. kanepi

koristamine) tavaksvatuse tehnoloogiast ja saab kasutada juba olemasolevat tehnikat.

Eestis on kartulit kasvatatud pikka aega ja seetõttu on olemas kogemused ja vajalik

tehnoloogia. Korraliku agrotehnika kasutamisel võib kartulit ka mitu aastat samal kohal

kasvatada, kuid haiguste ja kahjurite leviku tõkestamiseks on soovitav pidada vahet 3-4 aastat.

Suhkrupeedi kasvatamiseks on vaja väga viljakat mulda, sobivad tüseda künnikihiga

huumusrikkad liivsavimullad. Ei sobi liivmullad väikese veevaru tõttu ja savimullad kergesti

tekkiva mullakooriku tõttu. Juuremädaniku, nematoodide ja teiste kahjustajate leviku

tõkestamiseks ei tohi suhkrupeeti kasvatada samal põllul enne 4-5 aastat. Tehnika on

analoogne peedikasvatuses kasutatavale.

Suure toitainetevajaduse tõttu kasvavad raps ja rüps hästi pärast ristikut ja liblikõielisi.

Eelviljadeks sobivad ka rühvelkultuuridele järgnevad teraviljad. Ühiseid haigusi kandvate

kultuuride - herne (valgemädanik), lina (kuivlaiksus), kartuli (tõusmepõletik) ja rapsi vahele

soovitatakse jätta külvikorras 2-3 aastat. Suhkrupeedi puhul jäetakse vahele kaks aastat. Raps

sobib külvikorras kõige paremini teraviljade vahele, pidurdades mitmesuguste mulla kaudu

edasi kantavate haiguste levikut. Rapsi ei ole õige kasvatada kaks aastat järjest, sest ristõieliste

kuivlaiksus (Alternaria brassicae) kandub mulla kaudu edasi põhiliselt ainult järgmisel aastal.

Kasvukoha valikul tuleb silmas pidada mulla kultuurseisundit. Rapsi ei sobi külvata esimese

kultuurina vahetult aastaid umbrohtu kasvatanud maale. Endale järgnemise korral peab ajaline

vahe olema isegi kuni 5 aastat. Koristatakse kombainiga, mis vajab eelnevat seadistamist rapsi

koristuseks. Kasutada tuleb spetsiaalset heedrit.

Õlituder on vähenõudlik ja vastupidav ebasoodsatele kasvutingimustele ning sobib

väheviljakatele kergema lõimisega muldadele. Õlituder on hea eelvili teistele kultuuridele.

Õlitudra ja teiste ristõieliste kultuuride vahele tuleb külvikorras jätta 5 aastat. Õlitutra võib

kasvatada külvikorraväliselt vanade rohumaade kasutuselevõtmisel teisel või kolmandal aastal

teravilja järel.. Ökoloogilises tootmises on õlituder andnud rapsist kõrgemaid saake. Tuder

kaitseb mulda erosiooni eest. Õlitutra ei kahjusta maakirbud. Suuremat kahju võivad tekitada

valgemädanik, vertitsilloos ja nuuter.

Õlilina on võimalik koristada teraviljakombainiga ajal, mil saak on kuiv ja seeme

valminud. Linakasvatusega alustamine ei too kaasa muudatusi tavapärases mullaharimises.

Maa ettevalmistamine külviks toimub sarnaselt suviteraviljadele.

Kanepikasvatuses toimub maa ettevalmistamine külviks sarnaselt suviteraviljadele.

Praegu puudub Eestis korralik kanepi koristamistehnika. Õlikanepit püütakse koristada

teraviljakombainiga. Kiukanepi koristamiseks kasutatakse näiteks Hollandis spetsiaalseid

kombaine, aga Eestis need puuduvad.

Mais koristatakse liikurhekseldiga mis on varustatud maisiheedriga. Mullaharimiseks

sobib sama tehnika, mida kasutatakse teraviljakasvatuses. Läga kasutamisel vajalik läga

laotamise ja muldaviimise masind. Vajalik on kasutada täppiskülvikut.

Taliviljade tootmisel bioenergiak kasutatakse tavatootmises levinud ja olemasolevat tehnikat.

Agrotehnoloogilisest seisukohast suuremat maapealset fütomassi saab taliteravilja väetades N-

ga kultuuride võrsumisfaasis (varakevadel aprillis-mais), sobiv N kogus 60-80 kg N ha -1 ,

suurem N kogus ei ole majanduslikult õigustatud. Suhteliselt haiguskindlate ja

konkurentsikindlate kultuuridena (hea võrsumisvõime) võib loobuda nii ubrohutõrjest kui ka

haiguste tõrjest.

c) Analüüsima ja kirjeldama eri energiakultuuride viljelemise mõju mulla

viljakusomadustele;

Heintaimede kasvatamine suurendab mullaviljakust. Heintaimed jätavad mulda

orgaanilist ainet (peamiselt taimejuured) enam, kui seda mullas lagundub nende kasvatamisel.

