LINN KUI ELUKESKKOND

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOLI 

TOIMETISED NR 11 

ARHITEKTUURI JA KESKKONNATEHNIKA 

TEADUSKONNA ERINUMBER 

LINN KUI ELUKESKKOND 

TALLINN 2008

Transaction No 11 of University of Applied Sciences. Special issue of the Faculty of 

Architectural and Enviromental Engineering. City as a Living Environment. 

Edited by University of Applied Sciences, 2008 

Koostaja: Helli Sisask 

Tõlked inglise keelde: John Rodriquez 

Tõlge inglise keelest: Sirje Truu 

Resümeed: Tiiu Tombak 

Kaanepildi autor: Peeter Liivandi 

Tehniline toimetaja: Pille Kilgas 

Väljaandja: 

Tallinna Tehnikakõrgkool 

Pärnu mnt 62 

10135 Tallinn 

Trükiarv 300 

ISSN 1406-7641 

2

Saateks 

Hea lugeja! 

NASA kosmosest tehtud piltidest koostatud fotomontaažil linnade öisest valgusekumast on näha, 

kui valgeks on muutunud elektrituledes maailm. Kas tõesti polegi enam kaugel aeg, mil ainsateks 

tumedateks laikudeks öistel fotodel jäävad mered ja ookeanid 

Pidevalt kestev ja hoogustuv urbaniseerumisprotsess tekitab üha uusi küsimusi ning sunnib 

otsima vastuseid. Sellest tulenevalt on ka arhitektuuri ja keskkonnatehnika teaduskonnas 

teadusuuringuid kokkuvõtvaks teemaks olnud „Linn kui elukeskkond”, mille raames toimus 

2007. aasta novembris juba III konverents. Tahaks loota, et ka selle konverentsi ettekanded, mis 

käesolevas väljaandes ühiste kaante vahel ilmuvad, pakuvad käsitletud teemade valdkonnas ainet 

edasimõtlemiseks ning tekitavad uusi impulsse, mis aitavad meid ümbritsevat linnastunud 

maailma paremini mõista ning kodusemaks muuta. 

Helli Sisask 

Arhitektuuri ja keskkonnatehnika teaduskonna dekaan 

Foreword 

Dear Reader! 

We can see from the photomontage of NASA images taken from space of the nighttime glimmer 

of the world's cities how bright the world has become with electric light. We do not indeed seem 

far from the time when the only dark spots left on the planet in night photos will be the seas and 

oceans. 

The ongoing and intensifying process of urbanization is continually raising new questions and 

forcing us to find answers. This leads us to the central theme of the research carried out in the 

Architecture and Environmental Technology Faculty, "The City as an Environment", which has 

already been the subject of three conferences, the last of which took place in 2007. It is hoped 

that the conference presentations appearing here in the present publication will provide a subject 

for further thought and give some impetus to understanding the urbanized world around us and 

making it a better place to live. 

Helli Sisask 

Dean of the Faculty of Architectural and Environmental Engineering 

3

SISSEJUHATUS MIKRO-URBANISMI 

* Chi, Ti-Nan 

Sõda on kõikide asjade isa ja valitseja kõige üle. 

— Herakleitos, 500 eKr 

Kaasaegsed linnad on muutunud ennekuulmatult keerulisteks 20. sajandil, eriti uue põlvkonna 

megalinnad, mille õitseng algas 70ndatest aastatest tänu arenenud tehnoloogiale. Nüüd oleme 

tunnistajateks, kuidas linnade väline struktuur, mida minevikus peeti iseenesestmõistetavaks, 

järk-järgult ähmastub või kaob kiire investeerimise ja globaalsel tasandil toimuva tuima arengu 

tõttu. Ootamatuid hävinguid on ette tulnud ka looduskatastroofide tõttu. Linnaplaneerimine ja 

linnakujundus kui abivahendid osutuvad peaaegu tähtsusetuks linnade juhtimisel, kus kapitalil 

põhinevad urbanistlikud vormid eksisteerivad koos eel-modernsete ja post-modernsete olukordadega. 

Tänapäeval sisaldavad linnad erinevaid füüsilisi ehitisi ja sotsiaal-kultuurilisi situatsioone. Sobivuse 

mõiste, mis kunagi oli iseenesestmõistetav, on juba kadunud isegi vanades linnapiirkondades. 

Rikkust taga ajades jätkub vaatepiltide tõtlik kokkukuhjamine, kusjuures vaba ja 

sundimatu ehitustegevus, mis toob esile inimeksistentsi lihtsaid rõõme, on hävinemas. Avalikkus 

võib leida palju puudusi aastatepikkuses hooletus planeerimises, aga samas ei tea õieti keegi, 

kuidas seda nõiaringi purustada. 

Vaadelda linna makrotasandil ei ole enam efektiivne, kui kaootilised nähtused on tihti mõistetamatud. 

Vormiotsingu katsetused, et simuleerida korrapäratut keerulisust (kasutades kas 

manuaalset kollaaži või arvutil loodut), ei suuda arvesse võtta, mis selle segaduse sees tegelikult 

toimub. Oleme näinud jõupingutusi, et leiutada või taaselustada domineerivaid vorme, demonstreerida 

heroilisi rektifikatsioone, tugevdada eeskirju, „külmutada“ ajaloolisi piirkondi jne – kõik 

selleks, et varjata nn urbanistlikku „haigust“. 

Mikrourbanism kujunes välja linna ja filosoofia muutlikust paradigmast, mis väidab, et tuleb 

uurida sisemisi reaalsusi, selleks et kirjeldada, kuidas asjad mikro-mõõtmelises valdkonnas 

vastastikku toimivad ja mis väljendab linna ja selle elanike tõelist vaimu. Iga linna looduslikus ja 

urbanistlikus keskkonnas on eriline mikrokosmoste (pisimaailmade) kooslus, mis on elujõulisem 

ja kaasaegsem kui konventsionaalne urbanistlik struktuur ja toob esile suunad kaasaegses 

linnaarengus. 

Arhitektid mitte ainult ei pea töötama nende seesmiste süsteemide raames, vaid ka ühendama 

sobivaid strateegiaid ja taktikaid mikrotsoonidega, et käivitada ennastraviv potentsiaal, mis on 

olnud unustuses ja kõrvale heidetud projekteerimise kultuurilises poliitikas. 

Keerulisuse biosotsiaalne organism sisaldab mitte ainult korduvaid rutiine või rohujuuretasandi 

kollektiivseid motivatsioone, vaid ka konfliktide ja reaktsioonide ägedat plasmat, igapäevast elu, 

mis paneb proovile tihedalt asustatud keskkonna piire. Nagu lähem vaatlus tavaliselt näitab, on 

inimeste ellujäämiseks vajalikud plasmalised elutingimused. 

4

Protolasma 

Linnades, kus pidevalt toimuvad lugematud muutused ja kokkupõrked, kogeme igapäevaseid 

juhtumisi ja oma isiklikke võitlusi – mõned on sõja mingid vormid, teised vastastikuse mõjutamise 

või läbirääkimiste vormid. Selliseid nähtusi võib defineerida kui protoplasmat, mis on elu 

algne olek, mida on arhitektuuris ja linnaplaneeringus kaua ignoreeritud ja valesti tõlgendatud. 

Megalinnades on palju variatsioone ja keerulisust. Kõigis avaliku elu valdkondades on nähtavate 

vormide all nende peidetud külgi, irratsionaalseid emotsioone ja tegevusi. Avaliku elu valdkonnas 

toimib vastastikune mõjutamine kui kunst, mis ületab kehtestatud reeglid. Kohtumiste ja 

kohustuste ebastabiilne ja kaootiline voog näitab linnas pulbitsevat energiat, mida võib võrdsustada 

mateeria neljanda olekuga plasmas, mis ergutab inimkäitumist ja ehitustegevust. 

Hirm järjest suureneva tiheduse ees on tingitud üha vähenevatest ressurssidest ja ebakindlusest, 

mida põhjustab ühiskonna ekspluateeriv olemus. Tihedust kui kvantitatiivset probleemi võib 

lahendada laialijaotamise ja korrastamise kaudu. Siiski on vältimatuid ummistusi, mis äratavad 

ebakindlust. Ummik on pigem füüsiline kui pragmaatiline probleem. Personaalne taluvus ja 

vastastikuse mõjutamise strateegiad on erinevad ja tingitud sotsiaal-kultuurilisest taustast. Hiinas 

ja Indias, kus inimeste arv tänaval võib olla kümneid kordi suurem kui Euroopas, on inimestel 

välja arenenud võime liikudes signaale välja saata ja endale teed rajada. 

Meie vahetud kohtumised on veel muutlikumad tänu üldisele mobiilsete telekommunikatsioonide 

kasutamisele. Järgides kiiret turunõudlust, tehakse kiireid kapitalimahutusi ja paigaldatakse 

linnas olevate hoonete kohale ja alla kaabelliine, antenne ja pooljaamu, millel tihti puudub ühtne 

planeering või paigaldusluba. Need paigaldatud seadmed ei järgi harilikult tavapärast infrastruktuuri. 

Olles ühenduslülideks üksikisikute ja ümbritseva maailma vahel, muudavad need 

linnamaastikku ja kõiki linnas toimuvaid tegevusi. 

Kuid tehnoloogiline progress ei kõrvalda kõiki korratusi elus. Samuti nagu kasvav mobiilsus ja 

suurem kiirus ei anna rohkem vabadust ega turvalisust. Indiviid satub tarbijalikust tehnopalavikust 

kergesti segadusse. Vilkuvad tähised, infoplakatid ja digitaalne meedia on rajanud uue 

dimensiooni, mis tuimestab meie teadvuse. Nende jaoks, kes elava linnades, tähendab vajadus 

olla mobiilne lihtsalt võimalust kursilt kõrvale kalduda, kohanemist loendamatute piirangutega, 

oskust varjuda ja võimalust pääseda jälgimise eest. 

Plasmoodium (rakuseinteta amööbitaoline plasma) on primitiivne eluvorm, mida tavaliselt leitakse 

metsade ökosüsteemidest. Ebasoodsatel tingimustel muutub plasmoodium loomalaadsest 

mitmetuumalisest protoplasmast ühetuumaliseks seeneks, kohanduses nii oma ümbruskonnaga 

migratsiooni ja uueneva elutsükli kaudu. Plasmoodium peegeldab meie rõske urbanistliku elu 

sisu. Inimesed jäävad ellu tänu lihtsa tehnoloogia ja käepäraste ressursside kasutamisele ja 

vastastikku sõltuvate suhete säilimisele. 

Arhitektuur ja linnaplaneering olid kunagi kirurgilised toimingud, mis ei sobinud linlike sisemiste 

mikroprobleemidega tegelemiseks. Samal ajal eeldatakse, et ehitustegevust reguleerivad ja 

juhivad pragmaatilised operatsioonid. Kasvajataolised illegaalsed hooned ja asumid on elujõulised 

ja levivad linnades kiiresti, andes tunnistust sellest, kuidas ülejääk muutub suurema 

linna lahutamatuks osaks. 

Paljuski sarnaselt plasmoodiumile liiguvad inimesed uutele territooriumidele, et alustada uut elu. 

Kui olemasolevad elamistingimused on halvad või kui tingimused halvenevad, õnnestub inimestel 

taaskasutusse anda oma vähesed asjad ja taasluua oma kookonid (pelgupaigad). Getokogukonna 

teisaldatavus ja ennastabistav iseloom on muutunud unustatud faktoriks valmiskujul 

5

eksisteeriva ühiskonna sees ja mis veel halvem, see on järk-järgult kõrvale jäetud kui jäänus 

anarhistlikust kuritegelikkusest. 

Agulirajoonide uurimine Mumbais näitab, et asukad tulevad igapäevase eluga toime, kui jagavad 

omavahel rohkem ja teevad koostööd. Vältimatu intiimsus grupi sees võib segada üksikisiku 

privaatsust, kuid sellest hoolimata on see vajalik. Dharavi piirkonnas, mis on oletatavasti suurim 

slummipiirkond Aasias, on veetorude infrastruktuur maapinnal – see paikneb läbikäikudes, sildadel, 

avalikes saunades, varjualustes, mänguväljakutel ja töökohtadel. Elamukvartalite korrusmajad 

ja ühendused aglomeratsioonides (kuhjades) segunevad kõrgemale tõstetud maanteede ja 

tähtsamate raudteedega, luues maastiku, mis tekitab imestust ja erutust. 

Linna kurikuulsad ringirändajad, kodutud, võib-olla ei olegi ilma kodudeta. Pigem tegelevad nad 

oma elu ümberkorraldamisega, sarnanedes seejuures triiviva plasmaga, mis ootab, et end taastekitada. 

Uitavad rändurid liiguvad mööda tänavaid, vedades kärudel kaasa oma väheseid 

isiklikke asju. Need inimesed võivad välja paista nõrgad ja vaesed, kuid tegelikult võib nende 

käitumist pidada ökoloogiliselt targaks, et karmis keskkonnas ellu jääda ja sellest vaimselt 

kõrgemale tõusta, nii nagu seda teevad budismi järgijad. 

Mahajäetud tööstusmaastikud, eraisikutele ja riigile kuuluvad tühjad hooned ja urbanistlikud 

äärealad on linna tühjad piirkonnad, kohad, millest saab pelgupaik inimestele, kes vajavad 

hingamis- ja liikumisruumi. Need urbanistliku tühjuse alad tähistavad generaalplaneeringute ja 

ulatusliku arengu süngeimat külge. Siiski on isegi sellises keskkonnas ruumi, et uuesti alustada. 

Veelgi halvem oleks need tühjad kohad täita sihiteadlikke planeerimismeetodeid kasutades, mis 

lihtsalt kammitseksid potentsiaalset urbanistlikku vitaalsust. 

Taktika 

Seega on sõjapidamise juures kõige tähtsam sepitseda strateegia; 

järgmine on tegelda liitlastega; siis relvastada armee ja kõige 

viimane samm on rünnata kindlustatud linnu, kui see ei ole vältimatu. 

— Sun Tze, Sõjakunst, 500 eKr 

Sõda äratab vajaduse mõista vastasseise. Tänapäeval näeme kirglikke konflikte ja võitlust nii 

tänavatel kui meediakanalite kaudu. Inimesi võib pidevalt näha tegemas strateegilisi samme, et 

saavutada eeliseid või põgeneda ohu eest. Kaasaegne planeerimine aga ei arvesta igapäevaseid 

tegevusi, mida iseloomustavad inimese ettearvamatud tahtmised. Selle asemel kasutavad planeerijad 

grandioosseid hüpoteese, et sanktsioneerida need vältimatud kestvad toiminguid. 

Need loomulikud sammud on kiired lahendused ja tegutsemine, mida inimesed on ette võtnud 

selleks, et toime tulla piiratud ressurssidega ja kohandada end tehiskeskkonnaga. Need on fundamentaalsed 

elujäämistaktikad, mis on välja töötatud lahinguväljal, need tuleb ära tunda ja edasi 

arendada projekteerimisaparaadiks. Nad ise ongi sotsiaal-poliitilise dünaamika tuum, mis põhjustab 

muutusi linnade sees. 

Alljärgnevalt on toodud peamised taktikad, mis on tuletatud igapäevase elu varjatumate aspektide 

jälgimisest, mida võib pidada lähtepunktiks mikro-urbanistlikule lähenemisele. 

6

Mõttetühjus/mõttelagedus/tühjus 

Osav! Osav! See läheneb vormitusele. 


Taoistlik metafüüsika peab vähemat enamaks (less is more) ja ka kriitilisemaks, ükskõik kui 

haavatav see näib olevat. Kohandades Tao-Zeni mõtlemist, on minimalistid töötanud ka vormi 

puhastamise kallal, eeldades, et see rajab tee spirituaalsele küllusele. Siiski ei ole kunagi jõutud 

olemise üürikese ja vormitu olemuseni. 

Mitte-Eukleidese geomeetria ja digitaalsed geneetilised süsteemid on praegu kasutusel, et kohandada 

pidevalt muutuvat konteksti lootuses esindada vaba vaimu. Tõesti, kui vormid ja kujud 

iseenesest võivad olla aukartustäratavad ja hukutavad nagu klassikalises romantismis, ei pruugi 

neil olla ajutist/siirdelist tähendust, mis apelleerib põhilistele inimlikele vajadustele. See on 

üleüldine taust, mis võimaldab koosmõju kindlakujulise ja vormitu vahel ja mis mõjutab inimeste 

üldist arusaamist ja hinnangut. 

Sõjakunst rõhutab ebamääraste olluste osavat mängu, mis kujundavad lahingu võitmiseks kõige 

otsustavamad strateegilised positsioonid. Vormitut või ajutist/siirdelist ollust võib kasutada kas 

nähtaval või nähtamatul viisil. Lõplik tugevus sõltub minimaalsete seadete paigutuse kogumõjust 

ajas ja ruumis. Autor, Sun Tze, kes kasvas üles iidses Hiinas, selgitas taoistlikku filosoofiat ja 

selle peegeldumist ilmalikus maailmas. 

Kaasaegne Euroopast pärineva projekteerimiskultuuri eesmärgiks on kaua olnud käegakatsutav 

esitus ja lõpetatus. Arhitektid peavad õppima töötama ühiste ressurssidega, tavaliselt väikeste või 

ebaoluliste elementidega, et luua paremaid tingimusi, mis aitaksid asjadel kulgeda määramatus 

keskkonnas. 

Koht/paik 

Maa-alade väliskuju on sõjapidamise eeltingimus. Antud tingimuste 

hindamine, võidu juhtimine, kaugete ja ligidalasuvate kuristike 

ja mäekurude hindamine, on juhtimise Tao. 


Maapind, millele me oleme kinnistatud, teeb meid teadlikuks oma olemasolust, mis on nähtamatu, 

aga siiski arusaadamatu. Maandumistasapinna muutmise tulemusena mobiliseeruvad 

meeled ja tajud. Topos (koht) rajab meie silmapiiri ja määrab meie bioloogilised mehhanismid ja 

füüsilised tegevused maa peal. 

Paul Virilio soovitus viltusest kulgemisest oli esimene samm fundamentaalse mässu suunas. 

Minu installatsioon Tõeline/ebatõeline näitusel ¹ oli juhtum, kuidas inimesed ja kitsed kõnnivad 

veidi kaldus või künklikul maapinnal, et paljastada ebaolulist tegurit ruumis. 

Uue tasapinna pind galeriis koosnes terasplaatidest, mis tekitasid helisid. See näitab, et sillutis 

maapinnal on veel üks märkamatu faktor, mis suuresti mõjutab kõndimise kogemust. Väikesed 

detailid sillutisel võisid põhjustada tähtsusetuid katkestusi, vaatepilte või aistinguid mis võivad 

akumuleeruda ühiseteks liigutusteks. 

Strateegilise piirkonna okupeerimine linnas, mille moto on „näe ja ole nähtav“, peaks saama 

selles valdkonnas prioriteediks. Asupaiga valik võib tugineda piirkonna topograafia, maastiku ja 

psühho-geograafia tundmisele, mis näitab, kuidas luua suhet ümbritsevaga, et esile kutsuda 

positiivseid seoseid ja vältida saatuslikke lõkse. 

7

Et looduslikul maastikul ära tunda ideaalne koht asulale, peaks jälle saama peamiseks „abimeheks“ 

iidne geomantiline tehnika. Taipei oli viimane linn Aasias, mis projekteeriti 19. sajandil 

teadlikult Feng Shui printsiipide järgi. Süsteem viitab müstilise draakoni kujule. Vana linn 

paiknes hoolikalt valitud kausikujulisel maa-alal, mis paiknes draakoni saba meenutava mäekülje 

ja jõe vahel. Sellist ala loetakse ohutumaks ja seismiliselt stabiilsemaks, nagu näitavad andmed 

maavärinate kohta. 

Sildade ehitamine ja lammutamine on otsustava tähtsusega manöövritele juurdepääsude loomisel. 

Nende tehnikate efektiivsus seisneb ehitamise või lammutamise kiiruses ja arusaamises, 

millised kaldad tuleb ühendada või eraldada. Hong Kongis toetavad õilmitsevat kaubandust 

märkimisväärselt rippuvad läbikäiguteed kõrghoonete ja kõrgemate pindade vahel. Need moodustavad 

uued tasandid vabaks liikumiseks. 

