25.01.2015 Views

KARL KELLO: Väike märgiatlas - Haridus

KARL KELLO: Väike märgiatlas - Haridus

KARL KELLO: Väike märgiatlas - Haridus

SHOW MORE
SHOW LESS

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.

<strong>Väike</strong> <strong>märgiatlas</strong><br />

Tantsijatar Muinas-Egiptusest.<br />

K a r l K e l l o<br />

Egiptuse taeva- ja päikesejumal<br />

Horus lapseeas, üks pats peas.<br />

Nn sueebisõlm, kaks tuhat<br />

aastat vana.<br />

Suurmood 1830.<br />

Karikatuur aastast 1873.<br />

JUUKSED<br />

Pikad juuksed on jõu ja vaimsuse sümbol<br />

ning kuninglikkuse, vabaduse ja sõltumatuse<br />

tunnusmärk. Juuksed on rahva, ameti,<br />

seisuse, eluea, soo oluline atribuut. Maagilises<br />

mõttes asendavad juuksed isikut.<br />

Soeng on inimese identiteedi lahutamatu<br />

osa, iseloomustab kandjat, vrd kantpäisus.<br />

Soeng hakkab silma ja pakub silmailu. Katoliku<br />

preestritel ja munkadel keset pealage<br />

asuv paljakspöetud ümar laik, nn tonsuur,<br />

eristas neid ilmalikest. Muinas-Egiptuse<br />

preestrid eemaldasid keha pealt kõik karvad,<br />

lapsed kandsid ühte pikka patsi pea<br />

küljel.<br />

Eesti vanasõna ütleb, et kes oma vanemaid<br />

lööb, selle juuksed ei mädane hauas<br />

ära: “Kiä vanembat uma käega lüü, tuu<br />

käevars ja hius pääluu külest mädäne ei<br />

havvah ar.”<br />

Põhja-Ameerika hopi-indiaanlaste abielu<br />

saab alles siis ametliku kinnituse, kui ämmad<br />

koos ühes kausis juukseid pesevad.<br />

Juustes peitub elujõud<br />

Inimese elu ripub juuksekarva otsas: “Iganes<br />

ära unusta seda, et elu juuksekarva<br />

otsas ripub.” Elujõud peitub juustes samuti<br />

kui kõigis teisteski keha karvades ja ka<br />

küüntes. Elujõud on otsekui inimese teine<br />

mina, see võib irduda väljapoole, siirduda<br />

teistesse kehadesse ja esineda iseseisvaltki.<br />

Lõikad juuksed ja küüned ära, kasvavad<br />

muudkui uuesti – mis muud, kui et neis<br />

peab tõepoolest mingi vägi olema. Juuste<br />

uuesti kasvades taastub vägilasjõudki, vrd<br />

Simsoni ja Delila afäär. Simsoni pikad juuksed<br />

olid nii pühaduse kui ka füüsilise jõu<br />

sümbol.<br />

Elujõust johtuvalt ohverdati juukseid<br />

omal ajal kogukonna liikmeks saamisel ja<br />

pulmades-matustel. Tapetud vaenlaselt tavatseti<br />

vanadel aegadel lõigata tükk peanahka<br />

koos juustega. Skalpeerimine oli levinud<br />

sküütidel, gallidel ja indiaanlastel.<br />

Neis trofeedes usuti olevat tallel endise<br />

omaniku vägi, mida annab panna tööle uue<br />

omaniku kasuks.<br />

Juuksed kui tunnismärk<br />

1500 aastat tagasi tegid kristianiseeruvas<br />

Euroopas ilma pikajuukselised merovingid<br />

ja ‘pikkhabemed’ langobardid, mõlemad<br />

väga mõistatuslikud ja intrigeerivad ajaloosubjektid.<br />

Merovingide väljanägemise<br />

kohta polevatki muud teada, kui et neil olnud<br />

pikad juuksed, mida kanti kui sügavalt<br />

juurdunud kuninglikkuse või pühalikkuse<br />

tunnismärki. Hilisema Euroopa põhi ja<br />

päritolu tulenes sellest pikajuukseliste<br />

kuningate riigist. Sugujuured viisid neid<br />

tõenäoliselt koguni välja kuni unustatud<br />

jumalateni. Kord, kui tulnud otsustada, kas<br />

kasutada ohtlikuks muutunud noorte printside<br />