Lina on kultuur, mis ei talu enese järgnevust külvikorras. Soovitav on pidada vahet

vähemalt 5…6 aastat, enne kui külvata lina samale põllule. Lina ei soovitata kasvatada liiv- ja

savimullal. Parimaks eelviljaks linale on talirukis, heaks kasvukohaks on linale ka vana sööt

või ümberküntud rohumaa.

Kanepikasvatuses ei ole vaja kasutada keemilisi taimekaitsevahendeid, sest haigusi ja

kahjureid esineb harva ja umbrohtude suhtes hea allasurumisvõimega. Pärast kanepit on põld

väga umbrohupuhas. Sobib eelviljaks enamikele põllumajanduskultuuridele, eriti linale. Võib

kasvatada ühel kohal mitu aastat järjest. Kasutatakse ka haljasväetiskultuurina.

Maisi võib kasvatada ühel põllul mitu aastat järjest. Kindlasti tuleb jälgida mineraalainete

ja toitainete muutumist mullas. Ei tohi muutuda monokultuuriks.

Lupiinid.

Kõiki lupiine iseloomustab sügavale mulda tungiv tugevasti arenenud juurestik ning

vähenõudlikkus mullastiku ja väetamise suhtes. Et lupiinid on võimelised saama toitaineid

kätte ka mulla sügavamatest osadest ja raskesti lahustuvaist ühenditest ning on ühtlasi ka head

lämmastikusidujad, siis viib nende pikaajaline kasvatamine mullaviljakuse paranemiseni:

a) mulla huumuskiht rikastub juurestiku vahendusel sügavamatest mullaosadest toodud

taimetoitainetega (P, K, mikroelemendid) ja lisandub ka huumust

b) lagunevate juurejäänuste ja sisseküntud maapealse massi toimel paranevad mulla

füüsikalised ja bioloogilised omadused (ka mulla sügavamates osades)

Maapirn.

Maapirn võib kasvada ühel kasvukohal kuni 10 aastat, mille vältel eemaldatakse saagiga

põllult igal aastal suur kogus toitaineid, samas kui mulda tagastatakse juure ja taimejäänuste

näol orgaanilist materjali aga vähe. Ka sage vaheltharimine põhjustab orgaanilise aine liigset

mineraliseerumist. Need kõik loovad maapirni kasvatamisel eeldused mullaviljakuse

vähenemiseks. Kasvatustehnoloogia valikul tuleb seega lähtuda eelkõige mullast.

Liivmuldadel tuleks maapirni kasvatada samal kasvukohal lühikest aega, 1–2 aastat ja

kindlasti väetada orgaaniliste väetistega (haljasväetised, sõnnik jm). Külvikorras kasvatada

mulla orgaanilist ainet rikastavaid kultuure (heintaimed, lupiinid jm). Mulaviljakuse

seisukohast positiivseks võib lugeda maapirni suurt konkurentsivõimet umbrohtudega, mida

toetab ka tema kasvatamise agrotehnoloogia ja mis kokkuvõttes vähendab ka mulla

umbrohuseemnevaru.

Päevalill.

Et päevalille tugev sammasjuur ulatub sügavale mulda ja kõrvaljuured hargnevad ohtrasti

ka horisontaalsuunas, siis mulla orgaanilise aine kadu mullast (arvestades lisaks ka

maapealsete taimejäänuste sissekündi) on tema kasvatamisel vähene. Kuid, et päevalill

kasutab hästi orgaanilisi väetisi (sõnnikut, haljasväetist), siis nendele väetiste kasutamisele

rajatud päevalille kasvatamise agrotehnika järgimine võib suurendada mulla esialgset

viljakust.

Teraviljade viljelemisel bioenergia kultuuridena on vajalik iga-aastane väetamine, et tagada

mullaviljakuse säilimine.

d) Andma hinnangu eri energiakultuuride sobivuse ja kasvatamise võimaluste kohta

piirkonniti tulenevalt EL ühise põllumajanduspoliitika jõustuvatest ristvastavusnõuetest;

Eestis tuleks piiratud kasutussobivusega muldadel (kuivad rähksed ja erodeeritud mullad,

liigniiskuse all kannatavad mullad, nitraaditundlikud alad) kasvatada energiakultuuridena

põhiliselt heintaimi (eeskätt kõrreliste ja liblikõieliste segusid), kuna viimased annavad

ebasoodsates kasvutingimustes suurema kuivaine- ja energiasaagi kui nõudlikumad kultuurid

(raps, rüps, teravili, kartul) ning nitraaditundlikel aladel on toiteelementide leostumine

heintaimede alt mullast põhjavette tunduvalt väiksem võrreldes tugevasti väetatud

põllukultuuridega.

Rukki ja talitritikale kasvatamine Balti riikides energiataimena igati sobiv (rukki

kasvatmisel ajaloolised traditsioonid, aretatud on sordid kohaliku kliima jaoks, tritikale

peamine puudus – terade peas kasvamaminek niisketes oludes – on välditav varasema

koristusega, kui terad ei ole veel täisküpsuses – biomass biogaasiks või biokütuseks).

e) Analüüsima energiakultuuride kasvatamist piiravaid ja soodustavaid tegureid (sh

keskkonnakaitselisi nõudeid);

Energiakultuuride kasvatamist soodustavaks teguriks on vaba põllumajandusmaa

olemasolu, mida Eestis on hetkel kasutusest väljas ligikaudu 300000 ha. Energiakultuuride

kasvatamist on seni piiranud nõudluse ühekülgsus või puudumine turul. Rohtsetest

energiakultuuridest teatakse peamiselt õlikultuure. Vähem on teada rohtsete energiakultuuride

kasutamise kohta kütmiseks ja biogaasi tootmiseks.