Pettus 

Kuigi oled võimekas, näita neile, et ei ole. Kui hakkad rakendama 

oma jõudu, teeskle passiivsust. Kui midagi on läheduses, tee nii, et 

see näiks asuvat kaugel; kui midagi on eemal, loo illusioon, et see 

on lähedal. Ründa seal, kus seda ei oodata. Ilmu välja, kus seda ei 

oodata. 


Välimust mõistetakse kui otsest kontakti tajujaga. See loob otsekohe mulje tõelisusest pealispinna 

all. Et kujundada soovitavat väljanägemist, on peaaegu vältimatu rakendada kaitsemaskeeringut. 

Sun Tze ajast pärineb legend „Tühja linna trikk“. See kirjeldab, kuidas võimas 

vaenlane põgenema sundida ainult sellega, et linna väravate juures säilitatakse tavalised olukorrad, 

luues nii illusiooni enesekindlast valmisolekust. Kuid selline lähenemine ei tähenda vaid 

meelepette loomist või psühholoogilist maadlust; selle eesmärgiks on leida inimloomuses kanal 

veel sügavamaks ja efektiivsemaks tegevuseks. 

Beetlipähkel on Kagu-Aasias esineva troopilise palmipuu seeme. Närimisel avaldab see stimuleerivat 

toimet. Taipeis nimetatakse noori tüdrukuid, kes neid seemneid müüvad, „Beetlipähkli 

iludusteks“. Nad on riietatud seksikalt ja seisavad klaaskioskite sees või juures, ahvatledes 

möödasõitvaid autojuhte peatuma ja seemneid ostma. Ratastel kioskid on tellimuse peale tehtud, 

et need võiksid liikuda maanteeserva, kui kauplemine käib. Kirevad kostüümid ja dekoratsioonid 

on disainitud interaktsiooni jaoks ja on seega linna ehituslikud elemendid. 

Illegaalsed kaubitsejad peavad saama kaduda, kui neid ajab taga politsei. Nende kaarikud ja konteinerid 

on seetõttu disainitud nii, et nad oleksid liikuvad, lahtivõetavad ja uuesti kokkupandavad. 

Põgenemine on ette planeeritud. Niisugused stseenid elavdavad igavat linnapilti. 

Ajurveda praktikas on maitse see, mis eristab toidu olemust ja kvaliteeti. „Pan“ on teatud taimne 

suupiste, mis sarnaneb beetlipähklile ja mida võib leida kõikjal Indias. See sisaldab mitmesuguseid 

vürtse, maiustusi, taimi ja tubakat, mis on mähitud söödavasse rohelisse lehte. Need 

maitsed ja lõhnad imbuvad inimeste meeltesse ja atmosfääri, iseloomustades seda linna ja andes 

talle originaalse maitse. 

8

Kaudne tee/kõrvalekalle/ringiminek 

Kui nad on olulised, valmistu nendeks; kui nad on tugevad, väldi 

neid. Kui nad on vihased, häiri neid; ole aupaklik, et soosida nende 

kõrkust. Kui nad on puhanud, sunni neid end pingutama. Kui nad 

on ühtsed, põhjusta nende lahkuminek. 


Et ellu jääda väga tihedas ja konkureerivas keskkonnas, peab riskeerima, olles normi ja ohu 

piiril. Et kindla peale välja minna, peab kõrvaldama ohtliku tsooni. Seda kaudset teed/ringiminekut 

praktiseeriti kollektiivselt juba kaua aega tagasi. 

Bangkoki tänavakaubitsejad kogunevad raudteede äärde ja moodustavad nii linna igapäevase 

toiduturu. Kui rongid lähenevad, liigutavad kaupmehed oma kaubad ja varjualuse rööbastelt ära. 

Kui rongid on möödunud, taastatakse turuplats. Kasutades raadiotelefone, võivad ühiste huvidega 

taksojuhid koguneda teatud maanteelõikudel, et näidata oma ühtekuuluvust või avaldada 

protesti politsei tegevuse või teise taksojuhtide grupi vastu. Nad muudavad maantee tegevusareeniks, 

mis eksisteerib koos maantee tavalise transpordifunktsiooniga. 

Lapsed kohandavad instinktiivselt lihtsad asjad ja ümbruskonna vastavalt oma vajadustele – 

näiteks saab nöörijupist madu või loigust maapinnal bassein. Oma olemuselt on kõrvalekalle 

linna kujunemise käigus kadumaläinud tegevuste komplekt. Kui skvotterid (ebaseaduslikult 

elama asunud) tulid „surnud linna“ Kairosse, kus inimesed rajasid kodud surnuaeda, siis ilmusid 

urbanistlikku mitmekesisusse uuesti iidsed sidemed hauataguse elu aeg-ruumiga. 

Tegelikkuses mängivad nad oma mängu reeglite hallis tsoonis, samal ajal kui nende linnade 

valitsejad teevad salakokkuleppeid, et kooseksisteerimist säilitada. Mumbais on mõned ajutised 

varjualused, mis on püsinud üle viie aasta, kuulutatud juriidilisteks isikuteks koos õigusega 

püsima jääda. Sama on toimunud Kopenhaagenis asuvas Cristianas, kus hipid viljelevad oma 

elustiili keset linna. 

Punker 

Ja ma taipasin, et on sarnasus ohu eest kaitsvate varjualuste ja 

palvetamiskohtade vahel, mis pakuvad ühtlasi ka lunastust. 

— Modernismist hüpermodernismini ja veel kaugemale, 1977 

Nagu Paul Virilio välja tõi, väidab kiirusrevolutsiooni kolmas etapp, et me elame nüüd rohkem 

kui kunagi varem kokkusurutud punkritaolises ruumis. Digitaaltehnoloogia abil tekitab küberreis 

autistliku virtuaalse rüpe/emakoja, kust elanikud võivad uuesti sündida. Ruum, mida me vajame, 

ei pruugi omada seinu, vaid on pigem punkt üksilduse momentidega, mis võimaldavad hüperlinke. 

Teiselt poolt, nomaadidest töölised valguvad linna parema elu ja võimaluste otsingul. Bogotas, 

Kolumbias, oli sõjategevus maapiirkondades ajendiks äkilisele elanikkonna arvu kasvule 50%-lt 

80%-le linnapiirkondades. Inimesed, nii vaesed kui rikkad, näevad linna kui lahinguvälja ja 

otsivad endale alati varjumispunkreid. 

Punker ei pea olema monoliitne kindlustis. Punker võib olla ajutine ehitis ja asetseda strateegiliselt 

tähtsate kohtade – vaatluspunktide ja varustuse hoidlate – läheduses. Kuigi maja võib 

säilitada oma idüllilise fassaadi, muutuvad keldrid selle all eluruumideks taganevatele vägedele. 

9

Jaapanist alguse saanud karaoke ruumid on uut tüüpi kohtumis- ja joomiskohad, mis koosnevad 

mitmest TV-ekraani ja karaoke laulmise seadmetega varustatud ruumist. Need on levinud 

suuremates Aasia linnades alates 80ndate aastate keskpaigast. Inimesed kogunevad nendesse 

väikestesse ruumidesse peale tööd lõbutsema ja lõõgastuma. Siin toimuvad ka salajased läbirääkimised 

ja suhtlemine, kaasa arvatud seksuaalaktid. Kapselhotellid Tokios on ränduritele 

mõeldud kõrgtehnoloogiliste urbanistlike punkrite eelkäijad. Sarnased puhkeruumid spa’des on 

peitupugemiskohtadeks homoseksuaalidele samas linnas. 

Mikrotsoon 

Mikro-urbanistliku lähenemise ülesandeks on analüüsida, kuidas loomupäraseid protsesse blokeeritakse, 

varjatakse või lihtsalt ignoreeritakse traditsiooniliste makro-urbanistlike hüpoteeside 

abil, samuti pakkuda sisemise koordinatsiooni praktilisi harjutusi. Kooskõlas terapeutiliste seisukohtadega 

näitavad peamised leiud, et eksisteerivat reaalsust võib näha kui tihedalt seotud 

energiatsoonide meridiaansüsteemi linna makrostruktuuri sees. 

Iga mikrokosmos omab spetsiifilist rolli ja on asendamatu osa tervikus. Nii nagu peale diagnostilist 

kaardistamist võib näidata ravipunkte piki oletatavaid meridiaanjooni inimese kehal 

(„nadi“ ajurvedas või „jing mai“ akupunktuuris), on linnades tühjade alade vahel ägeda koosmõju 

punktid, varjatud seosed, mida võib määratleda mikrotsoonidena. 

Mikrotsoone saab tugevdada variatsioonide abil mikrotsoonide sees, neid saab siirdada linna, kus 

nad loovad soovitud deformatsioone mikrotsoonide võrgustikes, kus nad teevad koostööd 

kohalike olemasolevate taktikatega ja pakuvad välja uusi taktikalisi projekte. Eelkõige osalevad 

mikrourbanistlikud operatsioonid pikaajalises üleüldise muutuse ja progressi protsessis, omades 

tõelist arusaamist universumist, inimloomusest ja olemasolevatest keerukustest, astudes kõrvale 

tavapäraselt kasutatavalt urbanistliku projekteerimise rajalt. 

Ülalmainitud tahkude arhitektuurilised jäljed on eksisteerinud aegade algusest peale ja neid võib 

leida igas linnas üle kogu maailma. Bergenis, kus asulad paiknevad kitsaste fjordide ääres 

järskude mäestike jalamil, leidsid inimesed väikesed tasased alad kuristike ja järsakute vahel ja 

muutsid need ebakorrapärase kujuga avalikuks ruumiks. Kontrastina neoklassikalisele linnaplaneeringule, 

mida iseloomustab telg, väljak ja purskkaev linna keskel, mis on kaardil selgelt 

märgitud, ei ole need mikrotsooni alad kujutatud vaid sulanduvad linna terviklikku koostisse. 

Paljud Vaikse ookeani saared, mida ühendavad sillad või praamiühendus, on mikrotsoonid, 

moodustades märkimisväärse osa tervest Bergenist. Lisaks sellele on vähekasutatud või mahajäetud 

dokkide piirkond ja laevatehased selles viikingite linnas leidnud tänapäeval alternatiivset 

kasutamist – kontoritena, koolidena, töökodadena, eluhoonetena, restoranide ja kauplustena – ja 

neist on ka saanud nähtamatu mikrotsooni võrgustik. 

Mikrourbanistlikud projektid 

Brüsselis näeme me sammaskäike ja astmeid, mis ühendavad erinevatel tasapindadel asuvaid 

jalgteid ja avatud alasid. Need on arenenud tänu künklikule maastikule ja on järk-järgult moodustanud 

linnas mikrotsooni võrgustiku. Kasutades selle linna tausta üldiseks kontseptsiooni 

demonstratsiooniks, soovitasin kasutada 4 m koordinaatide võrku/asendiplaani, millele paigutada 

väikesed objektid, milles toimuvad tegevused ja paiknevad ehitised. Väikesele aparaadile antakse 

omadused, mis on lähedased nanomaterjalidele, võimaldades nii reorganiseerida urbanistlik 

kangas mikrourbanistlike elementide läbimõeldud paigutusega. Mikrotsoonides olemasolev 

10

mehhanism peaks sisaldama vabu seoseid/ühendusi, mitmekülgseid koostoimeid, autonoomseid 

üksusi/alljaotusi, individualistlikke punkreid ja väljaulatuvaid/laiendatavaid kogumeid. 

Ettepanekus Istanbuli jaoks, kus ei ole avatud avalike alade traditsiooni, välja arvatud koosolekuplatsid 

mošeede sees ja nende ümbruses ning teemajad, on valitud mikrotsoon suhteliselt 

suur „liiklussaar“, mis tekkis vanade hoonete lammutamisel Üskudari sadamasilla ümbruses 

Bosporuse väina kaldal. Saarel on kaks mošeed, kus regulaarselt kutsutakse inimesi palvetama, 

üks kirik ja läheduses suur kalaturg. Valjuhäälditega varustatud politseijaoskond paikneb saare 

keskel. Kui välja arvata politseijaoskond, toidukiosk ja mõned puud saare servas, on ülejäänud 

piirkond tühi ja lage. Kohalikud inimesed kasutavad seda ruumi ühiskondlikeks üritusteks, 

kogunemisteks ja erinevatesse suundadesse viivaks läbikäiguks. 

Pärast kõikide võimalike suundade väljaselgitamist, kuhu inimestel võiks olla vaja minna sellel 

alal jalutades, on antud taktikaline soovitus, kuidas paigutada läbipääsuteed selles kohas. 

Politseijaoskond viiakse nurgapoolsesse külge, et saada vaba ruumi. Platsi kontuur muudetakse 

kalakujuliseks, mis Bütsantsi ajastust peale sümboliseerib viljakust ja heaolu. 

Et tunnustada erinevaid suundi ja sidemeid, tuleb kindlaks määrata Istanbuli peamiseks 

koostiseks olevad, kuid kaardil kujutamata keerulised ühendused üle väina. Samal ajal peab 

tunnistama, et selles piirkonnas, kus kohtuvad ida ja lääs, eksisteerivad koos erinevad 

uskumused, stiilid ja vajadused. Kattuvad orientatsioonid võivad põhjustada ebaselge kujutluse 

ja tekitada äraeksimise tunde. See on valeorientatsiooni seisund, mis ei pruugi olla viga; pigem 

puudutab see urbanistlike tingimuste peent sünergiat, tuues välja kaasaegse linna olemuse. 

See uuendusettepanek langeb kokku korduvate kulutustega tänavasillutise parandamiseks, mida 

võib sageli näha Istanbulis valimiste ajal. Kuna ehituskulud on madalad, on otsekohe võimalik 

olemasolevas mikrotsoonis takstikalised elemendid ümber paigutada, nagu pidades tänavalahingut 

linna tundlikus piirkonnas, selleks et linna ümber kujundada. Küsimus on ka selles, 

kuidas tahame käsitleda linna ajalugu, mis on alati olnud mitmetahuline. Puuduvad seosed tuleb 

avalikuks teha, et näidata protsessi, mille kaudu linn pidevalt ajakohastab oma tasakaalu. 

Linnavälgud 

Mikrourbanismi sisu tuletatakse praktikast. Uurijad peavad uurimisvaldkonda süvenema, sellest 

rohkem teada saama ja pidevalt kasutama tagasisidet teooria ja töömeetodi kohandamiseks. Et 

kontrollida ja demonstreerida lähenemist, tutvustame projekti Linnavälgud. See on workshop’ide, 

konverentside ja näituste seeria, mida korraldatakse kindlates sihtgrupi linnades, et 

protsessi käivitada. 

Loosungi Linnavälgud all kutsutakse üles pühendunud, omavahel seotud distsipliinide uurijaid 

üle kogu maa töötama koos võrgustikes. Olles inspireeritud linnatulede välgatustest, korraldatakse 

lisaks väljavalitud piirkonna tõsiuurimisele ka vabamas vormis tegevusi, mis võimaldab 

osavõtjate vahel spontaanset mõttevahetust ja kiiret tegutsemist. 

Linnavälgud kavatseb algatada eelkõige radikaalseid urbanistlikke projekte väljavalitud linna 

jaoks. Nende projektide elluviimine nõuab erilist protsessi. Vastavalt ühiste jõupingutuste 

tulemusena valminud uuringutulemustele töötatakse välja terve rida väiksema ulatusega ja 

erinevaid kohti/linnu puudutavaid ettepanekuid. Tervikuna vaadeldes edastavad nad avalikkusele 

sõnumi, et on olemas alternatiivseid võimalusi linna ümberkujundamiseks. Juhul kui ei kavandata 

uut tüüpi ülesannet, jäetakse mikrourbanism kergesti kõrvale ja temast saab jätk 

traditsioonilisele linnauuenduse teemale. 

11

Et uurida tegelikku olukorda, kaasatakse Linnavälkude läbiviimisel kohalikke elanikke, kaasa 

arvatud tavalised inimesed, üliõpilased, aktivistid, professionaalid, poliitikud ja ametnikud 

linnavalitsuses. Peamiseks mureks siin ei ole demokraatlik formaalsus ega osalemine. Linnavälgu 

töötaja peab ennast samastama linnaelanikuga. Ta peab vältima üleoleva õpetaja rolli ja 

olles kõrvalseisja, omamata isiklikke sidemeid selle linna sotsiaal-poliitilise ajalooga, rääkima 

vaikiva rahva eest, et ümber kujundada nende elud ja avada neile vitaalsuse mikrotsoonid, mida 

kohalikud võimuesindajad võiksid ignoreerida. 

Enne uue ettepaneku elluviimise kaalumist saab olema nn laagerdumisperiood, mis võimaldab 

avalikkusel ja linnavõimudel sellele reageerida. Erinevate kultuur-poliitiliste kontekstide tõttu 

võib otsuse tegemise protsess olla erinev. Sellest hoolimata on avaliku arvamuse muutmine väga 

väärtuslik kogemus. 

Lõppude lõpuks on mikrourbanism tekkinud rohkem lihtrahva seisukohtadest lähtudes. Nemad 

võivad endale lubada vaid väikseid asju, nagu näiteks tass kohvi. Neil ei ole midagi üleliigset. 

Nad tulevad toime nende väikeste asjade kasutamisega, et vaikselt parandada oma elu ja luua 

uusi võimalusi. Samasugune olukord on linna projekteerimisel/kujundamisel. 

Märkused: 

1. Chi,Ti-Nan. (1998). Installation, Tangibleintangible exhibition, It Park, Taipei. 

2. Chi,Ti-Nan. (2003). Micro-Urban Brussels project, Change, Prisme Editions, Brussels. 

3. Chi,Ti-Nan. (2004). Mis-Orientation – Fish Square project, Urban Flashes exhibition, Garanti Gallery, Istanbul. 

*Chi, Ti-Nan 

Principal, Chi Ti-Nan Architects, Beijing, / Founder & Organizer, Urban Flashes / Adjunct Professor, Bergen School of 

Architecture, Bergen / www.chitinan.net 

12

INTRODUCTION TO MICRO-URBANISM 

*Chi, Ti-Nan 

War is the father of all things and the king over all. 

— Heraclitus, 500 BC 

Modern cities have reached unprecedented complexity in the 20 th century, especially in a new 

generation of booming mega-cities fuelled by advanced technology since the 70’s. We are now 

witnessing the formal structures of cities, which were taken for granted in the past, being 

gradually blurred or erased by fast investment and blunt development on a global level. 

Unexpected destructions have also occurred through natural disasters or speculative attacks. 

Urban planning and urban design as guiding tools appear to be nearly irrelevant in controlling 

cities where capital driven urban forms coexist with pre-modern and post-modern conditions. 

Today most cities contain patchworks of different physical structures and socio-cultural 

situations. The sense of congeniality that was once taken for granted has already been lost, even 

in old-core urban areas. A hasty agglomeration of spectacles continues in the blind pursuit of 

prosperity, while indigenous and informal building activities that assert human existence and 

common pleasures are being destroyed. The public can find much at fault with years of careless 

planning but at the same time no one is quite sure how to break this vicious circle. 

To examine the city from a macro-scale level is no longer effective when current chaotic 

phenomena are often illegible, and even more misleading under formal analyses pertaining to 

plastic purity. Likewise, form-finding attempts to simulate the irregular complexity, whether 

through manual collage or computational generation, fail to take account of what’s actually 

going on inside of this confusion. We have seen efforts to invent or resurrect dominant forms, to 

demonstrate heroic rectifications, to reinforce the regulations, to freeze the historical areas and so 

on; all in order to cover up the so-called urban ‘disease’. 

Micro-urbanism came out of a shifting paradigm of city and philosophy, which suggests there 

are internal realities to be investigated in order to describe how things interact and coordinate in 

the micro-scale realm, and which manifest the true spirit of a city and its people. Each city has a 

particular constitution of microcosms in relation to both natural environment and existing urban 

conditions, which are more vital and up-to-date than the conventional urban structure in terms of 

indicating the directions of contemporary urban development. 

Architects not only need to work within these inner systems but also to integrate in-situ strategies 

and tactics with micro-zones in order to propel the self-healing potential that has been forgotten 

and dumped in the cultural politics of design. 

The biosocial organism of complexity comprises not only repetitive routines or grass roots 

collective motivations, but also a steaming plasma of conflicts and re-actions, the everyday life 

that tests the limits of a densely populated environment. The plot in which people survive is not 

within a rational state but more in a kind of plasmodial living condition, as close observations 

generally have revealed. 

Plasm 

Inside cities, where countless ongoing exchanges and clashes take place, we experience daily 

incidents together with our own private struggles—some that can be identified as forms of war, 

and others that are forms of interaction and negotiation. Such phenomena can be described as 

13

plasm, which refers to the primal state of living that has long been ignored and misinterpreted in 

architecture and city planning. 

