Artikli fail

see matemaatika haru, mis kõige rohkem seostub ümbritseva maailmaga ja
töötab aine propageerimise suunas. Samuti oleks vaja geomeetriaga seotud
teemasid õppida suuremate tükkidena. Seejuures tuleks: a) selgemalt läbi
töötada objektide vahelised seosed, b) mitte taandada geomeetriaülesannete
lahendamist ainuüksi valemite ja analüütiliste meetodite rakendamisele.
Seoses sellega märgime ka, et tõestusülesanded ja konstruktsioonülesanded
meie õpikutes peaaegu puuduvad või on ebapiisavas mahus.
Võrreldes eesti kooliga on vene kooli jaoks oluliselt väiksem riiklikule
õppekavale vastavate õpikute ja muu õppekirjanduse valik. Põhikooli jaoks
on nüüd tõlgitud kaks alternatiivset õpikute seeriat (kirjastuste “Koolibri”
ja “Avita” omad), gümnaasiumi jaoks aga ainult üks “Koolibri” seeria.
Sama võib öelda ka teiste õppevahendite kohta – nende tõlgitud versioonid
tulevad vene kooli teatud hilinemisega. Loomulikult ei keela keegi vene
koolide õpetajail kirjutada ise uusi ainekavale vastavaid õpikuid ja õppevahendeid.
Peab tunnistama, et nende aktiivsus on selles osas seni olnud
üsna madal. Vaid paaril viimasel aastal on märgata teatud progressi – ilmus
ülesannete kogu gümnaasiumile [3], valmimas on ülesannete kogu 8. klassile
ning tõenäosusteooriale pühendatud õppevahend. Pikka aega kasutati
meie vene koolides endiselt NSV Liidu või Venemaa õpikuid. Loomulikult
neid võiks kasutada ka edaspidi täiendava materjalina, kuid mõnede ametnike
ja koolijuhtide survel keelati (tõsi küll mitteformaalselt) nende kasutamine
niipea, kui kooli tulid uued tõlkeõpikud. Kuigi viimasel ajal niisugust
survet enam ei avaldata, oli tulemuseks see, et paljudes koolides likvideeriti
nimetatud kirjanduse varud.
Rõhutame veel, et õpetajate kindlustatus vastava metoodilise kirjandusega
on meie koolis üldse ebapiisav. Peaaegu puuduvad nn. “õpetajaraamatud”
(eranditeks on vaid [1] ja [4]). Arvame, et paras aeg oleks hakata neid
koostama. Vene kool tunnetab sellise kirjanduse puudumist eriti teravalt,
sest selle õpetajad on harjunud hea metoodilise varustatusega.
Metoodiliste materjalide puudumise foonil on eriti terav teatavate standardite
puudumine. Arvame, et on vaja luua riiklikul tasemel vastavate standardite
süsteem kooliastmete järgi. Seda võiks teha didaktiliste materjalide
näol, kus oleksid konkreetsed näited, missugusele tasemele peavad õpilased
jõudma pärast ühe või teise teema omandamist. Häirivad ka sellised asjad
nagu mõistete ebaühtlus eri õpikutes. Näiteks võiks ometi fikseerida ainekavas,
kas arv 0 on naturaalarv või mitte.
Uus õppekava näeb ette, et õpetajal on suurem vabadus teemade läbimisel,
konkreetsete õppeplaanide koostamisel. Tegelikult realiseerub see ainult
põhikoolis. Gümnaasiumi ainekava on väga tihe, õppetundide arv on peaaegu
kõikides koolides vähenenud, mistõttu õpetaja saab põgusalt läbida vaid
52