Energiakultuuride kasvatamisel on võimalik kasutada väga erinevaid kultuuride segusid.

Selles peituvad nii positiivsed kui ka riskantsed võimalused: 1) positiivne on, et segukülvides

kasutatakse maksimaalselt ära mullaviljakuse võimalused, suuremad fütomassi saagid; 2)

mullaviljakuse vähenemise ärahoidmiseks on vaja välja töötada korralik väetamissüsteem.

f. Analüüsima oodatavaid keskkonnamõjusid, hinnates erinevate energiakultuuride mõju

keskkonnale alates tootmisest kuni jäätmete utiliseerimiseni;

Võrreldavatest energiakultuuridest võib eristada keskkonnamõjude seisukohalt 3 gruppi.

Kõige problemaatilisemad on suviraps, suvirüps ja talirüps, mille kasvatamiseks kasutatakse

palju mürkkemikaale, millega kaasnevad ka suuremad energeetilised kulud nende kultuuride

harimisele. Monokultuuridena on nad haigustundlikud ja meie keskkonnale mitte omased. Idakitseherne

peamine keskkonnamõju on seotud tema võimega looduses levida, mis võib

muutuda siinseks invasiivseks võõrliigiks.

Keskkonnamõju seisukohalt keskmisteks võiks pidada maisi ja õlituderit, mille Eestis

kasvatamist tuleks põhjalikumalt uurida.

Keskkonnasuhtes kõige vähem probleeme tekitavateks kultuurideks võib pidada õlilina,

tritikale ja rukki segu ning kaera, mis on vanad traditsioonilised kultuurid suhteliselt väikeste

keskkonnamõjudega.

g. Andma soovitused energiakultuuride laialdasema viljelemise korraldamiseks Eestis.

Energiakultuuride viljelemine peab põhinema turunõudlusel ja oskusteabel. Enne laialdase

viljelemisega alustamist peab olema selge, millised energia saamise viisid (biogaasi tootmine,

põletamine jne) ja selle tootmiseks sobivad rohtsed kultuurid omavad Eestis perspektiivi.

Esimesed rajatavad tootmisüksused võiksid saada abi riigilt, tingimusel, et need oleksid

edaspidi avatud tutvumiseks uutele huvilistele ja vajadusel ka eksperimentaalseks baasiks

teadlastele.

Uurimist vajavad küsimused

1. Esmatähtis on hinnata Rootsis ja Soomes väljatöötatud energiaheina tootmistehnoloogia

rakendatavust Eesti kliimas. Paralleelselt tuleks uurida kevadisele koristamisele alternatiivseid

koristusaegu, et vähendada talvel tekkivat saagikadu ja päideroo kõrval ka teiste (kerahein,

ohtetu luste, roog-aruhein, ida-kitsehernes) sama produktiivsete heintaimede sobivust

energiaheina tootmiseks.

Heintaimedest biogaasi tootmise jaoks on vaja selgitada välja indikaatorid, mille alusel hinnata

heintaimede optimaalset niiteaega. Biogaasi väljatulek biomassist on tihedasti seotud

heintaimede arengufaasiga ning see väheneb taimiku vananedes. Uurimist vajab ka see, kas

biogaasi väljatuleks on suurem värskest või sileeritud rohust.

Kõiki loetletud küsimusi on võimalik uurida ühe katse baasil, mistõttu on majanduslikult

otstarbeks viia see uurimistöö läbi komplekselt. Uurimistöö orienteeruv maksumus on 300 000

kr/aastas, vajalik kestus 3…5 aastat.

2. Lahendamist vajab bioenergia tootmisel tekkivate jäätmete probleem. Orienteeruvalt

moodustab põletusjääk heintaimede 3…8 % kuivainest 3…8 % ja biogaasi kääritusjäätmed

üle 80 % esialgsest massist. Üks võimalusi oleks kasutada neid põllukultuuride ja rohumaade

väetamiseks. Seni Eestis puuduvad uurimistööd nende väetusomaduste ja keskkonna mõju

kohta. Selle kohta on vähe andmeid ka välismaal. (Uurimistöö orienteeruv maksumus 700000

kr/aastas ja kestus 5 aastat).

3. Vajalik oleks uurida, kas kanepist on võimalik ja otstarbekas toota biogaasi. Siiani on

uurijate arvamused olnud erinevad. Kanepi kasvatamisel tahkekütuseks on vajalik kontrollida

katsetega kevadise koristustehnoloogia sobivust siinsesse kliimasse.

Võrrelda biogaasi tootmiseks aretatud maisisortide sobivust Eestisse ja täpsustada nende

kasvatamise agrotehnika. Biogaasi tootmiseks parima koristusaja kindlakstegemine.