The multinucleate mega-cities manifest this dispersed situation of permutations and complexities. 

The hidden underside beneath the visible forms in fact occupies the bulk of the public 

realm, which is bewildered by irrational fluctuations of emotions and actions. In entering the 

public domain, in-situ interactions function as art that goes beyond set rules and modes of 

negotiation. The unstable and chaotic flow of encounters and engagements exemplifies the 

bursting energy in the city which can be equated to the fourth state of material in plasma that 

excites human behavior and building activity. 

The fear of increasing density is contingent on the mounting pressures of ever-scarcer resources 

and insecurity regarding the exploitative nature of society. Density as a quantitative problem 

may be resolved by distribution and disposition. However, there are unavoidable congestions 

that arouse a sense of uncertainty. Congestion is more critical and often more a psychic issue 

than a pragmatic problem. The levels of personal tolerance and modes of interactive strategy are 

in fact various and conditioned by socio-cultural background. In China and India, where the 

number of people at a busy street corner could easily reach ten times more than in Europe, 

people have developed certain ways to emit signals during movement and made their way out as 

the consequence of a proto-warfare. 

Our instant encounters now have even more fluctuations with the universal use of mobile 

telecommunications. Following rapid market demands and the immediate-response of capital 

investments, cable lines, antennae and halfway stations, often without integrated planning or 

permits, are installed above or below the city’s existing buildings. These attached transmitting 

accessories do not usually follow the conventional infrastructure but spread in the direction of 

the transmitter’s broadcast patterns. As nodal links to individuals and other coexisting worlds, 

they change the cityscape and divert activities in the city from within and afar. 

Technological progress, however, does not necessarily ameliorate life’s many confusions. 

Neither do growing levels of transit mobility and speed capacity provide any more freedom and 

safety. An individual is easily overwhelmed by consumerist techno-fever. Floating signs, 

information billboards and digital media have built a new dimension that stupefies our 

consciousness and forms of dominance. For those living in the cities, the need to be mobile 

simply means the possibility of deviated circulation, the adaptation to countless restrictions, an 

ability to shield and the chance to escape surveillance. 

The plasmodium, or slime mould, is a primitive life form commonly found in forest ecosystems. 

When unfavourable conditions occur, the plasmodium changes from an animal-like multinucleate 

protoplasm to a single-nucleus fungus, thus adapting to its surroundings via migration 

and a renewable life cycle. The plasmodium reflects the content of our clammy urban living. 

People survive by utilising simple technology and the resources at hand, and by maintaining 

interdependent and intramural proto-organic relationships. 

Architecture and city planning were once surgical exercises that were little suited to treating 

urban internal micro-scale problems, while building activities are assumed to be regulated and 

controlled by pragmatic operations. The formalistic urban structure of a sanitary building project 

excludes the latent tumorigenic factor from its formula. Meanwhile, the neoplasm-like illegal 

constructions and settlements are vital and spread quickly across cities, evidence of how the 

residue is transformed into inseparable parts of the larger city. 

14

In many ways similar to plasmodia, people tend to migrate into new territories to begin a new 

life. When the given living conditions are bad, or when the conditions get worse, people manage 

to recycle their limited possessions and reinvent their cocoons. The convertibility and self-help 

nature of the ghetto community has become a forgotten factor inside a preconceived ready-made 

society; worse, it has been gradually discarded as the remnants of an anarchic criminality. 

The study of slum areas in Mumbai shows that occupants manage their everyday life through a 

greater sense of sharing and collaboration. The unavoidable intimacy in a group may intrude 

upon individual privacy, but none-the-less is of necessity and comfort for sustaining more active 

momentums. The infrastructure of main water pipelines in the Dharavi area, allegedly the largest 

slum area in Asia, is above the ground and being incorporated into passageways, bridges, public 

baths, shelters, playgrounds, and work places. Multiple stacks of living quarters and connections 

inside and outside of the agglomeration mix with raised highways and major railroads to produce 

another landscape that offers wonder and excitement. 

The notorious nomads of the city, the homeless, might not be without homes. Rather they are 

taking a pathway leading to the reconstitution of their lives, resembling a drifting spore of 

plasmodia waiting to reproduce itself. Wandering peddlers move around the streets with simple 

personal artifacts, committed to their carts and their routes. Beneath the facade of fragility and 

poverty, this can in fact be read as a form of eco-wise human behaviour, used to survive in a 

harsh environment, and possibly to transcend it spiritually, as practiced by followers of 

Buddhism. 

Abandoned industrial sites, private and public vacant buildings and the urban peripheries are the 

empty areas of a city, places that provide refuges and alternatives for people who need room to 

breathe and roam. These areas of urban emptiness signify the darker side of master-planning and 

grand-scale development, yet somehow, even within these environments, there is room for 

beginning anew. Worse yet would be to fill these voids using single-minded planning methods 

that merely cage the potential urban vitality. 

Tactics 

Thus the highest realization of warfare is to forge strategies; next is 

to deal with alliances; next to charge the armed forces; and the 

lowest is to attack their fortified cities when unavoidable. 

— Sun Tze, Art of War, 500 BC 

War awakens the need to understand confrontations. Today we observe hectic conflicts and 

fighting both on the streets as well as through the media. People are constantly seen making 

strategic moves to gain advantage or to escape from danger. Modern planning however, does not 

take account of daily activities that are often marked by the degree of uncontrollable human will. 

Instead, planners use grandiose hypotheses to sanction these inevitable ongoing actions. 

These in-situ moves are the immediate solutions and consequential behaviors mobilized by 

people in order to manage limited resources and adapt themselves to the man-made environment. 

They are fundamental survival tactics, as deployed in the battlefield, and need to be recognized, 

detected and further transformed into design apparatus. They are themselves the core of the 

socio-political dynamics that induce change within cities. 

15

The following are major tactics derived from observations of the more obscure aspects of daily 

life that can be taken as the point of departure for the micro-urban approach. 

Vacuity 

Subtle! Subtle! It approaches the formless. 


Taoist metaphysics attends to the world’s neglect of the weak and other intangible behaviours. 

Less is not only considered to be more, as Ludwig Mies van der Rohe may contend, but more 

critical, no matter how vulnerable it appears to be. By appropriating Tao-Zen thinking, 

minimalists have also worked on the purification of the preconceived form, assuming this would 

lay a path to a spiritually abundant state. However, this concern with presupposed aestheticisation 

has never reached the heart of the transient and formless side of being. 

Non-Euclidean geometry and digital genetic systems are now being employed to accommodate 

the ever-changing context in the hope of representing the free spirit. In fact, while forms and 

shapes may in themselves be awe-inspiring and seductive, as in the category of classical 

romanticism, they do not necessarily bear transitory meanings that appeal to basic human needs. 

It is the overall setting that allows for the interplay between the formal and the formless and 

which influences people’s common comprehension and judgment. 

The Art of War emphasizes the subtle play of intangible substances that form the strategic 

deployments that are most decisive in winning a battle. The formless or transient substance can 

be utilised in either a visible or invisible manner. And the ultimate strength depends on the total 

effect of the arrangement of minimal devices in time and space. The author, Sun Tze, who grew 

up in ancient China in a small kingdom in the shadow of surrounding major warlords, opened up 

the foundational dimension of Taoist philosophy and how it could be reflected in the mundane 

world. 

The modern design culture originating in Europe has long been directed towards tangible 

representation and completion. On the reverse of the visual magnitude of masses and volumes, 

architects have to learn to work with common resources, usually with small or insignificant 

elements, to create preferred conditions that help things to flow in the indeterminable milieu. 

Topos 

Configuration of terrain is the prerequisite to warfare. Judging the 

given conditions, taking control of victory, estimating ravines and 

defiles, the distant and near, is the Tao of the commanding. 


The ground we are attached to raises the innate awareness of our existence, which is invisible but 

nonetheless incomprehensible. Alteration of the grounding plane results in the mobilisation of 

senses and perceptions. The topos constructs our horizons and conditions our biological 

mechanisms and physical activities on earth. 

Paul Virilio’s suggestion of oblique circulation was an earlier attempt to gear towards this 

fundamental revolt. My installation work in the Tangibleintangible exhibition¹ was a case, on a 

very manageable scale of operation, of how people and goats walk on slightly slanted or sloped 

ground to further unveil the insignificant determinant in space. 

16

The surface of the new plane in the gallery was composed of steel plates, which made sounds. It 

indicates that the pavement on the ground is another unnoticeable factor that greatly influences 

the experience of walking. Small details on the paving could cause minor disruptions, sights or 

sensations that may accumulate into collective motions. The area in between defined or nondefined 

textures and the edges of the pavement in open space already draw the front lines in the 

public domain. 

To occupy a strategic location in a city devoted to seeing and being seen should become a 

priority for reconnoitering in the field. Selection of location can be based on the knowledge of 

the topography, scenery and psycho-geography of the area, which offers insight into choosing 

the relationship to the surroundings, in order to ignite positive engagements and prevent fatal 

entrapments. 

The ancient geomantic technique of reading the natural landscape to seek ideal locations for 

settlements should be reconsidered as the fundamental guidance. Taipei was the last Asian city 

consciously designed under “Feng Shui” principles in the 19 th century. The system refers to the 

figure of the mystic dragon. The old city was located on a carefully selected dragon’s vagina-like 

basin area between the dragon’s tail-like mountain flank and riverside. This kind of area is 

considered safer and probably less prone to seismic activity, as earthquake records show. 

The strategies of bridging and dis-bridging are both crucial in building up accesses for 

manoeuvres. The efficiency of these techniques includes the speed of construction or destruction 

and the understanding of the banks to be connected or disconnected. In Hong Kong, thriving 

commerce is markedly backed up by the overhanging walkways between high-rise buildings and 

higher grounds, which make new layers of free movements. 

Deception 

Thus although capable, display incapability to them. When 

committed to employing your forces, feign inactivity. When it is 

nearby, make it appear as if distant; when far away, create the 

illusion of being nearby. Attack where they are unexpected. Go 

forth where they will not be expected. 


Appearance is understood as direct contact with perceivers. Instantly, this produces the impression 

of the substance behind the surface. To shape a preferred look, it is almost unavoidable to 

apply camouflage or mount illusion. There was an “Empty City Trick” legend from Sun Tze’s 

time that describes how to scare an overpowering enemy away by doing nothing but maintaining 

the everyday conditions at the city gate to create an illusion of well-prepared confidence. 

However, the deceptive approach is not about delusion making or just a psychological wrestling, 

but also aimed at finding a channel through uncovered human nature for deeper and more 

effective engagement. 

Betel nut is the seed of a tropical palm-tree flower common in Southeast Asia, and has a 

stimulant effect when chewed. In Taipei, the young girls who sell such nuts are referred to as 

‘Betel Nut Beauties’. Dressed in sexy costumes, they stand inside or outside a flashy glass booth 

to entice those driving by to stop and buy betel nuts. The wheeled booths are custom-made to be 

movable so as to reach the edge of the road when in operation. The lavish bodies and settings are 

designed for interaction, therefore to be constructive parts of the city. 

17

Illegal vendors need to be able to disappear when chased by the police. Their carts, containers 

and sheets are therefore designed to be movable, dispersible and restorable. The retreat is 

planned in advance. These time-conscious apparatuses are effectively inserted into intervals of 

dullness and commandment. 

Taste is considered the basic reference for discerning the nature and quality of food in ayurvedic 

practice. ‘Pan’ is a kind of herbal refreshment similar to betel nut seen almost everywhere in 

India. It contains various spices, sweets, herbs and tobaccos wrapped up in an edible green leaf. 

The flavours and scents infiltrate people’s minds and atmosphere and constitute the character as 

well as the original taste of the city. 

Besides introducing a mode of knowledge and an operational system, globalisation silently 

brought in certain tastes and smells from imported goods, cooking recipes, fragrances, textiles 

and lifestyles. The bewilderment experienced by the tongue and the nostril is part of the original 

drive of urban transformation, which is finally concretised in the physical environment. 

Detour 

If they are substantial, prepare for them; if they are strong, avoid 

them. If they are angry, perturb them; be deferential to foster their 

arrogance. If they are rested, force them to exert themselves. If they 

are united, cause them to be separated. 


To survive in a highly dense and competitive environment, one has to take the risk of being on 

the fringes of norm and danger. In order to play safe, sometimes one needs to subvert the 

dangerous zone. This detour can be seen on the collective level practised long before the 

emergence of Situationist ideas regarding “détournement.” 

In Bangkok, street vendors gather along the sides of railway tracks, forming the city’s daily food 

market. As trains approach, the vendors move their goods and sheds off the track. When the 

trains have passed, the marketplace is reassembled. Using radiophones, taxi drivers who share 

the same interests may gather on certain sections of the road to protest or to unite in pressure 

against the police or an opposing group of taxi drivers. They are turning the road into an action 

arena coexisting with its civilian use for transportation. 

By instinct, children will always shape simple things and surroundings to their experiences—a 

segment of rope becomes a serpent or an area with leftover rainwater on the ground becomes a 

swimming pool, for example. Detour is by nature a set of disappeared actions during the 

formation of the city. When squatters came to the ‘dead city’ in Cairo, where people made their 

home in the graveyard, the inherent urban multiplicity was returned to the ancient links to other 

space-times of the afterlife. 

In reality, they play a game in the grey zone of regulations, while, the authorities in these cities 

kindly set up under-table agreements to maintain the coexistence. In Mumbai, some temporary 

shelters sustained over more than five years have been claimed as legal entities with the right to 

stay and to be facilitated, as is also the case with Christiana in Copenhagen where hippies testify 

to their way of life amid the city. 

18

Bunker 

And a correspondence dawned on me as between these places of 

shelter from danger, and places of worship, which are also places 

of salvation. 

— Paul Virilio, From Modernism to Hypermodernism and Beyond, 

1997 

The third stage of speed revolution, as Paul Virilio pointed out, suggests that we are now more 

than ever living in a reduced bunkerised space. With the aid of digital technology, cyber travel 

provides an autistic virtual womb from which dwellers can be reborn. The space we need may 

not have walls, but rather is a point with moments of solitude that allow hyperlinks. 

On the other hand, nomadic workers flood into the city for opportunities or a better life. In 

Bogota, Columbia, recent warfare in the rural areas impelled a sudden increase in population 

from 50% up to 80% in the urban areas. People, no matter rich or poor, see the city as a 

battlefield and are always seeking their bunkers. 

A bunker is not necessarily a monolithic fortification. The bunker can be found spaces and 

temporary structures when its location is strategically near points of observation and access to 

supplies—like true stories of warriors spread over the vicinity. Though the facade of an idyllic 

house may remain, underground cellars and tunnels become the living spaces for retreating 

troops. 

Originating in Japan, KTVs (karaoke rooms) are a new type of meeting and drinking place 

consisting of a complex of rooms equipped with TV screens and facilities designed especially for 

lay singing, which have spread over major cites in Asia since the mid-80’s. People swarm into 

these small rooms after work for fun and relaxation and also for secret negotiations and 

intercourses including sexual acts in this heterotopia. The capsule hotels in Tokyo are precursors 

of high-tech urban bunkers for travelers. Similarly sized and divided resting spaces in the spa 

houses serve as cocoons for homosexuals in the same city. 

Micro-Zone 

The micro-urban approach is to conduct analyses of how the innate processes are being blocked, 

concealed or simply ignored by conventional macro-urban hypotheses and also to provide praxes 

of interior coordination. In line with therapeutic concepts, the key findings indicate that the 

existing reality can be seen as a meridian system of interrelated energy zones within the 

preconceived macro-structure of the city. 

Each microcosm is considered as an indispensable part of a specific role within the whole 

constitution. Like the treatment points along hypothetical meridian-like lines on the human body, 

such as “nadi” in ayurveda or “jing mai” in acupuncture, sacks of heated interactions, obscure 

junctures, in between spaces or empty areas in the city, usually invisible and insignificant from 

their outlook, can be identified as micro-zones after a diagnostic mapping. 

Micro-zones can be enhanced in relation to the permutations inside of micro-zones or carefully 

implanted in the city to create preferable deformations of micro-zone networks, in which to 

cooperate with the local tactics found and new tactical designs proposed. Above all, the microurban 

operations participate in the process of overall change and progress in a longer time span 

with sincere comprehension of the universe, human nature and the given complexities, taking a 

19

path away from the frequently used jargon in urban design, which is that of intervention with an 

inherent notion of a forcible and phenomenal diversion. 

Architectonic traces of the above-mentioned facets have in fact existed since the beginning of 

time, and can be found in any city on the globe. In Bergen, where settlements are attached close 

to the steep rocky mountain along the narrow fjord, people found small landing areas on the 

ravines or ridges of the mountain and turned them into ‘allmenningen’, a series of public spaces 

of irregular shapes. In contrast to the neo-classical town planning of axis, square and fountain in 

the city center, clearly shown on a map, these micro-zone areas are not depicted, but are 

embedded within the original constitution of a city of this kind. 

The large number of islands in the Atlantic Ocean connected by bridges or ferries are microzones 

forming a significant part of the whole constitution of Bergen. In addition, the less used or 

abandoned docklands and shipyards in this Viking town affected by the changing global 

economy are put to alternative uses today, including as offices, schools, workshops, residences, 

restaurants and shops, that have also become an invisible micro-zone network. 

Micro-Urban Projects 

In Brussels, we see colonnades and steps connecting walkways to different levels of routes and 

open spaces that have developed to cope with the hilly landscape, and have formulated gradually 

into a micro-zone network in the city. Using the background of this city for a general conceptual 

demonstration², I proposed using a 4 meter grid as the generic reference in which to allocate 

small things that accommodate activities and structures. The small apparatus will be given 

qualities close to nano materials thus enabling a reorganization of the urban fabric by smart 

disposition of these micro-urban elements. The mechanism provided in the micro-zones is 

expected to contain free connections, multiple interactions, autonomous divisions, individualistic 

bunkers and extendable masses. 

In a proposal for Istanbul³, which has no tradition of open public spaces except the meeting 

places in and around the mosques and tea houses, the chosen micro-zone is a comparatively large 

‘traffic island’ resulting from the clearance of old buildings in the vicinity of Üskudar pier along 

the Bosphorus. Around the island, there are two mosques regularly broadcasting the call to 

prayer, one church and a major fish market nearby. A police station equipped with loud speakers 

currently sits in the center of the island. Besides the police station, a food stand and some trees 

along the edge of the island, the rest of the area is in a vacant and barren condition. Local people 

use this space for campaigns, public services and civic gatherings and as a passage to different 

directions. 

After detecting all the directional forces that people may engage with when walking in this area, 

the suggestion concerns the tactical placement of new passageways on the site. The police station 

will be moved to the corner side to release the space with reduced volume. The contour of the 

site will be modified and turned into a fish shape to symbolise fertility and well being as palamut 

was engraved on coins and tombs in the Byzantine age. 

To acknowledge multiple directions and connections is to reveal the complex linkages across the 

strait as the primal constitution of Istanbul, which is not represented on its map. At the same 

time, it is also to recognize that different beliefs, styles and needs co-exist in this region where 

the West meets the East. The overlapping of orientations may result in uncertain imagery and 

cause a sense of getting lost. This is a condition of mis-orientation, which may not necessarily be 

20

a mistake; rather, it concerns a subtle synergy of urban conditions to expose the nature of the 

contemporary city. 

This renewal proposal coincides with the repetitious expenditure on the improvement of 

pavements frequently seen during election periods in Istanbul. With low construction costs, it 

suggests the immediate feasibility of deploying tactical elements inside the existing micro-zone, 

as if waging a street combat in the sensitive area of a city in order to re-shape the city. 

Thereafter, the city is stripped naked and encourages exigent political actions and free exchanges 

in the public sphere. This is also about how we like to treat the history of a city that has never 

been merely one-faceted or fragmented. The missing links, folded corners and liminal areas need 

to be uncovered and penetrated in order to expose the process through which the city constantly 

updates its equilibrium. 

Urban Flashes 

The content of micro-urbanism will be derived from on site practice. The assertion of working 

from within implies that the real holds more advanced standing. Investigators need to be 

immersed in the field to learn from it and constantly return the feedback for revision of the 

theory and working method. In order to test and to demonstrate the approach, Urban Flashes is a 

series of workshops, conferences and exhibitions orchestrated in the target cities as the ignition 

to trigger the process. 

