Materjali fail - Matemaatika didaktika

1. Trigonomeetria asend matemaatika õppekavas
1.1. Matemaatika valdkond trigonomeetria
Ülo Kaasik annab oma matemaatikaleksikonis trigonomeetriale järgmise definitsiooni:
see on matemaatika osa, milles uuritakse trigonomeetrilisi funktsioone ja nende rakendusi
geomeetrias [5].
Sõna trigonomeetria tuleneb kreeka keelest, sõnadest (trigonon) – kolmnurk
ja (metreo) – mõõdan. Vajaduse osata lahendada kolmnurka tingisid astronoomia,
merenavigatsioon ja maamõõtmine. Esimesed trigonomeetriaalased ülesanded arvatakse
pärinevat III aastatuhandest e. Kr. Esimesed trigonomeetrilised tabelid koostas
II saj. e. Kr. kreeka astronoom Hipparchos (u. 190 – 125 e.Kr.). II saj. p. Kr. koostas
astronoom Ptolemaios (u. 100 – u. 178 p. Kr.) kõõlude tabeli teravnurkade jaoks. Sisuliselt
oli selles tegemist siinuste tabeliga, kusjuures täpsus oli küllaltki suur [17].
Keskajal arenes trigonomeetria Indias. Indias tunti siis juba siinuste tabeleid, seost
(mida kirjutati mitte matemaatiliste sümbolitega, vaid sõnadega)
ning nürinurga siinuse ja koosinuse taandamist teravnurga funktsioonideks.
IX ja X sajandil võtsid araabia õpetlased tarvitusele tangensi ja koostasid täpsemad siinuse
tabelid. Euroopas kirjutas esimesena trigonomeetriast inglise õpetlane Brawardine
(XIII ja XIV s.). Esimese süstemaatilise trigonomeetria kursuse kirjutas XV sajandil
saksa õpetlane Johannes Müller, kes kirjutas Regiomontanuse nime all. Regiomontanus
käsitleb trigonomeetriat juba iseseisva teadusena, lahus astronoomiast.
Alates XVI sajandist, pärast seda kui Viëta võttis tarvitusele tähelised sümbolid, omandavad
trigonomeetrilised valemid juba nüüdisaegse ilme [15].
1.2. Trigonomeetria asend matemaatika õppekavas
Vaadeldes 2011. aastal vastuvõetud Riiklikku põhikooli ja gümnaasiumi õppekava on
näha, et trigonomeetria teemaga teevad õpilased tutvust juba põhikoolis. III kooliastme
õppesisu hõlmab järgmiseid teemasid: nagu Pythagorase teoreem ja teravnurga trigonomeetrilised
funktsioonid [14].
5