Agrotehnika täpsustamine (2008). 2009 Kanepi ja maisi sobivusel biogaasiks vajalik

koristusaja kindlakstegemine. 2009 Teavitamine (trükised), koolitamine (500000 kr/aastas ja

kestus kuni kolm aastat).

4. Teraviljade osas vajaks uurimist: 1) sobiva koristusaja väljaselgitamine (et saada suurim

maapealne fütomass, samas ka kvaliteetne terasaak – koristusaja hilinemisel on oht, et

teraviljade terad võivad peas kasvama minna);

2) sobivad segukülvid – kas teraviljade kasvatamisel tervikoristuseks on võimalik kasvatada

koos ka tali- ja suvivilju (300 000 kr/aastas ja kestus kuni kolm aastat).

Summary

The aims of the project

a) To give a comparative overview of the species and cultivars of energy crops suitable

and recommended for Estonia (including genetically modified) which meet the aims of

usage;

b) To analyze the necessary technology and existing agrotechnology for growing

energycrops. To analyze the additional needs and the necessity for adapting the

existing technology bearing in mind the potential production volume;

c) To analyze and describe the influence of growing energy crops on the fertility of soil;

d) To assess the suitability of energy cultures and the possibilities of growing them in

different regions in conformity with cross-compliance of the EU Common Agricultural

Policy;

e) To analyze the factors limiting and promoting the growth of energy crops (including

the environmental requirements),

f) To analyze the expected environmental impact, assessing the influence of different

energy crops on the environment starting from production and finishing with the

utilization of wastes;

g) To make recommendations for a large-scale cultivation of energy crops in Estonia.

Energy hay production.

In Estonian conditions the energy hay production can be problematic. The situation

becomes complicated because the hay can be harvested in spring during a very short period of

time- from thawing of the snow until the starting of grass growth. In Finland the suitable

harvesting period is 10…15 days. In Estonia, the country to the south of Finland, the suitable

harvesting time may be even shorter. In the recent years winters of Estonia have been most

unstable, very often finishing with rains which makes the surface of the earth too soft to carry

harvesting machines and the content of humidity of the harvested material is high. The high

loss of the harvest is a drawback in producing energy hay. Only 40…50% of the grown

biological material can be harvested in spring.

In Finland energy hay is not used as a fuel alone but it is mixed with other biofuels like

peat and the wastes of wood processing. From the obtained energy the proportion of reed

canary grass (Phalaris arundinacea L.) constitutes about 15%.

Proceeding from the above given reasons, it is necessary to test the suitability of this

technology in Estonian climate before large- scale energy hay production is launched in

Estonia.

On the basis of the already collected information, reed canary grass is suitable for

energy hay production at present in Estonia. Cocksfoot (Dactylis glomerata) is giving a

similar yield with reed canary grass, or even exceeding it, smooth bromegrass(Bromus

inermis) and tall fescue (Festuca arundinacea) have a weaker stalk and this is why the lodging

of the harvest in winter to the extent that it cannot be cut in spring may be prognosed.

Cocksfoot and tall fescue also need for preserving competitiveness in herbage stand 2…3

mowings during the vegetation period which is not possible in the production technology of

energy hay.

In Estonian conditions also goat’s rue or fodder galega (Galega orientalis) might be

suitable for using as energy hay because its stalk, in comparison with reed canary grass, is

thicker and this is why winter yield losses should be smaller. Also mixed sowing of reed

canary grass and goat’s rue might be prospective. Before giving recommendations for

growing them it is necessary to check with tests their suitability for producing energy hay.

One of the observation tasks of the experiment for energy cropsis to monitor these

species at the Rõhu Experimental Station of the Estonian University of Life Sciences.

Production of biogas from herbage plants

The geographical location of Estonia and the respective weather conditions, like

more or less sufficient precipitation during the growth period, the moderate

temperature, are favourable for growing namely perennial herbage plants. This is why

herbage species, may serve as one of the prospective materials for producing biogas in

Estonian conditions.

Biogas production does not limit the choice of species. Although there are

differences in outputof biogas from different species, these differences are quite small

and may not be considered in making the mixture of seeds. For producing biogas, both

single and mixed herbage species can be used for sowing. The mixtures should be

preferred because their yield is more stable.

When choosing the species for sowing, it should be firstly established whether the soil

and the humidity regime of the growing area suits them.

Secondly, the productivity of these species and their durability in the plant community

should be considered. Such species are reed canary grass, tall fescue, cocksfoot, smooth

bromegrass and goat’s rue. tTese species are the most suitable sources for getting the

necessary biomass to produce biogas in Estonian conditions. The timothy (Phleum pratense)

has also a rich yield but its drawback is its short duration in the in the grass sward and this is

why it is suitable for growing as an energy crop only in the fields which are recommended for

short-term growing of energy cultures.

When growing biomass on large areas, a grass harvesting conveyer should be formed

with the species of the different speed of development. When calculating the area of sowing,

we should proceed from the time of harvesting of a single species field which must not be

longer than five days. The amount of biogas received from biomass digestion is closely

connected with the phase of development of the herbage plants and it decreases when the

herbage ages and this is why late mowing decreases the productivity of biogas. The list of

recommended species in the order of the speed of development in spring, starting from the

quickest one, is the following: cocksfoot grass, reed canary grass, smooth bromegrass, tall

fescue, timothy. In making the conveyer we should bear in mind that the speed of

development of reed canary grass, brome grass and tall fescue is rather similar and this is why

the difference in the optimal harvesting time is only a couple of times.