Under the banner of Urban Flashes, the Flashers, a network of inter-disciplinary instigators from 

different places in the world, who are engaged in spirit and conviction, will be called to meet and 

work together. Inspired by the flashing effects of lights in the city, the event-like activities are 

organised in a less formal way that allows spontaneous flows and interactions among the 

participants as well as immediate actions responding to conditions in the area chosen for study. 

The staging of Urban Flashes in the first place plans to initiate radical urban projects for the 

target city, which differ from urban design commissions with their top-down requirements or 

projects conceived from a participatory process of communal interests. The projects require a 

particular process of implementation. According to the findings of micro-urban studies from 

collaborative efforts, a number of related proposals, usually of a smaller scale and on scattered 

sites, will be developed. Viewed as a whole, they deliver a message to the public about an 

alternative scheme of capacity to re-develop the city. If not a new type of task to be envisaged, 

micro-urbanism would be easily set aside as an appendix to the conventional urban renewal 

agenda. 

Local involvement, including the common people, students, activists, professionals, politicians 

and officials in the city government, is part of the organisation of Urban Flashes for the 

investigation of interior reality. Democratic formality and participation are not necessarily the 

major concerns here. The Flasher, as humble as the dweller, has to avoid being a superior 

instructor and, taking advantage of being an outsider with no connection to the socio-political 

history of the city, speaks on behalf of the silent public to re-confirm their genuine lives and to 

open up micro-zones of vitality, which may be disregarded by local representatives. 

Before considering the execution of the new proposal, there will be a period of fermentation 

allowing the general public and city authorities to react to it. With different cultural-political 

contexts, the actual decision-making process may vary. None-the-less, the chemical transformation 

of public opinion is more valued than promotion by delegates. 

21

After all, micro-urbanism is conceived more from the standpoint of common people, who can 

only have small things, such as a cup of coffee. They do not possess anything extra and cannot 

have more than that. They manage to use these small things quietly to improve their lives and to 

create new possibilities, as is the case with the design of a city. 

Notes: 

1. Chi,Ti-Nan. (1998). Installation, Tangibleintangible exhibition, It Park, Taipei. 

2. Chi,Ti-Nan. (2003). Micro-Urban Brussels project, Change, Prisme Editions, Brussels. 

3. Chi,Ti-Nan. (2004). Mis-Orientation – Fish Square project, Urban Flashes exhibition, Garanti Gallery, Istanbul. 

*Chi, Ti-Nan 

Principal, Chi Ti-Nan Architects, Beijing, / Founder & Organizer, Urban Flashes / Adjunct Professor, Bergen School of 

Architecture, Bergen / www.chitinan.net 

22

KOHT, KUJUND JA ENERGIA 

Nädalalõpp Pariisis. Reis nr 2 

Vilen Künnapu 

Kui külastada suuri metropole suhteliselt harva ja teha seda hea tuju ning pühendumusega, 

võivad need reisid liturgilise tähenduse võtta. Istun abikaasaga Tallinn-Pariis lennukis ja üle 23 

aasta on suund võetud Charles de Gaulle’i nimelise masinmandalakujulise lennujaama poole. 

Pariisi teatmiku asemel on mul miskipärast käes Jean Baudrillardi raamat “Ameerika”. Mulle ei 

meeldi eriti filosoofe lugeda. Võrreldes väikese indiaanitüdrukuga, kes suudab viibida mitmes 

dimensioonis korraga või Tondi erikooli poisiga, kes valdab puude ja põõsaste keelt, on neil 

minu meelest suhteliselt vähe midagi olulist öelda. Baudrillardi puhul võlub aga tema vaimustus 

Ameerika kõrbete ja kiirteede mastaabi üle ning oskus näha ühendriikide kultuurituse taga 

mingit teist, suurt ja sõltumatut kultuuri. Pariisi kvartalite mastaapi peab autor aga kodanlikult 

väikeseks ja rusuvaks. 

Me seame ennast sisse väikesesse hotelli Pariisi ooperiteatri läheduses. Jalutuskäik Concorde 

väljakule võtab siit aega kümme minutit. Me võtame istet kahekordse bussi lahtisel rõdul ja 

tutvumine linna struktuuridega võib alata. Kolmepäevase ringiliikumise tulemusel hakkame 

linna tunnetama ja seda nii linnaehituslikul, arhitektuursel kui ka esoteerilisel ehk energeetilisel 

tasandil. Pariisi mastaap tundub olevat kõike muud kui kodanlikult väike ja rusuv. Linna keskseks 

kujundiks on telg Louvre’i ja La Defense’i vahel. See on nagu inimene oma seitsme 

tšakraga. I. M. Pei klaaspüramiid Louvre’i õuel, egiptuse obelisk Concordia väljakul ning kaks 

idamaist purskkaevu selle ristteljel, Triumfikaar Champs-Elysees´ lõpus, väike must püramiid le 

Defense’i alguses, Otto von Sprekelseni hiigelkuup Grande Arche ning selle lähedale rajatud 

klaaskera (diameetriga ca 40 m) moodustavad telgehitise elementide rea. Need on kuldlõikelised 

elemendid, mis töötavad võimsate energiakeskustena. Oma üüratu mastaabiga väljub telgehitis 

inimese mõõtmetest ning meenutab pigem mingit kosmilist maamärki. Telg lõpeb muuseas la 

Defense’i taga surnuaiaga. Triumfikaare keskpunktist väljub kaksteist radiaalset tänavat, millest 

mitmed omavad väiksemaid energiakeskusi, kust samuti väljuvad tänavad. Ka ülejäänud elementidest 

lähtuvad erisuunalised teljed. Pariis koosnebki kirjeldatud telgehitisest ning seda 

ümbritsevast ühtlasest elamumassiivist. On veel jõgi, arvukad pargid ning üle terve linna 

ühtlaselt tikitud suured kujundid (tšakrad) – kirikud, teatrid, purskkaevud, tornid, skulptuurid ja 

üksikud imelikud ehitised, mis on pigem kosmilised antennid kui majad. Kogu linna ehitus 

meenutab universumi ehitust. Erinevate päikesesüsteemide keskmeteks on tähed, mille ümber 

tiirlevad väiksemad tähed ja planeedid. Teljeliselt on päikesesüsteemid omavahel seotud ja 

nendevaheline liikumine moodustab omakorda süsteemi. Selliseid linnu, kus linna erinevad osad 

on rajatud ümber kosmiliste antennide, ehitati tõenäoliselt juba Atlantises ja Lemuurias. Võib 

arvata, et arhitekt Haussmann ja mitmed teised Pariisi planeerijad tegid sama tööd ka oma 

eelmiste kehastumiste juures. Igavese linna ehitamise saladuste tundmine on sellistele inimestele 

igiomane. 

Me sõidame la Villetteí parki, mis rajati 80ndate aastate keskpaiku. Ka seal tajume erinevate 

arhitektuursete objektide astronoomiat. XVIII sajandi lõpul ulmearhitekt Ledoux´ poolt ehitatud 

rotundist saab kõik alguse. Siit suunduv kanal on pargi teljeks. Park on kaetud mõttelise võrguga 

100 x 100 m, mille sõlmpunktides paiknevad arhitekt Bernhard Tschumi poolt ehitatud tulipunased 

tehnitsistlikud folliod. Loodus ja konstruktsioonid põimuvad siin omavahelises harmoonias. 

Vesi, puiesteed, üksikud klassikalised ehitised, punased kuubid, suured murupinnad ja 

skulptuurid loovad ootamatu kontrasti arhitekt Fainsilberi poolt projekteeritud hiigelkerale, mis 

23

sädeleva terasehitisena on osa kuubilisest teaduskeskusest. Veendume jälle, et kera on meeletu 

energiakanal, veel suurem kui kuup või püramiid. La Villetteí pargi arhitektuuris on samasugune 

ajatus nagu Louvre – la Defense’i kosmilises telgehituses. Kolmas kaasaegne megaehitis 

on seitsmekümnendatel rajatud Pompidou keskus (kõik kolm on rahvusvaheliste arhitektuurivõistluste 

tulemused). Keskus võtab oma arhitektuuriga kokku eelnenud brutalismi, konstruktivistliku 

poparhitektuuri (Archigram jt) ja tekitab võimsa tehnitsistliku sümbolehitise, kus 

konstruktsioonid, santehnilised torud, trepid, eskalaatorid ja liftid on eksponeeritud fassaadis. 

Tekkinud “dekoor” haakub üllatavalt ümbruses asuvate ajalooliste kvartalite dekooriga. Nii la 

Defense’i hiigelkuup, la Villette’i konstruktivistlik linnapark kui ka Pompidou keskuse maagiline 

kummut on väljunud tavaarhitektuuri mõiste alt ning on saavutanud teatava energeetilse 

ajatuse. 

Vaatasime üle ka linna mitmed ajaloolised tšakrad. Sacre-Coeur’i valge toomkirik valitseb linna 

üllatavalt tugeva mandalaehitisena. Asudes kõrgel künkal, on ta heas dialoogis Eiffeli torni ja 

jõega. Invaliidide toomkiriku arhitektoonikas kõneleb lihtsus, lõpetatus ja vaikus. On loodud 

kõik eeldused hiilgava energiakanali loomiseks. Asja rikub ära aga tsentraalne sark Napoleon 

Bonaparte’i põrmuga, mis tundub olevat nullenergiaga. Siin mängib rolli aga juba keisri hiiglaslik 

karmavõlg. Me näeme nüüd, et Püha Vaimu kohaletulekut ei saa esile kutsuda ainult 

arhitektuuriga. Ainult inimese poolt loodud armastuse energia saab seda teha. 

Pariisis olles veendume, et arhitektuur kõneleb meiega energeetiliselt. Sama lugu on ka kujutava 

kunstiga. Orsay muuseumis märkame üllatusega, et ainult üksikud erinevate aegade šedöövrid 

kiirgavad. Nii oli see vanasti ja nii on see ka nüüd. Jumalik puudutus antakse ainult üksikutele 

loojatele, üksikutele kunstiteostele, üksikutele ehitistele. Sellised loojad on kui preestrid kirikus, 

kanalid kelle kaudu Absoluudi sõnum inimesteni jõuab. Miskipärast arvan aga, et kunagi oli aeg, 

kui iga inimene võis otse Jumalaga ühendust võtta. Ja usun, et see aeg tuleb kunagi jälle tagasi. 

Säravatest piltidest märkame mõnda Seurat’, Renoir’i ja van Gogh’i teost. Pompidou keskuse 

ülemisel korrusel on hiilgav näitus Samuel Beckett’ist. Käsikirjalised dokumendid, manuskriptid, 

fotod ja audiovisuaalsed arhiivimaterjalid on eksponeeritud koos üksikute skulptuuride, 

maalide ja joonistustega Becketti kaasaegsetelt (Jasper John, Bruce Nauman, Alberto Giacometti, 

Sol Lewitt, Robert Motherwell, Richard Serra jt). Nauditav on ekspositsiooni (de)konstruktivistlik 

kujundus. Suured fotod kirjanikust, etenduste salvestused erinevatel ekraanidel 

seintel, laes ja põrandal, vaiksed hääled, pikad aukudega müürid, mõned mustad ja valged 

kuubid loovad ajatu atmosfääri ja me tajume, et Beckett on samasugune kosmiline inimaparaat 

nagu Louvre – la Defense’i telg, la Villette’i pargi kera või Pompidou kummut. Võib-olla ongi 

tema looming modernismi kõrgpunkt Võib-olla ongi Godot jumal Me külastame ka Foundation 

Cartier’d, kus on näitus David Lynchi loomingust. Miskipärast aga ei paku see peale 

Samuel Beckettit kuigi palju. Ka Nouveli ehitis jätab meid jahedaks. 

Kiirustame tagasi kesklinna, kus naudime taas pariisi arhitektuuri metafüüsikat. Õhtul läheme 

Bastille’ ooperimajja vaatama Verdi ooperit “Simon Boccanegra”. Klient Artjomi õde Inga on 

meile piletid muretsenud ja ka ise etendusele tulnud. Kauni armeenlanna peigmees on eheda 

olemisega Siberi poiss Oleg. Teeninud kaks aastat Prantsuse võõrleegionis, on ta nüüd ehitusärisse 

suundunud. Teatrisaalis märkame lisaks põlistele prantslastele mitmeid erineva nahavärviga 

elegantseid pariislasi. Pariis on tõepoolest metropol. Umbes nagu muistne Atlantis, 

Baabülon, Aleksandria ja Rooma. Metropolid tulevad, püsivad ja kaovad siis jälle. Kõik kordub, 

kõik on igavene. 

Lahkudes ostame Pompidou raamatupoest mõned raamatud. Lisaks suurepärasele Becketti 

kataloogile hakkavad silma esinduslik kogumik maalikunstnik Christian Schaadist ning raamat 

Pariisi art-deco arhitektist Robert Mallet-Stevensist, mis teeb südame eriti soojaks. Laseme sisse 

24

pakkida ka näitusekataloogi “Los Angeles 1955–1985”. Lafayette’i kaubamajja me seekord ei 

jõuagi. 

Tagasiteel loen kuskilt taoistlikku mõttetera, et valgustuv inimene peab olema pehme kui vesi, 

hästi maadligi ja mitte kellegagi võitlev. Taban ennast mõttelt, et selline võiks olla ka kunst, 

arhitektuur, religioon ja kõik muu, mis meid ümbritseb. Louvre’i – la Defense’i telg on jäänud 

minu sisse püsima rahustava meditatsiooniobjektina. 

SUMMARY 

Place, Image and Energy 

Vilen Künnapu 

Vilen Künnapu shares the visions gained from her experiences in Paris. During her three-day 

visit she became familiar with the planning of the city on both an architectural and an esoteric or 

energetic level and arrived at the conclusion that the construction of Paris brings to mind the 

construction of the universe. In her opinion, the central figure of the city is the axis between the 

Louvre and La Defense. She ennumerates the objects which comprise the axis's elements and 

function as powerful energy centers, resembling a kind of cosmic landmark. The perceived 

astronomy of other architectural objects is also made note of, and the city's historical chakras are 

also described. Also included are impressions of the Orsay Art Museum and performances 

attended at the Bastille Opera House. 

25

TIHEDUSE VILETSUS 

Toivo Tammik 

Mõned aastad tagasi viibisin New Yorgis. Kohalik luteri kirikuõpetaja läks koduvisiiti tegema 

Harlemisse, 100-aastase eesti vanaproua juurde ja kutsus mind kaasa. Ma olin enne Harlemis 

käinud ja mind hämmastas, et üks jõukas europiidne matroon sellises kohas elab. Kohale jõudes 

selgus, et tegemist ei ole mingi getokorteriga, vaid läbi mitme korruse ulatuva, jõeäärsele 

passaažile avaneva vaatega residentsiga, mida ilmestasid palmipuud ja antiikmööbel. Eelarvamus 

ja hinnang osutusid valeks: elukeskkond osutus aga turvaliseks ja šikiks. Tiheda ja intensiivse 

serval võib olla midagi, mis mõjub suursuguselt ruumika, homogeense ja privaatsena. Kontrast 

võlub. 

Ka pärast koolimõrva Soomes mõeldakse taas ugrilase eripärade üle: kas ikka vastab tõele tema 

introvertsus ja üksindusevajadus ning keskmisest suurem ruumitarve Seda ei saa üle tähtsustada, 

kuid samas ka mitte olematuks kuulutada. 

Minu isiklik kogemus ütleb, et tüüpiline „tihedat linnaruumi” uuriv professor ei ela mõne maailmalinna 

südames asuva pilvelõhkuja 52. korrusel, vaid kuskil väikelinnas klassitsistlike 

fassaadikaunistustega üksikelamus. Seal ta loeb Baedeckeri vanu köiteid, mis räägivad meie 

tihedate metropolide lapsepõlvest ning kätteharjunud liigutustega pakib vahel oma kohvri ning 

siirdub (mõningase vastumeelsusega) oma uurimisobjekti – tihedat linna vaatlema. Oma 

hiljutisel visiidil Jaapanisse surusin reisikohvrisse Karl Popperi raamatu „The Poverty of 

Historicism”. Popper räägib sellest, et ajaloosündmuste kulgu ei ole võimalik ette ennustada. 

Käesolev kirjatükk vihjab sellele, et kuskil esinevat linnaehituslikku „tihedust” ei ole võimalik 

meile siia Tallinnasse importida. 

Pealkiri ongi mõeldud vihjena Popperi „Historitsismi viletsusele”, kes, nagu ta oma raamatus 

nimetab, omakorda vihjas Marxi teosele „Filosoofia viletsus”, mis muide omakorda vihjas 

Proudhoni „Viletsuse filosoofiale”. 

Tiheda linna kui kvalitatiivse määratluse sisu on umbmäärane. Teame, et tihedust kui positiivset 

kvaliteeti on mõistena kasutatud Tallinnas Rottermanni kvartali rekonstrueerimisel ning kvartali 

„peaarhitekti” Andres Alveri suu läbi osutatud ka tiheduse kui linnaehitusliku parameetri 

positiivsele aspektile. Tugevasti on kritiseeritud valglinnastumist, linnapiiride hägustumist. Eesti 

tingimustes võiks tihedust käsitleda kui ühiskonna eneseregulatsiooni häiret. 

Anname sõna Andres Alverile: "Tallinn on väike linn, ei maksa objekte hajutada. Nõukogude aja 

tõttu puudub meil tiheda linnakoe ehitamise kogemus. Samas on ühiskond hetkel suhteliselt 

jõukas ja see annab ka linnaehituslikult võimaluse mõelda suuremates kategooriates, hetke ei 

tohi maha magada. Elaani, tahtmist linna teha on vaja. Aga võib-olla on see Tallinna saatus, et 

tihedat linna ei tekigi kunagi..." (EE09.11.2006) 

Mineviku linnu uurides avastame, et naturaalmajanduslik ressursikasutus ning masinate puudumine 

võimaldas linnades viljelda eluviisi, mis ei pruukinud küll vastata tänapäevastele 

hügieeninõuetele, kuid tiheda linna ökoloogiline jalajälg oli muidugi tänapäevasega võrreldes 

väga väike. Tiheduse naudingud on tuntavad Manhattanil. Olen sõitnud nii päeval kui öösel 

Manhattanilt erinevate liiklusvahenditega välja üle Hudsoni jõe ja läbi New Jersey. New Yorki 

ümbritsev lõpmatute jõujaamade, angaaride, roiskunud tiikide, parklate ja kahtlase välimusega 

ettevõtete ning pretensioonitute elamisühikute vaip katab tuhandeid ruutkilomeetreid, ainsaks 

puutumatu looduse ilminguks on päike või kuu. Selline teenindav taustakeskkond on eemalasuva 

26

kümnemiljonilinna „kvaliteetse tiheduse” tagajärg. Unistada samasuguse tiheduse reprodutseerimisest 

või kopeerimisest Tallinna kesklinnas on absurdne – see ei saa olla seesama tihedus. 

Meie tiheduse tükikesed ei ole ega saa olla linnehituslikud, meie tihedus on midagi väga 

marginaalset, olmelist ja mitteesinduslikku: tihedalt täiskiilutud bussid, liiklusummik kesklinna 

ristmikul (tahaks veel lisada tunglemine suhkrusabas) viitavad pigem logistikaraskustele kui nn 

„heale tihedale linnale”. 

Meile võib tunduda, et planeet Maa on ülerahvastatud ja Eesti ning nö Peipsitagune on ajaloolistel 

ja administratiivsetel põhjustel hõredalt asustatud ning see kujutab endast tohutut 

probleemi ja lahendamist ning asustamist vajavat situatsiooni. Eesti rahvastiku tihedus on 

suhteliselt sarnane Maa keskmisele, see on 34 in/km². Maa keskmine on 40,2 in/km². On paiku, 

kus tihedus on üle 5000 in/km². Asjaolu, et eestlaste massilise põgenemise järel kodumaalt 1944 

said mõne aasta möödudes olulisemateks eestlaste kolooniate asupaikadeks just hõreda asustusega 

Kanada ja Rootsi, ei ole juhuslik ega pelgalt paguluspoliitiline. 

Suurlinn pakub inimesele tuhandeid võimalusi. Inimeste ja võimaluste kvantitatiivne hulk on 

kümnete miljonite kokkukoondumisel märkimisväärne. Suurlinn pakub kõrget tihedust, müra, 

viiteid miljonitele (realiseerumata) võimalustele. 