vastu “kääre või mõõka”, andis vana<br />

kuninganna, suguvõsa uhkus, vastuseks:<br />

“Pigem surgu, kui lasku end pügada!” Kui<br />

aga laibastunud ja maha maetud mees<br />

üles kaevati, olnud kohe selge, et tegemist<br />

on merovingiga (vt 1). Oletatavasti soengu<br />

järgi. Arvatavasti olid need juuksed tal nn<br />

sueebisõlme, kasakapatsi või hobusaba<br />

moodi pikka patsi palmitud või hoopis<br />

krunni keeratud.<br />

Kuldsed juuksed<br />

Kuldsed juuksed olnud peas müütilisel päikesejumalal.<br />

Apolloni kuldseid kiharaid kui<br />

päikesekiiri võinud üksnes tema ema Leto<br />

puudutada. Kolmest juuksekarvast saab<br />

soome ilmaneitsi käima peale ja sünnitab<br />

kolm päikselist Kaleva poega, kel igaühel<br />

säravad peas kuldsed juuksed või paistab<br />

päike pea peal. Lemminkäinen, kaunis Kalevan<br />

poika, komistab jalgupidi põrguhauda<br />

ja pelgab juba hukatuse käes olevat, sest<br />

võib kaotada pea ja juuksedki. Põrguhauda<br />

kadumine ähvardab lõppeda päevapaiste<br />

kadumisega<br />

Päikselise kangelase vägi ja võimus<br />

asub tema juustes. Vägilasjõuga Simsonil<br />

lõikab Delila juuksed peast. Mees langeb<br />

jõuetult vilistite kätte, tal torgatakse silmad<br />

peast. Uute juuste kasvades aga jõud taastub<br />

ja Simson kukutab templi vilistite peale<br />

(Km 13–16). Võimalik, et Simsonigi juustes<br />

on põhjust näha algselt päikesekiiri (Sim-<br />

32 HARIDUS 1/2005


son, hbr Shimshon, vrd shemesh, shamash<br />

‘päike’); Delila (hbr lajla ‘öö’).Öö lõikab päeval<br />

kuldsed kiired peast ja pimestab ta<br />

Võimu sümbol<br />

Habe on mehelikkuse ja võimu sümbol.<br />

Egiptuse nais- ja lapsvalitsejad kandsid<br />

võltshabet. Slaavi piksejumalal olnud kuldne<br />

habe. Meie muinasjuttudes seostub Vanapagana<br />

silmaravitsemine = pimestamine<br />

sooviga lasta oma habe kullata – mees<br />

kaotab habeme ja üksiti ka ainsa silma<br />

peast. Iiri keltide päikesehiiul Ysbaddadenil<br />

aetakse pärast pimestamist habe maha.<br />

Muinas-Skandinaavia piksehiiu Geirrödri<br />

õemees laseb oma alluvatel kuningatel<br />

habeme ja vuntsid maha ajada. Peeter I<br />

pügas oma bojaaride habemed. Habe<br />

maas – au läinud. Nii habeme- kui häbemekarvad<br />

on võlujõulised mõlemad (vrd<br />

habe ja häbe; jalg ja jälg). Häbemekarvade<br />

poisile sissesöötmist pidas eesti ja läti neiu<br />

omal ajal tõhusaks armuleegi tõstatajaks,<br />

see võimaldas kanda üle oma väge ja elujõudu<br />

ning saada üheks.<br />

Karvakakk<br />

Karvakakk ehk rõõmurõsk on hapendamata<br />

taignast tehtud kakuke, millesse küpsetatakse<br />

noore neiu ihukarvu. Kui sööta see<br />

poisile sisse, ei siis põle karta, et pääseb:<br />

“Vanal aeal ikka ema tahtis, et tütred ruttu<br />

mehele saavad. Suure neljaba õhtu seda<br />

karvakaku tegemist. Inimese pealt võetakse<br />

üheksa karva igast kohast, kus karvad<br />

on, ja need sõtkutakse ühe väikese saiataina<br />

sisse ja siis see kakk pandakse<br />

täusse (täusse panema – tagavaraks panema).<br />

Nüüd kui see ahjupanemine on, pannakse<br />

see kakk leivalabida peale ja vanamoor<br />

keerab persse vastu ahju ja ise kaksiti<br />