Field Crops Production of bioenergy from field crops

Corn (Zea mays L. ssp.) is the most widely spread culture for producing biogas in

Europe. From corn a big amount of biomass is received per hectar and it is ensilaged well.

Most evidently corn is one of the best cultures of biogas for us.

Potato (Solanum tuberosum) as a culture rich in starch can be used both for producing

bioethanol and biogas. In Estonian conditions the area of growing potatoes is decreasing each

year and in 2007 it was only 10,200 ha. This is why to grow potatoes for producing ethanol is

not reasonable. Potato growing is connected with a rather big use of energy and because of

that energy output is modest 0.8 – 1.6. When it is decided to produce bioethanol from potatoes

the high yield and rich in starch cultivars, or specially bred industrial GMO cultivars, must be

selected for growing in local conditions. In Estonia, there is no starch production resulting in

big amounts of wastes. Growing potatoes as an energy culture, all the agrotechnological

methods should be applied- correct soil tilling, fertilization with both organic and mineral

fertilizers, early planting, timely plant protection, even watering. When using all these

requirements, it is possible to receive big yields of tubers rich in starch.

Sugar beet (Beta vulgaris saccharifera) is an important energy culture both globally

and in the whole of Europe. In Estonian conditions growing sugar beet is minimal, connected

with a big energy and human labour need. This is why the Estonian list of cultivars does not

contain a single cultivar. For growing sugar beet as an energy culture, such cultivars which are

grown by our close neighbours Latvia and Lithuania should be recommended. Annually sugar

beet gives 240 GJ/ha of energy, out of which 45% or 108 GJ/ha can be made into ethanol. The

energy potential of the local sugar beet in producing ethanol is on average 58 t/ha of beets, the

yield of ethanol 93 l/t and 5400 l/ha and the amount of energy 115.0 GJ/ha. Up to 90% sugars

of the beet can fermented into ethanol. From the tops of the beet and the side product of

ethanol production it is possible to produce valuable biogas. One kilogramme of dry matter

may give 230-400 l of biogas. In energy beet N, Na and K are important influencing sugar

extraction.

Rape (Brassica napus) and biennial turnip rape (Brassica rapa oleifera) are also the

major field crops in Estonia which can be used for producing high quality biodiesel fuel. From

the point of view of energy management, the production of biodiesel fuel from rape seeds is

useful. When taking into consideration all the energy costs connected with production, it is

possible to produce 1.3-1.6 times more energy from a hectare. The production can be used

both as food and a source of energy. By 2007, the area of growing rape and biennial turnip

rape is already 72,500 hectares. Later there may be problems with the fields of growing

ecause rape may be grown on the same field only after five years. Problems may also appear

with growing rape because the consumption of fertilizers and herbicides is big and the

spreading of plant diseases and pests is also a problem. Winter biennial turnip rape is a better

culture not needing big costs for plant protection.

As in Estonia people have grown flax, an alternative crop for producing oil can be oil

flax (Linum usitatissimum L.) and a not widely spread oil hemp (Cannabis sativa). The

calorife value of flax oil is as high as the rape’s one. The energy potential of flax oil is 15

GJ/ha. Its growing does not demand plant protection costs and the consumption of fertilizers is

lower than in the case of rape. The field experiments of hemp at Mooste experimental staition

show that in our weather conditions it is possible to get a considerable yield of the biomass of

fibre hemp up to 11 t/ha. In growing hemp it is not necessary to use chemical means of plant

protection because the diseases and pests occur seldom and hempcan easily suppress weeds.

The soil preparation for sowing is similar to summer grain crops.

Hemp is suitable as a prior crop for most of the agricultural cultures, especially to flax.

It can be grown on the same area for several years in succession. In Estonia hemp harvesting

may fail in early spring. It is necessary to study whether it is possible and reasonable to

produce biogas from hemp. Until recently the options of researchers have been different.

The impact of bioenergy production on the environment

From the point of view of the environmental impact, the comparable energy crops can be

divided into three groups. The most problematic are summer rape, summer and winter biennial

turnip rape for growing of which many poisonous chemicals (plant protection chemicals) are

used accompanied with bigger energy costs for cultivating these cultures. As monocultures,

they are disease sensitive and not characteristic of our environment. Among unfavourable

cultures there might be also coats rue(galega) which is characterized from the point of the

environmental impact by its ability to spread in nature, thus becoming an invasive alien

species in Estonia.

From the point of view of the environmental impact corn and false flax or gold-ofpleasure

(Camelina sativa) are of average value and their growing in Estonia should be studied

more profoundly.

The cultures causing the least number of problems to the environment are oil flax, the mixture

of Triticale and rye also the oats which are old traditional cultures with a relatively low impact

on the environment.

Conclusions

For producing biogas, the most suitable field crops in Estonia are corn, also the green mass of

all lupins, sunflower and Jerusalem artichoke.