Me võiksime eeldada, et need inimesed, kes viibivad „tihedas” metropolis lihtsalt armastavad 

oma linna ja tahavad elada seal, kus on tihe. Tihe linn varustab inimese tööga, anonüümsusega, 

ta näib lubavat midagi, mis on kättesaamatu ja ihaldusväärne. Rahvastiku tihedus ja linnaehituslik 

tihedus omavad majanduslikke, klimaatilisi, sotsiaalseid põhjusi. 

Võiksime ju siinkohal kritiseerida teatavat tiheduse vastandit: valglinnastumist. Minu head 

sõbrad nn karbiküladest on valglinnastumise tõsiseimad pooldajad – inimesed saavad elada just 

seal, kus nad tahavad. Kui mesilased heidavad peret – jätavad oma taru maha, siis ei lahku nad 

igaüks ise suunas vaid maanduvad taas ühtse kogumina uude kohta. Sama ka inimestega – uute 

horisontide avanemisel koonduvad sarnaste sotsiaalmajanduslike tunnustega inimesed gruppidesse. 

Moodustuvad nn Lollidekülad, Tiskred, Peetri külad ja Merirahud. Need homogeensed 

asumid ei pruugi olla oma homogeensuses jätkusuutlikud – ühel hetkel on kõik noored ja edukad 

vanad ja edukad ning seejärel surnud ja edukad ning homogeensus kaob. Vajadus lasteaedade 

järele väheneb ning need ehitatakse ümber hooldushaiglateks. Võib tunduda, et tihedus annab 

võimaluse variantide paljususeks – sünd ja surm on füüsiliselt ning ajaliselt teineteisele tunduvalt 

lähemal. Eesti arhitektuuril seisab ees keskkonna ja kõkide baasstruktuuride ja põhimõtete 

põhjalikum läbitunnetamine. Tiheduse kokkulaenamine meid eriti edasi ei vii. 

Mõned aastad tagasi koostasin koos arhitekt Peeter Loo’ga Järvamaale, Huuksi mõisa projekti 

avatud ateljeele ja kunstikeskusele. Lõpetaksin lõiguga selle projekti avaldamise juurde kirjutatud 

seletavast tekstist: 

„Eestlaste arhitektuur on tegelnud pea kogu oma eksisteerimise aastasaja primaarprobleemidega, 

asjaliku „traktoriluule” viljelemisega. Mõne kümnendi möödumisel ja riigikorra vahetumisel on 

jälle seistud alguses, vanade süsteemide varemetel. Pole ime, et vastu igasugust loogikat elas 

eestlaste arhitektuur koguni teatava läbimurde rahvusvahelisel tasemel üle just omal äraspidisel 

moel stabiliseerunud ühiskonnas 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel. Praeguse hetke arhitektuurse 

mõtte ja esteetilise koodi (sealhulgas tiheduse!) laenamine Hollandist ja selle ainuvõimalikuks 

tunnistamine on muutunud Eesti arhitektuurile ja arhitektikoolitusele tõeliseks koormaks. 

Arhitektikontorites ajakirjade abil painavate kopeerimis- ja järeleaimamiseksperimentide 

sooritamine mõjub eriti pentsikult olukorras, kus nimetatud Holland omab sootuks teist 

arengulugu, kus tihedus on nii esteetiline kui ka sotsiaalne probleem kui ka võimalus, mida on 

suudetud mõnes linnakeskuses ka efektselt lahendada.” 

27

VENEMAA 

USA 

PINDALA 17 075 400 km 2 PINDALA 9 631 418 km 2 

RAHVAARV 143,7 miljonit 

RAHVAARV 299,4 miljonit 

ELANIKKE 1km 2 kohta 8 ELANIKKE 1 km 2 kohta 31 

RUSSIA 

USA 

Land area 17,075,400 km 2 Land area 9,631,418 km 2 

Population 143.7 million 

Population 299,4 million 

Population density 8 per 1 km 2 Population density 31 per 1 km 2 

28

THE POVERTY OF DENSITY 

Toivo Tammik 

A few years ago I spent some time in New York. The local lutheran priest had to make a house 

call in Harlem at the home of a 100-year old woman and invited me to come along. I had been to 

Harlem before and I was very surprised to learn that a very wealthy caucasian matron was living 

in this area. When I arrived, it became clear that we were not visiting some ghetto apartment, but 

a residence comprising several stories, with a veiw opening on a riverside arcade, decorated with 

palm trees and antique furniture. My preconceptions concerning the area turned out to be wrong: 

the living environment turned out to be secure and chic. On the dense margins there can be 

something that gives a grand impression of spaciousness, homogeneity, and privacy. Contrast is 

enchanting. 

After the Finnish school killings, one thinks again of ugric peculiarities: is his introversion, need 

for solitude, and greater than average use of space really true This should not be overstated, 

though at the same time it can not be declared completely untrue. 

My personal opinion says that the typical professor researching „dense city space” does not live 

on the 52nd floor of a skyscraper in the heart of one of the world’s great cities, but somewhere in 

a small town in an isolated dwelling with classisistic facade decorations. There he reads old 

volumes of Baedeckers which speak of the childhood of our dense metropolises, and with 

habitual movements, packs his suitcase and sets off (with some reluctance) for his object of 

research – to observe the dense city. On my recent visit to Japan, I stuffed a copy of Karl 

Popper’s book „The Poverty of Historicism” in my travel bag. Popper says that the course of 

historical events can not be predicted. The present text suggests that the density of city planning 

exhibiting itself somewhere in the world is not possible to export here to Tallinn. 

The title was intended as an allusion to Popper’s book „The Poverty of Historicism”, while 

Popper in his turn intended an allusion to Marx’s work „The Poverty of Philosophy”, which in its 

turn was intended as an allusion to „The Philosophy of Poverty”. 

The content of the dense city as a qualitative determination is indefinite. We know that density as 

a positive quality has been used as a concept during the reconstruction of the Rottermann quarter 

in Tallinn and in the mouth of the quarter’s „head architect” Andres Alver, who referred to the 

positive effect of density on city planning. Suburbanization, the hazing out of the city limits, has 

been strongly criticized. In Estonian conditions, density can be treated as a disturbance in the 

self-regulation of society. 

We give the floor to Andres Alver: "Tallinn is a small city, it doesn’t pay to spread objects out. 

Because of Soviet times we lack the experience of constructing a dense city texture. At the same 

time, society is now relatively affluent and this gives us the chance to think on a larger scale in 

city planning, we can’t let the opportunity slip past... But maybe its Tallinn’s fate that a dense 

city will never arise..."(EE09.11.2006) 

Investigating cities of the past, we discover that natural economic resource use and the lack of 

machines made it possible to cultivate in the cities a way of living which to be sure would not be 

up to today’s hygenic standards, though the dense city’s ecological footprint was of course in 

30

comparison with the city of today very small. The joys of density are known on Manhattan. Both 

during the day and at night I have taken different modes of transportation from Manhattan out 

over the Hudson River and through New Jersey. The carpet surrounding New York of endless 

power stations, hangars, stagnant ponds, parking lots and suspicious looking businesses and 

pretentious residential units covers thousands of square miles, the only untouched phenomenon 

of nature being the sun or the moon. Such a catering background environment is the consequence 

of the quality density of the distantly located ten million city. To dream of replicating or copying 

the same kind of density in the Tallinn city center is absurd – it can never be the same density. 

Our small patches of density are not and can not be a part of city planning. Our density is 

something very marginal, mundane, and unpresentable: densely filled buses, traffic jams at 

intersections in the city center (I would also like to add bustling together in the sugar line) 

suggest rather logistical difficulties than the so-called „nicely dense city”. 

It might seem to us that the planet earth is overpopulated and Estonia and what’s so-called 

behind Lake Peipsi is for historical and administrative reasons thinly populated and this is the 

cause of great problems and a situation needing resolution. The population density of Estonia is 

relatively close to the world average, which is 34 people per km². The world average is 40.2 

people per km². There are places where the density is over 5000 people per km². The fact that 

after the mass exodus of Estonians from their homeland in 1944 sparsely populated Canada and 

Sweden became with the passing of a few years the most significant locations of Estonian 

expatriot colonies is not a coincidence nor a simple matter of refugee policy. 

The big city offers people a thousand opportunities. The quantified amount of people and 

possibilities is remarkable in the concentration of tens of millions. The big city offers great 

density and noise, points to millions of possibilities. 

We can presume that those people who reside in a dense metropolis simply love their city and 

want to live where it is dense. A dense city provides a person with work, anonymity, seems to 

permit something which is unavailable and yet desirable. Population density and city planning 

density possess economic, climatic, and social causes. 

Here we might criticize a particular opposite of density: suburbanization. My good friends from 

so-called box towns are serious supporters of suburbanization – people can live where they want. 

When honey bees swarm, leave the hive, then they do not each go their own way but land 

together in a new place. The same with people – with the opening up of new horizons, people 

with similar socioeconomic markings concentrate in groups. They form so-called villages of 

fools, Tiskres, Peetri towns, and Sea Rests. These homogeneous sites need not be sustainable in 

their homogeneity – at one point all the young and successful are all old and successful and then 

dead and successful and then the homogeneity is lost. The need for kindergartens decreases and 

they are turned into care homes. It might seem that density gives rise to a multiplicity of variants 

– birth and death are physically and temporally especially close to each other. For Estonian 

architecture, the thorough cognition of the principles and base structures of the environment 

stand to the fore. The borrowing of density will not take us in any way forward. 

A few years ago I worked with architect Peeter Loo on the Hukas Manor project for an open 

atelier and art center. I would like to end with an excerpt from the textual note appended to the 

publication of the project. 

31

„The architecture of Estonians has dealt over almost its entire existence with centuries old 

problems, with the detailed cultivation of „tractor poems”. With the passing of a few decades and 

a change in government we are again at the beginning, on the ruins of old systems. It is no 

surprise that against all logic the architecture of Estonians survived completely a certain 

breakthrough on an international level, in its retrograde fashion in the stabilized society of the 

1970’s and 1980’s. At the moment, the borrowing of Dutch architectural thought and the Dutch 

aesthetic code (including density!) and its necessary recognition has become a true burden to 

Estonian architecture and architectural training. With the aid of journals in architectural offices, 

the carrying out of copying and mimicing experiments has a strange effect when you consider 

that Holland has an entirely different history of development, where density is both an aesthetic 

as well as social problem, as well as an opportunity which in some city centers has been 

effectively taken advantage of.” 

32

AUTOSTUMISE MÕJU LINNAKESKKONNALE JA LINNAÕHULE 

Raimo Oinus 

Inimeste energiatarve on ühes heaolu kasvuga drastiliselt tõusnud. Vähe sellest, et inimeste arv 

on viimase paari sajandiga tohutult kasvanud, on ka ühe inimese kohta tarbitud energia kogused 

kasvanud enam kui kümme korda. 

Kõige suuremal määral on taevasse sööstnud energiahulgad, mida me vajame põllumajanduse ja 

seonduvate tööstuste käigushoidmiseks, samuti on peadpööritava kiirusega paisunud transpordisektori 

energiatarve. Tõsi, reisitakse rohkem. Aga see, mis toimub kaupadega, on ammu ületanud 

kõik mõistlikkuse piirid. Kui ikka Norra lõhe kasvatatakse Norras, püütakse, külmutatakse ning 

seejärel puhastatakse Hiinas ja tuuakse Põhja-Euroopasse tagasi, on see energia kasutamise 

seisukohalt pehmelt öeldes jabur. Rahaliselt paraku mitte, see tasub tänu tööjõukuludele end ära: 

energia on vaatamata selle meeletule hinnatõusule viimase paarikümne aasta kestel ikkagi piisavalt 

soodne, et selle ratsionaalse kasutamise üle ei ole vaja oma pead vaevata. 

Linnastumine, linnakeskkond ja linnakeskkonna kvaliteet ei ole tegelikult ammu enam uued 

teemad – need on olnud päevakorral juba aastasadu. Üsna veider on tõsiasi, et linna kui elamisväärse 

keskkonnaga ei ole kunagi päriselt rahul oldud, ometi on vastupandamatu tung linna 

viinud selleni, et hiljaaegu ületas linnainimeste arv maainimeste arvu ning seda maakeral 

tervikuna. Põhjus on lihtne: raha – linna kõrgem palgatase. 

19. sajandi lõpus oli tänu üha kasvavale kivisöe kasutamisele kiiresti paisuvates tehastes linnaõhk 

otseselt surmav. Londonis suri tänu õhusaastele igal päev kümneid inimesi. Tänasel päeval 

suuri tossavaid tehaseid linnades enam eriti ei leia. Õhusaastest aga pole raatsitud loobuda – selle 

tagavad nüüd autod, mida on kõigil ja kõikjal. 

Usutavasti on enamik linnlasi endalt ühel ajahetkel nõutult küsinud, et kellele need linnaisad 

tegelikult linna arendavad – kas autodele või inimestele 

Autostumine, õhusaaste, müra, kivi, betoon, asfalt, ülerahvastatus ja pisut võltsi rohelust on 

tavaline kaasaegne linn. Paraku ei ole see paik, kus enamik inimesi oma ideaalkujutlustes 

kasvada tahaks ning veel vähem ei ole see vaimusilmas paik omaenda lastele. Mis on lahendus 

Maale tagasi! Aga kindlasti mitte kaugele, sest töökoht on linnas, koolid on linnas, sõbrad… 

Eestis on ühepereelamute rajamise osas Euroopa suurim juurdekasvutempo. Kümne aastaga on 

toimunud tohutult kiire valglinnastumine. Tallinna ümbritsevatest valdadest on saanud karjapõllu 

ja maasikamaade asemel linnainimeste magalad, õigemini kodukohad. 

Valglinnastumine on tundmatuseni muutunud linna liikluskorraldust ning autostumine on üha 

teravamalt päevakorral. Linna teedevõrk on ammu autode hulgale jalgu jäänud, rohkem teid ja 

rohkem autosid ei ole samuti enamuse arvates õige lahendus. Paratamatult tekib küsimus, et 

kuhu edasi – häid lahendusi justkui polegi. 

Autostumise mõju linnakeskkonnale on nii otsene kui ka kaudne. Otsene mõju on seotud eranditult 

negatiivsete asjadega: lõhutud teed, ummikud, õhusaaste, soolaga tapetud taimestik, stress, 

kantserogeenne asfaldi- ja kummitolm segatuna summutitest tuleva tahmaga. Kaudne mõju on 

veelgi laiem – ka valglinnastumine on autostumise üks olulisemaid põhjuseid! 

Paljud kolivad linnast eemale just autodest tingitud liigse müra, saaste ja ohtliku keskkonna tõttu. 

Tulemus on see, et elatakse linna lähedal maal ning töötatakse endiselt linnas, ka lapsed õpivad 

33

enamasti linnas. Selle asemel, et hommikul ühistranspordiga või jalgsi 5–30 min tööle liikuda, 

tehakse seda autoga ning mis kõige hullem – autos veedetud aeg on varasemaga võrreldes 

kordades pikem, sest linna sisse sõitmist takistavad suured ummikud. Kokkuvõttes – selle nimel, 

et autodest pääseda, istuvad väga paljud inimesed iga päev vähemalt 2–3 tundi oma sõidukis 

ning raiskavad umbes neli aastat oma elust üksisilmi ees seisva auto tagatulesid vaadates. 

Valglinnastumise tulemuseks on see, et hävitatakse linnalähedane loodus, mis ümberringi oli, ja 

see täitub sadade naabrite majadega, kellega koos te üksteise summutitorudest autosalongi hingatavat 

õhku ahmite. 

Lasnamägi kui elukeskkond ei tee kedagi uhkeks. Prestiižne Viimsi on aga paarikümne aasta 

pärast üsna sarnane tihedalt suuri kortermaju täis olev paik, mis eriti kedagi ei tõmba. Miks 

korratakse järjekindlalt juba ennast tõestanud vigu 

Linna liikluskorralduse parandamiseks ja elamisväärsema õhkkonna loomiseks on terve rida 

lihtsamaid ja keerukamaid lahendusi – ometi neist ühtegi ei ole Eesti linnades korralikult kasutatud: 

• Muudame, reguleerime ja planeerime fooritsükleid vastavalt liiklustihedusele konkreetsel 

kellaajal 

• ÜHISTRANSPORT, ja mitte ainult linnapiirini! Vajalik on sundida naaberomavalitsused 

koostööle! 

• Koolibussid 

• Jalgrattateed, mis ei ole ainult 2 kollast joont tiheda liiklusega autoteel, joonistatud selge 

kavatsusega rattur kui probleem tappa 

• Teede sulgemise maksud, leppetrahvid, mis välistaksid lihtsate kaevetööde venimise 

kuudepikkuseks 

• Ummikumaks 

• Parkimismajad kui kohustuslik planeeringu osa ja ehitusloa eeltingimus 

• Rohkem rohelust, kõrghaljastust 

• Saed ja raha võim eemale säilinud pargi- ja rohealadest! 

• Uute asumite planeering avaraks ja inimkeskseks! Raha ei tohi võita mõistust! 

• Linnaarhitektide ja planeerijate võim ja võime linna kui terviku arengut kogukonnale 

mõistetaval viisil juhtida peab olulisel määral paranema. 

Autostumine ei ole asi, millega peaks meeleheitlikult võitlema. See on tagajärg otsustest ja protsessidest, 

mis ei ole otseselt autodega seotud. 

Eesti on tegelikult väga väike. Äärmiselt rumal ja küündimatu on planeerimisprotsessides näha 

ning juhtida protsesse selgepiiriliselt 230 pisikese omavalitsusliku tükikesena, millel pole reaalse 

elukorraldusega mingit muud suuremat pistmist kui vaid uute rumalate probleemide tekitamine. 

34

THE IMPACT OF THE HIGH NUMBER OF CARS ON THE CITY 

ENVIRONMENT AND CITY AIR 

Raimo Oinus 

People's energy use has increased drastically with an increased standard of living. It is not simply 

the fact that the number of people over the last few centuries has greatly increased, but the 

amount of energy used per person has grown by more than 10 times. 

The greatest amounts of energy being consumed have gone into maintaining the agricultural 

sector and related industries. The energy consumption of the transport sector has also increased 

at a dizzying rate. It is true that people are travelling more and more. But the amounts used by 

the transport of goods long ago exceeded all rational limits. If Norwegian salmon is bred, caught, 

and frozen in Norway, but then cleaned in China and brought back again to Northern Europe, 

from the standpoint of energy consumption, this is absolute nonsense. Financially, unfortunately, 

it makes good sense: it pays off thanks to savings in labor costs. In spite of the frenzied increase 

in the price of energy over the last few decades, energy has remained relatively cheap, and there 

has not been much need to worry about its rational use. 

Urbanization, the city environment, and the quality of the city environment have not been new 

topics for some time. They have been on the agenda for centuries. The strange thing is that the 

city as a liveable environment has never been quite satisfactory. The steady movement of people 

to the city has come to the point that the number of people living in cities now exceeds the 

number living in the countryside in the world as a whole. The reason is simple: money – higher 

wage and salary levels in the city. 

At the end of the 19th century, thanks to the ever growing use of coal in rapidly expanding 

factories, city air was literally deadly. In London, each day dozens of people died thanks to air 

pollution. Nowadays you do not really find such collossal factories in the cities anymore. But 

this has not made us free of air pollution. Factory pollution has been replaced by that from the 

omnipresent car. 

A lot of city dwellers have probably asked themselves at one point or another who the city is 

really being developed for – cars or people. 

A high level of cars on the road, air pollution, noise, stone, concrete, asphalt, overpopulation, 

and token greenery make up the typical modern city. Unfortunately, most people do not consider 

it the ideal place to grow up or see it in their minds eyes as a place for their children. What is the 

solution Back to the countryside! But certainly not too far from the city, where work, school, 

friends, etc. are. 

Estonia has the highest rate of growth in the building of single family dwellings in Europe. The 

rate of suburbanization over the last 10 years has been great. In regions around Tallinn, instead 

of grazing meadows and land for strawberry cultivation you find the bedroom suburbs of city 

people. 

Due to suburbanization city traffic has changed beyond recognition and the high level of traffic 

is becoming an increasingly acute problem. The city road network failed long ago to keep up 

with the great amount of cars, and most people do not believe that more roads and more cars is 

the right solution. The question necessarily arises: where next – so far there are no good 

solutions. 

35

The impact of the high level of cars on the city environment is both direct as well as indirect. 