labida peal ja laseb kaku ahju, ise ütleb:<br />

“Ahju, ahju, karvakaraski, läbi reite, rõõmurõsk!”<br />

Siis see kakk anti poisile, keda tahetakse.<br />

Ei siis põle karta, et pääseb. /- - -/<br />

Nii kui poiss sene saia ära sööb, on vahekord<br />

sõber ja lähvad paari” (Reigi).<br />

“Vanasti oli tütarlastel see usk, kellel veel<br />

peimed ei olnud ehk tahtis proovida, missugune<br />

peiu ta omale miheks saab, tehti<br />

maarjapääva laube üks kalt või pisikene<br />

leivapäts, kus sisse pandud üks kahekopikane<br />

raha ja üks pool komvekki ja kolm riistakarva<br />

(v... karva). Siis pandud nii valmistud<br />

leivapäts õuevärava samma otsa, et<br />

see, kes ööse ära viib, saab selle tüdruku<br />

omale” (Risti).<br />

Armupant ja ohvriand<br />

Juuksesalk on armupant ja ohvriand.<br />

Juuksekihara kaasaskandmine sümboliseerib<br />

seda, et oma identiteedist on oluline<br />

osa teisele loovutatud. Leinakommetes on<br />

üleilmselt levinud juuste mahalõikamine ja<br />

kitkumine. Foiniikia naised ajanud surnud<br />

Adonist mälestades igal aastal pea paljaks.<br />

Islami palverändur ei lõika ega kammi juukseid.<br />

Kui tervistavasse allikasse pole midagi<br />

muud ohverdada, vaestele villagi anda,<br />

tuleb kiskuda peast kas või paar juuksekarva<br />

ja visata vette (Läti). Vana-Kreekas ohverdati<br />

meheikka jõudmisel või tütarlapse<br />

abiellumisel juukseid, tuues need ohvriks<br />

Athenele. Pühal Delose saarel Artemise<br />

templi sissekäigu juures oliivipuu all olnud<br />

kahe neiu haud, kes tulnud kaugelt Hüperboreast<br />

ohverdama oma päikselisele Apollonile,<br />

surnud aga ja maetud templi juurde.<br />

Delose neitsitel olnud kombeks enne abiellumist<br />

lõigata endal peast juukselokk,<br />

keerutada see kedervarrel lõngaks ja asetada<br />

neidude hauale. Juuste ohverdamise<br />

kohta on teateid ka eesti pulmakombestikust:<br />

“Noorikul lõigat salaja juussit, pant<br />

seina sisse oherdiauku, lööd pihlapu punn<br />

ette, siis noorik es ole mehe mant ära<br />

lännu” (Karksi).<br />

Pea paljaks<br />

Piiblist on lugeda, et kui sa lähed sõtta oma<br />

vaenlaste vastu ja võtad vange ja “näed<br />

vangide hulgas üht ilusa välimusega naist,<br />

armud temasse ja tahad teda võtta enesele<br />

naiseks, siis vii ta oma kotta; ta ajagu<br />

oma pea paljaks ja lõigaku sõrmeküüsi” (5.<br />

Ms 21, 11–12).<br />

Pea aeti paljaks orjadel. See on tõhus<br />

moodus mitte ainult füüsilise jõu, elu- ja<br />

võlujõu, vaid ka tahtejõu, s.o isiksuse alla<br />

surumiseks. Juuste mahaajamine tähendab<br />

väe ja ühiskondliku staatuse kaotust.<br />

Seda on praktiseeritud lisaks abielunaistele<br />

ja orjadele ka vangide, nekrutite ja<br />

eelmise sajandi Euroopas kollaborandineidude<br />

puhul, pärast viimast suurt sõda.<br />

Juuksed maas – au kadunud.<br />

Kirjandus<br />

1. Bengtsson, F. G. Pikkade juustega<br />

merovingid. LR, 2003, 15–16.<br />

Peeter pügab ülikute habemeid.<br />

Ukraina kasakapats, 18. sajand.<br />

Päikesejumal Apollon tolleaegses<br />

tüüpilises soengus, 460 eKr.<br />

Rokokoo – tundmatu meister ja<br />

tundmatu tütarlaps.<br />

HARIDUS 1/2005<br />

33

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!