For producing bioethanol, the most suitable cultures are grain (rye, Triticale) potato, sugar

beet, and also tubers of Jerusalem artichoke and the green mass of large leaved lupine.

For producing biodiesel fuel rape, biennial turnip rape, gold-of-pleasure, oil flax, the oil

pressed from sunflower seeds and to a lesser extent the oil from the seeds of annual lupins are

suitable.

For biofuel (similar to energy hay) the above ground phytomass of lupins, Jerusalem artichoke

and sun flower, the stems of oil flax, the straw of grain are suitable.

Lisa 5

Puittaimede kasutusvõimalused energiakultuurina Eestis

Kokkuvõte ja järeldused

1. Eestis on kasutusest väljas 300 000–400 000 ha põllumajanduslikke kõlvikuid,

nende kasutuselevõtu üheks variandiks on kiirekasvuliste puittaimede energiakultuuride

kasvatamine. Võib soovitada 1/3 sellest maaressursist metsastada, kasutades peamiselt

lehtpuuliike ja tavametsandusest lühemat raieringi.

2. Endistel põllumaadel puidupõhiste energiakultuuride kasvatamise peamine eelis

võrreldes rohtsete kultuuridega (mille puhul põletatakse taimede seemneid või kogu

maapealset osa) tuleneb puidu keemilisest koostisest. Puidu tuhasisaldus on võrreldes rohtsete

taimedega 5–10 korda madalam ja puidu koostises on valdavalt süsinik, hapnik ja vesinik.

Toiteelementide (NPK jt) sisaldus puidus ja koores on madal ja seetõttu on biomassi

kasvukohalt äraviimisega kaasnev võimalik mullaviljakuse langus ning tekkiv väetistarve

väheoluline.

3. Kiirekasvuliste, lühikese raieringiga metsaistandike (plantatsiooniline metsandus)

pindala järsk suurendamine Eestis on vastavuses arengutrendidega maailma metsanduses.

Plantatsiooniline metsandus levib Euroopas lõunapoolsetest piirkondadest üha enam põhja

suunas ja on jõudnud kõigisse Läänemereregiooni maadesse, sealhulgas Lõuna- ja Kesk-

Rootsi ning -Soome. Maailma metsadest on 5–6% istandikud, kuid sealt varutava tööstuslikult

kasutatava puidu osakaaluks hinnatakse 20–40%, aastaks 2050 prognoositakse, et pool

puidust saadakse metsaistandikest.

4. Eestis puudub viimasel kolmveerandsajandil kogemus ja praktiline vajadus

kasvatada lehtpuumetsi lühikese raieringi põhimõttel energeetilisel eesmärgil. Ajalooliselt on

aga küttepuidu (-hao) varumiseks mõeldud võsametsad (nn madalmets ja vastavalt

madalmetsandus) kasutusel olnud laialdaselt, puudus aga normeeritud energiametsa raieringi

pikkuse määratlus ja ei arvestatud keskkonnakaitselisi aspekte. Kaasajal on Eesti

metsateadusel kasutada halli lepa, sanglepa, arukase, hübriidhaava ja paju endistele

põllumaadele rajatud katseistandike produktsiooni, aineringe ja keskkonnamõjude analüüsi

tulemused.

5. Eesti põlisel metsamaal on õigem jätkata metsade majandamist traditsioonilisel

viisil, pool-looduslikena, tuginedes heale metsanduslikule tavale. Taolise majandamise

eesmärgiks on nii puidu saamine, kui ka metsade keskkonnaväärtuse tagamine. Endistel

põllumaadel on nii majanduslikult kui ka keskkonnakaitseliselt võimalik arendada suures

mahus lühikese raieringiga, biomassi produktsioonile orienteeritud metsakasvatuslikku

tegevust.

6. Ei ole teada, et praegu või lähemas tulevikus oleks Eestis turule tulemas metsapuude

GMO-na käsitletavat istutusmaterjali. Lähtudes keskkonnakaitselistest riskidest,

looduslähedase majandamise printsiipidest ja olemasolevast seadusandlusest ei tohiks lubada

geneetiliselt muundatud puu- ja põõsaliikide kasutamist puidupõhiste energiakultuuride

kasvatamisel. Samuti ei saa soovitada võõrliikide kasutamist, v.a Euroopa boreaalsetes

tingimustes edukaks biomassi produtseerijaks osutunud poolvõõrliik: hübriidhaab. Soovitada

võib pajuliikide aretus- ja selektsioonitöö tulemusel saadud sortide kasutamist. Alustada tuleks

Eesti looduslikes tingimustes kiirekasvuliste lehtpuude (lepad, arukask, haab) aretustööd,

eesmärgiga suurendada puuliikide biomassi produktsioonivõimet.

7. Puidupõhiste energiakultuuridena sobib Eesti mulla- ja kliimatingimustes kasvatada

eelkõige lehtpuid ja -põõsaid. Ei soovita energiakultuuride rajamisel kasutada okaspuid. Eestis

kasvab looduslikult kaks puumõõtu saavutavat okaspuuliiki: harilik kuusk ja harilik mänd.