The direct impact is connected without exception on negative phenomena: cracked streets, traffic 

jams, air pollution, plant life killed by salt, stress, carcinogenic asphalt and tire dust mixed with 

exhaust particulates. The indirect impact is even more far-reaching – suburbanization is one of 

the most significant causes of the high level of cars! 

A lot of people move away from the city precisely to get away from the noise, pollution, and 

dangerous environment which cars are responsible for. The result is that people live in areas 

close to the city and work as before in the city, and their children still go to school in the city. 

Instead of taking public transport or a 5-30 minute walk to work, they travel by car, and what's 

worse, the time spent in the car is greater than before, while the way is impeded by large traffic 

jams. In short, to be free of cars, a lot of people sit at least 2-3 hours a day in their cars and waste 

about 4 years of their lives eyes fixed on the tail lights of the car in front of them. 

The result of suburbanization is that nature near and around the city is being destroyed and 

replaced by the houses of hundreds of neighbors, who you gasp together with breathing in each 

other's car exhaust. 

No one is proud of Lasnamägi as a living environment. Prestigious Viimsi will, however, come 

to resemble it after a few decades, with dense clusters of apartment buildings that do not present 

any great attraction. Why repeat the same mistakes 

To ease city traffic and create a more liveable atmosphere there exists a huge array of both 

simple and complex solutions – still, not one of them has been applied correctly in Estonian 

cities: 

• Change, regulate, and plan traffic light cycles according to traffic density at specific 

times; 

• PUBLIC TRANSPORT and not only up to the city limits! We need to force neighboring 

local governments to cooperate! 

• School buses 

• Bicycle paths which do not consist only of 2 yellow lines along a congested road, marked 

with the clear intention to the kill the bicyclist like a problem; 

• Road closing taxes, contract penalties which keep simple excavation work from 

dragging out for months; 

• Traffic jam tax; 

• Parking structures as an obligatory planning element and precondition for acquiring a 

building permit; 

• More greenery, high vegetation; 

• Saws and the power of money kept away from preserved park and green areas! 

• The planning of new communities so that they are more spacious and people-centered! 

Money should not prevail over common sense. 

• The power and capacity of city architects and planners to direct the development of the 

city as a whole in a way understandable to the community must improve to a significant 

degree. 

36

The high level of cars is not something we need to battle against in despondency. It is a 

consequence of decisions and processes which are not directly connected with cars. 

Estonia is actually a very small place. It would be exceedingly foolish and inept to see processes 

in the planning process and the management of processes as 230 tiny clearly defined selfgoverning 

pieces having nothing to do with real life aside from the fact of being the source of 

new foolish problems. 

37

VÄLISÕHU KVALITEET TALLINNAS 

Erik Teinemaa 

Sissejuhatus 

Urbaniseerumisega kaasneb muude aspektide kõrval reeglina probleem linnaõhu kvaliteediga. 

Ühelt poolt on tingitud see linnaruumis paiknevate saasteallikate suurest kontsentratsioonist 

pindalaühiku kohta, teiselt poolt mõjutab linnaruum ehk ehitised oluliselt saasteainete hajumist 

atmosfääris. Siia juurde võib lisada veel elanikkonna suure asustustiheduse ja sellest tingitud 

ekspositsiooni saasteainetele. Seetõttu on linnaõhu kvaliteet ja sellest tingitud tervisehädad 

suureks probleemiks kõikjal maailmas. Saasteainete sisalduse piiramiseks ja vähendamiseks 

välisõhus rakendatakse mitmesuguseid tehnilisi ja administratiivseid meetmeid, nagu emissioonide 

normeerimine, kütusekvaliteedi (näiteks väävlisisaldus) normide kehtestamine, saasteallikate 

minimaalsed kõrgused ja maksimaalne lubatud hulk teatud piirkonnas, saasteainete 

hajumist takistavate ehitiste ja hoonete projekteerimisel hajumistingimuste arvestamine, naastrehvide 

keelustamine, tänavate koristamine jne. Nende meetmete tõhususe kohta annavad 

informatsiooni reaalsed õhukvaliteedi mõõtmised ehk seire. 

Õhukvaliteedi mõõtmised Tallinnas 

Tallinnas teostatakse riikliku seire raames Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt õhukvaliteedi 

pidevmõõtmisi kolmes seirejaamas, mis paiknevad Liivalaia tänaval, Õismäe teel ja Kopli 

tänaval. Liivalaia seirejaam iseloomustab õhukvaliteeti tiheda liiklusega kesklinna piirkonnas. 

Õismäe seirejaam on niinimetatud linna taustajaam, kus mõõdetud õhukvaliteet iseloomustab 

suurema osa linnaelanike (magalate) õhukvaliteeti. Kopli tänaval paiknev Rahu seirejaam mõõdab 

õhukvaliteeti puuküttega kortermajade ja eramajade piirkonnas, lisaks paikneb seirejaama 

läheduses raudtee. Seirejaamade asukohad on toodud joonisel 1. 

Joonis 1. Seirejaamade paiknemine 

Figure 1 . Location of monitoring stations 

Kõigis kolmes seirejaamas mõõdetakse pidevalt vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, süsinikoksiidi 

ja peente osakeste (PM 10 ) sisaldust välisõhus. Lisaks määratakse Õismäe seirejaamas 

kord nädalas PM 10 fraktsioonist raskmetallide (As, Cd, Ni ja Pb) ja polüaromaatsete süsivesinike 

sisaldust. 

38

Mõõtmistulemused näitavad, et osade saasteainete, nagu vääveldioksiid ja süsinikmonooksiid 

tasemed on viimaste aastate jooksul vähenenud (joonis 2). Kindlasti on üheks peamiseks vääveldioksiidi 

taseme alanemise põhjuseks vedelkütuses sisalduva väävli normide karmistumine ja 

kohtküttel söe kasutamise vähenemine. 

Joonis 2. Vääveldioksiidi aasta keskmine tase Tallinna seirejaamades 

Figure 2. The annual average level of sulphur dioxide at Tallinn monitoring stations 

Samal ajal on Tallinnas suurenenud probleemid lämmastikdioksiidi osas. Hoolimata kolmeastmeliste 

katalüsaatorite olemasolust uuematel sõidukitel, on lämmastikdioksiidi tasemed pidevalt 

kasvanud (joonis 3). 

Joonis 3. Lämmastikdioksiidi aasta keskmine tase Tallinna seirejaamades 

Figure 3. The annual average level of nitrogen dioxide at Tallinn monitoring stations 

Üheks peamiseks põhjuseks on sõidukite arvu suurenemine ja diiselmootoriga sõidukite osakaalu 

suurenemine. Lämmastikdioksiidi nädalase käigu põhjal on selgelt näha hommikuste ja õhtuste 

tipptundide mõju õhukvaliteedile, samuti eristuvad nädalavahetustel mõõdetud madalamad tase- 

39

med ja pühapäevaõhtune kontsentratsiooni suurenemine, mis kinnitab lämmastikdioksiidi pärinemist 

just transpordist (joonis 4). Kui senised trendid jätkuvad, siis on juba lähitulevikus ette 

näha lämmastikdioksiidile kehtestatud aasta keskmise piirväärtuse ületamist vähemalt kesklinna 

seirejaamas. 

Joonis 4. Lämmastikdioksiidi nädalane käik Tallinna seirejaamades 

Figure 4. Weekly levels of nitrogen dioxide at Tallinn monitoring stations 

Sarnaselt lämmastikoksiidiga on peente osakeste tasemel väga selge ööpäevane käik, mis viitab 

vähemalt kesklinna seirejaama korral pärinemisele liiklusest (joonis 5). Kõige kõrgemaid peente 

osakeste kontsentratsioone on mõõdetud kesklinna seirejaamas, kus tasemed ületavad 2007. a 

näitel lubatud piirväärtust (joonis 6). 

Joonis 5. Peente osakeste nädalane käik Tallinna seirejaamades 

Figure 5 . Weekly levels of fine particulates at Tallinn monitoring stations 

40

Joonis 6. Peente osakeste ööpäeva keskmine kontsentratsioon Liivalaia seirejaamas 

Figure 6. Average daily concentration of fine particulates at the Liivalaia monitoring station 

Tallinna jaoks on üheks kõige probleemsemaks saasteaineks peened osakesed, mille tasemed 

ületavad kesklinna seirejaamas kehtestatud piirväärtust (joonis 7). 

Joonis 7. Peente osakeste piirväärtuse ületamise arv Tallinna seirejaamades 

Figure 7. The number of times fine particulate limits were exceeded at Tallinn monitoring stations 

Õhukvaliteedi modelleerimine 

Lisaks mõõtmistele hinnatakse õhu kvaliteeti ka mudelarvutuste abil. Peente osakeste tasemete 

modelleerimine näitab, et lisaks otseste mõõtmistega kinnitust leidnud probleemsetele kontsentratsioonidele 

esineb piirnorme ületavaid saastetasemeid kogu kesklinna piirkonnas (joonis 8). 

41

Joonis 8. Peente osakeste arvutuslik aasta keskmine kontsentratsioon 

Figure 8. Calculated annual average concentration of fine particulates 

Mudelarvutusi kinnitavad ka seirejaamades teostatud reaalsed mõõtmised (joonis 9). Euroopa 

Liidu välisõhu kvaliteedi direktiivi kohaselt on maksimaalne lubatud erinevus peente osakeste 

aasta keskmise modelleeritud ja mõõdetud kontsentratsiooni vahel kuni 50%. Tallinna arvutustes 

on erinevus mõõdetud ja modelleeritud aasta keskmise taseme vahel keskmiselt 18%. 

Joonis 9. Peente osakeste modelleeritud ja mõõdetud aasta keskmised kontsentratsioonid Tallinna seirejaamades 

Figure 9. Modelled and measured annual average concentrations of fine particulates at the Tallinn monitoring 

stations 

Peened osakesed on WHO ja Euroopa Komisjoni andmetel üheks peamiseks õhusaastest tingitud 

tervisehädade põhjustajaks. Peente osakeste kõrgenenud sisaldusi seostatakse väga erinevate 

terviseprobleemidega, nagu südame-veresoonkonna haigused, astma, suurenenud vastuvõtlikkus 

infektsioonidele. Viimaste hinnangute põhjal väheneb iga Tallinna elaniku statistiline keskmine 

eluiga 7,7 kuud, tingituna ülipeenosakeste sisaldusest linnaõhus (Orru jt 2007). 

Õhukvaliteedi parandamise võimalused 

Linnaõhu kvaliteedi parandamiseks saab rakendada mitmesuguseid meetmeid alates kaugkütte 

eelistamisest kohtküttele, naastrehvide keelustamisest, linnatänavate pesemisest, liikluse piiramisest 

maksudega (niinimetatud ummikumaks), ühistranspordi eelisarendamisega jms. Siiski 

42

tuleb selliste meetmete rakendamisel alati kaaluda sellega kaasnevaid muid negatiivseid aspekte. 

Näiteks naastrehvide keelustamisest tulenevat kasu õhukvaliteedile ja teekatte kulumise 

vähenemisele tuleb võrrelda naastrehvide keelustamisest tulenevate liiklusõnnetuste kasvu 

kuludega. Näiteks Soomes on leitud, et naastrehvide keelustamisest tulenev sotsiaal-majanduslik 

kahju on suurem kui kasu õhukvaliteedi parandamisest (Leppänen 2007). Siiski on näiteks 

suurlinnades positiivne mõju teekatte säästmisest suurem, kuna teekatteid soolatakse piisavalt 

ning kuna naastrehvide eelised tulevad esile alles jää ja jäite korral, piisab tavalistest talverehvidest 

(Anttila 2003). Oslos piirataksegi linnas naastrehvide kasutamist lisamaksu kaudu, mis 

on aastas ca 1000 NOK. 

Kuna välisõhu kvaliteet ehk saasteainete kontsentratsioon sõltub lisaks saasteainete heitkogustele 

ka nende samade saasteainete hajumisest välisõhus, siis mõjutavad välisõhu saastetasemete 

kujunemist ka hoonete kõrgus ja tänavate laius. Alloleval joonisel on toodud tänavakanjoni 

arvutus kahe tuule suunaga – piki tänavat ja risti tänavaga (joonis 10). Kesklinna hoonete 

ventilatsiooniavade projekteerimisel tuleks eelnevalt näiteks hinnata tänavalt lähtuva saaste 

kontsentratsioone eri kõrgustel. Samuti on võimalik välja arvutada, millistel korrustel muutub 

liiklussaaste mõju tühiseks. 

Joonis 10. Tänavakanjoni modelleerimine, kui tuul puhub risti tänavaga ja piki tänavat 

Figure 10. Street canyon modelling if the wind is blowing along the street and perpendicular to the street 

Seega saab välisõhu kvaliteedi tagamiseks rakendada mitmesuguseid ennetavaid meetmeid eelkõige 

linnaplaneerimise etapis planeeringute koostamisel. Selliseks võimaluseks on uute elamurajoonide 

planeerimisel arvestada neist asumitest tekkivaid liiklusvooge, ummikute teket ja 

sellest tingitud lisakoormust välisõhu saasteainete näol. Seega tuleks enne planeeringute kehtestamist 

mängida läbi lisaks muudele aspektidele ka liikluse suurenemisest tuleneva õhusaaste 

taseme kasv. Alloleval joonisel on toodud näide, kus Haabresti ringil ja Paldiski mnt on 

suurendatud liikluskoormust 20% ja arvutatud välja lämmastikdioksiidi saastetaseme suurenemise 

(joonis 11). 

43

Joonis 11. Liiklustiheduse kasvust tingitud õhusaaste suurenemine 

Figure 11. The increase of air pollution arising from the growth in traffic intensity 

Kokkuvõte 

Urbaniseerunud keskkonnas jäävad probleemid õhu kvaliteediga kestma ilmselt pikaks ajaks ja 

täielikult neid vältida ei ole ilmselt võimalik. Siiski on võimalik rakendada mitmesuguseid 

meetmeid õhusaasteainete tasemete vähendamiseks. Administratiivsete meetmete rakendamisel 

tuleb alati hoolikalt kaaluda mitmesuguseid kaasnevaid kulusid ühiskonnale. Reeglina kaasnevad 

selliste meetmetega küllalt suured kulutused, mis alati ei kaalu üles õhu kvaliteedi paranemisest 

tekkivat tulu ühiskonnale. Muude riikide kogemused näitavad, et kõige vähemkulukas on 

rakendada mitmesuguseid ennetavaid meetmeid ja üheks lihtsamaks ennetavaks meetmeks on 

linnade planeerimisel ja elamute projekteerimisel arvestada ka nende ehitiste ja linnaosade mõju 

õhu kvaliteedile, kasutades selleks õhusaaste matemaatilist modelleerimist. 

Kasutatud kirjandus 

Leppänen, A. (2007). Final Results of Road Traffic in Winter Project: Socioeconomic Effects of 

Winter Maintenance and Studded Tires, Transportation Research Record, 1533/1996, 27–31. 

Anttila, J. and Mäkelä, T. (2003) “Winter Tires 2003 – Talvirenkaat 2003,” Tekniikan Maailma, 

No 16, 2003. Helsinki, Finland. Pp. 78–88. 

Orru, H. (2007). Välisõhu kvaliteedi mõju inimeste tervisele Tallinna linnas. Tartu Ülikool. 

Õhukvaliteedi hindamine Eestis kehtestatud tsoonides. (2007). Tallinn, Eesti Keskkonnauuringute 

Keskus. 

Välisõhu seire 2007. (2008). Tallinn, Eesti Keskkonnauuringute Keskus. 

44

OUTSIDE AIR QUALITY IN TALLINN 

Erik Teinemaa 

Introduction 

With urbanization has come, as a rule, among other things the problem of city air quality. One 

the one hand, it comes as a consequence of the high concentration of pollution sources in the city 

space. On the other hand, the city space and its structures affect the dispersion of pollutants in 

the atmosphere. Here we can also add the effects of high population density and the array of 

pollutants arising as a result. As a consequence, city air quality and health problems resulting 

from it are a great problem everywhere in the world. To limit and lessen the content of pollutants 

in the outside air, a variety of technical and administrative means are employed, such as 

emissions norms, the establishing of fuel quality norms (e.g., lead content), the setting of a 

minimum height and maximum allowed amount of sources of pollutions in a given region, the 

taking into account of dispersion conditions when buildings and structures impeding the 

dispersion of pollutants are designed, the banning of studded tires, street cleaning, etc. Real air 

quality measurements or monitoring provide information regarding the effectiveness of these 

measures. 

Air Quality Measurements in Tallinn 

Under a program of state monitoring, continuous air quality measurements in Tallinn are 

undertaken by the Estonian Environmental Research Center at monitoring stations on Liivalaia 

street, Õismäe road, and Kopli street. The Liivalaia monitoring station measures air quality in the 

traffic filled city center. The Õismäe monitoring station is the so-called city background station, 

where the measured air quality represents that of the majority of city residents. The Rahu 

monitoring station on Kopli street measures air quality in a region characterized by wood-heated 

apartment buildings and private houses and also happens to be located near a railway line. The 

locations of the monitoring stations are shown in figure 1 (p 38). 

At all three stations the sulfur dioxide, nitrogen dioxide, carbon dioxide and fine particulate 

(PM 10 ) content in the outside air is measured continuously. In addition, at the Õismäe monitoring 

station the heavy metal (As, Cd, Ni ja Pb) and polyaromatic hydrocarbon content of the PM 10 

fraction is determined once a week. 

The measurement readings show that the levels of pollutants like sulfur dioxide and carbon 

monoxide have decreased over recent years (figure 2, p 39). One of the main reasons for the 

decrease in the level of sulfur dioxide is certainly the stricter norms regulating the sulfur content 

of liquid fuels and the decrease in the use of coal in local heating. 

At the same time, the nitrogen dioxide problem in Tallinn has worsened. In spite of the existence 

of three-way catalytic converters in newer cars, the levels of nitrogen dioxide have continued to 

grow (figure 3, p 39). 

One of the main reasons is the increase in the number of cars and the increase in the proportion 

of cars with diesel engines. The weekly levels of nitrogen dioxide show the impact of morning 

and evening rush hour traffic on air quality. At the same time we can see the lower levels 

measured on the weekends and the increase in concentrations Sunday evenings. This confirms 

that the nitrogen dioxide originates from transport (figure 4, p 40). If these trends continue, the 

45

annual average limits set on nitrogen dioxide will be exceeded some time in the near future, at 

least at the monitoring station in the city center. 

Fine particulate levels show a daily pattern similar to that of nitrogen dioxide levels, pointing to 

an origin in traffic, at least at the city center monitoring station (figure 5, p 40). The highest 

concentrations of fine particulates have been measured at the city center monitoring station, 

where levels, shown for 2007, exceed permitted limits (figure 6, p 41). 

In Tallinn one of the most problematic pollutants is fine particulates, the levels of which at the 

city center monitoring station exceed permitted limits. (figure 7, p 41). 

Modelling of Air Quality 

Besides through direct measurement, air quality is also evaluated using calculations based on 

models. The modelling of fine particulate levels show that in addition to the problematic 

concentrations confirmed through direct measurements, pollutant levels exceeding established 

norms appear across the entire city center district (figure 8, p 42). 

Model calculations are also confirmed by real measurements carried out at the monitoring 

stations (figure 9, p 42). According to the European Union directive on outside air quality, 50% 

is the maximum permitted difference between the modelled and measured annual average 

concentrations of fine particulates. In the Tallinn calculations, the difference between the measured 

and modelled annual average levels is on average 18%. 

According to data of the WHO and European Commission, fine particulates are one of the main 

causes of health problems arising from air pollution. The high content of fine particulates is 

connected with a variety of health problems, such as heart and circulatory diseases, asthma, and 

a greater susceptibility to infections. On the basis of these evaluations, the average life expectancy 

of each Tallinn resident has decreased by 7.7 months due to the ultra fine particulate 

content of city air (Orru jt 2007). 

Possibilities for Improving Air Quality 

To improve the quality of city air, a variety of methods can be implemented, from a shift to 

district heating from local heating, the banning of studded tires, the cleaning of city streets, the 

limiting of traffic through the imposing of a special tax (the so-called traffic jam tax), a priority 

given to the development of public transport, etc. Still, when implementing such methods, it is 

always necessary to take into account negative aspects that might arise from them. For example, 

the benefit gained from the banning of studded tires in the improvement of air quality and the 

decrease in wear on road surfaces must be weighed against the costs due to the increase in traffic 

accidents arising from the banning of studded tires. For example, in Finland it was found that the 

social and economic costs arising from the banning of studded tires were greater than the benefit 

gained from the improvement in air quality (Leppänen 2007). Nevertheless, in large cities, for 

example, the positive impact is greater, since enough salt is spread on the road surfaces, and the 

advantages of studded tires depend principally on the existence of ice, and in the case of frost, 

ordinary winter tires suffice (Anttila 2003). In Oslo they even limit the use of studded tires in the 

city by imposing an additional tax (about 1000 NOK per year). 

While outside air quality or in other words, the concentration of pollutants depends in addition to 

the discharge quantities on the dispersion of the same pollutants in the outside air, then the 

heights of buildings and the width of streets also has an influence on the pollution levels in the 

46

outside air. A street canyon calculation with two wind directions – along the street and 

perpendicular to the street – appear below (figure 10, p 43). When planning building ventilation 

openings in the city center, it would, for example, be necessary to evaluate beforehand the 

concentrations of pollutants coming from the street at different heights. It would also be possible 

to calculate at which floors the effect of traffic pollution would become negligible. 

Outside air quality can thus be guaranteed by implementing a variety of preventive measures, 

above all at the city planning stage, while formulating a plan. When planning new residential 

districts, traffic flows arising from these sites, possible traffic jams, and the added burden with 

respect to outside air pollutants must all be taken into account. Thus, before the approval of the 

planning, in addition to other aspects, the growth in the level of air pollution arising from the 

increase in traffic must be played through. An example is presented in the figure below, where 

the traffic load on the Haabersti traffic circle and Paldiski highway having increased by 20%, the 

increase in the level of nitrogen dioxide has been calculated (figure 11, p 44). 

Conclusion 

In an urbanized environment, problems with air quality will evidentally remain for quite a long 

time, and it is presumably not possible to prevent them entirely. Still, it is possible to implement 

a variety of methods to lower the levels of pollutants. While implementing administrative 

measures, a variety of costs to society must always be taken carefully into consideration. As a 

rule, such measures give rise to especially large expenditures which do not always outweigh the 

benefits arising to society from the improvement in air quality. The experiences of other 

countries show that it is most cost effective to implement a variety of preventive measures, and 

one of the simplest preventive measures is to calculate the impact of new housing or a city 

section on air quality during the planning stages, using mathematical modelling of air pollution. 

Bibliography 

Leppänen, A. (2007). Final Results of Road Traffic in Winter Project: Socioeconomic Effects of 

Winter Maintenance and Studded Tires, Transportation Research Record, 1533/1996, 27-31 

Anttila, J. and Mäkelä, T. (2003). “Winter Tires 2003 – Talvirenkaat 2003,” Tekniikan Maailma, 

No. 16, 2003. Helsinki, Finland. Pp. 78-88. 

Orru, H. (2007). Välisõhu kvaliteedi mõju inimeste tervisele Tallinna linnas [The Impact of 

Outside Air Quality on Public Health], Tartu University. 

Õhukvaliteedi hindamine Eestis kehtestatud tsoonides [Evaluation of Air Quality in Estonia in 

Established Zones]. (2007). Estonian Environmental Research Center, Tallinn. 

Välisõhu seire [Outside Air Monitoring] 2007. (2008). Estonian Environmental Research Center, 

Tallinn. 

47

VÄRV LINNARUUMIS 

Mari-Liivia Jõerüüt 

Linnaruumis on värv üheks keskkonna mõjutamise ja rikastamise vahendiks. Linn on inimese 

loodud tihe tehiskeskkond ja värvikirevus on suur rohke transpordi ja kireva inimhulga tõttu. 

Kõige rahutum on linnaruum inimsilma kõrguselt. Selline keskkond mõjutab linnainimest valima 

ümbruskonna kujundamisel tagasihoidlikke murtud värvitoone. Maainimene vastupidi on rahulikus 

looduskeskkonnas ja kasutab enda ümber meelsasti erksaid värve. Linnamiljöö rahutust 

aitavad mahendada haljastuslaigud ja loomulikult pargid. 

Värvi tajume me valguse kaudu. Meie geograafiline asukoht määrab ööpäevase valguse ja pimeduse 

hulga eri aastaaegadel. Muidugi oleme me rikkad, omades nelja aastaaega, kuid meil on 

palju lühikesi, halle ja sombuseid päevi. Eriti vähe on valgust hilissügisel. Samas on osaliselt 

kadunud ka haljastuse rohelus. Depressiooni vähendamiseks on oluline, et linnaruumis oleks 

erinevaid, heledaid, pastelseid, sooje, kontrastseid, intensiivseid ja intrigeerivaid värvitoone. 

MEIL KÕIGIL ON KOGEMUS SELLEST, kui depressiivselt mõjub linnaruum, kus majad on 

ühte värvi. Lasnamäe, Õismäe ja ka Mustamäe magalate massid on ebamäärast hallikat tooni, 

kuid hall ei ole ju värv. Kõige masendavamad on 9-korruselised paljude trepikodadega suurpaneelmajad 

ja nende asetusest tingitud vaadete monotoonne kordumine. 

Värvid meie ümber aitavad luua meeleolu. Külmad heledad toonid mõjuvad intensiivselt ka 

hämaruses. Heledad ja soojad toonid mõjuvad külmaga veidi soojendavalt. See pole muidugi 

võrreldav siseruumi värvimõjuga. 

Värv mõjub erinevalt intensiivse päikesevalguse käes ja pilvise ilmaga. Tuleb arvestada, et 

puhtad värvid mõjuvad eksterjööris eredamalt kui ruumis ja näivad foonist välja hüppavat. 

Värvidel on erinev kiirgusjõud: kollane kiirgab, sinine tõmbub kokku, roheline on staatiline, 

punane on ere. Värv võib muuta hoone näiliselt suuremaks või väiksemaks, raskemaks või kergemaks. 

Värvi abil saab parandada hoone proportsioone. 

Kui aedlinnas või maal asuvate hoonete puhul tuleb arvestada ainult aastaaegade vahelduse tõttu 

muutuvat tausta, siis hoone värvivalikul linnas tuleb arvestada sellega, et me ei näe seda kunagi 

isoleeritult vaid kõrvalolevate hoonete taustal. Meil on palju lumist aega ja valgele taustale 

sobivad kõik värvitoonid. Seega on aedlinnas värvivalikul oluline arvestada südasuve rohelisi ja 

sügise verevaid toone. Parimaks lahenduseks on valida heledad ja murtud, loodusest endast pärit 

värvitoonid. 

Soliidne kesklinn 

Traditsioonilise linnaruumi moodustavad tänavad, mille seinteks on hooned, mis linnasüdames 

moodustab kohati katkematu tagasiasteteta seina. Haljastus praktiliselt puudub. Südalinnas on 

hooned vähemalt 4–5 korruselised, soliidsed, hea arhitektuurse lahendusega ja kvaliteetsetest 

materjalidest. Sellistele hoonetele on sobivad soliidsed värvilahendused, mis tulenevad materjalide 

endi värvidest ja on enamasti erineva tumedusega hallid ja pruunid toonid. Soliidset muljet 

rikastavad luksuslikud materjalid, nagu poleeritud graniit, marmor ja suured klaasipinnad, mille 

taga on säravad interjöörid. Tänavajoont elustavad erksavärvilised markiisid, firmasildid ja reklaamid 

on sageli väga aktiivset neoonvärvi. Olulise osa linna värvigammast moodustavad 

liiklusvahendid. Südalinna läbivad trammid, trollid, bussid ja autod on rõõmsalt värvikirevad. 

48

Jalakäija ja autojuhi vaate kõrguselt on südalinn kohati liiga kirju ja väsitav, kuigi mõni väike 

roheluselaik siin-seal võimaldab silmal kirjust tänavapildist puhata. 

Liiklusohutuse seisukohalt oleks oluline kirjust foonist esile tuua jalakäijate ülekäigukohad ja 

valgusfooriga ristmikud. Mõned jalakäijale viitavad märgid (näiteks Pirita teel) on piiratud 

neoonkollast värvi randiga. Niisama silmapaistvalt neoonkollane võiks olla ka seda märki 

kandev post. 

Kesklinna soliidsusega sobib hästi ka musta ja valge kombinatsioon. Heaks näiteks on arhitekt 

Lõokese büroohoone ja parkimismaja Jõe tänaval. Büroohoone on kaetud läikivate sügavmustade 

graniitplaatidega ja parkimismaja fassaad on hallikasvalge ažuurne metallpits. Parkimismajad 

Tallinna kesklinnas on täiesti uus hooneliik ja nende tänavafassaadide projekteerimine ja 

värvilahenduste pakkumine on arhitektidele uueks väljakutseks. 

Ilusaks maamärgiks on arhitekt V. Künnapu punane maja Pärnu mnt viadukti ääres. Tallinna 

„Manhattan” oma toon-tooniliste klaasfassaadidega on heaks fooniks Radisson SAS-i põnevale 

värvilahendusele. Muljet võimendavad veel peegeldused ja valgusemängud klaasfassaadidel. 

Heaks näiteks on hotell Radissoni peegeldus Ühispangal ja hotell Tallinkí valguse refleksid 

Viru keskusel, mis loovad vaatajas irreaalse õhulise ja lendleva tunde. 

Omapärane on Narva maantee algus, kus tänava parempoolne külg on traditsiooniline igavavõitu 

pruun-hall ja vasakul on reas kaasaegse arhitektuuri nii vormilt kui ka värvivalikult huvitavad 

hooned. 

Jalakäija vaatevälja oluliseks osaks on kõnnitee, mida mööda ta käib. Silmale pakub vaheldust 

halli asfaldi asemel kasutatav mustriline kiviparkett. 

Paekivi-hall vanalinn 

Meie rahvuskiviks on paekivi. Enamik hooneid ja linnamüür on ehitatud paekivist. Paekivi on 

teatavasti hall, kuid vanalinnas käies meid monotoonsus ei häiri. Paesein on tegelikult väga 

värvirohke. Müüritornidel on säravoranžid koonuskatused, krohvipinnad on soojades toonides 

hallid-kollased-beežid, tänavasillutise kivid on meeldivas graniidi värvigammas. Mitmetel 

keskaegsetel majadel on värvikaid detaile. Näiteks rõõmsavärviliselt kirjuks värvitud välisuksed. 

Materjalide ehedus ja ajalooline keskkond muudavad vanalinnas viibimise elamuslikuks. 

Masendavalt hallid magalad 

Eriti hall on muidugi kohati täiesti ilma kõrghaljastuseta Lasnamäe. Kuna selles linnaosas on 

valdavaks kortermajad, puudub nendes ka kesklinnale omane värvigammat rikastav esimene 

korrus. Lasnamäel kõndiv inimene on nagu hallis kivikõrbes, ümbritsetud suletud ebasõbralikest 

hajali asuvatest majalahmakatest. 

Mustamäe hajaplaneeringuga majad kaovad puude vahele ja kohati lausa parki ning see mõjub 

sooja ja kodusena. Palju rikastab Mustamäe miljööd majade renoveerimine, mille käigus hooned 

on saanud meeldiva ja omavahel sobiva värvilahendusega otsaseinad ja rõdupiirded. 

Magalate monotoonsust aitavad vähendada mõningad julge värvivalikuga moodsad skulpturaalsed 

ühiskondlikud hooned ja tornmajad. 

Arhitekt R. Kotovi oranžide-punaste-kollaste-valgete geomeetriliste pindadega korrusmaja 

Mustamäe tee alguses on heaks maamärgiks lennukilt isegi hämarduva ilmaga. Olulisem on aga 

üllatuslik ja rõõmus kontrast igavalt hallide suurpaneelhoonetega. 

49

Värvide abil saab liigendada suurt lagedat ja siledat seinapinda. Need võivad olla tugeva mustvalge 

kontrastiga või intrigeerivalt valitud siniste, lillade, sinakasroheliste, punaste toonidega, 

mida muidu hoonete värvimisel ei kasutata, kuna nende kõrvale on raske leida teisi sobivaid 

värve. Skulpturaalne hoone peab muidugi omama õhuruumi enda ümber ja ta kahtlemata 

mõjutab foonile jäävate hoonete värvitoone. 

Eriti (intrigeerivalt) intensiivse värvilahendusega üksikhooned sobivad aktsendiks kõikidesse 

linnaosadesse. 

Vormi seisukohalt on kõige masendavamad 9-korruselised paljude trepikodadega suurpaneelelamud. 

Nende vanglaseinalikku mõju saaks värvilahenduse abil veidi parandada, jagades 

fassaadi erivärviliste geomeetriliste rütmidega või lihtsalt värvida iga sektsioon ise värvi. Nii 

moodustub klassikalise mitmest hoonest koosneva tänava mulje. Värvide ereduse ja heleduse 

kasutamisega saame optiliselt liigendada seina, kuna eredamad ja heledamad toonid tulevad 

ruumis ettepoole, tuhmimad ja murtud toonid aga kaugenevad. 

Kõdurajoonid 

Enamik kõdurajoonide maju pole viimase 50 aasta jooksul värvipintslit näinud. Kuna puudub ka 

fassaadide pesemise komme, siis on nende lobudike värv määratlematu. Puithoonete parimaks 

värvilahenduseks oleks puidukaitse omadustega peitsid kõigis puidule omastes toonides, kuid see 

eeldab kvaliteetset puidupinda. Kõdurajoonides on puit enamasti nii halvas olukorras, et 

asendused, jätkamised ja lappimised on lihtsam peita katvate värvide alla. Sellisel juhul me 

muidugi kaotame vahetu puidu tunnetuse, kuid vastukaaluks võib värvivalik olla mitmekülgsem 

ja sõltuvalt värvitava hoone arhitektuurilistest väärtustest, värvilahendusest ja ümbritsevatest 

hoonetest lausa pilkupüüdvaks aktsendiks. Hästi valitud värvilahendus annaks nii mõnelegi 

esmapilgul väheväärtuslikuna tunduvale hoonele eluõiguse uues asumis. 

Miljööväärtuslikud asumid 

Miljööväärtuslikes asumites Kalamajas ja kesklinnas on tänavate kaupa 19. sajandi lõpu ja 20. 

sajandi alguse 2-korruselisi puitmaju. Tänavasein moodustub enamasti tulemüüriga ühendatud 

kaksikmajadest, mis loovad küllaltki monotoonse rea. Enamiku renoveerimata majade tolmuga 

kaetud hallika praguneva värvikihiga sümmeetrilised fassaadid on kaetud horisontaallaudisega 

ning nende akende vahel on vertikaallaudisega vööd. 

Nendele vanadele väikestele puitmajadele sobivad seinte värviks soojad heledad toonid ja 

piiretele sama värvi tumedamad või heledamad toonid või mõõdukad värvikontrastid. Värvimisel 

tuleb iga hoone erinevatele osadele (katus, seinad, seinte ja akende piirded, tahvelukseelemendid) 

leida omavahel sobivad värvitoonid. Samas peavad valitud värvitoonid sobima 

paarismaja ja teiste läheduses olevate hoonetega. Eesmärgiks on seejuures luua harmooniline 

keskkond. 

Harmoonia tähendab mõõdukaid kontraste ja tasakaalu. See kehtib linnaruumis tihedalt asuvate 

hoonete värvilahenduse valikul. Samas sobib sellisesse miljöösse ka uus arhitektuur, mis 

arvestab olemasolevat, kuid samas loob sellega põneva kontrasti. Heaks näiteks on KOKO 

arhitektide Raivo Kotovi & Tõnis Kimmeli põlenud maja vundamendile Vabriku tn 33 ehitatud 

elamu, mis järgib olemasolevate hoonete kõrgust ja materjali, kuid on vastupidiselt vanade 

majade horisontaallaudisele vertikaallaudisega. Vintskappide kuju on stiliseeritud ja toodud 

50

seina tasapinda, trepp välisuksega on aga viidud hoone sisse. Maja on kontrastselt ümbritsevatele 

hoonetele tumepunane. 

Hästi sobitub miljööväärtuslikku tänavakeskkonda ka Herne tn 9 arhitekt Gert Sarve vanale 

paevundamendile ehitatud ümbritsevate hoonetega samamahuline kahepereelamu. Selle tänavafassaadil 

on osadele akendele lisatud puitribid, et kahandada aknad traditsioonilisse mõõtu. 

Hoone on ümbrusega sobivas toon-toonis värvilahendusega. 

Pargid ja mänguväljakud linnas 

Pargid ja mänguväljakud on heaks mitmekülgseks värvide kasutamise võimaluseks linnas. Haljastuse 

ja pinnakatete erivärviline geomeetria, pargimööbli ja laste mänguväljakute vallatu 

värvivalik toovad linnapilti meeleolukaid kohti. 

Lõpetuseks on hea, et Tallinnas on eritüübilisi asumeid, mis annavad võimalusi esteetilist naudingut 

pakkuvateks värvilahendusteks, et rikastada linnaelanike positiivseid emotsioone. 

SUMMARY 

Colour in the City Space 

Mari-Liivia Jõerüüt 

The presentation looks at the significance of colour as an element which can affect and enrich 

the environment. The multicolours of the city as an artificial environment, the combined effect of 

colours of different light intensity, is both great and unsettling, while green spots and parks help 

to tone them down. A sound city center with sound colour solutions and luxurious materials and 

a limestone gray old town in its colour richness are described. Attention is turned to the 

depressing gray suburb of Lasnamägi and the suburbs of Mustamägi, which has improved in 

appearance with new landscaping and renovation work. "Monotony can be relieved by modern 

public buildings and highrises with a daring selection of colours." Tips are given for cleaning up 

run down regions, and sites with a milieu value are described, with a lot of concrete examples. 

51

MONUMENDID LINNAS 

Piret Multer 

Linna üldilme moodustub väga erinevatest osadest, mis kõik on olnud ja on pidevas muutumises. 

Skulptuuril – monumentidel, dekoratiivskulptuuridel ja ehitusplastikal – on oma osa linnade 

üldilme kujundamisel. 

Skulptuur ilmus meie linnapilti Rootsi ajal, kui algas isikute ja sündmuste tähistamine monumentide, 

sarkofaagide ja tahvlitega. Arenes raidkunst, mille viljakaks esindajaks oli ehitusmeister 

Arent Passer. 

Algsel kohal Marta tn 3 on säilinud paeplaadist väljaraiutud kivirist, mis paigaldati sinna 

1560ndatel aastatel ja mida nüüd kutsutaksegi “Marta ristiks”. Rist tähistab salakaubitsejast 

raehärra hukkamispaika. Ilmselt ei hakanud kivi tagumisel küljel asuv Kolgata stseen ateistlikele 

võimuritele silma ja seda ei eemaldatud. Rist on restaureeritud ja selle alusele paigaldatud 

mälestustahvel saksa- ja eestikeelse tekstiga: “1560. aastal 11. septembril tapeti sellel kohal 

härra Blasius Hochgreve venelaste poolt halastamata kombel. Olgu jumal talle armuline ja andku 

temale pattude andeksandmist viimsel päeval.” 

19. sajandi teisel poolel, kui tegutsesid meie esimesed kujurid A. Weizenberg ja A. Adamson, 

elas monumentaalskulptuur üle langusjärku nii Euroopas kui ka Venemaal. Aeg polnud soodne 

ka Eestile, kus olid kehvad olud ja kunstivõõras õhkkond. Siin puudus veel arusaam 

monumentaalskulptuuri vajalikkusest, samuti ainelised võimalused nende tellimiseks. Kuid ka 

linna ruumilisest seisukohast poleks skulptuuridele selles olnud palju kohta, sest Tallinn oli tollal 

piiratud linnamüüri ja vallkindlustustega, mistõttu mälestussammaste püstitamine oleks olnud 

kompositsiooniliselt keeruline. 

A. Weizenberg küll soovis, et tema marmorist “Linda”, mille 1880. a ostis Eestimaa Provintsiaalmuuseum, 

oleks üles pandud mõnda avalikku parki, kuid teoks sai see alles aastakümnete pärast. 

Esimene suur monumenditellimus eesti kujurile tuli Eestist alles 20. sajandi alguses – 1902. a 

püstitati Kadriorgu “Russalka”, mis on A. Adamsoni arvuka monumentaalloomingu kordaläinuim 

teos. 

Tartu on ausammaste ja mälestusmärkide linn, kus paljud monumendid on säilinud 19. sajandist 

tänaseni. Tartus on üle saja isikutele – peamiselt õppejõududele – pühendatud monumendi, vanimad 

neist asuvad Toomemäel. Kuulsaim on kindlasti Piibelt pärineva loodusteadlase Karl Ernst 

von Baeri monument (Aleksander Opekušin, 1886). 