Kuusk kuulub metsasuktsessioonis kliimakskoosluse puuliikide hulka, seetõttu ei saa kuuse

kasutamist põllumaade metsastamisel pioneerpuuliigina pidada ökoloogiliselt õigeks. Mõlema

okaspuuliigi varis ja sellest tekkiv kõdu on happeline ja soodustab muldade leetumist, s.o

toitainete väljauhet ning seega mullaviljakuse langust. Mõlema okaspuuliigi kultuurid, eriti

tiheda istutuse korral, on lehtpuudega võrreldes tuleohtlikumad. Eesti metsade peamise

kahjustaja – juurepessu – leviku risk endistel põllumaadel on okaspuude suhtes tunduvalt

kõrgem kui lehtpuude suhtes. Okaspuude istutusmaterjal on üldjuhul kallim ning kultuuri

hooldamiskulud suuremad. Okaspuud ei paljune vegetatiivselt, seetõttu tuleb uus põlvkond

pärast biomassi koristust rajada uuesti.

8. Soovitatavad puidupõhised liigid Eestis energiakultuurina kasvatamiseks on: lepad

(hall lepp ja sanglepp); arukask; haavad (hübriidhaab ja harilik haab) ja pajud. Teised Eestis

kasvavad lehtpuuliigid omavad peamiselt metsade looduslikku mitmekesisust suurendavat

väärtust ja nende biomassi produktsioonivõime on madal, energiakultuurina neid kasvatada ei

soovita.

9. Lähtudes Eesti mullateaduse ja metsateaduse kogemustest on otstarbekas

maaressursi hindamisel, puidupõhiste energiakultuuride rajamise keskkonnamõjude ja

mullaviljakuse analüüsil ning maaomanikele majandamiskavade koostamisel aluseks võtta

Eesti muldade maatrikstabel (koostaja prof. R. Kõlli) ja mulla ning kujuneva metsa

ökoloogiliste seoste analüüsil E. Lõhmuse ordineeritud metsakasvukohatüüpide süsteem.

Selline lähenemine on kooskõlastatud MES-i projekti maaressursi hindamise töörühmaga

(mullateadlased H. Roostalu ja A. Astover). Ühtne metoodika peab võimaldama 2008. a

jätkuprojektis jõuda järgmise lõpptulemuseni. Kui objekti (põllu) kohta on teada asukoht ja

mullaliik, siis arvutimudel võimaldab esitada objekti kohta majandamiskava, mis sisaldab:

• Soovitus puuliigi valikuks (võimalik esitada alternatiividena)

• Produktsiooni prognoos erineva raieringi korral

• Metsakasvatuslikud soovitused

• Majanduslikud kalkulatsioonid ja prognoosid

• Võimalikud keskkonna riskid

• Soovitatav tehnika ja tehnoloogia

• Mõju mullaviljakusele ja väetamistarve

10. Puittaimede kasvatamiseks energiakultuuridena ei ole vajalik soovituste ja

regulatsiooniaktide koostamisel Eesti territooriumi jaotamine geograafiliselt piirkondadeks.

Lähtuda tuleb mulla liigist ja võimalikust endise põllumaa baasil kujunevast

metsakasvukohatüübist.

11. Eesti Maaülikooli metsakasvatuse töörühmas viimastel aastatel tehtud uuringud

metsaökosüsteemi kujunemisest endistel põllumaadel ning noorte lehtpuupuistute

produktsioonist ja aineringest lubavad väita, et kase, lepa ja haava kultuuride rajamisel

põllumaade viljakus ei vähene, vaid omastatavas vormis toiteelementide (NPK) varud võivad

isegi suureneda. Ka ei vähenda korduvad mõõduka pikkusega raieringid mullaviljakust

enamusel metsakasvukohatüüpidel, piiranguid tuleks rakendada vaid looaladel ja õhukestel

muldadel. Mulda lämmastikuga rikastavad lepakultuurid ei põhjusta samas lämmastiku

leostumist mullavette. Esialgsed uuringud ei näita ka noortest kase- ja lepakultuuridest

arvestatavas mahus kasvuhoonegaaside emissiooni.

12. Intensiivsete maaviljelusmeetodite (keemiline umbrohutõrje, pestitsiidid ja

väetamine) rakendamine on vajalik pajuenergiavõsa, aga ilmselt ka teiste puuliikide korral

juhul, kui raieringiks planeeritakse 3–5 (kuni 10) aastat. Samas on ülilühikese raieringi korral

vegetatiivselt uuenemisvõimelised (jääb ära korduv rajamiskulu) kõik kõnealused

lehtpuuliigid.

13. Lehtpuukultuuride rajamisel endistele põllumaadele vähendavad võimalikke

majandusriske sealt saadava biomassi alternatiivse kasutuse võimalused. Sõltuvalt tulevikus

toimuvatest arengutest ühiskonna sotsiaalses, majanduslikus ja looduskasutuse poliitikas on

võimalik reguleerida kasutatava raieringi pikkust ning vastavalt koristusraieks saadavaid

puude mõõtmeid. Leppade, kaskede ja haabade kasvatamisel on võimalikud järgmised

variandid:

• Lühike raiering (5–15 aastat), ülepinnaline puidukoristus.