20. sajandi alguseks oli Tallinn jõudnud oma arengus uude faasi. Tema kustutamine kindluslinnade 

nimekirjast andis võimaluse linna ehituslikeks ümberkorraldusteks – hakati lammutama ja 

taastama vallikraave, rajama parke ja haljasalasid, uusi väljakuid. 

1909. a korraldati konkurss Peeter I monumendi saamiseks, mis järgmisel aastal Heinaturul (Peetri 

platsil, nagu praegust Vabaduse väljakut seejärel nimetama hakati) püsti pandi. Sellel monumendil 

oli põhimõtteline tähtsus uue linnaväljaku kujundamisprobleemide algatajana, mis just 

monumentaalskulptuuri seisukohalt kerkisid päevakorda 1930ndate aastate keskel. Sellest, et 

samad küsimused pole kaotanud oma aktuaalsust ka täna, annab ilmekat tunnistust praegune 

avaliku arvamuse polariseerumine seoses samale väljakule kavandatava Vabadussõja monumendiga. 

“Russalka” ja Peeter I monument jäid tükiks ajaks ainsateks uuteks skulptuurideks Tallinnas. 

Viimane neist kõrvaldati 1922. a. 

52

1920. a paigutati Rootsi bastionile, mida nüüd Lindamäena rohkemgi tuntakse, A. Weizenbergi 

“Linda”. Kujur kavatses küll lasta oma skulptuuri suurendada, kuid vahendeid selleks ei õnnestunud 

leida ja nii korrati algset varianti lihtsalt pronksis. Ning vaevalt oleks lihtne mehaaniline 

suurendus “Lindale” monumentaalsust lisanud. 

1929. a lisandus “Lindale” Vaksali tänava äärsele haljasalale J. Koorti “Metskits”. Tartus paigaldati 

Rootsi-Eesti ühingu annetusena 1928. a Gustav Adolfi kuju, 1950. a see eemaldati ja seda 

kasutati Tartu Lenini kuju valmistamisel. Pärnus püstitati 1929. a L. Koidula ausammas (A. 

Adamson). 

1930ndatel rekonstrueeriti vanalinna ja Toompea ümber haljasvöönd ja kujundati Toompea ja alllinna 

vahele väiksemaid rohelisi nurgakesi, rajati Tornide väljak. Just nendesse paikadesse hakati 

paigaldama dekoratiivskulptuure. 1930ndatel aastatel hakati monumentaal- ja dekoratiivskulptuure 

juba kavakindlamalt tellima. 

Nii paigaldati 1931. a „Estonia” taha Uuele turule J. Raudsepa 1905. aasta revolutsiooni 16. 

oktoobri ohvrite mälestusmärk, mis viidi 1959. a Rahumäe kalmistule ja asendati skulptor Lembit 

Palutederi ja arhitekt Mart Pordi loodud monumendiga. 1935. a paigutati Tornide väl-jakule J. 

Raudsepa loodud vaagnat pea kohal hoidev pronksist naisfiguur, 1939. a Hirveparki E. Roosi 

“Karu”. 

1930ndatel käis äge poleemika eesti monumentide üle. Leiti, et monumentaalkunst ei olnud 

suutnud ületada juba 19. sajandi teisel poolel alanud kriisi. Elav mõttevahetus puhkes seoses 

sooviga püstitada Tallinna nn Üleriiklik monument. Kõige sobivamaks kohaks selle jaoks peeti 

Vabaduse väljakut ja sealt kõrguvat Harjumäge, kuid avaldati kahtlust, et meie kujurid ja 

arhitektid ei suuda veel tulemuslikult lahendada ulatuslikumaid ülesandeid. Monumendi ideekavandi 

saamiseks ja väljaku ümberkorraldamiseks korraldati mitu konkurssi, kuid rahuldavat 

tulemust ei tulnud ja nii see jäi. 

Esimesel kümnendil pärast Teist maailmasõda tegeldi monumentaalskulptuuriga üldiselt palju ja 

püstitati rohkesti mälestussambaid. Ainuüksi Tallinnasse rajati üle 20 monumendi Suure Isamaasõja 

kangelaste, revolutsionääride ja nõukogude riigitegelaste, samuti väljapaistvate kirjanike 

ja kunstnike mälestuse jäädvustamiseks. 

Korraldati arvukalt konkursse monumentide ideekavandite saamiseks. Juba 1944. a oktoobris 

kuulutati välja konkurss Suure Isamaasõja mälestussamba püstitamiseks Tallinnasse, Vabaduse 

väljakule ja Harjumäele. Formaalselt oli tegemist linna peaväljaku kujundamise probleemiga, 

mida püüti lahendada juba 1930ndail. On iseloomulik, et monumentide ideekavandite võistlustel 

etendasid esialgu juhtivat osa arhitektid. 1945. a mais lõppenud konkursil parimaks tunnistatud 

arhitektide A. Volbergi ja P. Tarvase kavand kujutas endast hoogsalt kõrgusse tungivat püsttahukat 

skulptuurigrupiga tipul. Võidutöö oli ette nähtud Harjumäele, kus ta oleks pääsenud 

domineerima kogu väljaku üle. 

Ka 1945. a konkursid võitsid arhitektid. E. Velbri esitas parima töö Viruvärava mäele mõeldud V. 

Kingissepa monumendi rajamiseks. A. Kotli ideekavand (dolomiidist mausoleum reljeefkompositsioonide 

ja J. Lauristini portreega) tunnistati parimaks algselt Estonia ette kavandatud ja hiljem 

Kaarli puiesteele Vabaduse väljaku poolsesse ossa mõeldud monumendi konkursil. E. Laasi 

võitnud kavand M. I. Kalinini monumendi rajamiseks Tornide väljakule nägi ette kogu väljaku 

ulatusliku ümberkorralduse. Õnneks puudusid siis materiaalsed võimalused niivõrd gigantsete 

monumentide loomiseks. 

1947. a püstitati Tõnismäele Arnold Alase ja Enn Roosi Tallinna vabastajate monument. Meie 

monumendikunsti nõukogude perioodi esimene (ja tükiks ajaks ületamatuks jäänud) monument 

53

sündis reaalseid võimalusi arvestades arhitekti ja skulptori ühistöö tulemusena. Väga hästi on 

kavandatud Tallinnale iseloomulik paekivist arhitektuurne osa, mis on kontrastseks fooniks skulptuurile 

ning seob mälestussamba ümbrusega tervikuks. 

1950ndate algul püstitati palju mälestussambaid. Sotsrealistliku skulptuuri tuntuim teos oli noore 

O. Männi diplomitöö “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. a” 

(kips 1950, pronks 1956), mis nokitseva detailitäpsusega, kuid kokkuvõttes üsnagi ilmekalt 

illustreerib ühe ajaloofakti tõlgendamist nõukoguliku propaganda vaimus. 

Neil aastail loodi hulgaliselt trafaretseid ja igavaid monumente. Need olid oma ajale tüüpilised 

portreefiguurid või büstid, pronksfiguurid ettesirutatud käega, teostatud hästi detailirikka 

käsitluslaadiga, aluse ja skulptuuri mõõdud 1:1. Suur osa neist on tänaseks eemaldatud, sh Lenini 

monument Tallinna kesklinnas (1950), M. I. Kalinini monument Tornide väljakul (1950, A. 

Kaasik, A. Alas), V. Kingissepa monument Harjumäel (1951, E. Roos, A. Kotli). Suhteliselt 

õnnestunud on vene kirurgi Nikolai Pirogovi monument Tartus (1953, A. Mölder, J. Raudsepp) 

Nagu teisteski kunstiharudes, algas 1950ndate keskel uus kujunemisjärk ka skulptuuris. Kerkisid 

esile uued skulptuurimaterjalid – nt dolomiit, mis sobib kontuuri teravamaks esiletoomiseks, 

vormi tahuliseks lõikamiseks ja loob suhteliselt nappide vahenditega dekoratiivse efekti. Muutus 

arusaam skulptuuri rollist ja monumentaalsusest. Esialgu valmis veel monumente, mis ei toonud 

kuigi palju uut selle kunstiala arengusse – nt Fr. R. Kreutzwaldi istuva figuuriga mälestussammas 

Kadriorus (1958, M. Saks, E. Taniloo ja arh H. Arman). 

1960ndate aastate teisel poolel elavnes märgatavalt ka monumendikunst. Senise figuuri või 

büstilahenduse asemele astus arhitektuuriline, ansamblilise ülesehituse printsiip. Enamik neist 

uutest mälestussammastest ei olnud vahetult seotud linnaarhitektuuriga, suurem osa neist 

püstitati haljasaladele ja parkidesse. Esimeseks uuelaadseks monumendiks oli 1960. a Pirita tee 

äärde püstitatud 35 meetri kõrgune dolomiidist Jääretke obelisk (arhitekt M. Port, skulptor L. 

Tolli), mis kuulub ühe elemendina Maarjamäe memoriaalansamblisse. 

Parimail selle perioodi monumentidel on reaalne side selle koha ja ajaga ning nad on loodud just 

konkreetsele keskkonnale mõeldes. Sellised on näiteks K. Reiteli loodud Kr. Raua mälestusmärk 

(1968) Hirvepargi ja Kaarli puiestee vahelisel haljasalal ning Albert Eskeli ja arh Allan 

Murdmaa loodud E. Vilde monument (1965) Harju tänaval Kirjanike Maja vastas. Neid võib 

pidada kauneimateks 1960ndate modernistlikeks monumentideks. 

Kr. Raua mälestusmärk on hallist graniidist tahutud kiviplokk, mida kaunistavad Kr. Raua 

loomingust inspireeritud madalreljeefid. Kogu monumendi rohmakas ja arhailisusele viitav 

käsitluslaad osutab kunstniku omapärasele, rahvakunstist elujõudu ammutanud stiilile. 

E. Vilde monument kujutab endast dolomiidist avatud raamatut, mille ühel leheküljel on reljeefid 

tegelastega kirjaniku teostest, teisel tema pronksportree. Mälestussammas on asukohalt hästi 

silmahakkav kõigile möödujatele ja lülitub niiviisi aktiivselt linnapilti. Seda eesmärki arvestades 

on kujundatud ka mälestusmärgi ümbrus, mis tõuseb astmetena Harju tänavalt monumendi 

suunas. 

1960ndatel püstitati veel A. Adamsoni mälestussammas Kadriorus (1962, A. Eskel, arh. A. 

Murdmaa), dekoratiivskulptuur “Kolhoositar” (1964, J. Eskel) Kaarli puiesteel, Eestimaa 

Ametiühingute I kongressi delegaatide monument (1963, A. Kaasik, arh U. Tölpus) Toompuiesteel. 

Sellegi monumendi mõjulepääsemisel on suured teened arhitektil, kes oskas skulptuuri 

hästi eksponeerida. Ka mälestussamba asukoht on soodne – taustaks jääv Toompea linnus loob 

lisaks heale ruumilis-mahulisele lahendusele ka kohase ajaloolise atmosfääri. 

54

Skulptuuris algas uus arengufaas 1960ndate lõpul, kui teineteise järel astusid kunsti kaks andekate 

noorte skulptorite lainet. Neist esimese moodustasid mehed: E. Viies, R. Kuld, M. Varik, Ü. 

Õun ja veidi hiljem J. Soans. 1970ndate keskel tuli kunsti rida andekaid naisskulptoreid – M. 

Mikof, E. Kolk, A. Kuulbusch, H. Palm. Selle põlvkonna tööd on olemuslikult skulpturaalsed, 

skulptuur on neile eelkõige plastiline vorm, mõjusad mahud, hea materjalitöötlus. 

1975. a püstitati Tallinnas Balti jaama juurde skulptor M. Variku ja arhitekt A. Murdmaa mälestussammas 

1924. aasta 1. detsembri ülestõusust osavõtnutele. Samal aastal valmis Maarja-mäel 

M. Variku ja A. Murdmaa (koos kaasautoritega) esimene järk Eesti suurimast memoriaalansamblist 

nõukogude võimu eest võidelnutele. 

Suurepärane keskkonna tunnetamine ja avaliku skulptuuri keskkonnaga sobitamise oskus iseloomustab 

1970ndate väljapaistvaima eesti monumentalisti J. Soansi loodud monumente. Tallinnas 

Estonia haljasalale paigaldatud pronksist ja graniidist A. H. Tammsaare monument (1978, arh R. 

Luup) on eriti õnnestunud proportsioonidega ja masside elegantse paigaldusega. Tartus valmis J. 

Soansil koostöös A. Murdmaaga 

Kr. J. Petersoni mälestussammas (1983), 1994. a aga J. Hurda ausammas (arh R. Tomingas). 

1980ndate keskel sulandub Eesti monumentalistide hulka uus põlvkond – E. Väli, M. Karmin, T. 

Kirsipuu. Mitmekesise ja arvuka monumendiloominguga paistab silma M. Karmin. 1989. a 

püstitati Tallinnas Pirita teele tema loodud mälestusmärk Charles Leroux’le, kes 19. sajandi 

lõpul langevarjuhüppel Tallinna lahte hukkus. Hulgaliselt monumente on M. Karmin loonud 

Tartusse. Emajõe kaldapealsele, kunagise Treffneri kooli asukohale paigaldatud H. Treffneri 

monument (1997, arh T. Trummal) koosneb graniidist alusel olevast raamatut imiteerivast osast 

ning pronksist H. Treffneri kujust. Lähemal vaatlemisel saab aru ka raamatu tekstist ja sügavamast 

tähendusest. On püütud jäädvustada kõike, mis iseloomustab H. Treffnerit ja Tartu linna 

– haned (tee laia maailma ja avatud silmaringi), talumaja (eestlus ja traditsioonid), Jaani kirik ja 

TÜ peahoone. 

Samad autorid võitsid ka Tartu raekoja ees asuva purskkaevu skulptuurivõistluse. Alates 1998. a 

kaunistab seda noorte armastajate skulptuur Suudlevad tudengid, kes ei lase end vihmast heidutada. 

1999. a tunnistati M. Karmini ja T. Trummali töö parimaks endise riigivanema, peaministri ning 

Postimehe väljaandja ja peatoimetaja Jaan Tõnissoni mälestussamba ideekonkursil. Riigitegelase 

pronkskuju asetseb Postimehe maja vastas oleval platsil kõrge metallist ja graniidist 

postamendi otsas. Figuuri foonil olev metallsõrestik meenutab vanglatrelle. 

Veel üks M. Karmini ja T. Trummali loodud mälestusmärk, pühendatud reisiparvlaeva Estonia 

hukule, seisab aastast 1997 Pärnus sanatooriumi “Tervis” juures. 2007. a valmis M. Karminil 

Tartus semiootik J. Lotmani mälestussammas. 

1927. a püstitati Reaalkooli ette skulptor F. Sannamehe Reaali poiss – mälestussammas 

Vabadussõjas langenud Tallinna koolide 5 õpetajale ja 22 koolipoisile. 1990. a oli arutlusel 

nõukogude võimu hävitatud monumendi taastamine. Arvati, et koopia algsest sambast poleks 

õige lahendus. E. Väli pakkus oma lahendusena taiese nimega Monument monumendile. See 

kujutas endast ilma peata ja käteta sõdurit algse Reaali poisi poosis, sümboliseerides ühtaegu nii 

ausamba originaali kui ka selle hävitamist. Kuna kooli ette otsustati püstitada siiski F. 

Sannamehe ausamba koopia, paigaldati Monument monumendile Reaalkooli esimese korruse 

koridori. 

Aastast 2003 seisab Tartus Emajõe ääres E. Väli Kalevipoeg, mis reprodutseerib A. Adamsoni 

1933. a teost (hävitatud samuti pärast Teist maailmasõda). 

55

Kahe Wilde Kuju. Sellist nime kannab T. Kirsipuu 1999. a loodud skulptuurigrupp, mis asub 

Tartus Vallikraavi tänaval Wilde kohviku ees ja kujutab endast lõbusat spekulatsiooni kirjandusloost. 

Graniidist pingil istuvad kõrvuti põlvkonnakaaslaste, iiri päritolu inglise kirjaniku O. 

Wilde’i (1854–1900) ja eesti kirjaniku Eduard Vilde (1865–1933) elusuurused pronksfiguurid. 

Kirjameeste kujusid fotode järgi modelleerinud T. Kirsipuu on öelnud, et pidas kaksikfiguuri 

loomisel silmas aastat 1890, mil kaks Wildet oleksid tõepoolest võinud teineteisega kohtuda ja 

paar sõna vaimukat juttu ajada. 

Helilooja Eduard Tubina mälestuse jäädvustamiseks korraldas Tartu linn monumendi kavandite 

võistluse, mille võitsid skulptor A. Vahtrapuu ja arhitekt V. Valk. 2005. a suvel helilooja 100. 

sünniaastapäevaks valminud monument paikneb Vanemuise ees ning kujutab Tubinat dirigendina 

orkestri ees. Monumendi autorid kavandasid lisaks skulptuursele lahendusele ka heliinstallatsiooni: 

2 korda päevas (kl 12.30 ja 18.30) kõlab 10-minutine kollaaž Tubina loomingust, 

igal täistunnil Tubina teostel põhinev retsitatiiv, samuti etenduste alguse ja vaheaegade märguanne. 

Milliseks võiks hinnata skulptuuri – monumentide, dekoratiivskulptuuride ja ehitusplastika – osa 

meie linnade ilme kujundamisel Kuidas on monumendid suutnud anda neile ilmet ja omapära 

Kuigi monumente, dekoratiivskulptuure ja ehitusplastikat on loodud üsna arvukalt, ei ole neid 

siiski piisavalt. Eesti linnadest võib Tartut nimetada ausammaste ja mälestusmärkide linnaks. 

Ainult Tallinn suudaks olla talle arvestatavaks võistlejaks. 

Paraku on skulptuure sageli püstitatud juhuslikult. Pealegi on nad tihti väheütlevad ega aita tõsta 

linna kunstilist eripära. 

SUMMARY 

Monuments in the City 

Piret Multer 

This presentation deals with the development of sculpture from both a historical and spatial point 

of view, considering monuments and decorative sculptures in two cities – Tallinn and Tartu. The 

level of development of the different eras in which the sculptures were created, the social 

context, and the role of the work of art within it are described, beginning with the "Malta Cross" 

erected in 1560 in Tallinn and finishing with the semiotician J. Lotman monument unveiled in 

2007 in Tartu. A closer examination is given of the origins of "Russalka" in Kadriorg, the Two 

Wildes sculpture, and the Eduard Tubin monument. At the same time, an overview is given of 

the general development and directions of monumental art in Estonia throughout its history, 

including a look at the customary portrait figures and busts erected in the 1950s (Lenin, 

M.I.Kalinin, V. Kingissepp). 

56

SISUKORD 

CONTENTS 

Saateks ...................................................................................................................................................... 3 

Foreword ................................................................................................................................................... 3 

Chi Ti-Nan (Hiina Rahvavabariik, arhitekt). Sissejuhatus mikro-urbanismi .............................................. 4 

Chi Ti-Nan (People's Republic of China, architect). Introduction to Micro-Urbanism............................. 13 

Vilen Künnapu (TTK, AB Künnapu ja Padrik). Koht, kujund ja energia................................................. 23 

Vilen Künnapu (UAS, Künnapu & Padrik Architects). Place, Image and Energy.................................... 25 

Toivo Tammik (TTK, AB Ansambel). Tiheduse viletsus ........................................................................ 26 

Toivo Tammik (UAS, AB Ansambel). The Poverty of Density............................................................... 30 

Raimo Oinus (Säästva Eesti Instituut. Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus). Autostumise 

mõju linnakeskkonnale ja linnaõhule....................................................................................................... 33 

Raimo Oinus (Stockholm Environment Institute Tallinn Centre). The Impact of the High Number of Cars 

on the City Environment and City Air ..................................................................................................... 35 

Erik Teinemaa (Eesti Keskkonnauuringute Keskus). Välisõhu kvaliteet Tallinnas.................................. 38 

Erik Teinemaa (Estonian Environmental Research Centre). Outside Air Quality in Tallinn .................... 45 

Mari-Liivia Jõerüüt (TTK). Värv linnaruumis ......................................................................................... 48 

Mari-Liivia Jõerüüt (UAS). Colour in the City Space.............................................................................. 51 

Piret Multer (TTK). Monumendid linnas................................................................................................. 52 

Piret Multer (UAS). Monuments in the City............................................................................................ 56 

57

LINN KUI ELUKESKKOND

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?