• Lühike raiering, kuid piisavalt pikk (15–25 aastat), et lisaks energiapuidule osa

puidust kasvab paberipuidu mõõtu.

• Suhteliselt lühike raiering (20–30 aastat), kus osa puidust kasvab paberipuu

mõõtu ja enamuse tüvede alumine palk on kasutatav vineeri- ja saetööstuses.

• Koristusraie tavametsa mahulise küpsuse faasis (40–60 aastat), kus saadakse

energiapuitu, paberipuitu ja palki/pakku.

14. Metsanduses kasutatakse erinevaid puistute küpsuse määramise meetodeid. Kui

eesmärgiks on maksimaalne biomassi produktsioon, see on maksimaalne aastane keskmine

tüvepuidu produktsioon, siis nimetatakse seda mahuküpsuseks. Eestis on kõigi puuliikide

ametlikult lubatav raiering pikem kui mahuküpsus seda võimaldaks (ainult haaba lubatakse

raiuda veelgi varem ja halli lepa osas piirangud puuduvad). Pikema raieringi määramisel

lähtutakse eesmärgist saada rohkem rahalist tulu (kasumiküpsus). Näiteks palgi mahuühik on

kallim kui küttepuidul ja üha enam arvestatakse metsa keskkonnakaitselisi väärtusi, mis

vanemas metsas on üldjuhul suuremad. Eesti paremaboniteediliste lehtpuupuistute mahuline

küpsus (40–60 aastat) on üldjuhul madalam kui neile kehtiva Metsaseaduse põhjal määratud

raieringi pikkus. Erinevate puistute tiheduse ja produktsiooni optimeerimise meetodite alusel

on võimalik esitada erinevad stsenaariumid puistute algtiheduse ning optimaalse raieringi

pikkuse kohta. Soovitav on majandamiskavas esitada need maaomanikule võimalike

alternatiivsete variantidena, jättes otsustamise omanikule

15. Energiametsa kasvatamisel tuleks võimalikult palju kasutada olemasolevat,

metsanduses ja põllumajanduses kasutatavat tehnikat. Puutaimed istutatakse valdavalt käsitsi.

Kui raieringiks on 15–60 aastat, siis sobivad koristusraieks tavametsanduses kasutatavad

masinad (mootorsaed, harvesterid, forvarderid). Puiduhakkureid on Eestis piisavalt kasutuses

(võsade likvideerimisel, raiejäätmete ja saetööstuse jääkide hakkimisel ja puiduküttel töötavate

katlamajade tarbeks). Logistika osas on veokite ressurss piisav. Praegu puudub Eestis tehnika

paju ja teiste puuliikide ülilühikese raieringiga energiavõsade istutamiseks ja biomassi

koristamiseks. Vastavad koristusmasinad (näiteks: Claas Jaguar koristuskombain,

kiljotiinikomplektid koos traktoriga) on kallid ja vajavad esialgu, kui tootmismahud on

väikesed, soetamiseks riiklikku toetust.

16. Arvestatavas mahus puidupõhiste energiakultuuride rajamiseks ja majandamiseks

on vaja maa- ja metsaomanike täiendkoolitust ning soodsa ühiskondliku arvamuse

kujundamist. Puidupõhiste energiakultuuride rajamine tähendab maaomanikule pikaajalist

investeeringut ja ilmselt on vaja käivitada riiklik majanduslikult põhjendatud soodustuste ja

toetuste süsteem.

17. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika ristvastavusnõuete täitmine ei ole

takistuseks suuremahuliseks puidupõhiste energiakultuuride kasvatamiseks

põllumajanduslikust kasutusest välja jäänud maadel. Täpsustamist vajab vaid raieringi

pikkusest tulenev metsakasvatusviisi defineerimine: kas tegu on lühikese raieringiga

metsandusega või tavametsandusega. Raieringi pikkuse määratlemisest võib sõltuda EL

toetuste rakendamine.

18. Kehtiv Metsaseadus (2006) ei ole takistuseks lühikese raieringiga metsanduse

arendamisel. Kehtiv metsaseadus võimaldab põllumaadel kasvatada puidupõhiseid

energiakultuure. Kuid edasi arendada ja täpsustada tuleks lühikese raieringiga metsandusele

mõeldud keskkonnakaitselisi reeglid ja sertifitseerimise nõuded, täiendada võiks

looduskaitseseadust ja Eesti säästva metsanduse standardit.

Maaelu Edendamise Sihtasutusele

Soovitused uuringutest puittaimede osas, mida on vaja teostada aastal 2008 või pikemas

perspektiivis.

Järgnevalt esitatakse kolm võimalikku jätkuprojekti seoses puittaimede kasutamisega

energiakultuurina. Projektid ei ole esitatud prioriteetsuse järjekorras, valik ja otsustamine jääb

tellijale.

1. Praktilise suunitlusega koostöö projekt EMÜ mullateadlaste ja maaressurssi hinnanud

töörühmaga.

Teema: Puidupõhiste energiakultuuride rajamise majandamiskavade koostamine

maaomanikele.

Vastavalt projekti aruandes punkt 9 all esitatule: